Suvemütoloogia. Suvi ja raamatud on mingis mõttes valulik teema. Seda kusjuures kõigile osapooltele, keda pole mitte kaks, nagu võiks naiivselt arvata, vaid kolm, vahel suisa neli. Alustame algusest. Paljud meist hakkavad juba talvel unistama sellest, et saabub suvi, vaikus, rahu ja võrkkiik ning siis saab kõik talve jooksul just selleks kõrvale pandud raamatut läbi lugeda. Nagu teame, sageli seda ei juhtu. Sellisel juhul on kaotajaks raamatud. Teine võimalus on, et sa ometi juhtub, et raamatuid on nii põnevad ja kaasahaaravad või oleme ise mingil põhjusel ootamatult usinad ja tublid, et kõik muu ununebki ning päevad ja nädalad mööduvad lugemise tähe all. Kes siis kaotab? Väga õige, kaotab suvi. Kolmas variant on aga selline, et ei juhtu otseselt kumbagi eelnevat, mis võib-olla on isegi kõige hullem. Raamatuvirn vedeleb laual, aeg-ajalt saab sealt midagi sirvitud, kuid samas tõmbab ka välja ja loodusesse või maja suvilas peenart rohida ning sõidetud kripeldab süda lugemise ajal, sest tööd ootavad ja peenart rohida. See on vastik tunne, sest raamat ootab. Nii kaotavad muidugi nii raamatut kui suvi, eelkõige aga lugeja ehk inimene. Kuid mõelge nüüd veel ka neljandale variandile vaesele õnnetule, kirjanikule, kelle näiteks on tähtaeg kukil või lihtsalt sisemine sundus südames. Väljas valitseb aga imeilus suvepäev. Ükskõik mida ta teeb, kas tõmbab kardinad ette ja taob hullunult klahve või võtab vaba päeva ja läheb randa, ikka on midagi valesti? Noh, muidugi see võib hea ka olla, kui raamat valmis ei saa, siis ei tekita see jällegi hingepiinu neis, kes muidu tunneksid kohustus seda järgmisel suvel lugeda. Kuigi väljas tahab muru niitmist, peenar rohimist ning kurgid, tomatid kastmist.