Kui järgmisest loost rääkida, siis Malconeni luu jällegi oti tekstile. Ja see on tasakaalukeeled ja seda me lindistasime linnahallis jällegi järjekordse lauluvõistluse jaoks, see võis olla kuskil 81, kaks, ma, ma pean selle valgus alles tulen, tuletan seda laule mulle meelde, ma ei mäleta, et ma seda ei rõõmud, maitse saab. Vaata. Meistentsistus ka ikka veel sõjaväe veranda vaadata, ei keegi teise siis sõna. Ja, kuid siiski Ta on äge. Ja tollal oli otil ja siis valdkonnale oli väga suur koostöö ja valdkonnale siis oma oma võimete ja edu tipus, sest et ükski lauluvõistlus minu meelest ei möödunud ilma selleta, et ta oleks olnud mingi preemia ja no vot ja meil oli niukene seis valdkonnanigat teine teinud enne stuudiot neid lugusid, eriti läbivaldkonnale. See imepärane omadus, et ta viisid võivad tunduda keerulised. Aga nad jäävad väga lihtsasti meelde, vähemalt mulle ja linna haljaslindistus, ma läksin sinna ja järjekordne tervisevärk, mul oli metsik nohu siis hääl ära ja see praegu ma vist ei laulaks seda üldse nii kergelt äragi. Aga siis lasti käiku muidugi mitmedd värv, jooke. Mitte et oleks seal purju joonud, aga tõsised stuudiotarkused on see, et need vanad filharmoonia haid, kes palga eest tegid tööd seal need ütlesid, õlu ja viin ei ole kontsert, joogid. Pits konjakit, kui on hääl ära üks lahmakas miskit või mõni vana Tallinna pits. Ja noh, eks ta kuidagimoodi toniseerib seda asja, saime selle loo linte ja minu meelest see võitis ka sellel korra. Et see on nagu see mälestus või ma ei tea, kas siin veel on, aga palgal on eestlane siiamaani hea mulje jäänud, et kõik need lood, mis ta mulle kirjutas, kuidagi istusid, valgendub ühes bändis, pole olnud tal oma bändridel, no tal oli, kõigepealt oli keldri, selline heliväntorel ei ole olnud, aga ma olen õnneks seda keldrilist heli olen lava peal näinud. Ja see oli oma aja kohta, oli ju täiesti ka bänd, mahla, Alpimisega seal ja oma muusika. See oli nii arvestatav, tollaseid olusid arvesse võttes. Valkkonen sai isegi ju heliloojate noortesektsiooni Elite liidu noortesektsiooni liikmeks ja suhtuti nagu tõsisemalt, sest muidu me olime. Me olime kõik mingisugune kari karvaseid, kes ei tea, kuidas üldse lavapäeval esinema, eks ole. Ja, ja üleüldse mingu nad ka sinna kohta, tead, keegi ei võtnud tõsiselt mitte keeli. See oli tegelikult oli võib-olla esimene. Reskeerija oli ori kihkerbu, kes kutsus Joala televisioon esinema. Seda kuskilt Tadused poisid. Põlvkonnad hakkavad lihtsalt vahel. Midagi pole teha, tuli noori ori, noori kontivad.