Nii lugu number 11 ja siis on, ütleme, võtame siit laulu puna Pihlak ja kusjuures sõja peab kontrollima. Mul on üks kiker vunud, kus on taas punab pihlapuid ja siis on punapihlakaid ja klikkermu. Kui see mälestus on veel 100 protsenti kindel ei ole, siis ma ei vastuta, aga aga siinsamas, vanas raadiomajas ja see võis olla kuskil 70.-te teine pool, ütleme võib-olla fonoteegi karpidel on aasta peal ka kikerpuu helistas ja ütles, et on selline lugu, mina läksin tema juurde, sain noodi, kikerpool oli erakordselt selge, ilus noodikiri. Ise ta tegi sõnad. Ja vahepeal Me naersime, ma olen neid Vikerlaule laulnud. Põhitemaatika oligi umbes marjametsad ja päike kuldab puude latvu ja ja rukkipõld ja nii edasi. Pärast ma olen aru saanud, et kuna ta oli niuke sügisel sündinud ja sügisel lahkunud ka, paraku Tal oli see, see looduse pilt oli jube, jube tähtis nähtavast ja siis. Ja selline lugu pihlapuud. Ja tulen mina, raadiomajja, fonogramm oli tehtud, tal oli oma oma mitmed koosseisud küll seal Levimo pärast ja admiral ja mis nad olid. Kõik Järvu ansambel lihtsalt, ja laulan selle loo ära. Aga selgus, et ta liigikerduv sünnipäev ja kõige eredam mälestus enne teisi ütleme oli see et kuskilt oli ta saanud siis kaasa võtnud, keegi seda raadiomaja kohvikus pahaks ei pannud, oli saanud sellest pikas kitsas pudelis vee lõi risti konjak, eks ole, tol ajal see konjak, küll see maitses sealt pudelist hea, ma pean ütlema, et see, see lugu on jah, seda ma olen ka kogu aeg laulnud, see kuidagi läheb, läheb rahvale peale, mõni on kuskil öelnud, et see on üldse kikerlugudest kõige kiker poolikum laul võib-olla on ka teha. No vot, niuke värk. Nii. Et selles oleks vähe Tõrgenda.