Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänase saate teemaks olen valinud emotsionaalse vägivalla hea suhte vundament. Nagu teada, on turvatunne. Esiteks kindlasti füüsiline turvatunne, et lapse puhul tema vanemad või paarisuhtes oma partner ei tõsta mu vastu jalga ega kätt ega ühtegi käepikendust. Olgu see siis vitsa, rihma, nuga või kirvest. Füüsilist vägivalda on lihtne ära tunda. See teeb füüsilist valu. Kui väike laps õpib oma piire kehtestama, siis sel ajal, kui tema sõnavara on veel piiratud, peab ta kasutusele võtma muud käepärast arsenali. See käib normaalse arengu juurde. Et kui väikesele lapsele midagi ei meeldi, siis ta hammustab ja lööb. Enamus inimesi kasvab sellest arengufaasist välja. Ja enamik meist kasutab edaspidises elus nii hambaid, jalgu kui käsi sihtotstarbeliselt. Kuigi mõnikord tahaks ikka vihahoos jätta küll. Viha on selline tunne, mis eriti tugevalt just kätesse koguneb. Aga me impulsikontroll on täiskasvanuna kordades parem kui lastel ja me käitume või vähemalt püüame käituda. Paraku mõned inimesed räägivad ka suurest peast käte ja jalgadega. Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida. Täna tahan rääkida emotsionaalsest vägivallast. Emotsionaalse vägivallaga on asjad palju keerulisemad kui füüsilisega jälge just köie nähtavat. Aga valu on suur. Ja see valu on hingetasandil. Enamasti on emotsionaalse vägivallaarmid kauaaegsemad kui füüsilise löögi korral. Lapsepõlves kogetud emotsionaalne vägivald võib anda anud hingehaavade näol tunda kogu elu. Paarisuhtes kogetud emotsionaalne vägivald lõhub usaldus partneri ja vastassoo vastu. Väikesed lapsed saavutavad väga palju, kui nad tõstavad häält. Väikese lapse puhul me ei saa eeldada, et ta peaks oma lubadustest kinni ja et ta teeks koostööd. Laps võib hingepõhjani vihastades öelda, et oled loll ja ähvardada, et ta läheb nüüd alatiseks kodust ära. Teate ju küll, vaat nüüd ma lähen ära ja suren ära ja siis te kõik nutate. Ja see on okei, sest see on arengu üks osa. Mida teha aga siis, kui sarnast käitumist viljeled, täiskasvanu mis on üldse emotsionaalne vägivald ja kuidas end selle eest kaitsta. Täna on jälle käes see saade, kuhu olen kutsunud külalisena. Minu vestluspartneriks on täna Kadri Sakala paarisuhte terapeut ja suhte koolitaja. Olen mitmeid oma töös olevaid paare saatnud kadripaarisuhtekoolitustele ja kliendid räägivad kui ühest suust, et nende suhe on pärast seda muutunud palju kuivemaks. Mulle meeldib Kadri juures tema tohutu soov edasi areneda, õppida ja ennast täiendada. Ja Kadri on viimasel aastatel just võtnud endale uurida emotsionaalse vägivalla teema. Tere, Kadri. Tere. Kuidas sa selle teemani emotsionaalse vägivalla nii üldse jõudsid? No ikka läbi enda isikliku elu läbi oma suhete. Ja ma sain aru, et midagi on valesti, aga ma ei osanud täpselt panna näpu peale, mis on valesti. Et nii nagu paljud emotsionaalse vägivalla all kannatajad, ma pidasin seda elu normaalseks osaks, kuigi tunne oli kohutav. Ja no kui ma olin siis paar korda samasse ämbrisse sattunud, ma sain ära, et et mul on vaja aru saada, et mis asi see täpselt on ja mul on vaja välja mõelda, et kuidas sellest olukorrast välja saada. Kas ja mis vahe on üldse emotsionaalsel vägivallal ja vaimsel vägivallale? Sõnad on ju nii sarnased, emotsionaalne vaim? No vaimne vägivald on verbaalne või mitteverbaalne vägivald eesmärgiga teist isikut alandada ja oma kontrollile allutada. Vaimne vägivald on pidev ja tahtlik, teisele inimesele haiget tegemine või tema tunnete riigamine. Nüüd emotsionaalne vägivald, et see ei pea olema alati teise inimese otsene solvamine või tema peale karjumine, see võib väljenduda ka peenekoelise oskusliku manipuleerimise ja alandamise kaudu ja no ignoreerimine ka ju, aga miks see emotsionaalne vägivald üldse on, katsume seda praegu kirjeldada, emotsionaalseks vägivallaks, pidada hääletõstmiste karjumist, ärapanemis ka naljaga ärapanemist, näiteks vanad naljad, et ei ole peas kandiline usalduse, reetmist, räägid mingi saladuse, näiteks välja ajaloo ümberkirjutamist. Valeta, teeksin minevikku endale sobivaks. Samamoodi enda sõnade ja tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, mida sa mõtled kriitikal, kuidas siis võiks väljendada oma rahulolematust? No kriitika sisaldavad teise isiksuse või iseloomujoone ründamist, selle asemel, et kirjeldada spetsiifilist käitumist. Nii et, et selle asemel, et väljendada, mis sind häirib teise tegevuses. Näiteks sa tõstad mu peale häält, mind häirib see, et sa jätavad sokid põrandale, sa hilineb täna siis sa hakkad kritiseerima partneri olemas näiteks, et sa oled tropp, sa oled kibestunud, sa oled laisk ohver. Nii et rünnates partneri olemust, sa oled teda alandanud ning teada andnud, et ta ei vääri kuulamist sinu kõrvale, sest sina oled nii palju parem. Et käitumist on võimalik muuta, aga olemust ei ole. On väga eluterve mõista eludele väljendada oma muret või frustratsiooni. Ja seda tehes sa räägid endast ning kirjeldada oma käitumist, mis sind häirib. Emotsionaalseks vägivallaks, Abel pidada häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta nimedega kutsumist, näiteks. Sa oled ära hellitatud printsess või, või tropp või samal alla käivad ka loomanimedega absoluutselt EAS-iga ja põrsas ja lehme, mõrd jah, no kõik sellised, mitte viisakad ja ilusad nimed ka olulise informatsiooni endale hoidmist näiteks tegid oma emaga kokkulepe, et veedate jõulud kaasaga rõõmsalt unustate oma partnerile sellest rääkida. Samamoodi käib emotsionaalse vägivalla alla teise parodeerimine. Sa teed näiteks tema käitumist, järgivi, tema häält teisele lõksu seadmist, näiteks ütled partnerile, et vahet ei ole, kas sa valid selle pesumasina või teisi pesumasina, mõlemad on okei. Ja kui siis on kassas maksmine, siis väljendab väga selgelt oma pahameelt, kas siis verbaalselt või mitteverbaalselt ja kindlasti käibel emotsionaalse vägivalla alla. Ebastabiilsus. Et noh, näiteks ütleme täna tahan abielluda, aga homme ei taha. Täna kokkulepe kehtib, aga homme kihti. Nii et inimese käitumist ei ole võimalik ette ennustada. Ja kokkulepete rikkumiseks on tal alati mingi vabandus ja enamasti ei vastuta kunagi tema oma sõnade ja lubaduste eest, sest noh, nagu ikka elus juhtub, eks ju. Ja viimasena emotsionaalse vägivalla alla käib ka impulsiivsus, et, et kus inimene reageerib ilma läbimõtlemata, ehk siis mõtlematu tegutsemine teeb otsustusi ilma täit infot omamata. Igasuguse suhteprobleemi allikaks on hirm, et meie partner ei olegi see turvaline inimene, kellele saame toetuda, kui elu sisse sõidab. Kui me ei ole suhtega rahul, hakkab enamik inimesi süüdistama ja eemale tõmbama, selle asemel tunnistad oma hirme ja vajadusi ning otsida kontakti hetkedel, mil tunneme end ebakindlalt. Küsimus, mida meie aju esitab, suhtes on, kas ma saan sinu peale loota, kas sa oled minu jaoks olemas? Ja kui vastus on ei või olla, aktiveerub koheselt meie roomaja aju, mis kontrollib meie, võitle või põgene reaktsioone. Et emotsionaalselt vägivaldse inimese peale ei saa kahjuks enamasti loota, ta ei suuda olemas olla teise jaoks järjepidevalt. Mis sa arvad, kui palju emotsionaalset vägivalda üldse ühiskonnas ja peresuhetes eksisteerib? Kuulates igapäevaselt klientide lugusid, on olnud päris ehmatav avastada eesti kodudes vohavad emotsionaalselt vägivalda. Ma julgen väita, et see on lausa epideemia meil siin Nende lugude põhjal, mida oma kabinetis näen, arvan, et meil on vanematena päris palju teadmatust, kuidas hoida ning kaitsta oma lapsi ja kuidas olla vägivallatu partner. Ning samuti on paljudel tubli annus ignorantsust, mis ei luba otsida ka abi, et õppida ja teadlikumaks saada. Mis teeb selle olukorra väga kurvaks. Minu arvates on see, et emotsionaalse vägivalla mõju lapsele on nii mitmekihiline ja suur, et seda täiskasvanu eas on üpris keeruline hakata välja juurima. Et suure tõenäosusega satub see laps hiljem emotsionaalselt vägivaldsesse suhtesse, kus ta laseb ennast väärkohelda või muutub ise emotsionaalseks, väär kohtlejaks, kellele on võõras arvestada oma kaaslase tunnetaja vajadustega. Aga räägime siis lapsepõlvest, et kuidas me muutume emotsionaalselt vägivaldseks, et millised jooned või millised käitumised, mida väike laps oma lapsepõlves kogeb on tema jaoks vägivaldsed. Emotsionaalsele valla juured asuvad meie lapsepõlves, enamik emotsionaalse vägivalla all kannatanute eest ei teagi, et ta on seda kogenud. Nad veavad vägivalda oma elu normaalseks osaks. Tunne on küll halb, aga kuna inimene on sellises keskkonnas üles kasvanud, siis muudetakse tuimaks selle halva tunde osas ning seetõttu ei osata tundele ka adekvaatselt reageerida ning ennast kaitsta hiljem. Emotsionaalse vägivallaga saab kannatada inimese väärtuse tunne. Ning sellega kaasneb väga palju häbi, mis paneb oma läbielamistest vaikima ja mitteabi otsima. Emotsionaalne vägivald kannab endas sõnumit. Sa ei ole väärtuslik minu jaoks. Nüüd paljud neist kasvavad väliselt üle seas perekonnas, kus vanemad saavad hakkama. Nad on piisavalt targad, piisavalt majanduslikult heal järjel ning piisavalt hoolivad. Ja sõiduta, võibki olla keeruline mõista, miks hing sees valutama ning lähisuhe käärib. Kuna midagi traagilist lapsepõlvekodus ei juhtunud. Tihtipeale ei mõisteta trauma saamiseks ei peagi perekonnas olema suuri traagilisi hetki, nagu lahutus või kellegi surm või mõni suur õnnetus. Suurim trauma lapse jaoks on, kui laps on jäetud emotsionaalselt üksinda ja emotsionaalse vägivalla kogemine kodus lapsega ka seda teeb ning traumaatiline. Võtame mõned näited, et millal võib laps saada emotsionaalse trauma. No laps võib saada trauma, kui vanem ütleb lapsele või lapse kuuldes teisele vanemale või partnerile inetult ning alandab sõnadega. Või kui ta tõstab lapse või oma partneri peale häält ja karjub ähvardab last või lapse kuuldes teist vanemate partnerit ignoreerib ja vaikib, lihtsalt ei, ei lasta ja istub nurgas, kui ta ei pea kokkulepetest ning lubadustest kinni, kritiseerib last või lapse kuuldes teist vanemat. Kindlasti laps võib saada emotsionaalse trauma, kui vanem sunnib last käituma oma eale, mitte vastavalt, nõuab temalt oskusi, mida laps ei saa selle sarnasusele osata. Ja siin on võib-olla ka hea märkida näiteks eriti lahutanud perede hulgas, kui üks vanem lahkub ja laps jääb teisega ja see teine ei saa endaga hakkama absoluutselt, ta toetub lapse peale ja see ei ole lapsele hea kohane olla siis oma siis kurva ema või kurva isa ilmasammas, kes teab teda rõhutama, et see on lapsele vägivaldne keskkond absoluutselt täpsustama lapse kohale, kus ei ole lapse kohta olla, et laps ei saa olla sõber sulle. Aga veel, kui rääkida, et kuidas laps võib veel saada trauma, et kui vanem kannatab mingi sõltuvuse all. Kui vanem ei leia piisavalt aega lapsega koos olla, meie pööra talle piisavalt tähelepanu, et vanemad, kes armastavad väga tööd teha ja arvavad, et laps saab ise hakkama, et tegelikult ikka ei saa. Ja kui vanem on ebastabiilne oma käitumiselt nagu ennem ka ütlesin, et ühel hetkel on hooliv, teisel hetkel lööbi häbistab, ühel hetkel on olemas ja teisel hetkel on kadunud, et et kunagi ei saa ennustada, kuidas ta käitub. Ja võib-olla äraga märkida seda, et USA-s on tehtud mitmeid uuringuid lastega, kes on kasvanud üles näiteks ilma isata. Ta, kelle isa on minimaalselt osalenud lapse kasvatamises. Et kui vaadata statistikat, siis see on tegelikult väga hirmutav, et need lapsed teevad viis korda suurema tõenäosusega enesetapu kui lapsed, kellel on isakodus. Need lapsed jooksevad 32 korda suurema tõenäosusega kodunt minema. Nad saavad 20 korda suurema tõenäosusega käitumishäire. Nad on 14 korda suurema tõenäosusega seksuaalselt agressiivsed või sooritavad vägistamise. Ja nad kuritarvitavad 10 korda suurema tõenäosusega narkootikume. Et kahjuks on siiani paljudel veel arvamus, et lapsed on paindlikud, lapsed on vastupidavad ja kohanevad olukorraga ise. Ameerika Lastepsühhiaater pluuspiri, kes on spetsialiseerunud laste traumadega tegelemisele, ütleb minu meelest väga tabavalt, et lapsed arenevad paindlikuks ja vastupidavaks nad ei sünni sellistena. Lapse arenev aju on kõige vormitavam ja kõige tundlikum nii headele kui ka halbadele kogemustele varases lapse eas. Mida see siis lapsega teeb, kui ta kogeb seda emotsionaalset vägivalda? Lapse aju, eks ju areneb, kolmandaks eluaastaks välja 90 protsenti ja seetõttu on endale väga suur risk kannatada traumade pikaajalise mõju tagajärgede all. Aju on ju arenega alt ülespoole, seest väljapoole. Ja pikaajalise hirmu korral võivad lapsel ajus toimuda kroonilised või peaaegu püsivad muutused. Kui kodus on ebaturvaline õhkkond ja vanem ei oska olla armastav partner oma kaaslasele või vanem ei oska lapse vajadustele adekvaatselt reageerida ega temaga armastavalt suhelda siis kannatada saab lapse närvisüsteem, mille tõttu kannatab omakorda nende stressi reageerimissüsteem. Nii et kui laps ei saa piisavalt füüsilist emotsionaalset hoolt tähele panna, no ja turvalist keskkonda siis ei õpidama ärevust ja hirmu maandama ning võib seetõttu muutuda täiskasvanuna agressiivseks, depressiivseks või iganes teda mõne muu vaimse häire all. Ja see aidake seletada statistikat, miks näeme sõltlasi rohkem just nende seas, kes on lapsepõlves kogenud füüsilist väärkohtlemist, hülgamist, seksuaalset väärkohtlemist või mõnda muud traumat. Nii et kui laps kogeb kodus ebastabiilsust ning emotsionaalset vägivalda hakata seda kuidagi oma käitumises väljendama. Nüüd Mihke teadlikud vanemad teevad pahatihti sellest järeldused, nendele lihtsalt sattus keeruline laps. Nad ei ole võimelised nägema enda vastutust lapse käitumises. Ja väga oluline mõista, et laps peegeldab käitumisega tee oma vanemaid ja täiskasvanute inimestevahelisi suhteid, mida ta sünnist peale jälgib. Mainiksin seda ka ära, et kui laps näeb, et üks vanem kohtleb teist vanemat, nagu ta oleks ebapiisav kui vanem ei ole stabiilne, jätab hooletusse teise siis laps õpib mitte usaldama ja ta õpib, et maailm ei ole tema jaoks turvaline koht. See halvab ja lõhub psüühikat. Väga paljud vanemad tühistavad oma lapse tundeid, öeldes, et sa ei peaks niimoodi tundma või siis mine oma tuppa ja tule tagasi siis, kui sa oskad käituda. Aga noh, tegelikult sellega me ju õpetame lapsele oma tundeid alla suruma tunde allasurumisel. Peab aga laks ka mingit osa endast alla suruma ja täiskasvanuna oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale üle söömisena üle töötamisena, liigse joomisena, Ennast pidevalt riskantsetesse olukordadesse, panemisena ja nii edasi. Eluterve vanem lubab oma lapsel tunda pettumust, solvumist, kurbust, viha, et kõik tunded on okei. Nüüd küsimus on, kuidas ta tunnet väljendada, teise inimese solvamine ja inetult käitumine ei ole okei. Aga viisakalt oma tunnet väljendada on eluterve me enda pealt ja mõistan väga hästi, et kui me ei saa seda, mida me tahame, siis tunneme pettumust, tunneme vahel isegi valu. Ja sellistel hetkedel me tunneme vajadust kas eralduda või vajame kellelegi lohutust. Mille peale me kindlasti närvi läheksime oleks, kui meie partner tuleks sellel pettumuse või haavumuse hetkel meie juurde ja hakkaks seletama, kuidas me oleme kõigest valesti aru saanud ja, ja tegelikult me ei tohiks üldse ennast niimoodi tunda. Aga see on täpselt see, mida paljud vanemad vanemad oma lastele teevad. Ja mida ma ka kurjalt palju näen, kuidas partnerid kohtlevad teineteist. Inimene peab saama oma tunnet tunda ja inimene peab jääma sealjuures teise suhtes vägivallatuks, kuidas ta tunnet tunneb? Lihtne öelda, raske teha, et tihti meie enda stress on ju ka päeva jooksul nii suur, et me lähme koju, jõuame paratamatult valame oma stressiga lapse peale välja ja kui laps käitub kuidagi mingil viisil, kui me seda ise ei taha siis me teeme tal Aize ainult keerulisemaks sellega, et me oma stressi tema peale valame ja me ei jaksa kuulata Ta tema viha või pettumust või kurbust vaid ütleme lihtsalt, et ära tunne ole paremjalaks. Nii et ühesõnaga, niimoodi me tegelikult natuke õpetame ka oma lapsi tundeid eirama. Ja, aga noh, sellega, eks õpetame ka oma lapsi väärkohtlemist eirama juba siis, kui laps on väike või panen tekitada temas tunde, et laps on ju vastutav selle eest, kui vanem endast välja läheb, lapse pärast häbi tunneb või lausa lapsele kasvatamise Sildel liiga teeb. Et emotsionaalselt vägivaldses suhtes oletab vägivallatseja nii endale kui teisele, et sina paned mind niimoodi käituma. Ehk siis tõlge, mina ei vastuta enda käitumise eest, sina vastutad minu käitumise eest ja see, kes kogeb vägivalda, valetab endale. Kui mina oleksin piisav, siis ta ei vägivallatseja minuga. Järelikult mina ei ole piisavalt väärtuslik ning mina pean olema parem. Ehk siis tõlge, mina vastutan teise inimese käitumise eest ja tegude eest. Selleks, et lapsi ei looks tulevikus emotsionaalset väärkohtlemist käis suhet, ei tohi me ise lugeda ennast väärkohelda ega väärkohelda kedagi teist. Ma väga siiralt usun, et armastus on tegu, mis ütleb, et ma hoolin, armastus ei ole ainult sõnad, armastus on tegu mis kannab endas sõnumit, ma hoolin. Inimesed, kes sind armastavad, nad ei väär, kohtlesin, nad kohtlevad sind lugupidavalt. Nad teevad alati seda, mida ütlevad, ehk peavad kokkulepetest kinni. Või kui nad murravad, siis see on väga-väga suur erand. Nad pööravad tähelepanu sinu tunnetele ja vajadustele ning kohtlevad neid hellalt ja õrnalt. Ja nad on samuti ausad ja hoolivad. Jah, aga me kõik oleme ju vahel väsinud ja vahel vihased ja ei suuda alati adekvaatselt reageerida niimoodi, et teisel inimesel on mingi probleem ja olled noodi lahke selle juures ikkagi aeg-ajalt ju käratame ja nähvame ja ja oleme pahurad ja no loomulikult me kõik eksime. Tuleb hetki ju, kus me oleme väsinud ja meil tõesti ei ole jõudu pakkuda partnerile või lapsele seda, mida ta vajab. Või noh, tõlgendame, eks ju mingit olukorda valesti ning ärritume. Aga me ei kaota sealjuures hoolimist ära. Kui peaks juhtuma olukord, kus käitub inetult, siis hetk on erand, millest me õpime ja muudame oma käitumist. Mitte ei juhtu regulaarselt kord kahes nädalas või kord kuus. Väärkohtlemine kipub minema tihedamaks, kuni tundub tavalise elu osana hoolimata sellest, et kõikidel on halb olla. Jaa, ana ajus planeeringutes ka ju teame, et aju töötleb emotsionaalset valu samas piirkonnas, kus registreerib füüsilist valu, hingevalu kogemine on kehale seega ju samasugune stress nagu nagu füüsiline valu. Näiteks kui koer Buraczyndy jalast, et noh, kaua sa laseksid koeral ennast pureda enne kui siselahkud või, või koerast loobud. Millised on vanemate emotsionaalse vägivalla tagajärjed lapse jaoks? Emotsionaalsel vägivallal võib olla ääretult palju tagajärgi. Et esimesena, mis pihta saab, nagu ma ennem juba ütlesin, on lapse usaldus, laps lõpetab enda usaldamise. Mistõttu ta pidevalt kahtleb endas ega oma adekvaatset minapilti. Tal on väga suur hirm hülgamise ees, kuna tajub ennast ebapiisavana. Ja kui me ei saa usaldada ennast, siis me ju tegelikult ei suuda usaldada kedagi teist. Me ei julge enam ennast näidata nii nagu me tegelikult oleme. Näiteks naeratame hetkedel, kui tegelikult tunneme ennast kurvana abitult või vihasena. Ja me lõpetame oma tunnetest rääkimise vahel, ma isegi ei oska enam märgata, kui tunneme ennast ebaturvaliselt kurvalt või, või haavatavana. Et ainus, mida me teadvustame, on ebamugavus ning ärevus, mida väljendame tihti vihastades. Ja seetõttu siis ka võime ju süüdistada oma tunnetes ning destruktiivset käitumisest teisti, öeldes, et sina ajasid mind häält tõstma või ära alahinda enda rolli minu käitumises. See on väga-väga kiire nendel hetkedel tulema. Tagajärjeks võib olla ka see, et tõukame endale kalleid inimesi eemale, kui oleme füüsiliselt haiged või kui tunneme ennast ebakindlalt sest nad häbenema oma nõrkust. Me võime vaikida oma väljakutsetest ja hirmudest seest pelga mehed meist arvatakse seetõttu vähem. Me võime hoida teisi turvalises kauguses, et ei peaks ka väga suhtlema, meeldime seltskondi ning pidusid. Ja me võime minna nõrkusehetkedel vihaseks. Me hakkame lõhkuma suhteid ja, ja ründame oma lähedasi. Emotsionaalse vägivalla. Veel üks tagajärg on see, et kontakt oma vajadustega kaob ära. Täiskasvanu eas ei väljendate oma vajadusi ning sellega ei võeta vastutust oma elu eest. Mõned jäävad lapse mõttemaailma ju kinni, kus oodatakse, et partner arvaks ise ära nende vajadusi, kus kasutatakse lapse loogikat, et kui sa mind armastaksid, siis sa peaksid teadma, mida ma vajan. Noh, see on ju sama absurdne, kui sa ütled partnerile, et kuule, et mine poodi ja arva ise ära, mida ma täna tahan süüa. Et noh, lihtsalt seda ei saa teha. Ja samuti võib nendel inimestel olla raskem unistusi täide viia, sest nad ju lihtsalt ei usu endasse. Ja nendel lastel ei ole täiskasvanu eas kellegi teise kriitikat enam vajagi, et nad oskavad iseennast niimoodi hakkida. Et hingest väga midagi järgi. Ja kindlasti mida, noh, paariteraapiat tehes näen, et kaob ära võime tolereerida kahte erinevat vaatenurka kus mõtleme, et kui sa ei nõustu minuga, siis järelikult oled minu vastu ja hakkame Seebele ründama teist inimest. Et see teeb suhtes olemise väga-väga keeruliseks. Ja muidugi kardame proovida uusi asju, kuna kui kohe välja ei tule, kogeme ebaõnnestumise tunnet või kardame sattuda naerualuseks, kuna enda ebakindlus on nii suur võime tõlgendada igat väiksemat küsimust või naeratust või või silmapilku kriitikana häbistamisena, võimanipuleerimisena või kui kinnitust enda ebapiisavusele. Sellised lapsed võivad sattuda seadusega pahuksisse tulevikus ja seda kogevad jah, hea absoluutselt. Sest et noh, need lapsed, keda ei märgata ning kes ei saa piisavalt tunnustust, nemad lähevad ju tähelepanu otsima ükskõik kuhu. Ja, ja see on väga libe tee sattuda näiteks gängidesse, et noh, mina ütlen, et gängid on ju tegelikult katkiste südamete klubi. Vanglad ja gängid on täis inimesi, keda ei olda lapsena märgatud. Mis teeb selle asja eriti kurvaks. Ühiskonnana ei märka neid lapsi siis, kui nad seda kõige enam vajavad. Ja pärast Me karistame neid terve elu selle eest. Me paneme nad vanglatesse ilma võimaluseta õppida teisiti elama. Külvame neid ülehinnangutega ega, ega võta vaevaks isegi näha inimese pealispinna alla. Et need lapsed lähevad gängidesse sellepärast et seal on selline vennaskond. Seal on illusioon perekonnast, kus hoolitakse üksteise eest, kus nad saavad tunnustust ja märkamist. Nad saavad tundeid, lõpuks juhivad ise oma elu, nendele on kontroll oma elu üle ja nendel on tugivõrgustik ja veelgi enam, tegelikult seal on väga kindlad reeglid, seal ei ole seda ette ennustamatu vastama grupikaaslaste poolt, seal on väga selge hierarhia ja väga selged mängureeglid ja piirid on paigas väga selgelt ja piirid on paigas ja seal saab väga hästi toimetada. Seal on hea olla, et mida nad ei adu, et selline vennaskond tuleb tihtipeale väga kõrge hinnaga lihtsalt. Tule. Ballalias Taxoja doi. Teeb su valve, doktor. Ellina. Kuidas siis lapsena kogetud emotsionaalne vägivald avaldab mõju täiskasvanu eas lähisuhetes, kes nagu me ka ei räägi kõigepealt lähisuhetest, aga kui me mõtleme kasvõi selle norra Breiviki juhtum ei peale, siis me teame, et tema lapsepõlv oli ju tegelikult täis vägivalda ja ka väga paljudest teistest juhtumitest, mida me teame siin oma Eestiski, et kui kui keegi on läinud kuskil kedagi tänavalt juba füüsiliselt peksma või ka, kui te teda lihtsalt, kui on koolikiusamine või kui mingi muu vägivald, et me tavaliselt nende inimeste enda kodud on olnud kuidagimoodi vägivaldsed ja, ja et lapsed tunnevad ennast alati süüdi, kui midagi negatiivset perekonnas juhtub. Kui vanem negatiivsed sündmused veel ise võimendab mingil emotsionaalsel vägi val sel viisil võtab lapse enda ellu kaasa väga suure süütunde, kus ta tunneb, et ükskõik, mis ka ei juhtu noh ikka mina olen süüdi, mine vastutan olukorra eest või kellelegi käitumise eest. Ja ta proovib hakata kohe asju parandama, isegi kui see ei ole tema vastutus. Emotsionaalse vägivalla all kannatanud lapsed kogevad täiskasvanu eas enamasti raskusi oma paarisuhtes just selle ülemäärase süütunde tõttu. Narkas muutuvad täiskasvanuna ise emotsionaalselt vägivaldseks, ei lähevad kokku kellegagi, kes on nendega vägivaldne. Et mingi osa nendest usub, et nad on halvad ja seetõttu väärivad karistust ning kuna nendel puudub teadmine, mis on aktsepteeritav suhtes ja mis mitte siis kas süüdistatakse teist osapoolt enda vajakajäämistest ning keeldutakse võtmast vastutust või võetakse suhte kvaliteedi eest ainuisikuline vastutus enda õlule. Nendel, kes on muutunud ise emotsionaalselt vägivaldseks, on ära kadunud kontakt empaatiaga. Nad võivad olla väga empaatilised, võõraste inimestega aga oma koduseinte vahel. Nad võivad käituda julmuritena kelle suust tuleb kergelt välja inetuid sõnu ning valju häält. Nad ei pruugi suuta kuulatama partnerit lõpuni, kui on mingi konflikt käsil ja nad ei ole valmis jääma tüli käigus viisakaks. Nende jaoks võib-olla väga oluline pidada teiste inimestega kokkulepetest kinni. Aga lähisuhtes kannavad nad tihtipeale endas mõtteviisi, et vaatame vastavalt vajadusele ehke, et nad ei pruugi olla väga altid tegema kokkuleppeid. Ja nendest kinnipidamine ei ole nendeks väga lihtne. Ja samuti ka nende otsuste tegemisel, et nendel võib olla raske võtta arvesse oma partneri tundeid ja vajadusi. Maailm keerleb nende ümber otsuste tegemisel, kuigi nemad ise seda niimoodi ei näe. Nad võivad muuta tihti oma arvamust, noh näiteks täna tunnen, et ma tahan sinuga abielluda, aga homme juba arvan midagi muud. Ja sa ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta homme ennast tunned või kuidas ta homme käitub. Nad on ettearvamatud ning ebastabiilsed. Või teine variant on ka see, et nad võivad juskui kodus olla, füüsiliselt keha on olemas, aga vaimult on Natalja tšekkinud kuhugi mujale. Nad elavad oma elu eraldi teisest ja jätavad partneri kohustustega üksinda. Väär kohtleja jätakama part, näri unarusse oma tunnete ja vajadustega. Ta ei suuda olla lohutav ega olemas olla oma partneri jaoks, sest ta näeb kahjuks iseennast. Reegel väärkohtle puhul on alati üks oma tunnete ning käitumise eest panevad vastutuse partneri õlule. Nad keelduvad vaatamast peeglisse. Nad tegelikult võivad isegi mingitel hetkedel tunnistada, et nad on eksinud ja tahavad muutuda. Aga enamasti jäävad need vaid sõnadeks, millele ei järgne tegusid. Päeva lõpuks on Endel tegelikult kõik hästi ja eksivad teised. Kui väär kohtlejaga lähed teraapiasse, siis ei käida seal järjepidevalt kord nädalas paar aastat, mida teraapia nõuab, et käitumismustri muutumine saaks aset leida vaid nad käivad mõned korrad ja ei võta vastutust selle eest, et muutus nende käitumises leiaks aset, pea peidetakse liiva alla ja nendele on raske mõista, miks nende partner võib võtta jutuks veel tükk aega hiljem mingit nende sügavalt haavamat käitumist. No ühesõnaga, hindu tegelikult räägid juba nagu inimesest, kes on nagu täitsa nagu paadunud, eks ole, emotsionaalselt vägivaldne. Et ta käitub niimoodi nagu kogu aeg, aga tegelik elu on see, et me kõik aeg-ajalt oleme natukene emotsionaalselt vägivaldsed, siinses skaala on hästi lai, onju, et jääks inimestel seda muljet, et siin tahate kuulajale, et, et see meid ei puuduta öelda, et no need on ainult need eriti paadunud bruktid. Tegelikult me ikka juhtub meie kõigiga aeg-ajalt seda, et me ei oska arvestada oma partneriga ja ja kas siis tõstame häält, valame oma tundeid ta peale välja või ignoreerime teda? Ei pea kokkuleppest kinni. Jah, aga siin on nüüd see suur erinevus, et me võime seda teha ja, ja seda me teemegi, tehti kas meil tihtipeale, aga seda juhtub elus ja mida meie teeme, kes me oleme, eluterved ja vastutustundlikud. Me just nimelt võtame vastutust oma käitumise eest. Kui me saame aru, mida me oleme teinud või kui me näeme, et partner väljendab meile, et ma sain pihta, siis me suudame ütelda, ma palun vabandust, ma eksisin. Ja me julgeme küsida, kuidas ma saan heastada seda sinu jaoks. Et me ei jäta teda üksinda, ei hakka talle ütlema, kuidas tema on rumal või loll ei kõnni minema, kui ta hakkab nutma, vaid meil lohutame. Me oleme turvaline sadam ikkagi tema jaoks. Sest et me saame aru, et me eksisime. Nüüd. Et mida ma oma teraapias näen ka paaride pealt, inimesed ei taha võtta vastutust. Et nendel on nii suur hirm, just nimelt see süütunne, see ülemäärane süütunne, mis nad on kaasa võtnud oma elust. Et nad ei taha väärkohtle ja ta ei taha seda tunda. Ta ei ole võimeline tolereerima süütunnet või abitust või nõrkust või haavatavust. Ja selle tõttu ta tahab sellest võimalikult ruttu vabaneda ja ta vabaneb sellest läbi ründamise läbi teise mahategemise. Kui nüüd rääkida sellest erinevusest, et see, kes laseb ennast kohelda vägivald sel viisil et see, mida nemad teevad, nad hakkavad vabandama igat oma partneri käitumist nad hoiavad kinni sellest unistusest, et sügaval selles julmaris on siiski üks tore ja hea inimene. Ja noh, pahatihti, mida naised mõtlevad, et kui me teda piisavalt armastan, siis hea inimene tuleb sealt välja ja kõik läheb jube hästi. Nendel on väga raske mõista, et iga inimene vastutab ainult enda käitumise eest. Vägivalla all kannatajad kas süüdistavad ennast teise reaktsioonides või hakkavad õppima käima kikivarvul, kartes uut plahvatust, teiselt poolt nad panevad kõikide teiste vajadused enda omadest ette. Ja päeva lõpuks tunnevad nad olevat täiesti tühjad ja jõuetud. Nad võivad lasteaiast väärkohelda kuni hetkeni, kus tahavad ise lausa elust lahkuda. Et nad on justkui nagu kummaliste prillidega, et nad tahavad näha ainult seda head, mis teises on. Nad keelduvad nägemast väärkohta ja julmust, hoolimatust ja siin tuleb see lapsik, eks ole, kui paid, mina suudaksin ise olla parem, siis ta tegelikult ei, ei karjuks või ei ründaks või, või, ja käituks paremini. Ja mis on irooniline, on see, et just nemad tulevad teraapiasse, mitte see, kes on vägivaldne, vaid nemad tulevad teraapiasse eesmärgiga õppida olema veel parem veel Heam oma partneri vastu, et siis äkki inimene muutub müstilisel kombel ja hakkab armastama ja hoolima. Täiskasvanud romantiline armastus on kiindumus täpselt nagu kiindumus side ema ja lapse vahel. Väga paljud arvavad ekslikult, et me kaasame sellest lähedase hoolitsuse ja lohutuse vajadusest välja vajadus sõltuda oma partnerist. See teadmine, et ta meie jaoks olemas, kui me teda vajame ning ta lohutamas, et see vajadus jääb igaühega meist terve oma elu, see ei lähe kunagi ära. Ja kui mõelda selle peale, mis aitab paaril minna keerulistest hetkedest läbi, siis on see usaldus. Teadmine, et ma saan seda inimest usaldada, ta pakub mulle piisavalt jalgealust, et rahulikumalt asja võtta ning selget pead hoida hetkedel, kui on, kui on suurem torm. Nüüd emotsionaalselt vägivaldsed inimeste võimet usaldada, sest tema peale ei saa kunagi loota. Tema käitumine on ettearvamatu, temaga ei pea ja seetõttu katkevad need suhted ära. Usaldus ei pea välja ja väga oluline on küsida, et kui sa saad kokku uue inimesega, küsi tema suhete ajaloo kohta. Kui sealt tuleb välja, et inimene ikkagi regulaarselt iga kahe kolme aasta tagant läheb lahku, no on tark olla ettevaatlik. Miks on üldse oluline emotsionaalset vägivalda teadvustada? Uuringutest me teame, et depressiooni tõttu haiglaravile sattunud patsientidel on kaks või kolm korda suurem tagasilanguse risk, kui nad elavad kriitiliste sugulastega. Pereliikmete kriitika võib olla piisav selleks vallandada tagasilanguse mitte ainult depressiooni all kannatavatele inimestel vaid ka skisofreenia ja söömishäirete korral. Meil on väga eriline roll turvatunde loomisel oma partneri elus. Ja kui me seda turvatunnet ei paku talle, siis ajab partnerid hulluks, see on väga alarmeeriv. Ja et oleks hästi selge, soovin eraldi rõhutada, et sama oluline, kui on last, mitte väärkohelda. Sama oluline on lapse, teist vanemat või kasuvanemat mitte väärkohelda, et see on lapsele täpselt sama kahjulik kui lapsega endaga käitutakse hästi, aga kui laps näeb pealt seda, kuidas, kas siis ema türaniseerib isa või isa türaniseeriv emas on lapsele täpselt sama suure vägivalla. Absoluutselt, kui ta jätab hooletusse, et ta isegi ei pea karjuma, ta isegi ei ütle midagi inetult. Aga ta lihtsalt ei, ei paku lohutust, ta ei tule hoidma, ta ei kallistad. Nad ei küsi, kuidas sul kallis pähe läks, et ta ei anna tähelepanu, tähelepanu on ju energia. Ja kui sa lihtsalt võtad oma energia kodunt välja, siis noh, mis seal saab olla. Peresaade. Kas ja kuidas võiks emotsionaalsest vägivallast välja tulla? No mida ma alati klientidele ütlen, on see, et alustuseks tuleb välja mõelda, et mis on see, mida ma tahan. Et panna endale siht ja eesmärgid paika, teaks, kuhu suunas hakati liikuma. Kui sa ütled, et sa tahad tunda end armastatuna sa tahad hingerahu kogeda, siis inimene, kes ei ole nõus muutuma ja emotsionaalselt väga vägivaldne inimene ei ole seda nõus tegema, et siis ei saa temaga kokku jääda, et sa lihtsalt, sa ei saa mõlemat varianti. Nii et tuleks panna jah, endale paika mingi siht, et millist elu ma tahan, kuidas ma tahan ennast tunda, millist paarisuhet ma tahan, millist sõprusuhteid ma tahan ja nii edasi. Ja siis tuleb välja mõelda tegevuskava, et kuidas ta saavutada ümbritseda ennast inimestega, kes meid, seda, kes meie teekonda toetavad. Pahatihti on meil ju ka perekonnas meie päritolu perekonnast keegi kes ei oska soodustada sellist vägivallatut elu, soodustada meie nii-öelda õide puhkemist, kus pannakse pahaks, kui me otsustame lahku minna inimesest, kes näiteks on meiega emotsionaalselt vägivaldne ja mina terapeudina leian perekonnaliikmeid tuleks kohelda täpselt nii nagu teisi liikmeid. Et kui isa väärkohtles mind, kui sai kohtleminud lugu pidevalt, siis ma ei saa endale lubada sinuga suhtlemist. Et selle koha pealt veri ei saa olla paksem kui vesi. Ja kindlasti mida ma lasen klientidel mõelda, et luua endale uus armastuse kuvand, et milline sinu jaoks armastas üldse on. Et noh, minu jaoks väga selgelt, et kuidas mina olen oma teekonnal sinna liikunud, et mina olen mõelnud välja definitsiooni ja minu jaoks armastus on tegu mis ütleb, ma hoolin. Ja kui seda ei ole, siis noh, mul on väga raske uskuda, et sa armastad mind, et see võib olla sinu armastus. Aga siis ma heal meelel keeldun sellisest armastusest, et kuna minu armastuse definitsioon on midagi muud kui me võiksime anda kuulajatele ning heid, kui näitad, et kuidas teada, kas suhtesse tasub jääda ja kas tasub proovida suhet parandada, kui ma olen kogenud emotsionaalset vägivalda oma partneri poolt? Terapeut ennem alati ütlen, et vaata, mida partner teeb. Et kas tema sõna ja tegu lähevad kokku, kui ta ütleb, et ta tahab muutuda. Aga sa näed, et ta ei otsi endale abi, detail, loe raamatuid, ei pane ennast kursustele kirja ega anna endast kõik, et muuta oma käitumist siis noh, seal ei ole ju midagi teha ja kõige parem on suhtest lahkuda. Sest et väärkohtle ja vägivaldsed käitumissaadab alati Teopanemise ajal mõte, aga mulle on õigus praegu niimoodi reageerida. Mul on praegu õigus niimoodi teha. Ja see, mul on õigus niimoodi teha, see mõte takistab neil muutumast kui terve inimene saab aru, talle ei ole mitte mingit õigust teist inimest väärkohelda emotsionaalselt. Ja häbi on ju see, mis takistab meile oma väärtusi rikkumas, et noh, mul on nii häbi, et ma sellist asja võiksin öelda või teha, et, et me ju ei lähe selle tõttu kedagi lööma. Häbi on see, mis takistab siis emotsionaalsel väärkohta ja see teadmine puudub. Ta ei jää hoolivaks ja ta ei jää viisakaks. Ta ei saa aru, et kokkulepetest kinnipidamine oma partneriga on hea ja õnnelik suhteeksisteerimise koha pealt elu vajalik. Et kokkulepete murdmine väga suur erand, mitte kord nädalas reegel ja, ja tooks sellega ära, et mis teeb selle ohvrite jaoks palju segasemaks on asjaolu, et väär kohtlejad suudavad enamasti teiste ees väga head kuvandit endast hoida, mõnikord ka, eks ole, ühiskonna silmis on nad väga lugupeetud soluudlased. Et väärkohtlemine, Jaksendama kuvand, maailmal on väga oluline. Nad võivad olla suurepärased kolleegid, juhid, sõbrad, seltskonnakaaslased, et sa kunagi oskaks aimata, et seal midagi sellist olla. Ja seal nad suudavad ennast reguleerida, et suudavad seal teistele meeldida, sest see on nende jaoks väga tähtis. Aga partnerile meeldimine ei ole nendele nii oluline. Ta elab ennast seal suhtes välja, lihtsalt ta elab välja oma selle tumedama poole. Tema deemonid tulevad välja just suhtes ja, ja kõige olulisem nende jaoks on tunda, et nemad kontrollivad olukorda maa suhtes ja ilu käiks nii, nagu nemad seda soovivad. Jällegi eksisid nad sõnades vead hoopis midagi muud öelda. Aga tark inimene vaatab tegusid alati, vaata, mida ta teeb. Pane oma kõrvad kinni ja vaata, kui sõna ja tegu on lahus, tuleb uskuda tegusid. Ja tulla veel üks mõte, et, et kuidas lahkuda emotsionaalse vägivaldsest suhtest. Et tuleb tegeleda oma tunnetega need lapsed, kes on kasvanud üles kriitilises ebaturvalises perekonnas, nad ei ole saanud elutervelt väljendada oma viha ja valu tõenäoliselt. Ja tihti arvatakse, et tunded, mida kogeti lapsepõlves, ei mõjuta meid enam, et need olid ju nii ammu. Aga tunded ei jää minevikku, kui neid ei ole saadud läbi tunnetada. Nii, aga hakkame nüüd seda teemat vaikselt kokku võtma, et millised Kadri oleksid sinu viimased soovid tused vanematele ma tahaks kindlasti ütelda, et lapsi on võimalik distsiplineerida ka muudel viisidel peale kriitika häbistamise, alandamise ja laps vajab kasvada kodus, kus täiskasvanute vahel on turvaline ja stabiilne suhe. See algab eelkõige austusest. Kui me tahame oma lapse austust, siis on meil vaja õpetada teda läbi selle, et me austame teda ja laps näeb, kuidas austame oma partnerit. Lapsel on väga raske austada vanemat, kes käitub ebaviisakalt kas tema või teise vanemaga. Et jaa, toonitaksin veel kord välja, mida ma ennem ka ütlesin, et inimesed peavad mõistma, et meil on õigus oma tunnetele. Sul on õigus olla vihane, sul on õigus olla pettunud, haavunud, solvunud, aga sul ei ole kunagi, kuidas käituda seepeale kellegagi inetult ja olla väär kohtleja, sul ei ole õigust karjuda ja ütelda midagi väga-väga haavavat. Ja kindlasti tahaks ütelda, et mängige oma lapsega männigema partneriga, leidke aega, et tähelepanu on see, mis annab inimesele energiat ja ilma tähelepanuta olemine võtab inimeselt eluisu ära. Et me ei jää ellu ilma lähedaste suhete deta ilma hoolivuseta. Ja hoolimine hoolimata on tegu. Ja veel, et õpetajaga ma last ennast armastama just nendel hetkedel, kui ta ei ole osanud teha parimat valikut. Ja aidake tal õppida sellest olukorrast, et mida saab sellest õppida. See, et tunne on kehva, ei tähenda, et see olukord oleks halb. Et raske ja halb, need ei ole sünonüümid, raske olukord võib olla väga hea. Ja heaks muudab selle see, kui me saame õppida, kui me saame seda mõtestada, et mida siis teinekord teisiti teha. Ja võib-olla veel vanematele ka, et pöörake lastele tähelepanu siis, kui nad teevad asju hästi, et pahatihti ma näen inimesi pöörama tähelepanu oma lastele ja ka partnerile ainult nendel hetkedel, kui on vaja noomida või korrale kutsuda või kriitikat anda. Nii et, aga nad jätavad märkamata kõiki neid hetki, kus võiks lasta ilma partnerid kiita, et kus nad on midagi vahvat, teine et kasvõi see, et sa naeratasid mulle see, et, et sa ütlesid tere hommikust, kallis, kui tore sind näha. Seitse võtsid käest kinni, andsid kalli, küsisid, kuidas läheb, viis prügi välja, aitas süüa teha, et noh, neid tegusid tegelikult on nii palju, mida me teeme hästi. Aga meil lihtsalt ei oska neid märgata või ka ignorantse, sest me ütleme, et ah, vahet ei ole, et ma ei pööra sellele tähelepanu. Ja igaüks meist vajab ka tunda, et meisse usutakse, et meil on vaja tunda, et meid armastatakse tingimusteta ja et me ei ole üksinda, et me oleme toetatud. Vanemad peavad õppima oma lastele ka, ütleme, et kui laps teeb midagi halvasti, siis tegu on halb, mitte laps. Laps on ikka väärtuslik, laps on ikka hea, laps on ikka sama armastusväärne kui enne seda tegu. Et meie lapsed ja partnerid, nad ei vaja meie häbistamiste süüdistamist. Väidet vajavad Katust, kuidas teinekord võiks paremini teha selliseid lauseid nagu Sa oled hea laps siis kui sa, või et ma mängin sinuga ainult siis, kui sa neid ei anna lapsele mitte midagi juurde ja nad ei kasvagi teda inimesena, vaid ainult lõhud või veel hullem on see, et kui sa praegu ei tee, niisiis ma sind enam ei armasta ja siis ma armastan sinu venda või õde rohkem. Et, et noh, see on, see on kõige valusam asi, mida sa lapsele teha ja, ja selles suhtes on karuteene sulle endale muutus, sellest ei tule. Sinu laps õpib ainult sind kartma ja sa lõhud vainu. Aga kasvamist inimesena kui sellist tegelikult ei tule. Kahju on palju suurem. Ja just, et, et meil ei ole õigust nõuda lastelt paremat käitumise õppimist, kui me ise ei ole valmis samaga vastama, et kui sa ise alandage, häbistad last niimoodi, et või ignoreerid, et mis õigus sul on vanemana lapselt paremat tahta. Kuidas peaks saama laps olla sinust targem, et kui sina ei tule toime oma hääle tõstmisega või halvasti ütlemisega? Kuidas sa saad lapsele vaadata, siiralt silma ütelda, et aga käitu paremini, no ei saa ikka päris nii. Näita eeskuju. Vabanda, võtta vastutust, väga paljud vanemad isegi ei vabanda, nad arvavad, et nad on selle tõttu siis näitavad kuidagi nõrkust või autoriteet, langeb vastupidi lapse silmis autoriteet palju rohkem tõuseks. Ja kui sa ütled talle, et ma tegin siis valesti, anna andeks, et ma nii tegin ilma, eksisin jäägord s just, et anda ka sellist head positiivset, et sellele mingisugusele negatiivsele hetkele. Et sellele järgneb palju positiivsust, et sa hoiad, et sa kallistad, sa oled olemas, sa kuulad teda, sa kuuled, et mis temaga juhtus sellel hetkel või mis tema lood sellel hetkel peas on, et äkki partneril või lapsel on lugu, et me enam ei meeldi sulle, et sa saad kinnitada, et kallis, et ma väga armastan sind, ma väga tahan sind, sa oled ikka hea, et see oli, see oli minu enda viga. Et anna andeks, et ma olin ise kuidagi stressis või väsinud, anna andeks, et ma tõstsin su peale, häält, ma enam nii ei tee või et ma proovin enam mitte nii teha, et see oli väga selgelt minu, minu eksimus, et see ei olnud kuidagi sinuga seotud ja kuidas ma saan heastada, mida sa praegu vajad. Ja ma tahaks taga ära ütelda, mida ma siiralt usun, et. Ma arvan, et kõik vanemad tahavad oma lastele head tegelikult, et keegi ju ei taha olla halb lapsevanem, et ärkab hommikul üles ja mõtleb, et kuidas saaks lapsel ära teha. Aga olla hea lapsevanem, on omaette kunst, et need teadmised ei tule sünnitamisega kaasa, et nii nagu me käin õppimas mingit eriala ülikoolis. Nii tulebki õppida heaks lapsevanemaks olemist. Me ei saa olla head lapsevanemad, kui käituma oma lapsega või lapse teise vanemaga või partneriga inetumal moel, et laps saab sellest esimesena pihta. Me võime tahta parimat. Aga kui meil on hingehaavad sees, mida me ei ole teadvustanud ja millega tegelenud, hakkavad need juhtima meie elu, sealhulgas seda, kuidas me suhtleme oma lastega. Ja hea lapsevanemaoskuse hulka kuulub ka abi küsimine. Tänapäeval on nii palju kohti, kus pida uusi teadmisi ning oskusi. Ja võib-olla lõpetuseks ütleks, et me räägime väga palju, eksju, maailma ja Eesti turvalisusest täna. Et mina usun, et meie riik on täpselt nii turvaline, kui turvalised ja terved, on meie perekonnad ja me muudame maailma turvalisemaks. Üks perekond korraga. Aitäh sulle, Kadri, Sakala ja aitäh sulle, heapere saate kuulaja. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul Meile võib kirjutada aadressil pere saadajate RÜE. Ja loomulikult saab meil järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest iseendast.