Ja tere, nagu üks laulusalm ütleb, siis lumi on muinasjutt ja hei, hei, lumi on libe, et ilma juttu täna saates ei tule, aga kuna see oli selline spordimeeste poolt lauldud laul, siis olümpiaradade telelähme saates küll ja rahva teenrid alustavad stuudios on Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler ja rahvusringhäälingu ajakirjanikud Merilin Pärli ja Mirko ojakivi. Tere teele. Tere. Ma pean sissejuhatuseks tunnistama, et järgmised kaks nädalat võivad meediatarbijatele olla sellised üsna rasked nädalad. Kaks teemad varjutavad kõik muu. Esiteks ei pääse me järgmisel kahel nädalal Eesti vabariik 100 sündmustest ja selle lugudest, kuidas Eesti riik tekkis. Teiseks ei pääse me sellest, et kusagil kaugel-kaugel idas on alanud 20 kolmandad taliolümpiamängud või nad siis käivad. Nii patriotismist, aga ka spordis, täna räägime, esmalt ma arvan, et räägiks olümpiast, sest eile need 20 kolmandad taliolümpiamängud avati. Kuidas Sulev ja Merilin teiega lood on, et kas te olete juba olümpiast osa saanud ja kavatsete kõike seda, mis Pündschangi suusa, kelgu, bobi, hoki kurlingu ja mine tea, mis radadel veel toimub, kavatsete jälgida? No mina olen küll üsna olümpiakauge inimene, ma aeg-ajalt, muidugi, kui eestlastel on võidulootust varasematel kordadel olnud, olen ennast telekat vedanud, aga üldiselt saan vabalt hakkama ilma olümpiahullusele oma sõrme andmata. Ma lisaksin siia nimekirja, millest sa ütlesid, et järgmised kaks nädalat kuidagi ilma ei saa veel ka Eesti laulu, mis täna stardib, et ilmselt seegi tahab eetrit täita. Aga no minu jaoks see on selline pigem meelelahutussündmus, kus muuhulgas natuke ka sporti tehakse ja ka ju meie president Kersti Kaljulaid just vabastas sportlased sellisest sooritus survest, ütles, et lihtsalt nautige ja ja kui olete rajal ja tele teleekraanil on all väike sinimustvalge lipp, siis ongi juba hästi ja seda, et tegemist on suure meelelahutussündmusega, näiteks kas või Kuulus Tonga palja ülakehaga mees, kes eile siis oma riigilipu seal sissemarsil tõi. Meie inimesed harjutavad aastakümneid, et oma distantsil 56.-ks tulla, nagu täna Tatjana Mannima avastardis õnnestus. Aga siis tuleb tongo mees, kes on ka mees, kes siiani tegid akvandoodia, õppis pooleteise aastaga ära murdmaasuusatamise ja täitis olümpianormi ja, ja nüüd on siin, et mulle meenus selle peale see vana anekdoot, kuidas mehed lähevad sõtta, ütlevad või käim aa, ja siis tuleb teine mees põõsast, ütleb, et kui käim, Jeff teda. Et, et selline meelelahutus võtab, võtab natuke sellise tõsiduse või, või sellise sportliku sära millega muidugi liitub veel see dopinguteema nagu alati, et ta tahaks öelda, et noh, et teeme nüüd need proovid ära ja, ja kui, siis pärast seda ka veel medalid alles, et siis on nagu paslik õnne soovida tõdeda talisport, mitte keemia. Mina olen hoopis teistsugusel lainel. On poiss, on selline harrastus, suusaip, stan nende poistega, kes seal olümpial on allatanud, aga kasuvistele loomulikult ma siis olen ka eurospordi lahti teinud. Ja vaadanud, kuidas siis meie poistel lähebki Marceli maltsa hülja Arti Aigro neil kõige paremini läinud. Martti Nõmme sai 50 sekka ja täna ma kavatsen kindlasti vaadata. Vaadata, kas seda siis, kuidas ta lippamine läheb. Hommikul vaatasin ka Tatjana Mannima sõitaja. Enne seda, kui tulin üles, keerasin teleka lahti, seal olid lumelauainimesed, et võistlus on päris äge ja kavatsen ka ühte sellist peaala vaadata. Mis on täna öösel kella nelja ajal? Kiirlaskumine, seda ma armastan suusaaladest kõige rohkem vaadata. Tavaliselt ikka üritan laupäeviti telekat sellel ajal sättida. Kiirlaskumist näidatakse nii, et mul tulevad natukene rohkem sellised unetud. Võib-olla mõned unetud ööd, aga, aga ka siis sellised teleka vaatamisega hommikud. Mulle tundub, et meil on selline väga korralik seltskond, et on mõlemast poolest siis olemas oma esindaja, et mina olen selline teie kahe vahepeal need vanasti olin kõva spordisõber ja ja tugitoolisportlane, aga miskipärast viimasel ajal üha vähem, ma leian ennast televiisori eest üha rohkem, leian ennast ise kusagilt jooksu rajalt, aga vot jah, nii kõva mees ei ole, et olümpial oleks läinud. Aga siis Sulev sinu kõrvust jäi mul või sinu sõnadest jäi mulle kõlama see, et sa avad eurospordi, et ma saan aru küll, et eurosport on peamine olümpiaõiguste omanik, aga miks mitte kanal kahte või kanal kahteteist. Miks eurospordiavad? Väga lihtsal põhjusel, sellepärast et selliseid treeningasju ei näidatud lihtsalt nendes no vaatasin ka treeninguid ja neid näiteks eero sport. Et ma olen vaadanud ka Postimeest olen vaadanud ka kanal kahte ja sealt tuleb eestikeelsena, aga neid asju, mida ei tule eestikeelsele, noh, neid saab siis inglisekeelsena vaadata, muidugi venekeelsena saab ka, ütleme, näidatakse. Ma ise just ootan suure huviga teleülekandeid, sest tänahommikust jah, naiste murdmaasuusatamise sõitu ei olnud mahti vaadata, aga, aga esimest korda ju iseseisvuse taastanud Eestis on põhiraskus rahvusringhäälingu asemel siis olümpiaülekannete tegemisel erameedial ja siiani on mul silma hakanud, et ütleme, need vahed hakkavad kõrva ja silma, aga olümpia alles algab. Ma arvan, et eks neid positiivseid kogemusi on veel, et ma südamest loodan, et erameedia on õppinud sellest TV3 Rio olümpiamängude ebaõnnestumisest, kus siis kergejõustikualasid ülekandes suudeti reklaamipause tekitada kohtadesse, kus normaalse spordiülekande puhul režissöör ütleme sellist asja läbi ei laseks, et ma saan aru küll, et reklaami tuleb müüa ja reklaami tuleb näidata aga põhimõtet selliselt viies juttu näiteks jalgpalli peale, siis ma ei tea, kujutate, kui värava ajal oleks reklaamipaus, et sellele produtsendile ja režissöörile antaks Marman kolakad, sellest ei räägi. Küll selliseid edasi ei ole, et Postimehe kanal2 ja viska kanal 12 näitavad midagi, et seal ei ole küll probleeme olnud, et täiesti toredasti on tulnud külma, jälgisin Postimehe veebist sellist asja nagu, mis loetumad, lood minu hämmastuseks sellise olümpiablogi, mis siis kogu aeg täieneb, oli alles teisel kohal. Et eile oli kõige loetavam lugu Postimehe süsteemis hoopis neti kelmi luksuslik elu. Selles mõttes. Et kui palju sa olümpiale panustamine sellel ettevõttel võtab, noh, see on selline küsitav, et kas rahaliselt tasub lõpuks ära või, või siis ütleme lugejate, vaatajate arvu poolest. Kindlasti oleks olukord hoopis teistsugune, kui Kelly sildaru võistleks, siis oleks meie olümpiaootused tunduvalt suuremad. Aga praegu justkui see sportlik pool, mis tegelikult algas siis täna hommikul, et kui tõesti jätta mõningad eilsed võistlused ja siis suusahüppajate neljapäeva kvalifikatsioon välja, siis ma vaatasin, et kolleegid Postimehes pidid siis täita. Ma siis leheruumi nagu uudistega, et algamas on suur seksipidu ja siis spordiuudiste rubriik oli pandud ka suusatada. Tav president Kersti Kaljulaid. Et see on ka presidendi kohta, ma arvan, väga kõva samm, kui sinust kirjutatakse spordilehekülgedel. Ei no aga ma olen ka presidenti suusarajal läinud ja ja, aga see ongi väga normaalne, teda ka spordiküljel kajastatakse, et ega ta ei pea kuskil mujal olema. President sai siiski suusarajale olümpiarajale ehk siis kohta, kuhu päris igaüks ei saa, et et see oligi selles mõttes sinna spordi rubriiki ilmselt sobiv, aga, aga see täiendabki sedasama mõtet, et olümpia on suuresti meelelahutus, kus muuhulgas sporti tehakse. Ja aga ta on, tal on väga oluline olu selline roll, ütleme tänapäeva ühiskonnas, et sport on üleüldse selline asi, mis ta on üks väheseid ühendajad rahvuste puhul. Sellepärast et muidu on ikka mingit kiskumist, arvamused lähevad ühele või teisele poole, aga kui seal mingi riigi sportlane võistleb, siis sa oled tavaliselt tema poolt. Eriti kui sellel sportlasel läheb hästi. Ja kui kellelgi sildaru oleks praegu terveneda võistleks, siis võiksime kõik talle pöialt. Vot see oli, see oli tähtis mõte, Sulev aga räägiks kahe lausega ka sellest sportlikust poolest. Kokku on ma siiski tahan öelda, et kui Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu ikkagi kullad tõid meile siis kuskile, see ei olnud ainult sportlik võitlejaid kuskile seal meie enda alateadvuses tekkis selline võimas tõuge, et Eesti vinge ja see püsis tükk tükk aega. Tegelikult püsib veel praegugi, kus me näeme veel samasugust asja, võib-olla eurovisioonil, aga eurovisioonil noh, me teame seda väga hästi, et seal ei võida alati kõige parem laul, vaid pigem võidab selline laul, kellel on paljud toetajaid, kuna mingil riigil on palju immigrante või siis selliseid sugulasrahvaid, kes annavad oma hääled selle teise laulu poolest poolad sportmängudel, seal võidab tavaliselt parim, seal ei ole selliseid ilu ja mingeid muid poliitika mänge, kuidas suusatad kõige kiiremini, siis sa lihtsalt võidabki. Selle veerpalu ja Šmiguni puhul on muidugi see tilk tõrva meepotis, need edasised dopingukahtlused, et ma arvan, et kui jah, Nad tulid olümpiavõitjaks, siis oli väga suur mõju sellel sellisele ühendavale tegurile, aga mida aeg edasi, mida aasta edasi, seda rohkem ma arvan, tekkis selliseid küsivate nägudega inimesi, mitte Tseegahandaks kahe olümpiasangaritegusid, et võib-olla ütleme, et Gerd Kant olümpiavõitjana on selles kategoorias parem näide, et temal Praegu on lihtsalt taliolümpia ja nemad on taliolümpiakangelased. Ants Antson on samamoodi olümpiavõitja. Eks nad nad on ikkagi meie osa meie kultuuriloost täitsa selgelt. Aga 22 Eesti sportlast, medalilootuseid pole, imedesse võib ju uskuda, mõned ringkonnad on küll siin, ma vaatan etteruttavalt kahevõistleja Kristjan Ilvese osas lootusi üles kütmas, sest eelmisel nädalavahetusel näitas ta väga head sportlikku vormi, aga samas on oluline lisada, et nendel võistlustel Jaapanis olid mitmed tipud puudu. Ja muidugi mina ka tahaks, et 21 aastane eestlane teeks nii olulisel alal nagu seda on eestlaste jaoks. Kahevõistlus teeks sellise korraliku tulemuse, et tal läheks hästi, aga, aga ma arvan, et iga koht, mis individuaalalal on seal esi kahe 10-sse, on eestlaste jaoks puhas õnnestumine. Mina olengi täpselt see inimene, kes vaatab olümpiat siis, kui on selline positiivse emotsiooni ootus eestlaste suhtes olemas, et niisama Mosohhismist vaadata ala, mis mulle muidu huvi ei paku, mind telekad ei too, kui sealt ei ole oodata tulemust. Ja, ja nendel aegadel, kui eestlased olid rohkem seal medalite peale võistlemas, jälgisin maga olümpiat oluliselt rohkem, aga aga sel aastal vist ei ole meil tõesti väga sealt loota, et võib-olla ilvese võistlust vaatan. Pole hullu ka, kui ei tule medalitega, siis kogu aeg iga päev või iga olümpia olla palgapäev, et küll tulevad jälle paremad ajad. Ka Eino sportlased peavad ju kogemusi ka saama, ütleme selles mõttes asi hullu ja me ei olegi alati medaleid saanud, et selles mõttes ka ei ole, alatul tuleb hea tulemus, naps on üllatus. Minu jaoks on huvitav küsimus hoopis see, et kas olümpia olümpiast kõvemaks spordisündmuseks saab seekord hoopis Rootsi ralli, mis toimub järgmisel nädalavahetusel, kus siis Ott Tänak ja Martin Järveoja on jälle stardis ja kus muuseas no selles mõttes täielik meediauputus, sellepärast et seal ei ole ülekanne enam ühe meediagrupi käes hoida. ETV kaks näitab, eks ju, delfi näitab Viasat sport näitab siis kanal 12 nagu kõikjal rallitate. Kui tal läheb hästi, siis ma ennustan, et seda rallit jälgitakse rohkem. Et aga mina arvan, et Eesti laul oma poolfinaalidega saab suurema reitingu ja sport on selles suhtes löödud. Aga vaatame Ei no võib ka nii minna, võib ka nii minna, aga tuletan jällegi meelde, et eurovisioonil eelmisel üle-eelmisel korral meil nagu väga hästi läinud, aga sellegipoolest me ju Eesti laulu jälgima ja Eurovisiooni jälgitakse samamoodi. Eesti laulul keegi ikkagi võidab ja see on kindlasti oma. Aga samamoodi on ka Eesti meistrivõistlustel spordis. Et ei ole muuseas Merilin võitnud oma, et meil on olnud küllalt siin Rootsi autoreid ja Rootsi, Rootsi lauljaid ja ja nii edasi ja nii edasi. Olen siiski Eesti laulu bränd küljes. Aga kas keegi tahab sellest olümpiast kui poliitilisest sündmusest ka rääkida, et see kahe Korea näiline, ütleme, lähenemine appi minema ei kasutaks kindlasti sellist sõna, et see on pigem ütleme selline suhete ühe kraadi võrra, soojenemine aga, aga ma ei tea, leiate seal veel mingisuguseid poliitilisi aspekte. Venemaa. Ta natukene selliseks naljanumbriks muutunud seal Venemaal, sest mul nendest sportlastest kohati on nagu kahju, et ühel hetkel nagu öeldakse, et te ei saa olümpiale, saate ei saa olümpiale, saate siis jällegi teistpidi mõtled, et nad, kui nad on tõesti dopingut võtnud, need on kõiki reegleid rikkunud, miks ma, miks nad peaksid saama. Aga ta jätab sellise lollitamise mulje, et selles mõttes on kahju. Kogu see dopinguvärk on sellel olümpiale pitseri pitseri pannud, et teda nagu liialt palju olnud dopinguteemalisi uudiseid, aga noh, teistpidi samamoodi mingil hetkel ka Tour de France'i eel tundus, et kõik maailma jalgratturid juba võtavad dopingut. Sest väga palju jalgrattureid jäid mõned aastad tagasi vahele. Kergejõustikus igasugused kuulitõukajaid, vasaraheitjad, nende seas on väga palju dopinguvõitjaid olnud ja tulemused ei ole tänapäeval enam sellised nagu kunagi vanasti, et et aeg-ajalt juhtub selliseid, selliseid asju. Aga sellised asjad kahandavadki huvi jälgida, sest kui sa tead, et see käib, seal käib keemikute võistlus, siis huvi lähtuda, et see ei ole enam nende vanade olümpiaideaalide kiiremini, kõrgemale, kaugemale ja nii edasi järgimine, vaid seal taga on hoopis teised. Asjaolu, et sinna on tulnud väga palju raha, lihtsalt selle raha nimel toimiku pingutamine. Seda kommertsi kommertsjaliseerumist on olümpiamängude juures väga palju. Ja ma tooksin paralleeli Eurovisiooniga, kus samuti on poliitikal suur roll ja kus ka korraldajad püüavad erinevaid hääletussüsteeme katsetades seda poliitika osakaal vähenenud. Ja siis on veel, Venemaa on alati selles mõttes huvitav. Tuletavad meelde Gruusia sõda, siis asi hakkas 2008 pekingi olümpia ajal siis eelmine kord Sotši mängude ajal toimus Krimmi annekteerimine. Nüüd võib küsida, mida venelased seekord teevad, et tõenäoliselt venelased? Ei, mitte midagi. Sellepärast et Venemaal tuleb jalka MM suvel ja enne seda sa ei saa mitte midagi sellist teha, sellepärast et muidu kukub seal KM täiega läbi. Ja see on venelastel ikka väga-väga suur maineprojekt. Nii olümpiast saab veel rääkida järgmine ja ülejärgmine nädalavahetus, nii et pidage vastu Eesti spordimeestele ja spordinaistele jõudu ja kui aga nüüd räägime rahva rahast või õigemini rahast, mida rahvas ei taha riigile anda, sest riik on läinud kahe kolme eelmise valitsuse ajal liiga ahneks ja lootus, sest inimestelt rohkem pahede maksustamisega raha ära võtta. Ta on jõutud siis olukorda, kus ühel hetkel ei saa enam sedagi raha kätte, mis vanasti uudis ise siis rääkis neljapäeval nii, et 2000 seitsmeteistkümnendal aastal laekus aktsiisitulu eelarvesse oodatust vähem 8,2 protsenti ehk siis 88 miljonit eurot. Alkoholiaktsiisi eelmise aasta tasumine oli eelarveootusest ligi 20 protsenti ehk 55 miljonit eurot väiksem, et suures plaanis on küll õnneks jah, nii et majandustõus hoiab valitsust, et selle eelarve poliitikat vee peal, et parem tulumaksu ja sotsiaalmaksu laekumine aitasid hullemast välja, aga siis eelarve riaati on valitsus üsna suures hädas, et juhtus nii, nagu kardeti, aga valitsus siiski ise lootis, et äkki sünnib miskisugune ime, et see aktsiisi laekumine kuidagi paraneb, et Sulev mis see olukord siis praegu on, et mis selles olukorras teha, kas pea liiva alla peita või on võimalik midagi ka veel lahendada? Muidugi on võimalik lahendada. Õnneks on see ju aktsiisid moodustavad väga väikese osa kõikidest maksulaekuvus laekumistest on tutika üle kolme protsendi, et see, kui ta kõigub sinna-tänna, siis see ei ole noh, nii meeletu auk. Aga nad on sellised märgilise tähtsusega. Oleme sellest siin saates ka varem rääkinud, et küsimus ei ole ainult mitteaktsiisiga maksudeks, et need aktsiisid mõjutavad inimeste käitada, see on vist ka inimesed on hakanud Harjumaal on ära harjunud, ütleme siis Lätis alkoholi järel käima no siis neil süveneb see arvamus ja nad käivad seal ka edaspidi, toovad sealt ka muud kaupa. Lõuna-Eesti poed on hädas, mingil hetkel hakkavad hätta sattuma ka Tallinna kauplused, Tallina restoranid, laevaliinid sellepärast, et nad, soomlased ei taha enam kallist alkoholi siit osta. Et see võib sellise lumepalli efekti kaasa tuua. Iseenesest aktsiisimaksude eesmärk, mis ta on, see ongi väga lihtne. Ühest küljest ta peab täitma riigieelarvet, teisest küljest peab kahandama tarbimist ja siis ongi pandud sellistele kaupadele, mille tarbimist me tahame vähendada aktsiisist külgneb elektrile pandud bensiinile pandud tubakale alkoholile. Aga nende tarbimise puhul on ju alati nende varude varude hankimise ja hoidmise tase on erinev, et sa ei hakka elektrit endale akusse salvestunud midagi, bensiin, ilmselt ka keegi eriti kanistressey koguvali mingisse suurde tünni aga alkoholivaru on suhteliselt lihtne kuskil kapinurgas hoida või tubakavaru ja siis, kui sul on see alkoholilast olemas, siis inimesed millegipärast kipuvad seda ka kiiremini ära jooma. Seda, mida sul ei ole, seda sai tarbija ka seda, mida on palju, noh, on hea, ei võta, ja siis lähed jälle uue, järgmise noosi juurde, et need on täitsa huvitav oleks teada saada, et kas, kas kõrgem alkoholiaktsiis siis paniga eestlasi vähem jooma või ei pannud. Kui palju tegelikult see Läti Lätis käimine meid mõjutab? Vot see on tõehetk, see on selles mõttes väga oluline, mida sa, Sulev ütlesid, et kui siiamaani on räägitud, nagu sa ka ise ütlesid, et aktsiisipoliitikal on kaks eesmärki, et maksustada pahesid ja teine eesmärk on teenida tulu. Et kui praegu on juhtunud niiviisi, et inimesed ei ole vähem tarbima hakanud või on liiga vähe vähem hakanud tarbima, ehk siis see mõju on kass olemas või väga väikene siis on küsimus selles, kes vastutab. Ja kuigi eelmine nädal ma vaatasin Postimehes. Ajakirjanik Joosep Värk kirjutas, et pole ühtegi fakti, mis viitaks Jevgeni Ossinovski, on selle alkoholipoliitika eest vastutav või ka aktsiiside väiksema laekumise essis. Vastupidi, mina ütlen see, et Taavi Rõivase esimene valitsus, kui tekkis väga hea eesmärk oli, tõsta Ta lastetoetusi. Aga siis oli see murdekoht, kus siis vaadati, et see katteallikas on aktsiisid. Algas kontrollimatu aktsiiside tõus, Taavi Rõivase teine valitsus, Jüri Ratase esimene valitsus, praegune valitsus ja kogu aeg krutiti ja oligi niimoodi, et see tempo läks juba selliseks, et aastas kaks aktsiisitõusu ja siis juhtubki see, et hakatakse varusid soetama, kartes, et midagi läheb kallimaks, muudkui soetatakse ja, ja teine asi on see, et kust soetatakse, soetatakse Lätist. Ei, no siin on jällegi erinev, et üks asi on see, kas kaupmehed soetavad endale varasid enne aktsiisitõusu või siis, kui on inimesed, et inimesed ostavad sageli ka välismaalt, nemad käivadki välismaalt tood suurema lasti. Meil tähendab see välismaal käimine, eks ju, praegu läti skeemist samamoodi nagu soomlased käisid ikka väga massiliselt siin Tallinnas ja käivad ka praegu. Aga me ju teame seda, et see hakkas kõik pihta siis kui Eesti iseseisvus ja piirid läksid vabaks Euroopa Liiduga, siis tekkisid meile õllekohvrite viina kohvrid. Ja pärast seda, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, mida tegid soomlased, nägid selline meeletu viinakaubandus, hakkab siin pihta ja lasid oma alkoholiaktsiisi allapoole, sellepärast et muidu oleks ju see tulv Eesti viina, eesti õlut ja muud alkoholi sinna Soome oleks olnud veelgi suurem. Noh, siin tasub samamoodi mõelda, et võib-olla peaks neid tagasi tõmbama. Et soomlased tegid niimoodi, et miks ei võiks siis Eesti samamoodi teha. Makse tõstetakse, maksu langetatud valitsus on nüüd eksju võtma sellist sammu tagasi, et vaadati, et järgmise aasta plaanid aktsiisi tõsta tuleb võib-olla külmutada. Aga samm tagasi on see, et ärme enam uusi aktsiisitõusuteed, kui maja põleb, ärme rohkem bensiini juurde viskama. Tähendab kustutamisest ei ole veel juttu, et see on probleem, et ma tean, et raadiot ees on jälle ma alati, kui see Läti ja alkoholiteema tekib. Ma saan hästi palju kirju alata, jäta, kus öeldakse, et miks te ässitada inimesi Läti Lätis käima? Ei, see ei ole Hässitamise teema, see on lihtsalt see teema, kus kahjud, mis saabuvad alkoholiga, jäävad Eesti riigi kanda, tulud lähevad Läti eelarvesse ja see ei ole see teema, et keegi kutsuks üles kedagi jooma. Alkohol on paha, ärge tarbige, see kõlab küll nii naiivselt, aga häda on lihtsalt selles, et kui läbimõtlematult ajada alkoholipoliitikat, siis see, selle mõjud Eesti rahvale on hoopis teistsugused. Nojah, selle Lätiga on ka niimoodi, et Lõuna-Eesti inimesed käivad Lätis, Põhja-Eesti inimesed ilmselt ei käi, käivad küll, ma mõtlen, nad ei käi nii tihti nagu Lõuna-Eestini. Ja põhjaeestlastega tallinlaste, aga siis järjest enam on tutvuskonnas neid inimesi, kes ütlevad, et neil on aasta varu õlut või aasta varu mingit muud kangemat alkoholi, et kui juba niikuinii nad sihilikult alkoholi ostmisega, et kui juba niikuinii tööri pläti, et siis varuga õlut, et esimene kord võeti nii-öelda proovipartii, teinekord juba võeti tõsisemalt eta, siis ollakse juba Sult usus. Ma ei tea, kas nad joovad seetõttu seda kiiremini, aga Eesti õlletootjad ütlesid küll, et nemad müüvad piiril nii hästi, et selle põhjal saab öelda, et eestlaste alkoholitarbimine ei ole langenud, vaid lihtsalt ostetakse sama palju ja natuke veel peale piiri pealt ära. Ja mida ma siin vaatasin, kui rahandusministeerium andis selle aktsiisi laekumise ülevaate, siis läbiv oli üks ja sama tõdemus ehk et kui uuest aastast kehtestati aktsiisitõus, siis detsembris see ettevarumine oli prognoositust suurem, ehk siis nad ei kujutanud ette, et inimesed nii palju varusid omale soetavad, enne kui aktsiisitõus toimub. Ja noh, see kõneleb sellest, et inimpsühholoogiat ei tunne need inimesed hästi, et kui tõesti arvati aktsiisi kavandades naiivselt, et inimene läheb ka teisel jaanuaril ikka oma tavapärast õlut ostma lihtsalt kallima hinna eest, siis tegelikult on ju loogiline, et siis arutakse need selle madalama aktsiisiga ära ja sellist katse-eksitus meetodiga, ämbrist, ämbrisse kolistamist on praegusel valitsusel väga palju. Mulle tundub, et, et see põhjus, miks neil selline muster on välja kujunenud, tuleneb sellest, et otsuseid On tehtud ranges kabinetivaikuses. Mingit eelnevat diskussiooni ühiskonnas ei ole, siis tullakse välja kavaga, öeldakse, et nüüd teeme nii. Ja alles siis, kui kisa läheb täiesti väljakannatamatuks, siis hakatakse mõtlema, et oot, et me vist pidurit Tõmbama ma arvan, et EKP kabinetivaikuses vaevalt et siin oli siin, kes pigem kasin kabineti sõda aga, aga kabinette avalikkuse eest. Ja käis ka see mõtteviis, et alati on ju nii läinud, kuigi oleks võinud õppida ja nendest piirikaubanduse näidetest mujale. Kas piirikaubandus töötab kõikjal Soome Rootsi vahel, Norra, Rootsi vahel, Taani, Saksamaa, vahel, Saksamaa, Prantsusmaa vahel? Jah, absoluutselt. Aga et oluline on siiski Merilin hoopis see, et ambitsioonikuse tase on tõusnud, et mida valitsus edasi, seda suurem soov on olnud midagi ära teha, et seesama sotsiaaldemokraatide valitsusse minek, kui Siim Kallasest pidi peaaegu peaminister saama, aga siis tema erakonnakaaslased siiski arvasid, et Siim Kallas pole piisavalt väärikas. Järgmine peaminister ja siis, kui Taavi Rõivasest sai peaminister, siis seesama lastetoetuste tõus Ma ütlen väga hea lastetoetused olid väga väikesed, aga siis kui sul on olemas kulu, mida sa tahad teha ja sa hakkad välja mõtlema tulusid ja sa ei arvesta seda, et turumajanduses, kus k on inimeste vaba liikumine, kus inimesed saavadki minna teenuste, kaupade toodete järgi. Naaberriik ja Eesti ei ole väga suur riik, kui me oleks Ameerika Ühendriikide suurune riik, siis tõesti tuhandete kilomeetrite kaugusele õllekasti järgimine, see on absurd. Aga Eestis eriti ütleme Tartust allapoole jäävad kohad ei ole väga keeruline käia piiril ära. Sellepärast ma ütlengi, et, et valitsusel puudub elementaarne arusaam inimpsühholoogiast lihtsalt näppu viibutada, et oi-oi, see pole patriootlik. Kui te Lätist käite ostmas, ärge nii tehke. See ju ei toimi. Samamoodi oli ju siis, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, siis meie poliitikud ei tabanud ära, et et esimene asi, mis siin tekib, on niinimetatud Kalevipoja inimesed lähevad kohe Soome tööle sest arvamus oli, et Eestis tekib selline täielik õitseaeg. Inspansid vehkat. No sest üle lahe on sul mitu korda kõrgem palk toona veel kõrgem, aga siis noh, see teema ei ole ainult ju alkoholiga probleemid on ka kütuseaktsiisiga, et kütuseaktsiisitulu eelmisel aastal oli eelarves oodatust 3,9 protsenti ehk siis 22 miljonit eurot väiksem. See summa siiski jah, ütleme võrreldes 2016. aastaga on rahas suurem, aga lootused ei täitunud, ehk siis majanduses ei ole nii, et kui sa tõstad aktsiisi, ma ei tea seal viis või 10 protsenti, siis sinu tulud suurenevad viis või 10 protsenti, et see ei toimi, see aeg on Eestis möödas ja ma arvan, et rohkem poliitikud peaks kuulama ka rahandusministeeriumi ametnike, aga ma saan aru, et nende viimaste koalitsiooniläbirääkimiste häda on olnud see, et kõik on käinud pöörasel kiirusel, kus öösel on poliitikutel tekkinud mõtteid ja juba järgmise päeva lõunaks on ametnikelt tahetud vastuseid ja tagajärjed ongi need, mille, milles me praegu elame. Kui võtta, siis on asi hull. Et ikkagi majandus kasvab, riigi maksutulud on siiamaani kasvanud, ma ei näe, selles mõttes nagu riigi riigi rahanduse seisukohalt ei ole midagi asju olla ja ja Läti muuseas, meil võiks, võiks nüüd tekkida mõte, et oi, küll sa läti õitseb. Ega see Lätis lähevad küll Eesti alkoholi ja ka natukene kütuseaktsiisi ütleme seda rahad ikkagi eestlane tangib ju sealt, kus on odavam ja kui seal on Lätis odavam, siis tangib ka seal, mõnikord on Lätis mõnikord ola siis tegelikult Lätis ei üldse elu. Et kui sa sõidad ringi Lõuna-Eestis veel Põhja-Lätis, siis on ikka Lõuna-Eesti tunduvalt selline arenenum ja ägedama. Aga see on selles mõttes oluline, et kui vaadata seda Eesti ajakirjanduse fooni, siis ma ei tea eile õhtul üks Läti piirivalveametnik aktuaalses kaameras. No ma ei tea, kasutaks sellist verbi nagu irvitas natukene eesti kolleegide üle siis piiri väljaehitamisega, kui lätlased on suutnud oma piiri päris märkimisväärses tempos välja ehitada Venemaa ja Valgevene piiri siis või piirnevate piiriala siis Eestist ütles, et aga et mis nad seal teinud on selle mitmekümne miljoni euro eest, et ühe kilomeetri meetrise demolõigu, et noh, mis päriselt muidugi ei vasta tõele ja siis siin kas või kui talvisest teehooldusest on räägitud, siis kolleegid pühapäevases jutusaates Ruussaar ja Samost või Samost ja Ruussaar on rääkinud sellest, et kui Eesti teed on sellised, et autoga talvel väga hästi sõita ei saa, siis ületades Läti piiri, siis on nagu Tallinna lennuväljale. Lumi on aetud ja kõik on korras. Noh, on ka teistsuguseid näiteid, üks mu kolleeg rääkis, rääkis sellest, kuidas me just arutasime küll Tallinna teed on auklikud ja ja nastikud, ja siis Ta sai kõne Läti ajakirjanikult, kes ütles, et ta tahaks teha lugu, et mis nipiga me saame nii häid, eks ju, tänavaid ja teid. Aga nemad Lätis ei saa, et ma olen ise ka kohati näinud seal sellist selliseid teid, mis näevad välja, nagu oleks seal mingi sõda lõppenud. Sõltub. Aga selle valitsuse kohta võiks siiski pool kiidusõna ka öelda. Kui selle nädala alguses parlamendis toimus siis Reformierakonna niinimetatud siis töötavate pensionäride tulumaksuprobleemi lahendamise seaduseelnõu esimene lugemine, siis koalitsioon seda tavapärasel, et kohe maha ei hääletanud ja see eelnõu jäeti ellu ja just soovist pidada diskussiooni ja leida lahendusi niinimetatud töötavate pensionäride probleemi lahendamisel, et seal käib siis jutt sellest maksuvaba miinimumi vähendamise süsteemiga kaasnenud probleemist, et siis kus pensionid ja töötava pensionäri sissetulek, mõlemad võetakse arvesse ja see kaotus erinevalt, et siis selle aasta esimese jaanuarini kehtinud süsteemist on märkimisväärne, kuni seal siis kuni 83 euroni kuus ja see Reformierakonna algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu peaks siis käsitlema nii, et pension maksustatava tuluna arvesse ei lähe siis tulu suuruse määramisel ehk siis töötava pensionäri, sealhulgas siis vanaduspensioni või töövõimetus, pensioni saajad, Nende puhul see tulumaksuvaba määr on hoopiski kõrgem, aga, aga noh, see näitab seda, et ollakse valmis vähemasti diskussiooniks, mis on pool töövõitu juba. Aga see jällegi näitab seda, et kõigepealt tehakse mingisugune asi ära, siis selgub, et saadi hakkama järjekordse käkiga ja siis hakatakse vaatama seda asja parandada, selle asemel, et enne rääkida ja mõelda läbi, milline oleks parem lahendus ja kohe õigesti teha. Ja siin on jällegi, et kui sa lähed siis opositsiooni vastu ja hakkad seda maha tegema, siis tõmbude, kõikide pensionäride viha enda kaela. Nad täitsa selgelt ütlevad. Mis sul Jüri Ratas hajudes seal viga on, kui seal, kui sa hakkaksid sellist asja maha tegema. Et see on lihtsalt see, seekord tegi Reformierakond väga mõistlik ettepanek, järelikult tasub sellega kaasa minna ja probleem ongi olemas see probleem ära lahendada. Küsimus, kuidas. Nojah, nende teemade puhul mulle meenub alati Olari Taali kuulus lause, et kui ma oleks eile olnud sama tark, kui on minu naine täna, siis noh, põhimõtteliselt oleks palju probleeme olemata. Nii, aga ma arvan, miskipärast, ega me selle Eela arve laekumiste ja maksuteemade ja aktsiisiteemadest ei pääse, et ehk aeg-ajalt jälle selles saates tuleb, tuleb selleni tulla, aga lõppevast nädalast jääb mulle meelde veel üks Rakveres toimunud sündmus. Kui me siiani oleme näinud haridus- ja kultuuritöötajate seas streikinud on ka arstid, transporditöötajad, siis sel nädalal paljastus Eesti ametiühingute no ütleme, hambutus töötlevas tööstuses toiduainetööstuses, sest Eesti ühes suurimas toidutööstussektori ettevõttes Haakos kann pidi algama streik. Mingi tööseisakut meenutav tegevus paarikümne töötajaga ehk ka toimus, aga streigis jõudu polnud tootmist, et streik ei seganud, kõik töölised suudeti asendada. Liinid tapamajas töötasid, lepingulisi mahte täideti ühesõnaga ametiühingud mulle teadaolevalt midagi pole sellega saavutanud. Või on teil teistsuguseid andmeid? Noh, kõigepealt, kui vaadata, vaata, kui odav on streikiva töölise hind üks 50 senti või palju see pirukas maksab, mis neile vastu pakuti, et nad tööle tuleksid. Siis teine asi, kui vaadata, Ta kuidas meie ametiühingud reageerivad, kui keegi teatab, et nüüd hakkame streikima, et see on selline ohjeldamatu kahjurõõm, et et näed, streik tuleb. Aga teisalt ei suudeta tekitada sellist toetusstreikidega sellist mõju, nagu näiteks nädal tagasi oli Soomes kui tõepoolest paljud bussid ei sõitnud ja ja igasugu sellised elutähtsad teenused olid häiritud. Ehk siis, et meil küll keegi lõpuks julgust kokku võttes natuke nagu streigib, aga sellel pole mitte mingit mõju, mistõttu ei ole ka kogu sellel streigil sellisena mõtet, et meil see streik on natukene nagu nukkudega kodu mängimine, et see ei kahjusta kedagi ega midagi. Ja, ja siis, kui võtta need sellised kogenud streigimaad, siis seal, kui ikkagi hakkab streikima, siis saab seda kogu ühiskond tunda, mis peakski olema see mõte? No mina olen lugenud uudistest, need nõudmised olid suhteliselt jõhkrad, et alguses see käis eelmisel sügisel, kes jutt siis sajaprotsendisest palgatõusust ehk siis palga, kahe koristamisest? Tavaliselt ükski tööandja ei anna sellisele nõudmisele järgi, see tundub talle täitsa utoopiline, et miks ma peaksin ühe inimese palka järsku kahekordistama? Täiesti uskumatu, nad selle asemel vahetusel inimesed pigem välja. Siis ta nõudmine kukkus 50 protsendi peale ja praeguses tahetakse kahes õppis 16 protsenti ehk siis kokku 34 35 protsendi peale. Need on ikkagi päris suured sellised palgakasvu nõudmised, need ületavad Eesti keskmist kindlasti ja täiesti märkimisväärselt sellest Eesti keskmist palgatõus. Aga mida ta näitab, on muidugi see, et tegelikult hea tööandjal oleks niimoodi tegutsema, et töötajad ei hakka kunagi streikima. Eks ta seal näitab skulptuuri puudumist. No ja Rakvere lihatööstuse ja Talleggi emafirma HKScan sai möödunud aastal ühe koma kaheksale miljardile eurole langenud käibe juures 40 miljonit eurot kahjumit ja pannes ennast tööandja seisu, siis ausalt öeldes, kui sul ettevõttes ongi mingisuguste vanade kas juhtimisvigade või, või mingisuguse majanduses toimuva jama tõttu ütleme siis numbrid negatiivsed ehk siis käive langeb ja kasumlikkus langeb või teisisõnu öeldes kahjum suureneb, siis väga keeruline ongi tõsta Ta töötajate palku, et siin tuleb nagu kapitalistidest tuleb ka aru saada, aga samas muidugi kui sul mingisuguses sektoris keegi saab ebanormaalselt väikest palka ka siis rahva poolehoid kuulub loomulikult tööliskollektiivile, aga, aga samas ma ei tea, mulle tundub, et sellest streigist tehti nagu liiga suur meediasündmus, et kahtlemata Rakvere lihatööstus on Eesti kontekstis oluline ettevõted arvestades seda, kui palju liha nad Eesti inimeste toidulauale müüvad ja, ja oluline on teada, et kas sotsiaalselt vastutustundliku ettevõttega on tegemist või ei ole ja kui seal ikkagi töötajaid, et ma ei tea, mitte ei väärkohelda, aga, aga alaväärtustatakse siis rahaliselt, siis loomulikult ühiskonnal on põhjust küsida ja ja tagatipuks selle lihatööstuse kõige suurem hirm võib olla see, et ühel hetkel, kui see rahva pahameel on nii suur või see solidaarsus on liiga suur. Siis minnakse konkurendi konkureeriva lihatööstuse toodete peale üle. Nojah, siin ongi mainekahju, on selline kõige suurem oht et alternatiivkuluna sa saad selle mainekahju tõttu võib-olla nii suurt kahju, et ta sul, sul on mingil hetkel kasulikum anda töölistele järgi. Siiski Eestis siiani ei ole väga märgata olnud, et tarbijaid jalgadega hääletaksid. On riike, kus inimesed tõesti keeravad selja ja, ja lähen aga Eesti ei ole enamasti üks neist, siis kui Elise tallegi skandaal munadega siis. No me oleme näinud K-kohuke meil mingit Kalevi tooteid, mille puhul on, räägib skandaali puhul, ei olnud mitte mingit efekti. Ei-ei, mulle meenub väga oluline kaasus, kus ka poekett Rimi ise tunnistas, et see kahju oli märkimisväärne oli see, kui rimi ühel hetkel aastaid-aastaid tagasi teatas, et soovides tarbijatele pakkuda odavamat hakkliha ja lihatooteid, siis loobutakse Eesti kohalikus Eesti liha soola. Ja seal oli see mainekahju ja ka tegelikult rahaline kahju ikkagi. Märkimisväärne, et aga poegid sai väga kiiresti aru, õpiti omaenda vigadest ja omaenda rahakoti peal ja suudeti ma arvan, rahvalt andeks saada. Jah, aga nad järgmine kord lihtsalt kaotasid seal Eesti liha ära, nii et nad ei öelnud seda, sest see kadus ikkagi mõne aja pärast. Nad said selle õppetunni, et, et kui sa tahad midagi ebapopulaarselt teha, tee seda vaikselt ära, kuuluta, aga samamoodi nagu H ja M siin kuskil kuu aega tagasi ja sai välismaal mainega, ju siis Eestis noh, keegi kergitanud kulmu ka selle peale, ma olen kindel, et käive sellest pusa kirjast ja, ja väiksest modellist tulnud skandaali peale. Mingeid ekstra näitab kogu see sündmus, et Eesti ametiühingud on ikkagi sellisel testil nõrkadel. Jaga. See on hea või halb, on see hea või halva, Sulev, mis arvad? Sõltub, sõltub, kes sa oled. Kui sa oled tööandja, siis mida hambutu on ametiühing, seda parem. Kui sa oled töövõtja, siis mida tugevam ametiühing, seda parem. Jällegi see sõltub ka tegevusalast, et mingites valdkondades on ametiühingud vägagi levinud syltsemitel idufirmades me ju ei näe, ametiühingutöötajaid. Aga. Sporditranspordisektoris jällegi ma ütlen, et seesama praegune ametiühingute juht Peep Peterson, olles transpordiametiühingute liider, siis bussijuhid, ma arvan, võlgnevad suuresti transpordi ametiühingule oma praeguse üpris kopsaka palga, et bussijuhtide palgad Eestis on märkimisväärselt konkurentsivõimelised. Ja isegi vist ERRis tegutseb lausa kolm eraldi. Kolm jah, aga seal on vist ka vahe, et kas sa oled ajakirjanik või tehniline töötajad. Sisenemisest teletöötajatele eraldi ei ole selle skeenega nii kursis, aga hiljuti ju sai luminar õigemini selle eelkäija Nordea endale ametiühingu, mis kasvas mühinal just seetõttu, et ei jõutud kollektiivlepingu tingimustel kukule tingimustes kokkuleppele ja, ja see andis tõuke, et see rakuke hakkas päris kiiresti seal kasvama ja nad vist ikka nüüd saavutamas läbimurret võeti läbirääkimiste laua taha. Aga kliendina muidugi mõtlen, et noh, ma ei tea, meile meenub kõigile see, et lennundussektoris on üsna levinud see, et täiesti ootamatutel kuupäevadel lennukid ei lenda, sest selgub kusagil, kas Frankfurdi lennujaamal maapealsed töötajad streigivad või on pilootidel või on pardateenindajatel mingisugune streikasse hoiatustoetus või põhistreik. Ja siis ma enne ütlesin, et töötaval inimesel on kasulik, mida tugevam on ametiühing, et ma olen mitmeid saksa tuttavaid kohanud, kes on üsna pahased selle peale, et Saksamaal näiteks lennundussektoris niivõrd tugev ametiühing on, et on olnud aegu, kus nädalate kaupa ei ole saanud lennukiga normaalselt lennata. Et kõik sõltub jah, asjaoludest. Nii, aga raadiot ees on kindlasti inimesi, kes ootavad, et kas nad sellest Gustav Adolfi gümnaasiumist ja sellest Henrik Agurist ka räägivad, et ma ei tea. Minul väga pikka juttu ei ole, aga, aga mis need teie põhilised sõnumid on, et et need inimesed, kes on kusagilt metsast nüüd välja karanud, siis Eesti vabariigi sünnipäeva? Tal on siis Gustav Adolfi Gümnaasiumi otsustanud rõhuda minevikule korraldades paar nädalat pärast 20 neljandat veebruari vene estraadikontserdikooli direktor Hendrik Agur tõdes, et läbi kontserdi kutsutakse inimesi üles leppimisele ja andestusele. Reformierakondlased Kristen Michal ja Urmas Paet olid siis sellel korral solvujaid, kes teatasid, et Eesti inimeste vastu okupatsioonivõimu poolt sooritatud kuritegusid ei saa unustada ega andestada ükskõik milliste meloodiatega neid üritatakse hägustada. Mis sündmusega on tegu? Ei, see ei ole vene vene estraadikontsert seal nõukaaja, estraadikontsert. See on oluline vahe ja minu jaoks on, tähendab, minu jaoks on see teema üldse saanud meedias liiga palju tähelepanu. See ei olegi, ise tegin, sina tegid ja nüüd me räägime sellest, et mina ei ole teinud. Olete kaua, ehk siis, et, et kui meie siin jälle anname omalt poolt panuse, et sellest räägitaks minu jaoks natuke võrreldav selle aastavahetuse hümni mängimise kisaga ehk et on mingisugune algtõuge antud ju ühel juhul oli siis, et hümni ei mängitud, teisel juhul on see, et üks kool korraldab kontserti ja siis on mingisuguse grupid, kes siis on huvitatud sellest, et on vaja oma solvumine võimalikult suureks mängida. Selle Gustav Adolfi gümnaasiumiga on, on mitmeid asjaolusid, kuise jäänuks kooliseinte vahele, ei, oleksin üritatud kaasata teisi koole, siis võib-olla ollakse sündmusel möödunud nii, nii et ühiskond oleks märganud märganudki. Teine asjaolu on siin see, et et siin said kokku direktori edevus ja noh, mis siin salata, halb maitsekoguse, nõukasümboolika ja, ja selline egotripp. Et ma nüüd teen sellise kontserdi seal natukene selline noh, laste peal liugu laskmine, sest neil lastel puudub igasugune mälestus või seos nende Nõukogude laulukest. Aga ja ma usun, et et kui neilt oleks küsitud ideed, mis kontserti me võiks teha, siis sealt oleks tulnud 10 muud vastust, aga mitte et oh, teeks ühe nõuka estraadikontserdi. Ehk siis noh, need on niisugune rumal lugu välja kujunenud, mis on puhun puhutud natuke suuremaks, kui asi väärt on. Jah, siin oli üks libastumine selle kuupäevaga, mille peale lihtsalt direktori tulnud ja see ongi nüüd see, millest see kõik on sellise suure hoo sisse saanud. Mul on kahju lihtsalt sellest, et lapsed sattusid siin natuke löögi alla ja põhjus selleks on ongi see, et, et ta direktor on neist nende suhtes võimupositsioonil, et ega neil oleks ka keeruline olnud öelda, et me ei tee seda kaasa. Et, et sellest on mul kahju, aga mulle tundub, et see on saanud liiga suure tule alla. Ei, no siin ei ole küsimus ainult direktor Agur ja samamoodi on ju Priit Volmer seal Edward oma seadet teevad Tõnis Kõrvits, Siim Aimla. Et noh, saaks vabalt öelda, aga miks teie kaasaegsete ei ole õpilased. Aga nüüd rääkida, tagur oleks mingit kapi kommunisti punane täiuslik täh, täiesti vale asi, et tegemist on väga eestimeelse inimesega paati aktustel eestimeelsust rõhutanud. Minu poeg käib selles koolis lihtsalt selles mõttes võib-olla ma ei ole nüüd kõige erapooletu on siin aga, aga ta on tõesti selline täitsa sinimustvalge inimene on IRL-i esinumber oli ka Põhja-Tallinnas. Aga ma arvan, et sellest tema hädad algavadki ja. Ma arvan, et selles ongi, et see on lihtsalt halb maitse, nagu ma ütlesin, et ei ole nagu ei ole ka halb maitse selles mõttes, et ta on neid kontserdiga varem teinud. Mallutan sirbi ja vasara kasutanud pink, Floyd pink Floyd, Moody, kasutatud sirbi ja vasaraga, ma tean, see sirbi ja vasara ja kogu selle nõukogude sümboolika kasutamine näitab halba maitset. Ütles, et teate, see ei ole esmakordne, kui Eesti mõnes haridusasutuses ise iseseisvuse taastanud Eesti ajal seda tehakse. Ma paar aastat tagasi sattusin Miina härma gümnaasiumisse, kus oli ka juubeliaasta või juubelinädal ja täpselt samamoodi oli punanurgakene tekitatud ja seal oli ka ENSV lipp lehvis ja ma isegi tegin sellest pildi ja postitasin sotsiaalmeediasse, et ütleme, see minu esimene ehmatus oli täpselt samamoodi, et mis toimub, aga kuul seletas ära, et lihtsalt on nädal, kus erinevatel päevadel erinevatest ajastutest on siis mingisugused efektid ja ma arvan, haridusliku eesmärgil. Vahepeal võib ka punasega kui näidata ja kui keegi hakkab, ma kuulsin sellest diskussioonis ka selliseid noote, kes rääkisid, et tuleks ära keelata venekeelse Jaak Joala esitamine, noh, kui inimesed jõuavad nagu selles diskussioonis nagunii kaugele, siis ma arvan, et poliitikud, kes seda skandaali jällegi ütleme siis eskaleerisid, siis võiks natukene mõelda, et kui Urmas Paet ühe pressiteate välja saatis, siis mulle meenus, et oli üks raadiosaade hiljuti Strasbourgis, kus siis Urmas Paet meenutas ka hästi palju selliseid nõukogude aja kahjusid ja sellest, kuidas tema ei ole sündinud Nõukogude Eestis okupeeritud Eestis ja, ja siis Yana toom kohe selle peale tegi märkuse, et härra Paet, et tundub, et sinu trauma oli nõukogude ajal koguni nii suured, saastusid kohe pioneerijuhiks, et noh siin-seal ongi küsimus selles, et kas minnes võtma poliitilist punktivõitu, et ma ei hakka ka Agurit õigustama ja see ei olnud ka minu maitse. Aga teisest küljest, kui ma vaatan Gustav Adolfi Gümnaasiumi muusikaõpet Ta ja Lilian Rein metsa seletusi, siis ta ütleb, et see on hea võimalus õppel õpilastele vene keelt harjutada ja siis toonase tuuriga lähemalt tutvuda, et mingi võimalus või põhjus. Siis peab ju õpilastel hariduslikult olema, et kas see kontserdi korraldamise pool, ma saan aru, seal õpilased löövad kaasa. Selle retoorikaga olekski võinud piirduda, aga seal, kus hakati rääkima kingitusest Venemaale, läks. Aga muidugi, see on õige, 10. märts muidugi, küüditamise päev, see oli, see oli üks kõige hullemaid asju, et aga millegipärast ma arvan, et selle läbimõtlematus midagi taolist, nagu kui presidendi kantselei valis NO99, siis vastuvõtulavastajaks nad siis ka ilmselt ei Kadriorus taibatud atraktsioon võib tulla nii oluline. Ja sellepärast ma seda võrdlen ka selle aastavahetuse hümni, mitte mängimisega, seesama samamoodi ei arvestatud, et, et no ei, ei pandud tähele nagu mingisuguseid oma kohti, mis võivad tekkida, ehk siis, et kellelegi on, kellelgi on nagu mingid haavad, mis selle peale võivad lahti minna, et, et siin oli mitme halva asjaolu kokkulangemine, aga ma ei usu hetkekski, et siin olemegi. Pahatahtlik, ja kas siin ei ole ju tegemist mingi nõukogude aja sellise kommunistliku propaganda ütleme maaletoomisega need laulud, mida seal esitatakse, nii palju, kui mina olen näinud mingeid mingeid seal laulude nimesid plakatil need ei ole sellised, mida Vene sõjaväeorkestrid, koorid käiksid esitamas, et nad on ikkagi ei tule. Jah, nad on ikkagi sellised poplaulud, mida on siis laulnud Jaak Joala Sofjorotaaru, sinul miljon, Ross, eks ju, Raimond pausi kõige kuulsam ilmselt laulad. Need ei ole midagi sellist, et samamoodi me võime hakata küsima, et kuulge, Artur, Rinnet, miks me siis teda veel kuul, aga tegemist oli ESSi mehega, eks. Oi, oi oi, oi, oi, oi, aga mul on halb, uudisaeg hakkab läbi saama ja me täna majandusest Sulev ei jõuagi rääkida, millest me eile küll leppisime kokku, et räägime, aga me kohtume siin saates veel ja veel, et ma arvan küll, majandus annab meile taas selleks võimalust. No maksulaekumine on ikkagi vägagi majandusega. No ma mõtlen küll börsidel toimuvat ja noh, loomulikult ka Bitconnist oleks pidanud rääkima, aga lõpetuseks võib-olla üks oluline sündmus siiski lõpu lõppevast nädalast veel, et teisipäeval tegi siis kosmoseajalugu ettevõtja Elon maski ettevõte SpaceX, mis katsetas edukalt raketi Falcon Heavy, mille kandevõime on siis märkimisväärne ja ka Tesla auto saadeti orbiidile, et päris veatult start siiski ei läinud. Või, või terve nii-öelda siis katsetused, raketi plaanitud tagasitulek kaks külmist kiirendid küll maandusid kenasti üheaegselt, Getty südamik ei tabanud merele paigutatud maandumispargast ja sellegipoolest võib katsetust nimetada Triuunfiks. Ma loen ajakirjandusest, kuigi mulle endale tekkis see küsimus, et kui esimese hooga see Tesla pidi Marsi orbiidile lendama, siis nüüd ta lendab sinna tsiteeri orbiidile, et, et seal on ikkagi oluline vahed. Kujutate ette, NASA oleks teinud sellise eksimused oleks plaanitud näiteks inimene Marsile saata ja siis peale start, see oleks öeldud, et väike valearvestus vita hoopis Jupiteri orbiidile. No see oli küll see oli siis suur samm inimkonnale, väidan mina. Mitte väike samm ainult Teslale, aga suur samm inimkonnale, et Eesti on minu meelest vajaks ka Elon maski, siis me saaksime omale korraga nii Tallinna Helsingi tunneli, Saaremaa silla kuju, Rail Balticu, aga need oleksid kõik juba tehnoloogiliselt kaasaegses võtmes. Hästi lühike mõttega Suleviltval. Astronaudid ilmselt ikkagi saaksid ka seda kosmoselaeva juhtida. Keeraksid selle Marsi poole. Just eile Mart Noorma, keda ma nägin stuudios, ütles, et tegelikult Jupiteri orbiidil ongi raskem jõuda, sest see on kaugemale, aga ehk siis saadi veel võimsama missiooniga hakkama, aga selline sai tänane rahvateenrite saade. Sulev Vedler, Merilin Pärli. Tänan teid. Ja järgmisel nädalal lisaks mulle veel stuudios Neeme Korv ja Urmet Kook. Kohtumiseni.