Vikkerraadio tere hommikust, kell on saanud viis minutit 10 läbi ja huvitajal on taas aeg alustada. Kui heita pilk kalendrisse tänasele kuupäevale, siis vaatab sealt vastu üks väga maagiline numbrite rida ehk kaheksa, null kaheksa 2018. Mõnes mõttes võib maagiliseks pidada ka tänase saate teemat, milleks on Eesti piirkonna keeled ja murded sest mõneti nõiduslikult lummuslikult kõlavad ju needki näiteks nagu võru keeles sõnad kutsunud siia ja ubina puu, mis siis eesti keeles tähendavad vastavalt tolmuimeja ja õunapuu või näiteks võrukeelne väljend Kunum tulumkun kunnoumma, ehk kus on see lomp, kus konnad on? Kuigi ka minu lapsepõlv möödus mööda Võrumaa metsametsasid ja teesid on mul siiski kohati keeruline võru keelt rääkida. Seega küsin tänase saate esimeses pooles Tartu Ülikoolilõunaeesti keele ja kultuuri lektorit ja ühtlasi ka Võru Instituudi teadurid Sulev ivalt ning Võru Instituudi direktor Rainer Kuubalt kuidas elavad Eesti piirkonna keeled ja murded praegu. Tunni teises pooles teen juttu aga muusiku Aarne Lauriga ja uurin, millist rolli mängib pärimus tema loomingus. Selline saab tänane huvitaja olema, mina olen saatejuht Jane Saluorg ja soovin teile head kuulamist. Lääne-Tal oli ta veel ei maalimaalina mahe luudalikuma lääne juudalõigu vaheluda, lõikuma, maali laekuma ja. Pottime joobes vihane Jobemmeri. Lätis Sannale lähedannalen lõivo sauna lõunamaa nii palju ei maalimatiks, algatas dokuda oma vihaga. Vastavatuurodugevata Riho Vihalemm Ja nüüd on mul hea meel tervitada stuudios Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri kultuuri lektorit, ühtlasi ka Võru Instituudi teadurit Sulev Iva ning telefoniühendus peaks meil olema ka Võru Instituudi direktori Rainer Kuubaga keskel asub kusagil kaunis Võrumaa paigas ja alustuseks ma tahakski Rainer teiega teha ühe asja selgeks, et kui ma eile teiega ühendust võtsin, siis te ütlesite, et võru murdest ei teade küll midagi. Äkki ta küll, aga te võite rääkida võru keelest ehk kumb on siis õige termin, kas on õige kasutada nii-öelda, et me räägime piirkonna keelest või me räägime ikkagi murretest? Tere hommikut. Et meil võrukestele oli üks selline ütlemine, et kehakeelt mõistu kõneles diamõista haiku murda. Et ega üldiselt terves maailmas ei ole olemas niisugust head definitsiooni, millega tõmmata piir vahet keelele ja dialektile. Aga Eduard seid beer kasutab näiteks sellist definitsiooni, et, et inimese enda käest tuleb küsida, mis asi see on, mida ta kasutab. Ja kui kas või üks inimene ütleb, et see on keel, siis tolle inimese jaoks on see keel. Võrukeste käest on seda küsitud, et mis asi see on, mis eesti standardkeelest erineb ja 80 protsenti võrukestest on ütelnud, et süngeel näiteks mulgid ja saarlased. Me nemad ütlevad, enamasti nemad ütlevad omakandi sele keelekuju kohta pigem murre kui keel, aga võrukeste jaoks on see olnud ikkagi väga selgelt keel. Nii et Sulev Iva, kas me räägime siis võru keelest, kuidas teie seda defineerida? Aitäh no ma olen Raineriga talveste perijat võrukas pidanud oma keeldiks ina püsi rohkem keeles. Et eesti keelekuju vaimurde muide ka nii, et et kuidagi võrukas, eks kõneles omast keelest jamale, kaduga, väega peri, et rohkapiks keel. Aga kas on õige ka nii-öelda see mõte või see lauset, et tegelikult on kaks käsitlust, millest ühe järgi ongi võru keel eesti põline piirkondlik eel ehk siis regionaalkeel teise käsitluse järgi on võrokeste keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma võru murre. Väga keeruline lause. No akva, nii et ega siis ongi jah, Kats Arvo saamist et Usaine Vanavaid traditsiooniline sääne arvu saamine on ju sa näed, et ta mütsi ainukene eesti keel ja kui ma siis oma murderühma Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti neil omakorda murrangu ja tõmbsane murde tiiduse ja vanaaegne keele tiiduse Arvo saamine aga tähendab sel päeval isike keele tiitlasi hulga nii Eestis kui Venemaal soome soome-ugri keele tiitli sihulgahommiks, enambuysi. Too Tiidmine, lõunaeesti keel on omaette keel, ei ole mitte eesti keele osa. Ja, ja võro kiil on lihtsalt lõunaeesti keeles. Kõige omanäolisem, kõige Lõuna-Eestile, kumb lõunaeesti kilutsemis Hollassaa. Aga noh, kuna tähendab, et seal päevaldad sa ennast ei ütle, et minu ime kylm lõunaeesti keel, eks ütles, et ma olen võrukene. Imekeel on võro keel, et siis nagu oleks isegi eraldi Lõuna eesti keele võro keel, seto kiil, mulgi keel, Tartokil, nii palju kui teda sisum. Ma tahtsin just jõuda selle juurde, et kas me siis võimegi öelda tänases saates ka mõelda piirkondliku keele terminist ja täpselt nii, et meil on kihnu keel, muhu keel, mulgi keel, seto keele, siis seesama tartu keel, nii palju, nagu seda on nagu Sulev ütles. Aga Rainer, ma küsingi teie käest. Tartu keel, millises seisus see praegu on need? Minu teadmiste järgi on see üks kõige hääbuva maid, piirkondlikke keeli hetkel. Tartu keelega on jah, selline keeruline lugu ja ega see ei ole nüüd alles äsja selgunud, et näiteks Wiedemanni kirjutas 19. sajandi lõpus ja neid uuringuid ja, ja Wiedemanni juba räägib võru keelest. Ja ütles, et seda on ka tartukeeleks nimetatud ja Tartumaal räägitakse juba ammu Tallinna eesti dialekti vaatamata maakonna nimele. Aga Võrumaal räägitakse ja, ja ida-Pärnumaal ja, ja poolel jaol Viljandimaal räägitakse ikkagi võru Eestit. Wiedemanni ajal oli Eestis põhimõtteliselt kaks linna, mis Wiedemanni käsitluse järgi andsid keelele nime, eks ole, siis Reval Tallinn oli Võru ja Wiedemanni jaoks oli siis Revalesmissen dialekt ja Vello esmisson dialekt. Et mõned keeleajaloolased on öelnud ka, et et et tollel ajal Tartu linnas kõneldigi umbes sellist keelt, nii nagu noh, praegu Võrumaal räägitakse, eks keeled ikka läbi aja muutuvad. Aga, aga tõsi ta on, et et seda Tartu maakonna omapärast keelt, noh, seda võib näiteks Kambjas Otepääl praegu kuulda. Tartu linnas kuuleb seda küll pähe. Sulev, kui mõelda Eesti geograafilises mõttes on päris väike, aga kui võtta ikkagi ette nende piirkonna keeled, siis mina näiteks võrukesena küll ei saa aru, mis asja need Kihnu nii-öelda põlised inimesed selle Kihnu saares oma keeles räägivad, et millest need erinevused Nende piirkondlikke keelte vahel ikkagi välja kujunenud on ja kui suured need erinevused tegelikult on. No põhiline suur piirlateks Põhja- ja Lõuna-Eesti vaiel siis Põhja- ja Lõuna-Eesti piirdulet nimetatud imeaiast lõuna poole imejast kuni Läti piirini on selle vana lõunaeesti keel ja siis ütleme Viljandi linast kuni jälgi Läti piirini. Et noh, see, see on siis nagu kõik keeled liitlase oma ühel nõul, et, et, et Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti kiiluma siiski eraldi keele ja seal on väga suur ja väga erinev, et, et esik, jam peetast Parhil kõge tunnetumpi, keele tiit, keele, aula luulaisi poolt. Sa oled lõunaeesti keelt kõige vanem, pas Soome ütleme siis rada kui mere läänemeresoome keeles üldse. Et kuna oma laul nakk sinna õdagumeresoome keele üksteisest lahku minema, et siis Lõuna-Eesti kellelgi üldse kõige esimene, mis omaette keele kuivas sai liivi keel, noh ja siis edesi põhjaeesti ja soome ja vadja, vepsa ja karjala kõik aega omano erinevuse küll, aga mida tähendab sellel päeval edesi siis omatu põhja ja lõunaeesti keel omavahel saratsemast Tõnu, et noh, sealt see kontakti läbikäimise oma põhja ja lõuna vahel suuremas lähen vähemalt sel päeval. Nii nii erinev ei ole nagu mõnisada aastat tagasi. Sulev oskad sa öelda ka, et mis on need põhjused, miks need keeled nii-öelda põhja ja Lõuna-Eesti vahel on muutunud järjest sarnasemaks? Noh, toosama läbikäimine, et et kui selline rahvuslik heranemine omala loll 19. aastal, kas sa oled, siis toimub põhiliselt põhjaeesti keele. Kuna tegelasi suurem osa oli Põhja-Eestist ja üleb inemisi, on kõik aeg elanud Põhja-Eesti poole peal rohkem territoorium maa suurem polnud. Et siis lihtsalt kuna Oldu ideoloogia tuulaol sääne rahvuslik, et et Üts riikeütski Erik Javits kiil siis valiti suurem põhjaeesti keel ja niipalju maotanud lõunaeesti keelt ka oma muutunud pige pääle sarnatsemas. No Rainer, mul on, ma lugesin eile sellist lauset, et üleminek ühelt piirkonna keelelt teisele järk-järguline ja kindlate piirideta, kuidas seda lauset mõista? Et et ka Võrumaal on see võru keel, erineb et Vastseliinas on ta ühtemoodi. Haanjas on natukene teistmoodi, Harglas on natukene kolmandat moodi, Räpinas on neljandat moodi. Ja mõni sõna on lausa nii, et ühes külas on ühtemoodi, teises külas on teistmoodi. Aga, aga jah, et see suurem üleminek on see, et, et mulgi keel ja tartu keel, need on juba rohkem põhjaeesti keele moodi. Aga, aga võru keel on, on selles mõttes ikka erinev. Ja kui kõnelda sellest keelte segunemise eest, siis mõelge kasvõi selle peale, et kui palju nüüd eesti keelde on juurde võetud inglise tüvega sõnu, uuemaid või kuulake näiteks noorte inimeste keelt, seal inglisekeelseid sõnu päris palju. Aga Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti keelt erinevus ei ole mitte ainult sõnavaras ja, ja üks põhjus, miks võru keel ikkagi veel alles on, on see et lõunaeesti keeles on hästi palju selliseid grammatilisi iseärasusi nagu näitleja ja no nagu näiteks vokaalharmoonia, mida põhjaeesti keeles ei ole. Kas te saate tuua mõne täpsema näitajad, mis seal vokaalhormoone harmoonia tähendab? Vokaalharmoonia tähendab seda, et kui sõna esimene vokaal on Ede vokaal näiteks täppidega täht et siis ka kõik ülejäänud vokaalid on eesvokaalid. Näiteks, et Rebane. Aga põhjaeesti keeles on rebane, et seal algab küll e esivokaal andaga vokaale, Põhja-Eestis läheb taga vokaalseks, et soome keeles on kasevokaalharmoonia olemas ja sellepärast võru keel ja soome keel kõlavadki sarnaselt. Või siis noh, taga, eitust on meil rohkem eituse minevik on, on võru keeles, mida, mida põhjaeesti keeles ei ole. Või siis üks asi, mida põhja eestlastel on väga raske selgeks teha. Võru keeles võib sõnas olev vokaal muutuda, kui muutub välde. Et niisugune tavaline viga, mida põhjaeestlased ütlevad, et et nad teavad küll. Et võru keel võru keeles öeldakse, et see on võro kiil. Ja siis nad räägivad võru keelest, aga Sõmbale vaid meil sõnad käenduvad niimoodi, et kiil keelekeelt. Et kui on kolmas välde sisu, nii kui on teine välde soni või tuul tooli tuuli, kuul kooli, kuuli küük, köögikööki. No kui palju praegu Jaak, sa tahtsid lisada midagi. Mina ei praegu. Mulle tundus lihtsalt, et ma korraks katkestasin sind, aga see on see telefoniintervjuu võlu ja valu, aga kui me lähme edasi siis nagu Rainer ütles, võru keel on väga päris hästi säilinud ja see kasutajaskond on täna ikkagi päris päris suur, näiteks võrreldes siis tartu keele viisin teiste piirkondlike keeltega. Aga kui palju on ikkagi praegu kasvõi ligikaudselt neid inimesi, kes lisaks sellele kirjakeelele on truuks jäänud ka oma piirkondlikule keelele? Sulev. No kui nüüd üle Eesti mõtelda, siis kas õnneks või kahjuks või Lõuna-Eesti poole pealt, õnnes, aga terve Eesti poole pealt ja põhjaeesti poolt. Kahjuks on niiviisi, et ta nii-ütelda murdekeelt valises piirkondlikku keelt kõneles suure ülekaaluga üks Lõuna-Eesti Inemise, Lõuna-Eesti rahvas. Et Põhja-Eesti poole peal naid Palju palju väidabki ja eesti kirjakeelest midagi teistmoodi keelt kõneles. Et et kui võtta nüüd võro, seto, mulgi ja tartu kiil kokku, siis mis viimase rahvalugemise perra küsimist küsiti, et mis kiiltsa viil lisas eesti kirjakeele kõnelejat siis noid minemisi oli kokku 100 üts 1000 naiste võro kiltkooki 74 75000, tehase dokid katselist 1000 ja isegi mulgi keelt 10000 ja Tartalilt siiski ka 4000 ütel, et mõistva ja, ja põhjaeesti keele poolelt tegelikult väikene kihnu kõige tugevam keel. Et nüüd on ka siiski niimoodi poole 1000 1000 asjal hetk ja kihnu kilt arvas, et mõistva ja, ja siis siis saare Saaremaal siiski veel kõneldas oma keelt, kuigi too häda muidugi oomed, kuna ta saare, Saaremaa keel on põhjaeesti keele osa, et siis naljad vil palju-palju rohkem segi Tallinna keelega kui meil et seal nagu ja mõne Vidzigused terava asjani ööjazene laulev intonatsioon, mis eas, aga muidu nagu nagu noh, kulla nagu nagu põhjaeesti keele aktsenti kuulata. Et et Põhja-Eesti poole peal on häda, et on palju sarnane too paiga pärina keeldu Eesti kirjakeele käsite sulandus koja ja palju veider, siis on need kõnelejaid perre meil Lõuna-Eestis kiil palju, teistsugusem, palju erinevam ja siis kauem Pahkadus Tallinnast ja on palju parem alale hoiton ja tähendab päevani yks palju teistsugusem aga või ütelda siis üle 100000 lõunaeesti keele mõistja rahvalugemise perre. Ja lisas, lisas viilits ma nüüd ei mõista või olema momendil numbritega S-i, aga, aga palju Veide siis Põhja-Eesti poole pealt, et ei ole kapsastki nii, nii palju kui lõunaeesti keelt. No Rainer, kas see põhjus, et lõunaeestlased ikkagi üle 100000 lõunaeestlase nii-öelda seda piirkondlikku keelt räägib Põhja-Eestis palju vähem võib-olla ka või võib nimetada põhjuseks ka seda, et Põhja-Eestis võib-olla need piirkondlikud keelel ei ole enam nii populaarsed, kui ma mõtlen Lõuna-Eesti peale, siis võru keeles suur ikkagi see uma ja hääl kõlab päris päris kõvasti ja valjult igalt poolt läbi, aga Põhja-Eesti peale mõeldes siis seal nagu midagi sellist omanäolist kohe ei meenugi. Võib öelda ka, et Põhja-Eesti poole peal on see piirkondliku keele populaarsus nii-öelda väiksem. Üldistus tundub, aga, aga mina võiks nüüd põhja eestlasi lohutada, et ei maksa karta midagi, teab neil nüüd oma keel oleks ära kadunud. Et seesamune standard, eesti keel, mida ka mina praegu teiega räägin, et see tegelikult ongi suures osas seesama põhjaeesti keel, mis igas külas küll võis olla natuke erinev. Aga, aga noh, Eesti keel on ka ikkagi 1000 aastat vana. Ja las ta siis on ja ja, ja see ongi see, et kui, kui need piirkondlikud erinevused sellest Eesti standardist on niivõrd väikesed, et need kipuvad kaduma, noh, eks, eks võru keeles ka mõnes külas mõned piirkondlikud erinevused kipuvad samamoodi kaduma. Aga, aga see Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti erinev taust, et see on ikkagi olemas ja põhjaeestlased said endale riigikeele. Ja lõunaeestlastel on oma piirkonna keeled, mis on siis nagu suled juba valmis, et kõik kõige vanem läänemeresoome keel, keeleteadlased on siin pakkunud, et et lõunaeesti keel eraldi, algläänemeresoome keelest umbes 2000 aastat tagasi. Aga, aga ühe loomakõnelejal teile veel, et see Tallinna keele ja võru keele erinevus ja sellest rääkimine, et ega see ei ole mingi uus asi. Et Wiedemanni ma juba mainisin. Aga üks ilmaste kooliõpetaja Juhan Hurt andis 1885. aastal välja võrukeelse aabitsa kus kohe kaane peal olid ju kirjutatud, et see on võru keele aabits. Võro keeli ABT raamat. Ja seal eessõnas Hurt ka kirjutab et mõned on ju vahest öelnud, et, et seda võru, võru keelt võru murrakut ei olegi üldse vaja, et, et meil on Tallinna kirjakeele raamatut pruugita kui leib. Et seda hea küll öelda, aga väga raske täita, sest võru keelt on veel kaunis laialt ja ta ei saa veel niipea otsa saama. Nojah. Just et see oli siis üle 130 aasta tagasi kirjutatud, et ka siis juba tsaariajal käis rahvusliku liikumise ideoloogia, et võru keelt ei ole vaja. Sest et meil on eesti keel on olemas, aga, aga jumal tänatud, võru keel on alles ja, ja eesti keel on kaanes. No 2012. aastal on eesti keeleteadlane Jaak Peebo kirjutanud ühes Tartu Ülikooli ajakirjas, et praegu ehk siis 2012 tüütakse Võru, Setu ja Mulgi murdeid elustada ja see on ka põhjus, miks siis need on nii elujõulised või elujõulisemad kui näiteks siin Kihnu ja, ja Põhja-Eesti keeled, aga Sulev näiteks, kuidas teie hinnangul praegu praeguse Peebo väljaütlemine paistab, et kas tõesti on ka kuus aastat hiljem paistab välja see Võru Setu ja Mulgikeeltele pööratakse ja nende elushoidmisele pööratakse kuidagi rohkem tähelepanu. No nii ja naa, et ühest küljest mole tuugodavasti Peeboiteli malega tootmisRaineritel aega druga nõu, et et noh, ongi nii, et Põhja-Eesti murdist lihtsalt on kujunenud Põhja-Eesti kirjakeel ja Lõuna-Eesti noh ütleme siis, keele ei ole õnne too pärast tugevam Põhja-Eestist, et nende peale palju tähelepanupööretest too pärast, et meil on kunagi olnud oma oma vana lõunaeesti kirjakeel. Tuleval, küll tal siis Tartu kirjakeel. Või ütelda tähendad sa päeva enne kükke võro kirjakeel, aga ka niipalju kui siis mulgi andaska lehti, väljajaam ka kujunemas. Mulgi seto kira kil valla etnamas istuv ana lõunaeesti kirjakeele tähendab päeva perre tule ja et kui Põhja-Eesti murdeperre tule, tule ja põhiline Omskis istu eesti keel, eesti kirjakeel, siis Lõuna-Eesti vana kirjakeele perre, tule ja siis võro kiragil pluss vill seto ja mulgi kiragi, nii palju. Kiragiiligamii viisi mulgi ja seto kirjakeeles andsid kirjakeele tunnusjooni ja, ja, ja täpsem pilt saad viisi ei ole nii täpselt kirja pandud taga võro, võro keelele on juba päris kaua juba 20 aastat tagasi kuulutati välja, et om võro kira keel. Tuled veidikese vasta olud hooga, et Võromaal Inemise kõnelase eesti keelest kilekeelest ja võro keelest nagu võro keele kiragi, aga no tegelikult võro keelel on ka, vähemalt sel päeval oma kire seisan nagu ütelda, et et võro kiile kiragi on eesti keele siis võro kiil võro, kellel on kah Kyrakil. Mida. Isegi toda, et kas see, et nii-öelda kuus aastat tagasi võrused mulgi keedele pöörati rohkem tähelepanu ja neid üritati nii-öelda rohkem elustada, et kas see olukord on ka täna nii, selline? No too mõte küll jah, et vot enne poolest olete täpse numbri meelde, et kui palju siis on lõunaeesti keeli kõnelejaid ja kui palju viilumnoidki märski, põhjaeesti murret kõnelase siis nüüd ma leidsin oma papradeltu numbri üles. Etnoide mäntsigi mäntsigi eesti kirjakeelest erineva keele kõnelejaid on kokku 130000 rahvalugemise perre, naist 100, vits 1000, kõnelases mailistki, lõunaeesti keelt niimoodi, et siis 30000 mõnestki põhjaeestipaiga pealist keelt või murret ja 100000 lõunaeesti keelt ja naist 30-st 1000-st ja põhjaeesti keele mõnestki murret vil kõnel on 24000 saare. Siis kas saare Kihnu, Hiiu keele kõneleja niimoodi, et muide söega veidi muu oma väega põhjaeesti kirjakeelega kokku sulanud. Kuna kõnelejaid on niivõrd palju rohkem, siis loomulikult katud tähelepanu sa Lõuna-Eesti rohkem, kuigi muidugi tähendab seal päevast siiski on ka Kihnu Kihnu raadiosaate muidugi tuleva Kihnu Kihnu aabits valla ant, siis näete siis isegi isegi Hiio selle murdekeele sõnaraamat on, talle anti. Tasapisi hakkas saama saar Indrek Saare keele just Hiiu saare kino kino juba ammu nagu rohkem tähelepanu ja ma ütlesin, et no Kihnu saagima hästi palju tähelepanu tavaste võrdselt Lõuna-Eestiga vahel isegi rohkem ma ütlesin mõnikord, et päris nii ei saa ütelda, et vähemalt Kihnu on ja Põhja-Eesti poole pealt kõva tegija. No Rainer, kui vaadata üldse Eesti piirkonna keelte hetkeolukorda praegu, siis kuidas üldse läheb Eesti piirkonna keeltele, et kas saab öelda, et tegelikult siis pole üldse nii nutune halb? Muidugi seisule nupule et, et kas või seesama, et me praegu sellest asjast räägime ka see näitab, et, et see asi on olemas. Ja kui võib rääkida sellest, et, et neid nendega praegu teadlikult tegeldakse, et must, kui nüüd hakatakse elu jõustama siivsetega võru keel näiteks on kogu aeg elujõuline olnud, et. Et Võrumaal paigapealse keele rääkimine on, on ikkagi täitsa tavaline asi, veel lähed Võru linnas, läheb turu peale või kuskile poodi ja, ja kuuled, kuidas inimesed omavahel räägivad võru keeles. Aga mis on probleem ja millega me oleme nüüd spetsiaalselt tegelenud, on see, et, et nõukogude aegne keeleideoloogia suutis täiskasvanud inimesed niimoodi ümber koolitada. Et täiskasvanud omavahel räägivad võru keeles keeles, aga, aga lastega rääkides minnakse Eesti standardkeele peale üle. Ja sellepärast noh, kui kui lastega ei räägita, siis on küll ohked. Et keel võib, võib kaduda. Aga selle teadliku tegevusega selle tulemuseks ongi nüüd see, et vanal Võrumaal umbes pooltes koolides õpetatakse võru keelt. Umbes pooltes lasteaedades on keelepesapäevad, keelepesapäev tähendab seda, vähemalt ühelgi rühmas on vähemalt üks päev nädalas, kõik asjad on võru keeles. Ja anname lasteraamatuid välja võru keeles, mida siis lapsevanemad saaksid lastele ette lugeda ja lapsed võtavad võru keele väga hästi vastu. Ja juba või no mis juba tegelikult on kogu aeg olnud neid lapsi, kes, kes võru keeles väsinud. Ja lastele see meeldib. No seda on tore kuulda, aga ma vaatan, meil hakkab see intervjuu aeg otsa saama. Ma lõpetuseks. Ma saan aru, et tegelikult meie piirkonna keeled on päris heas seisus ikkagi ja see, et näiteks võru keele näitel me õpetame neid koolides ja toome nii-öelda ka lastele või tänapäevastele inimestele seda keelt. Lähen ma olen kõik väga hea ja õige suund, aga kui üldse vaadata natuke tulevikku ja siin spekuleerida ka siis, kuhu nii Rainer kui Sulev teie arvates Eesti keel ja eesti piirkonna keel üldse liigub, kas tulevikus näiteks, ma ei tea, segunevad lõuna ja põhjaeesti keel veel rohkem või, või ikkagi praegune elu jõustumise periood nii-öelda aitab hoida neid piirkondliku piirkondlikke erinevusi ja seda kultuuri ja seda nii-öelda oma jahe. Mina mina, Sulev, räägi sina. No ma ütlen, siis ütle tsaka, et tuusene keele, Elo jõud Mikast ka Rainer ütelda too tegelikult päris kõva vil-Võromaal Togam nüüd sääne lugu, et nimelt just nii kaua kui neid vanemaid kõnelejaid Tom nõeld on väga loomulik ja väga tugev ja väga hea. Aga too noorem põlv kija pääle tule, et nendega ei ole nii palju Koto võro keelt kõnelda, siin juba nakas sõltuma tuust, et kui palju on kooli Harrokid, kui palju platsi aia väga selge, nüüd pead juba tööd tegema päris palju, et ei saa hinnata, et noh siiamaani tegelikult võrukese uskuvat loomulik asi, et ega noh, ega võro keelt ei ole vaja kooli hoppadegalatsi jätab nagu ülepingutus, mis ta Võro Instituut seal tühja rabeles, et kildu võro keeli. Aga päris nii ei ole siiamaani Tataste linemissil, õigus tuhmate, aga nüüd Beatics tiitliku kõva tööd tegema pead kooli hoppam peadlazzia jah, et noh, koduteed siis on kõik võimalik ja siis või võro kiil väga kava väga õnnelikult. Rainer. Juba üle-eelmisel sajandil üks võrukene Jakob Hurt hakkasid arvama, et, et pagan, et see eesti rahvaluule, see kaob ju ära, et me peame hakkama seda. Ja täna me teame, et, et ega see rahvaluule ei olegi ära kadunud. Ja mina usun ka, et, et Lõuna-Eesti keel ja põhjaeesti keel, et kuna need on juba tuhandeid erinevaid, ma arvan, et nad on tuhandeid aastaid edasi kabeli erinevad. Ja mõned võrukesed on lausa seda meelt, et enne kaob eesti keel ära, kui võru keel ära kaob. Sest et senikaua, kuni võrukesed peavad oma kodupaika tähendaks küllalt, siis ka keelt räägivad. Aga loomulikult selle sellega peab tegelema, et see seda lastele edasi anda. Just nii, nii et kõikidele noorematele inimestele, see on üks hea mõttetera, millega siin seda intervjuud lõpetada ja mul on väga hea meel öelda, aitäh Rainer Kuubale Võru Instituudi direktorile, kes siis telefoniühendusega täna oma ilusaid ja häid tagasi ja samuti ka Sulev Iva, Võru instituudi teadur ja ühtlasi ka Tartu Ülikoolilõunaeesti keele ja kultuuri lektor, aitäh stuudiosse tulemast. Meie aga jääme siia intervjuu lõpetada, tuseks kuulame ühte mari kalkuni lugu, mis gaasis piirkondlikus keeles. Kõlab. Metsalad vul pala luu oma paljalt tule ja see järe. Kolleegid segasid mu kõik. Skust lõbutses mäega vaikses kutsioone tule musta Rõivasele. Tuomas päkale. Palja jäär Ki kolleegid, mu kõiki. Ja kui me tänase saate esimeses pooles tutvusime natuke põhjalikumalt Eesti piirkonna ja see nende hetkeolukordadega, siis nüüd on mul hea meel tervitada stuudios muusikut ja muidu ka väga mitmekülgset inimeste Aarne Laurit ja põhjus, miks Aarne, kuid täna stuudiosse kutsunud olen, on ka tegelikult seotud ikkagi nii piirkonna keele kui ka selle pärimuse ja ka võru võru keele ja kultuuriga, sest eelmise aasta lõpus andsime, olete te ka ise koos oma ansambliga hom välja järjekordse võrukeelse loo, mis, mille pealkiri on sillas. Ilmaime ja alustuseks võib-olla natuke nii-öelda tagasivaatavalt, millest see lugu üldse räägib? Tere, lapsed et väga armas jah, et et selle projekti idee ja selle loo idee on ikka selline vaatamine sisse-välja, siis konkreetselt selle illas ilmaime on selline ilus sõnademäng, et luu ja luudu Luume või luud ja luu ja luud, Luum. Et Rainer Kuubale suur tänu, kes minu lapsepõlveräägitavad siis võru keel? Ta on taastanud ja lugudesse harjunud, noh kuidas öelda siis nagu tehniliselt lihvinud ja aidanud mul siis seda võru keelt niimoodi laulu ja sõnasse lihvida, mis minul on ka mõnes mõttes väljakutse. Aga see näh, luu ja luude loome, ilus, ilus, imeline ilmaimesõnademäng. Ja võru keeles need sõnad mängivad päris hästi. Jekülevate rihiliustiga. No Aarne, tegelikult see illo silmaaine on juba seitsmes võrukeelne lugu, mis teie loomingust nii-öelda välja on tulnud või välja on sündinud ja te ise olete öelnud, et, et tegelikult kogu see võrukeelne lugude loo lugude repertuaar on justkui kummardus Võrumaalt pärit vanavanematele kõige esivanematele ja ka loome poole. Nii ta on jah, et see emotsioon või see sentiment meie lapsepõlvest või siis võrumaastikud ja vanaemast ja vanaisast on, nad on nii elavalt ikkagi vahepeal sa unustad ära, võib-olla on selline puberteedi ja otsingute iga, aga siis kas ei saa jah, et kui jumal on või looja kondenno on niimoodi teinud, et sa oled siia tulnud, siis juurte tunnetus. Ma olen natuke tagasi tulnud siis filosoofiliselt tunnetuslikult, siis noh, oma selle elu juurte juurde võib nii öelda. Ja kui ma õigesti olen aru saanud, siis tegelikult, et see otsus üldse võru keeles laule või lugusid luua tuli siis, kui te olite India vaimsete praktikate kaudu taas hinges Eestimaale tagasi jõudnud. Kuidas need India vaimsed praktikad, et siis niimoodi mõju avaldasid tõesti juurte juurde nii-öelda tagasi pöördutakse. Eks selline algaja sentimentaalne, fanaatiline spiritalist et alguses lendad väga kõrgelt ja see on väga hea, tahad iseennast ja maailma parandada seda elukvaliteet. Aga siis kuidagi see suur loome, emake loodus juhatab sind tagasi, et et vahest sa oled nagu väga kaugel ja, ja see on hea kõik, et, et seal nagu kahetsusest välja lähede kõrgemal üritad vaadata elu, et, et me ei ole see keha ja me ei ole see, ainult see rahvus või ei ole see sünnikodu. Aga minul tekkis selline emotsioon pigem, et, et see lähiring oli võib-olla korrastamata või ununenud natuke siis ma tulin sellesse esimesse sünniringi jälle tagasi natuke psühholoogiliselt, aga see nagu loodus ise suunab, et seda nagu ei oskagi niimoodi seletada. Millal see hetk, millal see suur plahvatus käis, aga jah, kuidagi emotsionaalselt ma käisin vanades nendes Võru lapsepõlvepaikade, siis mul tuli nagu, kiskus pisara lahti kõik see need sentimeetrid välja, et võib-olla siis sealt sai see impulss algused. Et midagi teha, sest et noh, et kummarduse tänu jaa. Jaa, püüa püüda seda esimest ringiga kohendada, kui seda kauget, kõrget igavest hingeringi. No kui palju sa ise igapäevaselt praegu üldse võru keeles kõneled? Eks ma jah, ema, emaga niimoodi ütlevad, emad, räägi palun mulle minuga siis võru keeles, mul ei ole seda praktikat üldse, mul on see link tegelikult kadunud, selline spontaanne, rääkimise ning ma küll saan hästi aru ja lugusid teen, aga mul ei ole seda tegelikult nagu lapsepõlves enam sees. Sellist loomulik. Wõro võram kiilen nagu rääkimist. Et mul ei ole seda praegu, jah. Töö käib, ütleme nii. Aga vaata, see keskkond on ülitähtis. Ma ikkagi olen siin nagu Põhja-Eestis ja mul nagu ümberringi ei ole inimesi, kes räägivad noh, suhtluseks ja palju sõpru ja sugulasi on Võrumaal, aga, aga noh, see suhtlus ei ole igapäevane. Aga siis me teiega oleme päris sarnased, sest mul on täpselt sama asi, aga kuidas te praegu ise oma kogemuse põhjal muusikat kui, kui ka väga mitmekülgse inimesena tunnete, et kas nende piirkonna keeled noh, laiendame mitte ainult võru keel, vaid ka kihnu keel ja kõik teised toredad asjad, et kas nüüd on midagi, mis ka näiteks muusikas ja muusika tegemisel koguvad järjest rohkem populaarsust? Täiesti võimas, võimas vool ja trend on tagasi nagu oma Kohava juurte kohta, et üks pool on seal maailmas selline liberaalne globaliseerumine ja teine on siis selline paikkondlikud, juurte otsimine siis läbi muusika ja teatrisõna, keele, suhtlemise traditsioonide, et mõlemad pooled nagu mingil määral nagu võistlevad, eks ju, et väga kuidagi isegi kuni viha viha siis sellise punase tuleni välja, eks ühed ütlevad, mis te jamate, eks ju, et et kõik ja miks ta siis niimoodi eristada ja teised ütlevad, just eristumine annabki meile selle kindlustunne sügavuse, eks ju. Aga no ma ei tea, äkki see budistlik kuldne kesktee, et mõlematel vist oleks mõlemal poolel oleks elusruumi, et kui me nüüd hinda seda, need keelelise eripärasusi ja see, et me oleme sündinud siin eestlase kehas või siis selles paikkonnas, siis ma arvan, et me kaotame väga palju energeetiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt, moraalselt ja nii edasi. Ja teine teine on siis see, kui ma ei näe seda üldpilti, et loomulikult, et, et see ei ole, see elu võib olla lõplik eesmärk, et me saame aru, et võib-olla selles elus ma olen eestlane, hõbe järgmises elus ka, eks ju. Et kui me vaatame filosoofiliselt nagu vana eesti kultuuri šamanismi või siis india vana kultuuri, siis seal jooned jooksevad kokku ja tegemist on ikkagi nagu üldväärtused ka nagu alandlik tänulikkuseks austus, empaatia, kannatlikkus, need on nagu üldnähtused, et nad mõlemad tegelikult peaks siseses heas harmoonias, kus see siis piir jookseb, eks selle üle võib lõputult filosofeerida. Et pigem ma üritan ka nagu seda keskjoont hoida ühtepidi, et me oleme igavene hing ja kas sa vaatad kallistavad puud või või vaatad kärbsele otsa, et, et nad on ka hingedena samasugune õigus, eks ju. Võib-olla see kärbes lendas Läti poolt üldse meile sisse, et äkki ta läti kärbes, eks ju. Et noh, et mitte minna sellesse armastusest, mida ära läti kärbes siin eesti kärbes ütelda üldiste igavest nagu hingeväärtust vaadanud, vaadeldes, aga teine pool võimas pool. Kui me ennast teadvustanud, kui igavene hing veel siis meie kargud või meie tiivad on siis ikkagi see, mis siin on praegu seal juhuslik, et me oleme siin ja meil on selline keele, selline ümbruse, selline keskkonnaga. Nii et see pärimus tegelikult ja see, et meil on üldse siin Eestimaal võimalus erinevates piirkonna keetes midagi luua ja, ja samas ka nii-öelda midagi vana hoida ja edasi kanda. Tegelikult on. Oluline, see on väga, väga oluline ja see nagu ütlema, et, et kui sa niimoodi sügavate lähed, siis on element taarne, nakkusõhtul pesed hambad ära, eks ju, sa mõtled malehambad ja samamoodi on see austusühendus läbi keele läbi traditsioonide, noh, see on ka nagu elementaarne, et millest me siis nagu koosneme, need meie, need kõik elukihid mõnest kihist ma nagu rääkisin palju kihte, siis meil on nagu kehakihte, meil on psüühikkine, psüühilise energia, mõttekihte, sisemine hingekihti, et meil on palju lapsi, mida vaja toita. Ja see üks laps siis, et me oleme siia maandunud selles elus, seda last me toidame ka nagu halvasti selles mõttes. Võib-olla, kui sa vaatad protsentuaalselt kas või Lõuna-Eestit, et et seda tuleb lihtsalt kobestada läbi, siis meedia internetti läbi klubida ühenduste natuke korrastada sellest mitte midagi halba, nagu siin eelpool teadjad mehed nagu rääkisid, kes on tõesti nagu tegelevad asjaga, et need juuri nagu säilitada see, mis juba on olemas, et mitte neid ära kaotata, selles globaliseerumis sellises suures tuhinas No nii Sulev kui Rainer mõned näitajate poolest tõid näiteks kogu see nii-öelda piirkondliku keeleõpe nii koolis kui lasteaias ja ju muu juurde ka. Aga on teil endal ka mõni hea idee, kuidas, kuidas veel võiks seda piirkonda piirkondliku keelt nii-öelda rohkem noortele noorteni viia? Kõige võimsam on siiski, noh, kui niimoodi vaatad nagu täiesti praktiliselt siis väga võimas on kindlasti see hariduslik moment, mida siis praegu tuuakse sisse nagu siin lasteaialasteaiad ja koolid ja kuidas teda, et seda hakatakse hindama lastele nagu tagasi tooma. See on nagu üks asi, teine on siis muusikakultuur, eks ju. Oma leht, Uma leht, eks ju, ja ja kirjatükid, teatritükid ja kõik see pool, eks ju. Et tegelikult noori kõnetab, noh, üks asi on hariduslik pooleks laps kasvata koolis on automaatselt, selles piirkonnas on see osa sees. Et see on nagu väga võimas, selline ütleme selleni pulss või sansaara, sanskriti keeles selle harjumus, et te näete, et see on sees kogu aeg paralleelselt, siis eesti keele ja teiste keeltega on minu oma oma paiga keel, eks ju. Aga ikkagi, traditsioon tähendab seda kultuurilised sündmused ja kui neid nagu on järjest rohkem. Peame sellised mõnusad lähedased koos olemusi, kus ansamblid mängivad, kus on mingid mängud, eks ju kui seal on selle, selle keelega seotud see kõik, siis see on kõige selline, ütleme, lihtsamas spontaansem, kindel, nagu nagu tee, mis on tõusujoones nagu täiega, nagu kõikides siis ma, ma, mina kaldun muidugi seal võrupoole, aga kõik siis Kihnute toodi väga üllatavalt välja, ma tean, noh, Kihnu on nagunii võimsat ütelda saarte kihelkondades, Brad noh, on on alati olnud, aga kuidas siis teised tulevad kõrvale ja ja noh, ma isale on selle teemaga nüüd ütleme läbi statistika ikka läbi siis sellise teadjamehe pilgu, aga, aga mina olen selline nahkem nagu muusik ja ja kui selles muusikas ja kuidas see kõlab, see, need erinevad murded, kui huvitavat nad kõlavad, kuidas seal saab tuua erinevad aktsendid, laulmise momente, tan hoopis teine, tegelikult väga huvitav tasemega laiemas spektris ütleme, et kui minna Eestist välja, siis isegi annab nagu eesti keeles laulda, väga ilusa, hea, aga nendes murrakutest annab veel mingid noh, nende rõhuasetused ja lõpud ja ja kõik, see on päris huvitav laulda endal, et alguses oli sellest, kuidas ma laulan muidu laulvat iial, ma, ma ei tea, kas sa pead laulma Tiia ema, nagu ära lõpetama. See on väga selline väljakutse. Nii et mõnes mõttes on piirkondlikus keeltest ka muusikat luua, justkui mingisugune teine või võimsam vägi sees, sest tegelikult see illos ilmaime ju sõnade poolest on laulja meloodia on rahvalike regilaule. Ja et ikkagi regilaulu, meil on regilaulu taust ikkagi selline noh, põhimõtteliselt on sõnaga kordamise printsiip, eks, et üks Leelatab ees ja teine järgi, noh ütleme selle 100 oomi projektis, ma ei ole seda, kuna ma olen üksi, laulan vokaalist ja siis ma seda kordamise printsiipe nii palju kasuta. Aga see on tegelikult vana printsiip, et üks laulab eeskätt kuulavad ja siis kõik kordavad järgi, et noh, sa nagu regivärsiprintsiip, aga see tegelikkuse lähed kaugemalt sügavalt vaadata, siis vana vanades rahvates ongi see printsiip, et me koos nagu Leelatame või loitsima elu erinevaid aspekte seal, kui me vilja külla külvame, võtame vilja üles, kui me abiellume või kedagi saadame viimasele teekonnale või püüame emakese maaga ja loojaga kontakti saada, siis selline ühislaulmine, et pigem see, mida ma tahan välja tuua, on hästi huvitav selline aspekt, et kui muusikamaailmas Globese globaliseeritud maailm propageerib või noh, mis on ka hästi tore, et sellist võistluse momenti, et üks on staar, eksju ja siis kõik on hästi vaimustuses selle inimese andest ja ilust ja ja kõike, nagu sellele suunatud, on minul ka alateadlikult lapsepõlvest oli ka see, et ma tahtsin, saadab muusikuks, aga ma kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ma olen nagu laval kõiki hüüavad mu nime ja siis pärast autogrammi küsima, et see on selline nagu egotrip tegelikult vanad rahvad ja vanad eestlased, sellised egotrippi Andole üks, kes viis läbi ja kõik koos laulsid ja kõik loitsist koos, et hoopis teine nagu selline musikaalne printsiip nagu Indias on ka templites, et seal ei ole nagu staar, et keegi tuleb, tõstetakse poodiumile pigem staar, on see looja, emake loodus või see aspekt, millest lauldakse. Et, et see rest on huvitav, mis tuleb nende põlislauludega nagu rohkem välja selline inimlik kooslaulmise väeloitsumise nagu aspekt, mis läheb nagu Basti levib hästi populaarseks on muutunud. Mingid sellised nii-öelda lihtsad küll väga olulised väärtused. Ja koosolemise selline mõnus tunne läbi lugude läbi laulude läbi loo Westmiste ja olemise rituaalide. No ma küsin teie käest ka sellist asja, et milline on see lemmik nii-öelda piirkondliku keele väljend või sõna, et minul on näiteks samagnum tulumkus, Kunna Uma, aga, aga kuidas teiega? See on jah, sellele klassikale keegi tõmbas haneks, ema, kusjuures ütles seda mulle mõned sõnad suutsime ära tõlkida, ma isegi hammustanud seda lõpuni välja. Et selline, nii palju sidega ta minu lemmikväljend on, kõik naerad minema hulliks. Nillas Hellam, nii illased, mine või hulluks. Minu lemmik viimane hitt on see. Et eesti keeles elu on nii ilus, et mine või lolliks ära. Hulluks aga ma vaatan siin kella ja need sekundid jooksevad täna kuidagi eriti halastamatult Aarne teie käest, viimase küsimusena ma tahaks küsida sellist asja. Et ma lugesin erinevaid artikleid, artikleid ja sealt sealt külas läbi ühe teie tuttava mõte, mis kõlab siis nii, et lõunaeesti keel on tunnete keel, samas kui praegu räägitav on mõistuse keel. Kas te oskate seda lauset kuidagi laiendada või, või ära tõlkida, et mida see siis tähendab? Jah, elu on läinud ratsionaalsemaks ja eks põhjakeel või siis uue ajastu keeled või släng selle kiirajastu ratsionaalset poolt nagu väljendab, aga kui sa vaatad vana võru keelt või vana võro luuletaja või või kasvõi seda muusikalaadile kooslaulmise laadi, siis seal pigem ühine, selline emotsionaalne Ki emotsionaalne pool, eks sügavam pool selles mõttes, mida on esindatud siis ka põhjaeesti keeles ilusas eesti keeles väga hästi. Üks üks kiidab teist, igaüks kiidab oma kurku. Aga mis keeleliselt on siis miks, kui me kuulame oma kõrvaga voolavust, eks ju, Põhja-Eestiga näiteks tavalist, praegust räägitava keele voolavust ja Lõuna-Eesti siis sa saad isegi aru nendest häälikutesse lõppudest, et seal on seda emotsiooni rohkem, nendes hääl läheb üles, need lõpud ja nad hakitud ees osade lõpuosadega ja pehmed ja ja ka äkilisemad, need venitas, et need on nagu kohe kõrva järgi, sa saad aru, et on emotsionaalsem, et, et siin ei ole midagi teha, selline vibratsioon on. Lõpetuseks äkki mõni ilus mõte ka, mis selle siis kasvõi oma kodupaigaga seoses võru keeles. Ja et võru keeles öelda mõni ilus mõte oma kodupaiga just tiirede vähendus, künkiva Ehal taromana käänd tüdi, seal on illas pihinre, säält puhta kai lämmesse olemine seal villuvillu oleski, tervitus mu võru sõbrale, kellega koos ühe laulu sõnad kirjutasin, sellised. Ja seda lõpusõna masin eesti keelde tõlgilisesse külas, nii ilusti. Aga Aarne Lauri, ma tahtsin siia intervjuule, kui mängida ka ühe loo, sellesama Ilos ilmaime, aga nagu need sekundid täna jooksevad halastamatult, siis kahjuks seda teha ei saa. Aga aitäh teile, saab ikka öelda tõepoolest aitäh tulemast ja oma ei tea ja emotsioone ja kogemusi jagamast. Suur tänu kutsumast. Ja selle intervjuu lõpuks me vaatame üldse hoopiski ära, mida teeb tänane rannailmsest. August on küll käes, aga palav suvi Eestimaal kõnnib endiselt oma rada. Rannailm. Ilmaga siis täna lood sellised, et kui nüüd siin poole 11 seisuga kaarti vaadata, siis lehvib ainult üks punane lipp ja see on Narva-Jõesuus, kus muidu vesi on küll soe 22 kraadi, õhk ka, aga seal siis vähemalt praegu ujuma minna ei saa. Paar kollast lippu on ka Harkus kollane lipp, samuti kakumäel kollane lipp ning veel ka pikakaris ja Pirital, kus siis Pirital vee temperatuur 17 Picagaris 18, õhutemperatuurid jätkuvalt üle 20 kraadi, aga kollane lipp ja tegelikult kõikides teistes Eesti paikades vähemalt selle rannailma info järgi ja poole 11, aga ka eilse õhtu kella kuue seisuga rohelised lipud, õhutemperatuurid jätkuvalt, nagu juba öeldud, sai üle 20 kraadi, aga siin veetemperatuur 20 ja 30 kraadi vahel. Et kõik, kes tahavad ennast kuhugi kosutama minna, siis siis see võimalus on olemas. Aga mina tänaseks ütlen teile, suur-suur, aitäh kuulamast. Me rääkisime eesti piirkonna keeltest ja muret pest. Stuudios käisid Rainer Kuuba ja sulasule Vive igav, vabandust Võru Instituudist mõlemad ja samuti siis saate teises pooles Aarne, Lauri, muusik ja muidu on väga mitmekülgne inimene, jagas oma mõtteid ja kogemusi. Merest tõusis kullast meedik, Solederrele tahtis anda suisa suud kaela, kullast raagi, siis ka oleks kindlasti tulla talle, ta lubas ainult kätel mind, kogu eluga ta Vikerkaaresaal. Kes ei anna ennast kätte jookseb alla taeva serval?