Tead, iva praegu on selline lugu, et meie viimasest salvestusest on möödas. Kui palju aega, millal me olime seal Mick Pedaja angeel ja koduhoovis. Mul on nii halb mälu, et mul pole aimugi, see oli suvel. See oli suvel tõesti, kas seal juunis? Või juulis ja see oli igal juhul nei. Aga meil oli sünnipäev ja siis me veel masside, ütleme ausalt, ikkagi massides tegime oma sünnipäeva osa. Värbasime inimesi, kes veel ei teadnud neid, siis popkulturistid. Kuidas öelda kultusest seda sest dokult tusesse popkultuuri ambitsioon lõpuks ikkagi on ju noh, kõigepealt jõuda nagu kultusstaatusesse selle sõna kõige halvemas tähenduses ma ei pea silmas praegu seda, mismoodi mõni staar võib-olla nagu ma ei tea kultusnäitleja või kultusmuusika on ju vaid ikkagi kultus selles mõttes, et nagu religioosse Aja värvatud inimestega kogume. Ja et ütleme, 10.-ks hooajaks praegu praegusel hetkel just nüüd praegu algab ju popkulturistid ja kolmas hooaeg ja see on väga pidulik hetk, aga umbes 10.-ks tahaks ju juba olla püstitanud oma mingisuguse pühakojaga kuskile mingi hoonet võiks ju olla hea. Nii et sellest ajast peale. Aga sellest ma ei tahtnud rääkida, ma ei tea, miks ma sellest tulevikust rääkisin, see on kõigile teada, kes neid nähagi kuulavad, et see mees, kes korra ja sellepärast me seda saadet teeme. Aga ma tahtsin rääkida seda, et ma ei ole meie viimasest saatest, mis oli suvel sellest ajast saadik rääkinud ja sellepärast palun nagu hääl kähe. Aga ma lihtsalt tahtsin hoida kõike seda kulda, tahtsin hoida seda kulda eetri jaoks ja, ja nüüd on eeter meie päralt ja, ja nüüd see sulakuld kõik voolab lihtsalt mulle suust välja. Üritan teha nii, et need stuudiopuldid ainult ei saaks nagu väga pihta, sest et siin võib midagi lühisesse minna, kulda voolab, lastes endast välja. Ma lasen selle endast välja. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet sulakuld. Sulakuld see, kusjuures see on väga ilus nimi, nalja sulakuld, ma kujutan ette, et me võiksime. Me võiksime sellist saadet teha, kui me kunagi oleme niisugune 70 pluss. Ivo, Jens, sulakuld. Ei, no siis, see on juba siis aru, kõik nad arvavad, et see on mingi kuula mind ära kuulata. Ikkagi noorima kõnetada konstantselt ja ma arvan, et siis me peame. Ma ei tea, võib-olla selleks hetkeks, kui me oleme kuskil oma seitsmekümnendates eluaastates, sinna ei ole väga palju aega muidugi ka jäänud elama, onju mõlemal poolel teel oleme poolel teel ja, ja ma arvan, et selleks hetkeks, kui me oleme seal, siis võib-olla peab saataja nimeliselt panema kuidagi noh, umbes üks nagu auto, EKRE loo pealkirjad on nagu eeldaks tunnil on loo pealkirjadeta kuskilt failinimed, põhimõtteliselt võin nagu midagi, mida arvuti võis nagu välja köhida. Et umbes selline täheloogika umbes selline grammatika, umbes niisugune numbrid, punktid, kaldkriipsud, võib-olla mingid imelikud vibreerivad symbol, sümbolid, mida praegu Siibri vibreerivad sümbolid vibrootsid, oo ei provitši vibra. Ma arvan, et sa pead selle selle endale nagu kuidagi täna täna ära määranud, et see on see teema, millega siin ajalukku lähed. Sina mõtlesid välja sellise asja nägugi, provitši. Ei, ma mõtlesin, mis vibreerib, neid ei ole veel olemas, aga nõudlus on suur. Sellega me lõpetame, aitäh, et olite meiega kolmas hooaeg algas väga tõsiselt, väga tõsiselt, aga meeletu hooga ja otsese ramm saigi, et täname kuulamast. Ma võin muusikat ka lasta, muidu ma võtsin kaasa ühe albumi, millest sa juba ette, mille kohta siis juba ette ütlesid, et seal on sellest täiesti ükskõik. Ma ei tea, kas see siis, kui ma selle mängima panen, kas siis üldse kuulad, ilmselt mitte, on ju, et sa lähed stuudiost välja, aga muusikaline külaline on ei keegi muu kui Eminem, loomulikult. Või sa tahad midagi rääkida, siia otsa veel, ma kuulame, vanasti meil oli nagu asjadest rääkida, aga nüüd nagu ei ole, et. Selles suhtes ma, ma nägin, et Emine andis välja uue plaadi nii ja isegi kuulasin, ütleme vähemalt kolmandiku, kui mitte pool sellest plaadist siukse üks kord või üritades isegi kaks korda läbi kuulata, aga aga nagu ma olen nii palju konfliktseid tundeid, kuulame lugu ja siis siis tunne Ja siis sa hakkad kuidagi nagu tükkideks lahti, juppideks lahti kiskuma, seda lugu ja analüüsima, et mis sul seal kõik ei meeldi ja, ja miks see kõik on. Ei, ma ei tea, kas ma olen nii pädev popkultuurist ja ma arvan, et selleks on vaja seda eelseisvat seitset hooaega. No ma natuke tahaks nagu kaitsta minema ja see on natuke nagu, et viska nüüd, see viskas mulle hambusse. Viska see jube hea album, mida. Mida Chimm kuulas öösel, kui ta taipas, et Salvo on välja tulnud, kuulas üksi suurte kõrvaklappidega nagu rockis nagu üksi kirjutas laua taga öösel oma kodus. Ja siis pani albumi uuesti käima, kui see läbi sai, tõmbles samamoodi edasi ja mõtlesin, et no lõpuks ometi lõpuks ometi Eminemi tere tulemast koju, et selle sa tahad, et ma lihtsalt viskaksin põhimõtteliselt nagu. Nagu pärlid, sigade ettevõte on sihuke ütlus ühest tuntud raamatust. Et ma ei taha seda teha. Ma ei lase. Nii et sa tahad, kui sa kavatsed hakata nagu lõhkuma seda minu elamust, on ju, kui sa hakkad nagu mustama seda, mul pole vaja seda. Aga kui sa, kui sa, kui ma lubaksin sulle, et ma lähtun väga positiivsetest nagu positiivsetest algetest oma oma Eminemi, oma Eminemi diskussioonis Olgu, sa võid ainult positiivseid asju öelda Eminemi kohta, siis oleme nõus kuulama. Laki ju loo pealkiri. Kes rääkima hakkas, see oli loomulikult hool, seda pooli Skiti Ma tahan sulle lasta veel. Aga hiljem hiljem ootame kõigepealt, siis sa lubasid kritiseerida ülimalt positiivselt, ilma ühtegi halba sõna ütlemata teatutele lase käia, teatud. Selles ongi seal selles suhtes õigus, et see on nagu justkui pärlid viskamine sigade ette seal, selle noh, ütleme see, et sa nüüd ootad minult mingit väga, väga tõsist ja sügavat kommentaari selle albumi seas, sellepärast et ega Aga nüüd olen mina sissesiga ega, ega vaata, ma, ma ei ole seda albumit sügavad kommentaarid, ma ei vääri neid, ühesõnaga. Ei, ei, mul ei ole neid, see eeldaks seda, et ma olen seda albumeid väga süviti analüüsinud ja kuulanud ja ma olen väga tuttav nende teemade teemadega, mida Eminem oma oma albumil käsitleb. Aga mulle on noh, kõigepealt alustades tõesti positiivselt, see on suurepärane album, tehniliselt see on, see on ilmselt Eminem oma oma oma tehnilisus tipus. Sa mõtled tehnilisusel? No ütleme, see on, see on hästi produtseeritud tema, tema flow, tema, tema nii-öelda rütmilisus kõik on nagu ääretult ääretult täpne, hea kiire hea kuulata. Aga, aga mul on tunne, et lihtsalt selle see koht, kus nagu album tuleb ja sellel on nagu viiteid ka selle albumi nii sõnades kui ka siis nendes vaheklippides, et see on justkui see, et Eminem tegi albumi nimega vaibal. See võeti kuidagi kesiselt vastu, ma isegi ütleks, et seda nii kehvast vastu, et pigem Eminemi fänkond justkui pettus selles, et ta tegi midagi teistsugust. Et seda nähti justkui mingisugune püüdlus olla relevantne või püüdlus hängida popstaaridega ja kuidagi nagu midagi teha. Et nüüd siis kamikaze, mis see uus plaat, et see on nagu vastus sellele kriitikale ja ütleme selle Eminemine kuist kui viha kõigest, selle vastukajad pihta, ma ei ole nagu kindel, kas see on nagu kas sellega hea alguspunkt või, või hea nagu hetk plaadiks Kuurama OSCE lugu. Ei hästi edasi, et rägedasi, et ja noh, ütleme see lugu on ju ka väga, väga äge Tal on see ägese Tripletitel põhinemise tada, tada, tada, tada, tada, data räpp, eks ole kõik ja, ja jumala äge, aga ma ütlen, et see album ei kõneta mind kuidagi. Ma olen nõus, et ütleme, need teemad, mis on seotud sellega, et kuidas moderne räpp täna üldse töötab ja ja mida see tähendab ja kuidas inimesed, inimesed sellega suhestuvad ja kuidas sellised artistid nagu Eminem, kes on väga oluline, oluline räppar olnud ja on, on tänagi veel maailmas, et kuidas nad suhestuvad sellega, mis täna toimub ja kogu see, kogu see nagu uued Scenede lihtsalt ma ei ole selles maailmas nii sees, et ma sellega kuidagi samastaks sinna, võib-olla seetõttu ma ütleksin, et see plaat on kuidagi mulle vastumeelne, lihtsalt see ei kõneta mind, võib-olla see on see probleem. Aga ma olen eksinud ka varem, sa mäletad, ükskord sa lasid mulle Tylerit Ekreiduri plaati ja nüüd see on üks mu lemmikplaate läbi aegade, kuigi tol hetkel. Ma suhtusin sellesse väga leigelt. On lihtsalt on tunne, et Eminemi, see, see plaat on liiga agressiivne minu jaoks, et ma seda suudaksin nautida. Sujuvalt, ja sobivalt agressiivsusest rääkides sobib siia selle agressiooni kirjeldamiseks väga hästi ka moment siit plaadilt, kus see oli nii keeruline lausel. Sina rääkisid, et sulle alguses ei meeldinud või r album flaverboy ja nüüd meeldib ja, ja ma arvan, et võib-olla siis jäägi sinna selle Plaur poi juurde, sest Eminem näiteks ütleb Tyleri kohta ka paar koledat sõna siin albumi peal ikkagi nimetad, seda nimetab teda tila šveitnathinguks vist kui mu mälu mind ei peta ja ütleb, et, et palun äkki oma sõbralt abi, kes oli see kapuutsiga pusa või mis ta nimi oligi? No kui sa ütled, et et since agressioon nagu ei kõneta või agressiivsus ja, ja siin kuidagi nii, et sul ei ole sealt suurt midagi nagu võtta endaga kaasa, siis see on alati niisugune omaette teema. Hipopist rääkides, et kas Piifide värk on üldse enam nagu huvitav? Kas on üldse vajalik, sest et mõnes mõttes on nii eksalaine jällegi juurte juurde tagasi minnes kogu see pädel kultuur, mis on käinud hiphopi juurde, on ju kaks sõnasepp painu, võtavad mõõtu kuskil tänavanurgal või, või siis mingisuguse väikse klubi laval on ju loopides üksteise pihta riime ja püüdes teineteisest üle olla öelda mingeid kavalaid ja leidlikke remark teineteisele missis oponendile, vastasel paneks suu kinni või lööks tal põlved nõrgaks, lõpuks on ju, et see kõik ja noh, me oleme näinud ka Eminemi ju sedasama tegemas suurepärases linateoses heitma EL, mis on väga-väga lahe film, oled sa näinud? Ei ole, ei ole, jällegi ma pean tulema tagasisidet, Eminem ei ole nagu väga minu, minu teema, mulle väga meeldisid tema need mis, mis oli, kas Marshal Matthews oli ühe plaadi nimi ja, ja, ja teine on lihtsalt niisugune kaks kõige Nojah, pelenud plaat, eks ole, see oli see, mis raketina need kaks albumeid wild raketina ikkagi. Tol hetkel teismelisena ja vaadates Eminemi justkui natuke sellist multikategelast räpimaailmas või üldse nagu tol hetkel muusikakultuuri maailmas siis siis ma kindlasti nagu olin, olin tast lummatud, aga, aga pärast seda ma olen, ma ei ole nagu väga olnud Eminemi nagu muusika suur fänn. Millegipärast alati, kui inimesed räägivad sellest, kuidas nad kunagi midagi fännasin, mingit autorite, mingit bändi või mis iganes siis ütlevad, et noh, et, aga ma olen sellest välja kasvanud, ei ütelnud seda. Ei, aga kas ei olnud see, mida sa kirjeldasid Ei, ma ütlesin, et Molindust lummatud teismelisena või varateismelisena, ma nüüd ei oska neid vanuse aastaid täpselt isegi paika panna, ma ei oleks, ma ei, ma ei ütleks, et ma olin fänn ja kindlasti ma ei ütleks, et ma kasvasin toast välja sellepärast et ma arvan, et Eminem ise on väga palju kasvanud selle perioodi jooksul, seal on väga selgelt joonistuvad nagu sellised teemad, millega ta tegeleb nii sisemiselt kui ka siis oma oma muusikast läbi tema karjääri. Ja, ja mina just noh, ma, mis mõttes, ma kasvasin temast välja lihtsalt, ma ei ole kunagi niivõrd suhestanud temaga, tema teemad on muutunud jäädes konstantselt nagu minu jaoks kaugeks. Ma isegi isegi läheks nagunii kaugele, et ütleksid, rivaiwalla oli minu arust väga äge just selles mõttes, et ta tegi midagi teistsugust, ta, ta otsis mingisuguseid teistsuguseid definitsioon oma elus ja näiteks sedasama laul, see kook on Vootele ja selle sõnad. See nagu see, nagu kõnetas mind rohkem, mitte sellepärast, et ta oli vähem agressiivne või kuidagi sihuke popilikum. Aga mulle tundus, et, et, et ta nagu otsis mingeid asju endas või mingeid teemasid, mis olid talle tol hetkel oluliselt, seda võeti väga negatiivselt vastu ja võib-olla seetõttu ta nüüd ongi kuidagi nagu pahane selle selle maailma peale jällegi tema ümber, et tal justkui ei lastud seda eneseväljendust niivõrd uurida. Ma ei, ma ei tea, nüüd ma panen mõtteid disinimese pähe, see ei ole. Ega see ta pahane on, see käibki asja juurde selles mõttes, et igal loomingulistel inimestel ja sealhulgas on ka ju muusikud igal muusikul, igal muusikul on ka oma mingisugune siuke kütus mille, mille pealt tema mootor nagu kõige kõvemini põriseb ja mulle tundub, et Eminemi puhul just nimelt see rahulolematus ja mingisugune niisugune nagu väga närviline ängi, ühesõnaga, ta on väga rahutu loojanatuur ju. Tema loomingus pulbitseb alati mingisugune rahutus. Ja. Ma olen sinuga nõus, et rahutuse põhjus võib-olla on ajas muutunud sõltuvalt sellest, millist perioodi tema karjääris me vaatame. Aga oma olemuselt on ikkagi samasugune ärritunud geenius. Ja kehtestanud Keenias on väga kirjeldus Eminemile Keenias ta tõepoolest on selles mõttes, et ka mina ei ole teda konstantselt kuulanud, ma kusjuures Pean ütlema, et minugi jaoks oli ta kõige, ma kuulasin kõige rohkem Eminemi ikkagi nende esimese kahe albumi ajal, mis jäi ka sinna kuskile keskkooli lõpuonju. Et tegelikult on ju kohutavalt palju aega vahepeal mööda läinud, väga palju asju on juhtunud, aga ta ei ole kunagi muutunud ebaolulise ebaoluliseks mu jaoks ka lihtsalt kuidagi need vahepealsed albumeid või Kadri või läheb ja ja nüüd siis vaibal eelmine ained, et need kuidagi ma ei tea, lihtsalt ei hakanud mulle külge või tegelesin muude asjadega. Aga ma tõesti arvan, olen kogu aeg arvanud, et on geenius. Ta on noh, ongi tema, tema seriini, tehnika, tema diktsioon ja kogu library või kuidagi see, kuidas ta seda kõike esitada suudab. Kui täpne ta on kui terav, kui kui plastiline oma sõnakasutuses. Jaa, jaa, ja sellel selles esitusvõimes ta on mäekõrguselt üle. Noh, peaaegu kõigist räpparitest üldse siin albumil on ka väga tore hetk nagu sadu toredaid hetki, aga aga näiteks üks kiire moment, kus ta ütleb, et noh, et mulle endale isiklikult Pill joodi muist väga nagu ei meeldi, ma ei taha sind nagu solvata, lihtsalt nagu see ei ole minule. Ja noh, kui ma sulle ei meeldi, siis võib-olla sa oled niisugune inimene, kellele lihtsalt ei meeldi laused, täislauset, Melchiori intus, sententsist või mis seal täpselt on, et see on nagu väga täpne hoop nii-öelda konkurentide pihta, eriti kui me mõtleme praegu praegu nagu põhitrendi hipoppis, mis ongi, et, et see kõik on kuidagi lagunenud sellisesse nagu mõmina, räpi mõmina, räpikräppi siuksed, põrisevad saundid ja, ja niisugune noh, et põhimõtteliselt siuksed loojas laugudega noored näo tätoveeringutega uitavad oma puisades mingite ostukeskuste taga ruladega ja siis nagu mõmisevad midagi mikrofoni ja kaamerasse ostu ostukeskuste taga ruladega, et, et see kõik on ka okei. Et mul ei ole midagi põhimõtteliselt selle vastu, aga lihtsalt, kui sa selle kõrval järsku kuuled Eminemi seda meisterlik kokku esitust ja seda, seda sõnaseadet, et siis kõik lihtsalt korraks nagu lööb rivist välja, see on nii intensiivne ja nii tihe ja nii leidlikke rikkalik konstantselt, et, et kuidagi ongi see tunne nagu lugeda kuidas selline inimene sai üldse nagu sündida, kuidas selline inimene sai olla? Aga kas Eminem on sinu jaoks nagu parim näide sellest vä? Ma arvan küll, et siukse nagu riimitehnika ja täpsuse ja kõige, et noh, mitte et ma nagu kuidagi kooliõpetaja likult nagu hindaks nagu tehnikate täpsust ja nagu, et kas ta ma ei tea, kas ta mingi sõna ajab sassi, kui ta laivis esitab midagi, et noh, et see on lihtsalt see energia, see noh, see on väga nagu, Sa ei saa seda eitada, lihtsalt, isegi kui sulle ei meeldi ja sorry, ma kohe annan sõna sulle, aga mis ma tahtsin öelda, et et muusikaline pool näiteks Emile Eminemi puhul, kui ma oleksin alati kuulanud ainult seda heliseda helikujundust priimide ümber siis see on ju alati olnud nagu noh, ikkagi nagu poolenisti nagu mingi naljamuusika või noh, siuke, et see ei ole nagu midagi sellist, et oh seal multikas mu hingele nagu multika muusikakohad. Et seal ei ole nagu seda tummisust või seda nagu kandvust kunagi olnud väga minu arust, et ta ei ole nagu muusikuna, selles mõttes nagu heliloojana ei ole nagu Eminem ju nagu midagi või kedagi vägevat, aga kui sa suudad mõista neid sõnu, et siis nagu tõstab selle kõik mingisse täiesti uude kõrgusesse ja Camikaatse on minu jaoks sellepärast väga eriline album ka, et ta nagu sa ütlesid, see produktsioon on võimalusena tõesti see album minu arust musikaalselt ka ikkagi nagu nii mahlane ja nii bängiv, nagu et siia raadiomajja teel olles üritasin kuulata esimest korda väikestest kuularitest seda algul ma ei suutnud seda teha, sest et see ei tule läbi, lihtsalt see passine mahl, mis seal kõik on see jõud, et seda, see on album, mida kindlasti tuleb kuulata suurte kõlaritega või suurtes klapilast ja siis sa saad aru, et doktor Grey on samuti endiselt produtsentide kuningas. Noh, siin ongi küsimus rohkem, mitte selles, mis, mis Eminem kui, kui heliga noh, ma ei, ma ei tea, tema tema töömeetoditest piisavalt, aga, aga minu teada pole ise justkui silma jäänud selle, selle nii-öelda helilise poolega või biitide või tausta loomisega. Ei, no tal on on ju läbi aegade olnud nagu väga lähedane koostöö, et nad on nagu bänd mõnes mõttes ju aga. Ütlesidki, et noh, nagu varasemalt pole see see olnud just nagu selline kõrg kõrgtõrk, kõrgtaseme kõrgklassi, selline selline biitleid king ja. Nojah, see on nagu täitis mingit muud eesmärki, ta on nagu niisugune triksteri nagu tilulilu. Eminem on Priksteri alati, see kõik ongi nagu provokatsioon väga suures osas, et ta ei ole nagu mõeldud siukseks nagu liiga tõsiselt võtnud. Ütle, et lähed kontserdisaali ja istud maha sinna punasesse pehmesse tooli ja siis poetab pisara kauni kauni kõlalise heliteose pärast. Aga noh, kui võtta näiteks cheesy viimane, mida sina mulle väga-väga soovitasid ja, ja. Mis mulle väga meeldis kus, kus sina ise ütlesid, et see, see biit on nii värske, et seal nagunii kuidagi, et, et see üllatab sind, et suudetakse tänapäeval ikka midagi nii värsket teha, siis minu jaoks nagu see üks puudujääk, mis ma tundsin, oligi see, see Eminemi puhul ei olnud üldse nii, produktsioon on super võimas, helid on väga noh, ütleme läbimõeldult kokku pandud ja ja see, see annab siukse jõulise tunde kosele nagu agressiivse agressiivse räpiga, see plaat on nagu tugev, jõuline, aga tal ei ole nagu tal ei ole seda värskust ei ole nagu midagi nii uut ja, ja samamoodi kui ma mõtlen nagu sellistele sellistele räpparitele, kelle sõnade kontekst ja, ja viis, kuidas nad neid neid maailmu loovad ja neid viiteid teevad ja neid anš laine nagu sinna puu nagu seavad siis open maid kiigele-ist saab rohkem, minu jaoks on kindlasti täna juba üle Eminemi, sellepärast et nende nagu noh, vähemalt minu jaoks nende sõnad kõnetavad mind rohkem, kuigi ka ma ei ole võib-olla sellises kontekstis nende maailmaga kunagi kokku puutunud, et noh, võib-olla üldse, kelle maailmaga kokku puutunud olen, kas ma olen kokku puutunud viie miinuse maailmaga ei, ei ole või nublu maailmaga. Väga kahtlen seda, et ma olen kuidagi, oota, kas sina ei olegi latva? Ei, ei ole, ära valeta, ma olen suhteliselt sihuke, õhtul koju. Ei lähe, neidusid otsima. Poepoe ukse ette. Mul ei ole selle loo sõna, küll jõuab, veel jõuab, veel jõuab veel. Et noh, selles suhtes, et ma ikkagi teatud mõttes pean nagu pingutama oma nii-öelda mugavustsoonist väljapoole, et leida need need kohad, millega samastuda, aga Eminemist oma mugavustsoonist natuke liiga kaugel. Selle sel kriitilisel noodil ma. Täiega veider, Me räägime popkultuurist, ma, ma tegelikult üldse ei saa aru või miks me miks me analüüsime muusikat, see tundub nagu meil on alati olnud, et meie saate nimi on popkulturistid on ju tegelikult suht vähe, räägime popkultuurist, et mul on alati meeldinud. Me oleme natuke nagu top kiir, kes teeb rohkem lolli lolli nalja. Kui räägib autodest Ivo, kui sa arvad, et see jutt, mis me oleme seni rääkinud, on kuidagi nagu asjalik või isegi liiga asjalik või liiga teemas siis pole midagi, lihtsalt ole mureta, mu sõber ja sellele kriitikale, mis sa siin praegu kuuldavale tõid, mis kohati ikkagi oli terav iva. Sa lubasid, et see on niisugune õrn ja pehme, aga see ikkagi akul on väga sügav. Respekt Eminemi ei no ma ei tea, natuke, sa hakkasid natuke ikkagi nagu utsitama stuudios, aga samas sul on olemas ka mõttekaaslane, kellele antakse ka Eminemi albumil sõna taaskord Eminemi albumitele. Alati need maiuspalad on olnud need vahe, Skitid, ta ise nimetab Skitideks neide. Vahel tal on sihuksed, ägedad telefonivestlused, pool Rosenborgi ka, nii et kuulame, mida pool siin Camikaatse albumil Eminemile ütleb. Konkreetselt sellesama albumi kohta. No kas kirjutad alla? See võttis selle pika mula nagu paremini kokku, eks ole, et noh, siis seal nagu asjadega, et noh, ma ei ole nagu ka otseselt nõus. Ma arvan, et sellel albumil on nagu rohkem sisu kui puhtalt vastamine kriitikale, et siin on nagu laiem, nagu selline rahulolematus võib olla muusikamaailmaga täna, mis, mis on ka nagu hästi relevantne alati sellised artistid, kes püüavad ennast eristada mainstream-ist, eks ole, alati on olnud kohta neile nagu selliseks kriitikaks ja, ja aruteluks, aga räägi mulle, räägi mulle, miks, miks see platsini võrd kõnetab, sa ei ole ka selline inimene, keda, kelle puhul ma võiks öelda, et see on nagu väga kui otsid välja sellist nagu agressiooni mainstream'i vastu. Agressioon mainstream'i vastu on mingisugune püüdlus millega ma ei oska vist kuidagi haakuda või ma ei mõtle niimoodi, ma arvan, et mul on mingisugune agressioon, mainstream'i vastu ei ole üldse mainstream, mingi hetk ju võib-olla mingil hetkel teismelisena ma ei tea, kui mu õde nagu ma umbes nagu kaklesin oma õega muusikakeskuse ees, et kumb nüüd saab CD naine või ja siis tema tahtis kuulata spaiskarlsi ja poisi ja ja mina tahtsin kuulata nirvanata on ju, et et siis ma olin nagu kuidagi üritasin nagu teda ka juhtida õigele teele, et nagu, et ühel päeval sa mõistad, Sandra. Vardan kunagi, ma tõin talle Peterburist aastal 2000 vist ma tõin talle Peterburist Erika padu CD. Ja nüüd, aastaid hiljem ta on öelnud mulle, et see muutis tema jaoks palju. Et see, see, see muutuse kingitus väga, sa oled hea vend, see mõjutas teda tugevalt. Ta on suur padufänn tänaseni, aga noh, et siis oli jah, võib-olla see, et kui mu õde ütles, et sinise, kuulad vaimuhaigete muusikat, onju, ja siis lükkad ise oma mussi peale. Siis ma olin kuidagi nagu mingi mainstream'i vastane või midagi, nagu, et noh, et see ei ole, mida see ei ole, muusikas on mingisugune populaarne jura, mida nagu kõik armastavad ja siin ei ole mingit hinge sees ja ei ole sügav. Aga praeguseks on ma ei tea, igal pool loomingus on ikkagi piirid, on nii ära hägustunud, et on kuidagi naljakas või kuidagi see nõuab mingit? Ma ei tea, see tundub poolenisti nagu kuidagi nagu jõuga, nagu üritaks tekitada mingisugust probleemi, mida pole enam olemas või üritad nagu kiskuda mingisugust mingit konflikti nagu välja mainstreami ja mingisuguse nagu underground vahel siis et ühesõnaga, et muusikas niimoodi ja, ja see on. Ma ei tea kirjanduses niimoodi ja noh, et see on nagu teatris niimoodi, on ju, et, et ei ole enam seda puhast meinstriga või ma ei tea, kuidagi mainstream läheb alati nagu avangardi nägu mingist hetkest või kuidagi. Ta nagu toitub ju sellest, ütleme nagu Anderpeon, ta on alati olnud mainstreami, kütus või toit tegelikult jaa, jaa. Täna, kus tegelikult mingi laul, mille keegi suvaline tüüp paneb SoundCloud'i Youtube'i või võib-olla järgmine instrument Täpselt, et võib-olla et kunagi oli aeg, kus ei olnud internetti ja seal tõepoolest võisid olla mingisugused noh, oligi selline amet mõnel talendijahti all, kes käis mööda Andagram klubisid ja ja üritas teha plaadilepinguid mingite artistidega, kellest keegi polnud kunagi kuulnud ja mida keegi ei saanudki kunagi kuulata ja siis ma ei tea, kuidagi röövis neilt mõtteid või mis iganes. Et täna on tõesti nii. Nublu paneb oma kolm lugu SoundCloud'i ja ma ei tea, kaua see aega võttis, et see igale poole jõudis, aga noh, tunne oli nagu nädalaga läks terve Eesti olnud vallutatud nublu poolt, on ju, et seal ei olnud enam seda, seda pikka kadalippu. Ma kusjuures ei ole veel jõudnud nublu nagu päriselt avastada, ma hakkasin alles mingisugune paar nädalat tagasi kuulama ansambli õed lugu Rulli rulli, rulli sellele rongile ka nagu päris hilja. See on tegelikult päris äge lugu. Sul on nagu, nagu mõnel on öökapi peal virn raamatuid, mida sõbrad on kinkinud ja soovitanud ja siis mida peab töö pärast lugema ja mida tahaks ise lugeda ja siis sihuke to list raamatutena sihukeste tuulis nagu albumite ja lugude näol ka, et avastada õdedeni õdedeni väga hea, väga hea, ei selles mõttes, et mõni inimene väldib täielikult tänapäeva, ütleb, et ma ei jõuagi sinna. Et selles mõttes päris kaugele ikkagi. Aga jah, et see viha mainstream'i vastu või või. Miks Eminem sind kõnetab ja miks sa Camikaalse plaat spetsiifiliselt sulle sellise mulje jättis, et see justkui tahad tsenseerida minu eneseväljendus selles osas? No see, miks Motsenseerida tahan sind? Ma ei tea, see on võib-olla lihtsalt siuke võimuvõitlus ealis, et kuidagi see on ka arusaadav ja kirjalikult, eks ole, ma tahan võtta sult seda võimu ära ja tahan endale rohkem või kuidagi endale rohkem eetriaega. Ma olen ise küllaltki väheagressiivne inimene, ma võin ka lihtsalt anda teda ära. Ei, siis selles ei ole mingit naudingut, nagu sest ma olen ikkagi kiskja. Predaator, sõnasõda silmadest näha seda kisksust. Isegi mu tütar kutsub mind predaatoriks kutsuda. Kas teil on mingi mängi inversustele? Kusjuures ongi ja tema nagu ronib mööda lagesid ja seinu ja mina muudan ennast nähtamatuks. Ja mu elukaaslane mängivatanud Schwartzernegger suurepasuugaga ringi et korda majja saada ja see on see, mismoodi me veedame oma nädalavahetuseti ja nagu selles mõttes ära mõista hukka teema, mis me siis tega päeval vaatame telekat, mokad töllakil lihtsalt istuma diivanitele, nagu igal vabal hetkel me liigume ringi, me mõtleme kastma, fantaasiat, rollimängud, noh, miks mitte, miks mitte, ja Eminem. Eninel kõnetab mind sellepärast, et mitte sellepärast, et ta, et mulle meeldib, et ta on tige või mitte, sellepärast et mulle meeldib, et ta nagu solvab mingeid teisi inimesi oma albumitele järjepidevalt ja järjekindlalt. Et see kõik on kuidagi, need on lihtsalt. Need käivad nagu asja juurde tema puhul ja, ja need ei ole kunagi minu meelest ka nagu üks ühele nagu see, mis ta pealispinnal paistab noh, samamoodi nagu. Kuid oleks tõesti vihast pimestatud ja inimene, kellel puuduks kõrvalpilk ja puuduks võime kuidagi ennast kõrvalt vaadata oma tegevust, siis ta ei, ta ei tuleks selle pealegi, et panna selliseid pool Rosenborgi skitend alluma albumitele, ta ei, ta ei, ta ei oskaks olla eneseirooniline üldse. Aga ta paneb kõigele puid alla, paneb kõigele Buy talle ja ta on selles mõttes nagu kartmatu ja mulle meeldibki see, et ta kuidagi ei löö kunagi risti ette selles, et rääkida, mis on tema jaoks kõige põletavam teema hetkel või mis, ta, mis teda kõige rohkem kuidagi rivist välja lööb. Millest ta ei saa aru, mida ta ei suuda seedida enda juures, kusjuures ka on ju näiteks, et alati see võitlus omaenda deemonitega, võitlus ühiskondlike, mingite deemonitega. Ta ei karda kuni selleni välja, et märatliku võimas oli tema sõnavõtt, Trumpi vastuse friis Talmile tühil seal parklas, eks ole, mis ka oli vahepeal ikkagi täiesti viraalne, on ju. Et, et ta kuidagi on selles samas kategoorias nagu, nagu kõik need vägevad. Kõik need vägevad õukonnanarrid, kes isegi relva ähvardusel okei, ma ei tea, ma ei ole relvaga ähvardanud Eminemi aga teda kuulates tekib selline tunne, et isegi relva ähvardusel ta ei loobuks tõe rääkimisest. Et ta ikkagi ütleks välja, mis, mis tegelikult toimub. Ja no näiteks ma olen suur Morris, Fan Morrisoni puhul on väga sarnane lugu, et ma arvan, et nagu iga albumi puhul, mis ta välja annab ja seda juba aastakümneid ja alati tulevad mingid inimesed, kes ütlevad, et see saund ei ole enam huvitav. Siin ei ole midagi uut, metsa oli palju parem. Ta kordab ennast, ta ei ole enam relevantne, tal mingi, toriseb, joriseb vanamees, ma ei jaksa teda kuulata. Aga kui teda ikkagi kuulata, siis sa saad aru, et see tuleb. See tuleb südamest siiras. Ja ma ei tea, kas vaata, siirus ka ei ole, nagu see ka ei ole, see, mis on nagu kõige tähtsam tegelnud siirus, on ka mingi seal on mingi veidi sihuke hapusõna see ole siirus, vaid see on mingisugune, ma ei oska öelda, see on nagu mingi poeetiline tõde kus on palju mänguruumi ka selles mõttes, et. See jätabki ruumi nagu igasugusteks väljaütlemist, eks sul ongi ruumi olla eneseirooniline, sul on ruumi olla kriitiline maailma suhtes, sul on ruumi olla filosoofiline ja samas järgmisel hetkel avalikult ennast täis sittuda, et see kõik on nagu kuidagi, see on lõpuks on niisugune nagu suur loominguline vabadus mida tegelikult, mille võtmiseks, mille enda käes hoidmiseks on vaja tohutut vastupidavust ja julgust. Noh, ma tean seda omast käest, kasvõi kirjanikuna, kui raske on vahel nagu ületada hirm öelda seda, mida sa päriselt mõtled. See kõlab nagu õpikutõde mõnes mõttes, et aga mida muud see üldse siis ütled, kui sa nagu sule kätte haarad on ju või mida muud sa üldse siis laulad, kui sa nagu bändi teed on ja millest see siis laulakus ei laula nagu asjast, onju, aga see on tõsi, et suurem osa popstaar ei laula asjast mitte kunagi, sest neil on liiga palju kaotada kogu. Aga Eminem, selles mõttes Camikaatse halvu on ju väga täpse pealkirjaga ka, et, et see ongi selline album, et me, ma arvan nagu hindame üle seda tema kuidagi tema, tema kuulikindlust või, või, või tema nagu haavamatus. Nad kõik arvavad, et, et Eminem ongi ju niisugune vend, kes võib ükskõik mida öelda ja, ja sellele ei järgne taga järgmised. Aga kui kuulata nagu tõsiselt seda, mida ta ütleb alati, siis on täiesti ilmselge, et see on tohutu risk, mille ta võtab alati et öelda seda, mida ta päriselt mõtleb. Kujuta ette nagu petiste podcastis oli ka nagu lahe paralleel toodud, et et kuidas ajad on muutunud on ju, et ühel hetkel Bob Dylan kuskil kuuekümnendatel laulab oma lahkuminekust kuidagi niimoodi, et see on nagu kõik väga niisugune kujundlik, poeetiline ja niisugune nagu noh, kitarrikeeled helisevad, Bob Dylan on omaettemeister on ju, ei ole üldse selles mõttes nagu ma ei ürita teda kuidagi madaldada, aga see ajastu märgi teema lihtsalt, et kuidas, kuidas siis Eminem, kui ta null nullindatel alguses on ju areenile plahvatas. Et mismoodi tema, Neid samu tundeid väljendas, oli see, et ta tegi lugusid sellest, kuidas ta unistab oma pruudi tapmisest, kuidas ta kujutab endast ette nagu psühhopaadina, kuidas ta paneb ta pagassi, sõidutab metsa ja, ja mingisugused kohutavad kuuldemängud seal autos võiksid toimuda. Ühesõnaga ta nagu läheb nii kaugele. Ja ometi mõtle, kui kummaline see on, et ta on artist, kelle puhul ütleme lapsevanemad, kes ei ole osanud pöörata tähelepanu, on arvanud, et ahtan lihtsalt nagu üks räppar, keda mu poiss fännab nagu, et mina ei tea, millest ta seal laulab, räpib või kuidas seda nimetadagi räägib. Aga no ühesõnaga, et, et see on päris hull värk, sest et kust ta teab, et, et ta nagu teda kohe alguses oleks nagu vangi pandud, selle, et ta lesbi hai kohe oleks ukse taga on, kusjuures siin albumil ta mainib, et trump saatis talle sihikuidservitsiga ukse taha, vahepeal, pärast seda, kui ta freestyle ära tegijat, et kas see päriselt ka kavatseb presidenti tappa. Ma arvan, et alati, kui ta midagi ütleb, sellega kaasnevad ka tagajärjed, aga meie ei näe seda. Aga need tagajärjed ilmselgelt peavad olema tema sõprussuhetes, armusuhetes, suhetes oma lapsega, kas või et see kõik on nagu ta, ühesõnaga, ta seab ennast alati nagu tohutult löögi alla ja sellest tuleb välja nagu mingi väga kõva, see on väga vabastav, lõppkokkuvõttes kuulajale. Sa ma tulen teatud, mõtlesime arvamusel tagasi, et sa muutsid minu arvamust selles osas sellel albumil on, on, on rohkem väärtust kui ma, kui ma andsin sellele nagu võimalust või, või ütleme nii, et et sa oled müünud seal albumi mulle maha. Ma väärtustan seda, palju rada on 99 senti selle iga kord, kui keegi Eminemi oma playlisti paneb, et sellesse sellesse Kuidas ma, ma mõistan palju paremini seda poolt, et mida ta võib-olla tahtis ise saavutada selle albumiga ja, ja mis on selle nagu albumi märgiline märgiline tähtsus. See muidugi ei pane teda nüüd otseselt. Selles album ei meeldi tänu sellele mulle otseselt rohkem, see on väga paljuski seotud sellega, mis isegi välja tõid nende ekstreemsete isiksuste osas. Emine Morris sai samamoodi. Need meil on ühiskonnas niisugune nagu Fassinatsioon selliste hästi ekstreemsete kujudega inimestega, kes, kes elavad väga tulist elu, väga teravat elu, nad on väga-väga tugevate arvamustega väga sellised, nagu ka siin on õige sõna, öeldakse agressiivsed, nad on väga-väga kirglikud millegi suhtes ja millegipärast on mul alati sellega olnud mingi teatav ebamugavus, et noh, ma näiteks mul ei ole nagu sõpruskonnas selliseid inimesi väga palju, kes on sellised hästi tugevalt agressiivselt kirglikud, mul on, mul on palju kirglikke inimesi sõpruskonnas, aga mingi teatud kontekst samamoodi ka Morris sai puhul, kus ma tunnen, et et nendel ekstreemsetel arvamustel, nendel ekstreemsetel inimestel on väga oluline osa meie ühiskonnas ja, ja ka kindlasti oluline osa meie meelelahutajad, täna aga, aga mulle on, on need ekstreemsed, pooled alati väga, väga keerukad olnud. Ma tunnen alati, et ma olen kuskil seal kahe vahel, et ma justkui kaalun alati, et nojah, et, aga nendel on ka siin õigus ja selles mõttes on õigus, et ma, mul on alati väga raske, minnes sihukeste ekstreemsete arvamustega kaasa, samas ma väga hästi mõistan, et noh, meil on vaja väga kirglikke inimesi, kes väga jõuliselt mingeid asju edasi liigutavad ühiskonnas, muidu me jäämegi paigale ja ma ma saan väga hästi aru ka sellest, et et meil on justkui ühiskonnale vaja mingisugused piirjooned paika panna, et meil on vaja neid, kes karjuvad nagu ühele poole väga valjusti ja tasakaaluks neid, kes karjuvad teisele poole, et me, et me nagu tajuks seda keskpunkti, kus me ühiskonnana oleme ja, ja sellel kõigel nagu värdsusega, ma ise lihtsalt tunnen ennast alati väga ebamugavalt nende nende ekstreemumid tegema samast, sealt mul tekibki nagu et ma võib-olla ka räpi kontekstis, mis, mis on väga eneseväljenduslik muusika võib-olla isegi rohkem kui nii mõnigi teine selline žanr. Et, et ma nagu eemaldan võib-olla nendest, kes on väga jõulised ja pigem kuulan, kuulan neid natukene siukseid, introvert, semaid, indi, räppareid, kes ka võib-olla väljendavad samu mõtteid aga teevad seda kuidagi teistsugusel viisil. See on väga huvitav teema, Se ekstreemsust, kartus, sest et mul on see mulle on segaomane, kusjuures nagu ma ei ole kunagi olnud see vend, kes nagu väga fännas seda, kui ma ei tea, põhikoolis. Mõni klassivend ütles kuule, et lähme nagu paluksid nagu katuselt alla nagu ja ma ei tea, kus need klassikaalsusetena. Mõni on elus ja surnud, aga, aga selles mõttes, et kuidagi. Mulle ei meeldi nagu see, kui liiga tehakse, inimestel on ju, aga samas ja Eminem on teinud liiga inimestele selles mõttes neid, kasvõi see sel hetkel, kui ta oli minu jaoks, nagu, kui ta oli mu igapäevases playlist'is keskkooli lõpus. Tal oli siis mingisugune ilgelt kauakestev, ma ei tea, kust tühja koha pealt kistud nagu tüli, Mobiga on ju. Ja, ja ma ei mäleta, Mobi isegi minu arust omalt poolt ei teinud mitte midagi, et seda kuidagi ellu kutsuda või, või, või et ta ei olnud nagu ta ei olnud Eminemi suhtes provokatiivne, ta isegi üritas nagu seal avalikult mingit lepitust leida mingitel MTV auhindadel sisemine seal ka kuidagi alandas teda. Et lihtsalt nagu ütles, et no et sa, sa oled mingi kiilakas loll ja keegi ei viitsi kuulata kuidagi järjepidevalt kuidagi nagu solvas teda ja ma ei saanud aru nagu, et kust see tuleb, miks, mille jaoks nagu see on omaette küsimus, on pikk teema. Aga kokkuvõttes ma arvan, et mõttepolitsei on see, kelle vastu Morris Eminem alati võitlevad ja meil kõigil on hämarad, et meil on teadvuses ja alateadvuses mingeid täiesti segaseid kohti. Ja kui meil on seni, kuni meil on inimesed, kes julgevad kuidagi natuke valgust heita, sinna näidata, mis seal toimub. Ma arvan, et seni meil on palju turvalisem elada kui, siis, kui keegi kui kõik käituvad ilusti ja nii, nagu reeglites on kirjas. Ma arvan, et siis saavad rohkem inimesed, et surma rohkem rohkemad inimesed saavad surma siis, kui, kui mõttepolitsei võidab. Aga meil on meil juttu, jätkub kauemaks, meil õnneks on alanud uus hooaeg, kolmas hooaeg, popkulturistid, sulakuld on tagasi ja me kindlasti jätkame kõike seda, seda kütet. Aga ma ei tea, kui palju meil aega mul on üks asi, mida ma tahan lõpus öelda. Meil on aega nii palju, et me jõuame tutvustada oma uhiuut rubriiki, mis on palavalt kuumalt nõutud meilt, enne, kui ma rubriigina lähevad. Head aega. Vaata, vaata, Chimm, ma, ma tulin su sünnipäevale mõni aeg tagasi ja ma unustasin sulle tegelikult päris ausalt ütlen, ma arvasin, et see on teisel teisel kuupäeval. Ma tean kommunitsiaalselt, küsisin sult, et kas saad sel kuupäeval tulla, sõitsid jah, sa küsisid selle koha ära. 10 kuupäeva kohta seda, aga see on irrelevantne, mina olin süüdi silma, ma unustasin selle ära. Ja kui ma kohale tulin sinu üliägedale sünnipäevale sellises interaktiivses videomängumuuseumis nagu läve lapsis siis ma tulin sinna vaid mingi Selveri koogiga, see oli, see oli nagu minu kinkima, tundis ennast halvasti, siis seetõttu mul on kaasas sulle sulle kingitus. Vaata, ma tahan selle eetris üle anda. Kaljo Rimi ei peaaken sinu enda vaba valik. Tõelised fännid, kes jälgivad meie tegemisi aadressil popkulturistid punkt com ja meie Facebooki lehele Twitteris Instas saavad teada, mis siin kingipaki sees olid. Aga meilt nõutud midagi ja me tuleme teile lõpuks ometi vastu. Head kuulajad, kes on neilt seda nõudnud, nii et? Meie uus rubriik on popkulturistid sexyfaktid, sest meilt on korduvalt küsitud seda, et, et rääkige seksist ja ja iseka tundsime, et see on nagu hästi popp praegu on, meil on vaja rohkem kuulajaid näiteks tussisööjad väga kuulatav footkest, et me peaksime ka justkui seda teemat omale rohkem juurde toome. Ma mõtlesin, et et noh, räägime siis iga kord iga saade eraldi rubriigis natukene sellest, et ma näiteks ma mõtlesin, et täna siis ta on ühe fakti, et näiteks, et 2015. aastal leitud eriti noorte seksuaalterviseuuringus, et Eestis seksuaalvahekorras olnud noorte inimeste osakaal kasvab vanusega näiteks 14, kuni 15 aastastest on vahekorras olnud 15 protsenti inimestest ja 25 kuni kaheksa 29 aastastest juba 95 protsenti, nii et peaaegu või no ütleme väga suur osa. Ma ei tea, kas, kas see fakt tekitab mingeid tundeid. Ma tegelikult ei suutnud neid hästi oma peast läbi lasta, sest et see viis, kuidas rääkisid, oli natuke liiga Timi täiesti lukku. Ma väga hindan seda, kuidas öelda. Alguses mulle tundus, et see on niisugune nagu kooripoisilik lähenemine aga nüüd seal isegi midagi ebamugavamad, et selles mõttes see, kuidas rääkisid selline natuke nagu natuke ontlik ja ontlik ja, aga, aga see oli, see oligi täpselt see, et nagu tunni lõpus juhatatakse klassiruumi onu, kellel on kaasas banaan kilekotis ja siis ja siis ta istub maha ja räägib nagu päeva lõpetuseks, nagu. Oleks ebamugav. Ma ei ole kindel, kas me peame selle rubriigiga jätkama. Kui sa juba hakkasid rääkima sümpanaanist ja, ja sellega demonstreeritavastkondoomist, siis uuring tõi ka välja seda, et kondoomi kasutamise tavad juhusuhetes ei ole viimase 10 aastaga juhtunud. Ja jätkuvalt on kõrge osakaal nendest, kes juhusuhetes näiteks kondoomi kasutagi, mis, mis tegelikult on, on, on mure. Ma olen mõelnud, tänavapildis on näha praegusel ajal veel neid kondoomi reklaame, kus on turvavöö see kinnituskontol, eks ole, nagu see metall osa on siis kondoomid kondoomi kujule niuksed, pane, pane nagu kinni. Ma olen ka selle peale mõeldud, et kas see nagu toimib see reklaam mis copy Raitter sinus ütleb. Kopi Raitar minus ütleb, et see on nagu leidlik metafoor, visuaalne metafoor. Kui ma ei ole kindel, kas inimesed, kes mälus peaga klubist väljuvad ja taksos roomavad, et kas neile meenub see turvavöö, leidlik visuaalne metafoor, mida ta nägi bussiaknast? Ei tea, ma ei ole kindel, kas ta seal Taksaski turvavöö kinni paneb, vaevalt. Võib-olla on arenguruumi siis ühesõnaga nende sõnumite levitamisel uuring näitab, et justkui on. Ma ei ennusta pikka iga meie sellele ma olen aus nagu Eminem, Eminem lõpetab, meie saate loo nimi on pool ja see on siis see on see lugu, kus Bon Aivar laulab ja siis nüüd hiljem tõmbas sae käima, et oma ei teadnudki, et Eminem solvama hakkab inimesi selles laulus ja ma ei ole sellega nõus Ankonna gildist. Ja siin ta siis solvab Tylerit näiteks ka.