Ivo üldiselt on nii, et me oleme läbi tule ja vee seda saadet teinud. Ja vahel, kui tõesti emb-kumb, on olnud haige näiteks siis me oleme leidnud endale asendaja. Aga tead, nüüd juhtus küll selline lugu, et ma hakkasin mängima. Seal ta pretavad, vaieldi, mis on üle maailma. Põhjustanud selliseid nagu emigreerumise laineid on ju, et inimesed lemmigreeruvad digitaalsesse reaalsusesse, lähevadki sinna hajuli ära. Ja ma lihtsalt hoiatan sind ette, et võib-olla see on viimane kord, kui me kohtume, siis ei kujuta ette, millist pingutust nõudis mult, et tulla täna reaalselt saadet tegema, selle asemel, et lihtsalt linkina läbi kõrge rohu joosta paljaste säärtega mõõgake käes, sööstes horisondi poole, kus purskab vulkaan ja kus igal pool on kõik lihtsalt nii ilus, kõik mingid templi varemed, maagilised helendavad kerad ja, ja iidsed masinad, mis tulevad maa seest välja ja ärkavad ellu ja vaatavad oma suurte silmadega sulle otsa ja tahavad sind laseriga pihustada. Ühesõnaga. See saade võib ka tulla lihtsalt selline, et ma nagu räägin sellest mängust ja, ja ongi kõik ja, ja, ja järgi enam ei tule ka. Eks me peame lihtsalt leidma tulevikuks siis mingi tehnoloogilise lahenduse, et sa saaksid linkina Hairulist seda, seda saadet teha koos koos oma helendavate keradega ja ongi, ongi asi asi, ants äkki tõesti? Tere, minu nimi on Ivo Cruztok, tere, mina olen Chimm. Helendavad kerad, Ashilevi. Te kuulate saadud popkulturistid koos keradega absoluutsõna. Kõigi kõigi kellade-viledega. Terad. Vot vot nüüd oli, nüüd oli nüüd saate nali ära enam enam ei ole vaja pingutada, nüüd on, nüüd on, nüüd on kuulajad naerma aetud, teised on ahastusest käega vastu otsaesist löönud ja see on nende sõpradele nalja tekitanud nende nendega koos olevate inimestele. Ja nüüd on tehtud Chimm, kuidas sina muusikat tarbid? Ohtralt suurtes kogustes obsessiiv-selt ja mänge palju vähem tegelikult kui võiks arvata mu jutu järgi, aga sest mul näiteks oli praegu selline suvi, kus ma kirjutasin näidendit ja siis ma lihtsalt keelasin. Lõikasin elu, lõikasin mängud oma elust välja ja lükkasin ka edasi kogu seda seldandust. Siis kohe, kui näidend sai valmis, siis saabus seal ta postkasti. Aga. Ka näidanud on nüüd valmis ja sa saad jälle tagasi. Ta ja juurde olin, ma saan tegeleda edasi asjadega, mis päriselt on olulised. Ja ja filme, filme, sarju, vaatajatega. Tegelikult tõesti, vaata, meil on käinud paar korda, külastasin Anniki lamp, ehk siis Lifina huult lainet blogi autor, kes meie mõõdupuu järgi ikka no tõesti nagu neelab raamatuid, on ju mingites nagu astronoomiliste kogustes ja arusaamatult kiirelt. Et aga Anniki ju rääkis ka, et üks tema suurte lugemisnumbrite saladus seisneb selles, et ta lihtsalt on lõiganud välja oma elust mingit tegevused, nagu näiteks sarjade vaatamine. Ja, ja minu puhul on ka nii, et mul on, see huvi, on hästi suur kõige uue vastu, olgu see siis seriaalimaailmas või, või mängude, maailmas või filmimaailmas või, või kasvõi teatris või kirjanduses, aga, aga jube raske on leida kõige jaoks aega nagu eriti nüüd, kus. HBO tuli, onju Eestis niimoodi täitsa inimestele, kes legaalselt on harjunud asju tarbima, saabuks, saabus nüüd alles võimalus vaadata Troonide mängu ja Kööbelsi ja mis seal kõik on naine. Ja, ja ma võtsin ka selle proovikuu ka hea meelega vastu ja üritan Troonide mängu hakata nagu nullist vaatama. Nüüd, kus ma olen raamatut läbi lugenud ja ma tegin endale, ma ei tea, milles sarja hakati tegema seitse aastat tagasi või siis võtsin nagu reegli vastu, et eiei, loen raamatut läbi ja siis vaatan sarja, sest ma ei taha, et see sarja maailm nagu kuidagi võtaks oma visuaali ka, et see, mismoodi sarjas inimesed välja näevad, kuidas see maailm välja näeb, et see nagu ei dikteeriks liigselt ette seda, mismoodi ma seda maailma ise ette kujutaks. Ja ühesõnaga, et mul on hästi pika vinnaga kõike seal ongi nii et mind näiteks huvitab mõni sari või mäng, aga võib-olla ma vaatan või mängin, seda. Ma ei tea, noh, ongi seitse-kaheksa aastat hiljem kui kõik ülejäänud inimesed, nii et nagu kõik võtab väga palju aega, pean jubedalt valima. Et kuhu ma pühendun ja kuhu mitte. Aga nagu ma aru saan, sinu väitest, et nüüd nüüd, kui lõpuks Eight jõud saab legaalselt Eestis vaadata, nüüd sa siis lõpuks hakkasid vaatama Keymostre kontsert sinu jaoks, platvorm, millelt sa vaatad, peab olema legaalne, eks ole, ja ääretult oluline, et, et ikkagi muusika tuleb kohtadest, kus sa maksad kuumaksu ja filmid ja sarjad ja ja mängud, sa ostsid Legend of Zelda, arvan Switšile sellisel Nintendo poolt ametlikult soovitatud. Kriisi ja, ja mitte ei läinud internetti kuludele Rommi, Leida, prethalduvaldi Rommi, mis seal ka kindlasti see on kasvõi emulaator ehitatud üldse, et saaks arvutiga switchi mängima ja ma oleks üllatunud, kui ikka veel ei oleks, ma ei tea, see on ju nii harilik justkui nagu käib asjaga kaasas alati. Et kohe on emulaator ka käepärast võtta, aga ma ei viitsi enam, vot see ongi. Ma poleks kunagi arvanud, et minust saab inimene, kes päriselt hakkab legaalselt meelelahutus tarbima, hakkab maksma muusika eest ja nii edasi, et see tundub, tundus mulle mingil hetkel. No loomulikult, ma ju väiksest saadik kogusin oma taskuraha ja ja kui raha sai kokku, siis sõitsin bussiga laseringi ja ostsin endale kasseti. Aga suurem osa suurem osa ajast sõitsid Kadaka turule, ostsid Kadaka turule, aga Elvas oli üks vend, kellele spordikotitäis CD-sid, mida ta sai kuskilt ja väga suur valik ja ja kõik ülejäänud asjad, jah, saigi nagu kellelgi oli CD-kirjutada ja siis sai endale lihtsalt neid tühje toorikuid ostetud ja kopeeritud mingeid albumeid. Ja, ja veel varem siis kassettidega loomulikult raadio kahte kuulates Koit raudseppa saateid kuulata. Ta sai hästi palju isiklikke, miks leib koostatud ja klassivendadelt klassiõdede laenatud Nirvana kas, et mida iganes A-rühma Musta Kuud endale ümber kopeeritud lihtsalt selle kassettmakiga, millel oli kaks seda kassetti pesa et lihtsalt lased balleti, ühesõnaga hea, et ma, ma mulle tundub, aga see ongi see, et siis mul ei olnud ju üldse raha, on ju nüüd mul nagu mingisugune raha on mida saab kulutada pärast seda, kui on söök ostetud ja, ja siis mulle tundubki kuidagi väga nagu aus tasustada autoreid, keda ma austan. Ja teisest küljest on nii palju mugavam lihtsalt tarbida kvaliteet hea kvaliteediga videosisu kui hea kvaliteediga muusika sisu, audio sisu. Kuidagi nii et ma, et ma ei pea nagu mingite pukkide amiid nagu viirustaja, mingisuguse Hennessey Ka ära, see on ukse taga, üks hetk, kas sa mäletad, kui piraatlus ju nagu täiesti harilikuks muutus juba pärast seda, kui esimesed mingid Napsteri siuksed, poleemikat ja skandaalid olid nagu imelade loodud, Kazaa ju tuli üks hea turule. Et mäletan, siis hakkas liikuma mingi linnalegend mingist pereemast, umbes kes umbes tõmbas mingisuguse romantilise komöödia endale, siis ta pandi vangi selle eest midagi maksis mingit astronoomilise raami keetmegi, tohutu trahvedel on raha ja siis pidi ühesõnaga, et mingid õuduslood, vaata mingisugused, et kord saabub mingi viimne kohtupäev kõigile tõmbajatele, et ma ei tea ja legaalsuse on lihtsalt nii palju mugavam. Aga mis on sinu suhe või kuidas sa oled, mis punkti sa oled jõudnud ja kust sa oled tulnud? Ma olen, ma olen kogu aeg nagu lootnud ja oodanud aastaid ja aastaid, et üks hetk tulevad need, need digitaalsed platvormid, noh nagu täna meil on, eks ole, Spotify, Hayden, Netflixi ja, ja oodi põl ja, ja noh, enam-vähem igasugusele meediale, mida sa saad tarbida, täna on digitaalne platvorm mille puhul on sul vaja justkui vaid ühte kindlat kuumaksu maksta, mis, mis tavaliselt oleneb, kui palju sa neid tellid ja oleneb sissetulekust on vähemalt suurele osale inimestele kättesaadavad ja, ja kergesti kättesaadavad ja kogu aeg ootasin, et need platvormid tuleksid, päästaksid nii mind kui ka teisi, siis internetikasutajaid, kes, kes pidid oma oma meediatarbimist kas siis rahakoti või mugavuse või mille, mille muu ajendil otsima siis internetti rekkadelt, et nii-öelda maha kukkuvate asjade seast. Et et viidates ühele teisele saatele, et, et et ma ootasin tõesti, et need nii-öelda nurgatagused variandid kaotaksid oma vajaduse, et lõpptulemusena ma tean, väga paljudele on sina ütled, eks ole, et ei olnud raha ja oligi raske, eks ole, seda meediat tarbida, aga oli väga palju inimesi, kellel oli raha ja ikkagi läksid nii-öelda neid nurgataguseid teid pidi, sellepärast et nii oli mugavam, neli kiirem ja oli võimalik saada asju, mida tegelikult sul ei olnudki legaalselt võimalik saada. Keymof round, seal see üks viimaseid selliseid näiteid, et kui palju neid on täna meil siin Eestis asju, mida meil legaalselt ei ole üldse võimalik kätte saada, eks ole. Et noh, 10 aastat tagasi 15 aastat tagasi oli neid ikka omajagu. Aga kui nüüd vaadata seda debatti, mis meie ümber toimub täna või siin mõned päevad tagasi olid suured arengud, et et siis justkui näib, et need digitaalsed platvormid küll on meie kui tarbijate elu hästi mugavaks toredaks teinud ja paljudki meist ju virisevad kasvõi sellesama kuutasu üle ja tegelikult arvestades, et nüüd iga teenus on kuutasuga, siis on, on täiesti arusaadav, et paljudele inimestele mitmeteenuse eest maksmine võibki üle jõu käida käia, et, et artistid ei ole selle süsteemiga rahul, et noh, me mäletame kõige valjemaid, nii-öelda Napsteri ja, ja teiste internetijagamisplats vormide kriitikuid nagu Metallica ja, ja, ja, ja teisi artiste, kes siis väga valjult ja intensiivselt rääkisid sellest, kuidas tuleb see piraatlus lihtsalt hävitab muusikatööstus, hävitab meediatööstuse, olid. Me oleme seda ju ka saates varem rääkinud, et olid reklaamid videokasseti või DVD plaati, kui sa hakkasid vaatama, et siis tuli see reklaam, et et sa ei varastaks või, või et noh, sa sai laekesi olla autot, et et see oli nagu hästi suur teema ja, ja minul ots oli ka see, et need platvormid, kus need inimene saab mugavalt maksta mingi raha ära ja saab kogu selle meedia kätte et need siis tasakaalustavad ka selle probleemi, et artistid ei ole enam pahased, artistid saavad selle tasu, mis, mis nad tunnevad, et on nende jaoks vääriline, meie saame kogu selle suurepärase meedia kätte ja, ja elu on õnnelik, ilus, aga noh, tundub, et, et seda ei ole juhtunud, sest me kuuleme väga palli ikkagi ikkagi nurinat. Vot sellel teemal ja ja laiemas laastus üldse see, mida me, mida me täna internetiajastul mõistame autoriõiguste all. On nii keerulist, keerukaks läinud ja nii arusaamatuks läinud, et kui esialgu hakati rääkima, et Euroopa parlament on nüüd valmis noh, ütleme autoriõiguse sead autoriõiguste seadusi kaasajastama hakata, siis see tundus nagu jube hea mõte. Aga paari päeva eest, siis tundub, kui lugeda Osasid vähemalt veebiväljaandeid ja kuulata selliseid suuri tegijaid nagu vikipeedia. Et internet rikuti nüüd paari päeva eest kogu Euroopal ära. Et võeti, võeti vastu mingisugune seadus, mingisuguseid muudatusi hakatakse tegema autoriõiguste seaduses, mis hakkavad nõudma, et igasugused niisugused platvormid nagu Facebook ja, ja kõik muud hakkaksid siis nagu piirama seda, kuidas inimesed nendes jaotavad, jaatavad autoriõigustega materjale ja seda seadust on, on tagant utsitanud mitmed artistid nende seas ka näiteks Paul McCartney, kes ütleb, et see mida me täna saame Spotify'st, et midagi tuleb autoriõiguste seaduses täna korda teha, et need platvormid, kes, kes jagavad seda muusikat niimoodi laiali vaid üksikute, noh, ütleme mõne dollari eest kuus sellest jõuab artistile seal noh nii väike osa, et see on peaaegu märkimist, mitte vääriv. Ja et, et see täna on siis see uus piraatluse, see on see täna, mis ohustab täielikult kogu kogu muusika ja meediatööstust ja, ja ja on siis nagu nõudnud, et tõesti autoriõiguste autoriõiguste seadused vajavad reforme. Ja see, mida see nii-öelda internetikultuuriga kaasa toob, ei olegi antud kontekstis oluline, sest kui me ei saa jagada, mis on justkui interneti selline põhialus ja, ja interneti nii-öelda kultuuri suur alus. Et, et senikaua, kuni artistid ei saa piisavalt, et loomeinimesed ise siis piisavalt raha oma teostest, et luua, et senikaua pole mõtet siis ka kaitsta seda. Nüüd küll mõtlen seda nagu ise välja, et seda nüüd otseselt pole keegi teine olnud, et justkui niikaua, kuni artistid ei ole motiveeritud looma, miks me kaitseme seda jagamist, sest lõpuks meil ei olegi siis enam midagi jagada, kui artistid kõik välja surevad. Et see, see on. Nüüd tundub justkui, et ongi meil Euroopas internetiga kõik artistid ise raha. Nüüd on seadusega üle reageeritud ja ja varsti pole meil internetis midagi jagada. Aga sellised sellised arengut või taandarengud panevad ikka ja alati inimeste fantaasia tööle. Ja see, mis ühel hetkel tundub jube piirav, võib järgmisel hetkel tunduda väga inspireeriv või mingisugust nagu teistsugust arengut. Kuidas öelda, kiirendab ja soosiv ja kiirendav sest et ma olen sellest seadusest, millest sa rääkisid, see on mul täiesti kuidagi radarilt välja jäänud, ma ei ole sellest kuulnud, aga jällegi ma olen oma näidendi kirjutamise koopas olnud ja ma ei olegi nagu väga tähelepanu pööranud mis toimub väljaspool seda temaatikat, mida ma käsitlesin, aga igal juhul see see, mida sa räägid, seostub ikka ju kõige sellega, mida ma olen varem kuulnud, lugenud Spotify ja kõigi teiste voogedastusteenuses teenuste, selliste nagu tasustamis tavade või süsteemide kohta, kuidas on erinevad artistid sõna võtnud, kuidas nad pole olnud rahul ja. Die loetud pääst kampanist loetud intervjuu Spotify asutajajuhiga, kelle nimi on vist Daniel Ek, kui ma ei eksi, peaks olema. Ja, ja see oli huvitav, kuidas tema nagu absoluutselt ei näinud nagu oma tegevustele oma ettevõtte tegevust mingisuguse, nagu maailma lõpuna kuidagi artistidele ta endiselt näeb ennast ja oma organisatsiooni sellise muusikatööstuse päästjana tegelikult mis on niimoodi lihtsustatuna ikkagi täielik vastand sellele, mis milles süüdistab teda näiteks või süüdistas Tomiork näiteks kunagi on ju öeldes, et Spotifay tasustamissüsteem on täiesti ebaõiglane ja väga niisugune nagu selektiivne, onju, et raha saavad ainult nagu seal viimane mingi 0,1 protsenti sellest nagu ladvikus ja siis ülejäänu on kõik sihuke suva mudru noh, et lihtsalt noh, edastatakse seda voogu inimestele, aga tegelikult nagu Spotify väga palju saab ise määrata, et noh, et millele nagu tulevad, tahan, et kuulajanumbrid ja millele mitte nagu et noh, mida on lihtsam sealt leida ja mida mitte. Ma jällegi nagu refereerin lihtsalt asju, mida ma olen kuulnud, et need ei ole minu isiklikud seisukohad tingimata. Aga. Ma kaldun uskuma Tomiorki, olles, olles üles kasvanud veidi fännina ja olles ka kuulnud nii paljudelt erinevatelt muusikutelt sedasama kriitikat. Viimati oligi Vaiko Eplik ise, kes. Diktoriportaalile siis geeniuse skeemis mingi alarubriik vä? Geenius meediagrupi üks või geenius meediakorporatsiooni ette võtta, nii, okei. Et selle seda intervjuud ja, ja ka seda Spotify ühe juhtme intervjuud, me saame oma kodukal ka jagada, teiega popkulturistid, punkom, kui te hiljem meie saadet sealt kodukalt leiate, siis seal on ka kõik lingid, aga igal juhul. Plikult küsiti, et miks ta ei pannud oma uusima albumi, uus karjäär uues linnas lugusid kohe Spotify'sse üles, onju, et mida ta tahtis sellega saavutada. Ja sina saatsid mulle selle artikli kusjuures, et miks, miks sa mulle seda saatsid, alustame sellest, et mis, mis sind seal kõnetas? See oli väga huvitav, huvitav diskussioon suve jooksul, sest noh, samal ajal kui, kui suvel toimus selle Euroopa Parlamendi ka seotud autoriõiguste seaduse arutelu ja andis replika uue plaadi välja, see tuli välja jaanipäeval, kuigi jaanipäeval mina, mina teda kuskilt allalaetav vana või ostetavana ei leidnud. Ja ei olnud ka Spotify's, aga Spotifys ei olnud teda sellepärast, et ei pidanudki sinna kunagi jõudma. Vaiko Eplik ütles, et tema ei taha selle selles platvormis olla. Vähemalt Aitjun Sist, kui, kui, siis muusikapoest on ta varasemalt mingitki sissetulekut saanud, aga Spotify on täiesti noh, sama hea kui null. Et siis nii-öelda strateegia oli, et ta paneb vaid üksikud singlid Spotify'sse tekitada inimestes huvi ja plaat, tee ennast, siis peab minema kas poodi ostma või, või digitaalselt siis näiteks Aitunzi. Lõpuks ma nüüd täpselt ei mäleta, kas ta selles artiklis ütles, et aitan siis müüdi, siis vist viis siis koopiad seda ja mina olin üks nendest, sest ma kohe tahtsin peale jaanipäeva. Ja, ja ma ei tahtnud seedeplaati sellepärast, et ta oli kuskil kuuldused, et tuleb vinüül, aga viiuldaja pidelasse lõpus tulema ja õudsalt ei tahtnud oodata ka 100 vinüül, et noh, et ikkagi tahaks kuulama hakata. Aga nüüd ta siis justkui on näinud, et see strateegia üldse ei töötanud ja, ja kui sind ei ole Spotify's, siis sind peaaegu nagu ei ole olemas, nagu te ise ka seal artiklis umbes niimoodi ütleb, et. Ja ta ütleb väga selgelt, et tal oli album kolm nädalat olnud väljas ja selgus, et inimesed polnud teadlikud, et on tulnud välja uus Epliku album. Et täpselt nii täpselt nii selge see olukord oligi sellel hetkel, et mis vahe seal on, kas sa oled Spotify's või mitte? Ja tema on ka olnud väga aktiivne just viimasel ajal väga mitmeski, nagu kontekstis, rääkides nendest autoriõigustega teemadel ja sarnaselt siis Paul McCartney ka on, on öelnud, et noh, me peame kuidagi autoreid kaitsma selle eest, mis toimub täna, eks ole, muusikaturul ja, ja olnud väga kriitiline nende platvormide suhtes. Samas ta Ta esindab nagu sihukest ühte koolkonda, sest on ka väga palju muusikuid täna kes just väga tihedalt kaitsevad seda olukorda, mis täna on ja ütlevad, et nii peabki olema, see ongi tänase normaalsus seal samal Euroopa Parlamendi siis arutelul, kus seda hääletati, seda siis uut uut regulatsiooni käis selline artist nagu Vaikla kiin, kes ütles ei, ärge ärge tulge minu muusikat regulatsiooni abil kaitsma, ma ei taha seda. See, et need platvormid on, nagu nad on, on suurepärane, see ongi see, mis täna toimib ja, ja noortele artistidele, kes tahavad, et neid avastatakse, on see vajalik, sest läbi nende platvormide täna noori artisti artist avastatakse just tänu sellele, et internet on vaba ja kõik saavad jagada ja kõik nagu kõik nagu liigub, et et selles suhtes on nagu sa ise ütlesid, et, et sa siin justkui ainult kanname edasi neid teiste inimeste arvamus, et mul on endal väga raske siin üldse mingit arvamust kinnitada, sellepärast et ma nõustun, et kui artist tahab luua loomingut, mis on hea, mis meeldib väga paljudele inimestele, ta peab selleks panustama aega. Ja ideaalis see aeg võiks olla tasustatud niimoodi, et see artisti tahab seda loomingut ka luua. Ja saab, saab seda esitada teistele inimestele ja ja ja noh, ütleme kõik võidavad, eks ole, aga teisalt olles internetis üles kasvanuna ja seda väga aktiivselt kasutades ei taha ma, et internet kaotaks oma seda vabadust, et tundub, et asjad ongi nagu kuidagi väga metsas ja nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus oleme selle maa täitsa metsa keeranud, ei peaks ära minema. Aa okei, ühesõnaga, see ei olnud sinu isiklik seisukoht seal praegu tegid sujuva sissejuhatuse tegelikult meie esimesele palale. No peaaegu kuidagi püüdsin, püüdsin jõuda selleni, kuulame, kuulame siis Vaiko Epliku uuelt plaadilt uus karjäär uues linnas laulu lame maa. Ja põgeneme siis sellelt lamedalt maalt. See oli Vaiko Eplik ja lame maa ja ausalt öeldes mina oleksin küll väga kurb, kui, kui tänapäevane muusikajaotus ei, ei võimaldaks Vaikol enam teha selliseid ägedaid laule ja plaate. Ja jällegi tagasi. Siin liiga jälle kaugele või ütleme, liiga seal maailmalõpu ennustamiseks sellega. Mulle tundub, et väga suur osa sellest diskussioonist saabki minna. Kas, nagu, et see, kuhu sa seda tüürid, sõltub sellest, kas sa oled optimist või pessimist. Ja, ja see on samamoodi, nagu ma mäletan. Kui ma ülikoolis käisin filosoofia loengutes, siis oli samamoodi filosoofia õppejõud, Valle-Sten Maiste jaotas mingisugused postmodernismi kriitikud ja, ja, ja ja ühtlasi selle kiitjad nagu kahte või kolme kategooriasse, mis oligi vist et mingi skeptikud Siis pooldajad, visterid, hüsteerikud ka. Võib-olla mäletan natuke valesti, aga igal juhul, et. Mida ma tahan öelda, on see, et hästi palju sõltub sellest, et mis on su oma temperamenti, oma mingi meelelaad või ma ei oska öelda, et kas sa oled optimist, lõpuks sa oled skeptik. Ja ma mina isiklikult ei arva, et see kõik, kogu see voogedastusteenuste levik ja see, et inimesed ei maksa enam muusikutele midagi nende loomingu eest ja nii edasi. Et see viiks mingisuguse muusika loomise lõpuni või midagi, et siin kuidagi. Me olemegi mingis väga pikas siukses üleminekuajas ja sellele viitab ka etlikenegi selles diktori intervjuus, et Tuues tuua sellise võrdluse, et kui kuigi meil on kõigil, eks ole, fotoaparaadil taskus tänapäeval ükskõik mis ka ei juhtuks, kohe, kui midagi pildistada, tõmbad telefoni välja ja pildistad siis ikkagi, kui on tegu mingisuguse väga tähtsa sündmusega, näiteks pulm siis sinna ikka kutsutakse professionaalne piltnik kohale. Millegipärast tundub, et sellisel puhul on ju jääb sellest nagu telefoni juhuslikust telefoni klõpsust väheks on vaja seda meistrikätt on ju kedagi, kes oskaks neid fotosid pärast töödelda kaunilt ja nad peaks ikka eluks ajaks mingi vääriline mälestusjäädvustus. Et ja erinevad muusikud leiavad erinevaid viise, kuidas oma fännidega, kuidas panna see, kuidas, kuidas muuta see defekt efektiks nii-öelda, eks ole, et et noh, siin ühel pool ongi Spotify asude juhtunud, Daniel Ek, kes siis oma sellest ajast kompani artiklis, mida ma nüüd üles leidsin toobki välja, et tema on algusest peale tahtnud ikkagi nagu lihtsustada seda usaldussuhet muusikatööstuse erinevate eri osapoolte vahel. Sest et muusikatööstus kui selline tööstus, kus on jube palju neid osapooli on läbi aegade olnud väga selline, nagu et, et seal seal lokkab selline usalduse defitsiit, et seal artistid ära kasutada ja eks ole plaadifirmade puhul artistid, mänedžeride produtsendid ühesõnaga, kes seal selles suures suures masinavärgis oma rolli täidavad, kõik kahtlustavad, et keegi varastab nende tagant raha, et tegelikult nad peaksid teenima oluliselt rohkem, kui nad päriselt teenivad ja kuhu see raha siis kaob, kelle taskusse, kes, kes sellest kõigest võidab? Jaa, EKi sõnul nagu tema siht, Spotify ka on seda usaldust usaldust justkui nagu juurde ikkagi tekitada võisid usalduse krediiti nagu kuidagi kasvatada ja suuremas plaanis pakkuda miljonile artistile võimalust elada puhtalt oma loomingu loomisest, onju mis kõlab kuidagi niimoodi, et kus need miljon artisti siis on, kes, kes tänu Spotify kenasti ära elavad, sest kuulda on olnud justkui ainult nende kirujate hääli. Ma ei ole ühtegi intervjuud näinud ühegi muusikuga, kes ütleks, et Spotify nagu ma ei tea, andis mulle elu Spotify kuidagi tänu Spotifaile mul karjäär kuidagi ei ole olnud ja armsad kuulajad, te olete mingit sellist artiklit lugenud, siis palun saatke meile link huviga loeks kedagi sellist, k. Külaartiste, kelle karjäär on tänu tänu SoundCloud'i Youtube'i le, eks ole, nendele platvormidele, kes tegelikult ka jaotavad muusikat viisidel, mis, mis nagu võtavad vahel mõned teised artistid jälle raha ära, eks ole, või võimaluse seda raha teenida. Aga, aga, aga see on huvitav, sest muusika kontekstis ma vaatasin ühte sellist Youtuberit nagu hädev Niili, ma ei tea, kas te olete kunagi kuulnud bassist, kes kes väga palju videosid just bassi mängimisest, muusikateooriast ja muusikast nagu laiemas kontekstis tan magistrikraadiga lõpetanud mingisuguse tähtsa New Yorgi muusikakooli, mis mulle praegu hetkel meelde ei tule, aga, aga väga tark ja tore noor inimene. Ja tema tegi video sellest, kuidas kuidas, nagu põhiargument oli see, et muusikaväärtus on olnud läbi ajaloo kuidagi väga tihedalt seotud selle meediumiga, millega teda vahendatakse, et kas maksad noodilehtede eest või sa maksad pileti eest, et minna kuulama kontserdil seda esitust. Sa maksad vinüülplaadi eest, millel on oma hind, sa maksad lint kasseti eest või, või, või noh, mis iganes. Gramm Sa sa maksad selle meedi meest, mille peal see muusika on, tegelikult ei maksagi niivõrd otseselt selle muusika eest muusika lihtsalt nagu kaasneb. Ja täna, kui me oleme jõudnud olukorda, kus muusika levitamine seal platvormis on nii odav anda miljardile inimesele üks lugu käte läbi läbi Spotify või noh, on oluliselt odavam, kui trükkida miljon CD plaate, eks ole, või või teha miljon vinüülplaat. Et, et noh, see ongi toonud selle muusika enda hinnani alla ja tihtilugu võrreldakse, et aga miks me siis saame maalidest küsida nii palju, samas kui näiteks selle teise inimese muusikaline looming on nii väärtusetu justkui selle maali kõrval ja noh, seal on muidugi veel see maali puhul kindlasti maksame seda mitut miljonit ei maksaks nimistut miljonitega, inimesed ei, maksan. Me maksame rohkem tavaliselt kui me oleme sinuga oksjonitel käinud, siis ega me Rantne miljoniga, mina nii madala taseme oksjonitel me lihtsalt väga ei käi või noh, see oli rohkem nagu 10 aastat tagasi, kui meil oli nagu laguneb. Kui me alustasime, siis kui ostsime niisama kuidagi pimesi nagu odavamat kunsti. Aga ilmselgelt sa ei maksa ainult selle paberiraami eest, eks ole, et sa, sa tegelikult maksad millegi eksklusiivse omamise eest ja muusika oma olemuselt ongi noh, ei ole väga eksklusiivne, eriti see seesama meinstri muusika siis ongi justkui mõeldud jagamiseks üksteisega koos kogemiseks ja ja üksikud näited vist oli, kas uut ainult klann on andnud välja plaadi, mida on maailmas ainult üks eksam. Mis on sinu käes praegu ja, ja oli nii odav. Aga ikkagi, see oli väga odav tegelikult seda sellega võrrelda. Mis sa said, eks ole, noh, ja ka teine küsimus, aga noh, vot see ongi nagu see aspekt, et et kui me nüüd muudame ka selle muusika nii eksklusiivse, eks, et tegelikult keegi teine justkui ei saagi seda kuulata, siis, siis inimesed maksavad ka sellest sarnast, hindame nende suurte kunstiteoste eest ja täpselt ja ma ei ole kindel, et noh, et see on ka see, eks ole, lõppeesmärk lõpptulemusena. Me Me ju kõik pigem naudime seda fakti, et me kõik saame koos muusikat kogeda ja jagada ja, ja rõõmustada see mind panebki väga paljuski kõikide nende autoriõiguste debati juures nagu tõesti mõistan, mõistan muusikut või laiemas mõttes üldse filmitegijaid kunstnike loomeinimesi, kes neid asju loovad, et et töö eest tuleb palka saada, sest see võtab sult ressursse, see võtab sul aega, see võtab sult palju. Aga aga lõpptulemusena see, mida ma väärtustan interneti juures kõige rohkem, ongi see vabadus kõike koos justkui kogeda. Ja, ja mida rohkem me seame piiranguid ja regulatsioone, kusjuures sa ei saa ju teha sellist ideaalset regulatsiooni, mis võtab nagu kõik arvesse, ühest küljest võimaldab olla kõigel väga vaba ja teisest küljest õudselt piirab niimoodi, et keegi saaks midagi valed, tahtmist justkui need kaks asja on omadega nii nii vastanduses, et et siit nagu siit ongi nagu, kas, kas siis me lepime sellega, et, et selle vabaduse jagamisega tekib mingisugune kahju? On ta siis rahaline või, või vaimne Nendele, kes nendele loomeinimestele, või siis me lepime sellega, et et me ei taha vaba interneti, kus igaüks võib võtta tükikese mingist sarjast, mis oli naljakas, teha sellest kihvi ja saata seda oma sõbrale mingit reaktsiooni välja näidata või noh, mida iganes. Ja ma olen täiesti veendunud, et selline piirang, mis meenutab juba mingit siukest distroopilist jälgimisühiskonda, kus ongi, et su sina ja su pere lähevad eluks ajaks sunnitöö laagrisse või hullemal juhul tuleriidale, otsekui sa oled varastanud mingisuguse. Näiteks uusima Epliku singli, oled tõmbas kuskilt, et see ei tundu olevat kuidagi edasiviiv või, või tervislik suund kuhu poole pürgida. Õnneks õnneks täna me sinna ei tüüri, et küsimus on selles, et kas sa üldse saad seda kihvti oma sõbrale saata, kui Facebook peab tagama, et seda ei saaks nende platvormil saata. No just jah, aga ma olen täiesti veendunud, et segi mida jagatakse, see on osa sellest, mismoodi me omavahel vestleme inimkonnale, mismoodi me omavahel nagu infot ja ja muljeid oma omavahel jagame. Ja nii saavad ka ärgata või tõusta kuidagi fookusesse mingisugused kultuurilised nähtused, mis muidu võib-olla mingi ma ei tea, eelarve puudumise tõttu näiteks ei, ei pääseks avalikkusele jällegi näiteks noh, võtame jälle nublu eelmises episoodis ka korra korra mainisime nublu aine, aga nublu pani oma lood lihtsalt sinna SoundCloud'i üles. Jube kiirelt kulutulena nagu lihtsalt hakkasid inimiseksid levitama linkama vaheleni ja, ja mis see siis nüüd on, okei, ma ei teagi, ma ei too küll mingit näidet, kus keegi oleks nagu varastanud nublu muusikat või pannud sellesse seda mingisse meemi aga kui keegi oleks seda teinud, siis oleks ju jällegi olnud selles mõttes nagu vesi nublu veskile. Et, et see aitab ka seda sõna levitada. Et kui mingi asi kõnetab ja kuidagi muutub nagu osaks sellisest suurest kultuurilisest, ühiskondlikust vestlusest peab olema ju, see on ju sõnavabadus jällegi nagu, et et kas siis lõpuks on võimalik kopirait teda ära näiteks et ma ei tohi öelda Fanta vestluses sõbraga näiteks, sest fantan kopi, mingisugune brändinimi. Ta on registreeritud kaubamärk, mis ei ole sama asi, mis autoriõigustega kaitstud. Ja ja ka ootus ei ole üks sama kaubamärk. Siis teine asi, lihtsalt igaks juhuks ma mainin, sest iga kord, kui nendes diskussioonides tuleb üles Alati on mingi loll nagu mina, kes nagu nagu kuhugi väga kaugele ära nende diskussioonidega, et okei, ühesõnaga kas mul on õigus, et mul on näiteks mingisugune, ma ei tea, leidiga, aga teeb mingisuguse jälle mingi kannapöörde karjääris hakkab hoopis käte peal kõndima nagu ja teeb soengud oma taldade otsa. Teeb mingi uue, mingi moevoolu nagu algatab, inimesed on täiesti nagu vapustunud, onju ja tahavad teha, meeme sel teemal tahavad arutada ühel hetkel nüüd ei tohi näiteks seda pilti jagada, kus tal on juuksed taldade peale, onju, ja ei tohi, see fotograaf laut ja tema ei teeni sellelt, kui sa selle lihtsalt just et kas nüüd tuleb siis lõpuks sellele nagu liikumisele kahjuks või kasuks minu arust see on nagunii lihtne küsimus, nagu selles mõttes siin ei olegi mingit küsimust, et kui me ei tohi mingist asjast ühesõnaga see jällegi nagu hakkab liikuma selle nagu tsensuuri maailma nagu poolaine ja tsensuur kui selline on. Ma ei tea, kas üldse saab tsenseerida päriselt, sest et alati kui sa paned midagi keelu alla, siis tekivad, tekib mingisugune alamkeel või mingi salakeel, mille abil ikkagi räägitakse edasi asjadest hakatakse rääkima ridade vahele, nii et mis on Eesti lähiajaloost väga tuttav selline fenomen, kui see fenomen on õige sõna. Et kuidagi ja nagu sa ei saa inimestel ikkagi suid kinni teipida ei saa keelata. Ja lõpuks on ju fändlus kui selline on see üldse nagu lõpuni konverteerida rahaks, vot see on ka nagu hästi keeruline asi, mida mina ka loomingulise inimesena nagu, nagu hästi keeruline on leida tasakaalu ütleme, loomevabaduse selle, selle vabaduse vahel, mis on loomeinimesena, et sa saad elada, loomingulist elusat, luua, et noh, et selle asemel, et olla nagu 24, seitse kuskil kontoris valida hoopis olla näiteks oma mingis maalistuudios on ju suurema osa ajast ja siis võib-olla teha mingeid asju, mis toovad rohkem raha sisse ka kuidagi kõrvalt. Aga pühenduda sellele, see on tohutu suur vabadus, on ju, kui sa oled ära tundnud, et su kutsumus ja see on see, mida sina pead tegema. Ja seejuures siis nagu leida tasakaal sellega, et kui palju sul on õigus küsida raha selle eest reaalselt kui palju, kui veenvalt sa suudad ühiskonnale tõestada, et see, mida sa teed, on väärt raha. Et see on, et see on raha väärt ja et see, mida sa teed, on töö nagu iga teine naine, mis noh, mille eest on kuidagi loomulik küsida raha. Ja ja, ja vot see fändluse noh, et mõnes mõttes nagu. Me saame aru väga selgelt, et, et on väga on nagu inetu minna toidupoodi, panna korv toitu täis ja siis marssida välja joosta minema, on ju sellest, et keegi on ju nagu need saiad küpsetanud, keegeelsele vilja kasvatanud, keegi on need loomad kasvatanud, need lehmad lüpsnud on ju. Et see on nagu tohutu sihuke, see on nagu see osa majandusest nagu millest meil noh, me, keegi ei ole sellest eraldi on ja me peame toituma toiduainetööstus on tähtis, eluliselt vajalik nendes. Kuidas sa tood nagu sinna võrdlusesse, et Ma ei tea, et see A-Rühm teeks veel ühe albumi, on nagu sama tähtis, kui see poes oleks nagu hästi palju toitu siit juba nagu lähedki kohe rappa ära, sest see on nagu täiesti võrreldamatut kategooriate kuidagi kõrvutamine, onju, et sellist ei vii mitte kuskile nagu jah, ma ei sure ära, kui Aarühmide kunagi enam ühtegi albumit. Jah, ma suren ära, kui alates tänasest õhtust ei ole kuskil enam süüa, onju. Aga, aga noh, kui ma meenutan oma fändluse ajalugu ja seda, kuidas ma suviti ma ei tea, 10 aastasena 11 aastasena Elvas mingitel nagu laulu seal Elva lauluväljakul toimuvatel suvetuuridel, nagu tahtsin ka minna vaid terminaatorit Smilersi Musta Kuud God vanni kuulama, onju. Ja kui mul ei olnud raha, et osta, mis võis maksta, siis ma ei tea, mis see võis maksta nagu 30 krooni on ju? Vahel läksime sõpradega lihtsalt nagu hiidlased, kohalikud poisid, kes mu sõbrad olid, onju, et nemad nagu teadsid täpselt, et millised millist metsa metsatukas saab nagu kuidagi hiilida sinna? Kontserdialale siiski on ju, ja kui ei õnnestunud hiilida, siis seal oli mingi turvamees, kellega sai mingi kop, tuleb võib-olla teha, et ongi sihuke Naklade kamp läheb sinna ennemini nagu 11, kuni 14 aastased siuksed, väiksed nagu jõnglased on ju lähenevad turvamehele pakuvad talle kamba peale 25 krooni on ja iga iga poiss pani ma ei tea, viis krooni nagu onju omalt poolt ja siis turvamees lasi meid sisse, et kas kokkuvõttes nagu kass oleks olnud õiglane pärast anda meile piitsa. Sest me oleme, mõnes mõttes on piraadid, onju, et need muusikud, kes selle suvetuuri eest on ju kõik nii nagu nii nagu tri nagu näitlejad, nii nii ka muusikud ju suve suve tuuridest elavadki. Suvetükid. Okei, see on liialdus, aga väga suur osa ütleme, nagu meelelahutajate sissetulekust hakkab tulema nagu suveperioodil võib-olla jõuludel, kui mingid jõulupeod igale poole on vaja esineda. Et, et noh, kui ja samas see fännlus, mida ma, mida ma seal nagu oma iidolite nagu andsin, on ju see, see energia nagu see, see, mismoodi rõkkasin neile vastu, samal ajal, kui laval esinesid. Kuidas sa seda rahasse ümber üldse tõlgid? Ilmselt oli seal väga vähesest, oli nii palju inimesi, et nende peale laiali jaotatuna see rõõm on sinu poolt hästi pisike. Jaa, Etify kuulajad? Ei nojah, aga see ongi täpselt, see on täpselt sama loogika, et. Ma ei tea, lähed kuulama mingit sümfoonia mingit kaunist kontserti, kus nagu on pikalt-pikalt inimesed süvenenud, kuulavad ja lõpus on aplaus ja siis ah, mis vahet seal on, kas seal plaksutab või mitte kõik teised niikuinii plaksutavad, et see ju ei muuda midagi, kui ma plaksutanud, plaksutanud seda, et see on kuidagi sihuke aine. Aga kuulamine Spotify's on väärt nii vähe, et pole oluline, kas sa kuulad või mitte, kui kõik jäädakse. Ei, ei, nojah, aga, aga ma arvan, et paralleelteed, mis on põhiline, põhiline on see, et, et see diskussioon nagu säiliks. Et meil oleks julgust ikkagi nagu rääkida nendest asjadest avatult, tuua välja kõik plussid ja miinused ja et me ei, ei suruks, noh ühesõnaga. Ma arvan, et see on diskussioon, mis jääbki lahtiseks. Ma ei usu, et siin on võimalik leida mingit lõplikku tasakaalu. Ütlesid ise väga huvitavalt, päris saate alguses, et me oleme, me oleme nagu sellistes väga muutuvas ühiskonnas suur muutuja ongi see nagu digitaalne maa internet meie kõrval ja see teema on nii palju laiem juba ainuüksi sellepärast, et me ei tea. Me ei tea, kuidas, kuidas internet peaks elus olema ja me ei tea, kui palju jõudu või väge või vabadust või, või piiratust või reegleid anda nendele suurtele ettevõtetele nagu Google ja Facebook ja Amazon, sest sest me ei tea, mida see tähendab üks pool on jah, see, see autoriõiguste teema, eks ole, et kui palju piirata, kuidas piirata kes peab maksma, milles peab maksma, mille eest vastutab platvorm, millest vastutab noh, täna vastutab kasutaja platvorm saab öelda, et meie ei tea, see on kasutajate poolt loodud sisu. Aga, aga noh, me, me näeme ka seda, et järjest rohkem survestatakse nii seadusloojaid kui ka platvormi endeid selle peale mõtlema. Et noh, kuidas on ja noh, teine aspekt on muidugi sa tõid ka välja, eks ole, tsensuuri poole, et järjest rohkem survestatakse ka seda, et, et noh, Interneti ikkagi peaks olema võib-olla nii avalik koht, kus igaüks saab ükskõik millist arvamust avaldada, olgu see siis noh, väga ekstreemselt parempoolne või väga ekstreemselt vasakpoolne või, või ükskõik milline siis ja noh, Sekstreensuse nõel siis sõltub sellest, kes parasjagu, eks ole, hindab, et nüüd me oleme tegelikult selles suhtes vägagi delikaatsel ajastul oma internetiga, et ühest küljest see on meile andnud ühiskonnale nii palju juurde, siis ei oska sellega õieti midagi peale hakata. Ma tean küll, mida ma palun täna osad inimesed kuulavad medilt internetist palun internet ilmul aidata meeles pidada, et ma mingi hetk leidiga jonni plaati mängiksin, sest see oli väga hea plaat. Mulle meelde selle Edernetele hea, tuletame meelde, et ma ära ei unustaks, härra, seda, et ma tahaksin ükskord mängida, rääkida leidiga, plaadist, meil, meil ei ole täna kindlasti seda aega, et selle diskussiooniga jõuda ju mingi tulemusel, mina, mina ei tea, mis see tulemus on, mina olen õnnelik, et ta läks Johnseisa pilduda konspiratsiooniteooriaid nagu segane laiali tuhandetele tuhandetele miljonitele inimestele. Teisalt jällegi, ma ei tea, kas ma peaksin olema õnnelik, et et siukseid asju piiratakse, sest iga piiramine, mis tundub jube ratsionaalne ja tundub nagu täiesti mõistlik, võib kaasa tuua hoopis teise nii-öelda nägemusega sellist piiramist, mis noh, mis, mis lõpptulemusena ei ole seda muidugi. Igasugune õigus on Twitteri ja Facebooki ja Youtube'i kellel iganes otsustada, mis, mis tema platvormil on, millist sisu ta tahab oma platvormidesse. Me ei räägi siin riikidest, kes peavad sõnavabadust hoidma vaid ettevõtetest, kes loovad tegelikult brändi. Tahavad saada kasutajaid, see on, see on keeruline temaatika. Mina näen, et praeguse seisuga võti seisneb suhtlemises, avatud suhtlemises ja läbipaistvuse lihtsalt räägime üksteisele, mis, mis on meie elust puudu ja mismoodi me saaksime seda puudujääki vastastikku kuidagi kompenseerida. Ja praegusel hetkel kõige mõistlikum tundub minu jaoks ikkagi see otse rahastus, mis on mida mõned sisuloojad, mulle ei meeldi see sõna, aga mis iganes see on mõnusalt üldine. Aga, aga jah, mõned loomeinimesed on avasüli vastu võtnud, kus neil on loodud sotsiaalmeediavahendite abil otseside oma fännidega ja fännid teavad täpselt, kuhu nad raha annavad. Artist on selle eest tänulik, annab neile eksklusiivselt midagi vastu, ühesõnaga niisugune ilma vahemeheks, et ta või noh, vahemees alati on mingi platvorminaal ikkagi, kustkaudu see raha liigub ja nii, aga võimalikult ilma vahemeheta, võimalikult vahetu otsesuhtlus kuulajatega, nii nagu ka meie alustasime Boot kässina, siis mainime peitionis, eks ole. Ja meil olid kuulajad, kes otseselt toetasid meie saate tegemist ühe euroga kuus näiteks on ju et see on praegune väga hea mudel ei pruugi jääda nagu jätkusuutlikuks, kui kõik jälle selle platvormi peale lähevad, siis nagu kuidas jaguneb, seal ikka tekivad, et kellel on rohkem kuulajaid, kellel ei ole kedagi, kes ikkagi nagu vireleb. Aga see on praegu äge ja ühtlasi kogu selle vestluse foonil. Mina näiteks olen hakanud jälle väärtustama seda, et tasub osta kontserdipileteid, tasub osta füüsilisi koopiaid albumites. Ühesõnaga et kui artist on sulle öelnud, mida ta vajab ja sa tunned südames, et sul on talle võimalik seda anda, siis anna. Ja see ongi läbipaistva suhtluse tulemusi ja ma arvan, et see on. See on vähemalt olevik, ma ei tea, kas see on ka tulevik, aga see on olevik. Noh, täna täna see on ilmselt tõesti kõige vahetum ja parem viis ja, ja eks see diskussioon samamoodi peab jätkuma, et et ei ole siin mõtet, et süüdistada ei seadusandjaid, ei lobiste kedagi, lõpptulemusena me ühiskonnana tegelikult lihtsalt ei tea, me ei tea, mis võimsel internetti meie üle on või nendel ettevõtetel ei mõista seda hästi. See teema teema ei jõua kunagi meie kontekstis siin vähemalt et ilmselt lõpuni me oleme varem ka ju neid teemasid ja, aga mõtlen, kui, kui härra arulicelongi tahab tulla ka oma arvamusest täpsemalt rääkima, on ta väga oodatud, võtame veel korra teemaks, aga lõpetama täna tema plaadi suurepärase looga büroor plaadiksis uus karjäär uues linnas. Me olime popkulturistid. Ja oleme seda ka järgmises saates ilmselt.