Keskhommikut rahva teenrid nagu ikka laupäeviti 11 ja neli minutit on kell tiksunud. Ja rahvateenrite teid siin. Kaasa mõtlema kutsumas lõbustamas igal juhul me teame, et meid kuulatakse ja me jätkame endise hooga. Täna on siis vikerraadio Rahva teenrite stuudios. Dünaamiline trio võiks nii öelda. Vanad head kolleegid, Sulev Valner, Maaleht, Mart Linnart Rahvusringhäälingu uudiste toimetaja ja mina sealtsamast kontorist Aarne Rannamäe nimeks. Noh, me täna räägime kindlasti majandusest, me ei pääse sellest üle ega ümber. Me oleme oma koduleheküljel kuude väga kergesti, ma arvan, tee leiate üles pannud ka väikese sellise küsimuse oma pisikese tillukese armsa supi, kus me tahame teie käest teada siis kas majandussurutis on kuidagi mõjutanud juba teie enda elu? Ärge mõelge, kuulake meid ja, ja siis, kui aega leiate, siis ka vastake, aga ma arvan, et me alustame natukene muudel teemadel. Ma juhtusin eile vaatama Vene telekanaleid ja mul tuli ühtegi meelde, et ohoo eile oli seitsmes november ja täna on kaheksas november. Aga juba peaaegu 20 aastat. Me õigupoolest ei ei tea, ei teadvusta, ei mõtle selle peale, et sellised karmid kuupäevad on, kus siis eile oli siis suur marssimise päev meie kõigi elus ilmselt olnud munadel võimsatel aegadel. Aga minu üllatuseks Vene telekanalid pakkusid ka eile show'd ja, ja siis kui ütleme, sõjaväe paraadi pole juba Moskvas punasel väljakul tükk aega veetud, siis eile vähemalt mingisugune tsirkus korraldati, nii et, et see on jällegi märka üks väikene killukene sellest, kuhu, kuhu meie suur idanaaber nagu, nagu tegelikult loojumas olla. Tõsi küll, eile ei tähistatud seal mitte suurt oktoobrit ja tema 90 esimest sünni või, või kuidas seda nimetada aastapäeva. Aga siis mäletati ja mälestati 41. aasta mälestusväärset sügist, kui kui pärast pidulikku marssi punasel väljakul saadeti mehed tuhandete kaupa rindele surema. Ma ei tea, kas teie, head kolleegid, juhtisite seda, seda pilti nägema. No hästi, natukene aitas ju ETV uudistes ka seda et ütleme, ma arvan, et emotsiooni sai vist kätte sellise sellise natuke omamoodi tõesti, tõesti paraadi emotsiooni, aga aga ilmselt jah, nad on ka võib-olla ma ei tea, võib-olla küll Venemaa jaoks ei ole see probleem, aga iseenesest, kui nagu rahulikult järgi mõelda, on siin siin nagu teatav neil endil, sisemine vastuolu selles suhtes, et nad ju iseenesest seda nagu kommunistide pärandit ju nagu väga kõrgelt ei hinda. Eks, et selles mõttes, et pigem praegune Venemaa juhtkond ju kommunistidele mingit erilist hosiannat hea meelega ei laula. Ja kommuniste hoitakse pigem riigis nagu tagaplaanil. Ütleksin lühikese keti otsas, et nad on ju endiselt olemas, aga, aga ega nad nüüd olemasolevale võimule nagu siin Jeltsini ajal suur suur nii-öelda opositsioon ei ole enam kuigi ütleme Jeltsini teise perioodi alguses ja siis, kui Jeltsin valimiskampaaniat tegi 90.-te keskel, siis Zjuganov ja tema, tema jõuk valmistas neile ikka parajat peavalu ja nad olid ikka peamiselt sellised oponendid võimule. Jah, et pigem nagu on, et seda isamaasõja mälestust tahetakse küll hästi kuumana hoida ja ja, ja samas on ka ju räägitud, et mingil huvitaval põhjusel venelaste jaoks ei ole see nagu probleem, et teha nagu vastandlikke asju korraga. Et midagi samal ajal nii-öelda Heraliseerida ja täiad ja täpselt mingi teine täpselt samasse ritta kuuluv sündmus siis näiteks kasvõi vastupidi maa põhja tampida, kui me mõtleme kasvõi tegelikult kommunistide kujutamist, ma saan aru, et Venemaal praegu selliseks riiklikuks kultusfilmiks tehtud admiral is, mida siin Eesti kinodes praegu näidatakse, siis, siis me näeme selle täpselt pahupidi pööratud nõukogude aegse selle filmi loogikat punastada. Väga halvad, valged on head. Jah, aga Lenin on samas ikkagi mausoleumis alles. Stahlil on tohutult populaarne ja ma arvan, et võib-olla vene rahva jaoks ei olegi nii oluline on üldse see poliitiline poliitilis-ideoloogiline pool, et kas, kas tegu on nüüd punaste valgetega vaid vaid oluline on ikkagi see Teršova võimsus ükskõik, kas siis on selle Shawa eesotsas jakk või või Lenin või Stalin, aga, aga niikaua kui Vene riik ükskõik mil mingi mis, millise millise märgi, millise lipu all on, on võimas ja neile tundub, et räägib maailmas kõvasti kaasa, nii kaua on see nende jaoks väga positiivne. Aga mis puudutab seda, seda tahad ja siis noh see oli ju otsene jätk sellele. Haritud paraad, see oli niisugune niukene lavastatud show on ikkagi nagu tsirkus, mis, mis oli nagu punasel väljakul lahti lastud. Just nimelt, aga see oli nagu otsene jätk minu meelest sellele võidu aastapäeva paraadile, mis, mis oli üheksandal mail Moskvas, kus samuti olid need, need sõjaaegsed mundrid eile vist töötanud ka nendes vanades vägi, nad olid valge Noondamis ülikondades. Ahjaa no nad mängisid 41. aasta seda nii-öelda suure isamaasõja algust, kui, kui, kui sakslanna hakkas juba koputama Moskva väravale ja otse otse punaselt väljakult sõna otseses mõttes. Just just, et see oli nagu otsene jätk sellele võidu suurele võiduparaadile, mis oli juubelijuubeli ajal seal üheksandail mail. Jah, aga siin eriti palju on Eestis just räägiti nii-öelda või mõistatati, mis asi on see venelase hing ja venelasi, see vene inimese identiteet, kui meil need aprillipäevad olid, siis juba tol ajal juhiti nagu tähelepanu, et, et samal ajal, kui linnas jagati Georgi linte, eks ole, neid neid must, must, kollaseid ja, ja Vene vapil ilutseb endiselt kahe peaga kotkas, aga, aga siis, kui hümni hakatakse mängima, siis kõlad Nõukogude Liidu hümni ja ühesõnaga see on niisugune segu kõigest samal ajal nagu, nagu mitte millestki. Et noh, tekib tõesti küsimus, et et kui me räägime identiteedist nii-öelda ajaloolises plaanis et siis missugune niisugune periood või, või siis või siis noh, niisugune kool nende, ma mõtlen vaenutsevatest pooltest kasvõi ütleme, alates revolutsioonist või veel varasemast ajast, et missugune, missugune see tuleb nagu, nagu venelasel ütleme keskmisel noh, ma tahan seda Harju venelasel jah. Tuleb, tuleb nagu nagu meelde, millega ta ennast nagu samastab ja ausalt öeldes väga-väga raske on sellele sellele küsimusele vastust leida. Noh, aga ma arvan, et see on ka võib-olla mingisugune ei, ei pea väga imestama selle üle praeguses sellises postmodernses maailmas, kus väga paljud need müüdid tegelikult segunevad, et kui me kui, kui, kui ka ütleme, läänepoolsed inimesed elavad väga palju mingisuguses maailmas mille, mille, mille, mis on nagu kokku kuskilt Sõrmuste isandast, Harry Potteris ja pärismaailmast vahel nagu kokku keevitatud, eks sa oled siis. Ega, ega see vene müüt ilmselt ongi, et püütaksegi võtta kõigest varasemast nii-öelda head, eks ole, tsaariajast Stalini ajast võib-olla veel varasematest, mingitest aegadest, et ja sulandada see kõik kokku, ütleme, mingi tänase juhtkonna hüvanguks mingi selline kompott ja kui seda, seda nagu riikliku propagandaga jõuliselt esitleda, siis see, et, et võib-olla keegi tõsiajaloolane kuskil kuskil ütleme ütleb, et see pole ju niisiis siis siis see hääl jääb selliseks õrnaks süüdaks hääleks kuskil kaadris. Eks sellega võidakse isegi nõustuda, ainult et ehitatakse õlgu, küsitakse, no ja mis siis, et, et no ei olegi nii. Aga mis siis, kellele see korda läheb, tähtis on nii-öelda, kui ta teenib, nagu öeldakse, et pole tähtis, mis värvi on kass, ta hiiri püüab, et, et seal noh, kuhu see kõik täidab nagu ühte eesmärki. Ja siin ei ole üldse juttu nagu vene rahva halvustamist või millestki säärasest. Aga, aga see ideoloogiline rosolje või, või kompotte, et see on, see on silmapaistvad, mis, mis Venemaal praegu toimub. Mart mainisid ka seda puusliku, kes punasel väljakul lamab ja me isegi ei tea, kas ta on, kas ta on nii-öelda inimene, kas ta nii inimesega liha olnud kunagi, või on see mingisugune makett millestki, vähemalt sinna neid fotosid vaadates, mis ka täna Eesti lehtedes paistavad, siis tundub küll, et see ese, mis seal on, ei olegi, ei ole kunagi olnud inimene. Et temaga ei ole midagi ette võetud, vaid see on mingisugune sünteetiline toodang. Aga, aga see selleks tähendab igal igal rahval on õigus hoida neid puuslikke. Olgu siis heas või halvas mõttes oma keskväljakul. Kui nad tahavad seda teha, rahvast üht-teist muidugi räägib, et et miks seda hoitakse, et, et see on ikkagi mingisugune pärandaja, kui siin räägitakse, et et on isegi korraldatud sotsioloogilisi uuringuid, et kuidas Vene rahvas nagu suhtub sellesse, kui kui see puuslik sealt ära ära viiakse ja sündsuse piires maha maetakse siis vist mingit mäsu enam ei teki. Aga ometi seda ei tehta. Vähemalt ei ole olnud ühtegi sellist, noh ütleme sellist ka tõsist katset seda sealt teha, Jeltsin krama midagi rääkis sellest. Aga, aga sinna see jäigi. Jah, sest et noh, eks tema on ka osa müüdist osa sellest noh, Vene riigi suuruse müüdist, sest et eks ikkagi ka tema, tema maailmarevolutsiooni Plaan oli, oli ju, ühelt poolt jah, kommunismi laiendamine, aga teisest küljest oleks olnud ka Venemaa mõjuvõimu laiendamine, mis on, mis on igale venelasele alati hingelähedane, mitte igale venelasele, vabandust, ütleme suuremale osale venelastest hingelähedane hingile hingelähedane üritus. Nojah, sest samas ilmselt tuleb ka püüda mõista ilmselt, et miks see nii hingelähedane on, on jälle see mingisugune ilmselt väga tugev kompleks, et Venemaa koguaeg tunneb ennast kuidagi ümber piiratuna ja neil on tunne, et nad peavad kogu aeg laienema, et siis on neil nagu vähem ohtu kõigilt, kes neid ümber piiravad. Ja ehkki ehkki Meiega on kõik nagu noh, läänemaailmas saame nagu aru, et, et see, et sellel ei ole alust, eks ole, nagu siin sel nädalal, Martti Ahtisaari Ki noh, nagu väga selgelt siin Tallinnas käies ütles, et, et noh, et, et keegi ju ei kavatse nagu, et kui rääkida võimalikust külmast sõjast. On ju selge, et keegi ei kavatse Venemaad rünnata. Aga aga teisest küljest noh, Venemaa ise ilmselt seda senini ei teadvustada, näeb igal sammul mingisuguseid ohumärke mingist ümberpiiramisest ja ja mingites sepitsustest läks see niisugune märgi kas kas tegeliku või siis ette kujutatava eksponeerimine, eks on alati ju kõige kõige tõhusam viis hoida kontrolli all seda, mis toimub siseriigis sest ümber piiratud kindluses ei hakka keegi kindluse ülemale vastuse ja seda võetakse täitmisena. Ja me oleme ka siin saates ja paljudes teistes nii artiklites kui ka, kui ka tele-raadiosaadetes on, on tegelikult räägitud sellest, et et Venemaa on tegelikult üks väheseid riike, kes nagu ei hooli sellest, et mismoodi temast mõeldakse, arvatakse või et ta oma naabritega, noh, Venemaa on ju suur ja lai ja naabrid on ka vastavalt ju väga-väga palju. Kuidas naabritega läbi saadakse, et see, see nagu ei lähe, ei lähe nagu üldse korda, et et Ta tunneb ennast ohustatuna, tähendab sisimas noh, retoorika on üks asi, mida, mida Vene Vene riigijuhid räägivad, aga, aga ma ei usu, et ta tunneb reaalset ohtu, et keegi võiks teda rünnata. Siin me oleme Hannesega päris nõus, et Venemaale ja venelastele ja ei ole oluline see, mis, mis temast arvatakse. Ma arvan, et see on neile väga oluline. Siis sa räägid nüüd Kremli juhtkonnas või sa räägid tavalist vene rahvast. Nii üht kui teist. Aga aga noh, ma arvan, lihtsad vene inimesed seal Kremlis Et minu meelest on, on neile väga oluline, aga väga oluline on nagu see soov, et neisse suhtutakse austuse lugupidamisega ja paraku vajavad nad hirmu ja, ja lugupidamise mõisted segi või, või arvab, et see ongi tegelikult üks ja sama. Ja, ja see on ilmselt seesama lause. Ütleme ei nõua käes või midagi sisuliselt jah. Aga andmata endale aru, mida üldse austamine tähendab, austamist ei saa saavutada jõupositsioonilt, mitte mitte kunagi, et sa võid inimese ennast kartma panna, aga, aga mitte austama. No just nimelt, kui su tuleb tänaval vastu, ma tea süstlanõelaga vehkiv narkomaan, siis muidugi sa kardad teda. Rumal oleks seda mitte teha, aga kas sa teda austad, see on ilmselt hoopis teine küsimus. No ma kuulen juba, kuidas mõnigi raadiokuulaja aparaadi ees nihelega ütleb, mida nad jahuvad sellest Venemaast, et et aga mis siis eestlase jaoks nagu see identiteete noh hetk on ju selleks sobivad sellel ka paar minutit peatada, kuna on ikkagi meie vabariigi suur juubeliaasta ja ja üritusi on vasakul ja paremal nii palju, et neid ei jõua kokku lugedagi. Kinodes ja, ja eesti televisioonis jookseb seriaal, kinos jookseb suur film, mis on, mis on läbi aegade üks üks kallimaid, kus on, kus on ikka kümneid miljoneid pandud nii-öelda vale sõna magama, aga, aga ma ütleksin, et päris päris hästi kulutatud. Et kas see, mida, mida nüüd noh, nii-öelda nimed marmortahvlil kunagi alustas ja ütleme, need detsembrikuumus ja ja siis tuulepealne maa nagu jätkavad sellise kunstivormis. Et kas see ongi siis see meie identiteet või mis te arvate, kas te olete neid näinud nii seriaali, filmi? Jah, ma just käisin mõni päev tagasi nädal vaatamas kinos, seda detsembrikuumust ja seriaali telekast. Telekast vaatan. Muidugi, püüd seda identiteeti luua ja, ja kindlasti kindlasti selles mõttes vajalik, et niisugune populaarteaduslikus vormis ajaloo tutvustamine ja ehk siis ka noorte patriootlik kasvatamine, noh selle detsembrikuumuse puhul, eks selle filmi kunstiline tase on, on iseküsimus. Selle üle, selle üle võib vaielda, aga, aga, aga see tema ideoloogiline sõnum, see on, see on selles mõttes, ma arvan, et see on vajalik. Jah, aga eks sealgi ole siukest müüdi müüdi seis, noh, ma ei tea, mulle hakkas muidugi üks koht väga kõrva, kui seal kõik vähemalt ära näinud, jah, no kui seal ilmselt mitte väga ajalooliselt nii-öelda tõepäraselt kedagi keegi süüdistas kedagi fašistideks olemises, et siis mõtled aasta 24 oleks selleks nagu natuke liiga vara. Nojah, selliseid oli selliseid hetki, kas see, ütleme, et see on nüüd. Selline liialdus, mis hoopis teiste eesmärke nagu, nagu ka see inimene, kes, kes Elle öeldi, et näe, venelased tulevad, mis venelased, mina olen venelane, seal on kommunistid. Et see on hoopis teine asi, see on niisugune väikene traagelniite tänapäeval. Just seal ongi väga selgelt nad traagelniidid tänav. Teine oli see, et justkui oleks sõltunud vene vägede sissetulek sellest, kas üks telegramm saadetakse ära või saaled. Eriti samal ajal kui kaks meest Räklevad põrandal leski, tehakse seda viimast sõna sinna sisse toksida või mis seal oli natukene jah, nagu isegi seda nimetatud meie mõned kriitikud nimetanud Hollywood likkuseks, aga see on tegelikult halenaljakas on selle asja kohta. Mu arvates niisugune niisugune õige sõna, et päris ei ole, aga me ei pea tingimata ju väga suurt ajalootõde otsima, kuigi ma pean tunnistama, et filmitegijad on nii-öelda visuaalselt vähemalt ajaloo kujutamisega siis Tseemide, mis puhtalt ekraanil silma paistis, kõik kõik see olustik ja nii-öelda liikuv ja liikumatu tehnika ja kõik, mis seal oli, et see oli, see oli väga vahva, et nii see võis ollagi, kuigi usun siiski, et et ajaloo õpiku illustreerimisega on, on, on selles mõttes nagu mööda pandud, et et noh, vaevalt nüüd kindral Põder, keda noh, suurepäraselt ju Tõnu Kark kehastas kohe koos kahe nii-öelda vabatahtliku ka korra majja lõi ja mõned püstolipideme ka siis selle mässu maha surus, et 24. aastal oli ka Eestil juba vähemalt lugenud Allikatestati suhteliselt korralik sõjavägi ja mitte kõiki nutialuspükste väel kasarmus maha, vaid, vaid ikka sõjavägi oli see, kes, kes selle maha selle mässu maha surus. Nojah, samas ega asju Tallinnast välja eriti ei jõudnudki, see olid ikka nende hõivamine. Aga aga jah, et kas selline rahvusromantiline meie minevikku kujundamine ilma nii-öelda agadeta, mis, mis mis olid ja mis kindlasti olid märksa rohkem veel kolmekümnendatel ja 30.-te lõppu ja neljakümnendatel loomulikult kõige rohkem, et kui, kui kujutatakse sellist noh, niisugust ilusat rahvusromantilist ja aega ja tahetakse tahetakse nagu noori. Ma usun, et tahetakse, ma tea vähemalt selline mulje, et tahetakse noori patriootiliselt kasvatada ja et kas siis kas siis töötab, noh, ma. Me oleme küsinud sama asja muide ka Vabadussamba puhul tundub, et nagu kaks ise asja, aga, aga, aga kas selline kas selline noh, klassikaline vabadusrist või klassikaline rahvusromantika ja vabadusvõitluse kujutamine nagu võtab tänapäeva kontekstis, mis te arvate? Lähedase nagu õigesse kohta. Kui me räägime siin kahest filmist, eks ole, detsembri kuumusest tuulepealses maas ja liidame stsenaristi ja liidame ka sinna. Nimed marmortahvlil jah, ka suurepäraselt tehtud, et siis detsembrikuumus, jah, olen nõus, et see on tõesti nagu kulbiga kulbiga pähe panemine õige ideoloogia, aga, aga kui me nüüd võtame tuulepealse maa, siis nüüd kus osad on jõudnud sinna, kus vabadussõda on lõppenud ja on see argielu ega, ega siis enam nii väga. Minu meelest selline ühe ühesuunaline ei ole, seal hakkavad ikkagi tulema väljaanne, et noh, kas või kuidas seal päts oma oma harjupangaga pankrotti läks. Kuidas mees, kes vabadussõjas ainult seal tagalas ümber ümber selle rahu allakirjutamiseni marssis, kuidas sellest on tõusnud suur piiritusevabrik kant ja, ja ma arvan, et palju osasid on ees, ma arvan, et seal seal tulevad, tuleb seda vastuolu hakkab, hakkab ehk järjest rohkem saama esile toodud. Samarkavad usin teleka vaatamine, kõiki osi seal näinud, aga, aga mul on väga teravalt mällu sööbinud see stseen, kuidas ma utreerin, eks ole, aga üks advokaat ühe iseseisvusmanifesti ka portfellis komistas Tallinna linna ühe ja ainsa maa litsi otsa ja siis tuli kolm punast ja, ja siis kuidas see lits pääst päästis ära manifesti sattumise punaste kätte toppis selle oma undruku alla ja kõik see on natuke niisugune niisugune skemaatile kui, kui, kui kui asi läheb ja inimsuhete peale tulevad nii-öelda Vahmiilid mängu kõik kõik, kes on meile tuntud mitte ainult sellest seriaalist, vaid ka minu arust kasvõi Tammsaarest, eks ole, siis siis siis läheb asi nagu usutavamaks, aga, aga muidu on muidu jah, tühjadel Tallinna vanalinna tänavatel üksinda torn, advokaat, kes peidab oma seda, noh, see on niisugune, nagu ta. Aga eks neil seriaalidele filmidel oma teatavas sellises ütleme noh, omamoodi õhustikus, mis on, ütleme küll, filmid on väga värvilised, aga, aga mis mingis mõttes on väga mustvalge ja väga lihtne, et sellel on lihtsalt omandanud telekavaataja, et noh, näiteks pean tunnistama, minu viieaastane tütar, kes üldiselt peaks sel ajal magama minema, nõuab kategooriliselt tema pead tuulepealset maad näha saama. Et et talle talle midagi tal seal selles väga sobib, eks ole, et et see paneb nagu mõtlema, et võib-olla see noh, see väga lihtne ütleme, selline pildikeel, mis mõnes mõttes võib-olla sarnaneb natukese nende Ladina-Ameerika telenoveladega, eks ole, et noh, see lihtsalt sobib tulijatel asjadele väga tagasisides tsiteerisin tema kuulsatud ütlust, et kõikides kunstivormidest kõige olulisem kinokunst töötava rahva kasvatamisel No näed, sellel sünteetilisel onul on täiesti õigus, nii ta on. Kuskilt tänasest lehest lugesin, et ka Tiina Lokk ütleb, et mingisugust eesti märki Welcome to Estonia ei ole vaja, kui on olemas korralik Eesti Eesti filmikunst ja Eesti kino, nii jutt, jutt jumala õige. Kuulge, aga tegelikult me oleme rääkinud väga olulistel teemadel, aga aga kui me tahame nii-öelda püsida raamides ehk rääkida lõppevast nädalast ja selle selle kontekstis, noh see 78. november on ka muidugi olulised tähtpäevad ajaloos, aga aga, aga lõppeva nädala üks märksõna sisuliselt ainus ja Voldav märksõna oli ikkagi Obama. Ja eme natuke, lubasime rääkida täna rohkem välispoliitikast lubatud majandusteemade juurde jõuame varem või hiljem ja paratamatult, aga aga Obama, noh, nii ka Eesti ajakirjanduslehed on, on siiamaani täis kõikvõimalikke kirjeldusi. Missugune oli Obama minevik, olevik ja võimalik tulevik. Mis meil siia juurde lisada. Noh, eks minevik on teada tuleviku suhtes või vähemalt oletusi teha ja ja oletamine on suhteliselt tänamatu töö. Sel nädalal ma vestlesin tuntud Poola politoloogi Aleksander smulariga ja tema ütles, et ei, tema ei oska nagu midagi siin ennustada, mis, mis Obamast edasi saab välispoliitilises suhtes ja meenutas, et Bush oma võimuletuleku alguses kampaania kritiseeris päris kõvasti Clintoni seda sekkumispoliitikat, mis ta, mis ta topib oma nina igale poole. Aga, aga milline oli Bushi enda poliitika hiljem seda me ju teame, nii et ega, ega, ega ka milline saab olema Obama välispoliitika, seda on, on vist väga rasket ennustada. No igal juhul paistab, et need, kes teda alahindavad, võivad eksida, et ta tundub üsna vintske vend olevat kuskilt sealt tihelda Chicago kohaliku poliitika sügavustest esile kerkides noh, endale nii-öelda teed rajanud, ütleme, nahavärvi kiuste ja ja nii-öelda ta on nagu väga ütleme, ta on küll noormees, aga, aga väga karastunud teatud poliitilises võitluses ja enesekehtestamises. Jaa jaa. Ma arvan, et selles mõttes teda nüüd mingiks naiivitariks pidada oleks kindlasti vale. Et ka ka nagu on siin juba targemad inimesed öelnud, et ta tegelikult just seal oma senises senati karjääris on olnud Euroopa asjade komisjoni esimees, nagu ma aru saan, et selles mõttes on siiski mitte päris kogenematu ka ka selles nendes küsimustes, mis siin mis siin nagu meie seda, seda, seda kogu seda külma sõja tausta iseloomustab, aga aga muidugi jah, ma, ma pigem arvan, et tulemuseks võib jälle paljudele jah olla see, et, et ta osutub võib-olla võib-olla lihtsalt kokkuvõttes palju vähem selliseks eristuvaks kui kui, kui, Kõikidele muudele välistele omadustele ta osutub selliseks tugevaks keskmiseks võib-olla tegija Obama ei olegi ju mustanahaline, vaid ta on hästi päevitunud, ütles Itaalia peaminister, kes on ennegi silma paistnud igasuguste taoliste avaldustega, mis, mis näitab veel kord, et et raha ei tee inimestel eriti intelligentseks ega, ega targaks, aga aga noh, see jäägu see nagu Itaalia rahva otsustada, keda nad endale sinna etteotsa valivad. Bushi ajastust on jutt. Et, et noh, et Obama on, on muutus ja muutus, mida me vajame, oli tema valimisloosung siiski kogu kogu selle Bushi tõrvamise juures söandan siiski öelda, et hinnang Bushile tuleb alles hiljem. Et teda on veel vara anda. Et kui saaks natukene ajalist distantsi ja siis siis vaadata, et noh, eeskätt muidugi sõltub see arengutest nii Iraagis kui Afganistanis. Kui seal ollakse edukad aastate pärast, kui, kui, kui eeskätt just Iraak nüüd lähemal ajal pääseb nii-öelda normaalsema arenguteele ja kui õnnestub läbimurre saavutada ka Afganistanis siis Bushi tegevusele palju õigustust ja tagantjärgi veel nii-öelda kas siis postuumselt või mitte. Postuumselt aga aga ta natukene rehabiliteeriti akse. Eeskätt ju George Bush oli ju sõjapresident, me ju ei tea, missugune oleks tema presidendipõli olnud, kui oleks olnud üheteistkümnendat septembrit 2001 kui ta oli ametis olnud tegelikult ju veel vähe aega. Jah, kõik see on õige, et, et teda teise ametiaja teine pool oli, oli, oli aeg, kus, kus ta nagu suurt midagi ei teinud ja noh, Ameerika president. Kuni viimase päevani, kui ta istub valges majas, ei saa, ei saa istuda käed rüpes, sest et tal on lihtsalt tal on lihtsalt niisugune amet. Aga, aga lõplikult jah, ma nagu Bushi hukkamõistu või, või ka mõistmisega ootaksin natuke. Seda muidugi jah, ega, ega, ega ei ei mõelnudki hukka mõista ja teine, see asi, ei, mitte sina, vaid, vaid nagu noh, räägitakse bussist kui sellisest, noh, täiesti täiesti mõttetus mehest, et noh, oli ja üks viletsamaid ebakompetentsemaks ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab, ebakompetentne on, on absoluutselt vale sõna ja siin ma toetun täiesti, mul on ainult üks väike imepisikene killukene kohtumisest ja tema abidega kohtumisest, aga ebakompetentne selle sõna kõige täpsemas ja otsesemas mõttes, George Bush. Ei, kindlasti ei olnud need Taali Dali õppimisvõimeline, see, mis taustal oli enne kahe tuhandendat aastat, see on hoopis teine jutt, aga, aga ta oli väga õppimisvõimeline. Ja kui vaadata kas või tema haridusteed, jah, ta oli tüüpiline selline Texase naftamees ja kogu tema taust oli selline, aga vaadates neid koole, mis ta on läbi teinud, ei saa kindlasti öelda, et ta mingisugune noh, niisugune lifti pump oli see, mis ta tahtis saavutada, see on iseasi ja mis ta saavutas, on ka hoopis teine asi, aga, aga ma ütlen veel kord, et seda me alles näeme mis tema ametiaega endaga kaasa tõi. Mis aga puutub minu meelest Obamat, siis siis muidugi ameeriklased, eeskätt, aga ka Euroopa stabiilsuse, Atlandi-üleste suhete ja kõige muu sellise taustal loodab temast väga palju, aga, aga ma jagan siin mõningate pessimistid sellist kerget pessimismi, et pettumine Obamast, tule. Ja muidugi väga palju sõltub nüüd temast endast, aga palju sõltub ka Euroopast. Kui palju talle vastu tullakse, kui palju õnnestub nii-öelda seda, seda olemasolevat lõhet ja, ja kogu seda nii-öelda ühtsus taastada, et et aga, aga aeg hakkab armutult voolama, varsti on tal esimene ametiaasta läbi, siis on teine, siis on juba vahevalimised, eks ole, Ameerikas, kus uuesti valitakse ümber kogu esindajatekoda, esimene nii-öelda lakmuspaber tema esimesele kahele aastale valges majas ja noh, ega kui me küsime, et mis selle presidendi võimuses nagu on, siis ega väga palju ei ole nii-öelda käegakatsutavad ja kohe, mida võiks saavutada kõik, see on pika ja suure töö tulemus, mis, mis ka Ameerika Ühendriikide president, ükskõik kui kui mõjukust aga ei ole üldse saavutada, saab. Eks pettumuse tulemine või mittetulemine sõltub suurelt osalt sellest, kui suured lootused olid ja, ja mis need lootused just nimelt olid. Ma siiski usun, et, et selle üle-atlantilise nii-öelda Bushi ajal kinni külmunud natukene suhted ta suudab üles soojendada, sest et Euroopasse vaadatakse Euroopas lihtsalt ollakse valmis selleks ja, ja tõenäoliselt on ju ka Euroopa sellest huvitatud, et need suhted, mis vahepeal kippusid nagu maha jahtuma, et need oleksid paremad. No tõenäoliselt see pettumus on ikka täitsa paras vaatamatusest, lootused on ilmselgelt ülisuured igas mõttes ja, ja noh, see, see ütleme ei vasta tõenäosus teooriale, et keegi Obama administratsioonist ei satuks mingisse skandaali varsti, et keegi, et keegi, et ta ei oleks sunnitud näiteks mõnest oma valimiskampaania ajal antud lubadusest tegelikus elus loobuma näiteks mingisuguse poliitilise kompromissi pärast ja nii edasi, et ta, et ta ei oleks sunnitud mõne praegu uljalt välja kuulutatud plaani kohta ütlema. Tegelikult alustame sellega kunagi hiljem. Sellepärast, et praegu ei saa, et see, see tuleb nagu suhteliselt paratamatult ja ma vaatasin, eile sattusin vaatama tema seda õhtust esimest pressikonverentsi, mida siis on kõik suured uudistekanalid katkestasid oma muu saatekava ja seda üle kandsite, seal ta ju ka ta ette ja taha rõhutas, et et kuni kuningas Kanaari kuuni ei ole tema Ameerika president, et Ameerikal on üks president ja üks administratsioon, andes nagu väga selgelt mõista, et jah, ta juba praegu, eks ole, tema põhiline sõnum oli ju majanduse majanduskriisi kohta ja ilmselt väga selgelt mõista andes, et ameeriklased, et vähemalt lähema kahe kuu jooksul ärge oodake, mina suudan seda majanduskriisi ümber pöörata. Ega ta muidugi, kas ta siis jaanuarist peale suudab, eks ole, aga aga igal juhul vähemalt, et ütleme, et nii-öelda täna ja järgmise kuu aja jooksul tööta jäävad ameeriklased. Ei, ei hakkaks seda nagu Obama süüks panema. Nojah, see on, kui vaadata Aga ega ta ei pääse sellest. Ameerikast tulevad telepilti siis jah, inimesed ka mitte mitte slummi kunded, vaid, vaid ka täiesti haritud ja sellised, kes on tõeliselt pettunud. Bushi ajastus näevad ikkagi Obamast messiase tulekut, et uus uus messias tulnute temalt temalt loodetakse väga palju selles. Selles mõttes on kindlasti kukkumine väga valus, kui, kui kui pettumus on, on suur, nii et aga ei maksa kindlasti ajast ette rutata, sest paneb oma meeskonna kokku. Ja see annab, aga teiselt poolt on tal ka ei ole väga tugev krediiti ja väga suur võimalus noh, väga suur jõud tegelikult inimesi innustada lootusi tekitada ja lõpuks võib-olla ka inimesi kaasa tõmmata mingisugustele tegudele oma moraalse autoriteediga ses mõttes, et ikkagi väga palju hakkab sõltuma tegelikult inimeste hoiakutest, mitte nüüd sellest, et tema oma riikliku jõuga suudab üht panna näiteks kus Ameerikas või veel kuskil mujal inimesi midagi tegema vaid väga palju ikkagi sõltub sellest, mis hoiakud inimestel nagu tekivad ja selles osas selline arvamusliidrina näitleja ilmselt mitte ainult Ameerika, vaid kogu maailma hoiakuid mõjutajana. Noh, see, see ütleme, see kapital on tal praegu hästi kõva, kindlasti, et kui tema ikkagi midagi praegu ütleb mingis hoiakulises mõttes, siis sellel on nagu väga palju kuulajaid. Meil on ka mõningad kuulajad, muide meie saatel praegu mul siin on üks, üks paar neili ees millest üks ütleb, et jumala pärast, ärge hakake taas arutlema selle üle, mida Obama Eestile tähendab, luban sellele helistada, et me ei hakka seda tegema, sest see on see, see, see on tõesti läinud üle üle igasuguse piiri. Eesti Eestile tähendab ta täpselt sedasama Euroopale ja, ja seda tasub küll arutleda, aga kas on normaalne, korraldatakse küsitlusi, see on juba teine. Teine, teine kuulaja küsitlusi a la kelle valiks USA presidendiks Lasnamäe, kas see kuidagi totter pole? Umbes nagu kunagine Kesk-Aasia mutikest ja kurvastusest Moskvas sajab lund, seltsimees staadionil võib hakata külm jutt jumala õige. Mul tuleb sellega seoses, ma ei tea, kas anekdoot või, või tõestisündinud lugu, aga, aga räägitakse roosa Luksemburgist, kes siis väljas säras, ilus mai päike, ta tuli Berliinis tänavale ja vihmavari oli pea kohal ja. Sõbrannad küsisid, et roosa müksu vihmavari on aga, aga, aga väga selge, et Moskvas praegu vihma. Noh, see on umbes seesama asi. Aga küsimus on küll see, millele täna ka Päevalehe intervjuus Antoni kirjans viitab, et kui Clinton Ameerika presidendiks, siis noh, ilmselt aeg oli selline, kus Ameerikas tõusid esile demokraadid ja ka näiteks Euroopas väga paljudes riikides tõusid esile ütleme pisut ütleme, vasaktsentristlikud jõud või keskmisest vasakpoolsemad, päris vasakpoolsed muidugi mitte kommunistid, aga, aga sellised ütleme, et mitte parempoolsed ja et, et võib-olla võib ka Obama tõus olla mingi märk, eks ole, sellest, et mitmel pool ikkagi toimub mingi teatav selline, ütleme mitte parempoolsete jõudude esiletõus, mis nagu tundub olevat loogiline ka selle majanduskriisiga seoses. Kus ikkagi selline puhas turu turufundamentalismi uskumine ilmselgelt on väga tugeva löögi saanud turg, paneb asjad paika, et, et et see, see võiks loogiliselt viia selleni, et, et väga paljudes riikides võivad esile tõusta, ütleme, teistsugused jõugud. Ja tõsiselt soovitaks lugeda täna meie kahest juhtivast päevalehest kahte intervjuud, üks on siis juba nimetatud tähendab Gidentsiga. Ja see on siis endise Venemaa presidendi, Venemaa tegeliku liidri Vladimir Putini endise majandusnõuniku Andrei Illarjonov ega kes käis Eestis ja, ja Postimehes on, on Igor Taro teinud pikka intervjuu Illarjonov iga, ja see on, ma ütleksin isegi Illarjonov intervjuu on, on mõnevõrra huvitavam lugeda. Sest see, see mees on nii-öelda väga-väga pumba juures olnud ja tunneb, tunneb väga hästi asja ja, ja see arvamus on, on tõsiselt väärt, et, et läbi lugeda. Aga üks küsimus muidugi, mis sel nädalal ka on küsitud, eelkõige kolleeg Rein Siku poolt Päevalehes on muidugi huvitav, et et ütleme, millal võiks Eesti saada siis vene rahvusest presidendi või peaministri ja kui seda küsimust veel natukese ütleme, ida poole viia, siis võiks ju küsida, et kas, kas Venemaa võiks saada Kaukaasia päritolu presidendi näiteks endale millalgi uuesti? Ants võiks, nojaa, aga tema ei olnud nagu valitud, ütleme ka, miks just vene rahvusest presidendi Eestis elab veel teisigi rahvusi peale ja siis ta võib olla ka teisi rahvusi ja see on võib-olla. Ja eesti eesti rahvuslaste demagoogia, et miks just venelase, aga selle sellepärast, et vene vene keel, neid ühendav keel ja venelasi on kõige rohkem lihtsalt sellepärast, et juute, kalmõkid, Joaže on siin ka mõned, aga, aga. On üksikuid üksikuid mustanahalisi, aga noh, see tõenäosus väiksem siiani vist realistlikult ühest võimalikust mitte-eestlasest presidendikandidaadist on räägitud, see oli Eri Klas. Ja et noh, samahästi võib see olla, kui me räägime mitte-eestlasest, presidendist, siis võib-olla juut kes iganes. No ma juba ütlesin, et, et Obamast nähakse sellist Messijast ja, ja see on niisugune religiooni värk, aga aga, aga millal Eestile siis nagu oma messias tuleb? Ma lihtsalt teen väikese niukseid viite viimase Ekspressi juhtkirjale, kus kus peatoimetaja Priit Hõbemägi rääkis sellisest Eesti elu igavesest haldusest? Jaa, jaa. Sumbumisest kuhugi, mis siis Eestis tõesti ei paista, kas, kas Karel Rüütli saamine siis kas karedandist kolmekümneaastane, kui ma ei eksi? Või kohe saab tulek nii-öelda rahvaliidu etteotsa? Natuke vähem kui nädal tagasi? On siis nagu nagu see, mis, mis annaks nagu lootust, et Eesti Eesti tuba saab ka nagu uueks loodud mõne aja pärast tuleb, tuleb uus põlvkond jõuliselt sisse ja ja hakkaksin lammutama ja vanad vanad lendavad eest minema. Ma ei julgeks seda sündmust nüüd ost üle tähtsustada ja sealt uut messist veel veel esialgu näha, aga. No rahvaliit IMO Rüütlit ei saa, see on selge, tähendab ühel või teisel kujul kas Rein karnatsioonina või kuidagi teisiti, aga aga Rüütel, Rüütel peab seal olema sõltumata tema, tema perekonna käände lõpust, aga aga, aga ma küsin nüüd nagu laiemalt, et Eesti elu kui niisugune, et, et noh, et kaua me ikka siis vaatame nüüd ikka samad tegijad kogu aeg. Kust tulevad need uued, varsti tulevad uued valimised, võiks tulla kuskilt maa põhjast. Nojah, vot Karel Rüütli puhul peab küll tõdema, et tema saamine rahvaliidu esimeheks tuleneb ikka suuresti nagu rahvaliidus senise liitri probleemidest. Et mingis mõttes on see, et ma arvan Räägivad Jaanus Marrandi või. No ma räägin pigem Villu Reiljani mõtlemetkes, Jaanus Marrandi osutus ikkagi selliseks lühi realiseks vahepalaks, et ütleme, et pigem pigem on see situatsioon, ma arvan, võrreldav sellega, kui Edgar savisaarel tuli kaela lindiskandaal, siis, siis oli ka ajutiselt ju Keskerakonna esimeheks, kes Andra Veidemann vahepeal ma ei mäletagi seda enam õieti. Et oli selline selline lühikene lühike vahepala ja ja, ja pigem on jah siin nagu et ma arvan, et nüüd Eesti erakondade juhtide puhul nagu sellist massilist sellistesse probleemidesse sattumist mille tõttu kõik erakonnad oleks sunnitud oma juhte vahetama pärast seda, ma arvan, et ei ole nagu näha või ja, ja ma ei tea, kas sellel viisil nagu juhtkonna vahetuse tingitud juhtkonna vahetus annab selliseid tulemusi, et, et esile tõusevad tingimata noh, tulevased, kõige säravamad tähed, et. Ei, aga olete põhimõtteliselt muga nõus, et, et kui ega ja ma pole siin ainus, eks ole, USA pole ainus ainus riik, kus, kus räägitakse, et värsket tuuli on vaja ja isegi kui niukses mõnusas riigis nagu Austrias ja Jörg Haider omal ajal tuli olgu-olgu muld talle kerge, aga, aga sellest räägiti ka, kui, kui selliseid puhangust, mis tast pärast sai ja kõik see on nagu hoopis teine hoog, aga, aga, aga ikka ikka, kui, kui on sellised rasked ajad või summunud ajad, siis küsitakse, et, et kus on need uued ja ja selles nagu imelik, et oodatakse sellist uut, uut, värsket briisi. Noh, kui Eestis sündis Res Publica erakond, siis, siis nemad pakkus ennast ka välja kui, kui uue poliitikatoojaid ja ei maini seda. Ja osad neid ju sellisena ka võeti ja mis, mis neile ka suure edu tõi, aga noh nüüd on need uued tuuled sumbunud. Pigem jah, Res Publica rikkus ilmselt tükiks ajaks ära järgmise võimaluse nii-öelda seda korrata. Aga jah, ei teagi, mis Res Publicaga tagantjärgi ka mõelda, et isegi isegi ei saa nagu aru, mis õieti juhtus, sest kui tagantjärgi mõelda, siis midagi hullu nagu ei juhtunudki, et miks nad nii ütleme, miks nii ruttu toimus nii tohutu pettumus oli neil skandaale, ütleme Ken-Marti Vaheril liiklustrahvidega, Tõnis Palts sul maksuametiga, millest ta küll tänaseks on õigeks mõistetud, nagu teada, eks ole. Et aga siis. Ja aga midagi nagu nii suurt ei olnudki, ta ei saa olla kehius jah, et kuidagi nii värskelt ja niisuguse hooga tulnud erakonnad noh, midagi maandus kuhugi. Aga aga noh, ilmselt ilmselt on see tegelikult oli aasta tagasi juba ju oletada see trend, et isegi võib-olla kaua on võtnud aega, et et, et see tohutu vaimustus, mille harjal Andrus Ansip, et noh, kahtlemata võis peale eelmisi riigikogu valimisi eriti veel peale siis aprillisündmusi olla nagu ülikõrgel toetustasemel, eks ole, kus noh, tõesti igasugused rekordid sai püstitada ilmselt nii avaliku arvamuse uuringute kui valimiste häältesaagi mõttes. Et see oli nagu võrreldav võib-olla sellega, et kui tegelikult, kui seesama Ameerika president Bush alustas Iraagi sõda, siis vahetult peale seda ikkagi oli tema toetus peaaegu absoluutne ja väga ruttu mitte väga ruttu, eks ole, aga läksid mingid aastad ja pendel pöördus noh, nii-öelda vastupidisesse. Täna pidi juba Aarne pidama sellise teatava nagu õigustava kaitsekõnet, ärge nüüd bussi, eks ole, päris maha tampida, et nii hull mees ka ei olnud, ei ole kaitsta ei, ma lihtsalt teadlikult ütlen, eks ole, et me oleme nagu jõudnud olukorda, kus me peaksime juba bussi kui lahkuva presidendi suhtes ütlema, et ärge nüüd üle ka pingutage tema kritiseerimiseks. Mulle lihtsalt tundub, et et Puhhi maasse tampimine on esialgu sama õigustamatu nagu Obama üleskiitmine. Vara veel, et, et ma arvan, et lihtsalt Reformierakonna Ansipiga on toimumas seesama noh üles-alla liikumine, et oli, oli väga hea, ütleme aasta kaks ja ja tõenäoliselt need on liikunud, see graafik teises suunas ja tõenäoliselt sinna suunda taga läheb ja ja ma ütleks isegi, et võib-olla praegu on see väga raske on näha näiteks sel taustal seda, seda trendi juba pöördunud isegi olenemata sellest, mida nad praegu täpselt teevad. Majandusraskused ja vaieldamatult mingisugused raskused on, noh siin ma ei tea, Eestis ei ole muidugi veel olukord nii hull, aga kui me loeme näiteks täna Rein Siku reportaaži Lätist, siis, siis ma ei tunne seda, seda riiki ära. See, mis see pilt, mis manatakse mulle see silmade, see meenutab mulle pigem Gruusiat, mida ma aasta alguses nägin või, või noh, kuskil seal arengutasemel olevat olevat riiki, aga, aga, aga majandussurutis ja niisugune kasvab tööpuudus ja külmutatud palgad. Ja edasi, see võiks ju tekitada massides niukseid, revolutsioonilisi soove, et tahaks nagu, nagu nagu uusi tuuli, et et lõppude lõpuks on ju ükskõik, kas, kas Laar mängib savisaarega või Savisaar mängib Ansipiga või tuleb seesamune Rüütli ja hakkab mängima mingisugust teist mängu kellegi teisega, eks ole. No no hea küll, see ei veena nagu enam noh, see see veena ühiskonda, et, et midagi läheb nagu nagu jõuliselt. Paremaks, pigem ongi küsimus, et kes see uus Obama on, et nad ei Bethany ära, eks ole, me juba oleme kõike näinud. Nojah, kui sa siin rääkisid Andrus Ansipi kõrgest reaalsusest, mis kava püsis, siis no Ansipi puhul oli see tegelikult ju kunstlik. Me teame, et see, see paisati sinna kõrgustesse pronksmehe dopingu abil ja, ja seal ta püsis tükk, aga ilmselt meie vene naabrite abil, kes tulid siia ja ütlesin, et andsid, tuleb nüüd kohe maha võtta sellele või täiesti loomulik rahva reaktsioon, see, et Ansip on parim ja käed eemale Ansipist. Jah, ja nüüd ma olen, hakkame jõudma olukorda, kus varsti on Ansipi populaarsed, nagu Bushile öeldakse, et Ansip on halvim võimalikest, Ansip ei saa mitte millegiga hakkama, Ansipi juttu ei saa üldse uskuda. Ja Ansip on loll, ütleme mingid sellised hinnangud umbes neutreerida, eks ole. Noh, vabandust väljenduse pärast, Nad hakkavad nagu korduma, mis minu meelest on ilmselge jälle ka liigategemine Ansipile, eks ole, kes kindlasti ei ole rumal inimene kõike valesti teinud, eks ole. Poliitiku saatusesse palga sisse, kuigi see palk ei ole suurem asi võrreldes mõne mõne ärimehega siin, muide meie kallup töötab päris hästi, küsimisesime siis oma saate kuulajate käest, et kas majandussurutis on kuidagi mõjutanud juba teie enda elu? Märgatavalt ütleb veerand 26 protsenti vastanutest, vähesel määral 42 protsenti muuseas ja ei ole üldse mõjutanud, ütleb 32 protsenti, nii et keegi ütles siin just väga ilusa lause, et kui lehti ei loeks, siis ei saakski aru, et majanduses midagi viltu on. Et toidupoes on endiselt pikad järjekorrad, korvid on toitu täis ja, ja tänavad autosid ka ja ummikud on ikka nii, et ka bensiini ostetakse, nii et noh, kõige hullem veel ei ole. Aga, aga, aga ohumärgid igal juhul sellest, et, et 2009 ja tõenäoliselt 2010 või rohkem saab olema raske on, on kindlalt õhus. On aga, ega tõesti, ma, olles küll ise lehe tegija, kutsuksin siiski üles selles mõttes tõesti võib-olla mitte kõiki lehe pealkirju ainult nii üks-üheselt võtma, sest Maalehe pealkirju head kuulajad, ärge uskuge jah, me püüame Maalehes natuke võib-olla limistlikumatooni hoida, ütleme võrrelduna mõne mõne teise lehega, kes iga päev seda kriisi hirmsasti kütab. Aga, ja mina arvan, et tegelik elu ongi see, et et noh, ütleme, et tõeliselt halva stsenaariumi korral, nagu Eesti pank, nii stsenaarium on joonistanud, võib Eesti majandus noh näiteks järgmisel aastal tõesti see sisemajanduse toodang langeda viis protsenti, see on väga halb stsenaarium, eks ole. Ütleme, et loodetavasti nii hullusti ei lähe eelarve defitsiit ulatuda peaaegu. Aga tegelikult, kui me nagu rahulikult mõtlema, mida see siis Eesti üldisele majandusolukorrale tähendab, see tähendab lihtsalt ütleme noh ütleme kuskil noh, paar olukorda paar aastat tagasi, millest me oleme tänasesse olukorda tõusnud. Aga iseenesest, et kui me nüüd meenutame nagu rahulikult seda olukorda, siis ei saa ju öelda, et et siis oli olukord katastroofiline. Et siis inimesed ei saanud elada, eks, et kui me niiviisi muidugi jälle, see on hästi lihtne, on nagu rääkida mingitest suurtest numbritest ja üldiselt rääkida viiest protsendist langusest ja öelda, et kui näiteks oletame näiteks Igalühel meist nii-öelda palk langeks viis protsenti, siis tõenäoliselt me ei sureks nälga, eks ole. Et noh, oleks midagi natukese võib-olla vähem vaja noh, saada aga aga iseenesest muidugi, tegelikus elus tähendab see seda, et, et noh, keegi jääb tööta ja tema palk langeb nii-öelda töötu abiraha tasemele ja see on hoopis midagi muud. Jah, aga jah, koondamised müüdi käivad ja iga päev, kui me vaatame, siis isegi need tsiklid või need väljaanded, kes ühise mis siin ikka viriseda, siis vaadata neid kuskil lehesabades. Neljas, viies kuues lehekülge, jälle väike nupukene need seest, too ettevõte koondas natukene isegi Olympic kasiino, kellel peaks küll hästi minema. Raskel ajal lähed ikka meelt lahutama, eks ole, et oma sajaseid tuulutada. Aga aga kuulundavad alal, aga siin on, tal läheb halvasti, ma olen kuulnud ka siin ikka pika on veel peaaegu et vist ainus, mis tõeliselt vee peal püsib, et väiksematel masinatel. Mõni Ani majandus natukene kärbub ja majutusettevõtted, kuigi nii-öelda see must stsenaarium nende puhul ei, tõenäoliselt ei, ei ole veel käivitunud ja tõenäoselt ei käivitu ehk siis käibemaksu ei virutada nendele ka nende puhul lokke läheb neil kehvasti. Et, et see surutis ikka vaikselt hiilib ligi ja, ja eks ta siis kevadeks ma usun, ma kardan, on, on, on õied, õied käes, kus me võime tõesti rääkida nii-öelda noh, kas nüüd kindlasti mitte nii hullust, ma väga loodan, et mitte nii hullust olukorrast, kui siin Reinzip täna Riia ja, ja üldse Läti puhul kirjeldab, aga aga võrreldes olukorraga praegu november 2008 on olukord kindlasti teistsugune. Rentsiku kirjeldusel oli ka natukene ajakirjandusliku värvi värvi juurde pandud. Muidugi nagu elu on näidanud, et tegelikult võib osutuda hullemaks kui kõige halvem stsenaarium, aga loodame, et seda, et seda ei tule ja oleks praegu nagu nii-öelda otseselt otseselt sellist majandussurutist, mis, mis nagu nälja kaasa tooks, ei ole, ma ei tea, kas need inimesed, kes seal kallupile vastasid ja ütlesid, et neid ei ole majanduslangus surutis mõjutanud, kas nad, kas nad pidasid silmas ka näiteks oma oma pensioniraha, mis, mis seal fondides on kõrbenud või või, või nad selle jätsid kõrvale, et noh, seda ma niikuinii praegu ei, ei pruugi ja, ja seega see nagu minu igapäevaelu ei mõjuta. Tõepoolest. Aga jah, eks, eks kui ta, kui asi läheb, läheb päris hulluks, siis ta siis ta läheb ilmselt järgmisel aastal kas kevadel või siis sügisel. Ei no vot, küsimus on selles, et pigem, et tõesti, millega võrrelda seda meie hulluks minevat elu. Et kui ma vaatasin, kas või ei lähe, eks ole, aktuaalsest kaamerast uudiseid, eks ole, siis noh, võrreldes uudistega Kongost või isegi uudistega Gruusiast. Ilmselt on maailmas tohutult inimesi, kes meie majanduskriisis olevat elu ainult kadestaksid, eks ole, et selles mõttes on kõik oleneb natuke sellest võrdluspildist ja ikkagi isegi väidan, et isegi keskmine eestlane 90.-test, kes vähegi suudab mäletada, kadestaks seda meie tänast majanduskriisis olevat elu ikkagi päris palju. Et selles mõttes nagu noh, et ühest küljest see vaesunud aadliku küsimus alati ka, et et, et, et millega sa võrdled tegelikult seda, et sul on raske elu. Aga ega siis igasuguse heaolu on ju suurelt osalt psühholoogiline mõista, ega see ei sõltu ainult sellest, kas kõht täis. Meenutagem, kui omal ajal vaatasime üle üle lahe Soomet, seda lamaaegset Soomet, kus oli lama ja, ja olukord oli ikka väga hirmus ja siit vaadates tundub väga ilus kõik. Jah aga samas muidugi üksikute inimeste tasemel on see väga, ongi pakiline, kui sa jääd näiteks hätta oma eluaseme laenu maksmisega ja jäädki kodust ilma ja siis seda noh, selles mõttes sellisele inimesele jälle rääkida seda, et oh, pole viga, et tegelikult on majandus ainult paar protsenti langenud, selliste inimeste ei lohuta sellega selles mõttes siin või inimest, kes tõesti saab täna koondamisteate ja ja tal puudub igasugune kindlus, kas ta, kas ta edaspidi tööd on või ei ole. Ma usun, et lähiajal on väga oluline just see, mida, mida riigiisad teevad, kui riigil läheb hästi, siis on suhteliselt ükskõik, mis nad teevad, aga, aga rasketel aegadel on, on väga tähtis ja ja siin ma lugesin just head uudist, et peaminister Ansip on otsustanud nii-öelda eurokomisjoni kokku panna, et siis noh, ütleme, majandusotsused ja eelarveotsused pannakse nagu sõltuvusse sellest, mis kas see on hea või halb eurole üleminekuks ja see on üks, see on üks hea otsus, tähendab ikka Maastrichti kriteeriumiga tõesti käpuli lendame, ja see ületab 30 protsenti SKT-st, ehk mis, mis ta mingi absoluutväärtuses tegi, peaaegu üheksa miljardit krooni, et siis on asi hull. Nii kaua, nii kaua on asi veel nii-öelda kontrolli all. Aga minu meelest võiks küll Eesti riigijuhid tõesti hästi mõelda selle üle, et minu meelest on Barack Obama nüüd tõesti selle valimise järel pidanud kaks väga. Selles mõttes on olnud kaks väga head sõnumit oma nendes kõnedes, nii selles valimiste öökõnes kui, kui nüüd eilses ütleme pressikonverentsi esinemises. Noh, ja, ja see on see, mida minu meelest üle näiteks Andrus Ansipil oleks nagu järgi mõelda, eks ole, esiteks tunnistada majanduskriisi olemasolu, mitte nii-öelda jäädagi lõpuni küsima, et aga kust ta seda kriisi ikkagi aitäh, eks ole, ses mõttes, et Obama ikkagi alustab selle nagu defineerimisest, et meil on väga tõsine kriis, meil on vaja teha kriisiplaanid, eks ole. Ja teine, et ta ikkagi valimistejärgses kõnes ikkagi ütles, et ta on kogu Ameerika president, ta kavatseb töötada koos kõigi nii-öelda vaba riiklastega samm. Ma nägin tule sinu pintsaku revääri väga ilusate, väga armast märki maailma parim issi, homme muide isadepäev ja kõigile nendele, kes kahtlevad, kaasa arvatud minu, minu oma ema kes, kes hommikul telefonikõnedes tahtis isadepäev, emane on suure vaeva nägija isa olen puhas rõõm. Siis Rõõm on see mõned sekundid, aga üleskasvatamine, isaks olemine on, on kõige olulisem. Mu mul on, ma usun, et te ühinete, minuga on jube hea meel olla isa ja mul on ka õudselt hea meel, et seda päeva, mil tähistatakse, sest muidu peaksin pöörduma selle sugude võrdõiguslikkuse hommikupoole ja nõudma, et see, see päev olud peavad olema väga vääriliselt tähistatud ja ja mul on, mul on tõeliselt hea meel olla olla isa ja mul on tõesti hea meel, et see päev on olemas, ma usun, et teil ka absoluutselt ühinen, pole muud öelda ilma ilma igasuguste kompromisside ja vähendamisteta. Kuulge, aga sellega on meil täna saade läbi. Läks jälle üllatavalt kiiresti, kell hakkab kohe tiksuma. Keskpäeva aitäh kuulamast. Mart Linnart, Sulev Valner, Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios. Nautige nädalavahetust ja, ja rahvateenrit uuesti teie ees, järgmisel laupäeval.