Ain Kaalep Eesti rakk, soodia. On niisugune laul, Eesti, mu armas, kallis kodumaa. Seda ei laulda meil enam. Ma ei saa öelda, et kurvastaks ajaloo säärane maitse. Muidugi ei saanud ja selle süütu rahvusliku laulu pärast oma kaitseks oma kaitse. Kuid teoseks teos vahel kujuneb kas või põhjendamatult tähtsamaks nähtuste seos. See laul meenutab mulle ühe päikeselise suve varemeid. Häbi ja valu. Seda laulu armastas tihti laulda kellassepp Sinisalu. Küllap kuuluste mingisse koori eesti rahvas on laulja rahvas, eesti rahvas on enda vabaks laulnud. Eesti rahval on tähelepandavalt kõrge koorikultuur. Tal oli sügav ja mahe bariton, ta ise oli brünett ja suur. Tal olid terved ja tugevad lapsed ja köhinudki särtsakas naine. Ta valitses neid lahkelt ja kindlalt ja kellassepana oli tal laitmatu maine, kastajate kommi, hoiaa ja ta võttis lapsed sülle ja laulis neile eesti, mu armas kallis kodumaa. Ka tema oli terve ja tugev ja põles igal suvel pruuniks päikeses tuulis eriti aga 1941. aasta juulis, kus ta oma kaitse lasena nagu kuulda oli paljudes Suist võttis vahvasti osa Tartu lahingust. Muidugi ei rüvetanud ta enda eestlase maja sellega, et oleks toas seinale riputanud mitme värvitrüki Hitler vabastaja. Ainult kolme värvi lipuga oli ehitute laud ja ta lemmik, anekdoodiks oli Mussolini lesk ja Hitleri haud. Aga peagi üsna üldiselt tähele pandi, et üha laiemalt pruukis ta mõndagi issanda endi. Ma unustasin öelda, tulekahjus kaotas ta ju oma väikese poe, nüüd aga paistis, et see mitte midagi ei loe, sest et väikesed ja vaesed sinisalud elasid äkitselt nii, nagu oleksid neil teadmis mitmekordsed majad ja mitmekümne hektarilise talud. Mine katsu rahval sulgeda suud ja keelata keelt tankitõrje kraav on näha Riia teelt. Omanikud ja isegi pärijad ei tule enam tagasi mullast. Mõni mees elab tartu juutide kullast, seda tegid sakslased. Sakslased polnud Tartus, siis vist küll sadadki sakslast, musta töö, sakslastest rääkimata, sakslased ku sulaseid leidus A. Aga kellassepp Sinisalu, kes pehmelt naeratades mööda linna ja ühises Eesti. Mu armas kallis kodumaa. Tema naine oli terane ja seletas, oleks siis, et ma nõuaksin kohe mõnda ordenit või märki. Aga kui isamaa eest väljas olnud meestele, kes kogu aja omaenda riideid pidid kulutama, ei anta isegi ühte, ainuke särki. Sinisalu võiks lõidurist kuskilt Torontost nälbernist või Londonist kus tal praegugi ehk veel jätkub kulda, millele omanikke isegi pärijate poolt kindlasti mitte kunagi järele ei tulda. Ning kus oma tähelepandavalt kõrge koorikultuuriga meeskoor on ka, mis aktustel ja teistel pidulikel puhkudel laulab igatsemalt. Eesti, mu armas kallis kodumaa.