Head kuulajad, delta alustab ja meie otsestuudios on mul hea meel tervitada Kaarel Tarandit, tere. Tere päevast. Kaarel Tarand. Te olete järgmine sirbi peatoimetaja amet, mis ei ole teile uus ja te olete olnud päris palju nüüd pildis selle teemaga intervjuusid on antud ka päris arvuliselt juba arvukalt. Kuidas te nüüd olete selle selles mõttes uue rolliga ikkagi harjunud, et nii palju ei ole teist ju viimasel ajal juttu olnud? Kuigi see on väga meeldiv aega olnud, et kui minust ei ole liiga palju juttu selle pärast et ma leian, et isikud ei ole ülearu tähtsad igapäevase meediakajastus ja eriti noh, need niinimetatud personaliuudised keegi saab ametikoha, keegi ei saa ametikohta ja nii edasi väga ütleme ka niisugusel keskmiste või keskastme juhtide tasemel sellest palju ajakirjandus kirjutab, et justkui see, kes sai mingisugust püsistruktuuri, näiteks mis on väga pika eaga juba juhtima, et see oleks nüüd justkui tähtis. Ühtpidi loomulikult need, keda niisugustele juhi kohtadele valitakse, need ei saa jätta seda võimalust kasutamata, et sellele oma toota, sellele kaubamärgile siis seda sülle langenud tähelepanu juhtida, seda tuleb ära kasutada. Loomulikult ja mul on väga hea meel, kellelegi ei keeldu kultuurilehtedest kultuuriajakirjaniku ajakirjandusest rääkimast, kui selleks võimalust andma takse. Aga iseasi on muidugi, kui sisuliselt, kui argumenteeritult ja põhjalikult seda saab teha või siis ei saa, kui on väga lühikesed uudisnupud ja millegipärast kiire reporterid, kes tahavad kohe ja esimesena saada sõnumit unustavad hetkeks selle ära, et näiteks, kui sa oled valitud mingisugusele ametikohale ja sulle on seega tekkinud tulevased kolleegid alluvad ja nii edasi, et siis iga normaalne inimene tahab esimesena silmast silma rääkida nende inimestega, mitte niimoodi, et nad sinu plaanidest ja kavatsustest saavad kuulda mingisuguste kiirajakirjanduse refereeringutena ja siis sa oled paratamatult olukorras, kus sa pead ajama ümmargust juttu, natukene päriselt asjast rääkida ei saa ja siis ise tundud endale nõme. Tõelitenid ERMi avalike suhete juht Et öeldakse ikka, et inimene, kes töötab ajakirjanduses või ajakirjanikuna ja läheb sinna avalike suhete ja kommunikatsiooni poole, ta natuke justkui annaks saatanale käe või on teatud seltskond, kes näeb seda väga sellisest noh, pigem negatiivsest vaatenurgast. Kuidas teie tunnete, mida te seal termi perioodist nüüd ajakirjandusse tagasi tulles kaasa võtate? Kindlasti ma tean ühest kultuurieluvaldkonnast, milleks on siis muuseum just nimelt see 21. sajandi või tänapäevane muuseum, mis on midagi enamat loomulikult kui ainult asjade kogumine ja säilitamine, uurimine ja siis ka natukene näitamine eriti Eesti Rahva Muuseumi puhul, aga tegelikult kõigi suurte muuseumide puhul, kellel õnnestub saada endale normaalsed tänapäevased tegutsemistingimused, siis see tegevus läheb kohe laiemaks, ta on selline multifunktsionaalne asutus, mis puutub, kui väga paljude eluvaldkondadega kokkuvõttes kultuurikorraldusega, eks ole, sündmuskorraldusega filmimuusikateatri kirjandusilmaga noh, rääkimata siis sellest, et Eesti Rahva Muuseumi puhul oli väga pikalt päevakorral ka kõikvõimalikud arhitektuuri, sisearhitektuuri ja nii edasi küsimused, millega sa pidid ennast kurssi viima, et neid saaks vahendada, et nendest saaks rääkida nii et et selles mõttes andis palju uusi ja huvitavaid sissevaateid teatud kultuurivaldkondadesse. Et seda, seda ühelt poolt ja muidugi, eks nüüd see vastuolu ajakirjaniku ja suhtekorraldaja vahel on kindlasti kultuurivaldkonnas hoopis väiksem kui see on näiteks ühiskonna juhtimise või poliitika valdkonnas või noh, kus on niisugused suured huvide kokkupõrkekohad. Et kultuurielu, see ja niisuguses muuseumitegevuses sul sellist survet noh, asi võib-olla natuke ilustada, sellist survet ju ikka on ja pigem sa tahad rääkida heast ja positiivsest kui nendest üksikutest puudujääkidest, mis igas eluvaldkonnas alata, see on aga, aga see on siiski võrratult väiksem, kui ma arvan, kui näiteks poliitikas ja, ja sellist sisemist konflikti eriti sügavalt ei tekitakse, seda peab loomulikult teadma, et otse valetada ei tohi ühelgi elualal. Küsimuse on selles, et, et kui kiiresti siin selle eest karistatakse, et kas see tuleb varem või hiljem kätte, aga lõpuks ikka tuleb. Et jah, aga noh, minul on kindlasti ka Eesti Rahva Muuseumi viieaastase tegevuse jooksul on olnud mõnesid küsimusi, et kus ma noh, on, olen ikkagi mõningaste sisemiste tõrgetega millestki rääkinud, et noh, ma pean ikkagi ise veendunud olema, et see asi on hea, et siis ma saan teda ka nagu hea asja pähe müüa. Ja kui on mõni asi on nõrgem, siis sellest oled pigem natuke tagasihoidlikum, aga, aga loomulikult jällegi selle suure muuseumi puhul oli ka ju niisuguseid ütleme muuseumis sõltumatuid asju. Et mille puhul sa pead nagu põhjendama ja kaitsma mingisugust positsiooni, aga tegelikult selle no kui ka mingi probleem, siis selle lahendamine ei sõltu sinust, sellepärast et et vastutus on tegelikult kuskil mujal, olgu see siis majaomaniku, riigi kinnisvara aktsiaseltsi käes või siis haldava asutuse ehk Kultuuriministeeriumi käes, kes seal omamoodi vaikselt midagi kuskil tõmbab mingit niidikest ja varjatud eesmärgid on mingid muudkui avalikud eesmärgid ja nii edasi, et sellisel juhul võib-olla ka natuke oma peremeestega konfliktne küll, mis seal ikka, mina neid ei, kardan neid konflikte ja ma ei arva, et sellest nagu suhtekorralduses ilmtingimata kahju tuleb. Et kui sa natukene iseloomu näitad ja ei püüa kõike pehmendada, maha mätsida ja ilustada. Te ütlesite, et saite nüüd kunstivaldkonnaga rohkem ka sina peale või nägid ühe organisatsiooni tööd väga lähedalt, mis tegeleb siis kunstiga kunsti vahendamisega. Kas seda saab siis nüüd sirbis ka rohkem näha seda kunsti? Ma ütlesin ja et muuseumivaldkonna, mis, mis haarab endasse palju ütleme ka kauneid kunste tänapäeval, sest kui on suur hoone tehtud, siis tuleb see kunstidega täita. Ja, ja niisugune sõna Eesti Rahva muuseum on ka olnud kavandatud ja sellisena ellu viidud ja, ja, ja see on, see on nii, aga sirbi puhul? No rusikareegel on see, et sul on valdkond ja toimetaja ja siis asi toimub. Kui on valdkond, millel ei ole oma iseseisvat toimetajat, kes on just nimelt selle asja ekspert, asjatundja ja ka kirglik nii-öelda kaasaelaja siis jääb kajastus paratamatult juhuslikuks. No see oli näiteks niimoodi, et kui ma seal 10 ja pluss aastat tagasi seal sirbis oli need siis oli näiteks kuidagi märkamatult oli libisenud iseseisva kunstivaldkonnana vaatluse alt välja arhitektuur ja see oli kunstitoimetajal oli siis kunsti ja siis kujutava kunsti ja arhitektuuriteemad olid ühe toimetaja all ja kuna loomulikult tema eelistused olid natukene ühel pool, et siis jäi see kajastus natukene ebamäärasemad ei olnud nii järjepidev, siis õnnestus luua sinna juurde neid võimalusi lisalehekülgi üks lisatoimetaja ja laiendada siis seda arhitektuuri järjepidevat käsitlust, mis on minu meelest olnud väga oluline. Ja nii, ideaalis oleks see nii ka muuseumide valdkonna puhul, no lihtsalt kui massiandmete võrdlusi tuua, siis Eesti muuseumi külastab aastas üle kolme miljoni inimesi eesti teatreid, umbes miljon inimest. Nii et et see sihtrühm, kellele kirjutada või kellele seletada ka muuseumides toimuvat oleks justkui olemas ja väga suur ja nad vääriksid eraldi lehekülgi. Seda võib juba kultuuriajakirjanduses laiemalt vaadata, et kui muusikal on oma ajakiri ja, ja siis teises on veel teater ja muusika ja kino koos ja nõnda edasi. Et siis muuseumidel sellist muuseumidest endast sõltumatult väljaannet ei ole. Et see seda teemat, näitusi ja muud budistatakse ühele ja teisele ja kolmandale poole natukene. Siiski on kunst, poee on eraldi, eks ole. Ja aga no väga hea, aga tõesti kujutav kunst on selles mõttes muuseumivaldkonnas nagu natukene paremas olukorras, et nemad on, neil on selge fookus, kujutav kunst ja see leiab siis sinna kunstipõllule ka. Ja kunstikriitikasse leiab oma oma tee. Aga muuseumid meil tegelevad ju peaaegu kõigi maailma eluvaldkondadega ja need muud võivad siis tunda ennast teatud määral ka tõrjutuna. Aga noh, see on niisugune üldisem küsimus, et kuna kunstilist loomingut üleüldse vaimset tegevust, autorite loomingut ja selle esitamist on Eestis pööraselt palju, me elame selles mõttes kõige rikkamale ajal kogu oma Eesti ajaloo jooksul. Et siis on alati neid, kellele tähelepanu ei jagu, sest sa pead tegema mingisuguseid valikuid ja need tunnevad tõenäoliselt iga autori tunneb, et ta on teinud hästi, et seda, kes iseenda teoste kohta ütleb, et ah, ma tegin haltuurat, ah, ma tegin meelega halvasti, neid ju on väga vähe või ei ole üldse nii, et ta usub, et ta tegi sama hästi kui see, kes saab kajastuse ja siis tema millegipärast ei saa. Ja valdkonniti on erinevus veel sellele sellesse, et kui suur ja tugev on siis selline turundusorganisatsioon valdkonnas, mis võib-olla teatris ja filmis on tugevam ja suurem kui näiteks kirjandus. Te tõite välja palju eestlased külastavad või Eestis, külastatakse muuseumi, aga teatrit? Ega te ei tea, palju muusikasündmusi, külastatakse. Ma olen üsna veendunud et seda loetakse mingil viisil kokku, aga kuna ma ei tunne täpselt, mis viisil seda kokku loetakse ja mida sinna sisse arvatakse et siis ma arvan, et see statistika ei ole väga vettpidav, noh, ma tõin selle näite tõesti muuseumidest 3,3 miljonit. Nii kultuuriministeerium väidab, nii ka leiab sellise arvu leiab ka riigieelarve seletuskirjast. Aga teades nagu teisest otsast, et kuidas metoodika alusel muuseumid seda arvu kokku panevad ja näitavad, et siis tõenäoliselt kui hakata sisuliselt uurima, et siis see on nii, et noh, võib-olla nii võib-olla naa. Et üks asi on selge, et sa loed kassa kaudu kokku, et pilet olnud, siis on sündmus toimunud, siis seal on osalejad, need on sinu publik. Aga kui palju on ju näiteks tasuta sündmusi sealhulgas jällegi meil sealsamas Eesti Rahva Muuseumis meil pakume võimalusi paljudele kollektiividele kooridele, ansamblitele orkestritele ka tasuta esineda. Ja me ei loe siis kokku, et kes seal istus terve aja või kes olid muuseumi külastajaid, kes olid natuke aega ja läksid läbi, seal on nii harrastuskollektiive kui professionaalseid organisatsiooni, nii et et, et seda võib nii ja naa lugeda, aga jah, ma ei tea selle tõttu ka vastust. Aga miks ma seda küsisin, on sel põhjusel, sirbis on kokku umbes kuskil 48 lehekülge 40 40 ja tihti on nii, et muusikale on neid lehekülgi hästi vähe nagu jäänud kuskilt paar lehekülge vahel ainult ja ma küll tean, et, et see, mida ma nüüd küsin, puudutab võib-olla rohkem teie eelkäija tööd, Ott Karulini, siis, eks ole, kuna teie just ju alles astute tegelikult uuel aastal ametisse. Aga kas teil on ka plaanis natuke, võib-olla vaadata üle need mahud, korrigeerida midagi, et, et oleks nagu rohkem pigem tasakaalus ka võib-olla see kajastamise maht? Ma arvan, et pikemal ajalõigul kokku lugedes ongi enam-vähem tasakaalus, sest sa ei saa toimetuse tööd kus toimetajad on kõik võrdsed, ei saa nagu teistmoodi väga organiseerida kui niimoodi, et kõik teevad enam-vähem võrdset mahtu. Ja ei ole ju ühtki valdkonda, et kus tõesti toimuks nii vähe, loodaks nii vähe, et sellele võib tingimata vähemalt niikuinii jääb enamus välja, et sa teed, oled kogu aeg nende raskete valikute ees, et midagi, et mis pääseb sinna marjamaale sisse ja Aimis ei pääse. Aga ma, ma usun, et kui pikal lõigul vaadata, siis tuleb see kaunis keskelt keskeltläbi ikka nii välja, et iga valdkond saab nädalas nii laias laastus neli lehekülge. Ja muusika ei ole siin erand. Aga tõesti, seal võib tekkida olukordi just sellise nii-öelda suure temaatilise lähenemise puhul, et kui toimetuse otsustada selle kasuks. Nüüd on meil niisugune suur teema ja seda me püüame võimalikult igast aspektist käsitleda ja huvitavalt ja see võtab sul pool või rohkem lehte siis ühe teema materjal. Kui see juhtumisi selles valdkonnas, no ütleme näiteks siis muusikas see, see teema puudutab teda vähem, et siis võib-olla et sinna mitu neid niisuguse nurgaga kaastöid või selle teema teema kaastöid ja siis ülejäänud jah, siis arvustuste ja niisuguse operatiivtagasiside jaoks jääb vähem ühes või teises numbris. Nii et seda võib, võib juhtuda küll, aga, aga üldiselt Pealt pikemale ajalõigule, seal peab kõik olema tasakaalus, teistmoodi tule välja. Mõni aasta tagasi tuli välja Tartu Ülikooli tehtud uuring, kus, kus tuli väljagi, et sirbi lugejaid tegelikult kõige vähem huvitabki just muusikažanre. Kas te näete ka, et sirp, kui väljaanne peaks äkki tekitama seda huvi juurde? Kindlasti peab. Võib-olla sõltub ka sellest, kuidas eks ole. Muusikat kajastatakse. Sirbi sirbi ülesanne on kõigi vaimuelusfääride ja kõigi kaunite kunstide vastu huvi juurde tekitada Ta ta ja, ja inimesi, kes on sellel teel alles algajad või, või mitte kogenud kasutajad asjatundjad juba, et neid harida ja arendada, neid aidata sellel teel, et nad saaksid paremini aru, et nad ega siis lõpuks ka muusika kuulamine ei ole esimesel korral niisama lihtne, et sa ju ei tea, mida see seal peab tähele panema või mida kuulama ja mida kuulma. Tõesti arvustus kui žanr või, või ka tutvustus, žanr, et eks tal on oma žanrinõuded ja, ja, ja, ja seal on ikka autorid, autorkond on natukene ebaühtlane. See kõik ei ole ühtviisi head või ei mõtle kirjutades ühtviisi selle peale nii kogu aeg, et kellele nad seda kirjutavad, et kas see on ka arusaadav, et seal võib mõni mõlemasse äärmusesse liigse lihtsustamiseni. Ja ainult noh, näiteks siis mingisuguse emotsionaalse hinnangu andmiseni või siis teiselt poolt minna liiga sügaval teoreetiliseks, mis jälle nõuab siis juba eriharidust ja eriette valmistatud, et sellest aru saada, et selle tekstiga siis nagu kaasas käia ja see lugejal oleks ühtviisi huvitav ja kasulik. Ja noh, omaette teema on, on see, et näiteks nii mõneski kunstivaldkonnas on sündmus või akt on nii-öelda pikaajalises kasutuses aga mõnes teises valdkonnas on tegemist nii-öelda üksiksündmusega, et ta on ükskord ära ja ta on läinud ja sellisel juhul on kahtlemata ütleme, tuli maailmakuulus interpreet. Ta esitas siin ühe korra mingisugust väga kuulsat teost, oli väga hea kontsert, osales tervelt 200 inimest ja kõik oli väga tore ja nüüd, kui selleks kaks nädalat hiljem näiteks lugeda siis kindlasti need, kes sellest kogemusest osa said, et nendele on see tähtis ja vajalik, aga kõik ülejäänud ei saa mitte midagi, võib-olla aru või nende jaoks on see võõras, sest neil kogemus puudub. Ja teiseks, neil puudub ka võimalus võtta seda arvustust või ülevaadet kui soovitust, et jah, ma nüüd seda tahan ka, et kui keegi autoriteetne inimene ütleb midagi ütleme, mingisuguse teatri lavastuse kohta, mida sul on võimalus veel poole aasta pärast ka minna, osta pilet ja minna vaatama. Et siis selliseid ühekordsete sündmuste puhul seda võimalust ei ole. Või siis, kui arvustuse jääb nii hiljaks, et noh, näiteks näitus on juba maha võetud, et oli küll tore, kunstinäitusega võib olla sama kunstnik teeb järgmise näituse 10 aasta pärast alles. Et sellega jah, et nii see on niisugune toimetusi igapäevane töö on selliseid valikuotsuseid teha ja neid probleeme lahendanud või kaaluda kogu aeg seda, et aga mis see lõpptulemus siis on, et kas ta on õigeaegne, mis me kirjutamegi, kui paljudele ta on vajalik ja kasulik. Noh, selline lugejate huvi, mehaaniline kokkulugemine, see ei anna meile palju teadmist selle kohta ja selle põhjuste kohta, et miks see olukord selline on. Ja selles mõttes ma julgen küll arvata, et, et kui tahta nüüd seda kultuuri ja kunstielu toimimist toimimist ja selle, et miks on nii selle põhjustest rohkem teada saada, et siis tuleb nagu mõnevõrra teistsuguseid uuringuid teha, kui see viimane, millele te siin viitasite viie aasta tagune juba pealegi et kindlasti on võimalusi uurida ja analüüsida seda, mis toimub palju operatiivsemalt ja teistsuguste meetoditega, aga siin me läheme tagasi nende andmete jutu juurde. Et kõigepealt peab nagu aru saama, et milliseid andmeid üleüldse kogutud takse, miks neid kogutakse ja mida, kas nende andmetega, mida kogutakse, osatakse midagi peale hakata või on see ainult mingisugune aruandjad, teleformaalne kohustus, et anda mingeid arve iga aasta, et siis keegi kogub need ministeeriumis kokku, liidab, lahutab või ei tee üldse nendega midagi. Ma, kui jutt läheks näiteks kultuuripoliitika kujundamise peale, siis, siis mina ei ole leidnud tõendeid selle kohta. Et pikk aeg aegridu, andmete aegridu ja nende analüüsi nagu poliitika kujundamisel märkimisväärselt kasutatud. Nagu te ütlesite, ka intervjuusid on juba antud mitmeid, vahel on olnud päris ümmargusi vastuseid, sest ei ole noh, nagu te mainisite, saanud kõikide asjaosalistega veel kohtuda, rääkida mis on täiesti arusaadav, aga on kaks asja, mida te olete suhteliselt konkreetselt öelnud sirbi tuleviku kohta, punkt üks, et te tahate ise kindlasti hakata Ta kirjutama kord kuus nädala kord nädalas iga nädal veel rohkem not ja punkt kaks, et ei taha kindlasti muuta vormi, vaid just sisu. Aga siit ikkagi tekib see küsimus, et mis seal sisuliselt võiks siis muutuda, mida, mida te silmas peate? No elu ise annab meile uusi teemasid kogu aeg ette. Et ajaleht on ikkagi ju põhijoontes. Kuid sirp kui ajalehte ma üks ülesanne on olla tagasiside mehhanism Eesti loovisikutele, keda on meil teatavasti tuhandeid, kui me loomeliitude liikmeid loeme. Ja, ja kellele see on oluline, et vähemasti mingisugune osa nende tegevusest saab ka niisugust adekvaatset kriitikat ja seda piisava kiirusega. Selge ju, et paljud tahaksid oma selle teose või esituse avalikuks tuleku hetkel kohe saada tagasi. No esimene tagasiside on publiku aplaus. Aga sellist arvustust Ki võimalikult kiiresti kuudeks venima siis on see inimene on teatud mõttes satub nii sellise hingelise kriisiolukorda, et miks keegi midagi ei ütle, et see ilmselt paha tunne. Kui keegi ei tagasisidest, nii et see on igal juhul oluline ja selle juures on oluline kiirus operatiivsuse, see ei saa olla niimoodi kuude kaupa venitame, siis on meil tegemist ajakirjaga, siis see on teine asi kui nädalaleht. Aga samas loomulikult ei tohi see olla selline päris kiirtoit, mis on läbimõtlemata läbi komponeerimata referaadikene. Nii et, et kuidagi tuleb selle kiiruse ja sügavuse vahel üks mõistlik kompromissi koht leida ja, ja ma arvan, et, et kiirust on võimalik teatud vahenditega nii-öelda töökorralduslike vahenditega suurendada. Alustades sellest, et üks korralik raamatuülevaadete toimetada, selline Vukrovi kogu toimetus, nagu neid näiteks välismaa täis on korraga igas kultuuris on neid palju ei oota selleni, et raamat ilmub trükist ja on poodi jõudnud ja poes on esitlused, siis alles hakkad teda soetama endale ja arvustajate otsima, et et see käib ikka niimoodi. Paremad lehed saavad. Hiljemalt siis, kui kujundatud raamatu trükifail läheb trükikotta, siis hiljemalt on see toimetusel käes. Et sul on natukene enne aega juba selle peale mõelda, vaadata, leida, arvustaja leida. Ühesõnaga anda talle tähtaeg, anda talle maht ja, ja siis sa jõuad sellega siis, kui vaja on valmis. Nii et et, et see on see kiirusekomponent nüüd. Paratamatult jääb olukord ikkagi selliseks, et et sa kajastust saab vähem mus, kõigist sündmustest, teostest ja enamus jääb kajastamata. Nüüd kahtlemata peab igal toimetusel olema selle kohta väga mõjuv põhjendus, miks ta on niisuguseid otsuseid teinud, mitte et need ilmtingimata artikli lõpus olema kirjutatud, et vaated toimetus otsustas sellepärast selle avaldada, et seal meie meelest siis ja see teine jääb, see teos või sündmus jääb üldse kajastamata, sest need on vähetähtsad või mõttetud. Et mitte nii, aga kindlasti toimetuse töö tulemuseks siis ajaleht peegeldab seda, mis toimetuse meelest on tähtis, millel on nii-öelda pikaajalisem tähendus, suurem tähendus, suurem mõju meie vaimuelule. Ja, ja vaikimine on ka hinnang. Oluline hinnang, mis siis? Ei ole märk sellest, et toimetus ei oleks seda asja üldse tähele pannud või oleks selle sündmusega kursis või seda teost ei oleks uurinud põhjalikult, vaided on leidnud selle kaalumisel kerge olevat. Et, et sellise, aga jah, loomulikult ei ole ju meie kunstielu ei seisa väljaspool ühiskonda, Ta on sellega tihedalt seotud ja, ja käsitleb väga palju ühiskondlikke teemasid. Mistõttu ka tagasiside ei saa olla päris selline noh, ainult kunst kunsti pärast vaates et isoleeritult vaadeldakse mingit teost. Lehe ülesanne on ilmselt ka anda võib-olla laiemad konteksti ja tausta, et miks mingisugusel kunstiteosel on just selline algtõuge kuskilt ühiskonna elust mingisugune sotsiaalprobleem, mis iganes ja, ja seda võib-olla natuke teise nurga alt näidata ja seostada asju omavahel. Kindlasti ju mõjutab meie elu aina suuremal määral sealhulgas kunstilist loomingut tehnoloogia areng. Ja, ja kui sellest tehnoloogia arenguprotsessidest üldse ei kirjuta ja ei räägi, ei, ei selgita seda, et siis ju on ka Nende kunstiteoste lõppkasutajate jaoks asi ebaselge. Et noh, kui me võtame kas või sellesama muusika ja kui palju on masinad sinna ikkagi sissetunginud viimastel aastakümnetel ja mis nad siis teevad, kuidas nad seda seda muusikapilti kujundavad või, ja kuidas ma selle ära tunnen, et, et kes on ikkagi säilitanud masinaid kasutades oma selle isikliku geniaalsuse ja seal on see säde sees ja kus on niimoodi, et ta on antud masinale lihtsalt käsitöö teha ja, ja selline loominguline komponent tegelikult puudub. Et see kõik on väga huvitav ja suur maailm, et mida tasub käsitleda. Te mainisite enne ka välismaad, et Eestis on sirbil väga unikaalne positsioon, ei ole teiste kultuurilehte, kes, mis ilmuks sama tihti, mis oleks sarnane kuidagi, eks ole, et noh, ei ole, ei, võrdlesin Postimehe või Päevalehe kultuuritoimetust. Meil ei ole Eestis võtta šnitti mitte kuskilt. Tegelikult kui me räägime sirbist, et ainult siis jääb välismaa, et kui palju te jälgite, mis välismaal sarnastes lehtedes toimub, kuidas nemad oma tööd organiseerivad ja kuidas oma kajastusi planeerivad. Nüüd on muidugi väga eripalgelisi ja eeskuju, eks oma keelelise puudulikkuse tõttu ma muidugi jälgi kõiki euroop, Papa rahvaid ja nende kultuure ühesuguse innuga ja põhiliselt olen aheldatud muidugi inglisekeelse maailma külge, aga just inglisekeelses maailmas on niisuguste kas siis nädala, lisade või, või raamatuarvustuste lisade või siis iseseisvate selliste ajalehtede traditsioon väga tugev, neid on palju. Ja kuigi loomulikult kõik nad ka kaebavad uue ajastu meedia pealiskaudsuse pealetungil üle ja resursside vähenemise üle. Siiski nad on, paljud neist on väga head ja, ja sealt on õppust võtta noh, kui mitte teema valikul, aga siis käsitlusviisi ja eeskätt muidugi autorite stiili valikul ka lugude ülesehituse mõttes. Meie oleme siin olukorras, kus suurt osa nendest inimestest, keda me kirjutajatena kasutame ei ole tingimata eraldi professionaalsel tasemel kirjutama õpetatud. Ja need on siis sellised loomulikud anded, aga, aga, aga neil on oma Omapärad, mis võib olla, ei ole nii-öelda lugeja seisukohalt kõige kasulikumad omapärad. Ja, ja seetõttu on meil ilmselt rohkem, kui, kui mujal on, on vaja kirjutajaid ka natukene nõustada ja aidata suguses logo üles ehitada. Stiiliküsimustes. Et seda on ju väga lihtne, mõõta ta nüüd ka kodulehelugemise abil, et kui sul on hea ja pikk-pikk lugu, mis tasub lõpuni lugemist, aga kui millegipärast veebi lugejatest enamus jätab selle kohe alguses pooleli, ehk siis keskmine aeg sellele artiklile, mis kulutatakse, on minut või alla et siis see ei ole huvipuudus, vaid võib-olla see, et see lugu on hea lugu, muidu küll, aga ta on valesti üles ehitatud. Ehk siis algus ei ole tehtud nii Apediidseks, et see kutsuks edasi lugema ja, ja inimesed võivad osutuda ka pealiskaudseks ja kui nad kohe esimesest lõigust ei saa, et seda, mida, mis neid innustaks edasi lugema, et siis nad võivad pooleli jätta. Nii et noh, need on ka teatud mõttes puhtalt niisuguseid ajakirjandusliku käsitööküsimused, et mida lihtsalt peab teadma, aga sirbi autorid ei ole ajakirjandusliku väljaõppega ega ka kirjutava kriitiku väljund bega tingimata, vaid noh, oma valdkonna asjatundjad ja kellele kellele sõbralikult head nõu anda, tuleb alati kasuks, kui see võimalik on, et seda, kui toimetaja seda teeb, ei pea mingisuguseks solvanguks või negatiivseks hinnanguks lugema, vaid selliseks toimetaja abikäeks lugema. See on tegelikult huvitav teema, mille ta sisse tõite, sest siit tuleb välja ka see, et tänapäeval tundub, et üleüldse kultuurimeedia kultuuriajakirjanduskultuuri toimetamine on täiesti eri žanrid isegi ütleks nii, et kui me räägime kunstist ja ütleme hästi palju sõda, kuidas eri kunstižanrid praegu sulavad, justkui kokku toimub piiride hägustumine, siis tegelikult tulles kas või tagasi Kirjanike Liidu juhi Tiit Aleksejevi-viimasele intervjuule ajalehes keskus, kus ta ütles, et tänapäeva kirjanik on justkui viievõistleja et ta peab, peabki rööprähklemine mitme eri valdkonna vahel, et ära elada, tundub, et natukene sama on ka ajakirjanduses, et need tugevad kirjutajad võib-olla mingil hetkel teenivadki, kas kirjutamisega palk ja see, mis on muutunud kultuuriajakirjanduseks, on, on noh, teatud kvaliteedi langus seal võib-olla on, et kas selle vastu saab võidelda, kui te just mainite tegelikult ju seda, et te tahate tuua sellist kvaliteetset kirja kirjutamist just ka sirpi rohkem juurde. No kindlasti peab Eesti kultuuriajakirjandus olema omatasude osas konkurentsivõimeline ja seda mitte ainult siis võrreldes nüüd kogu muu ajakirjandusega vaid. No selles mõttes, et kui mina tahan saada head lugu ja ma umbes tean, et selle ala asjatundja all võtab see näiteks ühe tööpäeva et siis siis peab talle ikkagi tema sissetulekute suhtes ühe tööpäeva hinna välja maksma. Et need hinnad ei ole tegelikult meil praegu piisavalt head ja seletatud, too peab kasutama igasuguseid muid võtteid selleks, et inimesi veenda oma panust andma. Moraalsed argumendid, südametunnistusele koputamine, kiitmine kõik nii edasi, aga, aga selge on see, et kui sa ei maksa õiglast tasu, et siis sa ei saa ka olla väga nõudlik, vaid sa pead leppima teatud no puudujääkidega kindlasti on, on, on siin tööd palju, et ühiskonda laiemalt veendumissis peegelduks ka riigieelarvelistest otsustas lõpuks, et kirjutamine on keeruline töö ja, ja mingisugusest valdkonnast asjatundja tasemel kirjutamine on veel keerulisem töö. Ja, ja et see ei ole, see ei ole niisama, et nagu klõbistamine kuskil öises Facebook'is, eks ole, et kus sa võid ükskõik mida ilma kirjavahemärkideta sinna panna või õigekirjavigadega mis tahes laadis. Nii et, et eks kõik, kes on proovinud ju seda, teavad, et kui keeruline see kirjutamine ei ole meile mingisugune kaasasündinud oskus erinevalt rääkimisest, mida me oleme teinud sadu tuhandeid aastaid ja, ja lugemine ja kirjutamine vaevaliselt, õpitakse selgeks vähemusele on see lõppkokkuvõttes jõukohane. Aga tasu skaalal ei ole see piisavalt premeerita. Oskus praegu nii on paraku. Aga noh, kui elu läheb üldiselt paremuse suunas, kui aina rohkem inimesi ikkagi on seotud vaimse sfääriga ja noh, selles mõttes, et nad ei raba teha tuima füüsilist tööd päevast päeva. Nii et siis õhtul kukud surnult maha ja ei jaksa millegi vastu enam huvi tunda. Eksid, peaga töötamine on aina aina levinum ja kui jõukus on suurem, siis on inimestel ka oma uudishimu realiseerimiseks huvide harrastamiseks rohkem võimalusi ja, ja. Ma leian, et ikkagi sellel kultuuril eesti vaimukultuuril ja, ja selle tipptasemel tegemisel on ikkagi kõigi aegade parimad šansid. Praegu. Te olete kultuurimaastikul kaua olnud ja, ja Eestis on kindlasti kultuuri roll selles mõttes isegi eri eripärane, et ta on ikkagi eksistents realistliku rolliga selles mõttes. Eesti rahvas püsib ainult kultuuri tänu kultuurile. Kuidas teda ikkagi selle raha ja selle tasude teema korraks sisse, et mida te arvate, kas väga-väga lai küsimus, aga eesti kultuuri rahastamine on seal vaja kardinaalselt midagi muuta, kas olekski äkki parem, nii et kui meil on aktsiisimaks, et mingisugune osa sellest rahast lähebki otse näiteks kultuurile et kas, kas te olete seda valdkonda ikkagi otseselt või kaudselt jälginud ju aastaid, et kas te näete ka mingisugust mingit asja, mis võiks kardinaalselt olla teistmoodi? Jah, aga see ei ole ainult kultuuri finantseerimise küsimus, vaid kogu meie avalikku raha ümberjagamise küsimus, ega siis see, kui põhimõtteliselt valdkonna eest vastutavad ministeeriumid leplikult, noogutavad rahandusministeeriumi ametnike koostatud tabelite peale, ütlevad jajah, me mõistame ju, et rohkem ei saa, et teeme nii nagu eelmisel aastal korrutame. Kui heal aastal siis arvuga, mis on suurem kui üks halval aastal, siis korrutame null koma millegagi ja saame natukene vähem ja siis seda pudinad jagame mingisuguseid traditsiooniliste liistude järgi, et noh, need on saanud, need on saanud, need on saanud, need saavad alati. Ja, ja siis need teised kui midagi üle jääb, saavad ka. Et see ei ole nagu mõistlik viis ükski kultuurielu, olgu ta siis institutsioon, riiklik või, või siis meelemõneks sihtasutuseks tänapäeval tehtud või on see mõni festival näiteks või ei pruugi olla tingimata igavene, et ajad muutuvad ja, ja võib-olla mõnda nähtust mõnda eluvaldkonna on vaja põhjalikumalt mingil hetkel ümber korraldada teada, mida ümber korraldada. Selleks peaks seda olukorda väga sügava asjatundmisega ka analüüsima. Nagu enne öeldud, kogume õigeid andmeid, siis neid andmeid analüüsima ja siis vaadata, et kas on kuskil mingid probleemid, kas me tahame neid probleeme lahendada, on need üldse lahendatavad probleemid ja siis kutsuda esile mingisugused muutused? Ei riigi kultuuripoliitika kujundamisel või siis lõppkokkuvõttes tema rahastamisotsuste tegemisel. Minu meelest piisavalt sellist alust praegu ei ole. Ja jääb ainult loota, et kui nüüd optimistlikult hakatakse kirjutama seda kultuuripoliitika järgmise kümnendi strateegiat siis suudetakse enne alustamist koguda rohkem andmeid ja neid andmeid analüüsida ja võib-olla analüüsida hoopis teiste meetoditega, kui siiamaani on tehtud. Ja, ja eks siis ole näha, et selle peale saaks nagu kirjutada ka mingisuguse tegevuskava, mis on midagi enamat, kui et teeme kõike nii nagu ennegi tegime, aga teeme natuke rohkem või siis natuke peoga hüüdlauseid juurde, et elu läheb paremaks. Aga ma ütlen, see ei ole ainult kultuurivaldkonna küsimused, samasugune teadmatus, tõus või, või kehv eesmärgistatud on võtta meil ka paljudes teistes ministeeriumides ja nende valitsemisalades. Mis aga puutub otse rahastamisesse, siis siin on tõesti olukord selline, et kui mingi eluvaldkond, siis just nimelt kunstide ja, või no ütleme, vaimueluvaldkond on ise organiseerub ja teadmisi täis. Ja, ja seetõttu teda ametnike poolt juhtima peaks võimalikult vähe, ehk siis kultuuri võiks suures ulatuses selles mõttes nagu lahti riigistada. Ja, ja kuna meil on ka kogemus varsti 25 aastat Kultuurkapitali kogemust, et kus küll väikses mahus, eks ole, aga kui võtta Kultuuriministeeriumi kogu eelarves, siis võib-olla 10 protsenti või no umbes midagi nii jagatakse sellisel meetodil. Et omad ise, kui jagavad, et see on kaunis hästi sissetöötatud ja õiglane mudeli ja seda saaks oluliselt laiendada, kui selleks oleks soovi ja lasta sealt siis selle ministeeriumi nisa otsast lahti. See, see nii kui nii, kui seal kuskil keskel on üks, kaks või viis või 10 inimest ametnikku, kellest midagi sõltuks. Et siis see ei ole puhas ja läbipaistev süsteem ja alati on seal oma niuksed rohkem või vähem korruptiivsed, kõrvalekalded või kellelegi meelevaldsed eelistused, mis ei ole alati väga hästi põhjendatud ja ütleme nii, et ühe ministeeriumi nõuniku sisse ka ei mahu kuidagi ära valdkonna kogu kompetents, midagi pole teha, tal on ainult osaliselt teadmise, et ükskõik, kas tegemist on siis kujutava kunsti või muusika või, või muuseumide või teatriga, ikkagi on see nii. Nii et selles mõttes, kui vahepeal on selline kitsaskoht, et siis ei, ei pruugi asjad kõige õigemini minna. Aga kui rakendada nüüd riigivankri juurest lahtise kultuurirahastus, kust siis raha tuleb erakapitalist? Eks ikka kasutajatelt. Ja siin on võimalik ju seda asja reguleerida mitut moodi tõepoolest, et ühtpidi soosida sponsorlust, mida ka sealhulgas maksuvabastusega ja nii edasi, mida meil eriti ei tehta. Seetõttu ettevõtetelt ka kunstide jaoks raha saamine ei ole nii lihtne, sest sellega seoses lisamaksud ja tüli ja, ja täpselt samamoodi siis maksu vabastused või, või erandid kultuuritarbijatele niimoodi, et see oleks inimestele jõukohane ja motiveeriv kasutada. Jaa, jaa, noh, me tingimata ei pea ütlema, et ahah, meil on nii palju ühikuid praegu igas valdkonnas, et see on nagu miinimum, mis alati peab jääma ja, ja programmeerimises tulevikku tõmbame sellise kõvera, et mis läheb kogu aeg üles ja iga aasta on veel natukene kasvu, sõltumata sellest, et milline on meie rahvastiku struktuur ja seisund, mis ümberringi mujal toimub, kellega ütleme, kaunid kunstid näiteks üldse konkureerivad inimeste vabale ajale ja nii edasi. Et kõiki asjaolusid tuleb arvesse võtta, aga kindlasti on olemasolevale rahastamismudelile on võimalik konstrueerida arvestatud vaid ja paremaid alternatiive, kui see eesmärk endale seada ja seda tõsiselt ja teadmistele tuginedes teha. Tulles nüüd korraks päevapoliitika juurde veel just tuli, eks ole eile uudis, et Eesti Kontserdi nõukogu otsustas Laine Randjärvega jätta lepingu sõlmimata, et kuidas teie seda kõrvalt vaatate. Te olete ka eri ametikohtadele kandideerinud elus, et kas teie kui, kui ka lihtsalt inimesena, et kuidas teie suhtute sellisesse asja? Esiteks, ma arvan, et Eesti ühiskonnas ja sealhulgas meedias eriti ei peaks personaliküsimused nii mastaapset tähelepanu kunagi saama ja vahet pole kas valitakse mõnda teatrijuhti, muuseumijuhti või asekantslerid kuskile või, või ettevõtteosakonna juhatajat, et et need kõik on nagu ühtepidi võttes natuke nagu kollasevõitu uudised. Et kas ja sageli just nimelt need organisatsioonid, sealhulgas sirp, eks ole, või, või mõni muu saavad siis suurt tähelepanu meedias, et kui tegemist on juhi vahetusega, aga mitte oma igapäevase põhitegevuse poolest. Nüüd loomulikult on niisuguste suurte organisatsioonide valimise juhtide valimisel ka alati oma oma pingeid ja, ja eks on, jääb võistluse korraldajate südametunnistusele alati, et kui head reeglid nad on kehtestanud ja kui professionaalselt siis reeglite järgi käitutakse pärast sekeldusi ei oleks. Aga, aga teisalt noh, ütleme muusika, elu suurte institutsioonide juht, juhi valimistel ei ole see esimest korda Eesti värskemas ajaloos, et kus on pingeid ja mõningasi segadusi. Et seda viimase 20 aasta jooksul tulnud ka varem ette, et on olnud mingisugune intriig õhus ja, ja see on ju selge, et et seal on ka suur hulk mõjukaid loojaid, kes, noh, näiteks ka Eesti kontserdi puhul või ei ole otseselt, et ei ole, nõukogu liikmed ei ole otseselt valijaskonnas, aga kes vaevalt küll oma arvamuse ja oma soovid jätavad kuskil teatavaks tegemist. Nii et, et niisugust laadi pingeid võib sulle tulla alati lisaks ja noh, see ütleme muusikaorganisatsioonid ei ole siin mingisugune erand. Et, et lõppude lõpuks, kui me mõtleme viie aasta tagusele sirbi peatoimetaja valimisele, et siis suutsid asjaosalised ametnikud ikkagi selle vankri nii kraavi keerata, et et pärast ei jõudnud ise ära süüa seda pahandust, mis nad endale korraldasid, eks ole, noh kõik oli väga piinlik, aga seda oleks võinud väga lihtsalt ette näha, et mis juhtub, kui sa tahad niisugusel viisil asju ajada, aga mitte ausa mäng ausalt mängu teha. Ma tulen korraks tagasi veel selle kultuurirahastuse teema juurde, Te mainisite, et inimesed ise võib-olla võiksid siis, eks ole seda nii-öelda ülal pidada ka erakapitali sisse tuua. Kas ei ole ikkagi see risk, et ta läheb nagu selles mõttes tasakaalust välja, et asju hakatakse tegema selles mõttes turumajanduse põhimõttele. Et jumala eest tuleks rahvas saali tuleks ja vaataks ta, et Inglismaal, eks ole, on vist kas teatrirahastus väga suurel määral nii, et noh, riik palju ei toeta ja väga palju Euroopa, nagu plaanis, heidetakse ette. Ta on liiga kommertslik, et liiga palju on sellist asja, mida tehakse mitte kunstilistele eesmärkidel ja esteetilistel kaalutlustel, vaid selleks, et rahvale meeldiks rahvas. Saali tuleks. Ka ka praeguses olukorras, kus avalik võim või noh, ühesõnaga maksurahast rahastatakse valdava osa professionaalse kunstitegevust eriti nendes kohtades, kus on majad ja suured kollektiivid ja nii edasi. Et siis on see ise raha teenimise ja kommertsialiseerumise surve on ikkagi väga tugevasti olemas. Ja, ja, ja kahjuks sellele makstakse ka lõigu, aga ma ei pidanud sugugi silmas seda, et nüüd avaliku ümberjagamisega raha kultuurist üldse ära kaotada ei kaugel sellest turureeglite järgi ei tule me siin toime selle, selle oma publikuhulgaga, me ei jaksa seda ülal pidada puhtalt nii-öelda turureeglite järgi, mida meil on vaja ülal pidada ja mida me tahame. Nii et aga küsimus on selles, et kus see ümberjagamine toimub ja kes neid otsuseid langetada. Ja kindlasti oleks üks variant oleks. Nüüd kui meil vähemasti poliitikute avalduste järgi otsustades on suured, tugevad ja võimekad omavalitsused siis see nii-öelda tsentraliseeritud riigi rahakott, kui ta asenduks omavalitsuste omaga suuremal määral siis see oleks võib-olla üks, üks teid, mida mööda minna, sest et et ikkagi, kui sa oled keskmiselt väikese suurusega eesti linn, ütleme näiteks Viljandi või Rakvere omad omad Professionaalse teatripidamine on seal kindlasti norra kultuurielus elulise tähtsusega küsimus. Mis, kui see on omavalitsuse otsustada puhtalt et siis omavalitsus iial ei lähe oma teatrit kinni panema. Aga kui riigis riigi keskvõimu juures seisavad ametnikud riigikaardi ees ja vaatavad, ahah, siin siin, siin siin on meil mingeid teatreid kohe raha, raha on vähe, paneks ühe kinni, no millised panevad panevad juhuslikku kohta näpukaardi peale ja et see, see risk on palju suurem tsentraliseeritud mudeli puhul kui, kui, siis, kui on inimestel kodanikel lähemal see otsuse tegemine, omavalitsus on ikkagi kodanikel palju paremini kontrolli all kui, kui keskvõim. Ja, ja et see on nagu üks d, aga noh, ega keskvõim ei taha oma raha sugugi omavalitsustele käest ära anda, et see on siin teema, mis on ka kogu meie iseseisvuse aja päevakorral olnud, et mine tea, mis nad siis sellega teevad. Ja, ja see on võimekamatele karistuseks, et nad saavad vähem teha, kui nad tegelikult teeksid. Et kui neil oleks rohkem võimalust otsustada ja, ja noh eks on, on muid variante ka, et kindlasti see ümberjagamine peab jääma või avalike eelarve rahade kasutamine kunstis skulptuuris kindlasti peab jääma, aga küsimus on, mismoodi on, missugused on need mehhanismid, et jaotamise mehhanismid, kui avalikud me oleme, kes seda teeb ja kuidas teeb ja mis tasandil? Meil on stuudios Kaarel Tarand, kes on kultuurilehe sirp värske toimetaja. Kell on 13 55, viie minuti pärast tulevad uudised, mul on aega küsida täpselt kaks küsimust. Tuleme korraks sirbi juurde, veel tagasi tulite sirbi peatoimetaja aastatel 2005 kuni 2013 ja ma lugesin, et aastatel 2006 kuni seitse oli sirbil ka väike huumorilisaleht kirp. Sega tagasi, tuleb, kas huumor tuleb ka tagasi? Praegu vaevalt küll, et et see oli üks katse või niisugune publiku testimine ja mis toonastes oludes ei töötanud hästi, eesti huumoriturg on meil hästi ära jaotatud umbes viie inimese vahel, kes teevad kogu huumori kena, siis mõned, ütleme, näitlejad komediandid juurde veel, aga, aga, aga sellega on rahvas harjunud. Rohkem nalja ei ole ilmselt et vaja väga teha, nii et et eks huumorile on ja, ja ka selle niisugustel äärmuslikumatel vormidel on, on oma koht ikkagi õigustatum siis kui elu on viletsam. Et kui elu on muidu ka lõbus, et siis inimesed sellist palsamit endale nalja näol ei vaja samasugusel viisil nagu kehvadel aegadel. Nii et seda kindlasti praegu ei, ei kavandaja. Aga mida siis headel aegadel rahvas vajab, mis teid viimati puudutas kultuuriväljal, kui te käisite midagi vaatamas või lugesite mõnd raamatut? Soovitage midagi klassikaraadiokuulajale, midagi viimasest ajast, mis teile meeldis. Lihtsalt räägin ühest kogemusest, ma ei taha seda isegi kellelgi eriti soovitada, tingimata aga Loomingu raamatukogus, hiljaaegu ilmus Aleksandr solfiniitseni Lenin Zürichis. Mis kindlasti alla 40-st tele või kolmekümnestel ei saa tekitada samasugust kogemust nagu, nagu mulle. Aga see oli niimoodi kirjutatud ja nii ka väga hästi tõlge tõlgitud täpselt selles keeles, nagu see nõukogude aja ideoloogiline tekst ja sõnavara oli või nii, nagu see tagantjärele eesti keelde tuli, sest ega siis, kui Lenin tegutses, siis ju teda ta eesti keeles tema teoseid ei avaldatud. Aga kuigi ma püüdsin seda nii koolipõlves kui ka ülikooli ajal, kui veel mõnekorruselise sai, olgu see siis partei ajalugu või kõik need marksismi-leninismi õpetused, püüdsin seda hoolikalt mitte õppida, siis ikkagi see kogemus, mis nüüd mulle tulised seal finiitse neid lugeda oli see, et iga teise sõna või väljendi ja nime puhul tuli kuskilt mälusoppidest jälle see esile esile see, et ahah, kaudski, Ahvlehanova see ja teine ühesõnaga kogu see bolševike partei jura, mida oli ühiskond järelikult nii täis, et isegi kui sa sellele nii-öelda täie jõuga nagu püüdsid vastu seista mitte endale seda sodi pähe jätta, et ikkagi ta sul on kuskil. Et siis antagu andeks kõigile 50 pluss inimestele, nende peas on üks osa, on hõivatud selle sodiga, mis neil eelmisest ajastust kaasa pandi. Sinna selle tõttu uut informatsiooni võib-olla ei mahu nii palju kui, kui, kui, kui võiks. Aitäh, Kaarel Tarand stuudiosse tulemast, soovin teile palju edu sirbi juhtimisel, kas on ka mingi soov, mida te ise endale soovite midagi, mida te tahate kindlasti kaasa võtta. Ei, mul on kõik hästi ilma Sophimatage aitäh kõikide heade soovide eest kõigile, kes on siiamaani seda seda teinud. Minuni jõudnud. Ja aitäh stuudiosse tulemast, kohe algavad uudised ja siis oleme juba tagasi teises saatetunnis.