Kesklinnatänavale on jõudnud õhtu. Tan süüdanud, tuled, sulgenud poed, toonud kaasa oma värvid ja meeleolud. Ühtlasel tänaval on heledate vaateakende kümned säravad silmad. Mööduja uudistavale või unistavale pilgule vaatavad nad ikka ühtviisi rõõmsalt vastu. Laternad kummarduvad sillutist valgustama. Taevast ja katuseharju varjutab hämarus. Nii on õhtusel tänaval madalam lagi ja ta jääb sellest otsekui õdusamaks. Inimestele pole see toimetustega ostude aeg. Nad lihtsalt kõnnivad. Igaüks. Ootavad kodud sõbrad ootavad külla. Vanused ja ametid, mured ja rõõmud. Astuvad üksteisest meetrini. Tütarlaps ja tema kaaslased ilmusid tänavale üsna hilisel ajal. Liikumas polnud enam kedagi. Õhtune tänav on särav ja sõbralik aga ta on ikkagi vaid kivine diil, mida mööda mõõdetakse tulekuid ja minekuid. Tervitusi ja hüvastijätte, aeglast ja kiiret Samm. Tänavat mööda minnakse kuhugi kuhugile mööda tänavale ei tulda. Kui siiski nõnda juhtub, peab tule ja midagi nagu valesti minema. Ma olen ilus tüdruk. Pealik tale. Ma tantsin paremini kui teised tüdrukud. Ja kui ma tahaks vaid siis poisid teistega ei tantsikski minuga ainult. Tahaks inimesi näha siin tänaval mitte ainult neid rumalaid ja igavaid poisse. Tahaks, et oleks lõbus. Aga ometi ei ole. Miks. Mõtted on nagu tantsusammud. Nad on ühed ja samad, ikka ühed ja samad. Ja siis äkki lipsab mõni teistmoodi. Kulka iseenesest tulevad nii. Naljakas küll. Üks noormees kõndis mööda seda tänavat, kus tütarlaps ja tema kaaslased aega veetsid. Mööduja oli üksinda teisijaga mitu ja neil oli igav. Ning igavusest sündis kurjus. Õiget kaklust sellest siiski ei tulnud, sest tütarlaps käskis võõra rahule jätta. Poisid lonkisid küll vähe imestunult minema kuid tüdruku tahtmist mööda nad olid alati toiminud. Kas on üldse mõtet niiviisi küsida? Parem mitte sellele mõelda. Sa oled ise mu tüdruk. Sinus on nagu mitu inimest korraga. Küllap see nii on. Vahel ma lihtsalt ei tea, kuidas olla. Kas nii nagu peaks või nii nagu tahaks. Ja mida üldse ma peaksin tahtma. Aga kas ei tantsiks parem minuga? Kuu on täna kõrgel, eks. Muidu loobiks mõned poisid tedagi kividega nagu laternaid, tühja neid poisse. Sul on suured silmad sinna mahuks palju, mida siis? Kas unistasin? Eks ole unistus nagu laul, mida oled kuulnud, aga ise veel laulda ei oska. Ning kannad teda endas. Sinus on meil laule küll vist üsna mitut, kes teab? Millest mõtled? Mõtlen sind? Milline see ikkagi ei ole? Ma pean vist pisut sindki mõtlema enda jaoks. Ja see on parem kui hõisata valju häälega sellest, mida nagu polegi. Aga ometi joonil. Poisid tulid tagasi ja märkasid tytar last noormehega kahekesi. Ennist olid nad noormehe rahule jätnud. Tüdruku tahtmisel küll, aga mitte selleks, et need kaks nüüd koos minema läheksid. Poisid lahkusid pea aga enne seda olid nad tütarlapse ja noormehe vastu väga julmad olnud. Laulud purunesid, enne kui nad helisema said hakata. Võib-olla saab neid uuesti kokku panna. Siis hakkavad nad vist teisiti kõlama kui enne. Teisi.