Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, tere tulemast kunstiministeeriumisse, käes on oktoober ja selle kuuministeeriumis arutame teemal koostöö ja dialoogid kaasaegses kunstis seda nii koostöö erinevate põlvkondade vahel, erinevate valdkondade vahel, kunstnike koostööd, kunsti väljast väljaspool loov uurimus ja nii edasi. Kõigepealt oleme palunud stuudiosse kaks kuraatorit. Marika Agu, tere, Marika. Tervist jagati Saarits. Tere. Ja räägime Eesti kaasaegse kunstimuuseumis lahtiolevatest kahest näitusest. Kõigepealt näitus, kuidas elada virtuaalselt biograafiad mille kuraatoriks on Marika, kus osalevad kunstnikud Ingrid Allik, Triton ja Laura põld. Ja teine näitus. EKKM-i ülemisel korrusel on omavahel oskustest, mille kuraatoriks on Katin ja Laura põld. Ja kus osalevad kunstnikud Mona Agabave, Gadja, Beckman, Leesi, Erm, Nadja, Hepson, Anna, Mari Liivrand, Eva Mustonen, Leo Rohlyn, Kaisa Sööt, Koit randme val Tomberg ja Hella videvik. Ja võib-olla enne kui me sukeldume siis nende näituste käsitlemisesse, siis palun tutvustage kahe reaga ennast ja oma tegemisi ja kuidas need näitused teie jaoks alguse said? MINA OLEN kati Saarid ma olen kunstnik omavahel oskustest näituse üks kuraatoritest, nii Laura kui mina, nagu öeldud, ei ole kunstiteadlased või ka kuraatorid, et see näitus ongi välja kujunenud meie enda huvidest ja praktikast, kunstnikena. Milleks on siis huvi aeganõudvate käsitöötehnikate, Vastuprotsessipõhise, stuudiopõhise oskuspõhise materjalitundliku kunsti suhtes. Et Laural on taust keraamika ja maali valdkonnas ja mina olen õppinud skulptuuri ja installatsiooni, et sealt tuleb ka üsna tugev fookusvormile ja materjalile kuidas omavahel oskustest või millal see projekt alguse sai, kust see mõte tuli oma loomingust, aga et just nagu näitusena saigi alguse jutu käigus, et põhimõtteliselt me olime Lauraga lihtsalt teed joomas ja ühel ajal tuli lauale nii see, et Laura planeeris näitust koos keraamiku Ingrid Allikuga, kellega nad olid just Jaapanist residentuuris saabunud. Ja mina siis puistasin südant, kuidas mind juba mõnda aega on kummitanud leo Rohlini ja hella videviku keraamika ja et ma otsisin võimalust selle mõttega midagi peale hakata või sellega rohkem süvitsi minna. Ja sealt, et me siis hakkasime kuidagi arutama, et kas neid näitlejaid annab omavahel ühendada kuna neil oli ühine aluspõhikeraamika või tarbekunsti näol. Ühesõnaga sealt me siis hakkasime järjest lisama erinevaid kunstnikke, erinevaid. Aga võib-olla ma küsin vahepeale Marikal sama küsimused, väike rida tutvustuseks, millega sa väljaspool seda näitust veel tegutsed ja kuidas virtuaalsed biograafiad alguse sai? Ma töötan praegu kaasas, mis tehti keskses kuraatorina ja minu peamine tegelikult on Eesti 90.-te kunstiajalooga, et korrastan selle keskuse arhiivi, et püüan seda korrastada, digitaliseerida ja selle kõrval teen siis kuraatoritööd, vahel kirjutan ka kriitikat. Ja see näitus, kuidas elada virtuaalselt biograafiat, see sai alguse kõigi laurest, et Laura on selle nagu võtmeisik. Ta võttis minuga ühendust eelmise aasta sügisel ja siis me saime kokku ja siis. Ta rääkis mulle oma mõtetest, et ta oli käinud siis 2015 Jaapanis residentuuris Tre Britteriga ja siis järgmisel aastal Ingrid Allikuga. Siis ta nagu pakkus välja, et kuidas oleks, kui siis kolmik Klaura, Ingrid Tree oleksid siis EKKM-is grupinäitusel ja kas ma olen nõus seda kureerima, et see oli väga huvitav tegelikult moment mulle kuraatrile kunstnik võtab minuga ise ühendust. Pole varem minuga kunagi juhtunud, et ja see oli ka paras nagu väljakutse, et jõuda nagu samale levelile, sest et neil oli juba mingisugune nagu puutepunkt või mingi taustsüsteem, aga siis mind toodi sinna sisse Laura poolt. Jah, see on see nagu taustalugu. Ja siis sellele järgnevalt, kui me siis sügisel kohtusime. Käisime Ingridi juures Ingridi stuudios rääkisime tundide kaupa juttu, et neid jutuajamisi oli meile väga palju tegelikult ja siis kirjutasime siukseid pikki esseesid üksteisele, millest näituseks olla. Ja lõppkokkuvõttes nagu ei saagi nagu kuidagi mööda sellest tegelikult kõigi kolme kunstnikud Tre, Ingrid ja Laura praktikast, et et Laura tegelenud varasemalt väga palju sellise koha tunde loomisega ja kodutundega ja üldse nagu eluruumi temaatikaga ja Ingrid samamoodi nagu kasutanud oma isiklikke esemeid näitustel tegeleb nagu sellise biograafia, kuidas öelda siis nagu esitlemisega näituse vormis, et kombineerides siis keraamikat ja, ja siis oma isiklikke nagu asju näiteks kirju või või midagi sarnast. Ja siis treeritel, tema on pärit USAst, Baltimaadest ja tema kunagi ei olnud nagu tegelikult meie nende jutuajamiste keskel. Aga lähme Skypisime siis nagu kirjutasime üksteisele kirju ja nii, aga tema puhul me lihtsalt eeldasime, et tema teeb neid tee konstrueeritud mööbli nagu skulptuure. Et see oli üks nagu kindel asi, millega me arvestasime siis nagu, et noh, et see oli üks asi, mis mõnes mõttes ka mõjutas kogu näitusestruktuuri. Ja siis see näituse pealkiri tekkiski nagu sellest, et me jõudsime lõpuks nagu sinnapaika, et me tahtsime rääkida nagu elamisest ja nagu sellest, kuidas teha nagu valikuid, kuidas oma elu korraldada. Ja siis me hakkasimegi looma sellist nagu eluruumi mingit sümboolset, nagu väljanäitusesaalis. Et kõik, mida me EKKM-is praegu seal näeme, see ongi sihuke tinglik eluruum, mille abil me siis saame ette kujutada seal elavate inimeste siis elulugusid või biograafiaid, jah, näiteks mingi diivan, mis on nagu dekonstrueeritud, et see on nagu selline tüüpiline element iga inimese eluruumis. Võib-olla siit ma annaksin sõna dile jällegi, et just nimelt see, mida seal näitustel näha või mis on teie jaoks need olulised märksõnad, et siin juba natuke tuli välja, et see tegelemine võib olla selliste Eesti tarbekunsti klassikute loominguga ja asetada nad siis mingisse dialoogi. Aga hea, et kui sa peaks siis näiteks tutvustama inimesele, kes veel ei ole jõudnud vaatama, siis kuidas sa räägiksid sellest. Põhiline ikkagi ongi see, et me oleme selle näituse läbi nagu tõstnud kaasaegse kunsti konteksti. Neli Eesti tarbekunstiklassikud, keraamika ja tekstiilivaldkonnast ja oleme kutsunud nende valitud teostega, mis pärinevad 70.-test 80.-test, kutsunud dialoogi astuma või lihtsalt ruumi jagama või suhestuma. Visuaalkunstiväljal tegutsevad rahvusvahelised autorid, kelle enda loomemeetodid paigutuvad tarbekunsti-käsitöö- ja kaasaegse kunsti kuskile vahealale. Põhiliselt igas näituseruumis. EKKM-i kahel korrusel näebki sellist paaridesse veegolmikutesse asetatud dialooge, mille keskmes on siis tarbekunstiklassiku teos. Et need näitused on paralleelselt ja kui nendest nagu läbi jalutada, ilma võib-olla kõigesse detailidesse süvenemata ja korruste vahel jahutada ja siis nad ikkagi kasvavad väga orgaaniliselt üle üksteiseks ja et ülemisel korrusel on see nii-öelda kontseptsiooni osa, on hästi selge või dialoog tuleb väga hästi välja. Aga samas kuidagi ka alumine korrus on ikkagi kõik need objektid, kunstnikud on omavahel tihedalt koos, töötamist on seal tunnetada käekas. Need näitused peaks teie jaoks, kuidas teie tajute ka seal peaks nagu eraldiseisvana käsitlema või miks nad on eraldi näitused või? Laura rääkis sellest, kui sellisest kahe peaga lohest või mittemidagi lahest või kuidas teiseneb? Seda mina arvan, et see on ikkagi üks näitusekogemus, mis koosneb siis kahest täiesti erinevast kobarast või nagu kaks sellist mõnes mõttes erinevat kogemust, mis seal kokkuseks ühise loovad. Ja nagu läbivaks tegelikult ongi see, et ta on väga vormi ja objektikeskne materjalitehnika ja vormikeskne, et väga vähe tehnoloogiat. Objektid laiutavad seal igas ruumis, aga mõnes mõttes nagu täiendavad 11, et allkorrusel on rohkem. Mulle tundub, et selline jutustavam või nagu narratiivsem, fookus, mille sees need objektid on nagu loodud, aga üleval korrusel on rohkem loodud ruum loodud see nagu struktuurile keskendumine mõnes mõttes on nagu, lihtsalt pakuvad nagu erinevat viisi eksponeerida neid vorme. Ma ei tea, kas minu selline vaade on nagu vägivaldne, aga kui, nagu üleval on eksponeeritud, siis selliseid nagu kindlas mõttes tarbekunstnike töid tarbekunstnike tööd on mõeldud justkui nagu sellesse ruumi, kus inimene tegutseb, et need on loodud selle mõttega, et, et neid saaks kasutada, et need saaks tarbida. See ei ole küll, nagu selle näituse käis, aga et see ongi nagu üks viis nagu seda näha, et üleval on siis need nagu tarbitaad objektid, mis justkui peaks kuuluma sinna nagu eluruumi, siis allkorrusel ongi siis nagu mängitud selle eluruumi mõttega. Et noh, seal on küll jah, mingi selline orgaaniline, tegelikult seotus. Aga küsimus nendest erinevatest koostöödest, et võib-olla üks intriig selle näituse puhul ongi just see, et te olete paljude autoreid toonud just Eesti kaasaegse kunstimuuseumisse ja tihtipeale need piirid, kas midagi on tarbekunst, kas midagi on, ma ei tea, vabad kunstid või kujutav kunst, need jooksevadki nagu institutsioone pidi, et võib-olla need näitusete nagu Ma arvan näiteks ka minus tekitaks võib-olla vähem elevust, kui see oleks tarbekunsti- ja disainimuuseumis, sest et nemad teevad taga eksperimentaalseid projekte seovad ka erivaldkond ja nii edasi, aga see intriig on just selles, et kuidagi see annab nagu lugemiseks mingi võtme, et see on just Eesti kaasaegse kunstimuuseumis. Aga kuidas ta selle tarbekunstvabad, kunstnik, kunstnik, kes töötab mingi materjaliga, kes võib-olla ise ei tee midagi, aga tellib midagi. Ja kuidas ta nendes vetes ujusid enda jaoks või see on üldse nagu mõttetu küsimust. Näe, siin võib-olla peaks nagu rääkima kunstiakadeemia nagu haridusest või noh, et kuidas see haridus on korraldatud, et kui nagu keraamikuid haritakse selle mõttega, et nad tarbekunstnikud siis mõnes mõttes nagu see seadki nii palju takistusi nagu järgnevad nagu näituste tegemisel, et kui sa tahad seda teha EKKM-is näiteks, et no et antud juhul ongi see tegelikult see see juhtum. Aga ma saaksin rääkida näiteks Ingrid allikast, et noh, et kes ongi keraamik, ta töötab kunstiakadeemias keraamika osakonnas dotsendina, et kuidas tema loomingut siis nagu näha seal EKKM-is, et minu jaoks on see, see küsimus veidi nagu kuidagi võõras või et ei ole nagu kohane. Ja ma ei oskagi midagi nagu lauale panna tegelikult siinkohal see intriig on seal olemas. Me oleme, andis juba see, et kui me Marten Esko jutule läksime, siis EKKM-i Direktor siis tema esimene reaktsioon oli jah, väga hea. Meie järgmise hooaja läbiv temaatika on outsiderid. Oli autsaider, lus, väga keeruline oli meil Lauraga selle oma näituse kuraatori positsiooni tegelikult kokku panna, sest et meil on inimesi, kes pärinevadki veel nõukogude aegsest haridussüsteemist, kus oli väga selgelt kogu nende looming, nii vabaloomingut, tarbelooming jäi tarbekunstivaldkonnasiseseks. Ja siis on meil Inglismaalt, et noorema põlvkonna esindajad, kes ei ole kokku puutunudki nii rangete nagu piiritlustega või kelle jaoks oli vaimustav see, et meil oli üldse selline struktuur, et tarbekunstnikutele riigi poolt oli tellimusi, olid suured vabrikud ja see kuidagi oli niisugune nagu süstemaatiline haridus, et praegult noored võiksid võta vabamalt. Kunstiringkonnas on seda tajuda, aga tarbekunsti Eestis vähemalt jah, nagu sa ütlesid, et see ei ole ainult keraamika osakond, kus haritakse keraamikud, et samamoodi on vabades kunstides, kus sa identifitseerida ennast skulptorina või maalikunstnikuna, et Eestis need piirid on, jah, tänu näitusekohtadele ja kooliharidusele rohkem aktuaalsed näiteks nende tarbekunsti klassikute teoseid, et see on neile täiesti esmakordne ja nendega tutvusringkonnale esmakordne tulla sinna majja, neid teoseid vaatama või näha neid seal. Minu meelest oli huvitav ka see, et just sellel omavahel oskustest näitusele, et kuidas nagu kaasaegse kunsti näitamisviiside sissetoomine ja just see dialoogi asetamine kuidagi keeras nendele töödele mingi vindi peale ja minu meelest all Ingrid Allik keeras ise oma töödele seda vinti peale, et minust Ingrid Alliku puhul on väga selge, et tal on nagu need meetodid, tehnoloogiad, võtted on kõik nagu väga põhjalikult läbitunnetatud, aga ta juba keerab selle just selle abstraktsuse või mingi poeetilisuse astme nagu ise sinna peale, aga üleval olid siis teinud seda just kuraatoritöö ja, ja need dialoogid, mis siis hakkasid tekkima, et kui sa paned suurte keraamiliste baaside kõrvale, ma ei tea, kas nad olid faasidega augud. Et nad nägid võrgu monumentaal faasid, kui sa ehitad sinna kõrvale mingit sellise kummalise piknikualad nii-öelda värvib põrandakollaseks ja seinal on suur tekstiil, Vaiknesid gobelään, et see juba nagu kuidagi krutib seda ühte tööd nagu täpselt ja et ta ei ole enam see tarbekunstitööl, vaid ta on nagu tõusnud kuidagi teisiti lenduva. Ma arvan, et see oligi üks siukseid algvõibolla impulsse ka, et luua selline ajatu ruum mõnes mõttes ka ja luua visuaalselt puhastatud ruum, kus kogu see kontekst ja kõik kontekstist nagu pärinevus või generatsioonid või identifitseerimine, et kõik see on nagu teksti ka või läbi nende teoste loomise jälgitav, aga visuaalselt on see ruum puhas, et piirid on hägustunud. Et ei saa aru, et kust ajastust need teosed pärinevad või need tehnikad või need meediumid on seal läbisegi nii väga noorte kui klassikute loodud. Et selles Leo Rohlini faaside ruumis, milles just kõnelesid seal oli meil ideeks võtta just aluseks traditsiooniline tarbekunsti eksponeerimisvõte, mis on siis postamendid asetatud keraamiline vorm kaaslaseks temaatiliselt või visuaalselt sobi kobe laen. Et põhimõtteliselt me tahtsimegi väga-väga lihtsustatud viisil tuua näitusele kokku Cube läänid, keraamika skulptuuri kuidagi ja need omavahel ära segada. Kaisa söödul ja Koit randmel me palusimegi edasi arendada mööblikujunduslikku dialoogi Leo Roslini vormidele, et luua postamenti, aga jah, tulemuseks oli pigem väga Skulpturaalse ja kontseptuaalne vorm. Terve ruum lausa. Ruumilahendus, kõige nagu hullumeelse müroomiume seal näitas et värvid on sellised nagu helekollane, siis on hõbe ja pruun ja nagu siuksed nagu täiesti uskumatud, aga see on nagu väga lahe, nagu kuskil mujal. Ma ei ole niisugust värvikombinatsiooni näinud jah, et nagu vabastada, raputada natukene. Tarbekunstitüüp eksponeerimisvõtteid nüüd on minu jaoks näiteks sekkus sellesse ruumiga kollane sügis, see kollane värv nagu jätkus mingil väga psühhedeelsed kombel nagu väljaspool seda ruumi ka ja ma märkasin seda alles pildistades, tegelikult see kuidagi tekivad mingid kollased ruudud nagu valgele seina. Aga ma tahtsin võib-olla lõpetuseks küsida, et üks üllatus, mis minu jaoks oli, olles elus mitte näinud liiga palju tarbekunstinäituseid ja, ja noh, minu jaoks eksponeerimisvõtted ja kõik, see on väga nagu uus ja erutav. Aga torkas silma kui väga kaasaegne näitus ja just see põlvkondadevaheline dialoog oli minu arust ikkagi väga-väga hästi õnnestunud. Aga kas selline materiaalsusega tegelemine on-Trent kaasaegses kunstis, kas see on nagu kuidagi teie arvates ka kerkivad rohkem esile ja miks ma seda küsin, on ka see, et meil on Tallinna kunstihoones praegu Mari Laanemetsa kureeritud abstraktsioon kui avatud eksperiment, näitus, mille keskmes on Sirje Runge tööd ja näiteks tema ERKI lõputööna teostatud linnaruumi plaanid, et täpselt samamoodi seal ma tajusin, et see on tehtud küll seitsmekümnendatel, aga see mõjub vähemalt kaasaegselt kuidagi. Ja samal ajal ma juba erutavalt, sa saad aru, et see ei ole kaasaeg, et seda oleks väga lihtne praegu teha, aga et see on tehtud just selles ajas ja ruumis, et jah, et selle küsimus sellise uus materiaalse materjaliga tegelemise kohta, kas te tunnete, et on mingi laine? Kindlasti see laine on tunda, aga. Kreetsest näitusest või näed, see näitus nagu ankurdab selle teema, et kui rääkida näiteks käelisest tegevusest sellisest korduvast, käelisest tegevusest ja nagu materjaliga töötamisest, siis Laura põld on ise rääkinud, et see on tema jaoks teraapiavorm ja et selline tundide kaupa lõuendi tikkimine on selline asi, et kus sa nagu saatke oma pingeid maandada, et, et see on nagu mõnes mõttes nagu veidi Esscapistlik asi hosportonoreeskopistlike. Ja, aga kui sa nagu talle toimib, et siis absoluutselt kõik need nagu savivormid ka, et on leidnud, et kui tal tekib selline lühis, kuidas elada, et nagu kuidas, nagu mingeid probleeme nagu lahendada, et siis ta nagu lihtsalt teeb seda tööd selle materjaliga lihtsalt teeb seda nagu ma ei tea, ma ei saa öelda maniakaalselt, aga seal on nagu mingi leevendusvorm. Ja noh, Tree Brittany puhul antud näitusel tema selles mõttes suhestub materjaliga nagu väga intuitiivselt, et vastavalt sellele, et nagu võtab selle mööblitüki kätte mingi diivani või tugitooli, hakkab seda nagu lahti lõikama ja vaatab, et mis seal nagu sees on, et selles mõttes materjal juhib teda nagu olemasolev objekt et siis seda uuesti nagu kokku panna, et ta lasebki ennast nagu kanda sellel, mida ta leiab sealt diivani seest, et mis nagu peidetud kangad või konstruktsioonid seal sees on. Ja Ingridi puhul inglid on nagunii laia skaalaga keraamik, et tal on see rakupõletamise tehnika näiteks ta maises mõttes väga nagu allub sellele materjalile. Keraamika puhul on see, et kui sa paned nagu modelleeritud savi ahju, siis ei tea nagu mida sa kas sealt kätte saad, et sa pead nagu väga avatud sellel olema, et, et selles mõttes avatud ka sellele, kuidas materjal käitub, et seda on nagu mõnes mõttes väga keeruline allutada. Keraamika puhul on see üks nagu jah, selle iseloomust, ajamaid asju ette peab olema nagu väga avatud. Et ei saa nagu sundida seda materjali käituma täpselt nii, nagu see tahe. Omalt poolt võib-olla lisaks, et jah, materjali kunst on nagu kindlasti väga pildis, aga võib-olla erinevus vanema põlvkonna ja noorema põlvkonna vahel ongi just see, et kõik jääb nagu katsetuse faasi. Oma näitusel me just soovisimegi tuua sisse katsetuslikkuse kõrvuti meisterlikkuse ka nii keraamikast ka kohta väga palju selliseid nagu esmaseid kokkupuuteid materjaliga, mida juba noored julgevad kohe eksponeerida aga samas vanema põlvkonna keraamikutel see tehnoloogiline meisterlikkus on hästi tähtsal kohal. Ja sealt ka võib olla märksõna aeglus, mis tõusis meil mitmeid kordi esile, et aega nõudvates tehnikates töötamine, et see on meditatiivne, aga samas nõuab nagu mingit sorti nagu rahunemist. Nende kahe näituse puhul siis tuleb koondav kataloog ja selle esitlus Antsis näituste viimasel päeval, neljandal novembril. Et meil on plaanis selline vestlusring, leo Rohlini ja kaisa sööti, Koit on nendel selles ruumis nendel heina pallidel nii-öelda ja siis õhtu lõpetab siis muusika, väike sügisene pirukate ja sojajoogi vastuvõtt. Et olete kõik oodatud, see on siis pühapäev, neljas november ja kell kaks väga kena. Aitäh Kadi, aitäh, Marika, nii et siis neljanda novembrini ja näituse viimasel päeval terve hulk tegevusi. Ja nüüd on kunstiministeeriumil külas Raivo Kelomes, tere Raivo. Ja räägime Eesti kunstiakadeemias oktoobri keskel toimunud rahvusvahelisest konverentsist, mille pealkiri on koostööpööre kunstis ja uurimisprotsess kunstipraktikas, et tegemist ongi sellise kaheosalise pealkirjaga ja nagu siit juba kuuldub, on siis kaks olulist teemat. Üks on siis kuidas teha koostööd, kellega kunstnik teeb koostööd ja teine on siis mida kujutab endast seeneloo uurimus või uurimistöö kunsti valdkonnas ja tahaksingi võib-olla kõigepealt küsida, et ehk sa räägid, kus konverentsi idee tuli lühidalt ja kuidas kunstiakadeemias siis toimus? Konverentsi idee tuli umbes kevadel eesmärgiga võtta kokku siis kunstnikud, kes tegelevad tehnilise loomega ja kes mõnevõrra siis ka nagu uurivad seda, mis nad teevad selles mõttes, et oluline oli, et nad ei ole tingimata doktori inimesed kuid siis pisitasa ikkagi seltskond segunes inimesed, kes on lihtsalt kunstnikud, uurivad ja doktoriõppurid, kes suudavad selle tõttu natuke doktoriõppes. Ja muidugi mitmed külalised, keda ma püüdsin siis kutsuda Eestis loomulikult, kuid ka Soomest Rootsis. Kuid noh, pealkiri ise mõte oli nagu selles, et mitte jälle teha ühte järjekordset, loome uurimusele või doktorit pühendatud konverents, vaid pigem nagu laiendada. Et oleks endal ka nagu huvitav, nagu intrigeeriv ja konverentsi tehes ma tegin, koosnevad krisseilsiga, kes on siis ka praegu sel nädalal lõpetamas kunstiakadeemias ja kes õpetab mitmetes ülikoolides ning et see pealkiri oleks endale ka kuidagi põnev ja siis Purgatasime üsna mitmeid ideid, umbes paari lehekülje jagu erinevaid pealkirju ja siis selgus, et võiks olla just see kole projektiftorn Award. Jah, sest et kõik need söörniteid pöördeid on juba üsna palju, aga just seda projektilt pöörde ma ei ole nagu kohanud, et võiks nagu midagi sellist huvitavat olla. Ja eesti keeles külasta ka minu arvates väga hästi koostööpööre nagu, ühesõnaga nagu harjutas välja öelda ja seega ei esis kostuv pööre kunstis ja muidugi sellel mitmeid tähendusi nii koostöös tehtava kunsti mõttes kui ka kunsti mõttes, kus autor siis pöördub spetsialistide professionaalsete teostate poole, palun töö komponente siis neil teostada. Aga võib-olla ma küsiksin kõigepealt lähemalt selle pealkirja teise osa kohta, mis siis ikkagi puudutab seda, loob uurimust või uurimisprotsessi võib-olla, või siis väga lihtsalt, et mis asi see selline on, et see sõna artisti Kristafovitš või mis on siis eesti keelde pandud kas uurimisprotsess, kunstipraktikas või loo uurimused, mis asi see selline on. Ja võib-olla on lihtsam rääkida sellest mõningate näidete kaudu, et kas on mõni väga hea loovuurija, kes kes kohe silme ette tuleb, aga jah, et ka Eesti kunstiakadeemias on mitmeid doktoriprogramme ja on on ka doktorikraadi omandanud erinevates valdkondades, et aga ikkagi see asi on üsna uus ja võib-olla läheb sellega vähemalt minu jaoks natuke ebaselge, mida see kõike olla võib. See on uus selles mõttes, et sellest on viimasel ajal rohkem hakatud rääkima ja sellise loomingupõhise või praktika põhise, noh, nagu doktoriõppega tegeldakse Eestis üsna mitmetes ülikoolides Comentas näiteks ja ekas ametlikult aastast 2005, sest siis programm kinnitati haridusministeeriumis ja aastast 2011 on kaitstud siis esimene töö, mis oli selline, loome uurimuslik, kuid mujal maailmas võib-olla Inglismaal on kõige kaugemale seal jõutud, et, et seal on need programmi üle 100, on terves riigis. Ja Skandinaaviamaad on kindlasti väga edumeelselt sellest olla, kuid mulle tundub, et, et noh, laiemalt on siin juba mingisugune tsükkel või kring täis saanud, sest võiks öelda, et 20 aastat. Ta on seda juba tehtud ja üksnes elektoritest, näiteks Jan Kayla siis Helsingi kunstiakadeemia rektor, dekaan praegu tema ettekanne oligi 20 aastat, loome uurimust, eks ole, mis on siis võidetud, mis kaotatud, eks. Nii palun. Aga ma ütleksin, et pealkiri oli natuke parem kui ettekanne selles mõttes, et ta ei olnud niimoodi väga akadeemiline systemaaterda, umbes et oleks üksipulgi üles lugenud, et mis siis need võideti ja kaotati. Et ta rääkis sellest, et kui kuskil jaksimate lõpus, kui nad alustasid, oli umbes märksõnu internetis kuskil nagu paarkümmend, eks ole, artistid Chrysseutšiga siis nüüd on neid miljoneid, eks ole võimalik leida. No vot, ühesõnaga, ja noh, muidugi me saame viidata Polonia protsessile sellele mitmeastmelisele kõrgharidusele, et nüüd see kolmas aste ja nii edasi, et see peab olema nagu nendes kunstikõrgkoolides ka. Aga mõte on nagu jah, selles, et viia ikkagi kunstialane looming ja kunstialane praktika mingisugusele järgmisele tasemele, et hakata nagu reflekteerima selle üle arutlema, analüüsima selle üle, kust see kõik tuleb ja mis selle mõte on ja, ja kuhu see kõik nii-öelda välja viib. Ja mulle tundub, et parimad näited on ikkagi kunstnikest on niisugused, ütleme, need, kes on juba lõpetanud, need ksele teevad oma töid, kellel on oma niisugune loominguline karjäär, loominguline käekiri välja kujunenud, kellel on mingisugune kriitiline masstöid, on välja kujunenud pinnalt nad siis astuvad järgmise sammu, nii nagu näiteks Erki Kasemets või siiski telia Signe Roots või ka Varvara kuli ajeva näiteks, kes hakkab lõpetama, näed sel aastal kaitsma. Et neil on juba üsna suured kogemused ja teatud, et noh, moment, et on, mille põhjal nagu teha, et selles mõttes ma arvan, et egas ja teistes institutsioonides, kus see kõik on, on teisi inimesi ka erinevate arvamustega, kuid minu mulje on ikkagi niisugune, et see peab põhinema autori enese teatava enese külasel, karjääril ja suhteliselt inimlikus mõttes nagu küpsel ilmavaatel. Sest andekad inimesed on üsna palju, et mulle tundub, et ütleme noh, varastes kahekümnendates, lihtsalt andekas inimene, kui hakkab näiteks doktoritööd tegema, siis sellest kujuneb just magistritöö nagu jätk, lihtsalt et on küll häid mõtteid ja on seal head teostuste head andekust ja aga noh, et elukogemust nagu, nagu vajaka teatud niisugust isiklikku läbielamust elupõhist, läbielamust. Ma arvan, et see on väga hea mõte selle juures, sest et tegelikult see Polonia protsess ju ka ühelt poolt nagu hästi kiirustab seda õppurit, et bakalaureuseõpe on muutunud kolme aastaseks, sinna otsa tuleks kohe teha magister, sest baka ei tähenda enam praktiliselt midagi. Et ta tegelikult lükkab selle inimese nagu kiiresti nendest astmetest läbi ideaalis aga et võib-olla siis ongi hea, et see doktor on siis see koht, et mitte otse sinna sukelduda kuidagi, aga et võtta nagu aega tegelikult selle loomingulise portfelli kogunemiseks kõigepealt ka, et see on. Väga huvitav ja ma olen sellega täitsa nõus, võib-olla mingis teadusvaldkonnas võiks teistmoodi olla, et lihtsalt inimene on nagu helge peaga suudab infot kiiresti läbi töötada, et seal see elukogemus oli niivõrd oluline lihtsalt noh, vaimne niisugune distsipliin ja talent siis noh, tundub kunstis nagu päris nii ei ole, kuid muidugi neid asju võib nagu mitut moodi teha, ent siiski vaadates neid töid, mis praegu tehtud on, nad on ikkagi parimat minu arvates, eks ole, on, on need, kus me näeme inimese isiklikku kunstnikku, nagu kogemust seal taga. Tulles nüüd selle koostöö juurde tunduv sõna on nii siin atraktiivne, tahab sassi minna lausa, aga tulles nüüd selle poole juurde, siis nagu konverentsi teatas, oli välja toodud, et disainis võib-olla ja ka teaduses. Loomulikult on see selline koostöö tegemine elementaarne ja ei saagi teisiti olla, aga just sellistes vabades kunstides, kujutavas kunstis ikkagi pigem nagu ei ole nii tavaline. Kas selle põhjus on ikkagi põhiliselt selles modernistlikus kunstnik geeniuse müüdis või kuidas sa näed seda ja miks, miks nüüd see pööre just nüüd välja kuulutab? Ma ütleksin, et nii ja naa, muidugi põhjus on selles modernistlikus kunstliku geeniuse müüdis, mida siis see lähenemine juskui lammutab, ent samas siin lammutada ei ole vaja mitte midagi enam, sest see on ammu juba ära lammutatud. Ja juba jätame 50 60 70 aastat tagasi on need tendentsid nagu pihta hakanud kunstnikud, vabade kunstide esindajad on hakanud tööle koos teostajatega, et tellitud siis teadlased või teoste komponente lausa ettevõtetes või asutatud lausa ettevõtteid, mis on spetsialiseerunud näiteks minimalistlike skulptuuride teostamiseks või muud sellist. Ja ta puht isikut, noh, mina tahaks nagu väga nagu lammutada seda, seda kunstliku geeniusega tähendab ka nagu mitte ainult sellest aspektist võiks teostuse komponente mujalt saada, vaid et ka kunstnikule teadlik sellest, mis ta teeb, et ta ei tee nagu mingi spontaanse, ürgse purske ajal. Teostvaid ta kaalutleb, analüüsib, uurib, korjab materjali, viskab midagi kõrvale, eks ole, midagi otsib jälle juurde, eks ole, et see võib üsna pikaldane protsess olla, mille jaoks tema enese kompetentsist alati piisav. Ja siin ongi meil niisugune, mitte ainult postmodernism post-post. Selline kunstnik, kes ikkagi elab ja tegutseb omas ajas ja teatud niisuguses ühiskondlikus suhtlusolukorras, kus ta on avatud erinevatele mõjudele, ainult püüab siis ka mingit oma niisugust nagu terviklikkust sellest nagu läbi viia. Aga noh, üks komponent selles koostööpõhisuses on vast see, et teatud kunstivaldkonnad, eriti tehnilistes kunstides on muutunud niivõrd komplitseeritataks, et lihtsalt et neid kunstnikke, kes oleksid nii-öelda multikompetentsed, multiuniversaalsed on äärmiselt vähe või ta on väga raske nagu jõuda niisugusele tasemele, et sa oled näiteks programmeerija, oled teoreetik, oled sihuke visuaalne teostaja ja, ja siis kõige selleni Adakommunikaator veel ka nagu teistele ütleme nii, et selles mõttes eriti pidades silmas tehnilise kunsti nakate digikunsti muudatusi väga otseselt on ikkagi jõutud selleni, et tehakse koos teiste tippprofessionaalidega, kes teostavad neid erinevaid teoseid, teose elemendid ei ole need tingimata need füüsilised, niisugused manufaktuur et umbes nagu skulptuuri keevitatakse kokku suurteks komponentideks, väidet programmeeritakse näiteks programmeeritud näiteks osis. Selles teoses võib koosneda ka erinevate programmeerijate näiteks jõupingutust, Tänaku liitmisest pluss siis veel erinevad komponendid, jällegi kõik oleneb sellest, missugune on selle kunstniku sotsiaalütleme võimekus kas siis nende inimeste angaseerimisel ilma nende neile maksmata või siis lihtsalt tellides seda tööd nende käest samamoodi nagu mingi ettevõte võib-olla tellib. Siis aga küsimus, et kunstnik peab olema kompetentne tellija, nii et tegelikult mulle tundub, et et kui sa lähed väga kaugele tegelikult nende tellimustega just sellisest Enda kogemuse sfäärist, siis on ikkagi nende maailmade vahel selle ühenduse loomine võib-olla ka päris keeruline, et selles mõttes mulle tundub, et kunstnik peab ikkagi ise teadma ka ja peab olema haritud kasvõi selle tasemeni, et ta suudaks mingites terminoloogiat s kaasa rääkida ja saad aru, et muidu need maailma ikkagi üldse ei ühendu ja mingit koostööd ei tule, et, et siis saab väga puiseks kuidagi. Ja no absoluutselt see on äärmiselt oluline, et kunstnik saab aru ka, mida ta küsib teise inimese käest ja hea, kui tal mingisugune aimdus või mingi kogemuski on olemas nagu sellest, mida ta küsib, aga tal ei pruugi olla nagu süvitsi kogemust sai tegeleda organantski IGA PÄEV. Kui inimene näiteks iga päev tegeleb mingi valdkonnaga, tema nagu tahab seda kompetentsi endale saada, siis ta peab järelikult kuidagi hüvitama seda tööd, kuid samas jällegi kogu see jututeema tegelikult on noh, ütleme isegi Eestis vähemalt umbes 20 või isegi rohkem aasta vanune millel oli seosed siis näiteks multimeediaga üheksakümnendatel, et siis see tuli nagu esmakordselt nagu meie kultuuriruumi selline tehniline kunstiloome mida seoses multimeedia seoses ka näiteks videoga või seoses ka fotograafiaga. Kunstnikel esiteks ei olnud vahendeid ja ei olnud ka piisavalt nagu oskusi ja kõige selle kasutamiseks. Ja minu arvates kogu selle 90.-te näiteks multimeediaajastu tulemus on see, et Eestil on ikkagi üsna vähe selliseid lõpetajatel multimeediaprojekte. Sest et see koostöövõimekus inimeste vahel oli siiski suhteliselt halb ja see töö oli ka küllaltki kallis. Et noh, et see ei ole nüüd nii-öelda nagu eile kohale tulnud temaatika. Teisalt jällegi noh, nagu ma siin enne ütlesin, seoses nende väljapaistvate nii-öelda kunstnik uurijatega, et väga oluline on aga isiklik kogemus, et see isiklik, sinu isiklik kokkupuude ideedega materjalidega teostusega või millega tahes, aga see ei kao mitte kuhugi, ikkagi väga oluline on see, et sa ka ise oled nagu läbi käinud mingisuguse, sellise väga praktilise, väga füüsilise, b kunstiloomes, ent kui sa hakkad ikkagi produktiivsemalt tegutsevat vahel on nagu põhjus lihtsalt see, et sul on vaja nagu rohkem pigem need mingeid elemente, mida puhtfüüsiliselt sul ei ole aega teha ja selle jaoks võetakse abi juurde. Ja samas jällegi kõnedest sellest nii-öelda tellimuslikust või nii-öelda mitte kõike sajaprotsendiliselt nii-öelda tegevust kunstnikust. Me võime minna kas või maalikunsti juurde ja küsida mõne maalikunstniku käest, et kas tema oma alusraame teeb ise või kas ta oma lõuendi teeb ise, eks ole. Et see algab juba kuskilt sealt pihta, ütleme see proportsioon, millises ulatuses siis kunstnik võtab teise inimese tööd oma teosesse, see on lihtsalt erinev, mitte et seda ei eksisteeri. Aga selle konverentsi kohta nüüd küsida, et mis teemad jäid õhku või, või mis teemal korraldada järgmised sellised rahvusvahelised kokkusaamised, et kuidas nüüd seda edasi minna. Tähendab, ma arvan, üks teema, mis siit välja tuli, oli just seotud selliste marginaalselt doktoriprojektidega mis juba hakkas nagu ka selle konverentsi raames välja kujunema, kuna õnnestus kutsuda üks Rootsi lõpetaja Malina Ranelle, kes eelmisel aastal tegi oma tokere kaitselised niimoodi, et tal ei olnud mingeid kirjalikke teese. Et ta ainult informatiivne osa oli ja tema tööle siis ta selline vaidlus ja neid töid oli veel ja ma tahtsin neid inimesi saada. Kahjuks mul ei õnnestunud saada, sest inimesed hõivatud ja muud, et ei olegi nagu kirjaliku sellist analüütilist teksti, vaid ongi selline esmane teos objekt ühel oli natuke koomiksiraamat, ühel oli siis selline Scupsuaal minister seal ruumis, kus ei olnud ka nagu noh, niisugust reflekteerivad teksti vaid, vaid nagu oli selline nagu esmane kunstitekst. Et praegu ikkagi noh, meil on kujunenud niimoodi, et. Et kunstnik või doktorante siis kolm näitust, mis on eelretsenseerinud, üritavad ja sellele kirjutage juurde siis selle analüütilise teksti ja siis põhjuslikus seoses, et kõigepealt nagu teos ja siis on nagu see tekst nagu sinna juurde, aga teinekord on nagu vastupidi, et inimene võib alustada nagu kirjutamisest hoopis, nagu sõnadega, nii-öelda mängides ja sealt jõuab, seal on mingi füüsilise teoseni ja sealt võib-olla tuleb jälle tagasi ja eks ole, teksti juurde hakkab läbi teksti seda kõike vaatama. Nii et selles mõttes piiripealsed nagu segased variandid oleksid need huvitavad, mis nagu noh, näitaksid, et kus kandis mujal maailmas on, et selline esimene selline elementaarne tsüklon juba läbi käidud ja see, et sul on kunstiteos ja, ja tekstina juurde, et sellist väljundit või sellist noh, järgmist lehekülge nagu ootaks, mis kindlasti pingestaks diskussioone. Ja esiteks ka nendele haridusinstitutsioonidele suure väljakutse, absoluutselt. Ma arvan siin tõmbamegi selle väikese kokkuvõtte kokku, jääme ootama siis segaseid ja ja hübriid-seid ja väljakutseid pakkuvaid doktoritöid kunstidest. Aitäh, Raivo Kelomees kunstiministeeriumisse tulemast. Tänan kutsumast. MINA OLEN Maarja. Ja kohtume taas kuu aja pärast. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Suvi otsa oli üheks juhtivaks teemaks kunstiajakirjanduses biennaali ndus ja seda olenemata sellest, et tänavu Veneetsia biennaali toimunud seest toimus manifest, ta, mis on samuti üle aasta aset leidev rahvusvaheline kunstimaailma suursündmus toimus Berliini biennaal, millel on arvestatav sümboolne kapital. Rohkem kui korra hakkas silma liverpooli biennaal, mis tähistas oma kümnendat juubeli Veneetsia biennaali sarnast ajaloolist kaalummav. Sao Paulo biennaal toimus see aasta 30 kolmandat korda. Kõige selle keskel toimus ootuspäraselt biennaali formaadi kaitsmine ja samal ajal ka kritiseerimine. Alustada tuleks ilmselt sellest, mis on kõik see ajakirja friis septembrinumbris ilmunud biennaali lainet koondavate artiklite valikus. Väidetakse, et maailmas toimub 200 biennaali ringis. Kahjuks ei viita friis väite aluseks olevale allikale. Märksa veenvam on Zürichi teadlaste poolt saksa liku täpsusega läbi viidud uurimus, mille kohaselt toimub maailmas 316 biennaali kauneid graafikuid. Millal ja kus biennaali laine algab ning paraku pigem õplukest andmete analüüsi saab lugeda internetiajakirja on q reiting juunikuisest erinumbrist. Paraku ei ole uurimuse läbiviija kuigivõrd täpselt oma andmete allikate loetelu osas viidates paarile suuremale koonduvale internetiportaalile ja mitmetele teistele lehekülgedele, mis jäävad anonüümseks. Asi on lihtsalt selles, et puht empiirilise kogemuse põhjal ei ole ka 316 kaugeltki mitte kõik maailmas toimuvat biennaalil. Osa probleemist on selles, et jäetakse täpselt defineerimata, mis deebeeennaalist biennaali. Kuid Chain Morris kirjutab aarti News Peiperis pealkirja all. Kas biennaali mudel on tuksis? Iste paljanial, model pastad sisi kaasada biennaali koondnimetuse alla mitte ainult üle aasta vaid ka kolme aasta järel toimuvaid näituseid. Ning loomulikult räägib ta ka dokumendast, mis toimub iga viie aasta järel. Nii ei jää muud üle, kui oletada, et üldnimetaja biennaal alla kvalifitseeruvad ka kõik iga-aastaselt toimuvad suured rahvusvahelised näitused. Ehk siis kenal on suur rahvusvaheline maineüritus. Kuid endiselt jääb lahtiseks, mille suhtes mõõdetuna suur- ning mis tähendab rahvusvaheline. Üheks biennaali mudeli probleemiks, millest Chain Morris kirjutab, on puhtinimlik faktor. Kas meil on piisavalt kuraatoreid ja kunstnikke, kes suudavad püsivalt piisava kvaliteediga sisu toota. Riias elav vene päritolu kultuuriajaloolane Kirill kobrin lahendas kunstinäituste kvaliteedi ja kvantiteedi suhte retoorilise küsimusega. Kui palju rokk-kontsert toimub maailmas aastas ning kui mitu bändi annab välja healgumi juhtides sel viisil tähelepanu asjaolule, et nii-öelda biennaalindus ei ole midagi kujutavale kunstile eriomast. Otse vastupidi, suursündmuste kasv on märksa laiem. Kultuuritööstuse fenomen PRIA kaasaegse kunstibiennaal Jery pokad käsitlevat vestlusringi, kus Kirill kobrin osales, saab kuulata-vaadata Youtube'is Shindrek Chaneli nimelisel kanalil. Biennaali rahvusvahelise võtab aga kokku kati kirjutatud retsensioon 13.-le Baltitriennaalile. Ajakirjas friis ilmunud artiklis tõdeb kat, et balti triennaali ei anna mingit ülevaadet regioonist ning järeldab, et ehk peame loobuma ideest, et rahvusvahelised biennaalil peegeldavad seda maailma, milles me elame ja mõtleme ning meil ei jää üle muud kui leppida läikiva ja hästi kujundatud globaalsusega. Ei saa väita, et kriminaalid ise ei oleks neist probleemidest teadlikud. Tundub, et diskussiooni vallapäästjaks oli 2000 seitsmeteistkümnendal aastal toimunud dokumente 14. See iga viie aasta järel traditsiooniliselt kasselis Saksamaal toimuv suurüritus on oma üle mõistuse kasvanud mahukuse ja kolonialistliku vaatepunkti tõttu häbipostis pea kõigis biennaalidest rääkivatest tekstides. Ilmselgelt ei saanud biennaal kui institutsioon sellele reageerimata jätta. Susan Falken, Housen analüüsis juba viidatud ajakirja friisbiennaalidele pühendatud septembrinumbris tänavu traditsioonilist mudelit lõhkuda üritanud Berliini biennaali ja manifestad kuid näginud tonti sootuks mujal. Nimelt jõudis Balkan Housan järeldusele, et enesekriitilised kureerimis praktikad, mis üritavad vältida rahvusvaheliste suur näitustega kaasnevat paratamatut koloniaalset pilku maailmale võivad võtta pionaalilt kunstilise sõltumatuse ja poliitilise kõnevõime. Tänavu Palermos toimunud manifestis oli avalikult linna promoüritus, kus kunstilised kaalutlused olid seatud rahva teenimise vankri ette ning Berliini biennaali erakordselt konservatiivne ekspositsioon sai oma näo peamiselt Aafrika päritolu kunstnikelt, kelle huvid olid seatud biennaali sisuliste valikute keskpunkti eesmärgiga vältida lääne päritolu identiteedi poliitiliste klišeede võidutsemist. Näitena sarnasest olukorrast mainib palken House Berliini müüri langemise järgset situatsiooni kus Lääne-Berliini kunstiajaloolased pöördusid oma Ida-Berliini kolleegide poole ettepanekuga ühendavad jõud feministliku kunstiajaloo kirjutamisel. Ent Ida-kolleegid lükkasid läänest tulevad probleemid kõrvale sest neid huvitas märksa rohkem enese kurssi viimine Lääne-Euroopa kunstiteooriaga, millele ligipääs oli senini väga piiratud. Just see oli vabadus, mida ihaleti. Nii olid Berliini biennaali näituse keskmes 2018. aastal kunstnike traditsioonilised käsitöölised, oskused mis on Euroopas üldiselt vananenud arusaam kunstist. Kokkuvõttes oli mõlema biennaali puhul nii manifestis Palermos kui Berliinis näitus ja selle külaline teisejärgulised. Ennekõike oli tegemist kunstnike, kuraatorite, kultuuritöötajate, igat sorti aktivistide ja linnaametnike koostööga mis ei olnud lihtsalt ettevalmistus töö näitusele vaid vältaski kogu biennaalil toimumise aja. Meie regiooni jaoks see aasta vast olulisema Riia kaasaegse kunstibiennaali eri Boca kohta midagi taolist öelda ei saa. Tegemist oli kõige klassikalisema kaasaegse kunsti väljapanekuga. Tundsin end nagu hiiglaslikus moodsa kunsti muuseumis, kus kõik on ilus ja turvaline. Kui räägime biennaali mõõdupuuna suurusest, siis Oliveri Boca kindlasti rohkem biennaal kui manifesti või Berliini biennaal. Rippoka kõrval, mis oli oma autorite valikul rõhutatult balti riikide ja eriti Euroopa-keskne, toimus veel ka Tallinna graafikatriennaali, mis on samuti omamoodi balti riikide kunstivälju ühendav sündmus. Kusjuures, kui Boca Riias toimus esmakordselt, siis Tallinna graafikatriennaali tähistas oma viiekümnendat juubeli. Lisaks ribokale on kunstiministeeriumi eetrisse mineku ajal käimas veel ka artišoki biennaal mis räägib küll rahvusest, ent mille puudub seekord otseselt rahvusvaheline mõõde. Kuid artišoki biennaali juurde tuleme tagasi näitusesoovituse rubriigis. Tänaseks saate kangelaseks on aga balti triennaali. Kui ma saan õigesti aru, on 1979. aastal Vilniuses algatatud balti triennaali näol tegemist oma algselt ideelt sarnase sündmusega, nagu olid Tallinna graafikatriennaali või skulptuuri kvadrinaal Riias. Ilus nõukogulik idee rahvaste sõprusest mis ei erine kuigivõrd sellest rahvusvahelisest koostööst, mida tänapäeval suuresti läbi erinevate fondide arendatakse. Eriti Põhjamaad on selles vallas erakordselt edukad olnud ning nii on skandinaavia kunstnikud vähemalt Baltimaade rahvusvaheliste näituste autorkonnas muljetavaldava osakaalu saavutanud. Paraku ei ole Baltimaade biennaalil selles valguses meie kunstnike tutvustamisel kuigivõrd edukaks osutunud. Kui eelmised balti triennaali on kõik toimunud Vilniuses Leedu kaasaegse kunsti keskuses siis tulenevalt asjaolust, et kõik kolm balti riiki tähistavad oma sajandat sünnipäeva tekkis poliitiline tellimus eelarveliste vahendite näol ka kujutava kunsti vallas miskit vabariigile sünnipäevaks kinkida. Ning üheks neist kinkidest on balti triennaali korraldamine kõigi kolme riigi pealinnades. Mul oli ilus plaan külastada balti triennaali Vilniuses, Tallinnas kui Riias, et siis lõpuks olla kõige pädevam kriitik. Tegelikkuses läks kuidagi kehvasti, jõudsin paid triennaali Riia näitust vaatama. Kim, kust triennaali riia versiooni eksponeeriti, on oluliselt väiksem pind kui kaasaegse kunsti keskuse Vilniuses või kunstihoone Tallinnas. Nii tundus küsimus, millises vormis triennaali Riiga tuuakse mulle algusest peale intrigeeriv. Tulemus on korraga nii suurepärane kui täielik läbikukkumine. Ma ei saanud paraku avatseremooniale minna, kuid üks kolleeg, keda päev hiljem teel kinni kohtasin, ajas mind täielikku segadusse väitega, et avati kaks näitust. Üks koondab kaht kunstniku ja on päris hea, aga Triionaal on täiesti kohutav. Ning ka hiljem olen Riiga sattunud natuke kunsti kaugematelt näituse külastajatele saanud kommentaare laadis. See see esimene näitus oli täiesti mõttetu, aga teine on märksa parem. Asi on nimelt selles, et balti triennaali esinduslikkust kunstnike teoste massist eksponeeritakse kinnisainult duot ben purgis ja Ksenia Peedan kelle massiivne visuaalselt Jevgeni Zolotko praktikatega paralleele võimaldab. Ruumiinstallatsioon on tõepoolest muljetavaldav. Ülejäänud pionaalist on Riiga toodud juhuslik valik objekte ja videosid. Kusjuures ei ole selge, kas tegemist on tervikteostega või vaid detailidega. Eriti koomiliseks muudavad ekspositsiooni kataloogist välja rebitud lehed, mis muidu võib-olla isegi tervikliku kontseptuaalse institutsioonina mõjuva ruumi ära tükeldavad. Läti kolleeg Kaarlis Verpe, kelle retsensioon Baltitriennaalile peaks ilmuma internetiportaalis Con wrong küsis minult, mis deebeeennaalist biennaali. Vastasin talle, et see ruum teebki. Definitsiooni kohaselt ei saa biennaali näol tegemist olla personaalnäitusega. Selle tõsiasja valguses on mul hea meel, et kuraatori otsustanud üritada suuremat hulka töid kinni ruumidesse lahustada ning lubas Penburgise ja Ksenia Peedani installatsiooni särada. Ühe ruumi ohverdamine tõestamaks, et tegemist on ikkagi triennaaliga, mitte lihtsalt näitusega on kuratoorne kompromiss pidama. Heaks ei kiida, aga ju seda siis oli vaja. Raadiokuulaja ilmselt märkas, et eelmise, see on käesoleva hooaja esimese kunstiministeeriumi lõpus, ei kõlanud näituse soovitust. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei usu, et selline raadiokuulaja eksisteerib. Aga seda pigem õnneks või kahjuks. Sest asjaolu, et tänase saate lõpus on näitusesoovitus, võib märksa suurema tõenäosusega tähelepanu köita, sest tegemist on ilmselgelt erapooliku valikuga. Niisiis seekordne näitusesoovitus on meil täna ja homme, see on 27. ja 28. oktoobril balti jaama ootesaalis toimuv artišoki biennaal, artišoki biennaali kureeris see aasta Sten Ojavee ning ootuspäraselt on biennaali fookuses mood, mis seekord seatud kandma rahvuslikkuse ideed. Kusjuures see ei tähenda, et biennaalil osaleksid vaid moekunstnikud. Pigem vastupidi sageli viidata artišoki biennaalile, isegi mitte kui kunsti, vaid kunstikriitika biennaalile, sest kunstnike poolt biennaalile toodud teoste kõrval eksponeeritakse näitusesaalis ka kriitikute tekste. Kui artišoki biennaali kuidagi summeerida püüda, sest nagu saatelõigu algul sai tõdetud, on biennaal ennekõike suur ja uhke. Siis on artišoki biennaali saavutuseks tänavu kaheksa uudisteost ja 72 kunstikriitilist teksti. Ehk kui mitte produtseeritud uudisteoste arvult siis vähemalt teksti mahult artišoki biennaal alati on rahvusvahelisel tasemel olnud. Biennaali viimasel päeval, see on pühapäeval, 28. oktoobril kell 18, null null esitatakse biennaali raames balti jaama ootesaalis ka raamatut. Kunstan moos elu saiakärul, mille näol on tegemist aastatel 2006 kuni 2018 kunstikriitika blogis artišoki publitseeritud tekstide valik kogumikuga. Samas on võimalik soetada ka varasemat artišoki biennaalile katalooge. Te kuulasite saadet Tartu möliseb. Mina olen saatejuht Indrek Grigor, kuulmiseni.