Tere, head kuulajad, alustab selle nädala helikaja, mina olen Johanna Mängel. Rahvusooperis Estonia debüteeris läinud kolmapäeval metsosopran Kai Rüütel ning neljapäeva õhtul esietendus Eesti balletisajandaks sünnipäevaks kolm lühiballetti. Kahel õhtult kogus muljeid toimetaja Anne proomik. Heliloojad Liisa Hirsch, Liisa Hõbe ja Marta-Liisa Talvet külastasid Aga rahvusvahelist nüüdismuusika festivali afekt, mis toimus tänavu 29.-st oktoobrist esimese novembrini Tallinnas ja Tartus ja tõi siia maailma nüüdismuusika tippklassi kuuluvad heliloojaid ja interpreedid. Festivali peakülalised olid Helmut lahvenmann Rebecca Saunders ja Enno Pope, kelle looming kõlas ka mitmel festivali kontserdil. Festivali sümfooniakontserdil käis ka muusikateadlane Toomas Siitan. Ta on, kes kõneleb mõistest afekt muusikas. Festivalil toimunust, kuuldust ja nähtust räägime juba õige pea pikemalt. Sel kolmapäeval, seitsmendal novembril debüteeris Rahvusooper Estonia laval Bizee Carmeni nimirollis metsosopran Kai Rüütel. Voldemar Kuslap jäi laulja esinemisega väga rahule. Niisugune anne võtab sõnatuks. Suvel 10 Birgitta festivalil teda esmakordselt elus kuulsin. Vaatasin ja siin tuleb palju metsailusa kauni häälega. Väga musikaalne, väga kaunis, näeb välja ja, ja täna näeb, tulid Eesti kingitus ja suurt rõõmu teeb, et niisugune metsa. Ja samas huvitav, et siiamaani ei ole veel kohalikule lavale rahvusooperis ei jõudnudki, kuigi on laulnud juba Londonis kommend Gardenis korduvalt rolle suurte superlauljatega kõrvutada. No jõudis lõpuks koju. Aga missugune roll võiks olla veel tema jaoks sobiv siin meie teatrist? Sellesama etendusega tähistas rahvusooper ka omal ajal Mika Eela rollis säranud soprani Maarja Haamer, renteri kaheksakümnendat juubelisünnipäeva. Väga väga jäin rahule. Kõigepealt tal on väga kaunis hääl, see on tal väga hästi paigas. Teiseks, mulle meeldib väga tema temperament, nii et see oli ikka Carmen. Tõepoolest vahva, vahva, tore tüdruk. Väga hästi. Ei tehtud, nii et oli vääriline etendus teie juubeli puhul. Oli kelm, ma olin tõesti Vaemmustatest. Ainult et jah, mulle ei meeldi ise hall lava, mina tahaksin näha paania heledaid kollaseid maja, sein, päikest ja sära, see oli liiga pime minu jaoks. Aga Karmen on täitsa ideaalne. Ma soovin teile kõike kõige paremat. Kai Rüütel laulab Carmenit ka 18. novembril. Päeva, kaheksanda novembri õhtul toimus rahvusooper Estonia laval kolme noore eesti koreograafi uue balleti esietendus Tiit Helimetsa ballett lõng oli loodud Sven Grünbergi muusikale. Eve Mutso balletis kaja kõlab Michaels lämbi ja Christian kõrveri muusika ning Jevgeni kriibi valgus, aknas on loodud Artur Lemba, Lepo Sumera ja Saša Puškini muusikale. Peale esietendust uurisin Heili Einasto alt, kas neid kolme balletti võib vaadata kui üldistust sellest, mis toimub Eesti balletimaailmas 100 aastat peale selle sündi? Mulle tundub, et see on pigem nagu tulevikku vaatav, et kõik, need on ju koreograafid, kes tegelikult oma koreograafi teed alles alustavad. Põhimõtteliselt keegi neist ei ole ja niisugune kindlalt juba väljakujunenud koreograaf. Et seda on ka näha. Me näeme kõikide nende juures nii seda, kust nad on tulnud, kelle juures nad on õppinud pinud kellade loomingut, tantsinud, et selles mõttes see on nagu väga äratuntav. Kui nüüd küsida, et kas see on see, kus Eesti siin praegu on, siis selles mõttes ka, et ah kriit pakkus nagu sellise konkreetsed sissevaated inimeste ellu mul tuli kohe ette, et noh, see on nagu perekoolisuhted ja pereelu rubriik, kus meil on siis mitu niisugust erinevat teemat. Igatsus siis see, kus mees ei võta vedu ja tegeleb oma asjadega, kui ta siis võtab vedu, siis naine on huvi kaotanud ja siis on meil see nii-öelda noore pere elu, kes lapsega on hädas ja, ja siis lõpuks niisugune küpsem paar, kes samamoodi otsib nagu, et ühest küljest on suhted head ja teisest küljest jääb midagi puudu. Et see oli nagu teema mõttes täiesti selline asi. Eve Mutso teemal hästi abstraktne, mulle meeldis selle algus, kuidas noh, see tuli ja lõi niukse visuaalse pildi teemaarendus ei olnud nagu minu jaoks väga huvitav. Jaa, Helimets võttis jälle selle noh, niisuguse elutee teema, mis on igal ajal kaasaegne ja nüüdisaegne ja puudutab nagu kõiki neid, kui nagu mõelda veel, et mis nagu neid kolme balletiühendusest mulle nagu tundub, et nad kõik vaatavad nagu maailma selliste pigem väga õnnelike silmadega või näevad seda kõike helgetes värvides. Sellist väga masendavat tunnetust ei olnud, et ikkagi oli ju nagu usk inimesse ja noh, oli tunda, et kaks Korographen töötanud väljapool Eestit kas või selles mõttes, et nad taotlesidki suuremat abstraktsust, milles on oma plussi oma miinus ja noh, püüdsid nagu üldistada, et noh, kriid nagu jäi sellise konkreetsuse juurde noh, oli ka tunda, et ta on väga, siit oli tunda, et ta on siinseid ballete Marina Kesleri loomingus väga olnud sees ja noh, ma ütlen veel kord, et algajale või alustavale koreograafile on see noh, nagu täiesti mõistetav. Ja minu arvates nad kõik olid noh, siiski vähemalt oma aitäh, et suutsid nad tõesti selles korreograafilise keeles edastada. Et see on ju suur pluss, oli tunda ka, et nende töötantsijatega oli olnud produktiivne. Tõenäoliselt nad jäid oma tantsijatega rahule, ma tundsin, et tantsijatel oli nii-öelda hea seda teha oli tunda seda niisugust tegemise rõõmu, mida alati ei tunne, need kõik, need on niisugused pluss asjad selle õhtu juures nende balleti puhul siis meil ei mänginud mitte orkester, orkestriaugus, kaid kõigi puhul oli salvestatud muusika ja siis ilmselt siis koreograafiliselt ka selle valinud. Aga et missuguse mulje see muusikavalik jätist näiteks kõik korra krahvid olid otsinud selle helilooja, kellega nad tundsid ilmselt seda tühist hingetõmmet, noh, teadlased, need, kes töötavad väljas, neil oli siia tulla ja see töö oli nagu väga pingeline, sest nii Heli Mets kui Mutso töötavad oma trupist täie jõuga nii-öelda. Noh, muidugi ma Pean ausalt ütlema, et ma ei armasta väga seda salvestatud muusikat, sest ma tunnen, et tants ikkagi hakkab teistmoodi hingama kui tan orkestriga. Tantsijad ise räägivad seda. Et ikkagi see asi kõlab teistmoodi. Ükskõik kui hea salvestisega meil ka ei oleks tegemist see natukene noh, segas, kuna nüüd kõik oli kliendi pealt, siis, siis siin ei teki seda kontrasti, mis vahest tekile Too oota, miks nüüd nii ja naa. Ma arvan, et lavastajad olid leidnud selle, mis nad tahtsid, aga muidugi, et huvitavam oleks, kui oleks elavas esituses ja nii nagu meil siin on olnud kas või seesama keres, eks ole, või, või ehmatusest sündinud rahvas, et noh, et nagu nagu seal hakkab mängima mingi teine asi, et spetsiaalselt selle jaoks loodud noh, see originaalsuse algupärand, et see oleks nagu olnud parem, aga noh, me ei tea, mis põhjused siin on võimalik, et ajapuudus, võimalik, et ei olnud sellist ressurssi anda, et noh, lihtsalt oleks muidugi olnud tore, kui oleks tõelised algupärandid, igavamad. Ta ei olnud, noh, soovin neile koreograafidele tõesti julgust ja julgust minna kaugemale oma õpetajat, sest et see on nagu hästi tähtis ja otsida tõepoolest seda väljendusviisi, mis oleks nagu neile endile kõige omasem mitte jääda õpetusse ja sellesse, mida nad on teinud kinni. Peale Tiit Helimetsa, hele Mutso ja Jevgeni kriibi balletitee esietendust ja kas vahetuid muljeid Heili Einasto? 29.-st oktoobrist esimese novembrini toimuv start Tallinnas rahvusvaheline nüüdismuusika festival afekt. Seekordne festival võõrustas maailma nüüdismuusika tippklassi kuuluvaid heliloojaid ja interpreedid, et festivali peakülalised olid Saksa üks kuulsamaid nüüdisheliloojaid Helmut lahenmann, Berliinis resideeruv inglanna Rebecca Saunders ja Saksa helilooja, dirigent ja pedagoog Enno pupe, kes oli ka dirigendipuldis festivali lõppkontserdil Bubba tippkammerorkestri ansambel resonants sees. Kontsertidel olid kavas nii festivali peaheliloojate teosed kui ka Eesti autorite uudislooming. Festivali afekt külastasid heliloojad Liisa Hirsch, Liisa Hõbe ja Marta-Liisa Talvet kellega jätkame vestlust klassikaraadio stuudios. Lisaks andis reedese afekti sümfooniakontserdi järeltoimetaja Anne Brommikule lühikommentaari muusikateadlane Toomas Siitan. Mulle jäi mulje, et tänavune efekt on oma mõõtmetelt võib-olla isegi mahukam ja laialdasem kui varasematel aastatel. Et võib-olla isegi selline väga usin nüüdismuusikaarmastaja ei oleks ka kõige parema tahtmise puhul jõudnud igale poole, et kui siin ühel päeval oli mitu kontserti ja sinna juurde veel loengud ja workshopis et siis oli see nädal tõeline maraton. Aga kui palju teie jõudsite kaval silma peal hoida, mille põhjal need valikud tegite, kas festivali peaheliloojad meelitasid teid rohkem kontsertidele? Liisa, uue muusika festival kindlasti on väga põnev aeg noortele heliloojatele, selline põnevus oli õhus küll, kui rääkida võib-olla Muusikaakadeemia atmosfäärist ka, aga mina jõudsin käia kolmel kontserdil, millest üks oli ERSO, siis oli Poola nüüdismuusikaansambel ja siis avakontsert, kus mängisid muusikakeskkoolinoored ja lisaks oli üks lahendus Manni teost oli siis ettekandele ja ma arvan, et need kolm kontserti võib-olla isegi tundusid minu jaoks kõige huvitavamad ka ja see ei ole seotud nende suurte nimedega, vaid pigem võib-olla sellega, et need kolm kontserti olid väga eriilmelised, tegelesid uue muusikaga väga erinevalt. Mina käisin Tartus teisiti päeva seal nii-öelda kaksik kontserditel, kus kõigepealt oli Poola ansambel häste aeg ja siis teisena oli Helmut lahenmanni loeng-kontsert niisiis kaks teost koos siis tema sõnalise ettekandega. Ja neljapäeval käisin Tartus samuti Poola ansambli või kvarteti neokvartett kontserdil, mis toimus Genialistide klubis ja tahtsin väga tulla Tallinnasse ka nendele kahele suuremale kontserdile, mis siis olid ERSO kontsert ning ansambli resonantsi lõppkontsert. Kõik kontserdid valisin sellepärast, et kõik tundusid väga huvitavad ja muidugi need viimased kaks siis kujutasid endast ka sellist suursündmust, võib-olla Liisas kindlasti Sergei kohalolijatega endale avakontserdil, jah, mul ei olnud kuidagi pääsu ja muidugi hea meelega olingi kohal seal. Aga jah, me ise mängisime tegelikult ühte varasemat lugu, trio versiooni, aga muidu ma üritasin ka käia nii palju kui võimalik, aga kõigele ei jõua ja minu jaoks oli omaette suur väärtus, oli sellel sümpoosionil, sest et nii palju heliloojaid oli seal kohale Rebecca soontöös lahenmann samuti kvartett, kes mängis Superesti lahelmanni keelpillikvarteti ja siis lähevad niimoodi täitusidki kõigi nende tegemistega, muide suurematest kontsertidest ma olin resonantsi, olin viimasel päeval siis ERSO-l samuti igavesti Kädi plaasia Leho Karini kontserdil kahjuks Tartusse jõudnud. Kui sa ütlesid, et sellel aastal oli tunne, et festivalini kuidagi lähemalt siis kindlasti seda suursuguse tunne tekitas tõesti see, et need uued heliloojad olid kõik kohal ja need käisid proovides kohal ja et nad tegid interBrettidega koostööd ja kuulajad said kuulata nende mõtteid ja, ja võib-olla põhjendusi, miks nad loovad nii, nagu nad loovad ja et see kaassõna sealjuures on kindlasti väga oluline. Jah, ma ERSO kontserdil kuidagi poole kontserdi peal läinud selle peale mõtlema. Ma ei mäletagi viimast kontserti, kus kõik heliloojad oleksid seal lava ees niimoodi käinud ja kättpidi dirigenti tänanud ja publikule kummardanud, et see oli küll selline eriline õhtu või eriline sündmus. Aga mitmed ansamblid olid Poolast ja hulgaliselt Poola muusikat liiga kõvas. Mulle tundub, et nüüdismuusikapildis on praegu Poola ikkagi mitme sammuga mõnest maast ees, et mis muljet sellest Poola nüüdismuusika esitamisest telejäid, et kas on põhjust näpuga järge ajada Poola muusikutel arstilt kindlasti on hästi oluline välja tuua, et minu arust see Poola osa oli väga mõnus värskendus sellest festivalil. Sellepärast, et kui vaadata neid suuri nimesid, ent suuri heliloojaid, kellest me rääkisime, kes festivalil kohal olid, esindavad ikkagi sellist, võib-olla Saksamaa suunda või Saksamaa lähenemist, et siis see, kuidas Poolas uuest muusikast mõeldakse, kindlasti on teistmoodi ja et see oli selline hea, võib olla võrdluspilt või värskendus seal kõrval kindlasti. Martalisuse käisid kahel Poola kollektiivi kontserdile ikka, see on võimalik kuidagi võrrelda. Ja need olid väga erinevad kontserdid ja võib-olla mulle muidugi sügavama mulje jättis teisipäevane hästi aeg ansambli kontsert, kus siis oli väga palju selliseid huvitavaid teoseid. Näiteks meelde jäi väga Agatšuubeli votsiste vööd, mis oli Sämi Becketti tekstile, kusjuures on huvitav, et ka Rebecca Saunders oma loengus ja seltsi siis teostes ka siis Sämi teketi tekste kasutanud ja loengus tõi välja, et, et need on talle olulised, nii et huvitav, et siin, mitmelt poolt sellel festivalil oli ka mingi seos tema tekstidega. Ja kuigi sellel hashtag ansambli kontserdil oli palju teoseid Poola Hello, et siis väga ilusasti oreleid ka põimitud sinna siis teised näiteks siis Age veeroosi enese kaotas Sapranilejathrödile ja Pekka Soondressi fermiljon. Ja siis neokvarteti kontsert neljapäeval Tartus oli hoopis teistmoodi. Selles mõttes, et mulle tundus, et sellele ansamblile pakub erilist huvi ega rõõmu põimida kokku siis selliseid natukene ääreala teoseid, mis siis see aktsiaid, kaasaegsed Akadeemilisemat, muusikat siis näiteks rütmimuusika või popmuusikasuundadega, et väga palju sellist, üsna lõbusaid, avastusretke sellisesse rütmi, esimesse maailma ning viiteid siis võib-olla pop või rock kultuurile näiteks teosta sees. Et see väga teistmoodi ma tervest festivalist. Aga sa ütlesid, et hästi aeg avaldas sulle rohkem muljet, et mikspärast siis istuvad. Asi on lihtsalt ka muidugi isiklikus maitses, et sealsed tehased Omarafineeritusesse kõnetasid mind väga. Ja samas ikkagi sellel neljapäevasel kontserdil oli ka väga palju huvitavat materjali, mida kuulata, eriti põnev oli Märt-Matis Lille Eesti esiettekanne, mis siis oli keelpillikvartetile ning seda teost tahaks lausa uuesti kuulata, sest et tõesti, seal oli väga palju selliseid peeneid, detaile, mida ühe korraga ei suudagi hoomata. Ansambli kontsert Tallinnas minu arust oli väga eriline ka selle poolest, et need poola noored esitajad olid väga entusiastlikud, uue muusika esitajad tegid seda väga pühendunult. Ja kuna see ruum oli minu arust väga hästi valitud detailid piisavalt gene toimus ajaloo muuseumis, et siis kuidagi see kontakt publiku ja esinejate vahel oli, oli päris tugev ja selline entusiasm süüvida uude muusikasse, sellesse, mida heliloojad on tahtnud öelda ja tahtnud teha. Seda on alati tore kuulata isegi siis, kui mingite heliloojate esteetilised valikud võib-olla ei ühti päris minu maitsega. Et siis see esitus oli kindlasti omaette väärt nautimist. Võib-olla Martalisuse kommenteerid veel festivali õhustiku seal Tartus seal kontserdid olid tasuta, et kui palju see publikut kohale meelitas ja kas peod kippusid korduma või oli nagu erinevatel kontsertidel ka erisugust publikut rütmimuusikat kuulamas näiteks? Tartus on kindlasti väga tore alati see, et mingisugune teatav tartu vaimude grupp on, kes ilma kontserditel kohale ja siis on alati näha mingisuguseid inimesi, kes on huvilised üldse erinevatel kultuuriüritustel paistavad silma. Aga Teisipäevase kahel kontserdil oli päris palju inimesi ja vastuvõtt oli hästi soe, eriti siis mulle tundub, inimesed hindasid seda lahenmanni loenguga koos kontserti just seda, et lahen siis sõnaliselt selgitas ja avaldas oma mõtteid ja mulle tundub, et see inimestele väga meeldis ja et seda hinnati väga ning ja teine pool siis sügavdas seda helilise kuulamise muljet. Aga neljapäevane kontsert selles mõttes natukene, mis mitmete asjaolude kokkulangemisel nii hästi just publikuarvu mõttes välja ei kukkunud, et mulle tundub, et samal õhtul võis lihtsalt olla mitu konkureerivat üritust ka. Aga see asi, et kontserdid on tasuta tark toas ja olid kõik tasuta, mul on tunne, et see ei too inimesi saali, tegelikult pigem vastupidi, see võib mõjuda natuke vasturääkivad, aga mul on küll tunne, et inimesed natuke usaldavad rohkem, kui nad peavad maksma kontserdi eest, et millegipärast on nii, et see pileti hind ka kuidagi mõjutab seda eelhoiakut, eriti kui on tegemist tundmatu asjaga, et kas see on siis nii-öelda väärt oma aja sinna panemist või mitte. Ja Mul on tunne, et see kontserdid olid tasuta. Nii väga ei mänginud nagu rolli sellel, kui palju inimesi kohale tuli ja mul on tunne, et edaspidi võib-olla võiks nagu mõelda seda veel, et kas tingimata on seda vaja teha niimoodi. Huvitav, rääkisime juba ühest põnevast ruumist, kuhu sobitus, hästi-hästi aeg, sellises suurgildi hoone, Eesti Ajaloomuuseum, aga kultuuriga las minu meelest ka ei ole varem morfect käinud ja ma küll ise ei olnud seal, aga selle pildigalerii järgi, mis hiljem veebi postitati, tundus see igal juhul väga efektne avakontsert olevat. Et kuidas ruum sobitus selle muusikaga ja kuidas, kui saadi üle nendest väikestest murekohtadest, et seal üks lauljatest haigestus viimasel hetkel tuli ruttu vaid asendus, et kas oli mingisugune pinge ka? Ma arvan, et see koha õhustik kindlasti tohutult mõjutas seda kontserdi kuulamist ka seda, kuidas erinev muusika hakkas ruumis mõjuma. Et seda võib juhtuda ka isegi siis selles kontekstis, kui sa paned näiteks midagi, mis on klassikalise ja mitte võib-olla isegi päris uus muusika, mida seal kontserdil ka ju oli, noh ütleme mitte 21. sajandi muusika. Et kuidas see muudab ka selle muusika konteksti tegelikult millise sellise üldise kaareda siis sellele kontsertile loob, aga seal oli ka nagu selliseid huvitavaid akustilisi ruumilahendusi, et näiteks Stenni loos enamus muusikuid oli tegelikult roninud sinna üles nendele erinevatele tasapindadele või tasanditele nendest redelites teha, tegelikult need helid tulid nii üldiselt noh, ülevalt ja siis ka saalist, aga publiku kohalt publik kõndis ka seal ringi või võis valida ise oma teekonna, kuidas ta seda muusikat kuulas ja mis pillid ämbreid rohkem tahtis kuulata. Saal oli üleüldiselt asetatud ringis seal esimeses loos, ma sain aru, et tekkis probleem sellega, et lahendada nii tuul oli siiski vaja, et see küla nii-öelda fokusseerib kuskile teatud suunas, et saada need väga õhkõrnade resonantsid klaverist kätte. Minu meelest oli see tegelikult fantastiline esitus ja arvestades eriti seda, et veel eelmisel päeval tehti proovi teise lauljaga ja tehti sama päeva hommikul sõitis kohale uus laulja eelmise laulja haigestumise tõttu vist kuuldavasti isegi Jaapanist kohale? Jah, vist kyll igal juhul tegu oli jaapanlanna. Et seda tunnet, et midagi oleks valesti sellel hetkel nagu kontserdil küll kuidagi ei olnud, et on see, et nad on juba ammu talvi Undiga seda muusikat koos teinud ja tunnetanud. Lisaks jagada nagu kahte osasse, et eks see oli siis see nii-öelda noorte osa ja teine oli siis see nii-öelda professionaalsete muusikute osa. Võib-olla need kaks osa omavahel ei käinud selgelt küll kokku, aga mulle tundus see mõte, et noortele tuuakse niivõrd oluline helilooja nagu lahemann ja mängitakse ette muusikatega võib-olla nende laste vanematele, et et see on kindlasti üks selline eesmärk, mille uue muusika festival võiks teinekordki endale seada. Et sellel on selline väga tugev ka missioon taga ja kui lahe mon enda muusikalist kõne seal alustas, siis oli näha, et see oli nagu üllatunud, et nii palju tõesti päris pisikesi oli ka publikus selliseid põhikooli esimestest klassidest, see, kuidas ta järsku oma muusikast nagu rääkima hakkas, kuidas ta lähenes, et pani ka vähem, oli natuke nagu teise olukorda ja see oli minu arust väga huvitav. Ja tõepoolest see teos, mis ette kanti ka mul oli tunne, nagu nad oleksid väga pikalt juba koos omavahel proovida. Täiesti põnev, kuigi lähemani ise ütles, et ta oli jah ka mures selle ruumi pärast, et seal ruumis võib-olla ei tööta. Jätku sellest kontserdist veel rääkida, siis Stenni teose esitus, kus siis mängijad erinevatel tasapindadel seisid. Ma arvan, et see oli üks ehedaid elamusi tegelikult sellel festivalil, sellepärast et nende noorte kontakt niivõrd võõra muusikaga, see oli kuidagi hästi ehe, et seda muusikat peab natukene teistmoodi ette kandma, võib-olla kui nad harjunud on, et seal on väga vaikselt sisse tulla ühe pika noodiga ja see oli väga armas vaadata, kuidas mängijad ikka hingasid, tegid sellise nagu kooli õpilasliku mängul žesti, aga siis kohe tõmbasid nagu tagasi hakkasid ennast nagu kuulama, et see ruum õpetas minu arust noori kuulama ja see oli vahel loomulikult tooted nagu kontserdil seda valimistulemust ja seda seda maksimaalsest, aga teinekord on jube äge näha seda protsess või seda, kuidas need noored on alles protsessis selle uue muusika avastamisel. Selle tunnistaja oli väga äge kogemus olla. Aga lähme edasi Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdiga. Alati on afektil sümfooniakontsert käidud välja kui yks sündmusi ja võib-olla kõige oodatumaid sündmusi ja kindlasti ka sellepärast, et seal kuuleb esiettekandeid. Seekord oli siis kavas kaks uudisteost mõlemat Eestiga seotud heliloojaid, Elo Masing ja ars stani ja nende kõrval siis kolm festivali peaheliloojat. Lahven Saunders ja Pope. Tegelikult oli ju väga pikk kontsert, ma kujutan ette, et orkestrile, kes mitte just sageli mängib sellist uuest muusikast tulvil kava oli see nädal ikkagi väga-väga raske ja ma ei tea, kuidas see vorm nagu reede õhtuks oli, võib-olla oleks vaja nüüd siit-sealt veel küpsemisaega mõne teose puhul. Aga selge on see, et heliloojad ise olid prooviprotsessis osalised dirigent past Swingers oli väga aktiivne ja igal juhul väga konkreetsete nõuannetega, et see tervik saavutada. Kas teie jaoks oli see tervik meeldiv ja mida te sealt välja tooksite? Kontsert kindlasti ei olnud lihtne kuulamine, minu elukaaslane, kes ei ole musike, ütles selle kohta, et sellised kontserdid pärast seitset ei tohiks üldse olla, et need peaks olema hommikul kell 10, kui inimeste keskendumisvõime on kõige teravam. Ja olgugi, et ma justkui õpin uut muusikat, sest ma väga tihti tunnen, et ma tahaks nagu mingit retsept ehk kuidas seda muusikat kuulata. Ja selle jaoks kasvõi on ka kava minu arust väga oluline, et ilma et mulle sellistel kontserditel käia üldse ei meeldi, sest mul on tunne, et väga oluline niga helil res aru saada, mida nende loomingust üldse otsida. Kuid seal, sellisele kontserdile lähed sellise samasuguse eelhäälestusega, nagu sa läheksid kuulama mingit muud ERSO kontserti, kus esitatakse Mozarti või mõnda romantilise helilooja muusikat, et siis sa kindlasti ei leia sealt seda, et tuleb aru saada, millega need heliloojad on tegelenud ja mis on see, millega need nii-öelda nagu süvitsi lähevad. Et selles mõttes see kindlasti ei olnud lihtne. Kusjuures lahend on ju selle sümfooniakontserdi eelkontserdil vestluses ütles teda, et ta ei tahaks nagu, et inimene oleks ette valmistunud kuidagi ja nagu soovitas, et kuulake siis märgake ise, mis teie sees toimub. Aga ma kujutan ette, et tegelikult see kontsentratsioon võib muutuda vastavalt sellele, et milline viiest elu eest parajasti ettekandel on ja kui pikk see teosel. Samamoodi nõustun, et väga erinevad maailmad olid seal kontserdil kokku tulnud omavahel ja iga helilooja tegeleb teatud spetsiifilise temaatikaga. Liisa mul oli hästi hea meel tutvuda sellise helilooja muusikaga nagu Elo Masing, sellepärast et minu arust Eesti muusika päevadel ei ole tal olnud ühtegi tellimust. Võib-olla on esitatud mõnda vanemate aastaga, et et see oli väga põnev kohtumine, et meil on tegelikult doktorikraadiga helilooja, kelle muusikast ma justkui ei peagi mitte midagi, et see perso tema teost esitas, see teos, millest kontserdi algusesse sobis väga hästi see, kuidas ta käsitles ruumi ja ta oli selline kuulama meelitav kindlasti oma vaiksete kõlavärvidel, mis selles mõttes hästi sümpaatne kuulamine. Minule see Elo Masingu teos ka väga meeldis ja hiljem sain siis teada. Ta oli olnud ka idee tegelikult, et noh, kui oleks olnud rohkem aega, et orkester mängiks selle ilma dirigenditav ja selle idee teadasaamine tegelikult muutis selle teose minu jaoks veelgi huvitavamaks, sellepärast et teades seda ja mida oli ka kuulda ja näha isegi ilma mingisuguse eelneva selgituseta siis esitusest, et see teos selget tegeles võib-olla natukene impravisatoorsemate aspektidega, mis minu meelest oli tõeliselt huvitav just selles ERSO kontekstis, et sümfooniaorkestri kontekstis see orkester, mis on selline väga suursugune klassikaline muusika meediamises, äkitselt peab võtma endale teised rollid, et on selline väga organiseeritud kollektiiv kindlajuhiga ja nüüd äkitselt asetatud vot siis sellisesse tänapäeva nii-öelda radikaalsemast poolde, kus tegelikult indiviididele omavastutus on hästi suur. Ja mulle hästi meeldis just see, et see tegelikult sisaldab sellist näiteks lase ühiskondliku või inimlikku sõnumit näiteks mingisuguse institutsiooni institutsionaalse kohta. See oli minu jaoks väga selline huvitav. Aga just see ka, et siis selle teose nimi oli suhestu struktuur ja siis see, kuidas näiteks nagu Liisa juba ütles, et mõningad muusikud olid siis paigutatud näiteks rõdule või ruumilisemalt ning üks neist näiteks kõndis aeglaselt teose jooksul saali taga otsest ette lavale. Et kuidas siis sellised kõlad ruumis muutsid, liikusid ja et see oli väga huvitav sissejuhatus ning eriti näiteks mõeldes sellele, kuidas siis lahenmanni teos, Eeerr, kui sa omal ajal Saksamaal ette kanti, panin samuti ju orkestri täiesti uude funktsiooni, muutes selle löökpillisektsiooni nii-öelda pikenduseks laienduseks ning kuidas see siis omale saksa konservatiivsele publikule mõjus. Et see oli see tore väike ka mingi viide, aga jällegi paljud seosed tekivad siis minu peas nii-öelda hea kass, paljud inimesed üldse neid kooseid või niimoodi mõtlesin, et see on nagu iseasi, aga et minul Nende mõtete tõttu see kindlasti ka muutus veel põnevamaks see kontsert, mis selle teosega seondasid, elu ise ka ju tegelikult mainis seal ees, et ta tahtis nii-öelda esitada küsimusi selle orkestri hierarhia suhtes ja et kõik mängijad on võrdsetel positsioonidel. Ma arvan, et, et selline olukord, kus dirigent kas annab ainult mõned juhised või, või siis tõesti mängitakse see muusika ilma dirigent tekitabki selle olukorra, kust muusikud peavad veel rohkem või kuidagi teistmoodi kuulama, 11, et see nagu fokusseerib just sellele kuulamisatmosfäärile, mis seal tegelikult tekib seal nende üksikute fraaside all kogu aeg hoovas ja kasvas või kahanes. Aga Basfigersi kohta tahaks öelda, et nii palju, kui ma orkestri käest kuulsin, siis ta on, eks, väga sütitav ja kihvt dirigent, kellega tõesti teha viis uut lugu, mida orkester tõesti ei ole mitte ühtegi nendest lugudest mänginud, arvatavasti ka ühtegi teist nende heliloojate lukus orkester ei olnud mängijad, ehk siis viis täiesti erinevad küla esteetikat, et kindlasti sellega palju tööd selle kindlasti väsitav ja kui oleks sellist nii sütitavad Dirigenti seal ees, siis ma arvan, et ei oleks tulemus olnud, polnudki selline, nagu ta oli Tallinna sümpoosionil selle mõtte peale täpike, kahju, et Tersalon praegu tegelikult proov. Nii mugav olla kontserdikülastaja, kes siis loeksin ja sealt ja käib loengus ja et noh, tõesti, see ettevalmistusse ERSO õhtuste teoste kuulamiseks oli suur, sellepärast et see festival andis võimaluse täiesti selle taustaga tutvuda ja nende heliloojate mõtete sees olla päris mitu päeva. Aga ersa selles mõttes oli väga sangar leket, nad pididki ainult proove tegema, kohe realiseerima seda mul oli tunne, et võib-olla ei olnud nagu sellist aega, et mõtestada seda kõike publikuna see kindlasti see roll on palju lihtsam. Jah, passigersiga meenus veel see, et tema siiatulek oli vist olnud ka suuresti helilooja endi soov. Vähemasti festivali kunstiline juht niimoodi ütles, et Rebecca Saunders oli kindlalt nõudnud tema teosed, dirigent võiks olla bass Vickers ja ega minu meelest, kui me rääkisime siin Elo teosest sellest paigutusest saalis, siis ka see suund vist tuli dirigendi poolt, kui ma nüüd ei eksi, katsetasid seal päris julgelt selle ruumiga ja kasvõi see dirigendi puudumine, sest teos algas igal juhul küll niimoodi, et dirigenti puldis ei olnud. Väga hästi mäletan seda. Aga kuidas suhestus ERSO nende teiste teostega, mis pärast Elo Masingu uudisteost kõlasid Saunders ja lahelmann ja lõpuks Stalini uudistes liga no tegelikult asfigerson ju lahenmaniga ka varem koostööd teinud ja, ja vist isegi päris mitu projekti ja Rebecca Saunders siga seob neid ka mitme Saundersi esiettekande plaadistamine minu teada, et selles suhtes ta on dirigent, kes nagu kindlasti orkestrile oskaks kohe kanaldada ka seda muusikat teadis lahen vanni puhul, mis on ülimalt oluline teada neid erinevaid mänguvõtteid, mis ei ole mitte kuidagi tavalised ja mida, kui sa täpselt ei tea, siis võib ka hoopis teistmoodi kõlada. Lahendini puhul minu enda jaoks oli huvitav, oli näha seda, et kuidas ta registreerib midagi sellist, mis on nii vaikne ja kuidas ta paneb elama midagi, mis mängib nii, nii habrastel asjadele, kuidas ta seda orkestri massiorkestrit ei ole. Üksikindiviid on üks, üks suur kogum inimesi, kes peaksid just küsis nagu ühte asja tegema täpselt ideaalselt sellel hetkel sellel ühel samal energiaga, et kuidas need asjad on, tema muusikas hakkasid mõjuma, et, et see oli minu jaoks nagu väga-väga huvitav vaadata ja mis seal tuli välja ja mis seal võib-olla ei tulnud välja, mul kahjuks ei ole. Enda mälus võrdlusmoment, et ma ei ole tegelikult seda teost kuulnud teiste esituses mõrtalisemisse välja tooksid, oli pudeleid? Tahaksin tegelikult ikkagi öelda kiitvaid sõnu, et üldiselt see kontsert oli väga võimas ja väga korralik mulje ikkagi jäi nendest esitustest ja näiteks sama Rebecca Saunders, Estil, mis seal kõlas, see oli väga hästi näiteks ka esitatud ja väga tundlikud, sellised vaheldused, mida sa teha siis nõudis sellised väga tundlikud kontrastid ja vaikne vahedumas. Väga tugev aga, ja sellised kiired muundumised, et minu nii-öelda esitus küll kõrva ei häirinud, et mina sain sellelt kontserdilt väga tugeva elamuse ning ma ütleksin, et kõikidelt teostajad tegelikult Festivali afekt sümfooniakontserdil käis teise novembri õhtul ka muusikateadlane Toomas Siitan. Temaga kohtus klassikaraadio toimetaja Anne Trumm. Äsja on lõppenud festivali affekt, Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert. Väga mitmekülgne ja põnev õhtu on olnud ja minu mikrofoni ees Toomas Siitan. Et Eestis on afekt saanud nüüdismuusika festivali nimeks aga afektivõimlemine, seostada hoopis vanema ajastu muusikaga. Ja afektiteooria sündis seitsmeteistkümnendal sajandil ja hakkas seda muusikat kujundama. Aga see kujundab tegelikult meie suhet muusikaga võib-olla kogu selle ülejäänud aja. Ega ma ei ole küsinud Monica Mattiiseni käest, miks ta niisuguse nime oma festivali valis, aga ma leian, et see on väga hästi meie kuulamismeelt suunama. Sest et kui me mõtleme, mida see kunagine afektiteooria tahtis, püüdis staa, tõi ühe hästi olulise murrangu muusika kuulamise või muusika mõistmise üleüldse kui muusika oli sinnamaani võib-olla kujud tanud, kujustanud või kehastanud midagi, mis oli inimesest väljaspool mingisugust suuremat Universaalse mad harmooniat. Et siis nüüd ta süvenes pigem inimesse, inimese olemisse või inimese olemisse selles suures harmoonias või lahkenemises sellest. Ja nüüd, kui ma mõtlen nüüdismuusika peale, võib-olla see 20. sajandi lõpp puuavangardmuusika on teinud endale natukene karuteenet sellega, et ta on püüdnud ennast selgitada väga intellektuaalselt. Ta on püüdnud luua mingisuguseid selliseid seletusi enda selja taha, millele kuulajaidule r keel ja, ja sõnaefekt peaks meid tegelikult kutsuma seda muusikat lihtsalt kuulama helitasandil meie puhta reaktsiooni tasandil. Ja ma arvan, et sedakaudu me saame sellele muusikale väga kenasti ligi. Ja vot minu jaoks just oligi see huvitavaid sellisel lihtsamal tasandil, mulle tundub, et just barokkmuusikas sõna efekt seostub või tõesti sellise väga emotsionaalse lähenemisega muusikale. Aga just selline 20. sajandi lähenemine nüüdismuusikale oli sageli varasemast erinev, oligi see, et ei lähtutud niivõrd emotsionaalsest poolest, kui tisse, muusikali kuidagi konstrueerib, tumm nii-öelda. Ja ma näiteks mõtlen mulle täna väga meeldis selle kava avalugu Elo Masingu teos aga ma tegelikult hoidun enne kuulamist isegi kava raamatut lugemast, ma vaatan tagantjärele tema kava raamatusse joonistatud skeemi ja mulle tundub, et, et see just suunab meid võib-olla pigem vales suunas, sest et tegemist oli väga tundliku, väga nihukesele, puhtale otsesele tajule suunatud teosega väga kauni teosega mille puhul igasugused seletused on pigem sihukese loovad sellise intellektuaalse müra, mida ei ole vaja. Just et siia võiks konstrueerida igasuguseid taustu, aga ka üks väga lihtne isegi võib olla klassikalise muusikaga üldse mitte tuttav inimene, kes tuleb kontserdile ja kuulab seda, tema ilmselt tunneb ennast sellises mõnusas looduslikus keskkonnas olevat ja võib olla näiteks seda, kuidas siis klassikalised pillid on võimelised niivõrd hästi näiteks mingisuguseid teatavaid džunglihääli imiteerima. No loodame, et ta tuleb sellise hoiakuga, sest teine võimalus oleks küsida, et kas see on muusika küsida, et kas ma saan aru sellest, vot just see see hirm muusikast mitte aru saada on mõnes mõttes isegi heliloojate, aga võib olla ka muusika tõlgendajate poolt loodud just nimelt selle niisuguse üleliigse intellektuaalse müra kaudu. Just ja samas muusikud ise ei pruugi selle seltskondi suhtuda, sest ma rääkisin just mõned päevad varem ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri orkestrantidega, kes olid juba tükk aega proovi teinud ja ütlesid, et emotsioonid on tõesti väga erinevad, et nemad ise laval olles ei saa üldse aru, et kas see kõik mõjub muusikana ja ei kartnud ka seda välja öelda, et tõesti, et kohati on eriti just alustades on selle muusikat väga raske mõista, aga selle sees olles ja lihtsalt nagu nii-öelda ennast vabaks lastes võib ka nagu väga sellised lihtsalt tasandit ja tegelikult seda muusikat kuulata ilma sisse ja midagi juurde mõtlemata nii-öelda. Selle muusikaga peab harjuma ja see on halb muidugi, et me seda kuuleme nii harva. Sest et see nõuab niisugust natukene kodunemis aega ja seda võiks meie kontserdikorraldajad meile rohkem pakkuda. Toomas Siittoniga rääkis festivalil afekt, sümfooniakontserdi järelanne proomik. Meie jätkame aga vestlust klassikaraadio stuudios. Külalised on heliloojad Liisa Hirsch, Liisa Hõbe ja Marta-Liisa Talvet. Eesti asja võib-olla öelda ma ei tea, kas võrdlases selle lõppkontserdiga, kus siis ansamblile resonants või sellise mõte tekkis küll, et võib-olla oleks väga julge ja samas ka mulle tundub tänapäeva maailmas päris õige suund edaspidi aina rohkem mängidagi uut muusikat ning võtta seda oma kauba eest. Ma mõtlen siis sümfooniaorkestri puhul, et maailmas on ju niivõrd põnevaid ja väga prestiižeid orkestreid, kes seda teevad aina rohkem näiteks, sest Los Angelese sümfooniaorkester ja mulle tundub, et, et võib-olla see aitaks kaasa ka sellele, et, et kõik need kõlad muutuksid veelgi elegantsem maks ning see kindlas kasvaks ja arusaamine kasvaks ja siis samuti ka tegelikult rõõm sellest muusikast, sest avastamisrõõm on üks asi. Aga sügavalt millegi mõistmise tundmise rõõm on on ju hoopis midagi muud. No kindlasti, mis puudutab suurt orkestrit, siis see küsimus on ka piletite müügiks ja selles, et kui palju inimesi tuleb saali ja kuidas saada saali kuulama ka mitte ainult uue muusika fänne, ega seal saalis ringi vaadates väga suur osa publikust tuli muusikaakadeemiast. Et see kindlasti müügiargument on oluline. Dirigent, bass viiges oma loengus ka tegelikult rääkis sellest, et nii nagu siis võib-olla vanemat muusikat veisest klassikalisemad muusikat esitades võiks siis olla avatud uuematele asjadele, siis sama kehtib ka uue muusika esitajate puhul. Et mulle tundub, et siin just see kombineerimine ja selline erinevad Nendest traditsioonidest pärinevate asjade võib-olla maitsekalt moel kokkusobitamine ja kultuurimälu abil selliste seoste loomine, mis on ju alati olemas sellised kihistused ja ja see kõik on nii rikkalik, seda kombineerides võiks ju leida mingisuguse põneva tasakaalu, et siduda siis seda, mis tänapäeval toimub sellega, mida me nii väga armastame ja väärtustame ja millega me juba väga tuttav oleme klassikalises muusikas. Et ma ei usu, et selline kombineerimine, selline uuenduslik lähenemine ja tegelikult niivõrd hukatuslik oleks, ma kuidagi ei taha seda uskuda. Tegelikult eks mingid asjad võtavad aega juba sellegi pärast, et kahtlemata kõik urkast randid mängivad ju vanemat repertuaari ja samuti teevad seda oma kammeransamblites või õpetades. Et kui nüüd kokku puutuda tähendab helilooja esteetikaga, mis on sulle täiesti tundmatu, siis muidugi ei aita sellest, et sa mängid ühe loo, et et ideaal võiks olla see, et muusikud joon eraldi, tegelikult kokku puutunud juba nende heliloojatega, nad juba kujutavad ette, nad on võib-olla mänginud lahenmanni triot või kvartett või me räägime kui ideaalist. Muidugi, et sellisel juhul tulevad need inimesed ju kokku ka juba täielikult teades keda me mängime, milliseid mänguvõtteid ta kasutab, mida ta otsib. Tegelikult kogu see, noh, see uue muusika esitamise maailm peab lihtsalt nagu ise kasvama või see kogemus peab nagu kasvama mitte ainult läbi nende orkestriteoste läbi nende festivalide, kus siis nagu esitatakse korraga üks suurt ports uut muusikat ära, vaid tegelikult ka läbi mingisuguste teiste praktikate, mis on ja noh, lihtsalt huvi selle vastu, kas isegi seda muusikat kuuldes kellelegi teise väga heas esituses, kui tulla sinna ERSO kontserdi juurde tagasi, mitmed heliloojad tegelesid erinevate häälestus küsimustega ja see nõuab mingit hoopis teist laadi kuulamasti teist laadi pillikäsitlust. Kindlasti eeldab ka publikult hoopis teist laadi kuulamist ja see küsimus, et kas teos töötas või ei töötanud, et see nõuab ka mingeid taustateadmisi, mida Liisa, kuidas sulle tundus, see väljakutse oli kindlasti väga suur, aga et kui palju töötas just ütles kahe helilooja muusikas oli hästi selgelt tunda, et nad kasutasid mikrotonaalsust Henno, Pope ja arasjastani. Ja muidugi lugude puhul Varošessanil oli esiettekanne, nii kui sa ei ole seda partituuri näinud, siis on raske optimeerida, et mis täpselt, töötasin. Et seal saab pärast helilooja ise arvamust avaldada. Ta ja ma tean, et selliste asjade tegemine, ütleme, selliste akordide paikapanemine võtab aega, see võtab võib-olla isegi lõviosal selle prooviajast ja ma arvan, et päris kõik, et võib-olla veel paika ei läinud seal, aga sellega ongi nüüd nagu natuke selline asi, et kui sa oled, ütleme, sellel alale keskendunud juba tead, mis ülem heliseerijat misse Glentsi hilile otsib, sa oskad nagu seda tegelikult endale ette kujutada. Ma arvan, et tavaline publikest nende nüanssidega tegeleda, neil lihtsalt puudub kujutlus, kuidas see võiks kõlada, muidugi on seal see, et kui need asjad lähevad paika see muusika hakkab hoopis teistmoodi kõlama ja see, see on minu jaoks iseenesest alati uskumatu kogemus, kui seal midagi juhtub, see hakkab kandma teistsugust emotsiooni, hoopis et kui need hetked sünnivad, siis need on sellised rõõmuhetked, aga noh, see on täpselt, see on juba seal, kus sul peab olema nagu varasem kogemus, mida otsida. Ja kui sa ei realiseeru, siis muutub justkui hoopis mingist teiseks teoseks või et eriti kui heliloojate käed väga spetsiifiliselt selle ühe teemaga, kui see ei realiseeru või see ei tööta, et siis sellest jääb alles mingi väga veider karkass, mis ja justkui ei ole nagu pärisse. Aga uue muusika esitamisest rääkides. Sügisel sirvisin ersa selle aasta kontserdikava ja ma ei tea, kas tuleb nagu täna ta seda Eesti 100 aastat, mis tõepoolest tõmbas Eesti muusika esitamisele väga palju tähelepanu väga erinevas vanuses muusikute hulgas. Mina siinsamas klassikaraadios intervjueeris, olin üllatunud, kui paljud professionaalsed interpreedid ütlesid, et me meil on tunne, et neil on vist esimesed kokkupuuted eesti muusikaga sellel aastal olnud, et see on niivõrd põnev maailm on olnud tunda seda tungi, esitada uut Eesti muusikat, et kui rääkida ja ERSO selle hooajakavast, siis jah, tõepoolest vähemani ja Sanders, et me sealt ei leia rohkem peale selle afekti festivali. Aga sellegipoolest, mulle tundus küll, et tellimustöid eesti heliloojatelt oli küll palju, mul on küll päris mitmed ettekanded, mida ma aasta jooksul ootan, mis tõotavad, et tulla sellised suursündmused. Teisalt orkestri selline proovigraafik sellest ei muutu. Kas on ettekandjale tulemus uus või mingisugune 100 korda mängitud teosed, aeg on ikkagi sama palju. Tegelikult on ju nii-öelda hästi, et neil on minu teada neli proovi või, ja siis on kontsert. Et on väga palju orkestreid, kellel on põhimõtteliselt poolteist proovi ja dress ja kontsert ja kus on tõesti see, et see tuleb siis välja, kui sa esitad lugu, mida sa oled 25 aastat mänginud, aga, aga kui sa pead selle kontserdi kogu repertuaariga ja siis veel nagu ütleme tabama seda uut teost, on see täielik, õudne heliloojale. Et mis seal siis nagu realiseerub, seda enam võib kadestada neid kollektiive, kes on justkui uue muusika esitamisele spetsialiseerunud. Ja võib-olla üks sellistest oli resonants. See tööproovisaalis näitab nii palju tegelikult milline on ansambli muusikute võimekus ka kontserdiolukorras minu jaoks lõppkontserti kõige suurem mulje oli ikkagi lahandmanni keelpillikvartett, sest et see oli nii täpne ja see oli nii rafineeritud ja, ja seal oli nii palju sellist energeetikat sees pulbitses, täpsusest kiirusest, et selline esitus kuidagi lähetatud, kuuled nagu laivis midagi sellist on väga hea kogemus isenesest ja Pope puhul. Mulle väga meeldis see mõte just nendest neljast keelpillikvartetis, mis olid omaette autonoomsed üksused. Samamoodi oli seal siis nagu see koos mängija häältejuhtimine, kuidas need hääled seal liikusid, hästi efektne lõpp. Ja noh, seda oli nii tunda. Ta ise juhatas omaenda teost ja realiseeris ja nad kuidagi tundsid ennast väga vabalt ja väga kindlalt täpselt teades, kus on seda mängulisust võimalik anda ja kus tuleb ennast kokku võtta, kuidagi fokusseerida. Et see oli selline tore kogemus. Mulle sametise pote tehase viimasele kontserdile avaldas väga muljet ja mis ta ise loengus kommenteeris ka just selle ülesehituse kohta, et tantsis neli keelpillikvarteti, kes on eraldi eksisid, aga moodustavad kas sellise eilse gruppi, et see tehas on just polüfoonia polüfoonia, mis siis Terdumast sellise metapolüfoonia, et on mitmehäälsed, millest omakorda moodustub selline suurem Mikk lähedased, mitmetasandiline mulle see mõte jällegi pakas aga palju pinget ning samuti see äärmiselt Täpne rafineeritud esitus ei lähe üldse kõigi teoste puhul sellel kontserdil tegelikult just selline tõeline elegantses nende kõlade esitamisel. Kui oli vaja alustada absoluutsest vaikusest ja kiirelt sellest mingisuguse muu kõla valjuseni, siis oli võimalik ja sellised kiired muutused rafineeritud nagu juba Liisa ütles, et see pakkus väga-väga palju rõõmu ja et see oli väga sügav elamus ja samuti väga huvitav oli kuulda nende saksa tehaste vahel siis Helena Tulve teost hõbevalge, mis oli väga teistmoodi maailm, jällegi mõni selline palju maalilise ja ma jõudsin isegi kohati romantilise noh selles kiires täpses rafineeritud maailmas oli muidugi omal moel jälle väga rafineeritud teda ka, et see oli väga huvitav ka selline suhestamis, punkt, mida ma tegelikult isegi väga ootasin just selle festivali jooksul. Et kuidas saksa nüüdismuusikamaailm suhestub sellise eesti koduse nüüdismuusikaskeenega ja et kas tekib mingisugune kontrastide, koguni konflikt. Aga, ja selline väga huvitav dünaamika tekkis küll. Vaatasime tagasi rahvusvahelisele nüüdismuusika festivalile. Afekt stuudiokülalised olid heliloojad Liisa Hirsch Liisa Hõbe ja Marta-Liisa Talvet. Mina olen Johanna Mängel.