Tere uudised 100 aastat tagasi, siis kui Eesti riik sündis täpsemalt esimene maailmasõda, siis meie jaoks palju ja tuleb välja, et just esimene maailmasõda muutis ka uudise olemust ja kirjutamist. Mil moel ja mis suunas, saame nüüd selles keelesaates teada. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on täna ajakirjanduse uurija Roos Marii Kurvits. Tere. Tere. Kui me alustame ikka sellest kuulsast lausest, et nii nad tapsidki meie Ferdinandi, siis kuidas seda teadet Eesti ajakirjanduses serveeriti ja kui kiiresti? Teatavasti see tapmine oli siis pühapäevasel päeval vana kalendri järgi siis 16. juuni ja nii nagu tänapäevalgi tollal ka pühapäeval lehede ilmunud Päevalehes ilmunud. Nii et see tuli uudis tuli esmaspäevases lehes. Tõenäoliselt väga tõenäoliselt võib oletada, et tegelikult inimesed olid sellest saanud teada juba selsamal pühapäeval, sellepärast et Tallinnas, Tartus võib-olla ka kohalike lehtede juures, kui olid mingid väga olulised uudised, siis need pandi toimetuse akna peale välja telegrammi. Täna olid nad saadud Peterburi telegraafiagentuurist ja pandi akna peale välja need inimesed, kes sealt mööda läksid, need said lugeda teada ja kui nad ka mingeid uudiseid ootasid, siis nad tulid juba sinna toimetuse juurde nii-öelda valmis või vaatama, kas ei ole midagi välja välja pandud seal umbes. Kui tänapäeval kodulehtedele pannakse uudis kiiresti üles Jah, jah, jah, just just just sama põhimõte. Aga see nii-öelda laiale avalikkusele siis maale, kus oli ikkagi põhiosa lugejaid, läks ta järgmisel päeval, kui leht ilmus ja siin on nüüd kohe huvitav asi see, kuidas erinevad lehed seda erinevalt serveerisid seda uudist tollal siis kõige suuremad kaks kõige suuremat lehte olid Päevaleht Tallinnas ja Postimehes tus ja Päevaleht oli siis selline nii-öelda moodsa uudisajakirjanduse lipulaev tolle aja mõistes. Ja Postimees oli siis Jaan Tõnissoni leht ja tema väärtustas ikkagi seda õpetlikku ajakirjandust, ajakirjandus peab lugejat harima, peab teda kõrgemale tasemele tõstma ja nii edasi ja nii edasi. Nii et sõjauudise sõja alguse uudise tapmise uudise serveerimises oli ka seda erinevust siis selgesti näha, see tähendab, kui tollal tavapäraselt ajalehed, et algasid juhtkirjadega sihukeste õpetlikke artiklitega meie tänapäeva mõistes, siis siis Päevaleht lükkas selle juhtkirja juhtkirjata tahapoole esimese lehekülje lõppu teisele leheküljele ja pani kõige algusesse siis kahe veerulise suure pealkirja, mis oli juba erakordne. Sest ajaleht oli nagu üks ülemõõduline raamat, kõik oli üheveeruline, päikesed pealkirjad ja viis veergu jooksid üksteise järel, nii et seal mingeid suuri, selliseid noh, nagu esiletõsteid olnud, aga see sõja, see tapmise uudis oli esile tõstetud, ta oli kohe esikülje alguses kahe veerulisena Austria troonipärija ühes abikaasaga ära tapetud. Ja sinna all olid siis koondatud lühikesed Telegraphi uudised sellest tapmisest täiesti noh, meie aja mõistes nagu kaootiliselt või läbisegi. Esimene siis paarilauseline, et on tapetud, siis tagasipõige selle juurde, et teda üritati juba. Ta viskas selle pommi tagasi siis mõnelauseline taust, kes esimene pommi viskaja oli, kelle käest ta siis pääses siis seda, kuhu ta seal vahepeal siis jällegi sellest, kes ta tegelikult tappis sellest kauri loo printsiibist ja nii edasi ja nii edasi, pisitasa need uudised tulid nii et need olid sellised lühikesed kaks-kolm lauset Telegraphi uudised ja need olid pandud üksteise järele, nii et lugeja luges seda nagu noh, nagu põnevusjutt. Kus see areneb ja ta ise saab selle nagu kaasa elada, et mis nüüd edasi juhtub, et see, see, mis lõpuks juhtub, sa pead nagu lõpuni läbi lugema, et sellest aru saada või sellest sellest teada saada. See oli siis esiküljel ja siis tulid need juhtkirjad ja muud uudised ja joonalune järjejutt ja ja Eesti uudised ja vene uudised ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis uuesti. Teist korda tuli see tapmise uudis kolmanda lehekülje lõpus ajalehe lõpus. Sinna pandi siis toimetuse töö lõpus kõige värskemad uudised ja seal tulid juba siis reaktsioonid, mis see või teine valitseja selle peale tegi, kes avaldas leina, kes katkestas puhkuse, kes kuhu läks, kuidas inimesed reageerivad ja nii edasi ja nii edasi. Jällegi sellised paari lausalised lühikesed uudised, mis olid siis koondatud rubriiki telegrammid Peterburi telegraafiagentuurilt. Ja see oli siis lehe lõpus, nii et tollane lehelugeja juba teadis tegelikult, kui ta tahtis kõige värskemaid uudiseid, kuid lõbusa huviline, siis ta vaatas kõige lõppu. Nii et see oli, see oli tollane rutiin ja kui me vaatame nüüd postimeest, siis Postimehes oli vanamoodne, tema pani esime küljele ikkagi juhtkirja Jaan Tõnisson oli Kuressaares puhkamas ja ta saatis sealt ilusat pikka juhtkirja, mis ilmus mitmes numbris, mille pealkiri oli, kuidas meil terviseparanduse ja suvepuhkuse peale vaadatakse, see oli kirjutatud juba nädal aega tagasi, see ilmus rahulikult esikülje alguses ja siis tuli teine juhtkiri ja üks vene riigivolikogus peetud kõne. Siis räägiti Venemaa tule kinnituse seltside ühenduse koosolekust ja siis tulid pisitasa rubrigistatud uudised Vene riigist, Soomemaalt, Lätimaalt kodumaalt ja nii edasi ja nii edasi. Tapmisest oli esiküljel ainult üks lause, paremas ülanurgas Väikse sildijal päevauudised oli siis üks lause, Austria troonipärija Franz Ferdinand ühes oma prouaga mõrtsuka käe läbi Sarajevos langenud väikses kirjas tavalises teksti kirjas. Ja kui sa nüüd tahtsid selle kohta teada saada lähemalt esiküljel oli sulle väikene selline nagu Tiisler või tänapäeval võttes reklaam välja pandud, siis sa läksid sinna kolmanda leheküljele ja sealt said siis sealt, said siis jällegi telegrammide kaudu sele Telegraphi uudiste kaudu selle ülevaate, mis siis juhtunud. Aga sedamööda, kuidas sõda edasi arenes, kas siis Postimehe ja Päevalehe erinevused jäid püsima? Mingis mõttes jäid püsima selles mõttes, et Postimees oli ikkagi nagu konservatiivsem vanamoodsam, ta ei võtnud neid uusi võtteid, mis teistes lehtedes kasutusele tulid, teistes suurtes päevalehtedes ta neid nii intensiivselt ja nii suurelt kasutusele ei võtnud. Aga see, mida nad kõik tegid ja tegid mõne nädala jooksul pärast sõja algust ikkagi uudised, tulid ajalehe algusesse, toodi ajalehe algusesse, see juhtkiri lükati tahapoole ja see on nüüd esimene ja väga põhimõtteline. Esimene maailmasõda, Ani Eestis alguses uudisajakirjandusele, enne oli, oli olnud meil ikkagi selline valgustuslik, õpetlik ajakirjandus, see juhtkiri ja need õpetlikud asjad seal alguses olid olulisemad ja uudised olid nii-öelda lisakraam ja ka lõpus seal lehe täiteks nii-öelda siis nüüd toodinud esiküljele neid serveerida, eriti suurelt ja silmatorkavalt nendega alustati lehte ja tavaliselt terve esikülg oli neid sõjauudiseid täis. Esimestel aastatel viimastel aastatel, seal ütleme 17 siis tulid juba muud sündmused peale Vene revolutsioonid ja sõda vajus nagu tagaplaanile, kõik olid temast tüdinud, kõik olid temaga noh, küüniliselt öeldes harjunud ja siis ta oli esiküljel, aga temast kirjutati lühidalt, noh, võib-olla üks veerg sellest viiest veerust, aga mitte enam terve esikülg. Tuleme siis esimeste sõjaaastate juurde tagasi, missugune see sõjauudis oli või kas see oli ametlik sõjauudis või oli see kokku kogutud erinevatest allikatest? Seal oli mõlemat, seal olid need ametlikud uudised, mida andsid siis eri riikide vägede staabid ja mis tuli siis avaldada sellisel kujul, nagu nad olid saadud, neid ei toimetatud, neid ei lühendatud, neid ei järjestatud ümber, nii nagu nad telegraafiagentuurilt olid saadud, nii nad sisse läksid ja nende pealkirjad olid siis. Oligi näiteks sõjavägede kõrge ülemjuhataja staabi poolt Kaukaasia sõjaväe staabi poolt siis ütleme, seal prantsuse ülemjuhataja aja poolt ja nii edasi. Teine pool oli siis see, et sõja kohta avaldati, kes seda, mida kuskilt kätte oli saadud. Mis see tähendab, kuskilt kätte oli saadud dollar, reporter ei olnud, see tähendab, ajakirjanikud ei läinud toimetusest välja seda sõjauudist otsima, vaid nad olid toimetuses. Võiks võrrelda nii nagu tolmuimejad, kes imesid siis need infokübemed igalt poolt kokku, tihendasid need ja panid ajalehte, mis igalt poolt tähendab, teised ajalehed, mida oli toimetustesse palju tellitud vene lehti ka saksale mingil ajal ilmselt neid saksalehti ka enam ei saadud, toimetustes oli prantsusele, oli ka skandinaavialehti, see tähendab sealt korjati igasuguseid infokübemed sõja kohta välja. Seal oli sõja kommentaariumit, mis analüüsisid, sest seda sõjaarengut, seal oli lühikesi refereeringuid, hästi selliseid tihendatud refereeringuid, võib-olla mingitest pikematest reportaažidest, seal oli kindlasti palju lühiuudised, mis olid sellest samast, Peterburi telegraafiagentuuris saadud, mis üle maailma ju vaatas, mis lehed kirjutasid refereeris jaapanilehti refereeris USA lehti, võib-olla ka Lõuna-Euroopa lehti. Nii et see oli, see oli üks asi, siis oli kindlasti üks väga oluline allikas olid kirjad, sõdurite kirjad. Sõdurid kirjutasid Eesti lehtedele väga palju, kirjutasid oma igapäevasest elust, kirjutasid väikseid infokilde oma kaaslastest, saatsid tervitusi lehe kaudu siis noortele neidudele ja ma ei tea oma vanematele oma sugulastele Radele ja kolmas oluline allikas või ma ei tea, mitmes oli ka siis erakirjad, kui kellelegi rindelt kirjutati, siis oli täiesti tavaline, et see kiri võis jõuda tuttava tuttava kaudu toimetusse ja toimetus avaldas sealt mingeid huvi huviäratavaid või tähelepanu, äratavaid kohti, nii et oluline oli just see, et see oli seotud sõjaga. See oli see, mis oli meile oluline, kus meie mehed, meie isad ja vennad võitlesid ja see pakkus lugejatele huvi. Nii et see tolmuimeja toimetust, mis kõik kokku imes ja siis tihendas selle äärmiselt ära, tõesti, hästi palju oli selliseid ühe-kahelauselise lühikesi jupikesi ja need avaldas siis lehte, otsin siin mõne, näitan, et mul oli välja otsitud neid, et kuidas sõdurikirjad näiteks olid. No näiteks üks sõjameeste tervitus, sõjameeste tervitus kaitse kraavist, armsad eesti neiud ja peiud. Soovime teile palju 1000 tervist ja jõudu, heina niidus suvel ilmus, sai siis. Kus meil see tulus töö tegemata jääb? Meil tuleb vaskkübarameestega loogu lüüa. Oleme noored Eesti sõjamehed, teist kuud aega vaenuväljal ja siis nimed Voldemar pilli, Teodor Vilgats, August õunapuu, Jaan Hindrek, Hans, hambanud Aabram Kall. Või siis selline näiteks loetelu sellest, kes meie polgus on, kes eestlased seal on. Heinrich Vackermann sai 31. mail šrapnellikillu läbi haavata teraskildu nina juurest sisse ja lõua alt välja tulnud vennaksettinud. Üks sai teisel juunil surma, teine samal päeval jäljeta kadunuks. Surmasaanu oli 12.-st ruudust. Johannes Weiman viibib roodus. Arwitterberg 10.-st märtsist saadik jäljeta kadunud Paul Balberg. Praegu üsna terane poiss, kannab selle eest hoolt, seltsimeeste jalavarjud korras oleksid. Priidik Insberg langes 30. märtsil vangi. Lugu ise ilmus siis juunikuus, nii et seal oli selliseid mitme kuu vanuseid mitme kuu vanust infot. Ivansassion tubli trummilööja, neljandas roodus. Ühes lahingus lasti trumm puruks, meesise jäi aga terveks neljanda järgu Georgi risti saamiseks ette pandud. Või siis selline kild, mis on siis saadud teise lehe kaudu staabi kapten, haa, paavian on deebee, see on siis Tartu Päevaleht teatel haavatult vangi langenud ja viibib Ungari maal Debretsinis, kus sõpradele Telegram tuli. Nii et refereeritud teise lehe kaudu, kes oli saanud siis see teine leht oli saanud siis selle sõprade käest selle telegrammi või info sellest sellest telegrammist. Siis võis sattuda ju ka kuulujutt lehtedega. Palju kindlasti kindlasti, nii nagu ma ütlesin, et, et see ei olnud uudisajakirjandust, ei olnud reporteri ajakirjandus nii, et kontrollimist ei olnud. Avaldati seda, mida oli saadud ja lugeja ise pidi otsustama, kuidas ta seda infot hindas. Kindlasti oli väga palju kuulnud, samas ja väga vabalt oli võimalik ka valetada, kui sa tahtsid molekule. Lugejaid kindlasti see, see pool huvitas väga, kuidas neid tohus, ametlikud teated, kuidas lugeja teid vastu võtsid ja kas oli ka siin mingi oma viis või võimalus, kuidas inimest seda meelitada lugema. Seal ei olnud vaja meelitada sellepärast, et see sõda oli, sõda puudutas igaühte Igalühel oli keegi, kes oli vaenuväljal ja seda infot, tahet ja sõda tuli ju järjest lähemale Eestile lõuna poolt, nii et seal ei olnud üldse mingit meelitamist, sest lehed olid ka ju suhteliselt õhukesed tänapäevalehega võrreldes. Me võiksime võrrelda, et selle lehe maht oli umbes kaheksa Postimehe lehekülge. Ta oli Sist nelja leheküljeline aga kaks korda suuremas formaadis, kui, ütleme praegune Postimees. Ja sellest üks neljandik oli reklaami, viimane külg oli siis reklaami ja kuulutusi ja kolm neljandikku sellest oli siis teksti. Aga see maht oli selline, mis on inimesel võimalik algusest lõpuni läbi lugeda, kui ta tahtis. Ja seda ka tehti. Ja siis oli ametlikes teadetes oli huvitav veel see, et need olid kirjutatud meie vormis. Nii vene staabiteated kui ütleme näiteks seal prantsuse staabiteated või teiste liitlaste staabiteated näiteks niimoodi nende ametlikud teated olid siis sellised tõesti hästi tihendatud, sellised ühe-kahe lauselised lauselise, et noh, niisugused nagu faktiloendid võiks öelda näiteks niimoodi ennekneelaja lipa juurest taganemist 13. juunil lõime meie, siin on meie siis Vene väed Bucatšev, kaliidsi väärinal, sakslaste suurte jõudude ägedat kallaletungimise jõudsaste tagasi melaskertti sihis põrkas, meie siin on siis vene pääsalk, mis tuttachist välja saadeti, kurdlastega kokku pillas nad laiali ja võttis 15. kurdi polgukomandöri vangi. Ja edasi, meie siin on siis prantsuse lendurid viskasid 12. juunil umbes 20 pommi, nende seas 10 155 kaliibrilist Tanoa vaksali ja lähematesse jaamadesse, Tanoa Vaksal sai nähtavasti raskesti vigastada. See oli siis ametlikus teates nähtavaste raskesti vigastada. See oli kõik ühel leheküljel. Nii et selle lugeja oli meiena tol hetkel siis seal kuskil kaliitsias tänapäeva siis mingite Rumeenia aladel ta oli seal meelaskerttis, mis on türgi ja ta oli seal tanu aasveda, oaas, mis on siis Põhja-Prantsusmaa. Nii et see oli selline kaasahaarav, meie, see meie ühendas siis kokku lugeja Need liitlaste väed ja see meie tegutses siis kogu maailmasõja rinnetel kogu Euroopas, pas lugeja tundis ennast osalisena siis jah, jah, ja see tõesti on, kui seda järjest niimoodi lugeda, siis annab tõesti sellise väga intensiivse siukse kõikjal oleku ja kohaloleku tunde, kuigi tegemist on lihtsalt nende õhukeste, kuivade fakti aruteludega. Ja, ja kindlasti nad ei ole ju selles mõttes kogu tõde, et kehtis ikkagi sõjatsensuur ja selliseid teateid, mis oleksid võinud anda vaenlasele aimu millestki põhimõttelisest olulisest, nende avaldamine oli kategooriliselt keelatud. Ja see sõjatsensuur keelas siis avaldada näiteks sõjavägede suuruse, liikumise kohta relvastuse tagavarade kohta, arstiabi korralduse kohta, igasuguste sõjaväetellimusel tehtud tööde kohta, raudteede seisukorra kohta, teede seisukorra kohta, telegraafiliinide kohta, sõjaväeametnik liikumise kohta, spioonide vahistamise ja kohtumõistmise kohta ei tohtinud avaldada tekste, ei tohtinud avaldada fotosid, välja arvatud siis, kui nad olid juba tulnud nende ametliku teate ametlike teadete osadena, nii et need ametlikud teated olid siis nii-öelda tsenseeritud ja neid sa võisid avaldada ilma tsenseerimata. Kõik muu käis veel siis ka tsensuurist läbi, tsensor kontrollis, kas seal ei ole midagi midagi keelatut. Nii et selles mõttes me ei saa öelda, et, et lehe kaudu sai sõjast nagu objektiivse ülevaate, et see oli ikkagi vaade läbi läbi Venemaa ja läbi läbi liitlaste prilli ja see valik oli lähtudes sellest juba. Kui tekkis uudisajakirjandus esimese maailmasõja ajal, kas tekkis siis ka arenes ja sündis ka uudisajakirjanik. Ei arenenud, jäi sündinud veel, et Eestis nad laevad selleks reporteri ameti, reporteri kutse alguseks neid esimesi sõjareportereid, kes tegutsesid vabadussõjas kes olid siis ametlikult värvata tuntud Eesti poole poolt ja siis rindele siia-sinna, kes siis sõjast kirjutasid, aga esimese maailmasõja ajal selliseid tegelasi veel ei olnud, seal oli ikkagi see, et see sõjainfomis rinnetelt saadi, see tuli nende ametlike teadete kaudu ja teine, kust ta tuli, oligi siis needsamad, et Eesti sõdurid, kes saatsid seal võis olla näiteks reportaaže, kus mees oli haiglas ja sealt ta kirjutas, siis kirjutas oma sõjateest, kirjutas sellest, mis ta seal haiglas teeb, millal ta välja loodab, saadab kuhu edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kummaline ongi see, et selle asemel, et või selle kõrval me ei tea, et kirjutada koju, ta kirjutas lehetoimetusele jagas oma sellist noh, nihukest igapäevaelu siis tuhandete eestlastega selle kõrval või selle asemel, et kirjutada oma perekonnale, kus ta võib-olla ei avastada 10 10 inimesega oma tuttavatele vaibale. Nii et see on, see on nagu hästi huvitav. Rohkem kui kunagi varem või kunagi hiljem oli lugejal nagu väga kerge pääseda ajalehe veergudele, saada osaks ajakirjandusest, saada osaks sellest avalikust elust, mida ajakirjandus kajastas. Need olid oluliselt maailma sündmused, nad olid siinsamas, Eesti mehed võtsid sellest osa ja igaüks, kes oli sõjas, no ma liialdan igaüks, aga ta tundis, et Ta osaleb millestki, mis on maailmatu tähtis ja millest on mõtet teistele rääkida. Aga ajakirjanik muutus, ajakirjanik muutus ja, ja seal on nüüd oluline see, et ta ei läinud küll toimetusest välja neid uudiseid otsima, aga see, mida ajakirjanik tegi, ta hakkas neid uudiseid intensiivselt lugejale selgitama, mida need tähendavad, needsamad infokillud, mida tuli kümnete ja sadade kaupa mõne päeva jooksul. Ta puhastas välja sealt selle, mis see meile tähendab, kuidas need rinded liiguvad, millised on need arengud, mida, mida on oodata. Et siin võib tuua välja täitsa ühe nime sellise mehe nagu Aleksander veiler kes oli siis töötas Päevalehe uudistetoimetuses, oli 27 aastane linna kooliharidusega, see tähendab siis kuskil kuus klass oli tal haridust väljaõppinud raua, treial ja ajakirjanduses töötanud siis neli aastat ja tema oli selline noor, agar intensiivne hakkaja uuendusmeelne mees, kes kas neid sõjauudiseid siis igapäevaselt ja järjekindlalt jälgima ja nendest alguses siis igapäevaseid selliseid sõjakommentaare avaldama, hiljem siis juba siukseid nädala ülevaateid, kuu ülevaateid ja noh, kolme aasta pärast nad lehest kadusid, aga esimesed kolm aastat väga intensiivselt sellega tegeles toimetuse seinal oli siis Euroopa kaart ja sinna oli nööpnõeltega siis kinnitatud must lõng treileril, mis tähistas seda rindejoont ja seda lõnga ta siis tõstis iga päev vastavalt nendele väikestele info kildudele, mis tal õnnestus hankida, siis nendest telegraafiuudistest teistest lehtedest tõstis oma lõnga siis ette ja tahapoole, nii kuidas rinne siis liikus ja kirjutas igasse lehenumbrisse siis alguses loo bene võitluse välja ülevaade. Ja see oli nüüd väga huvitav, selline selgelt ja loogiliselt struktureeritud niisugune nagu hübriidžanr. Alguses tõi ta siis viimaste päevade olulisemad arengud rindelt, nii nagu ta siis nende telegrammide põhjal teada saineid tänaste telegrammide järele ongi saksa austria päevi Exceli mõlemal kaldal ülespoole surumas. Ja siis ta põimis vajadusel sinna vahele selgitusi, kus need üks või üks või teine koht asub. Sellepärast et teine asi, mida ajakirjandus tegi, avaldati suuri sõjapiirkonna kaarte ajalehes mitme veerulised, noh, ikka seest A4 leheküljest suuremad ja inimesed lõikasid neid lehest välja ja nende abil oli võimalik siis seda maailmasõja kulgu jälgida, aga seal oli peal muidugi ainult suuremat kohanimed, need olid käsitsi joonistatud kaardid. Nii et oma selles kommentaaris ta siis selgitas, kus üks või teine koht asub. Ja ta lisas sinna sellised selgitused, et lugejal oli ise võimalik siis kaardi abil jälgida tema kommentaari abil, kuidas rinne on liikunud näiteks Hossaromon Radommi kubermangus, sani suustsen Jõgisis versta 20 põhja põhja, lääne pool. Tomaševi linn on wowiljublini raudtee ääres, raudtee oli siis kindlasti pealsel kaardil versta viis piirist põhja ja 27 Raava Russost põhja lääne pool, nii et nad olid hästi sellised detailsed, et sa, kui sa tahtsid, siis sa ise said ka sealt kaardi pealt täpselt täpselt vaadata plussi sinna juurde, eks ju. See, et inimestel olid mehed vennad sõjas. Nii et kui ta vaatas seda kaarti, luges seda kommentaari, siis ta sai ise vaadata, ta teadis, kus see, kus see mees või mees või poeg tal oli. Nendel veiler oli meie esimene väliskommentaator, võib öelda, võib öelda, nii, võib öelda nii. Aga üldse, missuguseid liike või missuguses žanris uudiseid siis oli enne esimest maailmasõda ja, ja missugused nad siis selle esimese kahe aasta jooksul, kuidas nad muutusid esimese kahe aasta jooksul? Kui siin juttu oli, et seda uudisajakirjandust veel päris hästi ei olnud. Ja uudiseid struktureeriti tavaliselt nii nagu me üksteisele millestki räägime, see tähendab niimodi narratiivselt kronoloogiliselt alustame algusest ja siis jätkame niikaua, kuni jõuame lõpuni ja see, see niuke punkt, see on kusagil seal lõpu lõpuosas, nii et esimene oli see kronoloogiline struktuur. Näiteks kirjutati õnnetuse uudist sellisel kujul Kaasanis 14. joon marinski bossaadi lähedal pääses laevad Sariitsa neljanda klassiruumidest tuli lahti lae pööras kalda poole, reisijad hüppasid vette. Suurema osa reisijaid võttis üks samal jutti seltsi aurulaev oma pääle. Laev põles ära, 12 inimon ära uppunud, kui palju ära põlesid, ei ole teada. See uudis ilmus Postimehes 16. juunil 1914. Ja see oli niisugune tavapärane moodus kronoloogiliselt rääkida, mis juhtus. Ja nüüd seal kõrval oli juba tulnud ka see uus moodus, see, kus meile tõstetakse uudis algusesse, see kõige olulisem info öeldakse ära, mis on juhtunud ja siis hakatakse riburadapidi rääkima sinna juurde siis seda konteksti ja tausta, kuidas selle sündmuseni jõuti, mis selle tagajärjed võivad olla ja nii edasi, nii edasi. Nii et sama päeva Päevalehes seesama uudis ilmus sellisel kujul marintski bossaadist 15. juunil. 12 uppunu surnukehadest aurulaevad Sariitsa pealt on seitse üles leitud, põlengute arv on teadmata. See on see, mis oli Postimehe uudis kõige lõpus. Ja nüüd tuleb tagasipöördumine algusse tulekahju alguse öösel vastu neljateistkümnendat juunit, kui kõik magasid, tekkis suur segadus, laeva kapten Nazarov hüppas laevalt viimasena ette, kassa ja dokumendid said tuleroaks, laeva seltsi valitsus andis pääsenute edasi sõitmiseks kaks rubla ja nii edasi. See oli nüüd juba see, mida me tänapäeva uudisestruktuurina teame ja tunneme see nii-öelda see pööratud püramiid. Ja kui vaadata, siis seda kronoloogilist oli rohkem, seda oli kusagil peaaegu veerand uudistest ja seda pööratud püramiidi struktuuri, seda oli ainult kusagil kümnendik. Aga mis oli siis põhiosa uudistest? Põhiosa uudistest olidki nii lühikesed, ühe-kahelauselise, kolme lauselise, et seal ei ole võimalik kindlaks teha, et kumb struktuur on, et kas on see oluline esile tõstetud või ei ole, et seal ongi ainult see oluline see, see nii-öelda see säsi või üdi. Ja nüüd, kui tuli see esimene maailmasõda siis me ei saa öelda, et see uudisestruktuur väga palju nagu moderniseerus või hakati rohkem kasutama seda pööratud püramiidistruktuuri. Sellepärast et neid uudiseid oli nii palju ja selle maht oli ikkagi piiratud neli lehekülge ja seda ei saanud ka väga suurendada, sellepärast et sõjaaeg tõi siis ka oma piirangud. Paberit oli raskem hankida, trükivärvi oli raskem hankida. Nii et lehe maht ei kasvanud sõja tõttu suuremaks, ta jäi samale tasemele, see tähendab, et sul oli tohutult palju rohkem olulisi uudiseid, mida oleks vaja lehte panna või toppida. Aga maht on sama palju. Ja see, mis sa teed, siis saad tihendudki, tihendavad tihendatud, tihendab imet, selle kogu selle mahla välja, sinna jäävadki sellised ühe-kahe lausalised lühikesed niuksed jupikesed ja teine, mis seal tuli, oli siis tingitud sellest tohutust vahendamisest, sest reporter ise kohal ei olnud. Ta vahendas ajakirjanik vahendas seda, mis ta kätte ei saanud. No näiteks niimoodi Tokyost telegrafeeritakse Londonisse teated vene raskete suurtükkide hiilgavatest tagajärgedest Bukowinas kaliitsias Jaapani saatkonnas suure rahulolemisega vastu on võetud. Nii. Ühelauselise uudises on koos dokia, mis telegrafeerib Londonisse vene siis vägedest, mis võitlevad seal kuskil Rumeenia Ukraina aladel. Ja Jaapani saatkond kogu läänepoolkera on selles ühes lauses ühes lauses koos. Nii et, et, et tekkis tohutult palju selliseid, noh nagu hübriidstruktuur, kus oli läbisegi siis natukene uudist, natukene seda, kust see info on saadud, siis võib-olla mõni kommentaar siis võib-olla mõni selline nagu reportaažlikku element mida oli kusagilt kusagilt saadud, mõni selline väikene kirjeldus ja siis oma sellised noh, nagu prognoosid või arvamused sinna juurde või tõlgendused sinna juurde. Nii et kui me vaatame, mis sõja jooksul uudise žanriga juhtub, siis tegelikult seal sellist põhimõttelist arengut veel ei toimunud. See areng tuli kahekümnendatel aastatel, siis kui lehtedes sõdurid, porterit, siis kui olid rahulikumad ajad, siis kui inimestel oli aega mõelda selle üle, miks nad teevad ja miks nad niimoodi teevad ja kui lehtede mahud kasvasid suuremateks, inimesed ei lugenud enam lehte algusest lõpuni läbi. Et siis oli oluline see, et ma räägin, koondan selle olulisema info algusesse, võib-olla toon ta pealkirjas välja, aga sõja ajal kindlasti loetise leht täht-tähelt läbi, et sõjauudised kindlasti, sest seal ka oli võimalik ikkagi sortida, sa võisid jätta vahele, seal teadsid, vaatasid, mis seal joonealuses on. Muidugi, Jonaalsest järjejutud kadusid ära, sest seda ruumi oli vaja. Näiteks nendesamade sõja väljakirjade kirjade jaoks avaldati seal hoopis järjeromaani asemel neid kilde, mis oli kirjadena saadud. Kui juulis oli nii lühikene, siis kas pealkirju ka pandi, siis mõni uudis oligi pealkirja ainult. Jah nii hoidis, oligi pealkirja ainult, aga pealkirjadega oli selline huvitav lugu, et, et seal tulid kohe sõja alguses üks täiesti uus võte, mida varem ei olnud. Varem oli see, et pealkirjast, et ikkagi pikemaid lugusid ja pealkirjad olid mul oli seal kusagil siin arg, aga polegi oluline, pealkirjad olid, noh, võib-olla ma arvan, et kuskil alla veerandi lugudest olid pealkirjastatud üldse, ülejäänud olid lihtsalt rubriigi statuudis, neil võis alguses olla seal mingisugune märksõna, mis tõstis esile seda, millest loobuti, toon, millest uudises juttu on või kust see uudis pärit on? Näiteks Loksalt turuhinnad sellel aastal noh, turuhinnalt sellel aastal oli siis natukene esile tõstetud, võib-olla paksus kirjas või sõrendatud kirjas, Loksa oli esile tõstetud, nii et sa silmates said juba noh, mingit aimu selle selle sündmuskoha kohta ja selle teema kohta, aga sa ei saanud aimu, mis on juhtunud. Need olid niuksed, fraas, pealkirjad, aga sõda tõi nüüd deklaratiivsed pealkirjad, sellised pealkirjad, mis on tänapäeva mõistes täitsa pealkiri, mis tõi esile selle sündmuse tuuma, siis mis on juhtunud. Nii et see, mida sõda tegi, ta tõi siis need deklaratiivsed pealkirjad, mis hakkasid selgelt välja ütlema, mis siis juhtunud on, nii et kui inimene luges selle pealkirja, siis ta sai teada juba sündmuse tuumast ja see, mis tuli esimeste sõjanädalatega kohe need kõige olulisemad pealkirjad korjati kokku esikülje algusesse. Tähendab, nad ei olnud mitte lugude juures, lood olid, uudised olid endiselt, et noh, nii-öelda rubriigi statuna üksteise järel väikses kirjas ja ilma pealkirjata aga need pealkirjad korjati esikülge algusesse kokku, nii et see oli mingis mõttes nagu numbri liid või numbri juhtlõik. Näiteks sellisel kujul olid siis need pealkirjad suures kirjas, kahe veerulised Tallinna teatajas, isegi terve lehekülje laiused Hiinama jaapani nõudmised vastu võtnud, liibuv sakslaste poolt ära võetud, suur reisijate laev, lusitaania põhja lastud, Itaalia väljaastumise lävel. Vaenlane, lõuna. Tugev, sakslaste pealesurumine läänega liidses Karpaatides üks meie ümber piiratud divisjon vaenlasest läbi raiutud ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, nii et seal oli siis selle väikese suhteliselt väikse pinna peal oli kusagil koos niimoodi 10 20 pealkirja, mis olid siis korjatud nii-öelda lehest kokku tõstetud sinna esimene lehenembri algusesse ja see ülejäänud lehenumber oli siis küljendatud niisugusel vanamoodsal moel ühe veeruliselt lood üksteise järel, võib-olla seal mõnel lool oli ka, oli ka pikem pealkiri hinnangu siin selles lusitaania põhjalaskmise loos reisijatele lusitaania põhja lastud, et see on siin ka tekstis siis suhteliselt suurelt korratu, aga ülejäänud on sellised vanamoodsad pealkirjad, noh näiteks Türgi sõda Kaukaasia sõjaväe staabi poolt tardanellidest Serbia sõjaväljalt, Taani ajakirjanduses, et sellised väikesed lühikesed fraasid, aga need tänapäeva mõistes pealkirjad, vot selle siis esimene maailmasõda tõi ja need pealkirjad tõesti jäid, need ei kadunud enam ära, kui sõda lõppes, siis kasutati neid edasi. Ja kui 20.-te aastate alguses lehte maht hakkas kasvama, rohkem ruumi oli, siis hakkasid need ka pealkirjad laienema, suuremaks kasvama pandi neid, suuremas kirjas hakati lugusid alapealkirjastama, heledas ja nii edasi, nii et see areng läks nagu edasi, aga esimene maailmasõda tegi seal otsa lahti. Missugune oli ajalehe keel, ajakirjaniku keel, oli see ilmselt sõja ajal lakooniline või võis kujundlikkust ka lubada? Lubada võiks kõike, mida inimesed arvasid endale heaks lubada, selles mõttes, et kuna toimetaja oli see koondaja toru, see tolmuimeja siis asjad läksid lehte niimoodi, nagu inimesed olid nad kirjutanud. See tähendas, igaüks kirjutas oma parema äranägemise järgi, nii et ühest küljest ta oli kindlasti lakooniline, sellepärast tuli hästi tihendada ja kokku suruda, aga teisest küljest ta võis olla ka. Ta võis olla ka täiesti kujundlik, aga see, mis oli, mis oli selge erinevus muidugi tänapäevaga on see, et kui me tänapäeval oleme harjunud, et leht on tsitaate täis allikaid tsiteeritakse, nende otsest kõnet antakse mina-vormis edasi, siis tollases lehes seda ei olnud, sellepärast see meie oli ka see ametlike teadete, meie oli hästi mõjus. Tsitaadid puudusid, sellepärast enamasti refereeriti teisi allikaid, teise sõid allikaid. See, kus oli otsene kõne, olid riigivolikogu istungitel olulisemaid kõnesid siis pikas mahus, nagu avaldati. Ja ülivähe oli tegelikult sellist algallikast pärit reportaaži kirjeldust. Aga teisest küljest peab ikkagi ütlema seda, mida ma siin alguses juba ütlesin, seda, et ajaleht oli hästi mitmehäälne, sellepärast et, et lisaks siis ajakirjanikule lisaks nendele teistele lehtedele rääkisid paljud tavalised inimesed sõdurid, tervitused või sellised kohati sellised nagu frivoolsed või sellised. Või siis needsamad napid niuksed, haavatute loetelud või mingid üksikud reportaaži killud, mis seal olid teiste lehtede kaudu refereerimised, kust tuleb teise keele mõtlemise loogikat hoopis sisse Pevkuri hästi mitmehäälne, palju mitmehäälsem kui tänapäeval, kus tegelikult kõik läheb läbi ajakirjaniku filtri, ajakirjanik sõnastab ümber ja paneb siis need üksikud tsitaadid sinna sinna sisse. Aga lehtede visuaalne keel, jutt oli küll, et Aleksander veiler seisis kaardi eest ja tal oli mustnööri, aga kuidas sa ikka teada on, ikka lehes sellest pilte ei avaldatud, tema kaardist. See on, see on hilisematest mälestustes juttu olnud, kuidas ta seal kaardi ees kaardil seisis ojja nööpnõela, sama seda seda musta lõnga seal kaardi peal ringi. Aga üritati ajalehtedes avaldada ka fotosid, mispärast üritati, fotode avaldamine oli kallis ja kõige rohkem oli neid fotosid Päevalehes, mis oli siis tolla kõige rikkam leht ja need fotod olid põhimõtteliselt sõjaga seoses kahesugused. Me võiksime öelda, et nad andsid nagu selline teatrietenduse esitlemine antakse Malabilt ja antakse peategelaste pilt lavapilt, see tähendab, võis rahulikult avaldada selliseid postkaardil ikke vaateid nendest linnadest, kus sõda parasjagu käis ütleme sealt kuskilt Pariisist või Põhja-Prantsusmaalt või Saksamaalt linnade vaatad ilusalt, rahulikud kirikud, ilusad suured, võimsad gooti kirikud. Nii et sündmuskohta näidati ja öeldi all kirjas, siis seda enam ei ole, see on puruks pommitatud või seal on see või teine juhtunud. Ja teine esitleti neid peategelasi, vägede ülemjuhatajad, riikide valitsejad, noh, siin oli hästi tore näide sellest. Kui sõda oli puhkenud just ja räägiti veel Austria Serbia sõjast. Siis Päevaleht tõi esiküljel vaenulikud riikide juhid, alustades siis Nikolai, teisest ja lõpetades siis Serbia peaministriga, Austria keiser, Serbia kuningas, prantsuse president, Saksa keiser, Itaalia kuningas, Saksa riigikantsler, Austria välisminister, Itaalia välisminister ja nii edasi ja nii edasi. Nii et esitleda näidati neid tegelasi, kes nüüd määrama hakkavad maailma saatust, kelle kätesse, kes on peategelased. Aga Need ei olnud siis mitte Eestis tehtud pildid ja eestlaste pildistatud pildid, ammugi mitte vaid need olid enamasti saadud välismaaagentuurilt laenuks. See tähendab, sa said sealt sink, trükivormi avaldasid selle ära, sa said selle laenuks ja siis saatsid tagasi. Sul endal pilt ei olnud fotot ei olnud. Nii et see oli hästi-hästi tavapärane praktika ja Päevaleht sai kõige kauem neid pilte ja kõige rohkem neid pilte, Tali kõige rikkam nendest lehtedest avaldas neid kusagil 16. aastani, aga siis tsink oli maa varamid oli Austrias palju ja seda enam sõjatingimustes ei saadud, nii et siis kadus fotode avaldamine ära. Lihtsalt tsingi puudus ja ajalehed jäid pimedaks. Teine huvitav asi, mis oli nende fotodega veel. Alguses, kui sinki veel oli, siis innustati lugejaid saatma Ma eesti sõduritest fotosid. Näiteks ilmus selline üleskutse, palume sõjaväljal viibivaid eestlasi ja nende omakseid meie lehe laupäevases lisas külalises avaldamiseks piltisid sõjaväljal vahvuse tegusid korda saatnud Eesti sõjameestest haavatutest ja langenutest, pildid jäävad rikkumata ja saadetakse pärast tarvitamist kohe tagasi. Ja siis neid pilte tuli alguses kümnete kaupa ja siis sadadega. Nii et kus neid avaldati, päevalehtede trükikvaliteet oli suhteliselt vilets, aga neid avaldati siis päevalehtede nädala, lisades, mida reklaamiti piltidega ilustatud nädala lisad, mis olid hakanud ilmuma seal juba enne esimest maailmasõda 1000 906910 ja nii edasi. Ja siis neid pilte tuli massiliselt. Need olid sihuksed kaheksa leheküljelised, noh, ütleme A4 formaadis väiksed väljaanded siis mõnes numbris ei olnudki mitte midagi muud, kui ainult need sõdurite pildid hästi väikselt, umbes tikutopsi suurusena ja igalühel juures siis väikene niisugune tutvustus või allkiri, nii nagu siis olid, olid teda tutvustatud selles fotoga kaasnevast kirjas. Näiteks Leopold Lesman Tallinna kõrv kreisis kodus parandusel. Jaan Tosso Keilast võitleb sõja algusest saadik austria laste vastu, Mart Laas Torist surma saanud 26, Aug m a möödunud aastal siis Austria laste vastu võideldes, Hendrik turbelmann Pärnust masinist miinipaadi peal ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi, nii et ühes nuhvris või silmade kuskil 30 40 fotot ja mitte midagi muud sinna mahtunudki, mitte mingit teksti. Nii et mingis mõttes ja öelda, et, et see on nagu tänapäeval sellise Instagram eellane. Täitsa ise selle pilvisus kuskile riputasid, aga sa saatsid selle pildi ja see avaldati ja see oli tohutu tõmbenumber. Aga huvitav on just see, et ta tõi ka selle igapäevase tavalise sõduri siis ajalehte. See, mida varem ei olnud olnud täiesti noh, nii-öelda ei olnud oluline see, mis ta seal sõjas oli teinud, kas ta oli kangelane või ta oli või ta polnudki õieti rindele jõudnud, ta sinna läinud ja, ja sugulased tuttavad saatsid selle pildilehes lehes avaldati, nii et jällegi see niukene sõda kui ühendaja ühendas lugejad lehe ja selle avaliku avaliku niukse väljas üheks ühtseks tervikuks. Kui paljud 100 aastat tagasi, kui palju inimesed lehti lugesid ja kui paljudel leht kodus käis kuidas nad endale lehe hankisid? See on nüüd jällegi asi, mis tai, kus esimene maailmasõda tõid pöörde. Esimene maailmasõda tegi ajalehest Eestis lõplikult massimeedia kui enne esimest maailmasõda. Me võime ikkagi öelda, et ajalehe lugemine oli eliidi pärusmaa, selle talurahvaeliidi pärusmaa, lugesid kooli, õpetajad, lugesid vallaametnikud, lugesid haritud taluperemehed, siis nüüd hakkasid lugema kõik, sest kõigil oli oma lehm ojas kõik tahtsid sõjast teada, see tähendab, et esimeste sõjakuudega nuh tiraažid läksid üles. Kui enne sõda olid lehtede suuremate päevalehtede tiraažid olnud seal kuskil 11 13000 noh, tänapäevalehtedesse on võrreldav võib-olla Pärnu Postimehega näiteks, mille tiraaž on 12000 siis esimeste sõjakuudega 1914. aasta lõpus, näiteks Postimehe tiraaž on teada, oli 25000. Ja see on võrreldav juba, ütleme tänapäeval siis Eesti Ekspressitiraažiga. Muidugi need võrdlused tänapäevaga on kistud, sellepärast et tol ajal ei olnud ju raadiot, ei olnud televisiooni, ammugi ei olnud internetti. Kui sa neid uudiseid tahtsid, siis ajaleht oligi sulle kõige kiirem vahend, tal ei olnud konkurentsi. Ja teine, miks me ei saa võrrelda lehte kindlasti loeti selles mõttes rohkem, et ta loeti algusest lõpuni läbi ja teda loeti, võib olla teist korda veel ja hoiti alles teda. Ja teine perekonnad olid ju palju suuremad, et kui meil praegu on tavaline seal ütleme, mingisugune kaheliikmeline või kolme liitlane, neljaliikmeline perekond siis oli ju tavaline 10 liikmelised, 15 liikmelised, eri põlvkonnad elasid koos, palju lapsi, Ühte lehenumbrit luges, luges palju rohkem inimesi. Nii et sel ajal sel ajal me ei saa enam rääkida sellest, et noh, et võib-olla võib-olla maal ka seda ilmselt oli veel, et telliti lehte mitme perekonna peale ja, ja anti üksteisele edasi. Aga esimene maailmasõda tõstis need tiraažid palju kõrgemaks, kaks-kolm korda kõrgemaks, kui nad varem olid. Ja teine lehte hakati ostma. Enne oli tavalisem ikkagi see, et sa tellisid omale lehe aastakäigu koju. Aga nüüd sa tahtsid neid uudiseid kiiresti. Ja linnades tõusis lehe loetavus tohutult. Linnades oli võimalik ju kohe õhtul tänavalt osta ja kõige kiiremini saada need uudised, et see, mis äratas huvi, oli just siis need haavatute ja surmasaanute nimekirjad, mida lehed avaldasid, mida nad olid saanud ametlikest allikatest, aga mida nad olid saanud ka eesti lehtedest, näiteks vene lehti loeti ja korjati sealt sealsetest nimekirjadest välja need nimed, mis näisid eesti nimede moodi, avaldati neid nimesid, kes olid siis haavata saanud ja see oli kindel tõmbenumber, see oli see, mille pärast lehte kindlasti loeti ja mille pärast toimetuse juures käidi ka käidi ka vaatamas, seal pandi nimekirju siis jällegi aknale üles. Neid haavatute nimekirja, kui nad olid tulnud võimalikult võimalikult kiiresti, nii et esimene maailmasõda kinnistas nagu lehed, tavalugeja repertuaari, kõik lugesid, töölised lugesid, sulased lugesid need, kes varem ei olnud lehe vastu huvi tundnud. Kui leht oli ikkagi noh, nihukese haritama inimese pärusmaa. Uudisajakirjanduse sünnist Eestis 100 aastat tagasi rääkis ajakirjanduse uurija Roos Marii Kurvits. Saate toimetaja on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast kõike head.