Kim kas armastus on tõsine või, või tõeline või mõeldud lihtsalt välja, kas asi on tõsine võit või teebki nalja? Ma arvan, et kõik, mida sa ütlesid, peab paika. Aga asi on isegi veel hullem. Tere, minu nimi, Niva krostok, tere, mina nüüd Jim Ashilevi. Ja te kuulate saadet pakul, turistid. Tere, kallis, kuule, kuidas sul läheb? Ahah, no aga meil on sulle väga palju põnevaid asju varuks. Mul hakkas imelik. Aga minul ei hakanud üldse, äkki, kui me terve saate. Võib-olla peaks proovima kuidagi nagu terve saate teha siukse mul keegi, keegi üks õhtu tuttav või tähendab üks üks õhtu sõber palus mul teha terve saate niimoodi, et teeks seda raadiodiktori häält või kuidagi siukest madalalt ja rahulikku raadiohäält, et sellist noh, nagu juhiks mingit sellist klassikaraadioõhtuse vööndi programmi siukest. Malbelt, aga mis oleks, kui kõik raadiosaatejuhid teeksid just seda hommikuse vööndi häält, ehk siis tõmbasime järgida, leiaksid endast üles hommikuprogrammi juhi, reipuse, ebaloomuliku, ebanormaalse reipuse. Mul on sihuke tunne, et mul ei ole seda reipust kunagi olnud. Aga see reipust saab endale lihtsalt sisse juua, näiteks kui sa kohvi ja kui ma käisin kunagi raadio kahes külalissaatejuhiks, Kaidor Kahar, kui ta tegi hommikuprogrammi, siis ma mäletan, et ma jõudsin kell kellaaeg oli väga varajane, eks ole, aga ta oli juba teinud vist, ma ei tea, kas paar tundi või Estonia selleks hetkeks, kui mina kohale jõudsin ja kui ma stuudiosse jõudsin, siis ta lihtsalt, et ta niimoodi hüples ühe koha peal või noh, tantsis kuidagi selle muusika järele, mida ta mängis parasjagu ja siis samal ajal oli tal käes termos kohviga ja siis ta sealt termasest valasin talle vahepeal kohvi juurde, siis jälle jõi. Ja ütles, et ainult niimoodi suudab. Käimasolev suudab üldse olla see seista ameti kõrgusel. Kui, kui see liiga isiklik küsimus ei ole Timm, siis mitu tassi kohvi sa keskmiselt päevas jood? On liiga isiklik küsimus, aga sa vist tead mind liiga hästi, et ma ei suuda ka jätta vastamata sest vahel lihtsalt liiga edev. Mu edevus on palju suurem mu häbist või sellest kuidagi endale hoidmisvajadusest on ju. Nii, et vastan sulle, ma vastan sulle, et ma joon keskmiselt. Keskmiselt, kui võtta nädal, siis on ilmselt alla ühe. See on mind null koma midagi. Aga kui harilik doos, kui on päev, kus on vaja kohvi siis üks, üks tass, kui ma lähen väga hulluks ja mul on mingisugune hullu füüsilist pingutust nõudev päev ka, siis ma vahetevahel julgen võtta kaks, sest ma tean, et siis ma lihtsalt rabelen selle energia endast välja. Aga teekond Kohvini on olnud pikk ja käänuline mul selles mõttes, et seal kindlasti selline aine, mis tekitab minus või on tekitanud ebamõistlikult suur ärevust ja siukest sabinat ja sellega harjumine või selle kontrolli alla saamine on nõudnud aastatepikkust tööd. Vaat mina ei ole seda tööd vist veel ära teinud, sellepärast et kuigi Ma väga armastan kohvi lõhna ja maitset, siis ma ei saa teda juua. Ja üldse igasugune kofeiini tarbimine mul kohe nagu kohe lööb närvisüsteemi kuidagi nii aktiivseks ja, ja, ja sellega kaasneb selline liigne ärevus, et ma üldiselt püüan nagu üldse Coffeiniga tooteid vältida. Kuigi nüüd jällegi ma olen korduvalt elus seda seda teinud, et ma üldse ei tarbi kofeiini ja siis kuidagi seal vaikselt-vaikselt hakanud ellu tagasi trügima, kõigepealt siis mingisuguse võib olla Pakofeiniga tehtud joogi näol mingi karastusjoogi näol või siis tee näol ja, ja lõpuks siis ka kohvi ise. Et tegelikult ma ikkagi püüan seda täiel määral vältida ja isegi kohv kofeiiniteesid, mis on siis teepuulehtedest tehtud. Aga, aga noh, tegelikult võiks öelda, et et kui ikkagi juhtub, et keegi mu kõrval ostab Coca-Colat ja on nõus seda minuga jagama, siis ma väga harva suudan vastu panna võimalusele sealt võta üks lonks, et see on ikkagi niisugune natuke nagu kiltiplesi. Ja ma tahtsin just küsida, et kas võib öelda, et see on sungiltsitle, söö mulle meenub, et see oli vist Umberto Eco, kes ütles eelmise suure ülemaailmse majanduskriisi ajal, see kriis on tingitud kokaiinist. Et liiga palju kokaiini nuusutanud aktsionärid agaa, börsihaid, börsihaid on selle aine mõjul teinud liiga pööraseid valikuid ja otsuseid ja. Võin öelda täitsa ausalt mina jala peal kokaiini saanud. Peamiselt sellepärast, et millegipärast ei pakuta. Ma ei tea, liigud valedes kuidagi ja kogu aeg ei ole haidega koos ühes basseinis. No ma üldiselt püüan oma elu, kuid niimoodi seada, et, et ma satuks kohtadesse, kus mulle pakutaks kokaiini ikkagi lõpuks, onju, aga ma ei tea, kuidagi mul ei õnnestu, see, mul ei õnnestu, see ma olen ilmselt narkokoera vastanud selles mõttes, et mu nina juhib mind nagu risti vastupidises suunas kogu aeg. Ühesõnaga, aga ma, mida ma tahtsin öelda seda, et kofeiin on olnud minu elus nagu üks niisugune nagu tõesti tugeva mõjuga aine, mille puhul ma mõtlen, et oota, kas, kas nii palju energiat on mõistlik endasse sisse kaanida tegelikult ja, ja järgmine mõte on olnud see, et aga kuidas ülejäänud inimesed selle kõigega toime tulevad üldse. Kuidas inimesed ja noh, nüüd ma muidugi tean, et tekib tolerantne. Et see sabina ärevuse jää alati samaks kui järjepidevalt kaanida kohvi. Aga sel ajal veel, kui mul see tolerants puudus või oli väga, väga madal. Ma küll mõtlesin, et huvitav, kas ka see, et nii paljud inimesed joovad kohvi kohe põhimõtteliselt, kui nad ärkavad, kuni mõned joovad selle hetkeni, kuni nad lõpuks silmad kinni panevad. Siis, et äkki siis sellest on ka tingitud natuke see, et kui, kui nagu närvilises ja veidras pöörases ühiskonnas me elame või kui, kui veider on tööelu ja, ja kuidagi kui veidrate graafikute järgi inimesed tegutsevad. Või siis see maailm, see närviline maailm nagu justkui ise tingib seda, et me tunneme, et me peame tarvitama mingisugust eraldi ainet selleks, et siis selle kõigega järge pidada. Ma mäletan Rootsis elades, mul oli ikka väga suur üllatus, keskmiselt inimesed neli, viis tassi kohvi päevas, et see oli ikka nagu väga tavaline. Ja minagi olen kohtunud inimestega, kes ütlevad, et ma joon vahel seitse tassi päevas tundub mulle, et lihtsalt ja eriti sel hetkel, kui ta ütles mulle seda, see tundus mulle dist noh, et kui ma ise peaksin jooma seitse tassi kohvi päevas väga halb või noh, ma tean, et see ei oleks, aga tunne on selline, et see oleks mu viimane päev või midagi sellist võis plahvataks või kuidagi hakkaks niimoodi värisema, et lihtsalt jäsemed nagu liikmed tulevad lahti. Aga Kiltsiplesurist rääkides KOV kindlasti on olnud üks mu kihvtid sööja seal seal ajapikku saanud nagu nii-öelda päris nauding siis ilma selle süütunded. Ta lihtsalt. Ja mu mõte jõudis sinnani, et miks üldse räägitakse sellistest asjadest nagu mingid keelatud naudingud või või mingisuguse siukseid naudinguid, mida häbenen, häbiväärset naudingud mida häbiväärset on tegelikult selles, kui sulle lihtsalt meeldib mingisugune ansambel, mida justkui ma ei tea selle ajastukohaselt või nende trendide kohaselt, mille keskel sa parasjagu elad, justkui ei ole piisavalt lahe või kuidagi, see ei ole praegu justkui mis iganes, see ei ole see, see salongikõlblik. Et mis, mis nähtus on üldse see häbiväärne nauding või Kiltsitle söök. Mis asi see selline on ja, ja see mõte jõudis minuni sellepärast, et meie raadio kahe produtsent, kusjuures Margus, panin Facebooki postituse, panin sihukese küsimuse üles, et nii parafraseerida, aga kuidagi nii et noh, nii, ütle nüüd välja, mis on sinu keltsid filmid, seriaalid ja siis veel kaassaatejuht, raadio kahest Ralf Sauter kest, et kinovärgiga mandariini nimelist filmisaadet panin sinna pika nimekirja erinevatest filmidest ja seriaalidest on ja mis, mis on tema gildi pläsku ja noh, mõningate filmide puhul ta isegi ütles, et noh, et samas nagu ega see ei olegi nii väga nagu enam süü või häbitunnet, millega nagu ei olegi, et lihtsalt tegelikult ju ongi ägedad. Ühesõnaga mis fenomen see on, selline, millest see tuleneb, kas see on puhtalt grupi surve, kas on tahe olla kuidagi mingite teiste inimeste väärtushinnangutele vastav kas seal mingi imago küsimus, kas see on kõik need asjad kokku, kas on üldse mingisugune asi, mil mida on mõtet oma elus hoida? Ma olen kuulnud sellist ütlust, et ma olen liiga vana, et omada neid nii-öelda neid nii-öelda häbi-häbiväärseid naudinguid, et justkui see polegi päris asi, et kui sa midagi naudid, siis, siis sa naudid seda, seal ei olegi midagi häbiväärset, et justkui see, see suhtumine tuleb kaasa vanusega, et me noh, vähemalt ma ise ise tunnen küll, kuigi mitte igas kontekstis ja mitte nii tihti, kui ma tahaks, aga kindlasti vanusega kasvades on minu nii-öelda see tunnetus sellest või minu tundlikus sellele, mida teised minust arvavad, oluliselt vähenenud, et ma mind tegelikult nii väga enam ei täna ei huvita, mida teised minust arvavad, samas kui teismelisena ikka oluliselt rohkem huvitas, et siis oli võib-olla selline nii-öelda häbiväärne nauding oluliselt relevantsem termin, et täna noh, mina ütleks küll, et ideaalis ütleme, ma ei tahaks leida, et mul oleks mingeid naudinguid, mida ma ise ise nagu kuidagi häbiväärseks pean, kuigi kui ma päris aus endaga olen, siis on ikkagi mingeid asju, mida ma tunnen, et ma pean näiteks eraldi spetsiifiliselt kuidagi jagama, et, et ma, ma räägin sellest teistele, sest ma arvan, et see on natuke imelik ja siis selle, selle nagu väljarääkimisega ma kompenseerinud näiteks üks minu lemmik lemmik multifilme on, on Disney laste multifilm fini ess Forb mis, mis on hästi tore ja ilmselgelt mitte minu vanuserühmale suunatud. Aga ma tunnen, et, et, et see on okei, et ma seda vaatan, aga tihtilugu ma siis pean teistele kuidagi rääkima seda tegema sellest mingi nagu eraldi asja, et ma vaatan seda, sest siis ma kuidagi valideerin seda või, või, või siis ma kuidagi surun seda tunnet maha või tõestan endale, et ma tegelikult ei häbene. Või sama on muusikas võib-olla kõige sellisem markantsem näide on, mäletad, oli popkulturistid, esimene sünnipäev ja meil oli laval ka Jarek Kasar. Sina rääkisid sellisest bändist nagu Little Mix, mida ma ei olnud kunagi selleks hetkeks kuulnud ja, aga nüüd ma olen nende lugu. Paur vist äkki on, eks nende lugu, kus teeb kaasa selline lahe briti räppar nagu Stolmsi seda lugu, ma olen umbes 200 miljonit korda kuulanud. Seda ühtelugu, ma ei tea, kas neil on teisi häid lugusid ka, aga see üks üks mulle küll väga meeldib. Et siin on olemas kyll siukseid asju, mille puhul nagu natukene tekib niisugune niisugune kerge punastuse punastuse varjund, tekib näole, kuigi nüüd on juba sügis ja külm ja, ja õues on niiske ja toas on kuiv ja ma olen kogu aeg näost punane. Ma sind kuulates olin kõigega nõus ja eriti selle, et, et võib saate ära, lõpetame. Jah, aitäh, et kuulasite aitäh, arvas, kuulajad kuulasid ja loodame, et sa ühesõnaga, ma mõtlesin, eritise vanuse aspekt kindlasti mõjutab oluliselt seda, kui palju või kui vähe inimene üldse Raisata aega põdemisele, et, et mida teised arvavad või mida nad ei arva. Ja ka maitseeelistuste koha pealt, eks ole, kas ma midagi kuulan või ei, kuulajat, kelle asi see lõpuks on, see on ju ainult minu asi, eks ole, et nooremana on see kindlasti palju teravam küsimus või no eriti teismeeas on võib-olla kõige valusam küsimus üldse. Et kas ma paistan teistele nii, nagu ma tahan neile paista ja kas mind võetakse sellisena nagu nagu ma päriselt olen. Aga. Ja ongi selline tunne, et jah, et ega mind ei vaeva need tunded või noh, ma olen ka ju sellest edasi liikunud, aga samas nüüd kui ma päriselt süüvinud teemasse mulle tundub, et mingites seltskondades ikkagi on täiesti. On täiesti võimalik sattuda ikkagi aeg-ajalt mingisugustesse olukordadesse või mingisugustes seltskondades, kus. Nii tugevalt on enda sees see tung ennast kuidagi toimetada või stiliseerida. Et näida siis selle seltskonna tasemel kuidagi. Kuidagi. Ma ei tea kuidagi nagu, et jah, et olla, et olla nagu kuidagi et olla nagu osa kambast või et või et või et mitte olla naeruväärne või mitte tunduda kuidagi nagu valel ajal vales kohas. Ühesõnaga juba on selge, mis ma tahtsin öelda, aga mul jah, ühesõnaga näiteks Meie kauaaegsemad kuulajad kindlasti teavad. Ma olen väga pühendunud projetistenelis podcasti kuulaja ja EL-is mitmeid kordi öelnud oma peamiselt filme käsitlevas podcastis, aga, aga ka laiemalt popkultuuri Hollywoodi süsteemi käsitlevas pood, kes on öelnud, et tema ei usu sellisesse nähtusesse nagu gildid ei söö. Sest et kui mingisugune film sulle meeldib, siis lihtsalt meeldib ja mis, milleks tunda siis häbi, eks ole, või või milles see probleem on? Ja kui ma praegu mõtlen, et kas mul päriselt on mõni selline Saladus salahobi salahuvi siis esimese hooga mulle õnneks siiski nagu ei mehena midagi sellist, ma ei tea isegi mulle mulle, pigem meenub see, kuidas ma olin teismelisena kui mu õde, kuulasin mingit ühte tüüpi muusikat, kuulaski, poistebänd n tsinki ja Back Street Boysi ja. Ei poisaguni, minu arust ta isegi ei kuulanud, aga umbes spaiskarles nagu mängis kodus ja, ja siis mina samal ajal Maide surusin kõrvaklappe endale pähe, kuulasin, siis ma ei tea, Massive Attacki või mingeid hipo, see on ju. Ja siis noh, oligi selline nagu hõõrumine oli nagu kodus kuidagi nagu, et sa oled nii mainstream, umbes et sa oled lihtsalt mingisugune, sa kuulad kommertsmuusikat, aga mina kuulan. Esmude täiendas, lõpetas lause, sina kuulad vaimuhaigete muusikat. Siis siis ma tunnetasin teravalt seda, et on mingid asjad, mida on kuul kuulata ja on mingid asjad, mida lihtsalt no mitte kuidagi ei ole kuul kuulata ja peamiselt mu õe pleilist kuulusest sinna viimasesse kategooriasse minu pleilis, sinna esimesse. Aga nüüd kui mina ei tea, kui ma praegu läheksin oma õele külla ja tal mängiks kõlaritest valjult spaiskarls mulle pigem tunduks lahe. Ma hakkaks tantsima ja. Ma olen täiesti nagu mingi retro värson täiesti ette ja see nüüd tundub isegi see tundub, ma ei tea, see tundub, igatses, tundub stiilne, see tundub huvitav, tähendab ma ei tea, see ei tundu enam nagu see, see oleneb õõnest Roodada, ta ei ole enam see, see, mida kõik kuulevad. Ma teeks ühe kõrvalepõike ka see nädal, kui sa lubad selles suhtes, et sa ei pea minut, lubage. Mida siin saates? Rohkem kui 17 minutit tagasi inimesed, kes kuulasid seda saadet ja on suured JMKE fännid, ilmselt said pahaseks mu peale, et ma tsiteerisin laulu tont seda teab sõnu valesti, et tegelikult ma ikkagi ja oleksin pidanud ütlema, kas armastus on olemas või mõeldud lihtsalt välja, kui mu mälu mind ei peta, siis mõtlesin, kas armastus on tõeline. Et ma lihtsalt tuli meelde, et ajasin selle sassi. Aga kui, kui minna nagu sellest kõrvale põikest kõrvale taas nagu põhipõik põigele võigale, siis kõik sobib siis siis kui tekkis nagu Kiltsiplatjory tihtilugu või, või see nagu see mingi millegi nautimisest häbi tundmine tihtilugu minu meelest seostub seostub sellega, kui sa nagu ütlesid ise ka, et see mainstream siis on see asi, mis, mis kuidagi hästi paljudele meeldib ja ta juhtkond on tehtud niimoodi noh, popmuusika tehakse niimoodi, et ta meeldiks, palju, te olete vajutaks võimalikult paljude inimeste nuppe ja, ja võib-olla meil on kuidagi lihtsalt keeruline nagu tunnistada, et jah, et, et ka meie oleme nagu selle massiosa, et ka meie Ta vajutatakse. Ja, ja, ja noh, seetõttu ongi, et inimesed, kes tahavad ennast pidada võib-olla selliseks väga kõrgkultuuri osaks, et ei taha nagu justkui väga hästi tunnistada, et neile ka meeldib see nii-öelda madalalaubaline huumor või, või popmuusika, mis, mis raadios iga päev eetris mängib või, või ma ei tea, romaanid, mis on kirjutatud, ma ei tea On ju neid nii-öelda mida, mida kutsutakse rämps-romaanidest, siis on kuidagi väga-väga võigas termin, tundub, et siuksed romaanid, mis siukseks lihtsaks lugemiseks, kirjutatud et selles suhtes nagu Me nagu kultuuriliselt kuidagi eristame seda kõrgkultuur ja siis seda nagu niisugust igapäevast värki ja, ja kui sa juba korra tahad ennast näidata, kui selline väga kõrgkultuuri austav inimene, siis see kõik teine muutub nagu selliseks selliseks madalaks ja kehvaks ja siis kui sa juhtumisi midagi naudid sealt, mis on väga tõenäoline toodetud niimoodi, et see võimalikult palju inimesi mõjutaks. Et siis, siis sa järsku hakkad seda pidama oma nagu selliseks häbiväärseks naudinguks, kuigi see noh ma ütlen ka mina nägu kirjutatakse alla sellele pätistanellise nagu käsitlusele, et noh, tegelikult ei ole sellist asja olemas, et sa, sa kas meeldib sulle midagi, mitte Tseeczipi krai on ka oma Bodgestides hällointernite kordaks minu meelest sellest rääkinud, et inimese aju on lihtsalt veider. Talle meeldivad veidrad asjad ja erinevate inimeste ajudele meeldivad erinevad veidrad asjad ja kui miski vajutab sinu ajunuppe, sa ei saanud mitte midagi teha. See meeldib sulle. Ja kirjandusmaailmast sa mainisid rämpsromaane või rämpskirjandust. Mulle meenuvad need momendid, kus ma olen sellesama küsimusega silmitsi seisnud. Mulle meenuvad mingid hetked, kus näiteks keegi on tulnud mu juurde tunnistanud üles talle meeldivat failaidi seeriaromaanid. Talle meeldivad need vampiirilood, eks ole, mille puhul kuidagi valitses ka selline. Vastand hoiak, et see ei tohiks tegelikult meeldida, kui sa tahad olla normaalne inimene siis ja teised sind ära ütled, et sihuke lääge kraam päriselt sulle meeldib. Ja ma vaatasin slaidi esimese filmi ära ja mulle meeldis. Ja ma ei tundnud süüd, ma ei tundnud süüd, ei tundnud, ma ei tundnud. Aga täna ei tunne endiselt, okei, ma ei tunne süüd. Usume, ma ei tunne seda. Usume ja, ja meenub veel, kuidas kui tämbroun lõi laineid Õige ja tema oli ka üks neist kirjanik. Ja tegi viimasel ajal enam pole nii palju kuulda olnud temast, aga noh, endiselt võib teda pidada, eks ole, üks kõigi aegade suuremate müüginumbritega selliseks kirjanikuks ilmselt on ju, kelle puhul ka, kui ta andis välja Da Vinci koodi aegulise. Da Vinci kood, oli meeletu bestseller. Jälle sedasorti raamat, mida lihtsalt sa, sa lihtsalt, kui sa ei taha seda osta sisse lihtsalt nagu see kukub sulle vastu, pead lihtsalt kuskilt toidupoes või, või trammis. Et. Mu üks sõber, kes töötas parasjagu plaadipoes, youjak. Ma mäletan, kuidas ta, et selleks, et oma neid päevi seal mõnusalt mõnusamalt kuidagi mööda saata, siis plaadipood oli veel kuskil maa all ka, et seal nagu sihuke tore, toreda vaatega koht, ega midagi sellist siiski väike toakene CD plaate täis ja seal nurgas ta siis istus niimoodi päevad läbi, et näiteks ükskord läkski, läks, võttis poest kaasa selle Da Vinci koodi, luges selle Sa ühe päevaga läbi, eks ole, ja ütles, et noh, väga kiirelt läks, et tõesti nagu väga põnev oli mõnus nagu ja samal ajal olin mina avastanud enda jaoks ühe väga huvitava kirjaniku, kes üks Ameerika kirjanik, kes siis nagu ühes foorumi postituses kuidagi süstemaatiliselt tegi maha Dan Browni loomingu ja Da Vinci koodi ja kuidagi tõi seal võrdlusi, kuidas Browni keelekäsitlus on nii primitiivne ja maitsetu, et see on täpselt ühel pulgal sellise erootilise sopakirjandusega tõi seal mingisuguseid näiteid, eks ole, kõrvutas mingisuguseid lausetüüpe ja nii edasi ja noh, läks väga süvitsi sellega ebameeldiv inimene. Ja kusjuures tundub väga meeldiv inimene siiski sellele vaatamata, aga kuidagi. Mida aeg edasi, seda veidram mulle tundub, et ta üldse võttis nii tõsiselt probleemi Dan Browni probleemi, et hästi isegi otsis välja mingit stiilinäited, et neid kõrvutada ja et ikka nagu hästi selgelt välja tuua, kuidas tämbroun on halb kirjanik, halb kirjanik ja Da Vinci koodi ei peaks inimesed lugema. Ometi raamat meeldis lihtsalt ogaralt suurele hulgale inimestele, isegi kui see ma ei tea, ei muutnud nende elu, siis vähemalt ma tean, et mu sõbra jaagu puhul. Tal oli üks tore päev tänu sellele raamatule üks toredam päev, kui muidu oleks olnud seal pimedas kiiremini pimedas koopas on ja päev läks kiiremini. Noh, kas see on halb, kas see on, kas on kuidagi olemuslikult halb, eks ole? Ja kindlasti ma usun, et ta ei peaks selle tõttu häbi tundma ja ei noh ja ta ei tundnudki, aga, aga, aga meil oli sellest vestlus. Mulle tundus, et sel hetkel, noh, tal oli ka ikkagi see, et ei, no, aga see oli põnev, vaata need, kellel natukene sõbras natuke nagu näinud, et mul suva, mul suva. Vaata no see oli põnev, noh. Et see on hästi-hästi veider. Ja kuidagi nagu. Ja mulle ei meenu, et, et ma ise oleksin ikkagi nagu nii väga kuidagi häbi tundnud, et mul on mingisugune raamat või mingi bänd või mingisugune film nagu meeldib, pigem pigem on olnud mul mingisuguseid konflikte, sellepärast et mulle meeldivad mingisugused asjad, mis justkui nagu on, ma ei tea, üle piiri kuidagi nii ja siis ja siis ma pean mingites suhtlustes kuidagi olema ettevaatlik, kas ma üldse hakkan mainima kellelegi seda mingit teatavat videotes teatavat mingit, ühesõnaga, et see on mingi teine. Sest et mulle meeldib vaimuhaigete muusika ja vaimuhaigete filmid ja vaimuhaigete meelelahutus, et igaüks ei pruugi seda samamoodi hinnata, et nad võivad pigem Isama vaimule liiga saada, kui nad mu soovitustega kuidagi kaasa lähevad. Sellepärast ma olen nagu. Ma ei teagi, ega kui me kumbki süüd ei tunne, siis ma arvan, on aeg lihtsalt minna muusikalisele pausile ja natuke kaevuda oma mälestustes ja mälus ja otsida sealt välja ikkagi see süü, sest ei saa nii olla deflonist inimesed, kes lihtsalt ongi puutumatud ja enesekindlalt ja vankumatult ja süüta, ilmsüüta. Ma olen täna kaasa võtnud ansamblid. See pala saab olema avalugu nende tulevaselt albumilt vihaselt, eriti Olvediitis. Head ööd. Ma olen ülisuur tüür, kantrifänn ja see pala, selle ilmumine väga rõõmustas mind. Sedasama rõõmu ma nüüd tahangi kuulajatega jagada, nii et siin on ühendpalaga n metsale. See oli ansambel Pir palaga tehtin, metsame ja huvitav, Ivo praegu selle loo ajal sa ütlesid, et meenutab, natuke biitlasid. Ja me oleme sinuga siin saates varemgi arutanud, et sina oled piirlesitega ikka täitsa hästi kursis. Mõned albumid nende poolt on sulle lausa kuidagi eluliselt olulised olnud või noh, elus olulised olla no kindlasti nii. Telemind kunagi elus hoidnud ja vaat minu puhul jah, on ju see lugu, et ma ei ole biitlite fänn nagu üldse mitte ja see ei ole seda, justkui sa tunneksid veidi häbi. Ja, ja seda ma tahtsingi öelda, et Bildsite mitte kuulamine on kindlasti üks minu häbiväärne naudinguid. Sa naudid seda. Tsee kuule mul on isegi ja mul on nagu, mul on parem olla. Ei pea nagu seda teekonda ette võtma, kuigi ma tean, ma tean ja saan aru, et noh, biitlid muutis muusikat muutis muusikat kui sellist ja selles mõttes on mul täiesti mõttetu või kohatu hakata neid kuidagi nagu maha tegema, ma ei taha öelda seda, et nad oleksid kuidagi halb bänd või et nad on kuidagi ebapiisavalt minu jaoks. Aga millegipärast ühesõnaga kõik mu valikud elus ja kõik mu erinevad käigud on kulgenud niimoodi, et ma ei ole jõudnud piirlesiteni või nemad ei ole jõudnud minuni sellele vaatamata ma olen huviga vaadanud hiljuti veel vaatasin ühte pikka intervjuud pool Meghaniga, kus ta rääkis muu albumi tegemisest ja sellest, et kas on üldse olevat mingit täiusliku poploo tegemise valemit ja nii edasi, et noh, isikutena või või selliste kultuuriliste ikoonidena. Loomulikult on nad ka minu jaoks möödapääsmatud. Eriti Paul McCartney, kes lihtsalt kuidagi läbi nende intervjuude ja lugude temast ja kõige tundub lihtsalt nii ääretult tore inimene. Või ma ei tea ta mulle meeldima. Ja, ja nõus sinuga, nõus sinuga ja noh, nagu ma selle pala ajal sulle ütlesin, et võib-olla see lihtsalt on nii, et biitlasid jõuavad minuni Nende kaudu, keda nad on mõjutanud ja kuulates mul aeg-ajalt tõesti tekib mingisugune seos biitlesitega kuidagi kuulan ja mõtlen, et kuna ühendtuli nii hullult meeldib, siis ma mõtlen vahele. Huvitav, kas see on see tunne, mida biitlite fännid tunnevad, kui nad kuulavad piiblis? Aga see album The Johan Twil natukene tutvustan selle albumi taustalugu ka, sest see on korraga jaburalt ambitsioonikas ja justkui nagu mõttetu. Mulle meeldib see kooslus noh, albumi pealkiri on vihaselt eriting, ool veidi diset Hirce ilmub alles jaanuaris 2019, praegu see siin vesteldes on novembri algus 2018. Ja tegu on nii-öelda kontsertalbumiga või siis kontseptuaalse albumiga, mille puhul on oluline kogu tervik ja see läbiv narratiiv. Selle albumi puhul on bänd siis öelnud, et et see album tegeleb kultuuri kadumise küsimusega või, või üleüldse looduse kadumise, loogika kadumise, emotsiooni kadumise, humaansuse kadumisega ja ajastul, kus inimestel on ülilühikeseks kulunud tähelepanu. Mis on see tähelepanu, kestvus või tähelepanu võime tähelepanuvõime olukorras, kus algoritmid Üritavad välja peilida, mida kellele pakkuda ja pakuvad talle siis just seda ja kuidagi vähem jääb nagu juhuse ja avastamisrõõmu hooleks. Ühesõnaga selles selles kõige kaduvuses justkui kõige ajutisu aina ajutisemaks muutumises. Nad on siis loonud albumi, mis kõnetab just seda probleemi, kui võib seda pidada probleemiks üldse, aga miks mitte mingitel hetkedel, see tõesti tundub ka mulle nagu probleem. Ja, ja siin ongi plaadifirma Foreidi lehel on öeldud, et tee on seekord siis teinud ulmealbumi teinud ulmealbumi, mis kõnetab tänapäeva ja eraldada, on öelnud siin, et kui Ta Taism sündis reaktsioonina sõja õudustele ja kui punk oli reaktsioon 70.-te poliitikas ja ühiskonnaelus toimuvale, kui hiphop oli selline vabajõud, mis eks ole tekitas uue tähenduse või võitles välja uue territooriumi. Aafrika ameeriklaste afroameeriklaste kultuurile siis mis on praeguse aja millele reageerib praeguse aja popmuusika ja seda küsimust albumi esitabki siis, ühesõnaga, et pealkiri on siis miks kõikjale juba ära kadunud või haihtunud, eks ole, tervitanud ol veidi teist ööd ja see album siis püüab kuidagi käsitleda seda küsimust ja ma ei tea, ma ei tea, kas ta püüab sellele siis vastata, aga väga ambitsioonikas ja kohati samas sihuke üle mõeldud. Selle jutuga tekitasid igatahes väga suurt huvi minus küll seda plaati kuulata, kui ta. Kui ta välja tuleb, nii et ja rääkida, kuidas asjadest, asjade omamisest, asjade vihkamisest siis seda, seda albumi vinüülversiooni saab tellida ruttalist Plutselist Gray värviga need brutalismi, see on hall tsemendihall betooni hall tsemendi hallina saaks seda endale. Selle kõige jooksul jooksul meelde veel veel mõned nii öelda, kuidas ma seda nimetasime, häbiväärsed, naudingud ja tibla jess mul, ma olen nagu väga pikka aega olnud, täitsa sihuke korralik Metalli fänn, sihukse rokk, karmima rokkmuusika fänn. Ja, ja seal on ka nagu omaette sellised nii-öelda hierarhiad, et mis on nagu mida, mida nagu justkui võib kuulata ja mis siis on nagu, mille peale vaadatakse kuidagi alla. Ja kindlasti üks selliseid žanre, mille puhul nagu mille poole vaadatakse siukse kerge muigega on, on power metal kus, kus figureerivad sellised bändid nagu, nagu manovaar jaa, jaa. No vaata, nimi võtad, eks ole, manu manu. Ja, ja. Sa käisid mana vari kontserdile tulid mingisugused tohutu T-särgid. Aga ei, see oli Iron meid ära, ära palun neid kahte asja, need on täiesti kaks ikka nagu väga erinevat asja. Ei saa, T-särgid on neil samas stiilis, ei manovar Vanovary särkidele tavaliselt sellised poolalasti nahkriietes. Kes mulle meeldivad mehed, vist astusin mingisse nii suurde ämbrisse, praegu isegi see abikaasa Eeva praegu toanurgas, nagu vangutas pead, tõstis pilgu raamatult ealist, vangutas pead nagu väga aeglaselt ja raskelt nendesse. Ei, et selles selles suhtes, nagu mulle meeldib, et ma üritasin hakata siin praegu Google'ist otsima mingeid manovary sõdu, sõnu mida siis selle ette lugeda ja keegi on teinud sellise toreda veebirakenduse nagu manual Lyoriks Generation siis nagu selline selline rakendus, mis loob selle uute monovary lugude sõnu ja näiteks siin on nagu siin on nagu loodud just niimoodi jooksu pealt laul nimega Heil, hoolda Braud sood, mis kõlab nagu täiesti mõistlik manavari laulu laulu pealkiri, näiteks sõnad sised, siil, Arbour, võtta sood, Heilman mässuren, plaat kyll hevi kloori, Jens vähemalt. Ühesõnaga see see ka nagu täiesti normaalne vana võrri lugu. Et nende puhul siis ongi see, mille peale vaadatakse natuke. Esiteks see, kuidas nad välja näevad, kõik see nagu ube, ruber, matšo, selline nahk ja, ja musklid ja mootorrattad, Ta ja pikad juuksed, õlu ja, ja siis nad laulavad alati sellest, kuidas nad lähevad, Ta või tulevad sõjast või või tahaksid minna sõtta. Ja, ja kuidas nagu veri, mis on nende, nende mõõga teradel ei tohiks kunagi ära kuivada. Ja, ja muidugi minu minu teisme teisme eani öelda motot nagu, et kui sa pole metali fänn, siis sa ei ole minu sõber ja nii edasi ja nii edasi, et, et vot siin siinkohal küll niimoodi, mida aasta edasi, seda rohkem olen natukene hakanud hakanud tundma ennast ennast niimoodi natuke häbi-häbi on peale tulnud, kui ma ikka vahel vahel panen mängima mõne power metal bändi, ma eriti armastan hämmer Fally mis väga oluliselt ei erine manovaarist, kuigi nad on ikka pigem tagasihoidlikud, et kui vanavara on niisugune ameerika värk ja ikka noh, Ameerika taob vastu rindu ja on selline suur kotkas ja võimas siis, siis siis Hammer Fall on, on Rootsi bänd ja nad natuke siuksed põhja, maisemad ja rahulikumad, aga suuresti teeb sama välja, et kui ma Rootsis elasin ja, ja seal mõne siukse metalli sõbraga juttu ajasin, siis kui tuli välja, et mulle meeldib hämmerfal, siis ma natuke tundsin häbi alati. Metal'i maailmast, kuna metali maailm on suur ja kirev, siis ühest teisest kandist seal seal suures maailmas on mul üks ansambel küll, mille puhul ma tunnen, et võib-olla väga kõva häälega ei pea seda välja hõikama, et see mulle meeldib. Ja ometi kui ma ikkagi tõsiselt mõtlema selle peale, siis ma ikkagi jään oma seisukoha juurde. Ma ei tunne süüd, ma ei tunne süüd. Bänd on siis limp, viskit oi-oi, korreks hakkas küll halb, niimoodi reageerinud nagu vajusid natuke sügavamale sinna tooli siis ja kusjuures toolis ei vajunud üldse üldiselt nagu ma nägin, nagu see süda vajusse, mateeria, millest su ihu koosneb, see kuidagi nagu vajus natukene kokku. Aga ma loodan, et sa toibud, limp veskit. No alustame pealkirjast nimest, mis juhtuda, kes teab, klimp miskit nagu miks, okei. Klimpiskitali korra, kes paneb bändi nime viidates mingil Mastorbatsiooni mängule, esiteks üldse. Oota nüüd ma isegi ei teadnud, et mingi selline viile eksisteerib ja ma ei hakka seda nüüd siin viisakas raadioeetris eetris ka väljendama, et kodus inimesed, kes keda huvitab, guugeldama väga põnev, nüüd mul on õhtul midagi teha selles mõttes, et noh, et guugeldada midagi. Limpiskid oli kõige-kõige tähtsam bänd korraks, kui ma käisin umbes üheksandas klassis või ma ei tea, kas see oli siis, kui tuli välja lugu Rowling, Rowling ja siis nad olid tõesti oma edu tipul, siis see oli juba see hetk, kus ma mõtlesin, et nad on liiga meiega minemas. Et pigem ikkagi nende all oli plaat enne seda ja, ja neil oli Ivo Ivo ei ole nii nii palju neid uurinud endale leiab bassimängija või kitarrist, aliste superlahe tüüp. Lahe tüüp, kellel olid nagu mingid täiesti pöörased näomaalingud kogu aeg. Ta nägi välja nagu tegelaskuju Crash bändikud videomängust. Vaata kust kumb talligastele kitarrist ja talikitarrist. Ta oli tema nimi. Ja on Jon otsa. Ei. Vabandust. Kiire, kiire, kiire kiire tükeldamine ei aita rappa. Ühesõnaga, see ei ole tähtis, need, kes teavad, need teavad. Kõige kuulim Ventsel bänd limpiskiti puhul lihtsalt ma pean ütlema, et siiamaani ma olen üllatunud, nagu, kui hästi kõlavad nende meloodiad ja kui mõnus nagu saund meil on ja mis on muidugi raskeks muutunud või muutusid ammu raskeks majaks, on puhtalt Fret tõesti see, see jutt, mida ta seal sellele radadele peale räpib. See on ikka, need on ikka nagu puhta rumalad puhta puhta rumalad sõnad. Nendest sellest soundi peale mõeldes mul on raske mööda saada nende, nende sellest. Fred trusti enda nagu häälest, et et ma ei, ilmselt ta paljudele meeldib, aga aga mulle mitte nii väga. Uuesporlen. Bouesporland on limpiskiti, ikoonilise näo maalinguga kitarrist ühesõnaga kuidagi sihuke lödipükste muusika, ma saan aru, on ju sihuke juba tollal nagu mingit Mano varimehed, ilmselt nagu käisid tapmas limpiskiti poisse, tüdrukuid mõõkade ja kirvestega. Aga ma ei tea ja see on osaliselt nostalgia. No on ju, mis mind nendega seob, Mulle meenuvad mingisugused sõprused, mingisugused olukorrad oma teisme-east. Need hetked, kus sai kuulatud Maide limpiskite kassetid, et aga nende album, significant saade oli, noh, ma ei saa midagi teha, see lihtsalt, see lihtsalt kõlab hästi. Selliselt kõlab hästi ja, ja, ja ma ei tunne süüd. Ei pea, ei maksa, ei maksa kindlasti süüd tunda, hoolimata sellest, et, et ma ise ma kuidagi nüüd ennast halvasti mani, sina, sina, minu manovary ülestunnistusele kuidagi üldse ei reageerinud negatiivselt tema manitsis sellele limpiski. Limpiskit tekitab vastakaid tundeid. Okei, aga mis tunded need on, siis? Mul mulle ei meeldinud. Oota, aga kui on vastakad tunded, siis peab olema veidi vastanud sellele, et siis nagu tegelikult midagi nagu meeldib ka. Ei need rifid olid ägedad selles suhtes. Varist on neil ju ju kõva tüüp sõnaga, millest me räägime, seda lugu. Seda ma ütlengi, et see, see, kuidas see kõlab, on lihtsalt nagu seal, noh seal oli midagi väga, tuus lihtsalt oli. Tollest tollest hetkest palju rohkem armastan, linkin, park, ehkki nad olidki seri natuke, kellel seesama olukord, et nagu oli see, et kas sa oled nagu n tsinki fänn või seal Backstreet Boysi fänn kumbased andnud. Limpis no linkinud park juba algusest peale, ma mõtlen, nagu see N-Sync või Backstreet Boys, A nende puhul. Poiss, ma nõus. Aga ei kuule, aga miks mitte? Kui me sinna läksime, poistebändid, eks ole. Sel ajal kui n tsinki pois olid populaarsed jällegi mina nagu pidin ikkagi viltu vaatama nendele bändidele, sest mu staatus nõudis seda võimu imago. Mu õele jällegi väga meeldis, eks ole, klassiõdedele meeldis ja siis olukordades, kus oli vaja, siis võta tantsima oma lemmikklassiõed siis muidugi ma tantsisin, nii et nagu homset poleks, on ju kuidagi. Mitel Impiskiti taustal. Ja, ja vaat kui huvitav oli näiteks see, kuidas entsinki populaarseim liige Džhintsimbryleikkama blondeeritud Ducakesega, eks ole, oli mingil hetkel lihtsalt nagu kuulide inimeste jaoks lihtsalt liiga liiga on. Ja kuidas ta järk-järgult lihtsalt tõusis sinna, kus noh, paljud inimesed tituleerib teda nagu arenby kuningaks praegusel hetkel, eks ole. Ja, ja enam ja, ja nüüd, kui hiljuti Justin Timberlake käis kas Rootsis esinemas? Ma nägin nii paljude oma sõprade-tuttavate postitusi sotsiaalmeedias, et mina käisin ka seal ja mingi hetk see hetkel mingid noh, et emodovi, eks ole, kuidas käed on üles tõstetud ja ma olin nii üllatunud, ma mõtlesin, et kuidas need siia jõudnud oleme. Ja temaga ka sulle ka sina, Brutus ka sulle nagu meeldib Kimble lõik, et see oli nii hämmastav kui erinevaid inimesi ta oli nagu kokku toonud sinna kui paljud inimesed praeguseks on ikkagi jõudnud punkti, kus nad ütlevad, et nad noh, väga fännavad ja väga austavad teda. Et noh, minu jaoks nagu selline paradigma muutus tegelikult, eks ole. Et noh, N-Sync ja see, mida ta praegu teeb, on ju justkui nagunii erinevad asjad oma mingisuguse siukse. Mai tea. Salongikõlbulikkuse poolest taas kord. Sõna inimesed inimestele ei meeldi, kui neile justkui müüakse toodet kunsti näol või, või ma ei tea, kas ma väljendusin seda õigestega boy bändide puhul, mida tihti ju ette heidetakse, et see on nagu üleprodutseeritud või jällegi me jõuame sinna alguse punkti tagasi, et see on see muusika, mis on tehtud nii, et ta vajutaks võimalikult paljude inimeste võimalikult palju. Nojah, et seal midagi nii tehislik ja et inimene, kes hoolikultuuriste tõelistest elamustest ei tohiks tegelikult oma aega raisata, on poiss, oli tegelikult nüüd jällegi on see retroklaaside läbi või retroprillide läbi päris äge bänd. Everybody ja. Ja ma olen jõudnud punkti on ainus, kus ma võin teile öelda jaa. Ma saan aru, et seda süütunnet meil jätkub tegelikult isegi kui me tahame tunnistada, et ei jätku, mul hakkas väga paha korraks, kui sa sinna tooli vajusid. Noh, ei, see oli asi, mida oli ilmselt vaja tõestada. Et me ei ole sellest üle või mina ei ole sellest üle. Aga lõpetame selle jura jura ära. Ta aitab ka, pane pilli, ühesõnaga pane pillid kotti. No see on nüüd nagu väga halb paralleel, aga ma ikkagi teen seda. Ja tunnen süüd pärast häbi, aga kes pani veel pillid kotti? Tee on muusik Joss Joss for kes oli ansamblit Johan tõi meie tänase muusikalise külalise bassimängija. Mingil perioodil ta ei ole nagu kogu aeg olnud, aga paljude fännide jaoks oli ta võtmeisik seal ansamblis tema kohalolu ja tema looming kujundasid tihanud vist selle ansambli, keda paljud, paljud paljud on ajaga hakanud armastama. Jos Joss, por traagiliselt lahkus meie seast nüüd noores eas. Ja saate lõpetuseks võikski kuulata üht tema armastatumaid ja üht ka minu üht lemmikut Tiiuhantry pala, ühteme armastatumaid bassikäiku, siis loo nimi on Nathing hätend ja Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et kõigist paladest see on võib-olla top kahes nendest, mida ma olen kõige rohkem käijanud ja kuulanud, mille juurde ma olen ikka jälle tagasi tulnud. Kuulame veel, kuulame veel. Ja see muusika jääb.