Mina olen Martin Kõiv ja loen katkendi Mati Undi tühirannast. Pagenduses on elanud Rafael Alberti Bertolt Breht luist, ser nuuda Korošeesileen Vandra moonitshimeenes, else laskev füürer, Antonio Mac, Aado Saint, John Perse, Nelly saks, Pedro Saliinas ja kurtseviiters. Sergei Jessenini Attile Joseb Vladimir Majakovski see saar pabeese ja Georg Dracula lõpetasid oma elu enesetapuga. Robertes Noossuri koonduslaagri tagajärjel. Hernandez suri piinamisse. Simmhik mett oli 15 aastat, poliitvang Jacob van Hodis tapeti eutanaasia programmi alusel. Maks Jacobsuri kinni peetuna. Federico Garcia Lorca lasti maha. Kahe tunni pärast sõidan ära üliõpilaste suvelaagrisse kohtumisõhtule. Ma ei tea, kuidas teil, aga minul tõotab tulla põnev õhtu. Põnev ja hirmutav. Tead, närv on sees. Näe, käsi väriseb. Muidugi, mul on kombeks näha asju enamana, kui nad väärt on. Mul on seda palju kordi ette heidetud. Ma näen igal pool varjatud hädaohte apokalüptilise ennustusi arhet tüüpilisi sümboleid. Näha asju enam, kui nad väärt on, on minu elukutse ainus asi minema rahuldavalt oskan. Ja just selle liialdamisi ja müstifikatsiooniga Modoidangi oma perekonda toitsin. Aga kohtumine noortega on vastutusrikas, nad ei jõua kuidagi minust saabumist ära oodata. Tütarlapsed meigivad end ja valivad õhtuks kleite. Noormehed mõtlevad küsimusi välja. Aga minul on vastused olemas, minul alati vastused olemas. Uus põlvkond on sündinud traagilisse maailma. Ma pole emantsipatsiooni pooldaja. Tahvelmaal on ilmselt oma aja ära elanud. Teater on kohtumine, kirjanik peab olema aus. Mo esikromaan on enam-vähem autobiograafiline, aga prototüüpide otsimine, kui meetod on perversne. Mäng viib meid tagasi iseenda juurde. Kirjandusliku huvi äratas minus kirjandusõpetaja. Kuuldused, et olen homo, seksualist ei vasta tõele. Ajad aina mööduvad, see suvi ei tule enam tagasi, Serand kasvab võssa, see pink mädaneb. See suvila põleb maha. Sina mädaned kord täpselt samuti nagu see rohukõrs või see sipelgas. Aga kuhu jääb sinust maha tobud, lääri ülistatud puhas ilu. Sa oled üks paljudest, keda maapind sünnitab ja tagasi võtab. Kui me just tuttavaks saime, siis tähendas see kõigepealt seda, et ma olin väärtuste otsinguil sinuni jõudnud. Ja sina olid minu jaoks küsimaks väärtuseks ja nimelt sinu armastamine oligi siis minu jaoks see kaua otsitud roll printsi osa, kui Paul-Eerik terminoloogiat kasutada. Ma olin veendunud, et miljonitest valitud ühe naise nahk ja huuled on midagi igavest ja et just see rootiliselt värvitud ilu täidabki valu tegevat ühiku, mis loodus juba geenide kaudu mulle kaasana andnud. Nüüd ma vaatan su nahka nüüd kui jahenema hakkab. Nüüd kus ma ei tea, mis minust saab, kus ma tuleval aastal elani olen. Ja ma saan aru, et sa oled lihtsalt tükk elu, millest ma kinni hoian. Sest me oleme kaks magnetit, kes asuvad teineteisele nii lähedal, et nende jõuväljad puutuvad kokku. Aga seal pole parem või olulisem kui see pilvisel taevas. Ma armastan sind. Aga see ei erine maailmast, sa kuulud maailma juurde. Ma olen armastaja, mitte mängur. Olen mustatööline. Ma olen rüütel, mitte kloun, aga kannataja.