Eesti NSV teatriühingu esimeest, Nõukogude Liidu rahvakunstnik Ants Lauter it õnnitlevad täna tema 75. sünnipäeval. Arvukad sõbrad, teatri kolleegid ja kogu meie arvukas teatrisõprade pere. Õnnitlejate hulgas on Eesti NSV kultuuriminister Albert laus. Alaviidid. Aga noh, kui ma teadsin, et sa ei lase nüüd rääkida saali Jürjo meelde täpselt kaks täna 25 aastat tagasi ma ütleksin, kaks lauset selle, et eesti rahvas armastab sind, sina, eesti rahvas ja nüüd need 25 aastat on näidanud seda, et et mõlemil on mõlemad tarbismidel. Ole tervitatud, meeskooriga tõime sulle veel heliplaate, kuigi su kodu on nii heli helisev. Ole terve aja ja jätkukul tervist ja bensiini. Aitäh. Kallis. Ants Lauter, oleks meil selliseid tantse. Kui see on, siin on rohkem. Siis oleks Me asjad veelgi 10 korda rohkemaid korts. Palju palju tugevat tervist ja õnne. Palju toredaid aastaid veel. Ja aitäh selle suure suure eest, mida iga päev teed ja võiksid pildikesed. Lugupeetud Ants Lauter, lubage õnnitleda televisiooni vaatajate, kõigi televisioonistuudio töötajate poolt. Ega te ei jäta ega jääte, te tahate mind ikka nii avalikkuse ette kiskuda ja maa midagi pean teadma, ega siis mul kortse ega inetust vähemaks jäi. Sõdurite juurde. Üks lugu. Pagunid kohustavad seltsimees Lauter võib-olla täna, esiteks nagu tavaliselt taolistel puhkudel siiski ka veel ühe lisaküsimuse. Mida tahaksite öelda kõigile õnnitlejatele kõigile neile, kes siia tuppa täna ei mahu? Ja minul on juba nendest, kes siin on, need on nii toredad inimesed ja nii palju öeldakse südamlikke sõnu. Mul on juba niisugune tundmus, et siin on terve Eesti rahvas koos ja siis need on meie tõepoolest juba, kui vana Ernesaks siin on, ütelge see, see laulupeo, laulupeo jumal omamoodi. No kas ei ole juba kõige toredam eesti rahvaesindaja, mis ma muud saan ütelda, ma saan ütelda seda, et ja et rahvas tõepoolest on mind eluaeg hellitanud ja ma praegu ka veel niisugust hellitus näen. Mul on ainult sellepärast kahju, et pagan neid aastaid teab, kas ma saan kuidagiviisi teinekord vil suts otse näidata. Kui, kui lähedal arvasse rahvas mul on ja kuidas ma tahaksin kõige selle hea ja ilusa eest, mis mulle eluajal on osaks saanud, kuidas ma tahaksin veel viimasel silmapilgul nii väike väikse pingutuse teha, et ütelda suur aitäh? Ega ma pole ka teisiti saanud ja mina arvan niiviisi, et kui inimene Ausalt oma kohustusi täita ja kui tal vastust tunnet on, ega selle pärast ei maksa nii suurt pidu teha, vaid see on talisi, inimlik, harilik igapäevane asi peaks olema, aga vaadake, mis te nüüd teete ja, ja ma nüüd korraga võtmisest, nagu oleks midagi imelikku teinud. Nii aga edaspidisteks tegemisteks siiski lubage soovida veel kord head tervist, tublit jaksu ja palju-palju jõudu. Aitäh, aitäh. Ma püüan, kuidas mul korda läheb, selle eest juba, nii vanas eas enam ei vastu.