USA föderaalses kaubandusministeeriumis Ameerika moetööstuse küsimustega tegeleva Anast asjaks enese sõnul on Ühendriikide rõivatööstus kahtlemata viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud, kuid on siiski tema arvates väga hea tervise juures. Kui veel mõne aja eest ennustati, et New Yorki jäävad alles vaid kuulsate moemajade peakorterid ja kogu tootmine liigub odavamalt Aasiasse, siis nüüd on õmblusvabrikutele tollal hingekella löönud tunnistamas, et tegid seda pisut kiirustades. Tööstus kogu maailmas muutub pidevalt, kuid rõivatööstus on New Yorgis endiselt elujõuline ning paljud moefirmad on oma tootmissiin just laiendamas, mitte kavandamas, sest see on nende äri jaoks soodsam kui Hiina vabrikute poole pöördumine siin kohapeal tootmine annab meile võimaluse turu trendidele kiiresti reageerida, toota paremini istuvaid rõivaid, mis on ka väga kõrge kvaliteediga, räägib seenias. Tootmise üleviimine Hiinasse tähendab seda, et rõivapartiid, mida tellitakse, peavad olema väga suured. Väikeste kollektsioonide tegemine ei tasu end lihtsalt ära. Mainekad moemajad soovivad aga oma kollektsioonides eksklusiivse ust, et üht või teist eset oleks vaid väga piiratud arvul. Et moedaamid ei satuks vastuvõttudele ühes ja samas kleidis ja neid väikeseid partiisid on New Yorgis muidugi mõttekam ja lõppkokkuvõttes ka odavam toota. Et senise tööks on Ameerika moeäri tutvustamine mujal maailmas, on ta õige inimene, kellelt pärida, mis muudab Ameerika moeprantsuse või itaalia omast erinevaks. Ameerika mood on kõigi jaoks ka eliitkollektsioonides olevate rõivaste hinnad on siiski tasemel, et neid saavad osta paljud, näiteks meie kuulsate disainerite kleidid keskmiselt maksavad need viis kuni 6000 dollarit, mis ma pean ise küll ausalt tunnistama, on minu jaoks liiga kallis hind. Kuid kui ma mõnda kleiti ikka väga soovil, pean pisut raha säästma ja võin selle endale ikkagi osta. Diori kleiti jääb samas hinna poolest minu jaoks aga vaid unistuseks. Ütleksenias. Prantsuse mood on kaunis, kuid sealsete tuntumate firmamärkidega tooted ei ole enamusele inimestest lihtsalt taskukohased. Paljud saavad endale lubada vaid Pariisi moemajade aksessuaare, päikeseprille või rahakotte. Rõivad on hirmkallid. Euroopa moemajad muidugi peavadki oma trumbiks just elitaarset mainet, et seal loodu ei olegi igaühe jaoks. USA moemajadel on teine ärifilosoofia. Enamus Ameerika moefirmade rõivastest on hinnavahemikus 300-st kuni 900 dollarini ja see muudab kuidas öelda ameerika moeomamoodi demokraatlikuks mitte üksnes rikka eliidi pärusmaaks. Ameerika mood erineb Euroopa omast ka selle poolest, et suureks osaks sellest on mugav vaba aja rõivastus. Kui Texastest näiteks mõeldakse, tuleb ju ikka esmalt pähe just USA nagu ka teiste sportlike vaba aja rõivaste puhul ütleksenias see on osa Ameerika elustiilist, et riided oleksid saavad praktilised, et neid oleks mõnus kanda ja kerge puhas. Seda vaadates Ameerika moetööstust on huvitav, et enamus neist mugavatest vabaja riietest disainitakse rannikul. Paljud ehk ei tea, et Los Angeles on peaaegu sama suur moelinn nagu New York, kus asub enamus üle ilma tuntud Ameerika elitaarsetest moemajadest ütleb seenias. Ma arvan, et California bränd on maailmas sama tugev kui New Yorgi oma just Californias, mida on alati ilmestanud tänu pidevalt paistvale päikesele pisut muretum, elu, soov olla palju väljas ja kanda mugavaid sportlikke riideid. Valmib enamus USAst, disainitavates, Texastest ja spordirõivastest, räägib seenias. Los Angeleses on tegelikult rohkem moefirmasid kui Londonis ja Milanos. Nagu öeldud, New York on nende arvu poolest maailmas esikohal teine Pariis Raadio kahele, Neeme raud, New York.