Ennem tavali vaenule. Veresime teine väega pilgas. Võõrasime Eedee lett ei DNS monti näegatii vaikida nele päeva Sanna varasimegi nele Sanna jätseebisanna saati Veera, vaesemad seebid, peade vaena läätsed, kui imekäsku täitile Tseebi Pierre Sanna Mano. Saame kõik. Anno põgenik täis. Joosep võite kandis ette et mul ei ole Saabid põik eurota mindud tuumisele saed sõidusaapad ei saapa. Mul ei ole kohedja panda. Tulge kiirust ka. Joosep äratab mind. Kirst. Tõive Kirtuaar. Mul ei ole põhjeti põrandahappest sõitjerzai täis, muidugi kraami sai hulga happest. Matahappest, hubast. Sagedased, kuid ja aegu ainult mulle käsutada sangemale haigu maske ka. Mul veel käängla lauditi hapukas mask manda, Maservato pehe. Võtke, võtke oma pooldajate punasest merevatu valgest mulle kõrva, juurukese maske. Mis on igavam, ased. Võtke nootkemat, aegs maske. Verevatu Valgast. Too samale sõõr, selg, turse kõige suudab, see tõi sõjaväemissale pahanda. Seega ma seal veel puhtast mata Heedelt kärmas puhta transis, siibiandisiip, Käämast kehtekesega, kõik puhtast. Jah, ma tahan kollatust, see asi. Mind, kodu kuulub ka kulda, mart ei, kolbe kontseva saidki kraanilose valmilt. Käputäie algas saba jalge Rotodel vaadanud üle lävekoor levi, et pane jalga üks. Jällegi Gadjeegnerelok, vaene laps, läheb Neeme keegaakesekeerikene obesega, sai hirmpeenikese haukuma. Vana sarvilise pakku pabemekene, kõik sinna pääle marobeli Elose varre võõrazine käes, mees roosa kullaga. Kotocoegijas. Noel nädalikese läheb ruttu, tütar, ruttu, kütame Sanna jutuses samme sulle käsa. No äkki, et siis Žanna ja saatis oma tütreke kilose Sanna. Et nüüd loota küll, et Sanna seal ja kõik seal laval olla, mulle mulle mulle telejää teil ei jää. Shannoni arvaski jäävad, mul ei ole räpi, Mullerrüüdi mul ei ole. Mul ei ole need mulle abtid, rikuti kaputt. Mul ei ole saated, mul ei ole selge, mul ei ole chaposkit. Mul ei ole kirstu, pandaja, habest, kollast happest ja vaist ja kõiki Jarodo põikeid. Kõik toomisele said kõik ära, katu tõi kõik ära käia.