Ivo, ma kuulsin ühelt kuulajalt ühte hästi naljakat kommentaari või õigemini küsimust tahtsin seda sinuga jagada. Me kohtusime ühel sünnipäeval ühise sõbra sünnipäeval ja ma ei teadnud, et ta meie saadet üldse kuulab. Ja siis ta rääkis, kuidas ta lausa kuulas meie saadet koos oma pruudiga ühel pikal-pikal tripil põhimõtteliselt, kus nad olid, siis rändasid mööda maailma kahekesi ja meie saade oli neile heaks seltsiliseks. Ja, ja siis ta lõpuks küsis, et aeg-ajalt vaatate. Mainiti seal saates. Et teile kirjutatakse kirju, jääsete tänatama kuulajaid, kes teile kirjutanud ja viitate sellele, justkui inimesed teile kirjutaksid. Aga see nali on ju selles mõttes, et või päriselt ka inimesed kirjutavad teele või. Sa oled kirjutanud küll päriselt ka, et mis mõttes aa, ma arvasin, et ta lihtsalt niisama ütlete seda. Ta ei uskunud, et keegi päriselt vaevub meile kirjutanud, arvas, et see on meie poolt mingisugune lavastatud saate osa. Et me teeskleme, üritame jätta muljet, et meil on päriselt kuulajaid, kes päriselt viitsivad meile midagi ikka kirjutada, vahetevahel. No ma, ma, ma, ma olen mõelnud selle peale, et võib-olla, kui me seda tihedamini mainiksime, et siis äkki kirjutataks rohkem, sest see kuidagi normaliseerib seda olukorda, aga teisalt ma tean, et ma ei ole piisavalt andekas, et et nagu esiteks seda nagu meeles pidada ja niimoodi käituda. Ja teiseks, et välja mõelda siis nende kirjade sisu, mida meile saadetakse, sest meile tuleb väga toredaid kirju ja ma ei usu, et ma suudaks neid niimoodi kohapeal välja mõelda. Ja ühesõnaga siinkohal tervitaksime Tänaksime veel kord oma päriselt eksisteerivaid kuulajaid, kes ei ole mitte väljamõeldud, kes tõesti on ühel või teisel hetkel roomanud arvutiklaviatuuri ini, et kirjutada meile kas Facebook äkki mõni lahe kommentaar või siis kes on kirjutanud meile lausa e-kirja, seda on juhtunud ka rohkem kui kord rohkem kui 10 korda, isegi ma võin täiesti ausalt öelda. Need kirjad on olnud mõtlemapanevad, need on meid inspireerinud, on juhatanud neid uute põnevate avastusteni. Nii et aitäh teile ja, ja me vabandame, kui me oleme jätnud vastamata vahel, sest kolides ühest linnast teise ja sagides muude toimetuste vahel võib juhtuda kas Ivo või mina emb-kumb, loeb kirja läbi, paneb sinna väikse lipukese juurde, et püsiks meeles, et selline kiri tulija, et sellele peaks kindlasti vastama, aga vahetevahel meil on tõesti jäänud lausa mitmeks kuuks vastamata, aga siis me oleme jälle korjanud üles need kirjad. Oleme noppinud mõnest vanast kirjast näiteks mingisuguse vihje kuulajalt ja oleme selle peale üles ehitanud näiteks terve episoodi, nii nagu me viimati vist tegime seoses Marveli filmidega oli seoses seoses Tarvo siga, me tegime ka täitsa siukseid Star Warsi erisaate, sest et üks kuulajatest ärgitas meid sellel teemal pikemalt arutlema. Me austame ja hindame ja, ja oleme väga tänulikud, kallid kuulajad, kes te meile kirjutate, popkulturistid Gmail punkt com või, või Facebooki ja Vallo tervitused ka sulle, kes sa vist ikka veel ei usu, et sellised kuulajad on olemas. Ja mitte ainult me ei, me ei saa kirjuvaid, meister pilte joonistatud. Et võib-olla olekski paslik kokku koguda need mõned pildid, mis meist on joonistatud ja panna panna kuhugi ühtekokku üles selleks päris äge. Ja ja see viimane Sarrise, mis meist tehti, oli eriti muljetavaldav ja me küsime autorilt luba ja siis, kui ta lubab, me paneme selle pildi üles ka oma koduleheküljele ja Facebooki. Niiet On põhjust likeda meie Facebooki lehte popkulturistid ja on põhjust külastada meie kodulehte, popkulturistid com. Popkulturistid alustavad. Tere, minu nimi on Ivo Cruztok. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid, kellel on väga head Facebooki lehekülg, mida tasub laikida ja popkulturistid, punkt com-nimeline kodulehekülg, mida tasub regulaarselt külastada, et leida sealt põnevaid teemaviiteid pilte ja miks mitte ka ütle, mida veel. Ma ei tea, ma mõtlesin rohkem sealt ei saagi ja ma ma läksin liiga hoogu, vabandust, sealt ei saa rohkem midagi. Ma ei taha üle müüa meie kodulehekülge. Ma mõtlesin just nagu kuidagi jätkata. Chimm, kui sina otsid popkult turistide kohta infot, kuhu sina lähed? Mul on hea meel, et sa küsid, iva, ma lähen esimese asjana popkulturistid punkt com aadressile, et vaadata, mida need popkulturistid on aja jooksul teinud, ma hea meelega sõelun läbi terve arhiivi, vaatan, mida tehti varem, kuidas nad varem rääkisid, kui nad olid Ivo ja Eeva elutoas ja mismoodi nad räägivad nüüd kui nad on jälle kord oma elukorraldust täiesti muutnud, sest et kui vahepeal popkulturistid kolisid Ivo ja Eva-elutoast raadio kahes stuudiosse, siis nüüd on elukorraldus selline, et Ivo Cruztok on kolinud Brüsselisse, jahta, kolis Brüsselisse ja Jim Ashilevi vireleb endiselt vastikus viletsas Tallinnas ja nii see saade sünnib. Üks on euroop juba, ütleme keskpunktis vähemalt poliitilises mõttes. Üks inimene on seal, kus sünnivad otsused, mis tõesti midagigi muudavad. Ta on võimukeskusest, on selle võimule päikese lähedal ja soojendab ennast seal mõnusasti ja teine vireleb Tallinnas ühes viletsas Ida-Euroopas, paar lagunevat linnakeses, kus kõik inimesed on omavahel tülis ja rahvust lõhestab igal nädalal erinev teema. Nii saade sünnib. See on popkulturistid endiselt teiega, aga ilmselt mitte kauaks, sest me ei pea niimoodi lihtsalt vastu. Suurepärane lähen sinna lehele kohe ja vaatan ka ise seda. Oota, mis lehele? See on see popkulturistid pom. Just just tahtsin lihtsalt kontrollida, kas aadress popkulturistid, punkt com jäi sulle meelde, aga paistab, et jäi, sest see on nii lihtne ja meeldeaadress pop-popkultuurist. Com. Sinna tasub minna. Jäi jäi kolledži, millal on viimane kord, kui sa kinos, kui sul kinost silmad märjaks läksid, ütleme mitte sellepärast, et keegi oleks sinna näiteks Coca-Colat pritsinud, vaid sellepärast, et see, mis toimus kinolinal, oli sinu jaoks nii liigutav, et et kohe-kohe võttis silma niiskeks. Mina võib-olla sa ei tunne mind piisavalt hästi, aga ma olen piisavalt maskuliinne, et minu silmad ei niisku üldse mu silmade niisku. Mul on igaks juhuks kinos vahel silmatilgad kaasas. Et kui mul on kaaslasele vaja tõestada, et mul on emotsioonid olemas, siis ma lihtsalt vaikset tilgutan emotsionaalsel kohal endale neid tilkasid niimoodi silmanurka põhimõtteliselt ja siis teesklen, et ma nutan, aga ma tõesti ausõna kui ma üritan meenutada, millal ma nagu kinos päris pisaraid valasin, siis see võis olla siis, kui ma olin laps ja käisin nõmme kinos vaatamas. Sellist filmi nagu Maigrow, kus mängis Mäkaali kalkin ja üks väga lahe neiu, kelle nime ma olen ära unustanud. Mcooli kalkun siis veel oli laps, see oli selle üksinda kodus kuulsuse tuules tehtud film ja seal oli üks väga-väga-väga kurb sündmus, mis lihtsalt tõesti murdis mu. Et seal ma tihkusin nutta ja teine film, mida ma nõmme kinos ka käisin vaatamas, mis samuti mõjus emotsionaalselt väga rängalt, oli lõvikuninga multikas. Muidugi. Ei, ma ei tea, mis mul viga on, küllap. Küllap see selgub, kui teha teaduslikke uuringuid mu peal, aga, aga mul on jah midagi viga, et ma vist väga ei nuta kinos. Ma nutan mujal. Ma nutan muidu oma muus elus. Kinno, ma lähen silmi kuivatama. Ma ma saan aru, et kinos pole vihma, sest kui, kui kuulata ühte meie vanemat osa leheküljelt popkulturistid, punkt com, kus me olime võiken Sessions või, või ma ei mäleta, mis selle festivali nimi täpselt oli väike ning sation jah, et kui me olime seal, siis siis. Kes siis teise sünnipäeva erisaade? Me tegime vabas õhus Mick Pedaja angeel ja koduhoovis. Sa rääkisid, sa oled, sa käid nutmas vaid siis, kui vihma sajab ja mul nüüd meenus kett, noh, ilmselgelt kinos ju vihma ei 100, kui see pole just välikino, näiteks nagu Tartuffi raames vahel viiakse välja kino. Aga mitte sellest, ma ei tahtnud rääkida, ma tahtsin rääkida filmist Bohemian Rhapsody, mis räägib siis loo ansamblist Queen ja eriti selle ansambli esimehest lauljast juhist või, või siis ma ei tea isegi ütleme siis, Freddie Mercuryst. Lihtsustatud rääkis Freddie Mercuryst ja teistest kuini liigetest ja minul kuigi noh, ütleme. Ma ei ole kunagi nutma puhkenud kinos siis see film küll teatud hetkedel eriti lõpupoole võttis, võttis minul silmad vähemasti niiskeks. Ja oli, oli ilus. Sina käisid ka seda filmi vaatamas, kas see sind sedavõrd ei mõjutanud? Eitavalt küsisin, ei, see tõesti ei mõjunud mulle niimoodi ja kuna kinos ka ei toimunud tulekahjud selle seansi ajal siis ka need sprinklerid laes ei hakanud tööle. Kui see oleks juhtunud, siis mul oleks olnud võimalus natukene poetada paar pisarat, enne kui ma kinosaalist välja jooksen. Aga seda võimalust ei tekkinud, mis on hea, sest et ma eelistan käia kinodes, kus ei ole tulekahjusid. Et siis lihtsalt vaatasin kuivade silmadega, jah, aga ma ei saa öelda, et see film oleks mind külmaks jätnud, selles mõttes. Tundekeeli puudutas filmikene ju natuke, küll see oligi ja mul on hea meel, et me saame nüüd sellest filmist lõpuks rääkida sinuga, et sa oled selle ära näinud, et ilmselt laiem üldsus on juba selle filmiga nüüdseks täiesti tuttav, mõni on seda võib-olla vaadanud juba mitu korda, mõni on juba selle filmi kindlasti unustanud ja võib-olla see film tõuseb uuesti päevakorda siis, kui hakatakse Oscareid jagama, sest see tundub olevat üks nendest filmidest, mis on noh, ütleme, eetrisse paisatud sel hooajal, vaata, kus tulevad nüüd järjest välja need filmid, mida, mille puhul loodetakse kõige rohkem, et äkki seal on mingit Oskari materjali. Ühesõnaga et aga võib ka praegu rääkida sellest filmist, sest et me ei pea rääkima alati asjadest, millest kõik kõik, kõik kogu aeg parasjagu räägivad, räägime põhinenud täpsudest siis, et ma ei tea, mis mulje sulle sellest filmist jäi. Mina vaatasin seda pigem selleks, et võib-olla või selles lootuses, et äkki see film toob mind queenile lähemale. Sest Queen on järjekordne fantastiline popmuusika maailma jäädavalt muutnud briti bänd mille puhul Mille suhtes mul on üsna jahedad tunded ja Ma jällegi ei ütle seda kuidagi. Hinnanguliselt selles mõttes, et ma arvaksin või tõesti oleksin veendunud, et tegu on kuidagi millegi poolest puuduliku bändiga? Üldsegi mitte. Ma saan aru, et see on võimas ja fenomenaalne kooslus olnud ja mul on ka mitmeid sõpru, kelle elus on Queen mänginud väga suurt rolli ja ma näen su näost, et sina oled üks nendest. Nii et ma annan kohe selle mikrofoni sinu kätte ja, ja kuulan, mis seal siis kõik tähendab ja miks, miks Queen väärib endiselt tähelepanu, aga mina läksin sinna nagu teada saama, et mis selle bändi lugu on siis olnud, sest ma ei ole seda kunagi uurinud. Ja ma sain teada nii mõndagi, ma olen ikka nagu täielik võhik olnud ka Queeni osas siiamaani, nii et mul oli hea meel lihtsalt saada teada, kuidas Bangkok kokku sai. Kes need inimesed oma eraelus olid, mis, mis tingimustes nad üles kasvasid. Mis inspireeris neid kirjutama neid lugusid, mida terve maailm teab ja mida isegi mina mingil määral tean. Mis jällegi räägib selle bändi suurusest, eks ole, et isegi kui sa ei ole fänn, sa ikkagi tead. Ja mõnes mõttes see on ka ju üks popkultuuri definitsioone, mida meie oleme siin eetris ka välja öelnud, et popkultuur on see osa kultuurist, mida inimesed teavad isegi siis, kui nad seda teadlikult kuidagi ei ole enda jaoks välja otsinud. See on, see on see, see on see osa kultuurist, mis, mis on justkui nagu kõigile kõigile teada või mis on nakatunud kõiki ka siis, kui nad seda ise pole teadlikult soovinud või, või otsinud. Aga jaa. Ma sain nagu mingeid infokilde teele kaasa ja mul on selline tunne, et ma nagu mõistan neid nüüd veidi paremini. Ja väga mõnus oli kino suurtest kõlaritest kuulata hea kvaliteediga nende loomingut. Aga ma ei tea, see sinna, see elamus ka nagu lõppes selles mõttes, et mind natuke jäi nagu vaevama see tunne, et see film oli natuke liiga kuidas öelda, nagu pehmendatud või, või liiga nagu ettevaatlik või sihuke. Et seal seda, seda bändi näidati lihtsalt siukses nagu väga heas valguses. Ja mul oli niisugune tunne, et neid karaktereid oli natuke nagu lihtsustatud, lihtsalt selleks, et anda edasi mingisugune niisugune joonis või sihuke sketš sellest kuulsast bändist, mille kohta nii mõnedki fännid ju teavad ilmselt palju rohkem, kui sinna filmi mahtus või teavad palju sügavamaid detaile, et sinna filmi jõudsid pigem sihuksed, kriipsujuku-likumad karakterid, et noh, ongi, et üks bändimees on see, kes on alati mossis näoga, üks mees on see, kes on vaikne ja genereerib Isamaa ideed, üks on sihuke äkilise loomuga, kes on konfliktis solistika kogu aeg ja siis on seal segasolist, kes elab sihukest ekstravagantset elu või kes on natuke sihuke. Keerukam karakter, kellega teised peavad siis kuidagi kohanema ja leppima ja nii edasi. Aga seal ei olnud jah, et ühesõnaga natuke oli tunda seda. Seda, kuidas ellujäänud Queeni liikmed on filmitegijatele justkui nagu kuklasse hinganud, et kõik oleks ikkagi nagu poliitiliselt korrektne ja keegi ei peaks kuidagi häbi pärast punastama pärast selle filmi linastumist ma ei tea, kas sul ei olnud midagi sellist mingit sellist reaktsiooni? Noh, eks seda filmi ei ole ju just seetõttu ka päris palju kritiseeritud kunagi. Kunagi, kui hakkasid esimesed jutud Queeni filmist üldse liikuma, siis käis kõlakas Sasha Baron Kauhen, keda tuntakse kui Borat või või ta on mänginud neid tegelasi veel. Älyn chi oli minu lemmik selle Sasha pärancoveni tegelane et, et käisid kõlakad, et justkui tema hakkab mängima Fredi Mercury ja siis tuli välja, et just niisugune idee on juba päriselt ka käiku pandud ja tulebki niisugune film. Sest noh, välimuselt, et kui natukene seda Borati vuntsi muuta ja natuke teised riided ja teine soeng teha, siis täitsa olekski Fredi Mercury. Aga mingi hetk Sacha Baron Cohen väidetavalt nagu vallandati sellest projektist või ta nagu ajati minema ja siis tema hakkas rääkima sellest, kuidas need nii-öelda ellu jäänud Queeni liikmed siis siis soovivad soovivad seda filmi kuidagi oluliselt pehmemalt teha, kui kui tema seda näeb. Noh, siis antud juhul Brian May ja Roger Taylor, kitarrist ja trummar John tiiken, kes kuinis bassi mängis, tegelikult täna enam väga aktiivselt muusikaga ei tegele ja seetõttu siis meie Taylor on jäänud nendeks põhi kuini vedajateks. Aga aga noh, selle filmi puhul noh, minule ei jäänud küll kuidagi siukest muljet, et siit oleks nüüd midagi nagunii oluliselt välja jäetud, samas mina ei ole ka üks nendest fännidest, kes teaks väga detailselt intiimselt Fredi, Mercury või, või ka teiste kuini liigete elulugusid, ütleme ma olen ikkagi peamiselt olnud seotud nende muusikaga ja lõpptulemusena ei ole tegu ju dokumentaalfilmiga, vaid tegu on, on mängufilmiga, mis, mis räägib, mingit lugu ja antud juhul see lugu ei olnud ka reaalne selles mõttes, et ega need asjad, mis seal filmis toimusid, ei toimunud päriselus niimoodi. See, see lugu oli üles ehitatud, mis selle liveid kontserdi ümber seeläbi oli ka siis nii-öelda neid erinevaid AIDS-i diagnoosi ja, ja, ja haiguse ja kõige muu isegi lugude kirjutamisega seotud asju nagu natukene ümber tõstetud ja seega film mängis paremini välja ja minu meelest on see täiesti okei, oleks selle kunagise Spenchinof distsipliin või selle nii-öelda noh, filmide puhul ma väga lihtsasti minetanud selle, et ma ma siin kuidagi jälgin väga täpselt, et see oleks reaalne. Ma istun maha, ma naudin filmi ja üldiselt see minu jaoks nagunii lihtsalt toimibki ja seda filmi ma ütleks, et kõige rohkem nautisin muusika pärast, et karakterid olid liftid seal, nagu sa ütlesidki, et noh, oli tehtud ka seda, et et tõesti nagu igale võib-olla iga karakteri mingeid iseloomujooni oli natukene üle pingutatud, midagi kuskilt maha võetud. Aga minu jaoks oli väga südantsoojendav, et bassimees oli ikka nagu bassimees, noh, passi passi mees lihtsalt oligi bassimees ja, ja, ja, ja käituse rääkis ja ja lihtsalt oli, eksisteeris nagu bassimees ja see oli niisugune mõnus film rokkmuusikast jällegi mis mulle, noh, vaata neid, neid muusikafilme eriti just nagu rokkmuusikafilm on päris palju tehtud, miskipärast mul ükski nagu nimepidi Titreutroxiti kunagi kistegi iga kord, kui ma neid vaatan, mul tuleb nagu õudne tahtmine jälle mängida, rokkbändis ma tahan ka olla nagu jälle ma vaatan seda, ma tahan olla laval. Ma tahan mängida nii, et inimesed karjuvad. Ma tahan, ma tahan nagu, lihtsalt imbuda läbi rock n rollist ja, ja see film tekitas sedasama tundaja. Ja siis muidugi lisaks sellele veel veel selle nii-öelda emotsionaalse loo Freddie Mercury haigusest rääkides ja tema nii-öelda suhetest ka siis bändikaaslaste perega. Kas samal ajal siis tekitas lisaks selliseid natukene kurvemaid emotsioon, aga rock n roll ongi mitmetahuline. Rock n roll tõepoolest on mitmetahuline ja ma olen selles mõttes täiesti nõus sinuga, et jah, see oli muusikaliselt väga nauditav film, ma olin eriti üllatunud ja rõõmsalt meelestatud selles suhtes, et filmi noh, see ei ole isegi mingi spoiler selles mõttes, et film algab selle liveid kontserdiga. Ja loo arenedes me saame aru, eks ole, et küllap Live veidi kontsert saab olema ka selle filmi kas põhikulminatsioon või üks kulminatsioonidest. Et jah, selle kontserdi juurde filmi jooksul jõutakse tagasi ja, ja kui sinna jõutakse, siis kontsert. Paranda mind, kui ma eksin, aga tundus, et esitati ikkagi või taasesitati täismahus, justkui midagi vist jäi sealt välja. Ma justkui kuskilt internetist midagi kuulsin või lugesin, aga siiski filmi vaadates oli selline tunne, et meile esitatigi täielik sett. Nii nagu see live eidil tookord, mis aasta see siis oligi? 80 85. Aastal 85, nii nagu see set neil, kui neil oli meeletu, meeletult suure vaatajanumbri ka muusikaüritus tõesti, ajalooline hetk, popmuusika, rokkmuusik ka ajaloos. Ja seda oli mõnus nautida, isegi kui ma ei ole Queeni muusika fänn siis ikkagi see kõik kõlas nii hästi ja see energia oli täiesti noh, seda ei olnud võimalik eitada ja see, mismoodi nad selle kõik uuesti ellu kutsusid ja see, mismoodi ka peategelast Fredi Mercury kehastanud Rami Malek oma rolli sooritas, oli ikkagi imetlusväärne. See oli üks mõnus kinoõhtu, vaatamata sellele, et ma tundsin teatavat kripeldus mingisuguste nagu lihtsustuste osas ja ma pean lisama, et mind ka ei häiri faktide või kronoloogia ümberpaigutamine selle nimel. Üks funktsionaalne jutustus saaks kuidagi paremini mõjule pääseda või saaks olla lihtsalt filmina ägedam. Loomulikult tegu ei olnud dokfilmiga, eks ole, et me ikkagi vaatasime mingit sort tõlgendust või siukest kunstilist jutustust sellest, missugune. Missugune on olnud ühe ühe maailma ajaloo olulisima rokkbändi teekond, et me vaatasime sellist kunstiteost ikkagi mitte mitte kellelegi teadustööd. Ja seal sellisena ma seda ka vaatasin ja, ja see oli, see oli, see oli üle pika aja üks mõnusamaid kinoõhtuid ikkagi. Kuigi mul oli mingisuguseid kripeldusi, siis oli, see oli üks mõnus filmida, mida kinos vaadata ja sellisena on ju juba hakkama saadud justkui millegi erilisega, sest et seda saab öelda harva tegelikult, et sa saad lihtsalt vajuda mõnusalt istmesse, nautida seda head muusikat seda ilusti jooksvat lugu ja, ja tunda erinevaid tundeid. See jah, see on juba suur asi. Ja rami Mahlekki kohta veel öeldes, et tõesti see, see kehastus oli väga muljetavaldav ja kogu see live kontsert, nagu ma aru sain, filmiti esimestel võttepäevadel, ehk siis nad nad alustasid sellest. Ja Rami Maleksis ühes intervjuus ka mainis, et, et, et ilmselt see oli siis sellepärast, et, et kui sellega hakkama ei saa, siis pole mõtet filmi teha. Elavatel selgub, et ei, ei tee ära, ei mängisid roll ära siis panev produktsiooni kinni pole mõtet teha. Aga no saadi suurepäraselt hakkama ja, ja ma pean ütlema, et üks mu lemmik lemmiknäitlejatöid selles filmis oli ka Mike Myers. Ma ei tea, kas panid tähele, aga mängis ta, panin tähele, nii plaadifirmajuhti Fosterit. Ja ta oli mõnusalt teistsuguseks maskeeritud seal krimineeritud ja nii edasi, aga, aga ja kui ma nägin tiitrites, et tema nimi sealt läbi jooksis, siis ma jäin kohe põnevusega ootama, et millal ta ilmub ja sain mul natuke võttis aega, et aru saada, et see nüüd ongi maid, maiust, ta oli mõnus tegelane. Kui ta teistkordselt ekraanile ilmus, siis oli palju tugevamini juba aru saada, et see oli tema, et esimest korda ma ka nagu tekkis väike kahtlus ja siis, kui ta teist korda tuli, poolt pold enam mingit kahtlust. Mul on kohe kahju, et Mike majasid jälle tihedamine tihedamini kinolinal ei näe, aga väidetavalt vist film lav guru tema karjääri suuresti ka lõpetas, aga, aga tal on kliiniga väga huvitav suhe. Kas sa oled näinud filmi võimswoud? Ma olen vist näinud sellest lõikusin, ma ei ole kindel, kas ma olen seda otsast lõpuni kunagi korralikult vaadanud, aga ma olen täiesti teadlik selle selle filmi faktoritest. Mis tüübid nad on, see on natuke nagu Piivis Pathedi vaimus. Selline mängufilm. Kes selliste ja, ja minu jaoks taaskord üks selline rokkfilm, kus või noh, nagu rokkmuusikafilm, mis paneb mind alati tahtma olla ka staar. Ja seal filmis on siis seen, kus filmi tegelased sõidavad autoga läbi linna ja panevad mängima põhimian, Rhapsody hakkavad seda kaasa laulma, see väga kuulus tuntud seen seal filmis. Ja see oli nii ägedasti tehtud, et see tõstis peale noh, 17 aastat pärast selle singli välja tulemist Bohemian Rhapsody taas Billboardi singlite edetabelis teisele kohale. Ja nagu taas tõstis selle loo populaarsust. Kuigi esimest korda oli tahetud kasutada või alguses oli tahetud kasutada kantsen rosisi lugu siis ikkagi See, mis ta nimi Mike Myers nõudis, et peab olema, muidu mina ei mängi, muidu mina ei ole selles filmis. Ja, ja Fredi Mercury siis ka küll film linastus pärast tema surma, aga enne surma ta nägi seda seen ja ütles, et võib kasutada küll ja mul on nii hea meel, sest see on tõesti niisugune stseen, mida ma vahel lihtsalt enda nagu tuju tõstmiseks vaatan, vaatan Youtube'ist vaid seda lõiku ja, ja kargan ja laulan kaasa. Paneme selle oma saatemärkmetes, mille leiad, kust kohast. No kui mu mälu mind ei peta, siis on see popkulturistid, pom popultuurist. Ahjaa, koht, kust leida infot. Koht, kust leida infot. Sa olid nii suuremeelne ivo, et lubasid mul valida tänasesse saatesse muusikat ja sa tegid seda veel selle kindla teadmisega, et ma Queen'ist mitte midagi ei tea. Ja ma tõin saates kõigepealt Ühe Queen'i kaveri. Sest erinevalt Queen'ist olen ma meeletult seestunult kuidagi armunud kogu aeg olnud sellisesse bändi nagu sihukse ju, kellest ma olen ka aeg-ajalt rääkinud meie saatesarjas ja niukse jõul. Sellisel Ameerika, ma ei teagi, nagu mu õde kunagi mulle ette heita, heitis lapsena, et ma kuulan vaimuhaigete muusikat, on ju, et kiuks jõuan sihukese vaimuhaigete muusika etalon ja sellisena ilmselgelt üks minu lemmikbände. Neil tuli välja aastal 2008 10 aastat tagasi selline album nagu imen Ääs labors, kus oli siis Queeni? Palast Andrew pressure, mille eks juukse ju tegi koostöös Maikel Tširkovaga ja kes teavad ansamblit Swans. Sellist legendaarset eksperimentaalrokkbändi Ameerikast, kes on käinud ka muide Eestis esinemas siis nemad teavad väga hästi ka selle bändi põhimeest Michael Chivad, nii et siin on siis Maiken, Shira kosk, siug Zjuga ja palaks on Ando Fresh. See oli ansambel, eksju, eks ju, Ameerika maalt koos Maicel sirvega ansamblist smaans ja see oli nende kaverversioon, Queeni palast, Andrei Brežnev, mis on siis tõepoolest üks väheseid Queeni palasid, mida ma päriselt tean ja olen isegi nii hästi kursis selle kõigega. Olen teadlik, et originaalis David Powell oli suur roll mängida selle pala saamisloos ja selles, kuidas pala nüüd meie popkultuuri teadvusesse on jäädvustunud. Aga mis sa arvasid sellest klaverist, Ivo, kas olid kuulnud seda? Ei olnud, aga mulle väga meeldis, kuigi mul on vist niisugune tunne, et ma ei tea, kas sellest loost on üldse võimalik teha sellist kaverit, mis ei meeldiks, see on lihtsalt nii. See on see, mis mulle Queeni puhul meeldib, et erinevate bändide puhul jäävad nagu erinevad asjad kuidagi südamel, aga Queeni lood on lihtsalt nii kaasahaaravad. See film väga hästi näitas ka nende seda eksperimentaalset poolt, et nad ei tahtnud lihtsalt teha mingisuguse valemi põhjal lihtsaid, rokklugusid, vaid nad tahtsid eksperimenteerida, heliga, lugude ülesehitusega, erinevate žanrite kõike kokku visata. Aga see, mis nad tegid hoolima vaata sellest, kui nagu ebatavaline see kõik oli, oli võrratu vahetult kaasahaarav ja, ja pop ja, ja nagu lihtsasti lihtsasti vastuvõetav. Ja, ja ma usun, Queen oma sellises eksperimentaalses vaimus kindlasti väga rõõmustaks ka sellise küllaltki eksperimentaalse ja omapärase huvitava kaveri üle nagu, nagu see, mida me just kuulasime. Kusjuures see on niisugune lugu, mida, mida väga tihti armastab mängida ansambel Fufayters, ma ei tea, kas sa oled kunagi näinud mõnda videos Fufaythers seda lugu mängib? Ei ole, kusjuures see on neil tihtilugu live live kontserditel sees ja minu lemmikversioon on see kui ja ma loodan, et nüüd see on tõesti see lugu, sest võib-olla maad panen täiesti mööda ja siis on kõik nõme, aga ma mängin edasi nii et, et kõik on korras. Kui oli Rootsis kontsert, siis mingi hetk Taiv krool ma ei mäleta, mis seal täpselt juhtus, aga ta kukkus lavalt dist alla ja ta murdis jala. Ja, ja mingi hetk siis noh, nagu toodi, tuli kiirabi ja viis ta minema, aga samal ajal lähed siis fännid olid ju kohal ja kõik siis bänd mängis edasi bändi trummar Taylor Hopkins on suurepärane laulja, ise ka samamoodi nagu Queeni trummar on suurepärane laulja omaette. Ja, ja Taylor Hawkins on suur suur Queeni fänn. Ja, ja minu meelest see kuidagi niimoodi oli, et, et teil kroolil nagu midagi seal lapiti vahepeal ära selle jalaga ja ta toodi tagasi lavale toodi tagasi lavale täpselt sel hetkel, kui nad mängisid Andrepressiorit niimoodi, et nagu Ta toodi lavale, ta pandi istuma seal mingi asja otsa, lanti nagu kitarr ja mikrofon kätte ja, või, või tähendab pandi mikrofoni ette ja siis ta nagu poole loo pealt nagu bänd kogu aeg mängis edasi poole loo pealt tuli lihtsalt sisse, hakkas laulma teist vokaaliosa, see oli lihtsalt nii äge. Peaks selle videoga sinna sinna linkidesse panema, kui, kui ma just nüüd praegu täiesti mööda ei pane, see oli hoopis teine lugu. Ma loodan, et isegi kui see oli hoopis teine lugu, siis ikkagi paneme selle saate märkmete, siis ma tahan seda näha, elatage ägedalt, aga Queen, no räägi mulle iva, millest ma olen ilma jäänud, miks see on nii, et ma, ma tean, et inimeste maitsed on erinevad ja ja ei saagi, ei saagi niimoodi elada, et kõik meeldib. Et kõik meeldib võrdselt ja et kõik läheb korda. Queen kuiniga on sarnane lugu, nagu on biitlitega, kellest me oleme ka mitmeid kordi siin saates rääkinud. Ega meie eelmine saade keskendus, keskendus üksikasjalikult Queeni, ei vabandust biitlite valgele albumile, mille uus, miks ilmus aastal 2018, nüüd, eks ole, mida sina oled viimasel ajal palju kuulanud. Nüüd queeniga on natuke sarnane lugu, et järjekordne fenomenaalne ansambel UK-st, mis on jällegi täiesti omaette teema, on see, et kuidas saab tulla Ühendkuningriikidest nii head muusikat järjepidevalt, mis, mis maa see on. Mis maa see on, kus tulevad sellised muusikud, et ma suudan hinnata seda virtuoosliku st ja seda, seda loomingulisust ja seda innovaatilisust ja nii edasi. Aga ma ei ole hakanud Queeni muusikat armastama, et milles see konks siis seisneb? Ma ei teagi, miks mul on selline suhe kui ka Queenan natuke teine tase minu jaoks ka kui biitlid, ma ei, ma ei oska neid küll praegu kuidagi siin panna mingisse järjekorda, kes mulle rohkem meeldib ja miks ja kuidas võib-olla polegi nagu niivõrd oluline, aga taseme mõttes on, on erinevad, et kindlasti minu teadmised Queen'ist nii detailselt ma ei tea, kui biitlitest biitlistest käis kunagi Ivo Linna koos Antti Kammiste ka mu koolis filmi näitamas ja rääkimas, et see nagu tase, millega biitlid nagu popmuusikasse tungisid ja on tänapäevani sinna jäänud, on ikkagi hoopis teine k-ga kuiniga võrreldes. Aga Queeni puhul mass seda filmi vaadates hakkasingi analüüsima ennast. Selles mõttes, et, et mul on ikkagi mingi sihuke Siuke tükike minust jäänud, kes tahab, kes tahab olla see rokkstaar, kes tahab saada. Noh, ma, ma ju omal ajal tegin ka bändi ja, ja kirjutasin lugusid ja ma ei tea, kas ma kunagi kujutasin ette, et päriselt ka mind kuidagi kuulsaks või tuntuks teha. Aga ometigi ma tahtsin olla laval ja esineda ja laulda. Kahjuks tuli välja, ega ma sellest nüüd nii suurepäraselt hea ei olegi või siis noh, teistpidi öeldes, ega ma sellele nüüd nii palju aega ja, ja noh ressursse ka ei panustanud, et siis ennast nagu muuta kuidagi nii. Nii võimekaks. Aga, aga see, see queen nagu puudutab minu siis seda nagu seda, seda rokkstaari poolt või et seda, seda tahet minus nad on, nad on nii selline. Defacto rokkbänd, Nad on, nad on staadionirokkbänd, nad esinev esinesid suurtele suurtele rahvamassidele mängides sellist väga kaasahaaravat valjud muusikat, nende laulja Freddie Mercury, disvõta iga inimese seal saalis enda kätte, et ja, ja näidata talle, et meie oleme Queen meiest, laulame siin, seda meie oleme siin selleks, et teie saaksite nautida ennast praegu siin, nautida seda muusikat ja Queen nagu puudutab ilmselt kõikidest bändidest, keda ma tean nagu seda punkti kõige rohkem. Ja seetõttu mul tekkisid ka seda filmi vaadates jälle nagu noh, jalg hakkas ikka iga loo peale kaasa tatsuma ja tekkis õudne tahe kaasa laulda ja kätega vehkida, kuigi ilmselt kinos ei oleks üldsegi viisakas olnud. Ja noh, Queen on, on lapsepõlvest jäänud, ma mäletan, Ta on mu isal, oli terve hulk Queeni vinüülplaat, et mida ma kuulasin ja ketrasin ja ilmselt ka oma oskamatu oskamata vinüülplaadimängija kasutusega natukene ka ära rikkusin, et noh, näiteks nende plaat News of the World, mille kaanepilt on selline küllaltki hirmuäratav, seda on isegi vist stamiliga ei osas kasutatud naljana, et tegelane Brien näitas Stevile seda kaanepilti ja et teda hirmutada. See seal on niisugune suur nagu imelik robot justkui peal, kes siis mõrvab inimesi oma kätega ja igatahes on niisugune väga-väga huvitav kaanepilt, et ja, ja teine plaat oli lapsepõlvest, mis mul on igavesti meelde jäänud plaate, džäss, Mil, mis, mis tuli kaasa sellise pika-pika plakatiga, et kui sa kujutad ette vinüülplaat. Kandilise pakki oli siis kolmeks voldituna pandud selline plakat, kus oli peal terve hulk alasti naisi jalgratastega. Mis siis oli selle Queeni loo paistlikul rais promovideost siis välja tulnud selline selline plakat. Et, et ma mäletan, et see oli meil kodus kuhugi kappi ära peidetud ja siis, kui ma seda üles leidsin, siis ma käisin seda vahel vaatamas. Et selles suhtes kriinil on nagu läbi minu elu olnud oluline koht. Kui ma hakkasin kitarri õppima, siis Brian May oli väga suureks eeskujuks nii tema tema mängustiililt kui tema kitarri helilt, kui, kui üldse, nagu ka tema kui laulukirjutajana. Et ma ei tea, ta lihtsalt puudutab mingit õiget kohta ja, ja ma usun, et see ongi see, et nad on lihtsalt nii de facto. Ma ei tea, klint, kvintessents, ütle see sõna, mida ma otsisin, kvintessents, siaalne või ei, see ei ole õige sõna. Võib küll nii-öelda, noh, ega nad on rokkbänd, nad rokkbänd. Ja, ja sa mainisid, Briemmeid Filmis põhinev Rhapsody oli ikkagi ikka täitsa hea kästing tehtud, ma pean ütlema, sest minu arust näitleja kvillimli või Gwaylim oli, ma ei teagi, mis õige hääldus on. Oli ikkagi noh, rabavalt sarnane päriselu Briemmeiga mulle hetkeks tundus, et projemmei ise mängis iseennast. Jah, nojah, tõesti, teised bändiliikmed nägid väga-väga sarnased välja ja ja isegi seda ka ma selles. Kuulasin, et ta ise ütles, et asi ei olnudki selles, et sa pead ideaalselt sarnane välja nägema, et sa oled, sa oled nagu väga täpne koopia, vaid, et sul on mingid teatud elemendid paigas ja siis kõik muu nagu kaob ära kõik muu kaotab tähtsuse, et sa justkui peadki nagu olema natuke natukene nagu karikatuur ja siis kõik muu nagu juba inimesed, nagu teevad selle seos ära ja siis ongi korras, et, et sa ei pea nagunii detaili minema, aga nende puhul ma ei tea, siis ilmselt oli väga õigetele asjadele nagu tähelepanu osutatud. Jaja Rami Malekki puhul, keda mina nagu ilmselt paljud popkulturistid kuulajad, ma julgen teha selle oletuse, et paljud meie kuulajad on fännanud seriaali mister Robot kus Rami Malek mängib peaosa. Tegu on siis seriaaliga ühest väga andekalt häkkerit, keda just nimelt Malek seal kehastab. Et siin Queeni filmis Taali loomulikult, et noh, ikka täitsa teistsuguseks tehtud, alustades nendest pöörastest hammastest, mis natuke nõudsid ikkagi harjumist, kui need ülisuurele kinolinale järsku detailplaanis kuvati. Aga kui ma sellest üle sain, siis ma hakkasin seda ümber kehastumist või seda, seda maskeeringut ikkagi ka nautima, sest et see oli piisaval määral üle võlli ja samas ravim. Alec säilitas ise mingit sihukest oma sisemist veendumust, et ta, et ta just nimelt jah, et olengi selline tüüp. Et see lõpuks mõjus niimoodi, et Fredi, Mercury karakter oligi täpselt piisaval määral selline tulnuk. Kas tulnukli Tullukalik, et et ma saaksin aru, et jah, et ta oligi selline veidrik, ta oligi selline erakordne natuur kes mingis mõttes ei olnud justkui üldse. Ma ei tea edule määratud, ta ei vastanud otseselt ühelegi stereotüübina, vaid oli ikkagi nagu täiesti selline korralik autsaider mitmete erinevate näitajate järgi, nii oma sotsiaalse staatuse kui ka ma ei tea juurte poolest kui ka oma, ma ei tea üleüldse oma nagu välimuse või mingi sexabiilsuse poolest detaili lihtsalt sihuke nagu veidrik kes ometi pani kõik need piirangud justkui nagu enda jaoks tööle ja keeras need enda kasuks hoopis, nii et kokkuvõttes me teame ju Mercurit juba Me tunneme ta ära tema siukse silueti järgi üks raadiojaam, kelle nimi vist on retro FM, kui ma ei eksi, ju, tegi. Sellist trükireklaamikampaaniat, kus oli kollasel taustal olid erinevad popikoonid, eks ole. Ja, ja selle musta silueti järgi said kohe aru, et kellele siin praegu viidatakse või keda siin kujutatakse, et Jacksonist oli kohe aru saada nii-öelda tema varju järgi, eks ole. Ja samamoodi Fredi Mercury oma taeva poole tõstetud rusikaga oli koheselt äratuntav puhtalt sellise musta siluetti ka. Et nüüdseks on ju tõepoolest Mercuryst ikkagi saanud selline rokk, staarluse sümbol, sümbol, karakter. Ja, ja, ja ta on ka mingil määral siuke seksikoon. Mitte selles mõttes, et oleks kuidagi ohtralt, et vastavasisulisi filme teinud ega midagi, aga lihtsalt tema sexapil on kindlasti suur osa tema sellest kumast või, või mõjuvõimust või kuulsusest, eks ole, ta oligi sihuke plahvatusohtlik element laval lihtsalt et igakülgselt just see, mida me ühelt rokkstaaril ütleme, et oleks ekstsentriline, et oleks veider ja teistsugune, et ta oleks niisugune nagu mässaja, siuke trikster, samas, et oleks ihaldusobjekt. Ja et tal oleks ka mingisugune x factor andekuse osasid, et temas oleks midagi sellist, mida lihtsalt mitte keegi ei suuda eales enam kopeerida, et oleks ainulaadne. Ma ei tea, minu jaoks, Queen jääb alati kuidagi selliseks lihtsalt selliseks ideaalseks rokkbändiks ja ja ma olen püüdnud neid mitmel viisil oma elus kopeerida, kas see on siis üksi kodus kitarriga mõnda nende laulu lauldes, kusjuures olen avastanud, et mul ei ole mitte mingit, et noh nagu enamikul meist, mitte mingit mõistlikku? Noh, ühesõnaga mul ei ole üldse mõistlik püüda laulda Fredi Mercury laule, aga Brien Mei kirjutatud laule või sisselauldud laule ma saan täitsa kenasti lauldud. Ja, ja omal ajal, kui sai bändi tehtud, siis ka ma mäletan, väga paljuski sai sai kui mitte šnitti võetud, siis vähemalt üritatud üritatud ka mingil määral ikkagi kuin olla. Et need on olnud. Nad on olnud minu jaoks nagu kuidagi alati oluline, see film selles suhtes oligi. Ma ei tea, võib-olla minu põlvkonna jaoks mingisugune oluline oluline punkti panemine, et kui minu vanemate jaoks kui Fredi Mercury suri, oli see mälestuskontsert selle mälestuskontserdi võib-olla kõige meeldejäävam osa, seal käisid terve suur hulk staare, kes olid kõik Freddie Mercury sõbrad, käisid laulmas erinevaid Queeni laule koos bändiliikmetega ja mis aastal see oli? Issand, ma ei, ma ei teagi peast praegu. Aga ma tean seda, et ilmselt kõigile on väga meelde jäänud, kuidas George Maicel laulis, sambadid laav see on ilmselt üks siukseid kuulsamaid kuulsamaid hetki sellest kontserdist ja ja minu vanemate jaoks nad tihti, kui, kui ennist juttu tuleb, mainivad seda kontserti ja, ja, ja nende jaoks oligi nagu võib-olla selle Queeni nagu raamatu selline lõpupeatükk või, või vähemalt nagu selline selline punkt Fredi Mercury elule, kuigi noh, täna ju ka kuin veel veel on olemas ja esinevad. Jaa, jaa, mängivad ma ei tea, kui palju neid nüüd kuulataks? Mina ei ole nagu väga suur fänn sellel uuelt kuinile olnud. Aga, aga ma tunnen, et minu põlvkonna jaoks see film oli võib-olla selline olulisem punktipanek, et mina olin liiga noor sel hetkel, kui Freddie Mercury suri, et seda kuidagi väga mõista, et üldse nägu kliinist enne seda nagunii sügavalt lugu pidada, saada aru üldse surmastki nagu nagu päris nii täpselt aru saada. Ja, ja võib-olla see film nüüd siis noh, ütleme niimoodi, et võib-olla 10 aastat hiljem ei olekski saanud seda filmi enam teha, et võib-olla kui oleks, siis nagu liiga kaugeks jäänud. Aga täna võib-olla oli täpselt see õige aeg, et saada see, see meie põlvkond nagu kätte ja ja siis selle filmiga mingisugune mingisugune märk maha jätta. Ma ütleks, võib-olla ma ei tea. Tead, mis on kummaline. Me salvestame praegu seda saadet. Et eks ole, et praegu salvestamise hetkel Oleme me sellises hetkes, kus Me oleme ühe päeva kaugusel Fredi, Mercury 27.-st surma-aastapäevast, muide ja 27 aastat on ju üleüldse rokkstaari maailmas olnud selline kurikuulus vanus, mis on sageli tähistanud väga andekate staaride elukäigu või elude lõpp puu selline triivi ja siia kõrvale. Ja kui sa mainisid George Michaeli sambarid laav pala esitust, siis ma nüüd guugeldasin välja, see toimus Wembley staadionil aastal 92, ehk siis kui Mercury lahkus meie seast aastal 91, kui Eesti iseseisvus siis järgmisel aastal toimus suur suur kontsert ja selle George Michaeli esinemise me samamoodi paneme oma koduleheküljel popkulturistid, punkt com siis selle saate episoodi märkmetesse. Aga taaskord aitäh, aitäh, Brüssel oli nauding jutustada bändist, kes on ka minu lapsepõlve osa olnud, vaatamata sellele, et ma ei ole kunagi saanud ennast pidada tõeliseks fänniks. Aga võib-olla ei peagi, võib-olla ma ikkagi juba puhtalt lapsepõlvemõjutuste tõttu olen seda tahes-tahtmata ja ma saate lõpetuseks valisin välja pala projektru mille muusikavideo on mul näiteks lapsepõlvest jäänud üheks. Üheks nendest videotest, mis on lihtsalt mulle mällu sööbinud kuidagi nii hästi just selle rongi katusel laulmise rokkimise pärast ja selle pärast, kuidas rong läbi seinte põrutas. Nii et aitäh, Brüssel, Tallinn. Lõpetad aitäh, Tallinn. Projektru. Kohtume järgmisel nädalal.