Millal meist juubelit saavad, ma mõtlen, et eelmises episoodis Me rääkisime Cheurowganist, keda ma ekslikult nimetasin alguses rõuge Nix, kes ei ole üldsegi mitte Cheurougen, vaid teine inimene, eesnimega Sepp. Cheurougen, kes on maailma üks tuntumaid pood, käestereid ikkagi korralikult võtab hea kvaliteediga oma salvestusi üles ka videokaameraga erinevate nurkade alt ja see on niimoodi kokku monteeritud lausa, et on plaani vahel pettused ja saad näha nii saatejuhi näoilmeid kui ka saatekülalise näoilmeid. Millal meist saavad juubelid? Teine näide on ju näiteks John ja hänqueen, keda me mõlemad sinuga fänname, samamoodi väga palavalt armastatud pood, käestrid muidugi ka äärmiselt palavalt armastatud kirjanikud mõlemad, aga juuberitena ka ikkagi staarid, võib öelda. Ivo, millal meie sinna saame? See on selles suhtes, ma pean mingi 10 küsimust täpsustuseks küsima, kas sa mõtled, et millal meist saavad Youtuberit, selles mõttes hakkame salvestama oma podcasti videos ja seda üles panema või, või millal, noh, see on nagu sa Cheurougeni, eks ole, lähenemine või, või siis millal meist saavad Youtuberit nagu jonni, hänkriin, kes teevad lisaks oma juutuubile, mida nad ei pane videona üles, teevad veel erinevaid, igasuguseid siukseid. Lisavideosid, mis on, mis on rohkem ma ütleks, et isegi Kiur, Eugen see fakt, et ta salvestab oma oma oma seda Bootkest ja panete video juures, ma isegi nimetaks seda nagu Youtubeer olemiseks minu, minu Youtube eri definitsiooni alla see nagu ei lähe. Olgu, mina ei mõelnud üldse nii keeruliselt, minu küsimus oli sisuliselt see, et millal meie sinuga Youtube'i saame. Ma olen kogu aeg üritanud Youtube'i saada, aga kõik? Ma ei tea, nagu, ise jätan pooleli, alati. Et juba video on poole peal üleslaadimisega aga siis paned cancel Ei, ma olen ikka üles ka laadinud, mul on isegi Youtube'is mingit nägu oma kanalil on mingeid muusika videosid ja siis ma olen, tegin, kuna üritasin ühte siukest projekti teha nagu ekskursioon, mida ma jube hea meelega teeks edasi, aga pole jõudnud vahepeal seal on kaks video, on, see on nagu see minu tõlgenduse blogist, see on nagu Ivo blogi on, on ekskursioon ja räägin seal igast teaduslähedastel teemadel. Varjaga, mis sa silmas pead, selle all pole Youtube'i saanud, siis sa ju oled sinna saanud. Ei no ma ele nagu Youtubeer, eks nagu päriselt hakanud, et ma nagu kogu aeg üritan sinna midagi teha, aga need kõik nagu projektid, mis mul on välja mõeldud, on jäänud pooleli. Okei, aga on meil potentsiaali saada Youtube'is kuulsaks. Sinul kindlasti on, vaata kui ilus sa oled. Aitäh sulle, seda ma tahtsingi kuulda. Ma arvan, et me täna rohkem mitte millestki rääkima. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet. Popkulturistid ilu eri kaldkriips Youtube'i kaunitarid. Ossa, Youtube'i kaunitarid väga, väga õige, väga õige märkus. Mulle meeldib, mulle meeldib, ma tunnen ennast tänavaga kaunilt, kuigi see välja ei paista. Vaata, see on see sõna ˇvägi see, mismoodi inimene räägib, mismoodi ta iseendaga räägib, mismoodi ta teistega räägib, see mõjutab kõike, see mõjutab kõik samamoodi nagu. Kui päev otsa mossitada, siis lihtsalt läheb tuju alla ja kui sundida naeratama, siis no midagi ei saa teha, lihtsalt on natukene grammi võrra parem enesetunne. Füüsis mõjutab psüühikat ja emotsioone ja nii see ringlus käib. Ja ma arvan, et kui me läheksime Youtube'i vallutama nimaal Youtube'i kaunitarid see vist viiks meid kohe tippu ikkagi. Või võimu kõhutunne petab mind, ütle, kui sa petad mind. Ma arvan, et see vähemalt väärib nagu proovimist. Ma ei, ma ei tea. Ma ei tea ühtegi kanalit täna, mis reklaamireklaamiks ennast kui Youtube'i kaunitarid. Kõlab ambitsioonikalt, see kõlab, et see kõlab tugevalt. Ma arvan, et see on oluline. Jah, me räägime täna Youtube'ist, Youtubeimisest ja blogidest ja, ja asjadest, seda, seda me teeme, seetõttu meile kirjutati. Meile kirjutati sel teemal üks küsimus just spetsiifiliselt, viidates meie Meie sellele saatele, kus me rääkisime millest me rääkisime, et need olid need kilti plekke, sest mul ei tulnud see eestikeelne sõna meelde, kuidas me seda tõlkisime? Me tõlkisime seda igatpidi ja siis ma hiljem nägin ka mingit normaalsemat või siukest korrektsemalt korrektsemad tõlget sellele mõistele ja siis kohe unustasin selle. Aga noh, nii on. Ühesõnaga jaa Me rääkisime häbiväärsetest naudingutest, see oli episoodi pealkiri lõpuks. Ja meile kirjutas meie hea kuulaja Adeele ja avaldas soovi, et me võiksime rääkida ka juut juubelitest ja blogidest lähemal. Ja siinkohal tahaks tervitada ka head kuulajad, Vallot endiselt, kes ühel koosviibimisel avaldas umbusaldust või kahtlust, et kas meile ikka päriselt kirjutatakse siia saatesse. Tema kirjeldus sellele sellele, et me väidame, et meile kirjutatakse, oli, et seal kunstiline liialdus võib-olla. Ja siis ma ütlesin, et ei ole kunstiline liialdus, nii et tõepoolest neid kirju aeg-ajalt tuleb ja tuli ka järel see meile kiri ja me võtame kohe Nadele sõnasabast kinni ja arutame seda teemat, sest et millegipärast ei olegi seal teemal pikemalt ju vestelnud. Aga juut, juubelid ja juutjuubindus ja blogid ja kõik see värk ka, on ju samamoodi osa meie igapäevast meie igapäeva meediatarbimisest või, või meelelahutusest. Ja võib-olla see, et sellest ei ole taibanud rääkida, on ka üks märk. Sellise nähtusega, mis ühel hetkel oli väga uus ja ja värske, on juhtunud see, et sellest on saanud midagi nii harilikku, et seda peaaegu, et enam ei märkagi või sellest ei taipa rääkidagi. See on nagu osa sellest osa sellest pilvest, mis meid niikuinii ümbritseb sellest infopilvest ja jah, ma ei tea, iva, milliseid. Milliseid logereid, milliseid juubeleid sa jälgid ja miks sa neid jälgid? Ma vaatan päris palju Youtube'i, ma hakkasin just peas nagu kokku arvutama, et ma arvan, et peaaegu iga päev vaatan ma ikka üks tund aega Youtube'is kindlasti kui mitte rohkem. Kui palju neist nüüd on sellised päris nagu flagerid või, või videoblogipidajad, nagu me neid tänapäeval mõistame? On, on muidugi küsitav, tuttav, aga see oleneb ka vägapalju definitsioonist. Sest näiteks selliseid inimesi, kes teevad siukseid iga, ütleme, perioodilisi sissekandeid video näol ei mingitel spetsiifilistele teemadel selliseid inimesi on päris palju, noh näiteks ma vaatan päris palju siukseid videosid, kus inimesed räägivad vanast tehnikast. Ma olen vist siin saates ka enne rääkinud näiteks bit ka, kui, kui Rainer meil külas käisime, rääkisime vanadest videomängudest, siis eit, Pitka ja, ja tema nii-öelda sedasama mehe nii-öelda sõsarkanal eit, bit kiis on siis sellised, kus ta tab vanu mängukonsoole, vanu teid, vanu muusikainstrumente või pigem selliseid mänguasjapoolseid nagu süntesaatorid. Siukseid, asju ma vaatan väga palju, teine väga äge kanal, selline Tekmoun, kus on ka üks britt, kes siis räägib tavaliselt muusikaga seotud tehnoloogiast või, või noh, tal on veel seal mõned huvid, kellad ja ja kaamerad ja asjad, et räägime siuksest, vanemast tehnoloogiast. Ja neid nagu võiks pidada blogideks, aga ma arvan, see ei ole nagu päris see mida tänapäeval üks keskmine vlogi vaataja peab blokiks. Kui see kõlab loogiliselt, ma ei tea. See kõlab loogiliselt ka mul on selline tunne. Sest mida sa ilmselt silmas pead? Praegu on see, et need erinevad, põnevad teema seriaalid või, või, või teemasaated on lähemal sellele, mida me niikuinii juba ammu oleme harjunud nägema ka televisioonist, kus on erinevatel teemadel erinevad saated. Iga kord jäädakse Kindlaks ühele konkreetsele teemavaldkonnale ja avatakse seda siis mingisuguse uue persooni läbi või mingisuguse uue teema kaudu. Aga kui me räägime juut juuberitest kui Youtube'i staaridest või sellistest nagu persoonidest või isiksustest, keda lihtsalt nende näo ja hääletooni ja, ja ma ei tea, esinemisviisi järgi tuntakse ja jälgitakse, siis, siis tuleb silme ette ikkagi midagi. Midagi sellist, jah, video blogilikumat, eks ole, kus me näeme lihtsalt videoformaadis, kuidas inimene jagab meiega oma igapäevaseid mõtteid ja tundeid. Ja ajapikku teda jälgides tekib meil tunne, nagu nad oleksid meie kauged sõbrad, meie mingisugused ekraanitagused. Hoomid. Meil tekib illusioon, et nad kuuluvad nagu meie sotsiaalsesse ringi ja neist saavad mingisuguseid siukseid, armastatud tegelased, kes on osa meie igapäevast. Kui palju sa selliseid tüüpe jälgid? Kõige kuulsam ja tuntum näide on ilmselt keissi naistet kelle on naiste naiste, et ma ei oska ikkagi perekonnanime hääldada hoolimata sellest, et ta seda oma videos minu arust 10 korda juba õpetanud. Aga teda ma jälgin, videosid ma mingil hetkel vaatasin niimoodi järjest, see oli seal isegi paar aastat pärast seda, kui teile alustanud ja, ja tema, see nii-öelda suurem kuulsuse laine oli üle käinud, et siis ma ka mingi hetk mõtlesin, et vaataks neid videosid, hakkasin nagu algusest peale neid vaatama, ma jõudsin mingi kuuekümnendav või, või 70. osani, et ma ausalt öeldes pole isegi nagu neid neid uuemaid väga vaadanud, aga, aga seda oli väga huvitav jälgida. Jälgida tema nii-öelda igapäevaelu või ütleme siis seda osa, mida ta seal blogis nii-öelda esitles kui oma igapäevaelu. Ja teised näited, sa teed ise välja jonni, hänkriin kes on tuntud kanalist plokk Brothers ehk siis nende nemad on ühed varasemad selle formaadi alustajad, minu meelest nad, nad nende nagu see projekt, vendlus, kaks, punkt null või Brad, rõhud, to-point, õu oli tehtud selle mõttega, et nad hakkavad üksteisele nädalas saatma videoblogisid ja annavad nii-öelda iga kord siis nagu teema üle järgmisele. Et oma nagu kahe venna siis suhet tugevdada, et nad tol hetkel elasid erinevates kohtades, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ja nendel ei olnud nagu väga tugevad suhet oma vahel ütleme vendadena. Et siis see projekt nagu see üksteisele blogide tegemine põhimõtteliselt see nagu tõinud väga-väga oluliselt lähemale üksteisele kuni kuni selleni, et tänane, et vähemalt niimoodi kaugelt jälgides või, või nende podcasti või videosid vaadates tundub, et neil on nagu selline ääretult lähedane suhe vendade vahel. Ja ja noh, teisalt on ka loonud neile täiesti võrratu sellise suure internetikarjääri, kus nad nüüd korraldavad suuri video, vahetame Youtube'i teemat, temaatilisi konverentse, nagu Vitcon neil minu arust veel korraldas mingisuguse podcasti teemalise suure konverentsi. Ja, ja nad on mõlemad, nagu sa ütlesid, raamatuid kirjutanud nende videosid videosarju asju on Youtube'is meeletult palju, nii et selles suhtes ikka ikka on ka neid väga tuntud. Näiteid. Kuidas sinul on, vaatad sa ka? Ma enne kui ma vastan su küsimusele lisan siia veel oma mõtted ja tähelepanekud Johnny hänkviini kohta. Tõepoolest, nad on ühed lõbusamad inimesed, keda jälgida. Vahet ei ole, kas Youtube'is või siis nende podcasti sarjast dir, hänkkan, jonn, mida nad kirjeldavad iga episoodi alguses niimoodi, et see on huumoripood käest, surmast ja millest seal veel oli marsist või et neil on alati jalgpalliklubi alati Labeldan just ja jalgpalliklubist uimbeldan. Ja seal nad siis loevad ette lugejate vabandust, kuulajate kirju ja reageerivad neile siis, andes ka väga ausalt iseenda nõuandeid tituleerides nagu mingi jaburat, eks, või kahtlasteks nõuanneteks jagades siis kahtlaseid nõuandeid nendele kirjutajatele, sest harilikult, et noh, see on niimoodi välja kujunenud, et inimesed esitavad neile mingisuguse küsimuse, mis neid praegusel hetkel elus painab ja need küsimused on nii seinast seina, need võivad olla väga-väga-väga jaburad. Aga vahel need on ka väga asjalikud, näiteks et kui ma tahan ülikoolist ära tulla, siis mida ma teen, kas ma tulen ära või ikkagi hambad ristis, lõpetan selle või siis, või siis on küsimus midagi sellist, et appi, mul on lumi rookimata ja ma ei pääse enam oma majast välja. Kas ma peaksin lihtsalt ootama, talv saab läbi ja seni sööma külmikus jääd või on mingisugune põhjus, miks ma peaksin ennast kokku võtma ja lund rookima? No näiteks niimoodi, et kuidagi kuidagi ülilõbus pood käest, mida kuulata alati head tuju tekitada ja nii on ka Youtube'is nende tüüpide vaatamisega tõepoolest nad minu meelest elavad siiamaani veel eri mitte ainult eri linnades, vaid lausa eri osariikides. Ja, ja paistab, et see vendlus, kaks punkt null projekt töötab neil ikka väga hästi. Aga Ma muidu väga ei jälgigi selliseid YouTube'i persoone. Warren, John ja hänkuriin on ainsad, kelle otsa ma aeg-ajalt satun, sest et just eriti John Queen. Aeg-ajalt teeb ka selliseid Youtube'i erisaateid, mis ei ole nüüd enam vist päris neidis, aga blogideks pidada, aga näiteks tal on tore niisugune kirjandussaade kus ta tutvustab või avab vaatajatele lääne klassikalise kirjanduse kaanonist kuuluvaid siukseid, tähtteoseid. Ja neid kirjeldusi või selliseid analüüse saadab väga kihvt animatsioon. Ja John Green üldse, nii nagu ta noorem Ventki Vistan, hänki noorem. Et me oleme kuidagi väga mõnusalt siuksed nagu kuidas öelda, siuksed nagu loomulikud üldsegi mitte kuidagi spetsiaalselt üles löödud siuksed nagu staar persoonid, et nad on tõesti siuksed nagu harilikud tüübid kuskilt kõrvalt korterist. Et sa võid täiesti ette kujutada, et. Nende tüüpidega koos, mingeid ma ei tea, sa satud suhkrut valima riiulite vahel, nendega koos ei pane neid tähelegi. Ja ometi on neil ka mingisugune väga-väga vahva ja kaasaarve nakatav karisma või mingisugune nagu hoog ja mulle tundub, et üleüldse juuti upperite puhul ongi see karisma justkui võti. Et kokkuvõttes ma ei ole kindel, kas inimestele isegi loeb nii väga, mida need inimesed siis täpselt räägivad sellest, et kui ma üksvahe pidin ühe projekti jaoks vaatama eesti juudi juubeleid pidin tutvuma nende tegemistega siis mind valdas mingisugune selline vastuoluline tunne mis jäigi lõpuni vastuoluliseks selle ajani, kuni ma selle projektiga tegelesin. Ühest küljest see kõik, mida seal nagu räägiti ja väljendati, oli kohati noh, ikka väga mõttetu või noh, seal ei olnud mitte midagi selles mõttes nagu edasiviivat. Et panen video kinni ja siis kuidagi lähen eluga reipalt edasi, aga samas oli seal alati mingisugune sihuke täiesti lolllust ja mingit sorti sihuke nagu muretus ja samas mingit sorti ikkagi niisugune nagu mingi magamistoa superstaari karisma. Ja ma ei mõtle magamistoa superstaar. Pornograafilises mõttes võinud mõtlen seda, et lihtsalt mingisugune noor inimene, kes on oma magamistoas oma arvutiga ja igavusest lihtsalt kab genereerima mingisugust videosisu, hakkab lihtsalt rääkima, mida ta asjadest mõtleb. Ja ta on selle hoogsalt kokku Monteerinud. Ja, ja tema esitus on ehe ja selles eheduses kuidagi ikkagi kokkuvõttes sihuke sümpaatiat tekitav. Ja loomulikult ma kohe hakkasin mõtlema, et aga ma ise olen täpselt sedasama asja teinud, noh mina olin blogija kunagi. Ja, ja tegime ka ju mingisuguseid suvalisi videoid sõpradega, kui meile sattus kätte mõni kaamera ajastul kus ei olnud igal telefonil kaamerat küljes, kus ei olnud isegi mobiiltelefone. Ja nii haid olid lauatelefonid. Ühesõnaga, et ma arvan, et, et see kõik ei ole ikkagi nii kaugel minust või nii võõras, et ma ei suudaks sellega suhestuda, pigem mul ongi selline tunne, et Ivo, millal meist saavad Youtube'i staarid. Siiski, ma arvan, et ei ole veel hilja. Aga miks seda vaja on, seda ma selgitada ei oska. Ma ei tea, kas see taandub kõik ainult edevusele. Ma ma võin, ma võin mingisuguse nagu grand plaani kokku panna, et millal meist saavad juutuuber rida, aga ma arvan, et vahepeal natukene muusikat kuulama. Me võiks kuulata sihukest asja või siukest ansamblit nagu Pamplamus, kes on saanud ka just seeläbi nagu tuntuks või kuulsaks, et nad avastasid Youtube'i kui meediumi muusika reklaamimiseks. Et need on. Need on siis siuksed, kaks noort inimest Jack kanti ja, ja, ja tema abikaasa nätsaley toon Alustasid ma ei teagi, kas nad alustasid päris originaalne lugudega või tegid nad kohe alguses mingeid kavereid ja laadisid siis need videod sellest üles, Youtube'i videod olid nii armsad ja ägedad ja need kavereid samamoodi nagu väga kiftid ja sinna vahel käis kaasa ka niisugune blogi stiilis nagu jutustamine, kuidas nad kõike seda tegid ja miks, et nad saidki kohe kohe päris päris päris suureks ja kuulsaks Jack kontit me täna teame kui inimene, kes lõi ka sellise rahastusvahendi nagu patrion, kes aitab siis või mis aitab siis sellistel loovisikutel, kes soovivad näiteks oma oma blogi teha või ükskõik millist Youtube'i kanalit või, või muusika? Ma ei tea karjääri või, või loometegevust kuidagi toetada, et siis see Patre on, on, on loonud selle võimaluse, et kuulame siukest lugu nagu bastion, niikiaps, mis sobib. Ma arvan siia pühapäevasesse õnnisusse õndsusesse, advendiaega väga kenasti. See oli pumpla mos bastioni Kääps ja just nimelt ivo, nagu sa ütlesid. Pool sellest ansamblist on koondunud isikusse nimega Jack kontsei kes seisab patriani nimelise fenomeni taga ja Patre on see võrratu. Ühisrahastusplatvorm andis ka podcul turistidele ju ühel hetkel hoo sisse. Ta oli kunagi aeg, kus me tegime saadet, Ivo sinu elutoas ja meie armsad kuulajad toetasid meid patriani kaudu, et me saaksime oma veebikontode eest maksta, et me saaksime hoida oma episoode üleval seal, kus oli seda, kus oli vaja neid üleval hoida. See kõik maksis raha ja, ja tänu patrionile. Me saime kuulajatelt otse tuge ja seda tuge saavad tõepoolest tänasel päeval endiselt sajad erinevad. Youtube'i sisuloojad ja võib-olla isegi tuhanded erinevad muusikud juba praeguseks hetkeks. Aga tagasi ikkagi truubi juurde juutjuuberite juurde. Kui nüüd spetsiifiliselt vaadata, Ta mida Adeele meile kirjutas, siis tema kirjas oli, olid sellised read, et mis värk sellega on, et ma tunnen piinlikkust, et vahin mingit rootslasest influencer it, kuidas ta hommikul smuutit joob ja siis meilidele vastab ja Lambockile maja ehitab. Öelge, mis mul viga on? Ja. Tähelepanek, et, et sellised harjumused tekitavad paljudes inimestes mingisugust piinlikkust või vähemalt mingisugust ebamugavust või mingit siukest segast emotsiooni kus ühest küljest tahaks nagu jätkata vaatamist, aga teisest küljest mingisugune osa su ajust ütleb. Kuule kas, kas see on nüüd see, mida sa oma eluga teed, kas sa reaalselt, et nüüd siis eladki kaasa sellele tegelasele seal teisel pool ekraani, kes joob smuutit või mis veelgi hullem, näiteks kui vaadata ekstreemsematest näidete poole, siis on ju YouTube'is üks tun tud persoon kes jällegi järjepidevalt avaldab uusi episoode oma elukäigust, oma tunnetest ja mõtetest. Ja tema keskne teema on tema kehakaal. Tegu on siis ühe, ühe äärmiselt Koguka naisega, kes põhimõtteliselt on kuulus sellepärast, et et ta on nii kogukas ja, ja inimesed jälgivad siis tema võitlust kehakaaluga ka, ühtlasi ka kohati tema allaandmist selles võitluses. Ja kui ma rääkisin mitte kaua aega tagasi ühe inimesega, kellega jällegi ma tegin koos üht loomingulist projekti mis oli seotud internetitemaatikaga ja sotsiaalmeediaga ja ka otsapidi siis Youtube'i persoonidega siis nii-öelda nagu uurimustöö nimel, aga tegelikult ikkagi ka täiesti puhtalt isiklikust tasardist. Kolleeg mul ütles, et ta on natuke sattunud sõltuvusse sellest sellest, juut ju päris või tema tema kanalist, et tal on tunne, et ta nüüd juba sellise morbiidse hasardiga lihtsalt jälgib, mis hetkel see inimene enam ei jaksa, mis hetkel ta lihtsalt otsad annab, et kui kaugele see asi Ta jõuab üldse. Ja, ja vaat see on nagu see ongi see see ongi see vastuolu, mis praegu oli küll nagu äärmuslik näide, aga mis kaasneb ikkagi ka nende vähem ärritavate juuberitega. See kaasneb ka nende lihtsate toredate eesti noorte tegijatega, kes näiteks ühel päeval panevad üles video, kuidas nad söövad räigelt vänged tšillit koos ja kuidas siis keegi, kes on kaamera taga, ei ole nõus neile piima andma, või siis on mingisugune järgmine video, kuidas olen siin Kristiine keskuses ja otsin endale plätusid, aga no ei leia endale häid plätusid ja siis sellist jälginud seda ja, ja millegipärast ei pane seda kinni ka. Et ütle mulle, Ivo, mis, anna teelel viga ja mis on meil kõigil viga, miks me ei suuda kinni panna mingit suvalist videot sellest, kuidas keegi otsib endale plätusid või miks me ei suuda pöörata oma pilkusid mujale kui keegi meie silme all põhimõtteliselt sööb end surnuks. Mis, mis selles on, mis meid köidab? No inimestel on ikka ju meeletu huvi teiste inimeste eraelu vastu ja võib-olla see loginduse või, või nende, nende videode nagu suurim suurim tõmme ongi see, et me saame kuidagi mingisuguse või Need, videod tekitavad illusiooni, sest ma ei taha öelda, et see on nagu päris päris mis seal nagu kõik toimub, aga need videod tekitavad illusiooni, et me saame kellelegi kuidagi väga lähedale. Sa kirjeldasid varem ka seda, et, et noh, et inimesed kipuvad looma nagu selliseid ühepoolseid sõprussuhteid. Ma tean, et kui mina näiteks kuulan Bootkest, siis nende saatejuhtidega tihtilugu tekib niisugune tunne, et ma justkui oleks nendega alati ühe vestluse laua taga ja nad on nii, et ma olen nagu niisugune vaikiv partner seal seal lauas, et nemad räägivad, aga, aga ma justkui tean neid inimesi, sellepärast et ma olen nii palju kuulanud neid omavahel rääkimas. Ja Youtube'i puhul on sama asi, et noh, kui, kui sa esialgu leiad kellegi, kes kas oma isikuomadustelt sellelt sisult, mis ta loob või, või, või hoopis mingil kolmandal põhjusel lihtsalt hakkab sulle nagu kuidagi meeldima ja sa mõtled, et noh, et, et seda on huvitav jälgida, siis mingi hetk selle perioodi jooksul, kui see inimene loob nagu pidevalt seda sisu juurde sa satud natuke nagu sõltu sõltuvusse temast siin, nagu huvitab tema edasine käekäik, et mis, mis nagu mõtted tal on, mis siin edasi läheb ja noh, muidugi Youtube'is veel eriti tihti armastatakse igasuguse draamaga tegeleda ja, ja siis tekivad nii-öelda nii sellised üksteisega koostööd kui ka siis üksteisega sellised väikesed vihapidamised ja asja ma ei ole nagunii väga niiväga nüüd selle päris logipidajate nagu osaga sel Youtube'is tuttavaga. Aga huvitav on jälgida küll, mis, mis nagu kõik on, on teemaks ja mis on kajastatud. Ja seal seal teatud mõttes nagu tekib ka siis see selline kerge piinlikkuse tunne, et noh, et, et miks me nagu miks me siis elame läbi teiste inimeste või, või, või mis, mis siis on, miks ma vaatan midagi nii sisutühja nagu ma ei tea, keegi käib plätusid ostmas või või midagi muud, aga, aga lõpptulemusena see ongi nagu see meelelahutuse olukord, et noh, et kui, kui meil oli võimalik, kui telekast või kinost vaadata kunagi ainult väga, väga hästi läbimõeldud, läbi kirjutatud väga selge suunise asju ja meil ei olnud nagu võimalik valida väga midagi muud, siis see Youtube nagu võimaldab meil põhimõtteliselt ükskõik mida vaadata ja kui see meie aju kuidagi väga hästi kõditab. Ja siis võib-olla ongi kuidagi imelik hakata tajuma, et mis, mis need asjad tegelikult on siis mis meie ajule meeldivad. No, mul on alati väga huvitav vaadata, kuidas väikesed lapsed vaatavad sama sama kiindunud Youtube'ist videosid kuidas teised väikesed lapsed mängivad mänguasjadega nagu see, et mina vaatan seda, kuidas keegi parandab vana arvuti mõlemad nendest tunduvad nagu selliselt kõrvalt vaadates nagu absurdne tegevus selle asemel, et ise parandada vana arvutit, mina vahin, kuidas keegi teine seda teeb. Ja sama samaaegselt tundub mulle absurdne, et väike laps, selle asemel et mängida, vaatab, kuidas mingi teine laps mängib, eks ole, video pealt. Et see noh, see lihtsalt tundus nagu nagunii veider, aga, aga noh, lõpptulemusena meie ajud ongi väga-väga veidrad ja mida nad nagu sisendina tahavad, on väga veider. Ja lisaks sellele see, see Youtube'i video tegemine ja, ja see on nagu see koht, kus me natukene muretsen meie selle grand plaanipärast, et kuidas meist nagu logerid saavad või Youtuberit on selle video tegemine on ääretult ääretult piinlik. Sina oled olnud isegi päris nagu päris pärissarjades ja filmides ja mänginud tegelasi. Kaamera ees nagu ei saa olla päris tavaline, ma, ma ei tea, äkki sa ei nõustu minuga või nõustuda, et noh, näiteks samamoodi nagu noh, kui inimesele kaamera suunatakse peale, siis ta hakkab kuidagi imelikult käituma, et mina olen täheldanud, et kui ma nagu kaamera ees püüan rahulikult midagi rääkida, siis ma ei viitsi seda pärast ise vaadata, seetõttu ma olen tihti avastanud, et Youtube'i, need nii-öelda inimesed, kes seal on vähegi tuntumad, nad ongi kaamera, süsti aktiivselt, sa pead kuidagi üliaktiivne olema. Ja ma olen tajunud seda ka ise, et kui ma olen üritanud ennast filmida, siis, siis ma pean kuidagi kruvima enda nagu sellise ole, kus üks on natukene ebamugavale aktiivsustasemele, kus ma nüüd olen siin kaamera ees bänna kuidagi kuidagi nagu eriti elab olema, et sellest nagu kahe dimensioonilises plaanis, mida see teine inimene vaatab, siis kuidagi see minu entusiasm ja huvi edasi tuleks. Ja olles siis nüüd nagu ise proovinud seda, et ma hoian kaamerat ühes käes, vaatan, räägin kaameraga avalikus ruumis mingit teksti. Ma olen paar siukest videot üritanud teha, et tõesti ääretult piinlik, imelik seda teha, võta kaamera avalikus ruumis kätte, hakkad endaga rääkima põhimõtteliselt. Ja siis sa pead veel muidugi teesklema, et seal teisel pool seda kaamerat on keegi, keda õudselt peab huvitama sinu. Ja ma mäletan, et me üritasime vältida võimalikult siukseid, rahvarohkeid kohti, et ma läksin Telliskivi loomelinnakusse filmima pühapäeva hommikul kell kaheksa. Et seal ei oleks nagu väga palju inimesi siis mingi eelmisest ööst purjakil noormees tuli minuga seletama, et miks ma filmin seal ja miks ma nii nõme Ale. Et noh, selles suhtes see nagu kõik selle juures ongi nagu natukene natukene piinlik, aga samas. Ma täpselt ei oska isegi öelda, miks see lihtsalt lihtsalt on ja, ja võib-olla üks päev enam ei ole, sest kõik teevad ja siis me ei mõtle selleni. Ma suudan väga hästi samastuda sellega, mida sa kirjeldasid. Kõigepealt seesama imestus on ka mul olnud, et miks lapsed viitsivad vaadata Youtube'ist seda, kuidas keegi teine mängib mingisuguste mänguasjadega. Sest et pole seda oma tütre peal näinud, kes praegu neljane ja Ma väga ei julge teda Youtube'i lasta mitte ülemäära palju tõesti. Sest et sealt võib sattuda mingitesse valedesse valedele radadele. Aga üks videotüüpe, mida ta jääb vaatama väga süvenenult, on tõesti need videod kus keegi mängib mingisuguste leludega, lihtsalt räägib siukseid. Kitaliku hääle. Selle kõrvale teleponisid mul, ma ei tea, mis mul siin pakkis. Ühesõnaga, see on kuidagi nii kummaline kõrvalt vaadata ja samas, kui sa tood siia nüüd selle paralleeli, et sulle meeldib vaadata, kuidas keegi parandab mingisugust aparaati ja formaadilt või žanrilt on ju tegu enam-vähem sama sama sama asjaga, siis mida siin arvustada, pigem pigem tuleks mõelda, et miks me ajule siis jah, tõepoolest meeldivad Need asjad, mis, mis meile meeldivad ja ma ei ole 100 protsenti kindel, kas me võime või kas on, kas on tark tegu anda igale aju soovile vaba voli, sest et. Mulle tundub, et, et ka meie aju on natuke nagu mingisugune Youtube, kus võib, võib sattuda ka mingite playlistide peale, kuhu ei, ei tasu võib-olla pikalt pidama jääda on mingeid mõttemustreid ja mingisuguseid sisse harjutatavaid. Ei teagi mingisuguseid sünapsi, radasid, mida võib-olla ei tasu sisse tallata, väga. Aga, aga me oleme, nagu me oleme, eks ole. Mulle meenub ka see, kuidas on kirjeldatud inimeste ja loomade erinevusi. Üks üks nendest erinevustest on see, et inimene oskab ajas ajas ette mõelda, et näiteks kui hunt, eks ole muutub näljaseks ja läheb seal teisi loomi maha murdma, et saaks söönuks. Siis ta ei tegele sellega, et ootame nüüd siin natukene söön ja siis panen osa kõrvale, eks ole, et mul oleks nädala pärast ka midagi süüa või mine tea, äkki äkki üleüldse tuleb raske talv et siis ma soolan näiteks osa liha ära ja panen üldse niimoodi pikemaks ajaks tallale, et nad ei mõtle nii, eks ole, et nad ei, nad ei nad ei tee selles mõttes nagu tulevikuplaane, vähemalt mitte, et meile arusaadaval viisil ja, ja siis on, ongi konkreetselt seda kirjeldust ma lugesingi juval Noa Harari raamatust, et kas oli sapiens või siis selle raamatu järk homo deus, aga igal juhul kirjeldas ta seal seda, et kui inimene satub, ütleme nägema midagi väga isuäratavat ja kui see on näiteks mingisugune magus asi et siis millest tuleb see, et meil on vaja kiiresti kõik see magus sisse õgida? Miks see impulss on nii tugev? Ja ta räägibki, et see on pärit, et just nimelt sellest samast loomalikumast ajast, kus, kus me ei teadnud kunagi ette, kas me veel võime sattuda mõne nii magusa leiu peale, et, et kas, kas mõnda nii magusat vilja ripub veel kuskil selle järgmise puu otsas või ei ripu, et pigem mitte riskida ja siis lihtsalt vohmisid selle kohe sisse. Et alles alles hiljem on tulnud kõik see planeerimine ja säästmine ja selline strateegiline tulevikku suunatud mõtlemine ja ma mõtlengi, et kui meie ajudele meeldivad igasugused erinevad asjad, siis kuidas aru saada, et millist kommitasu Pajula jätkuvalt anda ja millisest kommist peaks end hoopis võõrutama? See on üks asi, aga teine teema, mida sa puudutasid, oli see ebamugavustunne, mis tekib siis, kui proovida ennast filmida kuskil avalikus kohas ja eriti kui peab sel ajal ka rääkima. Seesama näide, mille ma enne tõin, kuidas kujuteldav juutuuber kõnnib kujuteldavas ostukeskuses ja räägib, kuidas ta tahab osta, plätusid. Inimesed, kes ei ole proovinud sellist asja teha, proovige ära. See on koheselt ebamugav võtta rahvarohkes kohas telefon välja, suunata see enda poole, hakata rääkima, kima ja teha seda nii-öelda loomulikult just nagu see oleks kõige loomulikum asi, mida üldse teha jalutades teiste inimeste vahel. Viimati ma püüdsin midagi sellist teha suvel, kui toimusid sellise komöödiaseriaali nagu Alo. Et ma olin selle seriaaliga seotud, sellepärast et ma olin selle seriaali üks stsenaristide eest. Aga ma tegin ka väikse rollikese ühes episoodis ja ma mäletan, et meil oli kokkulepe võttemeeskonnaga, et kõik, kes võttele tulevad, sest võtted toimusid Tartus. Et kõik, kes tulevad mõnest teisest linnast või kuskilt kaugemalt, võiksid oma teekonnast teha sellise väikese videokokkuvõte. Ehk siis võiksid teha väikse blogi sisuliselt ja ma hakkasingi kodus juba filmima, kodus oli okei pärast ärkamist üksi üksi kodus olles rahulikult teha paar duublit, eks ole, kellegi ees piinlik, ei ole ainult iseenda ees. Aga kohe, kui ma jõudsin oma koduuksest välja juba ja filmisin seda, kuidas ma kõnnin bussi peale ja kuidas me siis trammis seal sõidan ja nii edasi ma juba tundsin, kuidas mingisugune imelik kramp hakkas tekkima, et pole lihtsalt nii kummaline olla, kuidagi lihtsalt istuda trammis, sirutada käsi pikalt välja suunata kaamera enda poole ja siis kuidagi teha nii, nagu mind ei häiriks see, et inimesed kuidagi vaatavad, et oota, mis ta seal need filmid, kus ta neid, kas ta sind ennast, miks te seda, miks ta endaga rääkima hakkas, mis asi see on? Ja ma püüdsin seda ebamugavustunnet teda püüdsin kuidagi kujutada ette, et vahet ei ole, see on see, mida kõik teevad komaansem 2018. Igaüks on juutuuber, kõik blogivad konstantselt niikuinii. Aga ma ei saa öelda, et paneksin selle ebamugavustunde kuidagi seljatanud. Ma lihtsalt kuidagi leidsin mingisuguse kompromissi, kus mul oli võimalik. Ma ei tea, mitte liiga kõva häälega bussis omaette rääkida, kaamerasse, mitte liiga palju tähelepanu endale tõmmata. Aga ei, ma usun, et kõigega on võimalik harjuda. Küllap inimesed, kes on, ma ei tea, seitse aastat olnud juut juuberid ja toodavad seda sisu üle päeva. Nad on leidnud mingisuguse võtme ilmselt, kuidas, kuidas tunda end piisavalt mugavalt, et ikkagi järjepidevalt seda tööd teha. Aga no see nõuab harjumist, sest see on ikka räigelt veider. Eks sellel on mingisugune see aspekt juures veel, et et me oleme enne puudutanud seda petise sündroomi teemat. Et kui sa oled nagu lihtsalt mingi tüüp või, või naistüüp ja sa tahad ennast filmida ja tahad oma Youtube'i kanalit teha, siis esimene mõte ilmselt on, et miks, miks peaks kedagi huvitama, mida mina teen ja kus ma käin ja ja kuidas ma olen, aga samas, kui sa oled nagu keissi naistet ja see huvitab miljoneid inimesi ja sa saad sellest väga palju raha, siis sul on ka ilmselt oluliselt suurem, noh, nagu enesekindlus sellega, et sa filmid ennast ja ja oledki avalikus ruumis ja see, et keegi sellel natuke viltu vaatab, ei, ei mõjuta sind nii väga sellepärast et see on nagu sinu jaoks nagu tõestanud end see tegevus nagu on on sulle andnud väga selge signaali, et see on õige asi, mida sa teed. Ja võib-olla see on ka nagu, nagu üks aspekt, selles ma lihtsalt vahemärkusena vahepeal tahtsin öelda, et oravat korjavad küll omale seda talveks varusid aga see ei ole üldse oluline. Oravad korjavad, aga nad ei oleks olnud piisavalt head näited selleks, et seda pointi välja tuua. Kui teil see loom ei mõtle tuleviku peale, aga inimene mõtleb, aga, ja võib-olla see tõstatab hoopis küsimuse, et kas mitte oravad ei ole ka inimesed või et kas mitte inimesed ei ole ka oravat. Aga see on teise saate teema. Minule tundub mulle ka. Aga üks veider nüanss veel juut juubeliks või logijaks olemise juures on, on just nimelt see manipulatsioon või see illusiooni loomine, mida sa samuti mainisid. No jällegi proovige ise omal nahal ära, pange kodus kaamera mängima, hakake rääkima oma päevast, kui põnev, see tundub pärast esimest kümmet sekundit juba. See tundub nagu kohutav, tundub täiesti kohutav. Ja ometi, miks inimesed nagu naudivad heade juudi Uberite saateid, ütleme nii, seisneb osaliselt selles ka, et need on nii nagu mõnusalt hoogsad särtsakad harilikult nad on mõnusalt sihuksed, mõnusalt rütmistatud, seal ei hakka kordagi igav, kui tal läheb mõni sõna sassi või puterdab, siis ta võib olla meelega vahel ma ei tea, kuidagi paneb selle kordusesse või zoomi oma näole, siis ühesõnaga häbistab iseennast või naerab iseenda üle, see kõik on kuidagi nii mänguline, nii dünaamiline, nii vaba, eks ole, isegi eksimused muudetakse ikkagi kuidagi plussideks on ju et ja siis see tundub nii sundimatu järsku või kuidagi tundub, et nad on lihtsalt loomulikult karismaatilised, nad lihtsalt. Nende argipäev on nii palju säravam ja särtsakas, rohkem ja kuidagi mõnusam kui minu oma. Minu minu elu on nii hall ja igav. Ja jällegi rääkides ühest oma kogemusest, kui ma püüdsin jällegi võtta juut juubelitel šnitti ja tegime ühe siukse katsetasime ühe uue saatevormiga põhimõtteliselt, kus, mis, mis oli filmisaade seda filmi seal filmi saate, siis mina olin siis saatejuht, me tegime neli episoodi valmis, need jõudsid ka avalikkuse ette. Ja saate kontseptsioon oli see, et ma istun saatekülalisega voodis teki all ja me lihtsalt vaatame voodis Lõsutades filmi ja vaatamegi ühe täispika filmi otsast lõpuni ära ja siis nõlisele filmi ajal põhimõtteliselt kommenteerime kõike, mida me näeme, nii nagu lihtsalt mingisugused semud omavahel mingil suvalisel pühapäeval võiksid. Koos seletada ja neli episoodi, me tegime neli erinevat külalist ühes episoodis, Meil oli külas meie popkulturistid erikorrespondent. Helene Vetik. Ühes episoodis oli minu kallis kolleeg teatrimaailmast Anatoolia näitleja ja saatejuht. Ühes episoodis Kristel Aaslaid, õdedest, viimasel ajal me teame teda, õdedest peamiselt ja siis ühes episoodis oli, oli stand-up koomik. Mattias Naan. Jaa, jaa, kui me tegime esimest saadet. Me istusime tõesti ju kõik need mingid kaks või kaks ja pool tundi seal luisutasime seal teki all, lihtsalt ajasime oma suvalist juttu. Reageerisime asjadele, mis seal filmis juhtisid, pluss üritasin kuidagi seda, seda kommenteerimist ka ise rohkem nagu elavdama. Kuidagi püüdsin olla särtsaka aktiivsem, kui ma muidu oleksin, võib-olla mõmisesin vähem ja kuidagi. Ma ei tea. Olin, ripp on rohkem kui harilikult oleks tahtnud olla, eks ole. Ja, ja kogu see aeg oli tegelikult täiesti sihuke nagu mingi hirmuhigi. Laupäeval, ma mõtlesin, et see on nii veniv ja igav, mida me siin praegu teeme, mis asi see on, miks ma arvan, et see võiks nagu, kui tulla mingi põnev asi, kuigi ma teadsin, et me lõikame sellest kokku mingi lühikese särtsaka klipi, eks ole sest see saade ei kestnud kaks tundi saadet, kui ma ei tea, pigem võib-olla viis minutit. Aga lõpuks, kui me panime ikkagi selle plänniva lõbusa ukulele palakese sinna taustale, mille me saime kuskilt helipangast, eks ole, niipea kui me olime kõik selle muu mudru välja lõiganud, panud siis ainult need kõige lõbusamad kohad, kus me koos naerame või kui ma ei tea, läheb popkorni kauss voodis ümber ja me lihtsalt nagu jälle naerame koos. Või siis, kui keegi ütleb midagi tobedat seal ikka kõik need hetked, kui rütmistad mõnusalt ära, Ukuleeled Lõnnib sel taustal niimoodi lõbusalt ja muretult ja ongi selline tunne, et pil, kui lahe päev neil oli koos seda filmi vaadates ma tahaks ka niimoodi sõpradega lihtsalt muretult kommenteerida ja süüa popcorni ja särada kaamera ees. Aga see on selline manipulatsioon tegelikult või seal puhas illusiooni loomine ja seal ei ole mitte midagi loomulikku. Ja see on see viimane huvitav konks minu arust Youtubeyrite puhul ka asi on loomulikkusest kaugel, see on puhas kunst. Nii et kui me tahame oma nagu Youtube'i karjääri alustada, siis me peaksime hakkama niimoodi perioodiliselt üksteisele videosid saatma, kuna me elame eri linnades ja me ei saa koos seda niikuinii teha nendes videotes. Me peame blenniva Ukuleeled taustal voodis istudes mängima mänguasjadega või parandama mingeid asju. Ja, ja loomulikult tuleb kui lõigata niimoodi, et see oleks hästi särtsakas ja, ja, ja kiire ja, ja edumeelne. Ja siis meil ongi tagatud edu. Ma sain sust õigesti aru või sellest vestlusest, vähemalt nii on kokkuvõttes. Nii, nii tuleb teha. Sa said täpselt õigesti aru ja eesmärk on täidetud siis, kui meile hakkab laekuma, hakkab laekuma kirju, kus inimesed küsivad, küsivad, et mis mul viga on, et ma ei suuda lõpetada teie vaatamist. See on see, mida me tahame kuulda, see oleks muusika meie kõrvadele. Kui te ei suuda lõpetada pokult turistide kuulamist ja tänasest osast dieedile väheks, minge wwwd, popkulturistid, pom või vaadake meie Facebooki lehele, mis on ka üllataval kombel popkulturistid nimeline ja, ja leiate sealt kõike põnevat. Parim jõulukingitus, popkulturistid oleks väike laik Facebooki lehel. Väike või suur, aga iga laik on nagu väike Bay. Tsiteerides klassikut, iva, Cruztokid, nii et ärge olge kitsid. Saadet jääb lõpetama jällegi Pomplamus. Seekord siis leidigaga, kelle plaat, Joann ikkagi ilgelt ja leidiga kaveriga loost telefon, õun, mis mulle ka nii originaalis kui ka selle kaverina väga meeldib. Ilusat advendiaega teile.