Minu nimi on Sten Teppan. Tere kõigile ja aitäh, et olete vikerraadioga. Arhitekt Raul Vaiksoo ütleb, et saatus ja jumal on teda väga hoidnud aga selle suhteliselt laheda elust nagu võist läbimineku tasakaalustaks. Traagiline sündmus, mida ta kellelegi teisele ei soovi. Oma poja matmine mälestusi, elu õppetunde, nii rõõmsamaid kui ka kurbi aitab Rauliga jagada ja meenutada tütar Nele-Liis Vaiksoo kõigile hästi tuntud laulja. Räägime sellest, miks isa oma tütre järel luuras miks tal alati viieeurone rahakotis kaasas on ning paljust muust algab. Käbi ei kuku head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Raul. Tervist ja televiisor, näha tere Raul. Alustades sellest, et sa, sa pead arhitekti ametit kui lähedal oli see võimalus sinu jaoks, et karjäär oleks võtnud kunagi hoopis teised jooned. Ja ma viitan sellele, et sa oled põlvkonnast, kes sõna otseses mõttes saagis laudadest kitarre välja. Tõepoolest, see nii oli, see oli vist 67 68, saagisin kitarri välja, loomulikult oli tol ajal The Beatles pidusid siis. Ja siis ma hakkasin tegema kõigepealt lihtsalt muusikaga, hiljem hakkasin laulma, mängisin bändides alates sealt 70.-st juba ainult Tallinna poiss, olin haapsalu poiss ja hiljem siis keskkoolis läksime nõu keskkooli, mis Tartu ka sealse loomult bänd tehtud. Samal ajal oli ema veel Pärnusse kolinud, ka sealseid bänd tehtud, nii et ma käisin kohe mitme linna vahel ja, ja olin tõesti täiesti muusik, laul ja ka minu sõbrad ja ümberringi oli ka, jätkasid hiljem, kui tuli disko muus kui mina tulin tagasi Venemaalt, siis mul oli tõepoolest äkki mingisugune asi käis läbi pea, et oot, kas ma nüüd hakkangi nüüd samamoodi bänditegevusega ja nii edasi tekkis selline tunne. Ei, ma. Ma ei, ma ei ütle, et see päris teadlik oli, aga kui sa niiviisi küsid, siis tõepoolest ma otsustasin ikkagi, et ei, ma lähen hoopis arhitektiks õppima ja kui midagi kõrval teen, mida ma tõepoolest ka tegin, siin aga väiksemate väiksemaid kontserte, siis ma sain selle ree pealt maha ja ma olen üliõnnelik. Ma selle otsuse või et jumal selle tee peale juhtis. Et ma olen ikkagi kas arhitektide, kunstnike, kujundaja muusikukarjäär, siis sa pead olema ikka väga kõva mees, siis pead olema kas Riho Sibul või või Raul Vaigla või keegi niisugune, et kui ma oleks jäänudki Drea bändimeheks, see ei oleks mul kindlasti meeldinud. Meelelise üks asi on kindlasti. Mis edasi antakse, aga teine asi on ka otsene mõjutamine, kas isal on mingi süü vastutus või hoopis pead sa talle tänulik olema selle eest, et sinu jäljerada on ikka viinud muusikasse väga ja väga. No selles suhtes ikkagi küll, et et vanemad panid mind laulma ETV lasteekraani muusikastuudiosse ja sealt edasi ka muusikakooli klaverit piima, et no ega ma nüüd väikese tüdrukuna, ma ei mäleta küll, et mul endal oleks olnud tohutu soov, et pange münt mõnda pilli või instrumenti õppima ja, ja isa minuga koos ikka kodus vahel klaverit harjutas ja õpetas noote selgeks ja, ja ka Lasteekraani muusikastuudios tihtipeale anti noot, proovis näpp puu ise seda ju lugeda veel tollel hetkel ei osanud siis isa ikka kodus võttis aga kitarre välja ja õpetas laulu selgeks ja siis päris palju ta aitas nii-öelda sinna muusika sisse või algusaastatel seda õppida. No lapsepõlvest me räägime ja räägime Raul kõigepealt sinu omast. Ja kui sina lased lapsepõlve mälestused oma lemmikkohtadega koduga, inimestega sinu ümber silme eest läbi, siis mis see, kes sulle kõigepealt meelde tulevad. Eks ikka minu oma pere, tollane isa, ema ja vanem vend, kes on minust siis neli pool aastat vanem ja loomulikult see keskkond, see haapsalu keskel ma olin, elasin päris kesklinnas, kui keegi teab, Haapsalus on üks tuletõrje maja taga. Nii et kõik oli käe-jala juures, algselt isegi minu esimese ja teise ja kolmanda klassi kool asus praktiliselt noh, 50 meetri kaugusel praktiliselt voodis paljajalu peaaegu kooli minna. Nagu ma lapsepõlves alati ütlesin, muide oma lastele Nele-Liisile, Christopheri leia, et nooli meil ikka raske lapsepõlv ikkagi. Ummikul panime kaks kilomeetrit läbi lumekooriku, jalad olid verised, tegin nagu nalja ja eks ju. Ja kõige hullem lugu jäigi see lugu meelde, ütles, et oi oi, sai siis ükskord, kui ma nad Haapsalus viisi vaata, mis sa nüüd ajasid, siin on ju siinsamas kool, hea küll, see selleks ja siis see keskkond, et ikkagi korralikud poriloigud, midagi olnud, asfalteeritud, täiesti vaba mängumaa, autosid oli vähe, muide, kolmeaastaselt hakkasin minema üksinda lasteaeda. Ma tean seda kindlalt sellepärast, et kui ma olin jah, juba kolm pool põles lasteaed maha ja see on mul kõige esimene ilmselt mälestuse, kuidas lasteaed põles ja mida ma tuletõrjeautod, mis alguses tundus jõle põnev olevat. Lasteaed on põlenud ja mina olen harjunud kogu aeg minu sussi, minu sussid, minu sussid, eks ju. Mis laps oskab edasi teha? Väga lihtne, mul on kõik sisse õpetatud, selle poole aastaga lähen sinna, võtan sussid, lähen sinna pärast jälle tagasi, kõik toimib. Sinder, nahk, lasteaed, põlenud, vaat seda ma enam välja ei paaritud mina teha. Ja ema ei saanud teada. Ema oli rahandusministeeriumi siis revident rahandusosakonnas Haapsalus ja tema siis ajasime asju, ta pidi kuskil olema ja tuli töö juurde, aga see oli juba vähemalt pool tundi tund aega juba hiljem. Oktoobrikuu oli muide ja siis kuuleb, et kuule, kas nüüd, mis sul juhtus lapsega, et lasteaed põles maha ja ma mõtlen, missuguse lasteaed see on imelik küsimus, missugust ainult üks oli ju ei ole, venelastel on, oli ka ja tuleb siis sinna. Ta ikka ehmatas tütre surnuks, ehmatasin ja tuli sinna ja mis on tuletõrjekäivad seal ringi, keegi til on minu meelest väga välja ja mina seisin sedasi sirge näoga kogu aeg, karjusin, minu sussib ilusussid, aga kohtasite nende süstidega ikka veel või jäi see põles maani maha, see oli muidugi puithoone ja. Kujutame nüüd ette ennast sisse astumas, sinu lapsepõlvekoduuksest, perekond, sina sealhulgas midagi toimetamas. Missugune see vaatepilt võis olla, mis seal pooleli parasjagu oli? Tema kogu aeg askeldas, isa oli suhteliselt, ütleme nagu eemal natuke temal kõva seltskonnalõvi selline ja tema toimetajad, tal oli pidevalt, kas olul mingid külalised, oli ta ise kellegi juures külas ta mul olnud küll suureks eeskujuks, aga ega tema näiteks hulle mingeid õpetusi jagamas, seda, seda seda ei olnud, sellepärast et teda polnud kodus või ei, ta oli kodus ka nagu ühesõnaga mina tema puudumist küll ei märganud, aga, aga linn on ju niivõrd väike ja ikka jälle kuskil, isegi kui mina olen linnapeal juba näen, paps juba paneb kellelegagi kuskil ringi kellelegi, ta räägib alati kuskil tänava peal või ta pani kuskile kõrtsu või, või seal oli tal mingisugused peod, nii et selles suhtes oli ikka vägev mees, kui meie juures käis hästi palju külalisi, tema kutsus, emale tegelikult ei meeldinud. Aga no mis teha tol ajal, kui ta oli selline, see suhtlemine oli niivõrd tugev. Nii et seal ma õppisin väga palju asju ära. Et minu isa näiteks kui ta võttis, ma ei ole kunagi näinud, et oleks laual, on ju või noh, tähendab, lausa juua täis jäänud Tiksites Tiksitasid ja kui mulle meeldis alati laual nende jalgade vahel seal trügida, eksju ja siis, kui ikka mõni nägu sinna lauale kukkuma, KUS plärakeni vaatasite fotot, mis see on, et minu paps küll sedasi ei tee ja siis ma sain aru, et vaatama tõmbab siin muud olla, eks ju, mina juba nii lauale vedelema ei jää ja see mul elu eluks ajaks meeles, et ma võin ka ikkagi, noh, ma ütlen, et mingi täiskarsklane, ma ei ole. Aga mind päris juua täis peaga ei näe mitte keegi. Aga see lapsepõlve, mida see tähendas, sest kui ma panen niisugused sõnad Kõrvuti, mida ka siin saates sageli kasutan, kasvamine ja kasvatamine, siis kumb sinu puhul pigem kehtis, et kas emal oli aega, jaksu, tahtmist tegeleda kasvatamisega olukorras, kus isal oli siis kuidas öelda muid huvisid ka ja palju toimetamist või te olite vennaga niisugused ise sirgujad ja looklejad? Puhas kasvamine 90 90 protsenti seda ema ütelnud, et ei, mitte mingitki suunitlusi mitte midagi, seda enam, et ka ema oli ju kogu aeg kodust ära, vahel oli, pidi isa meid hoidma. Ja vanem vend oli mul nii palju ees, sest ema oli ju revident ja see tähendas mööda näiteks rajooni kogu aeg ringi sõitmist. Peale selle oli tal pidevalt mingisugused, kuidas nüüd öeldakse täienduse täiendamised või sellised pidi välja sõitma lausa nädalateks kaheksat, näiteks ta oli poolteist aastat oli Leningradis kusjuures mina sõitsingi talle sinna küll ma olin väike poisike, taheti piletit rongile müüa ja igavese nipiga täiesti iseseisvalt mulin tol hetkel siis 11 või 12 aastane poisike, piletit müüdud, aga kuidagimoodi sain ja sõitsin Leningradi ema juurde, olin paar nädalat seoni Leningradi linna mul niivõrd hästi selge, sest ma käisin ringi ja ega seal ka emal ei olnud minuga aega tegeleda, sest talle hommikul hakkasid tunnid, mina panin jälle linna peale 11 12 poisilik, muidu Germitaks täiesti selge, igal hommikul oli väike poisike, oli vaevalt Purtses vene keelt, aga üldiselt ikkagi vene keelt oskasid juba päris väiksena ja oli sõjamuuseum, kus ma käisin zooloogiamuuseum siis kunstkaamera kõige põhilisem muidugi Hermitage minema ja Leningradi kesklinna ma kindel, nii metoodiliselt selgeks paari nädalaga, et see oli siis koolivaheaeg ja natukene gaasis koolist läpist. See, et 11. 12 aastane klutt läheb Leningradis mööda muuseume kõndima, kõlab natuke isegi uskumatult. Kõikvõimalikke muud oleks võinud korraldada kaasa arvatud sigadused, pettused ja hulkuda hoopis põnevamatest kohtades. Ei ole mina mingisugused pettused kunagi teinud, mul ei ole selleks aega olnud, sest ma olin väga väike poiss. Kui isa, kes selle ajalehe toimetaja tõi, tõi mulle trükimasina maha kantud trükimasinad, mõtle tol ajal õppisi kohetudki vana Noyman raske löögiga. Tähtpuudus, selle ma pidin pidevalt pliiatsiga juurde kirjutama ja ma hakkasin lihtsalt kirjutama igatsetud traktaat asju nagu mingi romaani katsetus, igasuguseid asju ja, ja mul oli seal pööningukambriga ringe punker ja see on, ma lihtsalt trükkisin ja uurisin, mul on, mul on see uurimishuvi on niivõrd suur ja no kujuta ette siis selle sees ma sattusin äkki Leningradi äkki äkki Ermitaažis ju oli tol hetkel üle ääretu Subioloogia huvi, nii et zooloogiamuuseum kaalika Meil polnud sellist asja, meie loodusmuuseum oli kaks kala ja üks neer, eks ju. Aga seal oli dinosauruse skelett, teeks võtle kunst kaamera peal, mis seal kõik oli, eksju, indiaanlaste vibama pandud püsti tohutu suured saalid, selles Vervitav siis ma ei hakka rääkimagi, 10 kopikat oli lapsepilet, ma mäletan, see oli suur raha, ega see polnud niisama ja ma ei mäleta, et poleks periks igavesti. Ükskord jah, pargid lasin mingisuguse veeekraanile, siis mina ei lasknud, ma olin teiste poistega, need lasid lahti ja kõik jooksid minema. Ja mina tundsin, ma ei ole midagi hullu teinud, jäin sinna loomulikult mind kinni ja mina jäin vahele, võeti kinni, et miks sa tegid, mõtlesin põhja ei ole teinud ja valeta valeta umbes edasi. Nii et mind juba väga väiksel lapsel hakati miilitsasse tassima kogu aeg vot selles suhtes sigaduse teinud, kui sa nimetad seda segaduseks haapsalu liidus, kus ma tunnen iga väiksematki krõpsu, eriti siis, kui teda veel ei olnud ümber ehitama, teadsin kõike, keldrid, kõiki asju. Ma olen selle vana linnusemüüri peaaegu 100 protsendi, seda mitte kõik, kes on osa nii varisenud müüripealse läbi käinud. Mul tollal puudus täielikult kõrgusekartus, praegu ma ei usu, et ma seda julgeks teha. Miilitsamaja sealt nähti. Ja siis tuldi, mind saab, tahavad, mina peitsin veel ühte korstnalõõri särases keskaegsesse, aga teised poisid ka. Ja üldiselt nad olid ummid, öeldi, et kes seal üleval käis, keegi tahtnud ütelda, et käis lõpuks siis üks nende seast, siis hakkas tule alla. Ma mõtlesin, hea küll ronida, sest see on ikka väga iluristlik asi. Ronida kõigepealt seda lagune müür üles, tulin alla ja see väike poisike, kujuta ette 11 12 aastasena, panid mind pokri ja siis ma mõtlesin küll tol hetkel, et paganas, see on ikka natukene nagu, kuidas väikest last saab, nii koheldakse, paneks pokri, oleks rääkinud paar sõna juttu või midagi mida või keda kujutas? Endast sinu jaoks oli ta autoriteet ja omakorda tema oli valmis sind aktsepteerima, sest vahel juhtub niimoodi, et need väiksemad on tülinaks jalus. Oleneb, kui palju aastaid parasjagu vahet on ja teine, kordan, kaunis tüütu nendega tegeleda või nende eest hoolitseda ja kantseldada. Ja see nuhtlus ikkagi, kui sul on omad sõbrad kusagil ootamas, tahaks hoopis midagi muud teha. Ja siis sa väike patakas töllerdab jälle sabas. Ega me olime vahel ikka omavahel, kaklesime KVs edasi, nii nagu ikka vanem ja noorem vend, aga tema oli minu jaoks ikkagi autoriteet, kuna tema oli vanem. Ja 64. aastal tuli see biitlite hullus ja tuli see taimelava ja siis ta tuli mind raadiot, siis ta kruttida võttis. Ja kas see nüüd oli reidi, ollakse mingi niisugune asi, seotaksegi Paime laava hakkas pihta, lõppes ära, hakkas uuesti pihta, lõppes ära, hakkas uuesti minu meelest pool tundi, no mis politseis neljandal üheksa aastane tol hetkel oli mingisugune õli Lääts ja Voldemar estraad oli, ühesõnaga kui tuleb mingisugune selline muusika, mis täiesti radikaalne, radikaalselt teistsugune ja ma küsin, mis on veel tähtsam. TWA ütles teede- ja kirjuta mulle kõik EV aastasse kirjutatud lasina, teised veel olnud Rolling Stones ja niiviisi teadja siis uinothi juhatas, läksin kuulide peal vaikses peeturusse, eks ole, head. Aga mul oli, see jäi seniajani, ma ütlen alati, et Heeveevaatlejasse mulle meeldis. Mäletan, ma küsin vahele. Kas sina oled oma isa vanematega oma vanaema-vanaisaga kohtunud? Vanemaga oled kohtunud? Vanaema oli minu jaoks ikkagi nii-öelda vanaema ja Ma arvan, seda ma hakkasingi alles hilisema, selles mõttes, et ma ei taha, et on ju nagu noh, ma saan sellest aru küll, et minu isa, ema, aga minu jaoks oli ta selline armas proua, kes on alati heas tujus, radi tõotas külla, siis ta tegi maru häid pannkooke ja neid pontšikuid ja väga häid rasvaseid praekartuleid ja, ja pritsis kuidagi kaarte mängida? Veitsis tegeleda ja ikka tahtsin talle külla minna ja ööseks jääda ja tema juures toimusid alati väga vägevad sellised sünnipäevade tähistamised, mis mulle alati meelsed tulidki, sugulased ka Haapsalust tulite Tallinnasse mu vanaema enne lahku kumist kirjutas endast väikese sellise elu, elulooraamatu või väikesed sellised meenutused, mida siis isa aitas tal kuidagi hiljem nagu kohendada ja seda oli väga huvitav lugeda, sest ma nägingi oma vanaema hoopis täiesti teistmoodi. Ta kirjeldab seal, kus ta oli väikene laps ja kuidas ka temal oli ka mingi lugu seal kingadega, et tema enda kingadest pommitati. Need jäid sinna ka sisse, mul tuli kohe sinu sussidega see lugumeelsete hakanudki hoopis mõtlema, tema on ju ka olnud väike tüdruk ja, ja teismelisena, milline oli tema teismeline teismelise elu võrreldes siis minu teismelise eluga. Või tuleb sul meelde Raul oma vanematelt näpunäiteid või nõuandeid? Selliseid, mis eluga kuidagi kaasa tulevad. Kuni 1964 muidugi mitte, sest minu isa oli kunagi partei liinis enne seda, kui tähele toimetaks hakkas. No mõelge ise Luki alt tulnud, eks ju. Tema vend muide, Albert, minu onu siis olid vastaspool rindel oli vabatahtlik Esseslane sealt seda ikka väga rängalt haavata. Aga vend välja, tema vend, minu onu ei tulnudki välja ja minu papsiga tõsiselt arvas, et tema oma venna on teisel pool rindejoont maha lasknud. Üldiselt meile räägitud ei sinimustvalgest ei jõulusid, ei olnud nii palju, ikkagi kartus oli sees. Aga kui tuli sula ju, eks ju, siis äkki isegi minu isa oli loomulikult parteile on, ta oli ju relv. Meelekoha peal oli ta pidanud seal enne rindele minekut pidi astuma parteisse. Ta oli ise nii hirmus riigivastane, selle nii-öelda selle parteivastane ja siis mina astusin pioneeriks täiesti teadlikult, seda astutakse vist teises või kolmandas klassis täiesti teadlikult, sotsioonis kaudu. Meil ei ole mingit ideoloogiat, ma ei mäleta meiega pioneeripõlves. Skaudid käisime telkimas, ma mulle meeldib lapsepõlves tohutult ju seigelda, eks pandi see punane kaelarätt kaela ja mina mõtlesin nüüd ma olen vanem juba, tead see või vanemate inimestega minna reisima ja telkima, olen skaut, panin kõige raginaga kodu poole ja isa istub seal laua taga ja, ja siis ta vaatuslikud poiss, mis sul kaelas hooldaps, tead, ma olen nüüd ning kaudselt sita sisse astunud. Ja vot see on nii hästi meeles, minu kommunistist isa ütleb ja mul oli sedasi, et ma tahan nüüd homme matkama sitta sita sisse astunud. Missuguse kogemuse Rausa Nõukogude armeest kaasa võtmiseks, oi see on minu lemmikaeg minu jaoks kõige paremad aastad olid seal. Seda kuuleb väga harva, võib olla küll, aga mina olen saastatamine, relva ei näinud. Mind, viidi siit jalust ära, kuna ma olin vanglast, vabastati selle klausel mõisteks tegelikult isegi õigeks selle klausliga, et siit, Eestimaalt oled sa kadunud ja võimalikult kaugele saadake siberisse ära. Ja ma olin Siberis nagu huvitav koha peal. Kas see oli päris suur kiiritus, kuna see oli esimene Tšernobõl, aga seal ma kohe sain, olgu kunstnikuks, mis on, noh loomulikult ma ei näinud relva, ma ei olnud mingit rivistuse midagi ja teiseks 600 organiseeritud siis bänd ja mõtle tol ajal seal bänd, kus Venemaa oli tohutult maas, isegi Moskva, Leningrad olid ju tegelikult maas, bändi tegevuses oli estraad, pealegi oli ju, Venemaal oli rokkmuusika tegelikult keelatud. Aga meie olime nagu sõjaväeliinis meid kontrollinud kedagi, nüüd tegime bändi ja ma panin niipalju kui meeles oli, mina mängisin, kidrat mängisin, meil oli seal kuskil muusikaharidusega, mehed olid siis välja arvatud mina selles bändis. Muide, see oli üks viiule messemegis lausa hammastega, ma küsin, mis olid hammastega mänginud, mängisin saladust, põnevam ja oligi kõik põnevam. Ja noh, ja siis orelimängijal põhiline, mängisin laulu, et laulsin seal ette, tema pani noodid teiste jaoks kirja ja uime siis tuuritasime mööda neid väiksemaid ei olnud suurtes linnades väikestes Siberi linnades. Ja noh, see, mis seal toimus, see möll, kuidas ikkagi lavad visati lilli täis, kuidas kätelt lavalt ära valinud väljamaalane, ma laulsin inglise keelt, ma võisin pooled sõnad ei tulnud meelde, mis tähtsust olid, nad ei teadnud ju nagu ühtegi vene keele eesti keeles laulsid, selliseid laulad, natukene tõlkisin, tõlge pidi olema. Tead sellist ilusat laulu, Jaak Joala laulis Marss. Kui koht on siin, ma tööl on kurb meel, sa iialgi ei märka mind. See on marss ja ma laulsin seda isetegevuskontserdi nagu Tolid tavalise naturaal kitarriga laulsin sedapidi tõlge olema, mina ütlesin. Kant, Astrid Asso, kui kohtan sind, ma teen minagi kohtan sind pikal sõjateel sära järelikult patriootiline laul pidi olema patriootiline, laul võis laulda vennasrahva keeles, antud juhul eesti keeles, aga tõlge pidi olema sõjateemaline. Parss ei saagi milleski muus olla. Aga pärast kõik polgu kõik tegelased õpet ära tee venekeelset sõna, Exurjaadi marss. Võitsin selle selle, selle konkursi, räägime selle episoodi veel enne armeesse saatmist lahtise mainisite vanglate ja sa mainisid eespool ka seda, et miilitsat aga on seal elu jooksul ikkagi kokkupuuteid ja pistmist olnud rohkem kui küll. See vangla episood, miks oli vaja jalust ära saata, tegelikult on see natuke liiga pikk lugu ja ma ütlen hästi, kiiresti astusin ülikooli sisse Tartu Ülikooli geoloogiasse ja siis mingil hetkel ma kaotasin ära oma dokumendid ja nii, nii halval ajal, et ma olin välja registreeritud ennast eelmisest ühikast, joon järgmisse lühikesse jõunud sisse ja vaata, jaga praegu ära, mis on nõukogude võim, kui sul ei ole sissekirjutust. Ja siis ma püüdsin igatpidi seda saada. Ma ei saanud, läks kogu aeg edasi. Ja mis sellega kohe kaasneb ka see, et sõjakomissariaadist läkina mingil hetkel arvel ja sa komissariaat hakkaksid lihtsalt taga otsima. Aga mina ei tahtnud sellega kuidagi ega sõjaväkke elustavat üldse minna. Ja siis ma hakkasin ennast nagu varjama ja siis tuli see kõige suurem jama. Ta hakkas KGB minu vastu huvi tundma. Ma partisanid, kas keegi teab, mis ta pakki saanitsema oled kuskil lihtsalt mõnes ühikas vabas toas või kellegi juures kuskil seal ikka kuidagi elada ja mingi pidu oli või ma ei tea, ma padjapüüri värvisid guaš värvidega sinimustvalges võtle aasta on 1974 ja lehvitasin selles aknast välja ja see muidugi ikkagi läks kohe kella külge, sest noh, neid nukke oli igal pool ja siis lindistati ära minu minul laulud, seltskonnas mängisin, mida ka mina muidugi head. Kas peenikese häälega, kas näeme kordadel kommunisin päikest, bluff ja niisuguseid asju ja keegi sinder nahk lindistas neid selles ühikas ja need olid kõik KGB käes ja, ja siis ma olin vanglas eeluurimise all, õnnet kuud. Mind lõpuks vabastati, selle taga on tegelikult üks mees ja see on minu kooli direktor Aigro. Tal oli väga palju tutvusi ja ta käis mind vanglas, külasid, oskusi, poiss väljus oma mees, mina oma lõvikutsikaid hätta jätta ja eks ta tundis igast ministrid asju pärast suurt eeluurimist, mind lasti välja ainult selle klausliga siit jalust ära. Nele võtame sinu esimesed mälestused lapsepõlvest lahti. Mis arvate, mis on esimesed hetked, mida sa arvad end päriselt mäletavad? Need on selline segu paide veedetud aegadest. Seal oli minu ema, on paidest pärit, aga isa ehitas sinna sellise siis suve väikese sõbraga ja ma nii-öelda see oli rohelist värvi. Me kutsume roheliseks majaks ja seal oli jällegi eelkõige vist vahva seepärast, et mu emal on palju õdesid ja nendel omakorda ka lapsi ja siis see on selline. Lapsel on alati tore, kui teised lapsed ka. Isa oli mul ka, küll ta pani kiigesin, riputas ühte kohta võrkige, teise kohta ta ikkagi kuidagi alati vaatas ka, et lastel oleks midagi põnevat kuidagi teha või alati midagi vahvat välja, et mis mida lastega teha oleks. Ja siis loomulikult ikkagi kalamajast on väga palju, kus ma Kalju tänaval olime, elasime sellise väikse nagu jõnksuga ja me istusime vennaga niimoodi, et ja kaks siis nii-öelda tööstuse ja soo tänav lähevad siis sealt üks ühelt ja teine teiselt poolt ja me istusime vennaga kõnnitee ääres täpselt nii, et üks oli nagu ühe jõnksu juures, et ta nägi seda siis Tööstuse tänavat ja teine niimoodi, et nägi soo tänavat ja me lugesime, meil oli selline mäng, et me lugesime mitu punast autot siis emmal-kummal siis möödub, ma ei mäletanud, need numbrid olid üsna tillukesed ja need möödusid üsna harva. Selliseid autosid oli tol ajal ikkagi vähe ja et need oleks veel punased, siis ma ei mäleta, kas me ühel oli võib-olla kaks lõpuks ja teisel kolm, et siis me lõpetasime selle mängimise ära. Sellised mängud olid meil. Seda me teame, et sinu lauljatee algas üsna varakult ja sa mainisid seda, et sind pandi. ETV lastekoor oli selle nimi? Lasteekraani muusikastuudio leida tol ajal, mis siis hiljem kasvas nii-öelda ETV tütarlaste kooliks. Ehk alustasite varakult, sinu vaba aeg investeeriti kuhugi üsna kindlasse kohta aga sellest ajast veel, kuidas sulle endale praegu tagasi vaadates tundub politsei oma emale ja isale hea laps. Päris pisikesena ma vist ikka olin hea, eks muidugi teismelise ajal mul korraks lõi välja ka selline väike mässumeelsus. Võib-olla oligi see, et mäletan teismelisena selliste, no minu minu kõige tähtsam minu elus oligi ikkagi kooris käimine, see oli hästi põnev, kõik, kõik need sõbrannad, nad olid nagu õed mulle, seal salvestati nii palju saateid, see kõik oli väga põnev laulukarusselli eraldi muusikasaated, meil toodikust. See oli jube lahe. Kui laulukoorist jäi aega üle, siis ma käisin muusikakoolis, kus sul on klaveriõpingud, sunud klaverieksamit, sul on muusikaale tunnid, solfi tunnid ehk et see muusikakool võttis väga palju vabast ajast ära ja siis, kui ma jõudsin ka koolis. Ma käisin ka koolis või nii-öelda noh, eks ma koolis muidugi käisin, aga see ei olnud minu jaoks kindlasti prioriteet number üks, minu jaoks oli muusika läbi-lõhki ja ma mäletan teismelise ja ma ei vaadanud kunagi eriti telekat, vahel nädalavahetuseti. Siis seda ma ka mäletan, isa ajas meid vennaga üles tassis Me olime niuksed, unesegased, tassis meid telekat, et nüüd on multikaaeg, siis me saime vennaga multikaid vaadata, nädalavahetusel seda ikka tegime. Telekat drastiliselt üldse ei vaadanud ja ma mäletan, et klassis korraga kõlab selline sõnapaar nagu meil Rosblis. Ja kõik räägivad Merlas pihta, sai ka eile näkitseda Merlosbeisse, kõik räägivad ja ma ei saa, ma ei tea üldse, millest jutt käib, mis asi see meil meil kas on mingi lastesaade või ja siis kõik, kuidas seda Melrose Bliss ikkagi ei vaata, kuidas ei tea ja ma tundsin ma täiesti ja siis mul hakkas nagu ka huvi tundma, et mis, mis Melrose Place on. Aga nui neljaks, see oli täpselt neljapäeva õhtuti, sellisel ajal, kui minul oli siis kooriproov tegelikult ja mina ei saanud seda mitte kunagi ja kooriproovist puudumine ei tulnud kõne allagi, said põhimõtteliselt puudud ainult siis, kui sa olid nagu suremas. Kui sul palavik või sul innum nohu, köha, sest see vabandanud üldse. Ja tegelikult, ega ma ei olnudki lapsena väga haige. Tihtipeale nii et kooriproovid oli alati ikkagi minna. Ja siis ma mäletan, teismelisena jõudis sinna asju mõelda, siis mul tekkis küll vahepeal protestetma. Vanematele ütlesin, et ma käin muusikakoolis koori tegelikult ma läksin sõbranna juurde, Melrose Place natuke arvutimänge mängima. Sest et tollel ajal ega ei olnud ju telefone ja meil ei olnud kodus ka telefone, ehk et see kunise siis jõudis minu vanemateni siseinfot, ma tegelikult võttis üks-kaks-kolm nädalat ikkagi aega, no tänapäeval kohe e-koolis või kuskil info olemas. Ja siis ma sain küll nende käest, et kuidas ja isegi mitte sellepärast, et ma ei läinud, vaid vist see, et ma olin neile valetanud ja siis isa ütles, nüüd lähed klaveri, nüüd järgmine nädal lähed ja neelad selle häbi alla ja tuleb edasi käia, et vahet ei ole. Ja ma jaoks, kuidas ma sinna klaverit lähen, nii piinlikum klaveriõpetaja Aarne Saluveres seal laulukooris on nii piinlik, et kuidas ma lähen, sest et see kolm nädalat tundus ikkagi meeletult või see tunne kui kolm aastat, et ma pole käinud ja keegi nagu midagi teadnud ka mul on nii hea meel, et nad ei, vanemad ei, ei lubanud, et ah, jäta siis muidugi pooleli ja hakkasin telekat vaatama ja olen nagu sõbrannadega, et nad ütlesid, et lähed ikkagi muusikakool, tuleb ära lõpetada. Laulukooris tuleb käia ja see on oluline ja mul on nii hea meel, et nad seda tegid tagantjärgi. Vanemad on lasknud mul nii-öelda olla ja teha valikuid, mis mina olen tahtnud teha, kas need on siis õiged või valed olnud, nende jaoks ei ole tegelikult väga minuga pahandanud või mind noominud või tagantjärele targutanud, et minu noh, mis on nüüd siis nii tegid, et võib-olla nad on midagi niimoodi, isa, eriti isa, on öelnud väga niimoodi vahel väga napisõnaliselt üks-kaks lauset, ma olen aru saanud tema mõttest, kes on sinnapaika jäänud, kuidas me seda enda jaoks tõlgendan, et see on nagu juba minu enda asi ja need on alati olnud pigem mõjusamad, need on mulle rohkem meelde jäänud kui see, et keegi kärgib sinuga võib-olla pool tundi või tund aega lihtsalt karjub su peale ja ütleb, et nii ei tohi teha, sest tegelikult iga inimene valib ise ja teeb ise oma otsuseid. Paljudele lapsevanematele tuttav tunne äkki sulle ka Nele-Liis kus silme eest läheb mustaks surute küüned peopessa ja noh, olukord on ikkagi nii endast väljaajav nõrgem annab alla ja, ja olukord läheb füüsiliseks. See ei ole sulle isana kunagi ette tulnud olukord, minul kohe kindlasti ei ole seda tüüpi inimene, ei, üldse mitte. Aga sina ise lapsevanemana Nelis. Ei ole, ma tean, ma olen oma lapsele üks kord tõesti, me oleme vitsa koos toonud ja ma ei teagi ausalt öeldes, mis ronil, minu meelest ma ikkagi lõppkokkuvõttes vitsa ei anna, sest ma olin ka lugenud, et ega see vitsa andmine tegelikult ei tee nagu mitte midagi head. Aga ma olen oma last ikka kasvatanud ka selles vaimus, et, et päris selles suhtes, et päris kõik siin elus ei ole lubatud. Kui sa eksisteerid koos mingite inimestega, siis sa ei saa kogu aeg, et sinul on ainult sinu oma tujud, sa võid teha ainult kõik oma tahtmise järgi. Et ikkagi sa pead arvestama teiste inimestega. Ja ma mäletan, see situatsioon tookord oligi lihtsalt see, et ma olin palunud viisakas, palun lõpeta nutmine, palun lõpeta, karjumine oli väga tilluke, muide kahe kolme ja sa räägid, röövid hea, aga see pole. Ja see inimene lihtsalt. Ta ei ole kompromissi nagu aldis. Et siis mul kuidagi tekkis, et noh, sa pead nüüd aru saama, laps, et niimoodi ei saa. Ja siis ma mäletan, aga ma ei ole ka vitsa ei ole andnud. Mõned asjad tahaks Raul veel sinuga seoses kronoloogiliselt lahti rääkida. Sinu elu on läinud niimoodi, et sul on olnud mitu kooselu, mitu lahku minemist, kuidas sa oma need elud nii-öelda olete koos eksisteerima pannud? Ma mõtlen ka seda vendade-õdede küsimust. See on iseenesest lahenenud, nii et ei ole ju sellega mingeid erilisi probleeme olnud. Noh, võib-olla kõige suurem probleem oleks praegu antud juhul siin Nele-Liisi olnud, see oli teismeliseiga või, aga ta on, me oleme sellest rääkinud, mina jäin alles, ega ma käisin, samamoodi oli peod, mingid jõulupeod, mina käisin seal ja milles võib öelda, minu meelest läks väga rahulikult kõik, et mina ei mäleta, et oleks mingisuguseid erilisi SS, pigem oli see jah, tema ema poolt nii-öelda, aga meie kui lapsed Christopher, et nemad üldse ei tundnud, et üldse midagi on juhtunud tema peal sel hetkel juba sõitis Ameerikasse. Niietei minu poolt küll ei olnud mingisuguseid, mina arvan ka minu laste poolt mingisuguse erilise selliseid kui vana sa olid 14, kui isa-ema lahku läksid. 14 14 või midagi sellist, aga ma pean jällegi ütlema seda, et maalin ikka kogu aeg mingisuguses omas maailmas, et mul olid mingi väga selline huvitav, mingi kaitsesugune asi ümber, kust ma ei. Mitte, et mind ei oleks huvitanud, aga ma jah, oli mul oli iseendaga nii palju tegemist, et Ma ei üldse ei. Sa ei mäleta olukorda, kus sa oleks pidanud tegema valikuid või et kas käia isaga läbi kasvõi suureks jäävad suhted emaga. See ei olnud küsimus. See ei ole üldse kunagi küsimus, mina olen selline, mul on tunne, et isa on ka, et, et noh, nagu te siin ka rääkis, et ta on selline isekasvanud, sa küsisid, et kas tema oma vanematest nii-öelda puudust ei tundnud, siis mina. Ma olen ka, et mitte, et ma nüüd ei tunneksime vanematest puudust, aga ma ei tunne, et ma iga päev peaksin kogu aeg küsima, kuidas sul täna läinud on, mis sa nüüd siis täna tegid, et me suhtleme küll, aga, aga sellist igapäevast vajadust mul ei ole, oma vanemate järgi. Loomulikult on hetki, kus helistad isal, et no nüüd on ikka täitsa nässus siin elu, et mis ma siin teen või no siis alati aitavad, aga nagu jah, sellist, et kogu aeg peaks suhtlema, seda vajadust ei ole. Sa oled Raul isana ja lapsevanemana üle pidanud elama hetke, mida lapsevanemate ei tohiks kogeda, ehk matma oma lapse. Kuidas sa sellest ennast tervena välja tood? Nii füüsilises kui vaimses mõttes? Nojah, ega ma ei ole sellest ju seniajani üle saanud ja näen unes ja mõtlen. Kuigi ma ei tea, on juba möödas, on ikka varsti hakkab 10 aastat saama või? Nii palju ei ole seitse-kaheksa aastat. See oli muidugi hirmušokia. Et see oli šokk ja see, see, see kõik tuli nagu hoopis veel hiljem, kui hakkad mõtlema. Vaata, kuhu me oleme tegelikult jõudnud oma igasuguste arvutite asjadega, esimene asi sellest kuulsin, tekkis šokk. Ja siis mul esimene asi oli mõte, ahah, teen nagu nalja, aga tõepoolest, mul käis mõte üles. Kus on Sandu nukk? Et tagasi võtta? Kus on tuumanupp, siis nakesena Roy seda ei olegi ja siis ma hakkasin seda nuppu, nägime pidevalt unes, ma näen, kuidas ma lähen mingi nupu juurde ja vajutama, Ta on ju kõik tuleb uuesti tagasi. Aga jah, see oli hirmus minule kui kõigile loomulikult, aga. Su vend oli 10. klassi poiss, vist neljaliseks. Üheteistkümneid. Kas te teate lõppkokkuvõttes, mis juhtus? Enam-vähem see on küllaltki triviaalne ju, tegelikult lugu kuueteistaastane poiss oli vist 16 ja et igavene sihvakas ja, ja, ja vägev vägev mees. Ja esilaulja koolis mängis klaverit perfektselt, muide õppis minu silmal jube kiir nopiti endale kitarri mängima, kohutava kiirusega õppis kõik tuurid asjad ära ja ma andsin talle muidugi kitarri, kõiksugu asjad kaverase ostetud, kõik ta oli, ta oli niivõrd populaarne juba tüdrukute seas, aga sellised muidugi selleni. No ma räägin nüüd üht-teist versiooni, siis ma arvan, et see on see, mis et armun kõrvuni ikkagi endast vanemasse tüdrukusse. Ilmselt mingi kaheksa toimus, aga siis ta sai korvi ja kui 16 aastasele poisile selline asi siis ta ilmselt lihtsalt närvisüsteem ei pidanud vastu ja selle tegelase tapma. Nii et meie ei ole absoluutselt, reis käis pärast temaga rääkimas mitte mingisugust pretensioon selle vastu, see on lihtsalt. Mina ei ütle, et mina olen enesetapu lähedal olnud, aga mulle on tõepoolest väga väikse lapsena ma olin siis vist väiksem 14 15 aastane on ka üks vanem tüdruk on mulle nagu ära ütelda või õigemini ta ei ole nagu ära ütelnud, vaid hakkas hoopis teise poisina käima ja ma ei maganud ega õide maganud. See on kõik, kelle närvikava on tugevam ja kellel mitte, aga noh, armastuse pärast on oi-oi kui palju rumalusi tehtud. No ma näen lihtsalt see on, see on koht, mis kisub haavad lahti ja ja vend oli sulle oluline. Kui sa temale tagasi mõtled, siis mis sulle kõigepealt meelde tuleb? Koos oldud aegadest? Oh, neid on palju, väike armas poiss, tuleb kohe esimesele silme ette, mäletan, kuidas ta esimest korda käima õppis sellised suured toredad koera karvased sussid ja siis ma läksin nagu tema eelsed tahtis neid kätte saada. Et jah, ta on võib-olla siis nii-öelda esimene ja ainukene inimene, kelle, keda ma olen näinud nii-öelda sünni sünnihetkest kuni siis surmani välja, et rohkem selliseid inimesi ei loomulikult sokke. Ja sel hetkel, kui see uudis tuli, siis see ongi nagu veider, et sul on nagu kogu see aeg või kogu see uudis tegelikult jõuab sinuni, edastatakse sulle kahe, kolme sekundiga. Aga sellel hetkel see aeg nagu Stretsib kuidagi niimoodi, et see tundub nagu ma mäletan absoluutselt igat detaili sellest kahest sekundist ja see tundub nagu see oleks 15 kirjutanud. Et noh, kõik see, see, see hetk, et mu oma laps oli ärganud tollel hommikul üles joonistanud nimeliselt minu vennale pildid oral hommikul, mis on noh, teadis humalast, kuidas ta käitubki, mida ta hommikuti teeb, see on täiesti ebatavaline. See on, taaneta, võib joonistada, aga see, et ta joonistab pildi, mis sinna pildil oli joonistatud, väga ilus pilt. Ja see on pühendatud siis minu sellele vennale, et ja ma ärkan selle peale, et mu laps küsib, et kuidas ikkagi täpselt nüüd Henry kirjutada, kas ta kas tee või Ronaliga tollel ajal oli ju nii väike, et olles tähed selgeks saanud ja kuidas see kirjutanud ja siis järgmisel sekundil tuleb mulle see kõne, et kogu see hetk on täiesti, oli nagu eba ebarealistlik, aga. Aga jah, Heino, eks igast asjast ju mujalegi olen pigem seda meelt, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja sellistest kurbadest sündmustest see, kui sa sellest jälle välja tuled ja nagu isad, kas sellest üldse ülakunagi saab? Ega ei tea. Aga eks ta on inimesena meid kõiki väga palju, ma arvan, kasvatanud, keda sa siis on puudutanud nagu sündmus, et keda suuremal keda vähemal määral ja ma arvan, et ka need koolikaaslasega klassikaaslasega nemadki sellest kindlasti päris puutumata jäänud, et eks nemad elavad seda ju ka teistmoodi kuidagi. Edasi läheb. Kuidas sinu puhul see oli, mõtlen selle selle teadmisega kuidagi leppimine või sellest arusaamine, et kas see on küsimus, mis tuleb enda sees läbi mõelda ja need vastused leida ja ja edasi minna või peab keegi sind selle juures aitama, kuidas sina sellega hakkama said? Ei aita, ma ei pea selles suhtes, et ega ma ei ole nagu sinna kinni väga jäänud, et miks. Ma lähen jällegi, et võin peast lastelt, mida oleks võinud teha, oleksin nii või naa, sa kunagi ei tea, sa näed lõppkokkuvõttes teise inimese sisse, kui see oli tema otsus, siis ma ei saa mitte midagi enam teha. Ja ma ei teagi, kuidas sellega toime tulla, et lõppkokkuvõttes ega elus on olnud, on olnud ikkagi väga palju veel veel mingisuguseid raskeid, väga raskeid situatsioone. Aga sa ikkagi õpid, et kui sa nagu kuidagi saad hakkama ja kuidagi sa siis eksisteerib ja mingil hetkel nagu see elu ikkagi normaliseerub. Loomulikult see mingisugune üle elatud sündmus jääb kuidagi sinuga ikkagi sa kannad seda kaasas. Aga tegelikult ongi see, et elu läheb edasi. Minul on ka laps, kes vajab samamoodi, et me muutuks mingisuguseks kartuliks kuskil diivanil, vaid et see on see, et Ma ei taha õppida. Ma ei tea, mida aga eluga edasi minna ja ega me isegi ei oska ju elada, ega ma ka tea, mis on ju hea või õige või vale selles suhtes, et ma ka ju samamoodi õpini arenen isa ise igapäevaselt, et siis edasi elada ikkagi. Ega muud ei olegi. See sündmus Raul tõenäoliselt ei saa ju niisugust edetabelit moodustada, aga midagi raskemat enda jaoks ette kujutada vist elus on üsna võimataks. Ja muidugi ma ütlen isegi nii, et mul on elus ikka raskusi olnud päris vähe, mind on saatus ja jumalike väga hoidnud. Kolm korda sülitan üle õla, aga aga see oli ikka noh, selline pauk, et ta nagu. Ma vaatan praegu seda kraanat siin aknast välja, et seal on täpselt samamoodi, et ilusast, eks puhas, läinud kogu aeg, mul ei ole mitte midagi. No loomulikult on mingisugust väiksemaid-suuremaid muresid olnud, sisedki tuletsevad raske vastukaal sellel kraanal teisele poole, mis on nagu tasakaalustatud selle minu suhteliselt laheda elu läbi või mineku. Ma ei taha mitte kellelegi nii jubedat. Aga noh, on olemas, sõdasid ja on olemas ju hirmsaid asju maailmas, nii et ei ole veel mina see kõige-kõige rohkem peksa saanud. Või nagu öeldakse, rahvakeeli olen ema matnud ja isa matnud ja kõik noh, see ei ole kaugeltki selles arvamis oma lapsemattle. 14 olid sa nii-öelda ise hakkama salaja tüüp ka oma kooliasjadega näiteks. Meile kodunegi esiteks välja nagu raamatukogu ja tollel ajal üheksakümnendatel ka, et ei olnud internetti, kus sa saad selle seda infot toonase pididki minema raamatukokku, aga mul oli kodus kogu kõik oli lihtsalt võtta kodus leiaga raamatut. Kuidas ma siis ütlesin isale, et mul on nüüd vaja teha referaat Aafrikast ja isa läks nii põnevalt soovitas mul kõik teha, ta tõi veel töö juures sellised ilusad mustad kaaned, mulle kesin nii soliidne välja. Isa läks nii panema õpet nii siitilise, kuidas üldse referaati teha, et võtad lõigukese, vaat siit, et ega sa ei tohi lihtsalt maha kirjutada, et võtad ühe lause, siit võid mingid lihtsalt jupi, sa pead ikka uurimustöö tegemata vähemalt mitu oli, 10 allikat on vähemalt vaja. Siis ta tõi veel töö juurest, et mul on siin mingi ajakiri Horisont, sul horisondist leidsin sellise munnid alati muned referaadid olete viis pluss, sest mul oli tõesti Need, pildid olid sinna kleebitud. Kui me kodusele korrale mõtleme, siis tuleb sul veel midagi meelde. Ema või isaga seoses olid kodus mingeid reegleid, mida tuli järgida või lasti nagu isa oma elu kirjeldas, ka üsna niimoodi omapäi minna ja kulgeda. Ja üldiselt ma pean ütlema, et on nii nagu mu isal oli, muidugi isa ei olnud väga range, siis seda ta õpetas, selle koha pealt oli väga range. Puhtus, tuleb hoidet, prügi maha visata ei tohi ja üle muru kõndida ei tohi. Kui minu sõbrannad alati lõikasid üle muru, mina läksin alati ikkagi kõndisin selle risti ilusti niimoodi ära ja kõik sõbrannad, tule nüüd, keegi ei näe, ma mõtlesin, ei, mul on öeldud üle muru näiteks ka pargis, muidu inimesed tallavad selle see sisse ja tekib vale, siin ei tohi. Alati tuleb ületada teed, ka sebra peal ei tohi joosta või koostada Muubaps põhimõtteliselt üldse jookseb mööda sebrat tuleb alati minna küll, aga mitte tänaval. Härrasmehed ei jookse ja just nii. Ja ma mäletan korda, kui algklassides oligi muidu mu isa alati õpetas, kuidas kooli minna, kuidas tulla ja üks päev te ütlesite, aga vot täna tuled nüüd ise koolist koju ja punase tulega ei tohi ka üle tee minna. Mina olen mõelnud, et kas üksi lähen, mina ei viitsinud vist oodata seda punast lasnamäe, jooksin sealt kuskilt niimoodi, siuh-säuh on ju. Jõuan siis koju ja võtan papsiga pole tema on siin kodus ja siis isa tuleb. Ta lihtsalt ütleb, et tüdruk, aga teinekord kui koju tuled, mine ikkagi seal, kus on valgusfoor ja vaata ikka enne teele astumist ikkagi vasakule paremale. Ja oot, mis, et kust sa tead, et noh, ma mõtlesin ja siis tuli välja, et papp No muidugi ma luurasin ta järelejooksja, ma ütlesin, et ära lähete koju ja luuras ja muidugi tema järele. Et kas ma olen sellest ma ütlengi, et minu papsi puhul ongi nii äge olnud, see, et ta justkui laseb sul teha, ütleb, et nüüd sa pead ise vastutama, tegelikult ta ikkagi Tal ei ole nii, et suva nüüd vaata ise, kuidas saad, vaid ta ikkagi tuleb salaja, kontrollib, et kas sa oled nagu õigel sellel rajal või kuidagi, kas sa saad endaga hakkama, kui siis ta annab nagu nõu. Ja mul on lapsepõlvest meeles seal just kaljude näolt veel see piimapudelite lugu on ka meeles. Ma, aga ma ei saa ma käisingi olnud kolme, nelja aastane ja mind saadeti, et ma lähen piima, aga tollel hetkel olid ju need klaasist suured pudelid. Jajaa nõuka aeg veel pidi sinna, seal oli pealse hõbedane tuli sisse koputada, seal, käisin poes ära, seisin järjekorras ära. Ma mäletan kõik seda tädisele tõstati. Pidin selle piima siis tõstma ühe tõstsin sinna ilusti kottidesse ja teine libises mul käest ära, et nii, et see läks kohe katki, seal põrandal. Tädil hakkas hale meel, et väikelaps on, saad, andis mulle tasuta uue piima, nii jõuan mina siis oma kotiga koju ja selles kotis ei ole mitte ühtegi piimapudelit enam tervet. Sest et mina lapsena oli samamoodi kolksti lasknud selle vastu maad, Vedinud seda niimoodi enda järel seda kotti. Sest et no jumal, ega ma siis ei mõelnud sellele katki ja see tuleb välja, et seda litsi luuramas. Käia, aga ma ei pannud seda tähele, sul katki olid seal sees läinud, aga loomulikult ma käisin uurimas silma pean küsima, et kas sa käisid siis ka luuramas, kui esimesed kohtumised olid? Ma käin praegugi sedasi seal, nõus, väimees tuleb ikka, käin luuramas ja seal on ikka noh, jäigi, kuidas? Vana pervert muidugi. Et need on esimesed korrad kõigi lastega, olen ikkagi sellise nalja teinud, et noh, see kõlab mõistlikult muidugi. Pealekauba kui sa lased tänapäeval lapse niimoodi kuhugi omapäi kõndima, nagu sa rääkisid oma aegadest, siis tulevad kohe süüdistused vanemliku hoolimatuse No halb ema või isa siis halvad vanemad, et et mul ka oli algklassides, kui, kui neuron käib Estonias poistekooris ja kui kolmandast klassist saadi teada, et ma võib-olla teda ei toogi autoga siis näiteks poistekoor ja siis ma nägin ühe lapsevanema silmi, kelle silmad käisid kukla taga koos ära, et ta ei mõistnud seda absoluutselt. Mõtlesin, aga inimene sõidab jalgrattaga tõuke taga ja ta tuleb siia reaalselt 10 minutit ja lõppkokkuvõttes mina olen selle poolt, et me kasvatame muidu siia ühiskondade täiesti saamatuid inimesi. Sa pead õpetama Haapsalu mingil hetkel, kuidas ta saab ise hakkama saama, minul näiteks ei ole aega kogu aeg viia ja tuua, mul on enda töö, on töögraafik, on nii hektiline ja segane, et ma ei saa panna nii, et iga teisipäeva õhtu ma nüüd loomulikult, kui ta oli väiksem, siis ma seda tegin, aga mingist hetkest, kui sa ikka näed, et inimesel on juba nagu natuke mõistust, on peas ja oskab ka kenasti sebra pealt üle minna ja oskab ka vaadata vasakule paremale, siis Sa pead mingil hetkel hakkama teda samamoodi usaldama. Poisist rääkides nii Raulis kui sinus paistab olevat eestlase kohta keskmisest rohkem temperamenti. No ja ma arvan küll Aga kui poisi soontes voolab ka verd Eesti suhtes nii kaugest kohast nagu Filipiinid oli siis kas sa märkad seda temas? Tema on väga rahulik, mul on tunne, et ta lihtsalt on õppinud olema minule tasakaaluks, väga rahulik, ta ei ole mitte kunagi elus paugutandustega, ta ei solvu. Ta ei tülitse Dairy, vähemalt nii, kuidas mina teda näen, võib-olla noh, poistega ikka viskavad nalja, vahel tal ikka on olnud, üks kordist tuli, et oi, me läksime parima sõbraga niritud. Ta oli siis palju-palju-palju väiksemad. Nüüd ma kaotasin nii hea sõbrad, nad läksid kuidagi riidu, mõtlesin, tead head sõbrad jäävad alati, et küll te lahendate ära ei lahenda seda. Aga loomulikult lahendasid selle ära ja, aga temas ei ole üldse sellist timist või sellist emotsiooni peal tegutsemist, ma näen, et on väga selline, pigem just niisugune ratsionaalne ja natukene võib-olla enne mõtleb, kui ta ütleb ja tegutseb, et täitsa teised nagu selles suhtes väga, väga lahe. Aga mul on, tunnetan õppinud seda pigem selle hullu emaga, mul on lihtsam rahulikuks jääda ja läbirääkimisi niimoodi pidada, kui talle hakata vastu nagu emotsionaalselt kuidagi mingit diskussiooni pidama. Jah, väga täpselt ütles ja rand on tõesti enam-vähem selline, mis mulle ääretult meeldib, et mis meis neljalisega puudub, et temal on tõesti ratsionaalsust on sees, ta oskab raha hoida, ta, ta saab aru, meil on ikka no nii, et mis käes läheb ja me kuidagi meie vaata. See isegi sõbrannad rääkisid neile ise kohta, et nad on kuskil väljamaal ja kerjus on seal, eks noh, annaks siiski elu seal tavaliselt paarkümmend senti. Kuidas ma lähen, annan ainult ühe euro-is on piinlik ja ta andis ikkagi korrusel kaks eurot ja mina teen täpselt samamoodi, ma ei saa minna ja panna talle ühe euro ainult kirju, seal ma olen, üldiselt annan, ma olen ise kerjanud ikka ka omal ajal, eks. Kui keegi ikka väga ilus mängisin, mina olen alati viis eurot, mul on piinlik minna seal kõlbsu teha lõvieurose ja nüüd ma isegi ole sedasi raha alati jätnud Otepää viieeurone, sest hiljaaegu ma nägin ühte väga hästi mängis kidra tänav ja no nii hästi. Ja noh, näed, siin tuleb välja, et ma ikkagist päris kindlasti ei lähe sisse, ma tegin rahakoti lahti, skeem veel raha oli ja mul oli ainult 50 eurone tükk aega, mõtlesin. Kurat, viskan palli. Panin selle tagasi. Ka, tähendab automaatsõitjatele viie eurose, eks sa tead, aga tagasi ka enam ei läinud, Siimule viie euro on olemas ja nüüd kui ma järgmist jälle näen, kes, kes ikkagi hästi mängib, mõni teeb tilulilu ja, aga ma tunnen ära. Kes ikka mängib hästi, kassis riiulit kitarri või, või laulab lausa. Nele-Liis suur-suur, aitäh, et sa tulid ja rääkisid oma elust aitäh kutsumast ja Raul, samad sõnad, aitäh tulemast, oli meeldiv. Tänan. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Nädala pärast kohtume taas, mina olen Sten Teppan. Kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Raul ja Nele-Liis Vaiksooga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku ja seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ning nende vanematega.