Tere kuulajatele, keda huvitab, kuidas käib käsi käbidel ja kändudel. Tänased külalised, nii isa kui poeg on sattunud samale rajale. Näitleja on nii Üllar Saaremäe kui ka tema poeg Carl Robert oma osa meie juttudest saab ka teater, aga põhiliselt uurime mustreid ja nendega tuvust. Isa ja poja lapsepõlves. Kuidas tajuti oma vanemaid, mis värvides ja läbielamisega on meelde jäänud esimesed eluaastad ja kuidas hoida suhteid, kui pereelus kisub kiiva? Minu nimi on Sten Teppan, head kuulamist. Üllar tere tulemast vikerraadiosse. Tervist ja poeg Karl Robert on ka kaasas näha. Tere. Muide nagu praegugi kuulda oli, on kaunis keeruline seda kahe nimelist kombinatsiooni välja öelda käigu pealt. Kas sa oled kuni tänase hetkeni Üllar oma poisi suhtes just hõikad teda niimoodi ametlikult nagu nimi kunagi pandud sai või sul on mõni lühem ja mugavam variant ka tema poole pöördumiseks? Juba enne sündimist kutsusime Tiina Mälberg ka teda robiks. Ja see oli veel sellel ajal kui tegelikult, et nii-öelda loote valgustusi otseses mõttes ei toimunud läbivalgustus ja et me tegelikult ei teadnud kuni sünnini, et tuleb ilmtingimata meessoost tegelane, et vabalt oleks võinud tulla ka tütarlaps ja see oleks sama suur rõõm olnud meile, aga kuna me kutsusime teda robiks, otsustasime, et Robide vann ja Robi Robina taga sündis Karl Robert nimi Robert on mulle väga meeldinud ammusest ajast. Tiina pakkus Karl ja siis Andres Noormets oli see, kes langetas meie eest raske otseselt pange siis mõlemad. Karl Robert. Ta ei ole küll Charl, eks ole, nii nagu meie Jakobson on, aga aga oligi tehtud ja ilma sidekriipsuga, nii et ei ole Kohtla järve Saaremäe. Kuidas sul isaga on, kuidas sa teda hüüdnud oled, On ta sinu jaoks, isa, on ta sinu jaoks, Üllar, kuidas läbi aegade? Tead, ma sellest ei ole väga nagu kunagi aru saanud, kui lapsed kutsuvad oma vanemaid nagu täisnimepidi või, või no ma olen näinud küll, kuidas kuidas mõned mu sõbrad on kutsunud oma isa Andreseks või kelleks iganes, aga, aga mina ikkagi olen isa ja öelnud JAH võisi. Aga Üllar, ma ikkagi ei tea. Nüüd jah, hiljem kuidagi kahekümnendatel. Noh, kui mina olen juba 20 pluss, eks ju, ja me räägime kellegagi mingit tööasja, võib-olla siis ma nagu räägin, et jah, see on Hillary lavastus või siis ma ei ütle, et see oli minu isa lavastus või kuidagi niimoodi, aga aga muidu mina teda ise ikka nagu Üllariks ültsiks kutsunud küll ei ole. Nii aeg-ajalt sa välja oled teinud, et see mõjub mulle endale hästi, koomilise on alati kui ta küsib sedapidi, aga, aga tegelikult naljakas on see, et sa ütlesid lahedalt, et üle 20 tegelikult sealt alla 30 hakkama oleme ausad. Tõsi, tõsi paraku need aastad jooksevad, et ega see, ega see male ei ole, kui mingis vanuses hakkavad inimesed kutsuma oma vanemaid nende eesnime pidi, aga minu jaoks on sellised endale ka võõras. Et mul on palju tuttavaid, kelle lapsed nii teevadki ja vanemat enda soovile tahtmisel, et jõuan seal mingi pedagoogiline moment, aga et me oleme võrdsed ja mis ema või isamaa sul olenev, elame koos seda maailma avastamas, ma ei tea. Aga mulle endale väga meeldib, kui lapsed lisaks kutsuvad, S-i on veel lahedam. Eriti kui tissikule taskupapp jälle. Et siis tuleb taskupappi anda, kui seda küsib ja läksin, sihuke 30-le lähenev noormees, kes seal 10 senti pikem ja vaatab kurbade tühjade ja igatsemate silmadega alla minul suunas ja kuidas sa ei anna, on jah, ikka ikka tuleb otsida siis Luftitades kümneseid. Õnneks seda nüüd enam hiljuti väga ei ole, jah, nüüd sa teenid väga tublisti juba iseendale. Sai selle saate pealkiri, käbi ei kuku, tuleb lausest käbi ei kuku kännust kaugele, aga samas ei ole kusagil kirjas, et siin saates külas käivad inimesed peaksidki olema ühe eluala esindajad, et teevad sisuliselt sama asja. Aga teie puhul siis on ikkagi näitlemine, teatrimaailm kui selline osutunud kutsumuseks, millest mööda pole saanud. Üllar, kas saab väikest viisi imestad ka või üldse mitte, et poiss on sattunud ikkagi samasse kohta, ma ei tea, kas see on sulle üldse oluline kunagi olnud aga niimoodi on need rajad kulgenud. Väga niimoodi utsitanud küll ja samamoodi ka ema Tiina juutsitanud Karl Robert, ütlete, et ilmtingimata peab tuleviku pilgu suunava näitlemise poole. Aga kusagil keskkoolis hakkasin tajuma tema keskkoolis siis et, et see hakkab teda huvitama. Ega ta vist väga tõsiselt räägid sellest vast ise neid esimesi sisseastumisi vähemasti esimest sisseastumist teatrikooli, kuhu ta ei pääsenud. Võib-olla ei võtnud, aga niimoodi näitleja, et lapsena on ta ikka ju päris titest peale, mis titest sündimata beebist peale laval olnud, et karroboti esimene roll on tegelikult sündimata neegri laps. Kuigi, kuigi tegelane, keda mängis tema ema oli valge tüdruk, aga siis ta oli neegripoisiga patu märki teinud ja ja see oli meie diplomilavastus 15. lennul, lõpetasime 92. aastal, samal aastal, kui Karl Robert sündis ja praktiliselt viimase aasta, kui me mängisime meemaiku Kaarin Raidi Kenygalses lavastuses oli Karl Robert kogu aeg kaasas. Tegelikult on see päris lahe, et ühel näitlejal, tema päris päris esimene roll on ema kõhus ja mängidagi sündimata beebit. Ja sealt edasi juba tulid. Niisugused nagu ikka teatriinimeste lastel küll Vargamäe lapsed jooksis suviti seal uhkete suurte näitlejate üle lihtsalt vait Malmsteni sabas. Kõrboja peremeheradadel ja ja isegi Kalju Komissarov tegi kunagi ühte telelavastustes, kus osalesid nihukese aastase poisina juba vaatasid, kuidas su hea sõber Johannes Konovalov oli sunnitud ka kaamera ees. Rohtu pissima. Johan Kristjan ja kust ja kuidas tema tiris mind mähkmetest ja tema oli just käima õppinud ja siis imestas, et oot, aga miks see poiss püsti ei tõuse. Sest et mina, mina ja veel ei osanud seda. Nii et niisuguseid rolle on ta teinud lapsest pääle ja sealt edasi, eks ole, täismäng, kus sa mängisid 10 aastase kutiga juba päris tõsist rolli ja siis sa tegid, eks ole. Vennad, Lõvisüdamed minu lavastuses ja pärast seda me mängisime kooselu, kui sa teatrikoolis olid, eks ole, legendaarses teleseriaalis viimane võmm ja, ja lõpuks ka diplomilavastus Filuulen, Spiegel ja siis veel sellel suvel, nii et mul on tegelikult koostööd teinud päris palju. Aga selle pika jutu lõpuks tahan öelda, et ta lõpuks jõudis isegi selle ise selle otsuseni, et kuidas see täpselt tekkis, eks siin on asjapulk, kes, kes teab täpsemalt detailideni. Küsin vahele hoopis, sa oled Rovi ikkagi. Kas siis saad piisavalt rumal või piisavalt jäärapäine, et sa ei saa aru, kui seal öeldakse ühe korra ei. Ja veel hullem, sa ei saa aru, kui sa oled teist öeldakse tema, siis räägi nendest samadest teatrikooliastumistest, et sa läksid kolmandat korda ikka. Häbematus tab inimeses olema, eks. Jah, ei, absoluutselt, peab, kindlasti peab ja kuidagi ma ise tundsin ka, et need kolm korda olid ka võimalikult, et erinevad üksteisest. Ja kuidagi nad kasvatasid mind ka, aga väga mingites erinevates suundades ja just needsamad nii-öelda aastad, mis ma, mis ma peale hakkasin nende aegadega, kui ma siis nii-öelda kooli sisse ei saanud, et pärast seda esimest katsetamist ma otsustasin vabatahtlikult, et ma lähen, teen selle ajateenistuse ära. Panin ennast ise kirja koos oma kalli sõbra Raio liivastega, kellega me olime koos 12 aastat koolis käinud, otsustasime, me saime niimoodi septembris alles aru, et kuule. Aga nüüd ongi ju nii, et me ei saanud kumbki kuskile kooli sisse vahimiga aasta aega tühja või ei, aga läheme, teeme midagi, lähme teeme ja me käime kaitseväes ära, teeme, saame selle asjaga ühele poole, siis me ise kirjutasime kaitseressursside ametisse, et sooviksime väga tulla. Nad andsid meile teada, et see on võimatu, sest et tahtjaid on väga palju ja me saame teid heal juhul alles järgmisesse jaanuari. Siis me saime aru, et Ossa raks, aga siis me kaotame kaks aastat ju vähemalt kui me läheme jaanuarikutsega või isegi kolm mis meile üldse ei meeldinud, aga õnneks kuidagi juhused mängisid kokku niimoodi, et meid kutsuti kaitseressursside ametisse ülevaatusele sama aasta 23.-le jaanuarile, kus me üheksandal jaanuaril olime ise need kirjad ära saatnud, siis 23. Me käisime, tegime selle rägastiku läbi ja meile öeldi, et noh, kõik kohad on täis, et ei ole mingit vaba kohta, aga kui me istusime viimase arsti kabinetis. Me olime viimased kaks poissi seal kabinetis ja siis telefon helises, öeldi, et kuulge, kaks poissi jätsid tulemata tapale kaks kohta vabanesid, et kas teil on keegi, kes tahaksid minna, me olime just sealsamas täiesti uskumatu ja otsustasime, et jah, me lähmegi juba nädala pärast läksime ja tegime selle selle kaheksakuuse rotatsiooni ära, olime väga rahul ja õnnelikud ja just et need asjad kuidagi nagu niimoodi välja mängisid. Ja siis aasta hiljem, kui ma lavakasse tahtsin proovida pärast seda, kui ma sinna sisse ei saanud, otsustasin ma. Ma hakkan Tallinnas siis nii-öelda tööinimese elu elama ja vaatan, kuidas, kuidas sellega läheb. Hakkasin tööle restoranis Rataskaevu 16 ja see kogemus andis mulle veel rohkem kinnitust sellest, et võib-olla teater on just miski minu jaoks, sest et olles restoranis töötades ja kohtades iga päev uute inimestega märgates, kui erinevad nad on, kui veidrad nad on, samas kui autentsed nad kõik on selle juures, mida nad teevad. Kui erinevad väärtushinnangud inimestel on aga samas, kuidas mingi baas või mingid juured on meil kõigil nagu samad või sarnased siis see sütitas mind mind veel rohkem ja, ja ajendas mind veel rohkem raamatuid lugema ja veel rohkem vaatama nagu endast kaugemale ja vaatama. Mis see elu üldse on või see inimeseks olemine üldse on ja kuidagi läbi selle saime aru, et teatrikool võib-olla õige koht selliste küsimuste jaoks küll. Paneme perekonnaseisud paika, sina, Karl Robert, olete praegu iseenda peremees algusest lõpuni ja kõik on nii? Jah, jah, nii, Üllar, sinu elukaaslane on praegu Ketlin. Sul on Tiinaga üks laps veel. Ehk siis Karl Roberti õde Marii Ingriin, kes tegeleb, millega on jõudnud praeguseks, kuhu? Viljandi kultuuriakadeemias aitasid sellele täpselt natuuriga kultuurikorraldus jah, just mis ühte otsa pidi võib ka teatrisse tuua. Teistpidi võib võib viia kuskile kontserdi korraldamist või muude kultuuriga seotud üritustemaadele. Ja nüüd on sul kodus pisikesed kaksikud, kes on ikka veel väga pisikesed ja, ja ma isegi imestan, et sul silm lahti seisab siin ja suudad meiega vestlust arendada. No tuleb suuta, et ega nemad ei küsi täna 24 tunni jooksul, vaielda on kolm, kolm tundi olen maganud, aga mul veidral kombel ei tulnudki und, sest et mul oli võimalik päevake enne välja puhata, et ma täna olingi ainult nende päralt. Terve öö on, see teistmoodi on seal väga teistmoodi võrreldes aastaga. Aga 22 või 20 kuus-seitse tagasi on absoluutselt teistmoodi. Sest et sellel ajal ma olin väga püsimatu ja see püsimatus kestis. Ma pakun 30.-te lõpuni mul isegi või suisa 40.-te alguseni, kus mulle kogu aeg tundus, et ma pean igal hetkel midagi tegema, mul peab olema kogu aeg midagi töös. Ma pean oma ideid ja plaane teostama ja no ega see lastelaste hoidmine, lastekarjas olek, nüüd küll see asi ei ole, milleks ma siia ilma sündinud olen. Milleks ma õppinud olen. Et kui me räägime päris esimest kogemust seal 90.-te algus Karl Robertiga siis olid need asjad nagu kuidagi isegi isegi rahulikumad kui siis, kui, kui sündis tütreke. Sest samal aastal 96. aastal, kui tema sundis, võtsin ma Rakvere teatri kunstilise juhi peanäitejuhi kohustused, hakkasin seda teatrit nii-öelda muidugi kollektiivselt ega ma üksi üles ehitama ja siis läksid kogu see aur eneseteostusele. Ja, ja just nimelt see püsimatus on, on see märksõna, et väiksed lapsed ja kogu see nii-öelda Berendus oli, oli nüüd küll viimane asi, millesse ma suutsin nii-öelda sajaprotsendiliselt sukelduda või sinna sinna anda oma oma panust, et ma olen väga palju ennast selle eest ka süüdistanud. Aga teisipidi, noh, mul on olnud üks elu ja selles vanuses. Ma olin 20 kuuene, siis kui, kui ma Rakvere teatri peaneetikaks läksin antakse sulle üks riiklik teater ja sul on kõik õigused ja voli otsustada, siis peaks olema pururumal, kui seda mitte kasutada, mida ma tegin 21 aastat järjest. Nüüd loomulikult selles vanuses, kus ma praegu olen, on kõik need tornemised ühel pool ja praegusel hetkel, mille üle ma olen väga rõõmus iseenda puhul ongi see, et, et mul ei ole kuhugi kiiret keskendubki neile ka väike mõnus ootusärevus on selle töö järele, aga aga need lapsed on ikkagi praegusel hetkel number üks ja ma loodan, et ta niimoodi jäävadki, et ma oskangi seda nooruses tegemata jäänud. Isa elu võib olla nüüd siis ära. Tunda ja ära elada või. Aga kui me räägime kaksikutest, siis mul esimene mõte on kohe see, et kui kaua sul kulus aega selleks, et neil kahel vahet teha, kui neil ei ole erinevaid riideid seljas. Nad on erimuna kaksikud, mis tähendab seda natuke kahju ka mina lootsin, et on ikkagi kaks väikest villarit. Nad ei ole ühte nägu. Kuigi võib-olla esmapilgul, kui inimene pilgu peale viskab, kes näeb neid esimest korda teeb seda vahet vähem, aga, aga tegelikult on täiesti eraldiseisvad isiksused oma erinevate temperementidega, mis kilode kasvades loomulikult ühtlustuvad. Nad hakkavad lõugama varsti täpselt ühepalju sealt vahepeal oli. Alguses oli see periood üks valjemini seal vaiksemalt, said kohe aru, kui ta suu lahti tegi. Praegu hakkab see detsipilvi laine nagu omandama ühte sama nivood. Mis nende nimeksaid ei rin. Ja Freya. Üllar, kui sa mõtled oma lapsepõlvekodule, mis seal toimus, kes seal olid, mis sul silme eest läbi jookseb? No see küsimus käivitab mitmeid pilt. Ma olen pärit Kohtla nõmmelt. Ida-Virumaalt. Lapsepõlves ümbritsesid toredad ja soojad inimesed mõlemad vanaemad-vanaisad ema, isa, kes küll läksid lahku, kui ma olin seitsme-kaheksa-aastane, aga hoolimata sellest väga tihe läbikäimine ja isaga kui ma mõtlen pildi peale kusagilt ajast, enne seda, siis eelkõige meenuvad mulle sellised laupäeva õhtud, kus me vennaga oleme mässitud rätikutesse väidan toodud saunast kes ise istub, kelle põlve peal ja, ja selline soe, turvaline eksistents, pliit ragiseb, vanaema toob ühte või teist lauale. Isa ja olud muutuvad õhtu edenedes aina rõõmsamaks. Ja minul on väga hea olla ja ma tahan, et sa mitte kunagi ära ei lõppeks. Või siis, kui me juba pärast venna merekooli minekut emaga kahekesi elasime. Kui ma juba ise hakkasin nii-öelda suuremaks ja teadlikumaks kasvama, kui see punkrocki või hevi metalit kuulasin, päris valju saundiga ja ema õpetajana väga viisakalt ukse kinni pani. Andes mulle minu privaatsuse, mis esimesed päris esimesed mälupildid on, see on üks väga konkreetne. Ja ma arvan, et see ei saa olla kellegi teise poolt mulle räägitud, sest et ema oli läinud kooli oma õpetajatööd tegema, mina olin jäänud isaga koju. Isa töötas sellel ajal kaevanduses eeldatavasti öises vahetuses, päevaldama gaas. Oli kirjutuslaud, mille peale oli pandud klaas piima ja võileid isale, et kui ta üles ärkab või oli see minule vaevalt et mulle sest lint hoialt ikka täis ja ma olin täpselt selle kirjutuslauapikkune, mis võib siis olla päris päris väike. See kõrgus. Ja ma mõtlesin selliseid mõtteid. Ma olen nüüd kolmeaastane, väga täpselt mäletan, võtsin selle klaasi piima ja valasin ühte mängu autosse, kuna ma arvasin, et see on see bensiin, mis sinna sisse käib lisapagas seal kõrval. Ja siis ma mäletan ta suurisilmi ja täiesti abituid liigutusi pärast seda, kui ta pidi hakkama tervet seda klaasitäit diivanilauaga põranda pealt kokku koristama. Väsinuna töölt tulles valitseja sekeldustesse satu ja tüüp ikka suhteliselt läbimatu ja väga palju igasuguseid poiste tempe poiste mänge mängisime. Mina olen ikkagi pärit sellest nii-öelda Astrid Lindgreni maailmast, et ei olnud mingisuguseid abivahendeid, vaid me pidime ise endale onnid puu otsa ehitama ja, või metsa kuskile mingid koopad tekitava jalgratastega ringi, Kivama puust mõõgad või võimegist torujupist mõõgad taguma. Et mängida musketär või mast reliikviad. Hommikul välja ja lõuna ajaks korraks sööma ja õhtul jälle tagasi väsinult, et niisugune niisugune mu lapsepõlv oli. Räägi emast, ta oli väga armastav inimene ja väga soe ja väga ettehooldav, mõnikord isegi tundus, et võib-olla natuke liiga palju, aga samas vastavalt siis minu kasvamisele oskas ta kuidagi alateadlikult anda seda hingamise ruumi või olid mingid teemad, millest ta eriti ei rääkinud, mis puudutas näiteks poiste ja tüdrukutevahelisi erinevusi. Ta oli sellest põlvkonnast, eks ole, kus võib-olla see oli kuidagi teema, millest ei räägita ja küll sa jõuad nende teadmisteni ise. Minule ei sokutatud mingisuguseid eneseabi õpikuid nagu avameelselt abielust või, või, või poisist sirgub mees või mis raamatut need nõukogude ajal olid kuhugi raamaturiiulisse Robin Hoodi ja musketäride vahele nagu paljudele minu klassivendadele. Ta ütleme, neid teemasid vältis. Aga kõige muu osas, mis puudutab kas kultuuri või kirjandust. Selles vallas oli ta väga pädev ja haritud inimene. Aga loomulikult, eks ole, mingis 13.-st aastast oma juba hakkasin hoopis teistsugust muusikat kuulama, kui tuli soovi kontserdist, eks ole, siis ta tihtilugu ei saanud aru, mida tähendab nii nagu mina tänapäeval ei saa tihtilugu aru, mis jura need noored kuulevad. Aga laseb, ongi paraku põlvkonna erinevus. Jaa, ta pühendas kogu oma elu nii uhkelt, ütlen küll. Minule ja minu vennale. Pärast isast lahkuminekut ei otsinudki ta endale uut elukaaslast, sõpru tal muidugi oli, kellega tantsuõhtutel käia. Kas see tähendab, et ta kehastas samaaegselt nii-öelda head ja halba politseinikut, ehk kui niisugused olukorrad, mis lahendamist vajasid, siis siis kuidas ta käitus? No pedagoogina oli tal väga suur pagasi teada, kuidas ühel või teisel hetkel veab lapsega käituma. Aga ta andis ka väga palju armu, mulle ta küll kasutas terminit pidava, hakkasin täiesti kartma ja isegi võiks öelda vihkama. Kuule, sa oled õpetaja, poeg, kuidas sa niimoodi käitud? Niimoodi, ütles ema, ise ela ise ja sa oled ju õpetaja, poeg, sa teed mulle häbi. Mis tähendab seda, et kui natukene veidralt ringi hakkasin käima riietuses vennalt saadud mingisugune meremehe jope haaknõeltega, eks ole, külgedelt kokku tõmmatud ja vanaisa kirsad jalas ja niuke ala naljas täiega punkrokkar, eks ole. Siis ta tihtilugu ütles, et kuule, Kohtla-Nõmme, rahvas räägib, et noh, kas Saaremäe lehti poeg on siis nüüd nii vaene, et ta peab sellistes kaltsudes käima, aga ma suutsin endale selgeks teha, mis see tähendab, mis see supp kultuurne nagu punkliikumine on. Ta kuulas ja ütles, et hea küll, peaasi, et pätiideed. Et siis on kõik hästi ja kuidas on üks asi, mida, millest ma olen alati kinni pidanud, kuni lõpuni välja, et ma püüdsin käituda nii, et temal ei oleks halb ja et minu pärast ei peaks häbenema või midagi üle elama, et, et isegi kui mul oli mingeid sekeldusi, millest ma ei tahtnud, et ta teada saab, aga, aga ma aimasin, et ta saab, siis ma rääkisin need asjad kõik ära. See on naljakas, kuidas inimestel ma räägin nüüd endast, tekib kuvand kellestki teisest, kes avalikus ruumis liigub nagu sa ise näitlejana, eks oleks olnud valmis siinsamas mürki võtma. Et öelda, sa muud ei teinudki ainult päti. Ei vaata, see mulle mingil mingil hetkel meeldis, kuni teatud hetkeni see päti tegemine on, see oli rohkem siuke poisi poisikese ulakus aga kõnet aastate kogunedes, et kui juba seal olles hilisteismeline minu kambajõmmid hakkasid tegelema sõna otses mõttes kuritegevusega kui neid hakati tabama kas kuskilt poodidesse või kioskites, sissemurdmisel või õige õigele kellelegi ikka noh, niimoodi lõuga andmise puhul, et oli arst vaja kutsuda või mis tahes siis ma tegelikult taandusin sellest ringist, et. Ja seda just põhjusel, et ema nii-öelda säästa või olid seal muud. Kulatsioonides ema säästa loomulikult, aga muud kalkulatsioonid eelkõige see, et see ei olnud minu mõistus, hakkas tööle, mõistus hakkas tööle, jah, et vaata, see on sihuke murdehetk, ma usun, et see on igal inimesel elus olnud, kus ta, kus ta saab aru, et see ei ole see maailm, kui mina tahan kuuluda, kui see alguses on olnud selline lõbus või veidi ulakas poistel tembutamine, aga, aga kui see läheb samm-sammult, ainult nagu ohtlikumaks ja jõhkramaks redes Kahnemaks vist ja võib-olla ka Ahlemaks seda võib-olla seda ahnust isegi nii palju ei olnud, kui seda nisuvere keema paneb, neid me peame, lähme käime täna. Kuule, lähme vaatame seal seal ühes või teises mahajäetud majasid, läheme murrame sinna sisse, siis need tundusid mulle olevat, et ikka täiesti need need teed, kui midagi kaasa lihtsalt ei läinud ja ei läinudki. See juhtus väga konkreetsel hetkel, kui hakati tegema just nimelt selliseid tegusid, mis, mis ei mahtunud minu moraalikoodeks siis kui, kui sellel ajal selline asi olemas on ja, ja siis ma taandusin. Hakkasin tegelema hoopis teiste asjadega. See, et sa hakkasid punkariks ja olid osa subkultuurist nii-öelda No ma olin rohkem niuke nelja seina punkar, et Kohtla-Nõmmel oli mõni üksik kellega me saime siis vahetada muusikat ja plaate, et, et meil ei olnud sellist moskvakohvikut, kus sees koguneda või või, või ütleme Kohtla-Järve, mida peetakse küll ka niisuguste 80.-te aastate pungipealinnaks, eks ole. Ega seal ka ei olnud selliseid, selliseid kogunemispaikasid. Ta oligi nagu rohkem selline sisuline võitlus või sisuline vastuhakk, et me kuulasime palju mussi ja püüdsime neid sõnu tõlkida, mis ju tegelikult ei tähenda suurt midagi. Aga mida see sinu kohta rääkis, see ikkagi ju peegeldab, ma arvan inimese kohta mõndagi kogu tausta ja tema ümber olevaid inimesi seda keskkonda, et kas on sellel mingi selline noh, nii-öelda tyyp või sügavam tähendus või see oli lihtsalt üks, üks tuju ja üks aeg. Praegu takkajärgi mõeldes võib-olla selle tiibi peale, sellel ajal ei osanudki väga mõelda, et nüüd ma olen nii tyyp, et ma sellel ajal, kui kõik kuulavad, mingisugust Steveivanderit, uud jura, eks ole, siis mina ikka lükkan klassi võistleks Sex Pistolsi võist ränglexi peale. David tovi vahel kuidagi nagu tuli ja sai minu omaks oli, oli mulle hästi hästi tähtis ja lähedane. Ja ega see periood väga pikalt kestnud, et kuskil keskkooli poole pealt või lõpust ma juba lugesin palju rohkem ja laialdasemalt kirjandust kui, kui ainult laulusõnade tõlkimine ja kuulasin ka muusikat palju laiemas skaalas. Aga ta oli kuidagi väga oluline, et hakkas väga vara mu tädipoeg, Fred kes on minust siis viis ja pool aastat vanem, tõeline melomaan. Tema oma heade sõprade kaudu sai väga põnevat muusikat ja ansambel, nagu kes oli mulle tuntud juba enne kaheksakümnendat aastat teha ja Belleri lindistused mida tahes, et alguses ma olin selline mitte väga aktiivne, vaid ütleme, selline passiiv melomaan. Kuna ma kuulasin seda, mida vanematelt poistelt siis kas tädipojalt või vennalt maki pealt tuli kusagil seal niimoodi põhikooli lõpust ja keskkoolist hakkasin ma väga aktiivselt ise nagu muusikaga tegelema muusika kuulamise ja vahetamisega. Ja selle sisseminekuga tegelema, et et see, mis ma ütlesin nelja seina vahel, et ma olin, ma olin pigem see punkar, kes, kes ei joonud õlut ja läksin ikkagi kooli, aga, aga aga kodus ma olin selline tõsine. Ja kuidagi ta minu jaoks oli ka noh, paraku oli selline eestlased ja, ja muulased, see süsteem siiski, et, et ega, ega sealkandis pidid sa tihtilugu enda eest seisma füüsiliselt. Et sa oled sellest rahvusest, kes sellel maal nimega Eesti elab. Mis sinu puhul markantsem näide sellest enda eest seismisest võiks olla. Ma olen vist üks 14 vastu olnud või ja ikkagi siin istud ikka on jah. See oli kummaline, üks-ühele tihtilugu ei julenud tulla, ma tegelesin maadlusega, panin päris päris selline sportlik tüüp, sellel ajal aga, aga üks kahele juletud ka tulla, aga, aga kuidagi nagu sellisesse ringi tõmmata ära, siis oli selge, et nii okei, siit nagu väga-väga terve rahaga ei lähe, siis tasus alati esimesena virutada, siis vähemalt selle au said endale pärast olid verine ja läksid koju ja ema ütles, et juhtus nats. Näed, juhtus niisugune värk. Ei, ma rääkisin ära, aga ma ei hakanud vabandama. Komistasin bussi trepil või mida tahes. Kas sul ei olnud kiireid jalgu või sa valisid mitte neid kasutada? Ei, olen ka pidanud seda kasutamast. Tegelikult päris rumal peab olema, kui sa lähed, eks ole, sellist suurt trobikond ta silo suurest tulema ühe konkreetse eesmärgiga, selliselt jäädki sinna seisma. Noh, aga on olnud olukordi, kus ei ole seda lihtsalt võimalik teha. Tuli käituda teisiti, natuke varasemasse aega tagasi. Kas seitsme-kaheksa-aastane poiss sinu näitel jagas ära? Miks ema isa lahku läksite ja kuivõrd see sind mõjutas? Ma jagasin ära, küll seal on, oli üks konkreetne põhjus oli alkohol, lisa oli enne seda olnud väga kõva sportlane. Kui mina ütlesin, et panin maadleja, siis tema oli ikkagi niisugune liidu tasemel mees ja tihtilugu inimeste puhul, kes oma nooruses tegelevad väga aktiivselt ühe asjaga ja tervislike eluviisidega õitsema mingis vanuses äkki lapstri kardinaalselt muutuda. Ja Ta oli ülimalt hea kaminameister ja tal oli väga palju erinevaid pakkumisi, küll erinevatest suvilatest seal meie lähistel, kas Peipsi ääres või kusagil aiamajarajoonides kus tahes, nii et praktiliselt iga nädal koolile kusagil tööl tuli mõne ässa volga ette viis isa tööle ja reede õhtul tuli tagasi. Ja loomulikult alti lisaks tööteenistusele kaasa ka siis mingisuguseid klaasist sõpru. Et ühesõnaga ta taraga murdus ühel hetkel ja ja ma saan aru, et see ei olnud kummalegi kerge. See otsus, aga seda nad tegid, jäädes mõlemad elama Kohtla-Nõmmele sellesse väikesesse armsasse kohta. Ja läbisid kuni kuni kuni isa surmani minu meelest väga hästi. Aga see küsimuse teine pool, et kuidas see sind mõjutab. Kuna ema, nagu ma rääkisin, oli nii nii olemas ja nii soojust ja turvalisust pakkuv siis ma ei tulnud otsest puudustest, ma kohtusin kaisaga, et ta ei elanud küll meil, aga ka niisuguse isa-poja asju, me saime ikkagi arutleda ja ajada. Ta oli olemas küll mitte iga päev ja igal õhtul. Ja no vale võib-olla öelda, et ei tulnud tast puudust, aga, aga ema suutis kuidagi minu minu kasvamise sedasi üles ehitada, et et ma ei käinud pead vastu seina taguma sealt isa, isa, miks sind ei ole, sest kui mul teda vaja oli ja kui ta oli, kui ta oli seal lähistel, läksime tema juurde, rääkisin oma asjad ära. Nii et tegelikult kuskilt kohast arvan, et see võis olla isegi õige valik, kuigi mina ei taha nende asjade üle otsustada. Hiljem juba juba aastakümneid hiljem küll ema ema arutles selle teema üle, et ta võib-olla oleks pidanud käituma teisiti ikkagi püüdma suunata või välja välja kannatada. Ma ei tea, et noh, nagu ikka, inimesed teatud elu etapil hakkavad elu peale tagasi vaatama ja mõtlema selle üle, mida nad valesti on teinud, aga sa enam ei suuda ju seda parandada. Sellistes olukordades läheb asi teinekord perevägivallale. Kas sina pidid nägema niisugustesse? Otsest vägivalda füüsilist vägivalda ei olnud, küll aga selliseid ehmatavaid purskeid, kui kui ta oli näiteks võitudega ära kaotanud, lõi ta lihtsalt oma maadleja jalaga ukse maha. Selle asemel, et oodata, et keegi teise pealt ukse lahti keerab. Aga praegusel jumala cracki või kui talle ei meeldinud enda enda välimust peeglis, ta vihkas lihtsalt peegli puruks. Aga see kõik oli nagu iseenda vastu, et ta kätte ei tõstnud ei ema ega, ega oma laste suunas kordagi, aga ta pigem pigem tegevmaadluse maailmaga. Et kas sulle tundub, praegu tagasi vaadates said sa omal ajal mõne kerede liiga palju või liiga vähe. No see sattus olema ju see aeg, kui keretäis. Anti küll jah, et, aga mingisugust hirmsat peksu küll ei näe, eks mingisugused Latakad rihmaga olen muidugi saanud ja ja pidanud ise õuest vitsa tooma minema, aga seal seal tuli alati kasutada seda tarkust tasu väga kiiresti tagasi sellest, et juured rahunevad selle peale maha, kui mina oma vitsaga tulen. Ja eks see pedagoogiline nipp oligi, et mine too omale vitsad, eks ole, sa lähed ja valid ja siis sa mõtled, et selles Irakaga Jeesukeid valitektigi õrnevaid, eks ole, juba selle valikuga nemad maha rahunenud, ma ise aru saanud. Ja reeglina pärast seda, kui ma vitsakimbuga ilmusin, kuidagi mingisugust mõisa talli ei toimunudki. Peksu mõisatallis, noh, isa oli ka sihuke äkilise loomuga nagu ma ise tema suutis tihtilugu kiiresti andestada või pigem läbi arutada ka paar sirakat isa käest, ma olen ikka saanud jah. Aga vähemalt nii palju ma panin tähele, et ta ikka jälgis, et pandlaga pool eespool ei oleks. Tere õhtust, ma lugesin ühte Karl Robert intervjuud, kus ta kasutas ka sinust rääkides sõna keevaline ilmutas see loomuomadus end juba varases eas. Oled sa võimeline nii-öelda läbi rääkima või kompromisse tegema just nimelt pere sees, ma mõtlen. Mulle meeldib väga selline väljend nagu lühike süütenöör ja seda tegelikult paraku enda kohta pean kasutama, nüüd muidugi oleneb märgatavalt rahunenum. Märgatavalt rahunenud, kui, kui Neil aegadel ja läbi rääkima muidugi olin, ma olin maaaldis, aga siis ma alati kuidagi vaikselt mõtlesin selle peale, et minu kasud ikkagi mängus oleks. Need läbirääkimised kulgeks nii, nagu mul vaja on. Et mingi teatav selline diplomaadi oskus võib olla mus ikkagi oli või see või see kompromissile minek. See oli ainuüksi sellel juhul võimalik, kui ma saavutasin oma eesmärgi. Nüüd hiljem juba teatrikoolis ja, ja esimestel aastatel või isegi esimesel 10-l aastal teatris seda kompromiss minuga absoluutselt kokku ei käinud. Mul olid konkreetsed soovid, tahtmised, üldiselt vältisin igasuguseid keskteid. Praegu mõtlen ma, et tegelikult need on väga vajalikud, sest et ei ole ainult ühte tõde ja see tõde ei ole alati ainult sinu oma. See, et ema oli õpetaja, pani sind koolis rohkem pingutama ka või? Ei. Sel hetkel polnud see asjaolu tähtis. Põhikooli kaheksa aastat, esimesed seitse aastat valasin ikkagi minna nii nagu loodus andis. Esimesed kolm aastat nendest oli mu enda ema klassis. Siis ma olin nelja-viieline, neljandast klassist tekkis meeletu kolmede rahe. Aga kusagil seitsmenda klassi paiku sain aru, et minu eest keegi ei õpi ja mitte keegi ei ehita mulle minu enda elu. Ja siis ma võtsin ennast kokku ja ma lõpetasin nelja-viieni sealt põhikooli. Ja sellel ajal oli selline uhke asi nagu autahvel. Ja küll mu ema oli õnnelik, kui minu pilt oli autahvlil kaheksandas klassis. Terve aasta olin autahvlil ja sain diplomi mõne üksiku neljaga. Põhimõtteliselt põhikooli lõpetasime väga uhkelt. Kas Karl Robert, sina oled oma isa vanematega kohtunud? Isad? Ka sa kohtusid küll kahjuks ainult sedasi kuuekuune ja istusid isa süles sealsamas minu poolt eelnevalt kirjeldatud köögis, kus praksus pliita ja vanaema tõi ühteteist lauale. Ja et mu vanaisa nagu ei saa öelda, et mäletaksin aga vanaemalehti, siis Illari ema temaga küll temaga küll ja, ja väga palju ikkagi ja saime kokku ja kohtusime ja no ta oli väga-väga mänguline naisterahvas. Eks ta oli ka õpetaja ja võib-olla ta teadis, kuidas lihtsalt lastega toimetada või tegutseda või kuidas neile tegevust anda. Ma mäletan, et ma väga palju veetsin aega suveti vanaema juures koos oma onupoja Üllari venna Rünno poja Keviniga. Me mängisime ka sellist huvitavat mängu, et me lugesime aja peale. Noh, kuna ta oli eesti keele õpetaja, siis me tegime ka koolivaheajal kõvasti õppetööd ja ma mäletan, et ma lugesin õudsalt aeglaselt. Või olen ma siiani loen seal vist mul emast, sest Üllar loeb väga kiiresti, ta hammustab raamatutest läbi, aga mina ikkagi nagu võtan ja vaatan ja eriti kui ma loen mingit filosoofilist teksti, siis ma võin mingit lauset lugeda teinekord 10 korda ikkagi saamata aru või siis saamata iga kord või saades iga kord erinevalt aru. Ja see alati meenutab mulle seda, kuidas ma istusin sellesama köögilaua taga, millest Üllar siin juba tegelikult rääkinud on. Võimalik mina ühel pool, Kevin teisel pool lauda ja vanaema seal keskel ja siis vanaema alati pani stopperi käima, võttis minut aega ja meie pidime vaikselt lugema ja lõpuks kokku lugema, mitu sõna me jõudsime. Ja noh, ma tegelikult arvan, et mu mälu petab. Sest et ma ei mäleta päris täpselt neid suurusjärke, kui palju sõnumi jõudsime lugeda, aga ma teadsin, et Kevin tegi mulle alati vähemalt kolmandikuga ära. Aga ometi see oli, see oli üks tore tore tegevus, mille vanaema meile välja mõtles ja välja pakkus. Võib-olla selle pealt ma just hiljem natukene kuidagi nagu rohkem lugema hakkasin või ma sain aru, et ma loen aeglaselt, aga see ei pea nii olema. Ma võin ju saada paremaks, võib-olla mitte parimaks, aga paremaks alati. Ja, ja ma arvan, et see võib olla ärgitas mind just natukene tööd tegema selles vallas, ma nägin oma nõrkust ja sain selle tugevuseks või tugevamaks. Üllar, kas sinu elus on episood ka nõukogude armeega seoses? Hea all ma käisin kahel või kolmel korral sõjakomissariaadis üks kord siis keskkoolis kui kontrolliti ära nii-öelda valmidus õige pea minema. Teinekord, kui ma olin tulnud lavakunstikateedrisse ennast arvele võtma, vaadati üle. Ja kolmas kord, kui ma viisin neile ametliku teate või ametliku paberi psühhoneuroloogiahaiglast, et panen kõlbmatu See oli üks nendest väga levinud trikkidest. Ma küll ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, et kes sellele võimalusele ligi pääsesid ja kes mitte, aga millegipärast see loominguline seltskond just näitlejat, muusikut ja nii edasi oli püsiseltskond sealsamas haiglas. Olla tegelikult nagu see teema, et, et ega nad ei pruugigi ollagi. Et ega arstil ei olnudki vaja sinna väga palju juurde kirjutada. Jah, no ma käisin traditsioonilist rada, mis oli lavakunstikateedris kuidagi nagu kombeks. Olin ka kolm nädalat seal sees, selle klausliga, et õhtuti sain käia erialatundides. Missuguse veidrusi sina tegid siis ma olen kuulnud väga mahlaseid lugusid ja ikkagi inimestel on fantaasiat. Millise lipuga sa õhtul ringi käisid või, või mida sa nõudsid endale. Ma võtsin ikkagi enne konsultatsioone ikka professionaalide käest teada kindlalt, mis töötab just nimelt oma nimesid ei nimeta, aga päris tõsist ja samal ametil töötavate inimeste käest kes said väga hästi aru, aasta oli 88, sinimustvalge lehvis, eks ole, me ju ei teadnud, mis juhtub ja kuidas juhtub. Tegelikult vaatasid Eesti arstid ka juba mu meelest täitsa julgelt selle pilguga, et mida vähem me tegelikult oma poisse sinna kuskile Nõukogude Liidu äärealadele või keskpaika saadame, seda parem on. Ja ma ei pidanud seal üldse teesklema või mängima või kella peale üles ärkame voodi täis laskma, eks ole, ja ütlevad näete, jälle siin aju lihtsalt lasen alla, kuidas ma seal kasarmus hakkama saan. Nüüd ma räägin sellest psühhiaatri jutuga, meis kõigis on teatavat kõrvalekalded ja neid tuleb lihtsalt natuke võimendada. Kui sa hakkad seal mängima midagi, noh, seal on ilmselgelt need tohtrid näevad lihtsalt läbi ja ma arvan, et mind nähtigi läbi. Aga käitute nii, et et ma ei pidanud minema nõukogude armeesse, nii et minu kogemused on sellised. No ja siis teatrikool sai edasi minna ja tuli tutvus Tiinaga ja siis ühel hetkel sündis meie praegune kolmas vestluskaaslane, siin Karl Robert, kas sa mäletad seda päeva, seda ööd? Hooaega hästi, no kui me täna juba rääkisime sellest Karl Robert ja lava ja, ja näitleja saatusest alates sellest hetkest, kui ta täidis sündimata põnni siis tegelikult sünnitusmajja läksime, otse Ugala teatrilavalt. Oli hooaja lõpuball, sel korral tutvustati siis kuut seitset noort näitlejat, kes, kes me olime lõpetanud lavakooli, läinud Viljandi teatrisse palgaliseks näitlejateks. Kui neid oli ära tutvustatud, juhatati siis etteaste ruumi, kus oli kaetud väike laud, šampanja ka, et me saaksime seal pokaalid tõsta. Ja kui Tiina selle vokaali oli siis tõstnud ja võib-olla sealt ka veidi rõibanud, ütles ta, et kuule, et nüüd on minek. Pool 11 õhtul hilja ta haiglasse me läksime ja null null 56 oli kar. Kähku oli Karl Robert sündinud, see on täiesti müstiline sellest hetkest kuni kuni selle hetkeni, kui kui poeg mu kätele anti, läks vähem kui kaks ja pool tundi. Ära hakka mulle rääkima seda ja mul on üks kogemusele. Kus ma püüdsin olla väga korralik turva ja ma olin ka, ma sain kiita üldiselt sünni, turva. Kaks kaks last on palju seal ikka topelt. Ta petaks. Vaatan sinu otsa ja kui sa mõtled oma lapsepõlvele ja esimesed jälle peale seda, seda ma kahtlustan, seda ei ole keegi siin saates veel mäletavad, kuidas ta sündinud on, aga kui sa hakata rääkima nendest hetkedest, mida sa arvad end mäletavad, siis mis su silme ette kerkib? Sa mainisid siin kusagil ju, et sa oled nagu Rakvere poiss tegelikult sa said ju elu esimese otsa päris mitu aastat Viljandis sealsamas Viljandis elada. Sest mina vist mäletangi tegelikult neid samu Ugala teatri pikki koridore, natukene värelevad võbelust, ärevust, õhus, teatri õhustiku, mingil määral sellist sinakat tossu, sest tol ajal või seal toas suitsu teha natukene sinakas, õhk lookleb lampide all ja, ja inimesed on valmistumas millekski, millest mina veel aru ei saa. Kui ma Viljandis elasime, siis me elasime ühes majas, kus ma hiljem teatrikooli ajal ka ise elasin. Viiekordne kortermaja ja ma käisin lasteaias sealsamas selle maja taga. Ja siis ma mäletan mingeid hetki, kuidas. Ma pidin üksi minema kodust välja, teades, et ema ja isa või siis emb-kumb, on akna peal vastas ja lehvitavad mulle kohe, kui ma lähen teisele poole maja ja ja nad näevad ilusti, kuidas ma astun lasteaia uksest sisse. Mingeid selliseid hetki, kus ma avastasin alles lasteaias, et ma unustasin üldse selja taha vaadata, unustasin üldse vaadata, et kas nad on seal ja kas nad lehvitasid mulle, siis ma jooksin tagasi ja siis enam kedagi ei olnud. Aga noh, see, mis tähendas, et ma rõõmuga läksin sinna lasteaeda, et ma olin, olin valmis ja läksin sirgeselgselt ise üksi, astusin uksest sisse, sain aru, et mu sõbrad on juba siin, ootavad miljonid, me oleme kõik valmis mängima hakkama. Sellest piinast sina Tiina pääsesite, et oleks pidanud lapsega pool päeva lasteaias passima ja tehes oma südame kiviks uksest välja astuma, jättes nutva lapse sinna, nagu tihti juhtub. Ei viimine on mul küll väga teravalt meeles, just nimelt sedapidi see oli äärmiselt raske ja võiks öelda, isegi hüsteeriline, kui see väike poiss seal teispool klaasi lihtsalt läänes kasvataja süles ja tahtis läbi klaasi järgi tulla, isegi seisab ta siin ja küsisin, et kuule, me teeme nüüd ärme jäta hinnata seda ei kuule nii, saa, proov hakkab, lähme ja mingi alguse periood tegelikult, aga see nii roosiline ka ei olnud nagu Karl Robert sind mäletab, et tal olid mingid väljaelamata valud või mingisuguseid hingelised traumad, mis seal väike laps sai saada, sest et iga kord, kui ta ära sai toodud noh mitte nüüd iga kord, aga, aga väga tihti kuluseks kaks, kaks tundi vähemasti selle peale, et teda maha rahustada ja ja ta lihtsalt röökis ja jooksis, et ühe korra jooksis isegi endale armi otsa ette, mis on siin näha, vastu uksepiida. Aga siis jah, juhtus midagi sellist täitsa ootamatult, et hakkas ühel hetkel ise kippuma ja päris viimased ajad track enne Rakveresse tulekut siis minu meelest käisid tõesti ise. Ma jäingi mõtlema, kas me julgesime tõesti sellist asja teha, tänapäeval on see minu meelest keelatud. Rino andmist minust ikkagi, eks ju neli aastat noorem, aga, aga selles mõttes, et me ei käinud vist koos lasteaias, vot seda ma ei mäleta. Ma mäletan küll, et kui Riinu käis veel lasteaias, siis käisin mina tal vahepeal külas juba koolipoisina Niuke vilistlane vilistlasena tähtsa suure mehena, eks ole, käisin, vaatasin oma kasvatajaid ja õpetajaid, vist tuleb õpetajad restorani neile nii-öelda siis olid kasvatajad. Aga noh, minu arust ka nad ikkagi kasvatasid. Tundsin ennast väga uhkelt ja tähtsalt, et mina olen selle kõik juba läbi läinud. Mille poole tema veel teel on. Kooli ajal ma mäletan, kuna vanematel on selline tihe graafik või natukene nagu teistsugune graafiku, kui võib-olla enamustel Eesti vabariigi kodanikel siis siis tihti nad tulid, saabusid öösel alles pool üks või pärast kahteteist kuskilt väljasõidult koju ja selleks ajaks muidugi meie olime juba magama läinud. Aga seda teades mega hommikul õega ärkasime kuidagi ise. Ma mäletan veel ka mingeid aegu, kui, kui ei olnud ka äratuskella ja ei olnudki ka vaja äratuskella. Me läksimegi kell üheksa magama ja ma ärkasin juba ise kella seitsmest üles. Ema oli õhtul kõik valmis pannud, mida ma hommikul vajasin, krõbinad ja müsli. Ja me sõime hommikul kõhu täis ja läksime, läksime kooli ja täiesti ise saime hakkama sellega ja ei olnud mingit küsimust. Kui lihtne või keeruline tegelane sa enda arvates isale emale kodus olid? Ma arvangi, et alguses ma olin üsna tubli poiss või noh, ega ma ka ei tea, et nad või osanud ka ennast nagu kõrvutada või kellega ma oskasin ennast võrrelda või. Kohusetunne oli mul nagu olemas ja, ja ma saingi aru, et koolis käimine on väikese inimese töö. Eks mul oli ka hea kasvatus selles mõttes, et ma alati pakkisin oma koolikoti juba eelmisel õhtul valmis, panin omal järgmise päeva riided õhtul valmis, selles mõttes, et, et kogu see mingi selline süsteem, mille ma iseendale lõin, nende toega, andis mulle vabaduse seal sees nagu siis ennast hästi tunda või vabalt tunda või muidugi ma pärast kooli käisime poistega mööda tänavaid ringi jooksmas, sõitsime ratastega, meil oli selline rattaga rattasõidu gäng. Me elasime neljakesi, mina, Karel Kristian, Arnold Kareli ja Arnold iga. Me käisime veel ühes klassis ka, nii et me läksime alati kolmekesi kõik koos kooli alates mingi neljandast, viiendast klassist me saime alati seitse, 45 maja ees kokku ja läksime koos, meil on sihuke mõnus, väga toitev rutiin. Ja kui me tulime koolist tagasi, siis siis me võtsime rattad ja võtsime linna pealt veel sõpru ja sõitsime Rakvere vahel ratastega ringi, alati väsisime kuidagi õhtul õigel ajal ära, läksime koju, sõime õhtust ja, ja läksime magama ja hommikul ärkasin ma jälle ise enne kukke ja koitu kui kell seitse. Küll aga mingil hetkel muutus natukene selliseks, et et ma nagu enam vaata et midagi muud ei tahtnudki teha, kui nagu väljas olla, või juhtus niimoodi, et Arnold oli selline noormees, kes pärast kooli pigem tahtis oma pea kohe mujale suunata, võttis ratta, läks õue sõitma, et siis õhtul enne magamaminekut kõik koolitükid ära teha, aga Karel oli vastupidine poiss, kes läks koju ja kõigepealt õppis ära, et siis õhtul rattaga sõita. Aga mina kuidagi sattusin olema nende mõlemaga õues. Tihti juhtuski niimoodi, et ma läksi, kõigepealt võtsin Arnold iga kõige kaks-kolm tundi rattaga ringi ja siis tuli Karel välja ja siis Arnold läks tuppa ja siis me sõitsime Kareliga ja siis minul jäiki jäidki koolitööd tegemata ja siis mingil hetkel läks natukene nagu lappesse, sest et siis hakkas kuhjuma mingeid asju, millega ma ei saanud hakkama oma jõudnud lihtsalt puht füüsiliselt ja ajaliselt ja siis juba neid kuhjuse kõhkilise kuhugi kuhjus, mingeid halbu hindeid ja siis ema sai ühel hetkel teada, et ma etteütluses ma olen etteheitlustes alati väga halb olnud. Ometi ma olen, eks ju, minu vanaema on eesti keele õpetaja ja kõik need jutud, aga, aga ma ei tea nagu kuidagi ei oska nagu kuulmise järgi kirjutada. Ja siis ühel hetkel ma mäletan mingeid umbes mingi nädal aega järjest oli selline hetk, kus olin väga palju etteütluseid järjest läbi kukkunud ja siis me pidime need kõik järgi vastama ja siis ma ikkagi kella kaheni seal emaga kirjutasin, õppisin ja püüdsin aru saada, et nagu mis sõnad nüüd kokku ja lahku käivad ja kus need komad tuleb panna ja jääd siis siis ühel hetkel tabas teda ootamatult, et muidu nagu hea ja tore poiss on nüüd kuidagi lasknud käest selle selle ja, ja me peame, peame kõik kambakesi nagu tagasi aitama. Sa mäleta isa ka istumas sinuga nokitsemas midagi ja ma mäletan isa ja matemaatikat just nagu, kus ma tõesti olin äkki kuskil kuuendas klassis, kui hakkab tekkima see, et matemaatikast enam üldse aru ei saa, sest et noh, tulevad juba mingid siinused, koosinused, agendid ja see korraks lööb noore mehe pea, kes kes tegelikult tahaks nagu kõike teha korraga lööb nagu sassi, sest et ta peab suutma oma fookust suunata ja hakkama neid valemeid mõistma. Aga siis ma mäletan küll selliseid hetki, kus me isaga koos istusime ja, ja kui me kumbki ei saanud tegelikult aru öelda, paha poiss, minus sai hoogu juurde, kes, kes natukene vahepeal läks ju kätestis protestis kätte mitte sellepärast, et ta teab, mida ta öelda tahab, vaid vaid just ei, me saame, me tahame oma vabadust, meil on mingi sihuke revolutsiooni hing minus filos nagu lõi küll ja, ja see sellele poisile ma sain nagu hoogu küll just selle pealt, et misasja ma minu isa, kes teab kõike, jah, ei oska ka neid matemaatikat lahendada, seega see võib olla käibki meil kõigil üle jõu, andke meile armu ja rohkem vaba aega. Ma isegi olen väga õnnelik, et sellel ajal ei olnud niisugust asja nagu e-kool kus sa saad ju kohe teada, mis juhtub, eks ole, seda praegusel hetkel võid minna online ja vaadata, kuidas, kuidas tal on koolis läinud. Nii nagu minu lapsepõlves ka Karl Roberti puhul oli see, et need jamad tulid ju aegu hiljem välja. Et see on tegelikult ju kuskilt kohati isegi parem kui mingi mingi kamm on kusagile ära juhtunud ja paar päeva hiljem saavad vanemad teada, siis on see tegelikult kuskil juba ära lahenenud, aga kui sa saad kohe ja valuliselt hetkel teada, et kõik kutt kukkus läbi etteütlusega no siis, siis tuleb kohe ka midagi ettevõtte, eks ole, et see etteütlus ikkagi toimiks kuidagi inimsõbralikuma koolisüsteem siis ma ei tea Niisugune nagu rangus, on sul mingi suhe sellega oma oma nooruspõlvest. Kuidagi nagu ei olnud aega nende probleemide tekitamiseks või selles mõttes muidugi ma tegin mingeid sahkermahker, ma mäletan meeletult mingeid hetki, kui koolis oli niisugune aeg, et koguti söögiraha, küsisin vanematelt, eks ja 130 krooni söögiraha läksid, maksin selle ära, et siis nädal aega saan koolis lõunat süüa ja mingil hetkel oli poiste seas väga populaarseid siukseid spinnerid, mis tõmbad käima v keerlevad ja võitlevad omavahel ja hommikul TV3s käisid need multikad ja kõik teadsid nagu, millest me räägime ja kõik teadsid, mis on kõik, kelle lemmik ja nii, ja siis noh, ma vahepeal tegin sellist trikki küll, et ma ei viinud üks nädal seda söögiraha, mõtlesin, et ma pean vastu oma seitse tundi koolis, söövad vaid ostsin endale selle raha eest Spilleri vanematele muidugi midagi ei öelnud. Noh, see tundus õige minu seisukohast, sest et ma sain aru, et ega neil ei ole no aga väga palju raha ja ma ei saa nendega käia mööda poode ja öeldi, et ma tahan ja tahan, tahan seda ja tahan seda, sest et noh, see ei olnud võimalik nagu teadsin, mis, mis seisud meil on või mis seisud on väitlejatele, kuidas nad ongi iga päev ära ja tegelikult ega see rahaga puu otsas ei kasva. Siis ma lihtsalt mõtlesin, et noh, kõige ausam on teha niimoodi, et mitte anda seda raha, mis nad on valmis mulle selle söögiraha eest välja käima nendele setu tädidele, vaid ma ostan selle eest endale spinn eri, mina olen rahul. Olgu, ma pean kannatama natukene rohkem, aga ma tulen õhtul koju ja teen endale pelmeene. Ja siis siis on jälle hästi mingeid selliseid asju või selliseid seiku ma ikka tegin ja ja kuna ma enne rääkisin, eks ju siin, et kui Viljandis elasime, siis meie maja taga oli lasteaed. Siis hiljem, kui me Rakverre kolisime, siis meie maja taga oli meie muusikakool, kus me õega käisime ja, ja veel niimoodi, et, et meie vanemate ja, ja nii-öelda lastetoa aknast nägi täpselt sinna minu flöödiõpetaja klassiruumi, nii et väga tihti sai ema vaadata, mida ma mängin ja kui oli kevadine päev ja meil olid muusikakoolis aknad lahti, siis emaga kodus täiesti toimetuste kõrvale kuulis ja kuulas, mida, mida ma mängin ja kui kuidas mul see välja tuleb ja siis hiljem, kui ma tulin koolist tagasi, siis ta kohe ütles mulle, et kuule, vaata siin ikka see ükse kiirem kohteks siin, sa peaksid natukene võib-olla hingamise peale mõtlema või et otsin neid kohti, kus hingata saadet, et sul see paremini välja tuleks. Ja see kuidagi nagu lõimu ka vahepeal rivist välja või ootate, Nad jälgivad kogu aeg, peavadki kogu aeg, mida ma teen, ja siis selle tõttu ma võtsin veel mingeid riske, et ma vahepeal läksin tõesti muusikakooli ja jutumärkides muusikakooli, sest et ma tegelikult lipsasin solfedžo klassiaknast välja ja läksin poistega hoopis parkuuri tegema, kuhugi teatriparki. Aga ometi, noh, ongi, me tegime parkuuri teatripargis, nemad toimetasid teatris oma maja tagant, lipsasin minema, et nad teadsid alati kõike, mul oli tunne, et nad neil on alati nagu silm peal, aga, aga mingil määral ma ise tundsin, et see on nagu okei või et see on õige või et ma pean seda vabadust endale lubama. Nii et isa versioon on ikkagi kokkuvõttes see, et poiss oli hea ja korralik ja sul ei ole väidad mitte ühtegi halli karva, ega sa oled palju, ei ole ka muidugi tema pärast pähe tulnud. Ei mäleta küll, et oleks mingeid tõsiseid teemasid olnud, et tütrega ükskord selline case, kus ma olen pidanud käima, kus, kuidas seda ka nimetada alaealiste asjade komisjon või kus ta sattus tütarsis mingisse olukorda kus tütarlaste gängid omavahel jõudu katsusid? See oli veel minu enda sünnipäevale, ma mäletan, kui ma käisin Marii Ingriin kahekesi kuulamas, mis siis öeldakse, aga et Karl Robertiga oleks midagi sellist juhtunud? Ma küll minu meelest ei olnud. Meil on, ma olen politseile jäänud ühe korra vahele, kui ma olin alaealine ja natukene alkoholi tarvitanud. Kannil loll juhus või kuidagi ma mäletan, kõndisime poistega viiekesi nagu laiad lehed mööda mööda autoteed ja siis me märkasime, politseinikud tulevad. Ja kuna mina kõndisin just kõige keskel ja sõbratarid kõik jooksu ja valisid kõik neli ilmakaart ära, siis ma sain aru, mina pean olema see viies, kes. Muidu ma oleks kellelegi kaasa jooksnud ja siis, kui me kahekesi oleks koos kätte saadud, siis oleks ju ebaaus olnud, aga mis selleks sai, sellest tõesti ei tea? Ei, see lahenes ka niimoodi, et, et mind viidi sinna jaoskonda. Teil oli mõlemal etendus tol õhtul kuskil te olite kuskil reisil või noh, kuskil linnast väljas. Ja, ja siis nad lasid mul lõpuks lihtsalt satise koju jalutada, ma andsin ise neile allkirjad ja ütlesin, et no ma olin 17 tegelikult juba nagu kohe-kohe saamas nagu täisealiseks. Et ma võtsin ise kogu vastutuse ja andsin allkirjad ja maksin vist äkki söögirahaks söögirahast enamvähem jah, see oli ka trahvi 108. Mis pilguga sa oled oma isa vaadanud kõrvalt nooruspõlves? Eks ma alati olen vaadanud alt ülesse, noh ma arvan, et see on mingil määral on ka loomulik, võib-olla kõik lapsed ka seda teevad või noh, eks me lasteni püüame märgata, mida nemad teevad ja, ja seda nagu järgi teha, omamoodi, kuidagi võimendada või noh, ma olen kuidagi hiljem märganud, et mina, minu õde ja Üllar, et kui me kolmekesi näiteks koos kõnnime, siis me kõnnime nagu üks pardipere, sest et meil on kõigil jalad veidi väljapoole ja no ma arvan, et see ei ole mitte ainult võib-olla siis mingi geneetiline kood, mis, mis ütlebki meile, et meil ongi selline suur väljapoolsus, vaid see mingil määral tuleneb ka sellest, et et ma olen kõrvalt näinud, kuidas tema seda teeb ja kui enesekindel ta selle juures välja näeb. Ja siis ma olen sinnapoole nagu püüelnud. Et ma olen tahtnud seda ise ka nagu saavutada. Aga jah, või noh, niimoodi alt üles olema kindlasti vaadanud talle ja, ja noh, muidugi ma teadsin, et ta on näitleja teatris ja ega ma ei saanud veel varakult aru, nagu, mis see teater on või või mis rollide seal mängib või et mida ma mäletan neid mingeid segaduse hetki, kui ma olen publikus ja näen, et mul ema ja isa laval, aga nad suhtlevad hoopis teistmoodi üksteisega kui. Ma olen harjunud või. Aga noh, muidugi eks läbi aja on see, et Üllar on olnud minu isa, tekitanud meeletult erinevaid tundeid. Mingitel hetkedel olen ma seda väga nautinud, mingitel hetkedel olen ma tundnud, et ma juba sellepärast olengi tehtud mees, et mul on sellised vanemad koolis näiteks õpetajad, lauluõpetajad alati panid mind esiritta laulma suuresti võib-olla sellepärast, et ma olen näitlejate lapsi, ei karda esinemist. Ometi ma tean, et et ma ei ole kaugeltki kõige parem laulja. Ema on rääkinud ühte värvikat lugu. Selle sama poisi Kareliga seoses, kellest ma siin korraga rääkisin, kes, kes oli alati hästi kohusetundlik ja pärast kooli esimese asjana ära õppis. Siis siis, kui Karel meie juures kodus käis, mingil hetkel me Me salvestasime raadiot, tegime raadiot või noh, nagu ma siin praegugi teeme, et noh, meil olid tühjad kassetid. Ühe panime lindistama, teise pealt lasime muusikat ja siis samal ajal laulsime sinna peale või siis rääkisime mingeid päevakajalisi teemasid ja nii siis siis ema on alati rääkinud sellest, kuidas, kuidas mina proovisin ja püüdsin ja forssisin ja tahtsin laulda ja, ja noh, niimoodi kirg silmist sähvis. Aga häält eriti ei olnud. Aga Karel, kes oli vastupidi, väga tagasihoidlik poiss ja kui ma teda olin piisavalt palju julgustanud ja öelnud, laula sina ka siis ta lihtsalt laulis nagu väike ingel, niimodi, kõik jäid kuulama ja kuulatasid ja no eks ma mingil hetkel sain ka aru sellest, et mul ei ole kõige parem hääl ja siis ma hakkasin märkama seda, et et okei, võibolla mind lükatakse tanki nagu sellepärast, et mu, mu vanemad on näitlejaid ja et ma ei kohku selle eest tagasi. Ja siis mingil hetkel just vastupidi, ma tundsin, et Mulle ei jäeta justkui ruumi selleks nii-öelda mina olemiseks. Oodataksegi seda, et ma oleksingi noh, kas siis väike Üllar või, või väike sihuke teatritäht, aga ma nagu mingitel perioodidel just ei tahtnud seda ise ja hakkasin just selle vastu protestima ja tahtsin sellest ennast lahti rebida. Ja just nagu vastupidi, tundsin, et, et see on seal tahak ja see on see miski, mis mind alla vead. Katsetasin sinna Viljandisse. Siis nagu Üllar ka ühtlasi, aga ma tegelikult ei olnud väga palju ette valmistanud on muidugi, olid ette valmistanud. Ma olin raamatuid lugenud, ma olin viinud ennast kurssi nende asjadega, mida mult sealt oodatakse ja ja ma olin ikkagi väga närvis ja väga tahtsin seda saada, sinna saada või neil katsetel nagu ennast heast küljest näidata, aga ma ei teadnud, nagu, mida sa veel tähendab. Mingil hetkel ma enam ei mäleta päris täpselt, kes see oli. Aga, aga kui oli umbes kolmas voor lähenemas, ma vist sain ühe esimesest voorust ja, ja nii edasi esimesest päevast justkui teise nende tüüdide päevadesse sain edasi ja siis sealt enam edasi ei saanud. Siis ma mäletan, kuidas enne seda, kui kui teatavaks tehti, kes edasi saab, ütles üks katsetajatest, mulle kuuleb järgmisesse vooru, saad ikka Üllar Saaremäe visa. Ja siis ma sain aru, et aga mina ju katsetan, mitte tema ja komisjoni, vaata seda, kes on tema vaid, vaid nad vaatavad seda, kes olen mina ja noh, kuidagi selle tagajärjel hakkasin ma ka endas kahtlema. Ja tihti, kui me endas kahtleme, siis ei suuda väga nagu midagi tugevat toota, võib-olla ja ja tegelikult teine aasta lavakas oli ka sees mingi kahtlus, mis minu nagu kuidagi välja sõi või mis ma ise tundsin, et see juhtub või, või sai nagu kirstunaelaks, sest et ma mäletan umbes samal hetkel samas niisuguseid teise vooru lõpus vastu kolmandat vooru, kui ema helistas mulle ja küsis, et kuidas nagu läheb, siis mul oli ka mingi selline mentaalne projektoun. Kus ma ütlesin, kuule, vist ei lähe, ma ei taha, ma ei tea, ma tunnen, et kõik on nii akadeemiline ja ma kaon ära inimesena siia sisse. Et ma tahaksin nagu kuidagi rohkem personaalsust. Aga selle võrra tundsin ma küll, et kolmandal korral, kui ma sinna Viljandisse sattusin ja sealt uksest sisse astusin siis ma teadsin kohe, et see on täpselt see koht, kus ma tahan olla. Üllar sa poisi peale mõtled, siis kas sõnaga kasvatamine, tekib seal mingisugune emotsioon või tunne on seal midagi niisugust, mida sa oled teadlikult elus proovinud temaga või ka tema õega teha või, või läbi viia, et ma ei oska isegi õiget sõna leida. Aga kindlasti ei ole mul mingit meetodit olnud õnneks või ma olen lootnud, et seal võib olla eeskuju ja kui on mingid teevad, millel on vaja rääkida, siis neil teemadel rääkida. Mis puudutab selliseid kogemuse edasiandmist, siis sellised teoreetikuna ei pea sugugi tugevaks mille tõttu ma ei taha, ega vististi oskagi olla ka näiteks õppejõud. Et see nõuab sellist just nimelt teoreetilist baasi, et need asjad lahti rääkida, ära oodata, kuni kuri hakkavad need resultaadid ilmnema. Ja siis võib-olla veel üle korrata. Et ma arvan, et ka selle nii-öelda kasvatamise juures on, on minu rida olnud pigem vähemasti ma loodan, selline näitlik eeskuju, et Ma käitun nii ja kui on vaja, siis ma kommenteerin ühte või teist. Aga otseselt sellist asja, et nüüd istume maha, räägime asjad selgeks, eks ole. Kui leib kukub maha, siis tõstad üles, annad suutses, sellepärast on tööd tehtud. Ma ei mäleta ennast selliseid moraalijutlusi pidamas või, või mingisuguseid õpikutarkusi iseenda tõdede pähe väljaütlemised. See, mis on minu mõttekäik, et kui sa oled näinud pealt oma vanemate lahkuminekut, siis ma justkui eeldan, et sa proovid teha oma elus niimoodi, et su enda lapsed seda olukorda ei peaks nägema või kogema. Sinu rada on teistmoodi siiski läinud ja sa ei ole jäänud kal Roberti emaga kokku. Kas nendel hetkedel, kui see kõik sündis ja sai selgeks, et nii läheb? Esiteks, kas see mõttekäik oli tuttav ka sulle, mida ma just praegu kirjeldasin ja teiseks, mida sa siis sellistel hetkedel pead enda jaoks läbi mõtlema, et jääks majja rahu? Ma püüdsin olla niivõrd palju olemas ja mis seal kõige veidram. Et minu, selline keevaline ja väljapoole suunatud temperament ja tegevus ainult teatrisse teatrisse leidis ühel hetkel ka sellise väga mõnusa kanali. Et olles koos oma lastega elades eraldi, suutsin õppida keskenduma ainult neile välja lülitada ennast igasugustest tööprobleemidest või mingisugustest, käsilolevatest erialastest või muudest probleemidest. Et ma. Mulle tundus, et ma õppisin kuidagi palju rohkem nende jaoks olemas olema. Aga eks keerulisi perioode oli tütre puhul ma seda eriti tajunud, aga Karl Robert tõmbus küll see sattus just sellisesse puberteediikka, kus ta nagu tegelikult nagu distantseerus ja see oli küll raske, et ei saanud enam ligi või Ühel ühel hetkel ei saa nagu enam pojaga nagu jutule. Ja see kestis mingi aeg, mitte õnneks väga pikalt, aga aga nõustuge puberteedi. Raskemad raskemad ajad et ta pigem istus kuskil kardina taga ja oli vait ja, ja, ja luuletusi kirjutas luuletusi, mis kõlab palju paremini kui see, et kui keegi trotsi peatakse, uksi kinni, eks ole, ja süüdistab sind iga oma liigutuse ja silmapilguga. Muidugi, eks me kõik unistame sellest, et me suudame elada oma elu ilma puhtandit kirjutamata pärast. Me elaksime vigadeta, aga, aga noh see on ju kahjuks etteprognoosimatu siiski, mismoodi see elu läheb? Sul oli ikkagi raske hetk, siis. Noh, ma praegu tunnen, et see oli jällegi nagu positiivne, sest et ma hakkasin naisterahvaid austama meeletult. Ma sain kuidagi aru, kui, kui keeruline on emal just üksi, kuidas ta peabki nii minu kui Riiluga, et meil on ka mingid oma tujud, eks ju, ja me tahame nõuame oma osa. Sellevõrra ma siis nõudsin nagu vähem või võla kadusin, kadusin nii-öelda. Kaotasin talle nõudlikkuse, vaatasin, et tema saaks ise toimetada ja pigem püüdsin teda toetada, just nagu läbi selle olla parem poeg jah, või võinud olla, olla ka nagu abiks või noh, nii palju kui ma oskan ja nii palju, kui ma saan aru üldse, mis, mis nagu toimub. Sest ega minule noh, ma ei usu, et see, et et nad nagu otsustasid eraldi edasi minna, oleks kuidagi nagu laastavalt mõjunud, ma arvan, et pigem mitte, sest et igal juhul parem puhas õhk kui mingi elekter. Ja noh, mitte et ma seda elektrit ka nagu palju tajunud oleksin küll, aga mingitel kordadel ikka või noh mitte nii värvikaid seiku, kuidas, kui Üllar räägib, eks ju, et tema isa oli ukse ukse maha löönud või või peegli peegli sisse visanud, siis seda mitte, aga, aga ometi nagu lapsed tajuvad ära, kui, kui midagi on korrast ära. Inimesed, kes on otsustanud koos elada, võiksid ennast või 11 tähendab kallistada iga päev, eriti, kui majas on veel väike laps, siis ta näeb, milline jõud võib olla armastusel ja kuidas see rahu võib sinnasamma koju ka tekkida, palju. Väga lihtsalt. Et olgugi, et me ajame väga aktiivset elu kuskil laias ilmas, aga siis, kui me koondume kodusse kokku, siis see õhkkond võiks olla nagu vastuvõtlik ja, ja selline toetav ja hell ja ja, ja selline kallistav õhkkond. Ja kui ma sain ühel hetkel aru, et meie kodus nagu sellist õhkkonda väga tekki, pigem on igaüks, kas siis nagu võtnudki, onju töö koju kaasa või, või tegeleb ka kodus olles mingite muude asjadega, mitte sellega, et me olemegi kodus ja me olemegi kõik koos ja olemegi kohal siin ja tegelema üksteisega vaid ikkagi oldi mõtetes kuskil mujal, siis paistis mulle see nagu ainukene loogiline järeldus, et mingil hetkel peab neid muid asju mujal tegema. Jah, nagu üllam tegelikult ütles, mina ei saa seda otsustada veel, kas see on õige või või mitte, aga minu jaoks see tundus küll selline, et noh, tähendab, kuidas ma ütlen. Pettunud elu lõpuni ennast ja meid, vaid nad võtsid vastasele julguse üksteisele otsa vaadata ja endasse vaadata ja mõista, et et me oleme kaotanud selle rõõmu, mis meid alguses Üheks suunas ja me oleme erinevad. Praegusel hetkel. Aga seesama suhtlus, tõrge, mida isa siin natuke aega tagasi kirjeldas, kuidas sina seda endale seletad ja kuidas te sellest üle saite? Mina seletan seda endale kuidagi nagu läbi selle, et ma sain ühel hetkel aru, et nüüd pean mina kõike tegema, mina pean õele süüa tegema, pean endale süüa tegema, ma pean vaatama, et kõik oleks korras. Ma pean ema nii palju aitama kui võimalik, ma pean teda toetama nii palju kui võimalik, ma pean olema mees majas mis, mis tegelikult oli, olid kõik, need ei olnud nagu asjad, mida minut kui meil on, oodati vaid nüüd, kui ma oleksin suutnud ühte või teist teha, siis see oleks lihtsalt olnud positiivne. Aga kuna ma ise ei saanud sellest tegelikult aru ja arvasin, et ma pean nüüd hakkama täitma Üllari kohustusi siis. Ma arvan, et ma tundsin, et ma ei saa sellega hakkama ja ma tundsin, et, et et kuna ma ei saa sellega hakkama, siis ma olen süüdi selles, et ma ei saa sellega hakkama. Ja siis asetasin selle süü nagu ülleri peale, et see tema lahkumine jättis mulle mingid ülesanded, millega nüüd mina hakkama ei saa ja tänu sellele tekkis mul võib olla mingi väike trots tema suhtes mõneks mõneks perioodiks, aga tegelikult see ju nii ei ole ja tegelikult ju vanemad ei lähe lahku laste pärast või selle pärast, et et nüüd kuidagi neile jäta mingid kotid musta pesu, vaid vastupidi, see on õhu puhastamiseks. Ja noh, mina lihtsalt rumala noore poisina arvasin, et et mul tuleb teha midagi rohkemat, kui ma juba olin, aga aga see vist oli viga. Nojah, aga vaata ka väga need ongi ju esmakordsed asjad selles elus kõigi jaoks. Sellist valemit õnneks ei ole olemas või et no kuulge, valem, vanemate lahkuva valem selleks puhuks, kui sa oled kolmeteistaastane, ei saa oma emotsioonidega hakkama. Tagantjärgi ma nagu tunnen lihtsalt, et ma ei, ei olnud meelega kuidagi halvasti meelestatud Üllari suhtes, vastupidi mulle pigem mulle sobisse, et nad on ema ja isa, mitte nad ei ole vanemad kuskil võla. Et mulle sobis, et ma sain nendega erinevates kontekstides kokku, kohtusin erinevates ruumides erineval ajal. Mul on küll väga kahju, kui, kui ma nagu tagantjärgi kuulen, et ma ikkagi olen nagu mõni on Tallinn olin eemal. Ei, eks ma muidugi. Räägivad loomulik, eks ma tajusin ka muidugi seda perioodi märksa valulisem, kui ta tegelikult reaalselt olla võiks, aga sa juba lähed sellise süükoormaga enda sees. Nüüd on niimoodi ja, ja iga pisikenegi mitte vastatud, pilk annab sulle kindluse teha, nüüd ongi niimoodi ja nüüd ma peaks kuidagi teisiti, talle ligineb. Aga kuidas ma seda kõike teen? Ja selle asemel, et minuga juttu rääkida, haarab ta oma rula, eks ole, säästab õue. Nojah, hea küll, iial. Aga lihtsalt sellepärast, et minul on kuidagi tekkinud mingi üks rutiin, üks graafik ja kui sina sinna tuled, siis ei oska mina sellesse suhestuda, vaid, vaid mul on tunne, et oot nüüd ma pean siis sinuga olema, aga kui ma midagi tegema peale, siis see juba annab mingi väikse trotsi ja mul oli ju plaanis minna rulaga sõitma saaks mina ka, kui ma läksin poistega rulaga sõitma, jäin ikkagi pärast, nagu ei olnud seal ka kohal, vaid olin ikkagi mõttes nagu, et vot, aga kus siis? Aga äkki ma nüüd solvasin teda või kas tal on tunne, et ma nüüd ainult käingi tema juures siis kui mul on tal uusi laagreid? Ja noh, eks need ongi väga huvitavat tegelikult erinevad eluetapid, mis ühele mehele või ka poisile ju kogeda antakse, kui ma mõtlen enda elu peale, eks ole, oma vanemate mustreid pidi või, või enda elu peale nüüd Karl Robert Mariin kriini mustrit pidi, et nad, me küll tahame, et ei kattuks, aga mingil põhjusel nad kuskilt kohast kippusid kattuma. Vähemalt minu minu näite puhul ma usun, et on palju neid inimesi, kes täiesti teadlikult oskavad elada teisiti. Ja võib-olla see on ka seesama etega. Me õpime elama, et ei oska ju kohe elada ja teada, kuidas õigesti käitumine on selleks tulevased veadest ära teha, et ühel hetkel kahekesi targalt siin raadiosaates Juttu rääkida. Aga ma olen väga tänulik, et te seda tegite, õppetunnid ja läbielamised ja meenutused-mälestused, selle saate sisu ongi. Üllar tänan. Karl Robert, oli rõõm, aitäh. Nii et isa ja poeg Saaremäe olid täna külas. Selle saate nimi on käbi ei kukumäe. Nädala pärast kohtume taas kõike head.