Tere kuulajatele, keda huvitab, kuidas käib käsi käbidel ja kändudel. Tänased külalised, nii isa kui poeg on sattunud samale rajale. Näitleja on nii Üllar Saaremäe kui ka tema poeg Carl Robert oma osa meie juttudest saab ka teater, aga põhiliselt uurime mustreid ja nendega tuvust. Isa ja poja lapsepõlves. Kuidas tajuti oma vanemaid, mis värvides ja läbielamisega on meelde jäänud esimesed eluaastad ja kuidas hoida suhteid, kui pereelus kisub kiiva? Minu nimi on Sten Teppan, head kuulamist. Üllar tere tulemast vikerraadiosse. Tervist ja poeg Karl Robert on ka kaasas näha. Tere. Muide nagu praegugi kuulda oli, on kaunis keeruline seda kahe nimelist kombinatsiooni välja öelda käigu pealt. Kas sa oled kuni tänase hetkeni Üllar oma poisi suhtes? Just hõikad teda niimoodi ametlikult on nagu nimi kunagi pandud sai või sul on mõni lühem ja mugavam variant. Poole pöördumiseks juba enne sündimist kutsusime Tiina Välbergiga teda robiks. Ja see oli veel sellel ajal, kui tegelikult nii-öelda loote valgustusi otseses mõttes ei toimunud läbivalgustus ja et me tegelikult ei teadnud kuni sünnini, et tuleb ilmtingimata meessoost tegelane, et vabalt oleks võinud tulla ka tütarlaps ja see oleks sama suur rõõm olnud meile, aga kuna me kutsusime teda robiks, otsustasime, et Robide vann ja Robi Robina taga sündis Harr Robert nimi Robert on mulle väga meeldinud ammusest ajast. Tiina pakkus Karl ja siis Andres Noormets oli see, kes langetas meie eest raske otseselt pange siis mõlemad. Karl Robert. Selle saate pealkiri käbi ei kuku, tuleb lausest käbi ei kuku kännust kaugele, aga samas ei ole kusagil kirjas, et siin saates külas käivad inimesed peaksidki olema ühe eluala esindajad, et teevad sisuliselt sama asja. Aga teie puhul siis on ikkagi näitlemine, teatrimaailm kui selline osutunud kutsumuseks, millest mööda pole saanud. Üllar, kas saab väikest viisi imestad ka või üldse mitte, et poiss on sattunud ikkagi samasse kohta, ma ei tea, kas see on sulle üldse oluline kunagi olnud aga niimoodi on need rajad kulgenud. Väga niimoodi ei utsitanud küll ja samamoodi ka ema Tiina juutsitanud kar Robertit. Need ilmtingimata peab tuleviku pilgu suunava näitlemise poole. Aga kusagil keskkoolis hakkasin tajuma tema keskkoolis siis et see hakkab teda huvitama, kuigi ega ta vist väga tõsiselt räägid, sellest vast ise neid esimesi sisseastumisi vähemasti esimest sisseastumist teatrikooli, kuhu ta ei pääsenud. Võib-olla ei võtnud. Aga niimoodi näitlejate lapsena on ta ikka ju päris titest peale, mis titest sündimata beebist peale laval olnud, et karroboti esimene roll on tegelikult sündimata neegri laps. Kuigi, kuigi tegelane, keda mängis tema ema oli valge tüdruk, aga siis ta oli neegripoisiga patu värki teinud ja ja see oli meie diplomilavastus. 15. lennul, lõpetasime 92. aastal, samal aastal, kui Karl Robert sündis ja praktiliselt viimase aasta, kui me mängisime meemaiku, Kaarin Raidi ken igatses, lavastuses oli Karl Robert kogu aeg kaasas. Tegelikult on see päris lahe, et ühel näitlejal, tema päris päris esimene roll on ema kõhus ja mängidagi sündimata beebit. Sa oled ravi ikkagi kas siis piisavalt rumal või piisavalt jäärapäine, et sa ei saa aru, kui sulle öeldakse ühe korra ei ja veel hullem, sa ei saa aru, kui sa oled teistel, ei, öeldakse. Ma siis räägin nendest samadest teatrikooliastumistest, et sa läksid kolmandat korda ikka häbematus stab inimeses olema, eks. Jah, ei, absoluutselt, peab, kindlasti peab ja kuidagi ma ise tundsin ka, et need kolm korda olid ka võimalikult, et erinevad üksteisest. Ja kuidagi nad kasvatasid mind ka, aga väga mingites erinevates suundades ja just needsamad nii-öelda aastad, mis ma, mis ma peale hakkasin nende aegadega, kui ma siis nii-öelda kooli sisse ei saanud, et pärast seda esimest katsetamist ma otsustasin vabatahtlikult, et ma lähen, teen selle ajateenistuse ära. Panin ennast ise kirja koos oma kalli sõbra Reijo liivastega, kellega me olime koos 12 aastat koolis käinud, otsustasime, me saime niimoodi septembris alles aru, et kuule. Aga nüüd ongi ju nii, et me ei saanud kumbki kuskile kooli sisse vahimiga aasta aega tühja või? Ei, aga lähme, teeme midagi, lähme teeme ja me käime kaitseväes ära, teeme, saame selle asjaga ühele poole, siis me ise kirjutasime. Kaitseressursside ametisse, sooviksime väga tulla. Meid kutsuti kaitseressursside ametis ülevaatusele ja meile öeldi, et noh, kõik kohad on täis, et ei ole mingit vaba kohta, aga kui me istusime viimase arsti kabinetis? Me olime viimased kaks poissi seal kabinetis ja siis telefon helises, öeldi, et kuulge, kaks poissi jätsid tulemata tapale kaks kohta vabanesid, et kas teil on keegi, kes tahaksid minna, me olime just sealsamas täiesti uskumatu ja otsustasime, et jah, me lähemegi juba nädala pärast läksime ja tegime selle selle kaheksakuuse rotatsiooni ära. Ja siis aasta hiljem, kui ma lavakasse tahtsin proovida. Pärast seda, kui ma sinna sisse ei saanud, otsustasin ma, et ma hakkan Tallinnas siis nii-öelda tööinimese elu elama ja vaatan, kuidas kuidas sellega läheb. Hakkasin tööle restoranis Rataskaevu 16 ja see kogemus andis mulle veel rohkem kinnitust sellest, et võib-olla teater on just miski minu jaoks. Olles restoranis töötades ja kohtades iga päev uute inimestega märgates, kui erinevad nad on, kui veidrad nad on, samas kui autentsed, nad kõik on selle juures, mida nad teevad. Kui erinevad väärtushinnangud inimestel on aga samas, kuidas mingi baas või mingid juured on meil kõigil nagu samad või sarnased siis see sütitas mind mind veel rohkem ja, ja ajendas mind veel rohkem raamatuid lugema ja veel rohkem vaatama nagu endast kaugemale ja vaatama. Mis see elu üldse on või see inimeseks olemine üldse on ja kuidagi läbi selle saime aru, et teatrikool võib-olla õige koht selliste küsimuste jaoks küll. Paneme perekonnaseisud paika, sina, Karl Robert, olete praegu iseenda peremees algusest lõpuni ja kõik on nii. Nonii, Üllar, sinu elukaaslane on praegu Ketlin. Sul on Tiinaga üks laps veel. Ehk siis Karl Roberti õde Marii Ingriin, kes tegeleb, millega on jõudnud praeguseks, kuhu? Ta õpib Viljandi kultuuriakadeemias aitab sellele täpselt temperatuuri korral kultuurikorraldus ja just mis ühte otsa pidi võib ka teatrisse tuua. Teistpidi võib võib viia kuskile kontserdi korraldamist või muude kultuuriga seotud üritustemaadele. Ja nüüd on sul kodus pisikesed kaksikud, kes on ikka veel väga pisikesed ja, ja ma isegi imestan, et sul silm lahti seisab siin ja suudad meiega vestlust arendada. No tuleb suuta, et ega nemad ei küsi. Täna 24 tunni jooksul, ma eeldan, on kolm, kolm tundi olen maganud, aga mul veidral kombel ei tulnudki und, sest et mul oli võimalik päevake enne välja puhata, et ma täna olingi ainult nende päralt. Terve öö on, see teistmoodi on seal väga teistmoodi võrreldes aastatega 20. Kaks või 20 kuus-seitse tagasi on absoluutselt teistmoodi. Sest et sellel ajal ma olin väga püsimatu ja püsimatus kestis. Ma pakun 30.-te lõpuni mul isegi või suisa 40.-te alguseni, kus mulle kogu aeg tundus, et ma pean igal hetkel midagi tegema, mul peab olema kogu aeg midagi töös, laste hoidmine, lastekarjas olek nüüd küll see asi ei ole, milleks ma siia ilma sündinud olen, milleks ma õppinud olen. Et kui me räägime päris esimest kogemust seal 90.-te algus Karl Robertiga siis olid need asjad nagu kuidagi isegi rahulikumad kui siis, kui, kui sündis tütreke. Sest samal aastal 96. aastal, kui tema sündis, võtsin ma Rakvere teatri kunstilise juhi peanäitejuhi kohustused, hakkasin teatrit nii-öelda muidugi kollektiivselt ega ma üksi üles ehitama ja, ja siis läksid kogu see aur eneseteostusele. Ja, ja just nimelt see püsimatus on, on see märksõna, et väiksed lapsed ja kogu see nii-öelda Berendus oli, oli nüüd küll viimane asi, millesse ma suutsin nii-öelda sajaprotsendiliselt sukelduda või sinna sinna anda oma oma panust, et ma olen väga palju õnne selle eest ka süüdistanud. Aga teisipidi noh, mul on olnud üks elu ja selles vanuses. Ma olin 20 kuuene, siis kui, kui ma Rakvere teatri peanäitejuhiks läksin antakse sulle üks riiklik teater ja sul on kõik õigused ja voli otsustada, siis peaks olema pururumal, kui seda mitte kasutada, mida ma tegin 21 aastat järjest. Nüüd loomulikult selles vanuses, kus ma praegu olen, on kõik need tornemised ühel pool ja praegusel hetkel, mille üle ma olen väga rõõmus iseenda puhul ongi see, et, et mul ei ole kuhugi kiiret ja ma keskendubki neile ka väike mõnus ootusärevus on selle töö järel, aga aga need lapsed on ikkagi praegusel hetkel number üks ja ma loodan, et ta niimoodi jäävadki, et ma oskangi seda nooruses tegemata jäänud. Isa elu võib olla nüüd siis ära tunda ja ära elada. Üllar, kui sa mõtled oma lapsepõlvekodule, mis seal toimus, kes seal olid, mis sul silme eest läbi jookseb? No see küsimus käivitab mitmedd pilt. Ma olen pärit Kohtla nõmmelt. Ida-Virumaalt. Lapsepõlves ümbritsesid toredad ja soojad inimesed mõlemad vanaemad-vanaisad ema, isa, kes küll läksid lahku, kui ma olin seitsme-kaheksa-aastane, aga hoolimata sellest väga tihe läbikäimine ja isaga. Kui ma mõtlen pildi peale kusagilt ajast, enne seda, siis eelkõige meenuvad mulle sellised laupäeva õhtud, kus me vennaga oleme mässitud rätikutesse väidan toodud saunast kes ise istub, kelle põlve peal ja, ja selline soe, turvaline eksistents, pliit ragiseb, vanaema toob ühte või teist lauale. Isa ja olud muutuvad õhtu edenedes aina rõõmsamaks. Ja minul on väga hea olla ja ma tahan, et sa mitte kunagi ära ei lõppeks. Või siis, kui me juba pärast venna vere kooli minekut emaga kahekesi elasime. Kui ma juba ise hakkasin nii-öelda suuremaks ja teadlikumaks kasvama, kui seep, punk, rocki või hevi metalit, kuulasin päris valju saundiga ja ema õpetajana väga viisakalt ukse kinni pani andes mulle minu privaatsuse, mis esimesed päris esimesed mälupildid on, see on üks väga konkreetne. Ja ma arvan, et see ei saa olla kellegi teise poolt mulle räägitud, sest et ema oli läinud kooli oma õpetajatööd tegema, mina olin jäänud isaga koju. Isa töötas sellel ajal kaevanduses, eeldatavasti öises vahetuses, päeval tavakaas oli kirjutuslaud, mille peale oli pandud klaas piima või leid isale, et kui ta üles ärkab või oli see minule vaevalt et mulle sest lind toidet ikka täis ja panin täpselt selle kirjutuslauapikkune, mis võib siis olla päris päris väike. See kõrgus. Ja ma mõtlesin selliseid mõtteid. Ma olen nüüd kolmeaastane, väga täpselt mäletan, võtsin selle klaasi piima ja valasin ühte mängu autosse, kuna ma arvasin, et see on see bensiin, mis sinna sisse käib, isa magas seal kõrval ja siis ma mäletan ta suurisilmi ja täiesti abituid liigutusi pärast seda, kui ta pidi hakkama tervet seda klaasitäit diivanilaua kui põranda pealt kokku koristama. Väsinuna töölt tulles rääkima emast. Ta oli väga armastav inimene ja väga soe ja väga ettehooldav, mõnikord isegi tundus, et võib-olla natuke liiga palju, aga samas vastavalt siis minu kasvamisele oskas ta kuidagi alateadlikult anda seda hingamisruumi või olid mingid teemad, millest ta eriti ei rääkinud. Mis puudutas näiteks poiste ja tüdrukutevahelisi erinevusi? Ta oli sellest põlvkonnast, eks ole, kus võib-olla see oli kuidagi teema, millest ei räägita ja küll sa jõuad nende teadmisteni ise. Minule ei sokutatud mingisuguseid eneseabi õpikuid nagu avameelselt abielust või, või poisist sirgub mees või mis raamatud need nõukogude ajal olid kuhugi raamaturiiulisse Robin uudia musketäride vahele nagu paljudele minu klassivendadele. Ta ütleme neid teemasid vältida. Aga kõige muu osas, mis puudutas kas kultuuri või kirjandust. Selles vallas oli ta väga pädev ja haritud inimene. Aga loomulikult, eks ole, mingis 13.-st aastast, kui ma juba hakkasin hoopis teistsugust muusikat kuulama, kui tuli soovi kontserdist, eks ole, siis ta tihtilugu ei saanud aru, mis tähendab nii nagu mina tänapäeval ei saa tihtilugu aru, mis jura need noored kuulevad. Aga laseb, ongi paraku see põlvkonna erinevus. Jaa, ta pühendas kogu oma elu nii uhkelt, ütlen küll. Minule ja minu vennale. Pärast isast lahkuminekut ei otsinudki ta endale uut elukaaslast, sõpru tal muidugi oli, kellega tantsuõhtutel käia. Kas see tähendab, et ta kehastas samaaegselt nii-öelda head ja halba politseinikut, ehk kui niisugused olukorrad, mis lahendamist vajasid, siis siis kuidas ta käitus? No pedagoogina oli tal väga suur pagasi teada, kuidas ühel või teisel hetkel peab lapsega käituma. Aga ta andis ka väga palju armumulle. Ta küll kasutas terminit, mida ma hakkasin täiesti kartma ja isegi võiks öelda vihkama. Kuule, sa oled õpetaja, poeg, kuidas sa niimoodi käitud? Niimoodi, ütles ema, ise ela ise ja sa oled ju õpetaja, poeg, sa teed mulle häbi. Mis tähendab seda, et kui natukene veidralt ringi hakkasin käima riietuses vennalt saadud mingisugune meremehe jope haaknõeltega, eks ole, külgedelt kokku tõmmatud ja vanaisa kirsad jalas ja niuke oma väljast täiega punkrokkar, eks ole. Siis ta tihtilugu ütles, et kuule, Kohtla-Nõmme rahvas räägib, et noh, kas Saaremäe lehti poeg on siis nüüd nii vaene, et ta peab sellistes kaltsudes käima, aga ma suutsin endale selgeks teha, mis see tähendab, mis subkultuur nagu punkliikumine on ja kuulas ja ütles, et hea küll, peaasi, et sa pätti ei tee. Et siis on kõik hästi ja kuidas on üks asi, mida, millest ma olen alati kinni pidanud, kuni lõpuni välja, et ma püüdsin käituda nii, et temal ei oleks halb ja etav, minu pärast ei peaks häbenema või midagi üle elama, et et isegi kui mul oli mingeid sekeldusi, millest ma ei tahtnud, et ta teada saab, aga, aga ma aimasin, et ta saab, siis ma rääkisin need asjad kõik ette ära. See on naljakas, kuidas inimestel ma räägin nüüd endast tekkinud kuvand kellestki teisest, kes avalikus ruumis liigub nagu sa ise näitlejana, eks oleks olnud valmis siinsamas mürki võtma. Et öelda, sa muud ei teinudki ainult päti. Ei vaata, see mulle mingil mingil hetkel meeldis, kuni teatud hetkeni see päti tegemine, see oli rohkem siuke poisi poisikese ulakus aga kõnet aastate kogunedes, et kui juba seal olles hilisteismeline minu kambajõmmid hakkasid tegelema sõna otses mõttes kuritegevusega kui neid hakati tabama kas kuskilt poodidesse või kioskites, sissemurdmisel või õige õigele kellelegi ikka noh, niimoodi lõuga andmise puhul, et oli arst vaja kutsuda või mis tahes siis ma tegelikult taandusin sellest ringist, et. Ja seda just põhjusel, et ema nii-öelda säästa või olid seal muud. Kollektsioonides ema säästa loomulikult, aga muud kalkulatsioonid eelkõige see, et see ei olnud minu mõistus, hakkas tööle, mõistus hakkas tööle, jah, et vaata, see on selline murdehetk. Ma usun, et see on igal inimesel elus olnud, kus ta, kus ta saab aru, et see ei ole see maailm, kui mina tahan kuuluda, kui see alguses on olnud selline lõbus või veidi ulakas poistel tembutamine. Aga kui see läheb samm-sammult, ainult nagu ohtlikumaks ja jõhkramaks, mis su vere keema paneb, et me peame, lähme käime täna, kuule, lähme vaatame seal seal ühes või teises mahajäetud majas, et lähme murrame sinna sisse, siis need tundusid mulle olevat ikka täiesti need need teed, kui midagi kaasa lihtsalt ei läinud ja ei läinudki. See, et sa hakkasid punkariks ja olid osa subkultuurist nii-öelda No ma olin rohkem niuke nelja seina punkareid. Kohtla-Nõmmel oli vaid mõni üksik. Aga mida see sinu kohta rääkis, see ikkagi ju peegeldab, ma arvan inimese kohta mõndagi kogu tausta ja tema ümber olevaid inimesi, seda keskkonda. See, mis ma ütlesin nelja seina vahel, et ma olin, ma olin pigem see punkar, kes, kes ei joonud õlut ja läksin ikkagi kooli, aga, aga aga kodus ma olin selline tõsine. Ja kuidagi ta minu jaoks oli ka noh, paraku oli selline eestlased ja, ja muulased, see süsteem siiski, et, et ega, ega sealkandis pidid sa tihtilugu enda eest seisma füüsiliselt. Et sa oled sellest rahvusest, kes sellel maal nimega Eesti elab. Mis sinu puhul markantsem näide sellest enda eest seismisest võiks olla. Ma olen vist üks 14 vastu olnud või ja ikkagi siin istud ikka silist, on jah. See oli kummaline, üks-ühele, tihtilugu ei julenud tulla, ma tegelesin maadlusega, ma olin päris päris selline sportlik tüüp, sellel ajal, aga, aga üks kahele ei ületasid ka tulla, aga, aga kuidagi nagu sellisesse ringi tõmmata ära, siis oli selge, et nii okei, siit nagu väga-väga terve rahaga ei lähe, siis tasus alati esimesena virutada, siis vähemalt selle au said endale pärast olid verine ja läksid koju. Ema ütles, et nii juhtus, nats, näed, juhtus niisugune värk. Ei, ma rääkisin ära, aga ma ei hakka vabandama. Komistasin bussi trepil või mida tahes. Natuke varasemasse aega tagasi, kas seitsme-kaheksa-aastane poiss sinu näitel jagas ära? Miks ema isa lahku läksite ja kuivõrd see sind mõjutas? Ma jagasin ära, küll seal on, oli üks konkreetne põhjus oli alkohol ja ta oli ülimalt hea kaminameister praktiliselt iga nädal kooli ta kusagil tööl ja loomulikult anti lisaks tööteenistusele kaasa ka siis mingisuguseid klaasist sõpru. Et ühesõnaga, ta murdus ühel hetkel ja ja ma saan aru, et see ei olnud kummalegi kerge. See otsus, aga seda nad tegid, jäädes mõlemad elama Kohtla-Nõmmele sellesse väikesesse armsasse kohta ja läbisid kuni kuni kuni isa surmani minu meelest väga hästi küsimuse teine pool, et kuidas see sind mõjutas. Kuna ema, nagu ma rääkisin, oli nii nii olemas ja nii soojust ja turvalisust pakkuv siis ma ei tundnud otsest puudustest, ma, ma kohtusin kaisaga. Et ta ei elanud küll meil, aga niisuguse isa-poja asju me saime ikkagi arutleda, ajada ta oli olemas. Ma kuskilt kohast arvan, et see võis olla isegi õige valik, kuigi mina ei taha nende asjade üle otsustada. Hiljem juba juba aastakümneid hiljem küll ema ema arutles selle teema üle, et ta võib-olla oleks pidanud käituma teisiti, ikkagi püüdma suunata või välja välja kannatada. Ma ei tea, et noh, nagu ikka inimesed teatud eluetapil hakkavad elu peale tagasi vaatama ja mõtlema selle üle, mida nad valesti on teinud, aga sa enam ei suuda ju seda parandada. Sellistes olukordades läheb asi teinekord perevägivallale. Kas sina pidid nägema niisugustesse? Otsest vägivalda, füüsilist vägivalda ei olnud, küll aga selliseid ehmatavaid purskeid, kui, kui ta oli näiteks võtmed ära kaotanud, leida lihtsalt oma maadleja jalaga ukse maha selle asemel, et oodata, et keegi natuke keerab. Aga noh, praegu seal jumala cracki või kui talle ei meeldinud enda enda välimust peeglis, siis ta vihkas lihtsalt peegli puruks. Aga see kõik oli nagu iseenda vastu, et ta kätte ei tõstnud ei ema ega, ega oma laste suunas kordagi, aga ta pigem pigem tegevmaadluse maailmaga. Et kas sulle tundub, praegu tagasi vaadates said sa omal ajal mõne kerede liiga palju või liiga vähe. Lase ja sattus olema ju see aeg, kui keretäis ikka hanti anti, küll jah. Et, aga mingisugust hirmsat peksu küll ei näe, eks mingisugused Latakad rihmaga olen muidugi saanud ja ja pidanud ise õuest vitsa tooma minema, aga seal seal tuli alati kasutada seda tarkust tasu väga kiiresti tagasi säästa. Juured rahunevad selle aja peale maha, kui mina ma vitsadega tulen. Ja eks see pedagoogiline nipp oligi, et mine too omale vitsad, eks ole, et sa lähed ja valid ja siis sa mõtled, et selles Irakaga Jeesukeid valitektide õrnevaid, eks ole, juba selle valikuga nemad maha rahunenud, ma ise aru saanud. Ja reeglina pärast seda, kui ma vitsakimbuga ilmusid, midagi mingisugust mõisa talli ei toimunudki. Peksu mõisatallis, isa oli ka sihuke äkilise loomuga nagu ma ise. Tema suutis tihtilugu kiiresti andestada või pigem läbi arutada ka paar sirakat isa käest, ma olen ikka saanud jah. Aga vähemalt nii palju ma panin tähele, et ta ikka jälgis, et pandlaga pool eespool ei oleks. See, et ema oli õpetaja, pani sind koolis rohkem pingutama ka või? Ei. Sel hetkel polnud see asjaolu tähtis. Põhikooli kaheksa aastat, esimesed seitse aastat valasin ikkagi minna nii nagu loodus andis. Esimesed kolm aastat nendest oli mu enda ema klassis. Siis ma olin nelja-viieline, neljandast klassist tekkis meeletu kolmede rahe. Aga kusagil seitsmenda klassi paiku sain aru, et minu eest keegi ei õpi ja mitte keegi ei ehita mulle minu enda elu. Ja siis ma võtsin ennast kokku ja ma lõpetasin nelja viieliselt põhikooli. Ja sellel ajal oli selline uhke asi nagu autahvel. Ja küll mu ema oli õnnelik, kui minu pilt oli autahvlil kaheksandast klassist. Terve aasta olin autahvlil ja sain diplomi mõne üksiku neljaga. Põhimõtteliselt põhikooli lõpetasime väga uhkelt. Kas Karl Robert, sina oled oma isa vanematega kohtunud? Isaga sa kohtusid küll kahjuks ainult sedasi kuuekuune ja istusid isa süles sealsamas minu poolt eelnevalt kirjeldatud köögis, kus praksus pliita ja vanaema tõi ühte neist lauale. Ja et mu vanaisa nagu ei saa öelda, et mäletaksin aga vanaemalehti, siis Üllari ema temaga küll temaga küll ja, ja väga palju ikkagi ja saime kokku ja kohtusime ja ta oli väga-väga mänguline naisterahvas. Eks ta oli ka õpetaja, võib-olla ta teadis, kuidas lihtsalt lastega toimetada või tegutseda või kuidas neile tegevust anda. Ma mäletan, et ma väga palju veetsin aega suveti vanaema juures koos oma onupoja Üllari venna Rünno poja Keviniga. Me mängisime sellist huvitavat mängu, et me lugesime aja peale. Noh, kuna ta oli eesti keele õpetaja, siis me tegime ka koolivaheajal kõvasti õppetööd ja ma mäletan, et ma lugesin õudsalt aeglaselt. Või noh, ma siiani loen seal vist mul emast, sest Üllar loeb väga kiiresti, ta hammustab raamatutest läbi, aga mina ikkagi nagu võtan ja vaatan ja eriti kui ma lolle mingit filosoofilist teksti, siis ma võin mingit lauset lugeda, teinekord 10 korda ikkagi saamata aru või siis saamata iga kord või saades iga kord erinevalt aru. Ja see alati meenutab mulle seda, kuidas ma istusin sellesama köögilaua taga, millest Üllar siin juba tegelikult rääkinud on võimalik, mina ühel pool Kevin teisel pool lauda ja vanaema seal keskel ja siis vanaema alati pani päris stopperi käima, võttis minut aega ja meie pidime vaikselt lugema ja lõpuks kokku lugema, mitu sõna me jõudsime. Ja, ja noh, ma tegelikult arvan, et mu mälu petab. Sest et ma ei mäleta päris täpselt neid suurusjärke, kui palju sõnu me jõudsime lugeda, aga ma teadsin, et Kevin tegi mulle alati vähemalt kolmandikuga ära. Aga ometi see oli, see oli üks tore tore tegevus, mille vanaema meile välja mõtles ja Välbakud. Üllar, kas sinu elus on episood ka nõukogude armeega seoses? Hea on, ma käisin kahel või kolmel korral sõjakomissariaadis, üks kord siis keskkoolis kui kontrolliti ära nii-öelda valmidus õige pea minema. Teinekord, kui ma olin tulnud lavakunstikateedrisse ennast arvele võtma, vaadati üle. Ja kolmas kord, kui ma viisin teile ametliku teate või ametliku paberi psühhoneuroloogiahaiglast, et panen kõlbmatu. Ma käisin traditsioonilist rada, mis oli lavakunstikateedris kuidagi nagu kombeks. Olin ka kolm nädalat seal sees, selle klausliga õhtuti sain käia erialatundides. Missuguseid veidrusi sina tegid siis, millise lipuga sa õhtul ringi käisid või, või mida sa nõudsid endale? Ma võtsin ikkagi enne konsultatsioone ikka professionaalide käest teada kindlalt, mis töötab just nimelt oma nimesid ei nimeta aga päris tõsist ja samal ametil töötavate inimeste käest kes said väga hästi aru, aasta oli 88, sinimustvalge lehvis, eks ole, me ju ei teadnud, mis juhtub ja kuidas juhtub. Tegelikult vaatasid Eesti arstid ka juba mu meelest täitsa julgelt selle pilguga, et mida vähem me tegelikult oma poisse sinna kuskile Nõukogude Liidu äärealadele või keskpaika saadame, seda parem on. Ja ma ei pidanud seal üldse teesklema või mängima või kella peale üles ärkame voodi täis laskma, eks ole, ja ütlevad, näete jälle siin. Ma ju lihtsalt lasen alla, kuidas ma seal kasarmus hakkama saan. Nüüd ma räägin sellist psühhiaater juttu, aga meis kõigis on teatavat kõrvalekalded ja neid tuleb lihtsalt natuke võimendada. Kui sa hakkad seal mängima midagi, noh, seal on ilmselgelt need tohtrid näevad lihtsalt läbi ja ma arvan, et mind nähtigi läbi. Aga, aga käitute nii, et et ma ei pidanud minema nõukogude armeesse, nii et minu kogemused on sellised. No ja siis teatrikool sai edasi minna ja tuli tutvus Tiinaga ja siis ühel hetkel sündis meie praegune kolmas vestluskaaslane, siin Karl Robert, kas sa mäletad seda päeva, seda ööd? Hooaega hästi, no kui me siin täna juba rääkisime sellest Karl Robert ja lava ja, ja näitleja saatusest alates sellest hetkest, kui ta mängis sündimata põnni, siis tegelikult sünnitusmajja läksime otse Ugala teatrilavalt. Oli hooaja lõpuball, sel korral tutvustati siis kuut seitset uut noort näitlejat, kes, kes me olime lõpetanud lavakooli ja läinud Viljandi teatrisse palgaliseks näitlejateks. Kui neid oli ära tutvustatud, juhatati siis etteaste ruumi, kus oli kaetud väike laud, šampanja ka, et me saaksime seal nii-öelda pokaalitas ta võdina, selle vokaali oli siis tõstnud ja võib-olla sealt ka veidi rõibanud, ütles ta, et kuule, et nüüd on minek. Ja kell oli pool 11 õhtul. Hilja ta haiglasse me läksime ja null null 56 oli kar, kähku oli Karl Robert sündinud, see on täiesti müstiline sellest hetkest kuni kuni selle hetkeni, kui kui poeg mu kätele anti, läks vähem kui kaks ja pool tundi. Mega sooritus ei oska mõelda. Natuke kuulen, kuidas. Ära hakka mulle rääkima seda ja mul on üks kogemusele. Kus ma püüdsin olla väga korralik turva ja ma olin ka, ma saingi. Ta üldiselt sünni turvakaks kaks last on palju. Vaatan sinu otsa, kui sa hakata rääkima nendest hetkedest, mida sa arvad end mäletavad, siis mis su silme ette kerkib. Sa mainisid siin kusagil Joe'd, et sa oled nagu Rakvere poiss, tegelikult sa said ju elu esimese otsa päris mitu aastat Viljandisse. Siis elada, sest mina vist mäletangi tegelikult neid samu Ugala teatri pikki koridore natukene värelevad. Lookleb lampide all ja, ja inimesed on valmistumas millekski, millest mina veel aru ei saa. Kui ma Viljandis elasime, siis me elasime ühes majas, kus ma hiljem teatrikooli ajal ka ise elasin. Viiekordne kortermaja ja ma käisin lasteaias sealsamas selle maja taga. Ja siis ma mäletan mingeid hetki, kuidas. Ma pidin üksi minema kodust välja, teades, et ema ja isa või siis emb-kumb, on akna peal vastas ja lehvitavad mulle kohe, kui ma lähen teisele poole maja ja ja nad näevad ilusti, kuidas ma astun lasteaia uksest sisse. No mingit sellist hetke, kus ma avastasin alles lasteaias, et ma unustasin üldse selja taha vaadata, unustasin üldse vaadata, et kas nad on seal, kas nad lehvitasid mulle, siis ma jooksin tagasi ja siis enam kedagi ei olnud. Aga noh, see, mis tähendas, et ma rõõmuga läksin sinna lasteaeda, et ma olin, olin valmis ja läksin sirgeselgselt ise üksi, astusin uksest sisse, sain aru, et mu sõbrad on juba siin ja ootavad, mil me oleme kõik valmis mängima hakkama. Sellest piinast sina Tiina pääsesite, et oleks pidanud lapsega pool päeva lasteaias passima ja tehes oma südame kiviks uksest välja astuma, jättes nutva lapse sinna, nagu tihti juhtub. Ei, see üleviimine on mul küll väga teravalt meeles, just nimelt sedapidi, see oli äärmiselt raske ja võiks öelda, isegi hüsteeriline, kui see väike poiss seal teispool klaasi lihtsalt Läänes kasvataja süles ja tahtis läbi klaasi järgi tulla, isegi seisatasin ja küsisin, et kuule, me teeme nüüd ärme jäta hinnata seda ei kuule, nii, ei saa provokab. Ja mingi alguse periood tegelikult, aga see nii roosiline ei olnud nagu Karl Robert sind mäletab, et tal olid mingid väljaelamata valud või mingisuguseid hingelised traumad, mis seal väike laps sai saada, sest et iga kord, kui ta ära sai, toodud mitte iga kord, aga aga väga tihti kulus üks, kaks, kaks tundi, vähemasti selle peale, et teda maha rahustada ja ja ta lihtsalt röökis ja jooksis, et ühe korra jooksis isegi endale armi otsa ette, mis on siin näha, vastu uksepiida. Aga siis jah, juhtus midagi sellist täitsa ootamatult, et hakkas ühel hetkel ise kippuma ja taris viimasel ajal track enne Rakveresse tulekut, siis minu meelest käisid tõesti ise. Ma jäingi mõtlema, kas me julgesime tõesti sellist asja teha, tänapäeval on see minu arust keelatud. Kooli ajal ma mäletan, kuna vanematel on selline tihe graafik või natukene nagu teistsugune graafiku, kui võib-olla enamustel Eesti vabariigi kodanikel siis siis tihti nad tulid, saabusid öösel alles pool üks või pärast kahteteist kuskilt väljasõidult koju ja selleks ajaks muidugi meie olime juba magama läinud. Aga seda teades mega hommikul õega ärkasime kuidagi ise. Ma mäletan veel ka mingeid aegu, kui, kui ei olnud ka äratuskella ja ei olnudki vaja äratuskella. Me läksimegi kell üheksa magama ja ma ärkasin juba ise kella seitsmest üles. Ema oli õhtul kõik valmis pannud, mida ma hommikul vajasin krõbinad ja müsli. Ja me sõime hommikul kõhu täis ja läksime, läksime kooli ja täiesti ise saime hakkama sellega ja ei ole mingit küsimust. Kui lihtne või keeruline tegelane sa enda arvates isale, emale kodus olid ma arvangi, et alguses ma olin üsna tubli poiss või noh, ega ma ka ei tea, et nad või osanud ka ennast nagu kõrvutada veel, kellega ma oskasin ennast võrrelda või? Kohusetunne oli mul nagu olemas ja ma saingi aru. Koolis käimine on väikese inimese töö, eks mul oli ka hea kasvatus selles mõttes, et ma alati pakkisin oma koolikoti juba eelmisel õhtul valmis, panin omal järgmise päeva riided õhtul valmis, selles mõttes, et, et kogu see min mingi selline süsteem, mille ma iseendale lõin, nende toega andis mulle vabaduse seal sees nagu siis ennast hästi tunda või vabalt tunda või muidugi ma pärast kooli käisime poistega mööda tänavaid ringi jooksmas, sõitsime ratastega, meil on niisugune rattaga rattasõidu kanning. Me elasime neljakesi, mina, Karel Kristian, Arnold Kareli ja Arnold iga. Me käisime veel ühes klassis ka, nii et me läksime alati kolmekesi kõik koos kooli alates neljandast viiendast klassist me saime alati seitse, 45 maja ees kokku ja läksime koos, meil on sihuke mõnus, väga toitev rutiin. Ja kui me tulime koolist tagasi, siis siis me võtsime rattad ja võtsime linna pealt veel sõpru. Sõitsime Rakvere vahel ratastega ringi, alati väsisime kuidagi õhtul õigel ajal ära, läksime koju, sõime õhtust ja läksime magama ja hommikul ärkasin ma jälle ise enne kukke ja koitu kell seitse. Küll, aga mingil hetkel muud tusse natukene selliseks, et et ma nagu enam vaata midagi muud ei tahtnudki teha, kui nagu väljas olla või juhtus niimoodi, et Arnold oli selline noormees, kes pärast kooli pigem tahtis oma pea kohe mujale suunata, võttis ratta, läks õue sõitma, et siis õhtul enne magamaminekut kõik koolitükid ära teha, aga Karel oli vastupidine poiss, kes läks koju ja kõigepealt õppis ära, et siis õhtul rattaga sõita. Aga mina kuidagi sattusin olema nende mõlemaga õues. Tihti juhtuski niimoodi, et ma läksin, kõigepealt võtsin Arnold iga kaks-kolm tundi rattaga ringi ja siis tuli Karel välja ja siis Arnold läks tuppa ja siis me sõitsime Kareliga ja siis minul jäiki jäidki koolitööd tegemata ja siis mingil hetkel läks natukene nagu lappesse, sest et siis hakkas kuhjuma mingeid asju, millega ma ei saanud hakkama, ma ei jõudnud lihtsalt puht füüsiliselt ja ajaliselt ja siis juba neid kuhjus jõhvis kuhugi kuhjus, mingeid halbu hindeid ja siis ema sai ühel hetkel teada, et ma etteütluses. No ma olen etteütluses alati väga halb olnud. Ometi ma olen, eks ju, minu vanaema on eesti keele õpetaja ja kõik need jutud, aga, aga ma ei tea nagu kuidagi ei oska nagu kuulmise järgi kirjutada. Ja siis ühel hetkel ma mäletan mingeid umbes mingi nädal aega järjest oli selline hetk, kus olin väga palju etteütluseid järjest läbi kukkunud ja siis me pidime need kõik järgi vastama ja siis ma ikkagi kella kaheni öösel emaga kirjutasin, õppisin ja püüdsin aru saada, et nagu mis sõnad nüüd kokku ja lahku käivad ja kus need komad tuleb panna ja ja et siis siis ühel hetkel tabas teda ootamatult, et muidu nagu hea ja tore poiss on nüüd kuidagi lasknud käest selle selle ja, ja me peame, peame kõik kambakesi nagu tagasi aitama. Niisugune nagu rangus, on sul mingi suhe sellega oma oma nooruspõlvest. Kuidagi nagu ei olnud aega nende probleemide tekitamiseks või selles mõttes muidugi ma tegin mingeid sahkermahker, ma mäletan meeletult mingeid hetki, kui koolis oli niisugune aeg, et koguti söögiraha, küsisin vanematelt ehk 130 krooni söögiraha, läksin, maksin selle ära, et siis nädal aega sain koolis lõunat süüa ja mingil hetkel oli poiste seas väga populaarsed sihuksed spinnid, mis tõmbavad käimas keerlevad ja võitlevad omavahel ja hommikul TV3s käisid need multikaid ja kõik teadsid nagu, millest me räägime ja kõik teadsid, mis on kõik, kelle lemmik ja nii, ja siis noh, ma vahepeal tegin sellist trikki küll, et ma ei viinud üks nädal seda söögiraha, mõtlesin, et ma pean vastu oma seitse tundi koolis söövad ta vaid ostsin endale selle raha eest, Spilleri vanematel on muidugi midagi ei öelnud. Noh, see tundus õige minu seisukohast, sest et ma sain aru, et ega neil ei ole aga väga palju raha ja ma ei saa nendega käia mööda poode ja öeldi, et ma tahan ja tahan ja tahan seda ja tahan seda, sest et noh, see ei olnud võimalik nagu teadsin, mis, mis seisud Meil on või mis seisud on väitlejatele, kuidas nad ongi iga päev ära ja tegelikult, ega see rahaga puu otsas ei kasva. Siis ma lihtsalt mõtlesin, et noh, kõige ausam on teha niimoodi, et mitte anda seda raha, mis nad on valmis mulle selle söögiraha eest välja käima Nendele setotädidele, vaid ma ostan selle eest endale spinn eri, mina olen rahul. Olgu, ma pean kannatama natukene rohkem, aga ma tulen õhtul koju ja teen endale pelmeene. Ja siis siis on jälle hästi mingeid selliseid asju või selliseid seiku ma ikka tegin ja ja kuna ma enne rääkisin, eks ju siin, et kui Viljandis elasime, siis meie maja taga oli lasteaed. Siis hiljem, kui me Rakverre kolisime, siis meie maja taga oli meie muusikakool, kus me õega käisime ja vanemate ja nii-öelda lastetoa aknast nägi täpselt sinna minu flöödiõpetaja klassiruumi, nii et väga tihti sai ema vaadata, mida ma mängin ja kui oli kevadine päev ja meil olid muusikakoolis aknad lahti, siis emaga kodus teiste toimetuste kõrvale kuulis ja kuulas, mida, mida ma mängin ja kui kuidas mul see välja tuleb ja siis hiljem, kui ma tulin koolist tagasi, siis ta kohe ütles mulle, et kuule, vaata siin ikka see üks ja kiirem kohta, eks ju, et siin sa peaksid natukene võib-olla hingamise peale mõtlema või et otsin neid kohti, kus hingata saadet, et sul see paremini välja tuleks. Ja see kuidagi nagu lõimu ka vahepeal rivist välja või ei juhtu, et nad jälgivad kogu aeg, peavadki kogu aeg, mida ma teen ja siis selle tõttu ma võtsin veel mingeid riske. Et ma vahepeal läksin tõesti muusikakooli ja jutumärkides muusikakooli, sest et ma tegelikult lipsasin solfedžo klassiaknast välja, läksin poistega hoopis parkuuri tegema, kuhugi teatriparki. Aga ometi noh, ongi, me tegime parkuuri teatripargis, nemad toimetasid teatris ja maja tagant lipsasid minema, et nad teadsid alati kõik ja mul oli tunne, et nad, neil on alati nagu silm peal. Nii et isa versioon on ikkagi kokkuvõttes see, et poiss oli hea ja korralik ja sul ei ole väidad mitte ühtegi halli karva. Sa oled palju, ei ole ka muidugi tema pärast pähe tulnud. Ei mäleta küll, et oleks mingeid tõsiseid teemasid olnud, et tütrega ükskord selline case, kus ma olen pidanud käima, kas, kuidas seda ka nimetada alaealiste asjade komisjon või kus ta sattus tütarsis mingisse olukorda kus tütarlaste gängid omavahel jõudu katsusid? See oli veel minul enda sünnipäevale, ma mäletan, kui ma käisin Marii Ingriin iga kahekesi kuulamas, mis siis öeldakse, aga et Karl Robertiga oleks midagi sellist juhtunud, ma küll minu meelest ilunud. Ma olen politseile jäänud ühe korra vahele, kui ma olin alaealine ja natukene alkoholi tarvitanud, see oli kannil loll juhus või kuidagi ma mäletan, kõndisime poistega viiekesi nagu laiad lehed mööda mööda autoteed ja siis me märkasime, et politseinikud tulevad. Ja kuna mina kõndisin just kõige keskel ja sõbratarid kõik jooksu ja valisid kõik neli ilmakaart ära, siis ma sain aru, mina pean olema see viies, kes. Muidu ma oleks kellelegi kaasa jooksnud ja siis, kui me kahekesi oleks koos kätte saadud, siis oleks ju ebaaus olnud, aga mis selleks sai, sellest ma tõesti ei tea. Mind viidi sinna jaoskonda. Teil oli mõlemal etendus tol õhtul kuskil ja, ja siis nad lasid mul lõpuks lihtsalt sealt ise koju jalutada, ma andsin ise neile allkirjad ja ütlesin, et ma olin 17 tegelikult juba nagu okei, kohe-kohe saamas nagu täisealiseks. Et ma võtsin ise kogu vastutuse ja andsin allkirjad ja maksin vist äkki söögirahast söögirahast enamvähem jah, see oli ka trahvi 108. Mis pilguga sa oled oma isa vaadanud kõrvalt nooruspõlves? Eks me lastena ju püüame märgata, mida nemad teevad ja, ja seda nagu järgi teha, omamoodi ka kuidagi võimendada või. Ma olen kuidagi hiljem märganud, et mina, minu õde ja Üllar, et kui me kolmekesi näiteks koos kõnnime, siis me kõnnime nagu üks pardipere, sest et meil on kõigil jalad veits väljapoole ja, ja no ma arvan, et, et see ei ole mitte ainult võib-olla siis mingi geneetiline kood, mis, mis ütlebki meile, et meil ongi selline suur väljapoolsus, vaid see mingil määral tuleneb ka sellest, et et ma olen kõrvalt näinud, kuidas tema seda teeb ja kui enesekindel ta selle juures välja näeb. Ja siis ma olen sinnapoole nagu püüelnud. Et ma olen tahtnud seda ise ka nagu saavutada. Aga jah või noh, niimoodi alt üles olema kindlasti vaadanud talle ja, ja no muidugi ma teadsin, et ta on näitleja teatris ja ega ma ei saanud veel varakult aru, nagu, mis see teater on või, või mis rollide seal mängib või et mida ma mäletan neid mingeid segaduse hetki, kui ma olen publikus ja näen, et mul ema ja isa laval, aga nad suhtlevad hoopis teistmoodi üksteisega kui. Ma olen harjunud või aga noh, muidugi eks läbi aja on see, et Üllar on olnud minu isa tekitanud meeletult erinevaid tundeid. Mingitel hetkedel olen ma seda väga nautinud, mingitel hetkedel olen ma tundnud, et ma juba sellepärast olengi tehtud mees, et mul on sellised vanemad koolis näiteks õpetajad, lauluõpetajad alati panid mind esiritta laulma. Suuresti võib-olla sellepärast, et ma olen näitlejate lapsi, ei karda esinemist. Ometi ma tean, et et ma ei ole kaugeltki kõige parem laulja. Ja siis mingil hetkel ma tundsin, et mulle ei jäeta justkui ruumi selleks nii-öelda mina olemiseks. Oodataksegi seda, et ma oleksingi noh, kas siis väike Üllar või või väike sihuke teatritäht, aga ma nagu mingitel perioodidel just ei tahtnud seda ise ja hakkasin just selle vastu protestima ja tahtsin sellest ennast lahti rebida. See on minu mõttekäik, et kui sa oled näinud pealt oma vanemate lahkuminekut, siis ma justkui eeldan, et sa proovid teha oma elus niimoodi, et su enda lapsed seda olukorda ei peaks nägema või kogema. Sinu rada on teistmoodi siiski teinud ja sa ei ole jäänud kal Robert emaga kokku, kas nendel hetkedel, kui see kõik sündis ja sai selgeks, et nii läheb? Esiteks, kas see mõttekäik oli tuttav ka sulle, mida ma just praegu kirjeldasin ja teiseks, mida sa siis sellistel hetkedel pead enda jaoks läbi mõtlema, et jääks majja rahu? Ma püüdsin olla niivõrd palju olemas ja mis on kõige veidram, et minu, selline keevaline ja väljapoole suunatud temperament ja tegevus ainult teatrisse teatrisse leidis ühel hetkel ka sellise kanali et olles koos oma lastega elades eraldi, suutsin õppida keskenduma ainult neile välja lülitada ennast igasugustest tööprobleemidest või mingisugustest, käsilolevatest erialastest või muudest probleemidest. Et ma Mulle tundus, et ma õppisin kuidagi palju rohkem nende jaoks olemas olema. Aga eks keerulisi perioode oli tütre puhul ma seda eriti tajunud, aga Karl Robert küll see sattus just sellisesse puberteediikka, kus ta nagu tegelikult nagu distantseerus ja see oli küll raske, et ei saanud enam ligi või. Ühel ühel hetkel ei saa nagu enam pojaga nagu jutule. Et ta pigem istus kuskil kardina taga ja oli vait ja, ja luuletuse kirjutas luuletusi, mis kõlab palju paremini kui see, et kui keegi trotsi peatakse uksi kinni, eks ole, ja süüdistab sind iga oma liigutuse silmapilguga. Sul oli ikkagi raske hetk, siis. Et ma hakkasin naisterahvaid austama meeletult ma sain kuidagi aru, kui, kui keeruline on emal just üksi, kuidas ta peabki nii minu kui Riiluga, et meil on ka mingid oma tujud, eks ju, ja me tahame, nõuame oma osa. Sellevõrra ma siis nõudsin nagu vähem kaotasin talle nõudlikkuse, vaatasin, et tema saaks ise toimetada ja pigem püüdsin teda toetada, just nagu läbi selle olla parem poeg jah, või võinud olla, olla ka nagu abiks või noh, nii palju, kui ma oskan ja nii palju, kui ma saan aru üldse, mis, mis nagu toimub. Et nad nagu otsustasid eraldi edasi minna, oleks kuidagi nagu laastavalt mõjunud, ma arvan, pigem mitte, sest et igal juhul parem puhas õhk kui mingi elekter, kui lapsed tajuvad ära, kui, kui midagi on korrast ära. Inimesed, kes on otsustanud koos elada, võiksid ennast või 11 tähendab kallistada iga päev, eriti, kui majas on veel väike laps, siis ta näeb, milline jõud võib olla armastusel ja kuidas see rahu võib sinnasamma koju ka tekkida, palju. Väga lihtsalt. Ja, ja kui ma sain ühel hetkel aru, et meie kodus nagu sellist õhkkonda väga tekki, siis paistis mulle see nagu ainukene loogiline järeldus, et mingil hetkel tähendab kuidas ma ütlen, vähemalt nad ei pettunud elu lõpuni ennast ja meid, vaid nad võtsid vastu selle julguse üksteisele otsa vaadata ja endasse vaadata ja mõista, et et me oleme kaotanud selle rõõmu, mis meid alguses üheks suunas Aga seesama suhtlus, tõrge, mida isa siin natuke aega tagasi kirjeldas, kuidas sina seda endale seletad ja kuidas te sellest üle saite? Mina seletan seda endale kuidagi nagu läbi selle, et ma sain ühel hetkel aru, et nüüd pean mina kõike tegema, mina pean õele süüa tegema, pean endale süüa tegema, ma pean vaatama, et kõik oleks korras. Ma pean ema nii palju aitama kui võimalik, ma pean teda toetama nii palju kui võimalik, ma pean olema mees majas mis, mis tegelikult oli, olid kõik, need ei olnud nagu asjad, mida minut minult oodati, vaid nüüd, kui ma oleksin suutnud ühte või teist teha, siis see oleks lihtsalt olnud positiivne. Aga kuna ma ise ei saanud sellest tegelikult aru ja arvasin, et ma pean nüüd hakkama täitma Üllari kohustusi siis. Ma arvan, et ma tundsin, et ma ei saa sellega hakkama ja ma tundsin, et, et et kuna ma ei saa sellega hakkama, siis ma olen süüdi selles, et ma ei saa sellega hakkama ja siis asetasin selle süü nagu ülleri peale, et see, tema lahkumine jättis mulle mingid ülesanded, millega nüüd mina hakkama ei saa ja tänu sellele tekkis mul võib olla mingi väike trots tema suhtes mõneks mõneks perioodiks, aga tegelikult see ju nii ei ole ja tegelikult ju vanemad ei lähe lahku laste pärast või selle pärast, et et nüüd kuidagi neile jäta mingid kotid musta pesu, vaid vastupidi, see on õhu puhastamiseks. Mul on küll väga kahju, kui, kui ma nagu tagantjärgi kuulen, et ma ikkagi olen nagu mõni on, Tallinn olin eemal. Ei, eks ma muidugi. Räägivad loomulik, eks ma tajusin ka muidugi seda perioodi märksa valulisem, kui ta tegelikult reaalselt olla võiks, aga sa juba lähed ju teatava sellise süükoormaga enda sees. Nüüd on niimoodi ja, ja iga pisikenegi mitte vastatud, pilk annab sulle kindluse ja nüüd ongi niimoodi ja nüüd ma peaks kuidagi teisiti, talle ligineb, aga kuidas ma seda kõike teen? Ja selle asemel, et minuga juttu rääkida, haarab oma rula eksale, säästab õue? Nojaa, hea küll. Nonii, all ongi väga huvitavat tegelikult erinevad eluetapid, mis ühele mehele või ka poisile ju kogeda takse, kui ma mõtlen enda elu peale, eks ole, oma vanemate mustrit pidi või, või, või enda elu peale. Karl Robert Mariin kriini mustrit pidi, et nad, me küll tahame, et ei kattuks, aga mingil põhjusel nad kuskilt kohast kippusid kattuma, vähemalt minu minu näite puhul ma usun, et on palju neid inimesi, kes täiesti teadlikult oskavad elada teisiti. Ja võib-olla see on ka seesama, et ega me õpime elama, et ei oska ju kohe elada ja teada, kuidas õigesti käitumine on. Selleks tuleb nüüd veadvast ära teha, et ühel hetkel kahekesi targalt sil raadi saada. Juttu rääkida. Aga ma olen väga tänulik, et seda tegite, õppetunnid ja läbielamised ja meenutused-mälestused, selle saate sisu ongi. Üllar, tänan. Ja Karl Robert oli rõõm, aitäh. Nii et isa ja poeg Saaremäe olid täna külas. Selle saate nimi on käbi ei kukumäe. Nädala pärast kohtume taas kõike head. Pikema versiooni jutuajamisest isa-poja Üllar ja Karl Robert Saaremäega leiate vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku, seal paiknevad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.