Raadio ööülikool. Tere õhtust, hea raadiokuulaja. Minu nimi on Peeter Toropi, ma olen Tartu Ülikooli semiootika osakonna õppejõud. Täna on mind kutsutud rääkima teemal, mida ei oska hästi siduda öötundidega, kuid mis kuulub kahtlemata ka selle aja juurde. Selleks teemaks on kultuuritekst, seega siis tuleb jutt ühelt poolt teoreetilisest probleemistikust, teiselt poolt, aga ma loodan, et nii mina kui ka ehk siis stuudios olevad kuulajad täiendavad seda näidetega järjebolaga poleemiliste ülesastumistega eteid ärkvel hoida, siis selle loengu lõpuni. Kultuuritekst on ühelt poolt niisugune tavaline mõiste, iga tekst kultuuris, kultuuritekst ja ka sellest paari sõnaga, räägin aga kultuurisemiootika jaoks. Kes ma siis olen, siin on kultuuritekst ka atraktsioon, ta ühendab endas suuremat teksti kooslust, mida on võimalik raamida. Ja tegelikult kultuurimõtestamise viis käibki sedamööda, kuidas me suudame neid piire kultuuriteksti piire kultuuris tõmmata. Ja ühele ja samale tekstile. Põhimõtteliselt võime tõmmata terve rea piire ümber. Teda erinevalt siis erinevates piirides, mõtestades ja tegelikult ka mingis mõttes erinevate tekstidena vaadeldes. Aga ma alustan sellest lihtsamast poolest. Nimelt kui me räägime kultuuritekstist, siis kõrutub sellega teine mõiste ajaloolisem mõista. See on traditsiooni tekst või ka ajaloo tekst. Mis tähendab siis seda, et kõik, missugust teksti tarbides, maali vaadates, muusikat kuulates raamatut lugedes me tegelikult siis suhtleme kahe ajaga ühelt poolt selle raamatu tekkimise ajaga tema autoriajaga ja teiselt poolt siis oma ajaga lugemise hetkeajaga. Ja need kaks on tihedalt ja võib-olla lahutamatult seotud. Üks selline suvaline näide, näiteks. Ma vaatasin hiljuti üle vene kirjaniku Lev Tolstoi romaani Anna Karenina eri aegade Ekroniseeringuid. Sama tekst on eri aegadel täiesti erinevates stiilide sekraaniseeritud kolmekümnendat aastat. Ameerika ekraniseering on eksootilist kultuuri vahendav eelkõige hilisemad on juba tekstikesksemad. Ja nüüd langemata üksikasjadesse tahaksin vaid tuua ühe pisikese stseeni sellest romaanist ja filmist, nimelt romaani alguses on üks õnnetus raudteel siis raudteetööline jääb rataste alla. Ja tekstis on see halvaendelise märgina lihtsalt viidatud seal lehekülje pikkune seen. Ja ka vanemas rikkaliseeringus on ta ainult taamal toimuv kaugelt nähtav stseen. Kui me võtame uuemad ekraniseering 60. aasta vene ekraniseering siis seal on see sündmus toodud vaatajale lähemale, ta on juba keskplaanis, mitte nali seal kaugel taga. Ja üksikasju on rohkem näha, kuigi ta on piisavalt tekstitruu selles mõttes, et edeletamine lausa laiba üksikasju. Füsiologismi ei ole veel. Aga 90.-te aastate Ameerika Anna Karenina on juba selgesti taotluslikult toodud esile kase verine laip ja, ja füsioloogilised üksikasjad. See näitab, et ühelt poolt siis muutub lugemise vaatamise kultuur selles mõttes, et ta sõltub sellest, mis on keskmine kujutamine või keskkooli jutustamine omas ajas ja kui visioloogisid üksikasjad on juba tavaks saanud. Tänapäeva kultuuris ei kohuta kedagi. Nad tõstavad aktiivsust ja sellepärast uuemad signaliseeringud ka erinevate tekstide puhul võib seda ütelda, on siis enam ka selliseid afektiivses seene pakuvad. See tähendabki seda. Me teame vana teksti puhul rääkima ühelt poolt Temaitserveteerimisest sisunasest selle stseeni muutumine läbi aegade ei mõjuta nüüd Anna Karenina lugemist nendes filmides tähendab neid versioone, mida meile on pakutud, need on kõik aktsepteeritavad filmid ja see, et ühes andisse laip üksikasjalikum ei tähenda, et see film oleks halvem kui teised filmid. Küsimus on selles, et visuaalkultuur, kes on muutunud ja pärlid üksikasjad on lihtsalt loomulikud selles pildikultuuris milles asub siis 90. aastalõpuvaataja. Teine näide võiks olla ka filmist Eesti filmis, sedapuhku paljud tõesti on ainult kindlasti Ilmar Raagi Hamleti versiooni. Ja selles versioonis on ühelt poolt huvitav see Luuakse meile võimalus nautida autentset Shakespeare'i teksti. Sellest mängivad inglise näitlejad, me loeme isa ainult subtiitreid eestlastena. Ja võiks olla niisugune kaunis akadeemiline Shakespeare'i ekraniseering. Samal ajal see ilus inglise keel on piisavalt ümber mängitud, postmodernistlikud ümber mängitud ja meie ees on tegelikult mitu erinevat Hamletit. Üks on siis klassikaline tekst, mida me kuuleme ja suhteliselt ragmentaarsena siis ka tajume. See tähendab seda, et film on lühike ja mitte terve tekst ei ole mahtunud filmi. Mitte kõik sündmused ei kajastu filmis. Kuid peale selle on filmis veel ka teine aeg, needsamad näitlejad, Hamlet, Ophelia kommenteerivad oma roll, see tähendab Hamleti osatäitja räägib oma rollist ja ja Ofelia osatäitja oma rollist, kusjuures nad teevad seda rõhutatult tänapäevasel viisil. Kommenteerivad lend, ühelt poolt siis nendes ajaloolistes kostüümides, milles nad Silviski mängivad. Ka see on stseen filmist, aga teiselt poolt on neil käes mingisugune esemis, viitab tänapäevale kas plastmassist kohvitops või, või siis sigaret või ühesõnaga rõhutatud see stseen toodud tänapäeva post factum kommentaariks muudetud. Kuid samal ajal On üks tegelastest, kes samuti kommenteerib sündmusi ja kes tegelikult on sündmuste raamiandja, sest temast algabki, eks, Horaatse Hamleti sõber, tema on tegelikult see, kes siis intriigi looja. Ja temaga siis kommenteerib sündmusi ja tema puhul see post factum kommentaar on ajaliselt tähistamata, see tähendab meile luuakse nisugune ambivalentne või küsimärgiga situatsioon, et on nagu kaasaegne ja ei ole, kaasaed on nagu post factum kommentaar oleks nagu omastajastarid, kommentaar. Refleksioon oma tegudele. Sest kõik see, mis juhtub seal, on just nimelt tema loodu tuuakse niisukene, mänguline situatsioon, mänguline, nii otseses kui siis kõrgemas tähenduses. Ja lastakse meil siis tuntud tekstiga, mis meie mälusid sellisel tervislikul kujul olemas lastakse siis vabalt mängida. Kahtlemata see on võimalik just sellise tekstiga, mis on tuntud võõra teksti puhul. Neid mängureeglid on raskem hoomata ja raskem on sellist filmi nautida. Aga Ilmar Raagi filmi kindlasti nautida saab ja samal ajal, kui see on siis ühelt poolt Shakespeari tänapäevane lugemine on ta ka Shakespeari versioonide lugemine, sest kui meie ees on film lühike film, küll usan esiplaanil, siis Horatsia Hamleti sõber, siis paljud vaataja just selle filmi vaatajatest meenutavad kohe väga tuntud filmi kahest teisest Hamleti sõbrast Tom Stoppardifilmi ja näidendi põhjal, eks ole, nii et seal on mitmekordne niisugune transformatsioon. Ja selles filmis on Hamleti sõbrad natukene teises rollis nagu te teate, nad viimase hetke neis õieti aru jääks viimaseid tähtsaid stseene filmis on just selles, et kaks sõpra mõtlevad, kas oli ka mingi hetk nende suhtlemisel Hamletiga, kus nad oleksid võinud asjadest aru saada, mis nad endale toimivad. Nad ei suutnud seda hetke leida ja maksid selle eest siis mõlemad oma oma eluga ja Ilmar Raag vastupidise käigu, siis asetab siis nii-öelda kolmanda sõbra siis rolli, kes kõike teab ja, ja mitte ainult ei tea, vaid ka sündmusi dikteerib. Nii et kahtlemata seep. Eesti film on provotseeritud mitte ainult Shakespirile, vaid ka siis sellele Stoppardifilmile ja veel mõnele filmile, sest seal on ka muss, seene, ka Šveits Brist kaugetele tekstidele on seal selliseid päris otseseid vihjeid. Vill koosneb tsitaatidest nagu Buznalistlik film koosneb, mu peab ja toimub nii-öelda mitmekordne. Sa nüüd see näide, kuidas siis tekst muutub kultuuritekstiks ja säilitada samal ajal seosega traditsiooniga on ühtlasi ka siiski mingit otsa pidi traditsioonidest. Nii, nüüd selliste tekstide lugemine nõuab siis reeglitele sisse minekut ehk siis mängu printsiipidest pisutki arusaamist, et neid nautida. Ja vahel on see arusaamine just nimelt mängurõõmu endaga kaasa minemine. Vahel on aga vaja tõsisemalt asjadesse süveneda ja ma tahan need kaks järgmist näidet teatrist, kus võiks nagu seda tähendustamist märkide mõtet otsimist siis erinevalt käsitleda. Üks on hiljutine meistri Margarita lavastus Vanemuises, millest on palju kirjutatud ja ka siis sellest aspektist lähtuvalt, et et lavastus küllastatud erinevatest märkidest ja ja need märgid siis ei moodusta mingisugust sellist süsteemi, mida oleks võimalik seda sõnaraamatu leksikoni abil avada. See tähendab, et ei kanna otsest sõnumit vaataja jaoks, vaid moodustavad sellise tervikliku mänguruumi kus siis iga üksikmärk omaette väärtust justkui oma. Seal on üks võimalus kahtlemata võimalik otsida märkidele tähendusi ja ja kui Mati Unt siia mikrofoni ette panna, võib-olla siis tuleks sealt päris palju välja konkreetseid tähendusi, aga isegi kui ta väidab, et, et on olemas suurem osa publikust saalis ikkagi ei suutnud seda seost Luua üksiku märgi ja tähenduse vahel ja tekkis ikkagi selline üldisem mänguline situatsioon. See ei ole mingi tulitanduse puudus. See on lihtsalt põhimõtte küsimus. Teine teatri näide oleks linnateatri kuritöö ja karistus, mis on siis Elmo Nüganeni lavastatud küllaltki traditsioonilises vormis. Kuigi ebadratsiooni seal laval põrgulaval. Aga ta kasutab siis tinglikku kujundust. Sellesse kujundusse kuulub ka rida selliseid otseseid märke, mis on verbaalse olemas tekstist näiteks kui tekstis uurija profiili Petrovitš väidab, et tema uuritava kuritöö süüdlane siis lendab nagu liblikas küünlale, mis on ainult kujund tekstis siis ja see on ainult seda etendust, siis mäletab kindlasti siis kuivanud liblikat raamises lavakujunduses, see tähendab liblikas kuulub siis sellise märgina lavakujundusse. Samuti leiate Napoleoni portreekujundusest taustast ja Sixtuse madonna ja palju teisi neid märke, mis on otseselt tekstis viidatud ja seega töötavad ja väga lihtsas režiimis töötavad. Aga siis äkki etenduse teisel poolel satub vaataja olukorda, kus üks tegelastest sidrigailovi osatäitja, kellele kostüümikunstnik oli kätte määranud kummikindad ja tegevuse käigus hakkab nüüd kindlalt siis endalt maha kiskuma tükkidena. Ja, ja siis tekib küsimus, selline äkiline dissonants, ajaline dissonants, on selge, et kummikindaid siis möödunud sajandi kuuekümneist on raske ette kujutada. Vähemalt sellisel kujul. Ja järelikult on tegemist mingisuguse muu tähendusega, miks sellest pole loobutud, kas on vastuolu lavastuse ja, ja kostüümikunstnike vahel? Kostüümikunstnik oli väga aktiivne, nagu siis intervjuudest selgus, seeder oli julgemadki plaane, mis hüljati ja jäid siis need kummikindad millest siiski pärast kriitikat ei loobutud. Tähendab, see on tähenduslik ja lavastaja peab sellest sellest kinni, kas seal oma nahast välja pugemine, kas on soov oma käed põhjalikult puhtaks pesta mingitest asjadest või siis selle soovi, täitumatus, mida nad tähendavad, ka mina ei julge ülestähendust sellele anda aga selge on see, et kui sellisel äratuntav foonil tekib äkki üks märk, mida ma ei tunne ära siis erutab, see paneb, paneb mõtte tööle ja tekitab pinget ja juba sellega on etendust täitnud oma ühe funktsioonidest hoiab vaatajat pinges. Ja seega on siseni traditsiooniline traditsiooni tekstina lavastatud kuritöö ja karistus korraga ka väga tänapäevane ja väga kultuuritekstidena ta meie kultuuri tekstiline ja hakkab assotsieerunud igasuguste moodsamat asjadega. Niisugune vana ja uue vahekord siis traditsiooni ja kultuuriteksti vahekord on paratamatu nüüd tänase kultuuritarbimise olukorras ja need näited, mis ma tõin lihtsalt näiteid selle kohta, kuidas teadlikult seda vahekorda ära kasutatud, siis traditsiooni ja kultuuriteksti vahekorda. Meistrimärk võib-olla lisaks seda, et, et noh, näiteks minu tekkis see probleem, et kui on pealkiri meistenamaga heita, siis on eeldada, et vastav etendus viitab ka saamatule depressioon sellest raamatust või räägib nendest kahest inimesest meistrist, emast speltast ja hundilavastuse teinud minu meelest õieti kumbagi, vaid ta oli pigem nagu täna mängib vestled temaga eitavalt või prooviks õige meistrit ja Margaritat. Aga noh, võib-olla seekordse hundihäälestus sedeli jah, võib-olla nõrgaks, et oleks pidanud selle mängulise keskkonna võib-olla kindlamalt paika panema see tunne võib-olla liiga palju lootma sellele, et tema stiiliga kaasatud niivõrd, et inimesed tulevad sellega kohe kaasa, see koht Jah, hundi puhul on üldse väga raske rääkida, sellepärast et tema sellist harrastab sellist ratsionaalset märgistamist või tsitaatidest, kolhooside loomist. Aga Meistri ja Margarita-ga seoses. Ma arvan, et kui me räägime kultuuritekstis organisatsioonidesse, siis me peame rääkima veel ühest aspektist lugemise aspekt nimelt kultuuris me tegeleme kolme asjaga, tegelikult üheaegselt. Üks on lugemine tähendab otsene teksti vaatamine või kuulamine või või siis lugemine. Ja teine on siis eelvõi või teine ja kolmas siis eellugemine ja ülelugemine või järellugemine. See tähendab seda, et kui ma lähen nüüd teatrisse olles lugenud meistrit ja Margaritat seega siis on etendus minu jaoks selle teksti järel lugemine või, või ülelugemine ja siis ma ei pruugi saada rahuldustkuma, eeldan, et dramatiseerinud, siis peaks olema tekstil keskne ja tooma teksti põhikollisioonid välja ja ma peaksin ikkagi aru saama, kust see pinge on tekstis ja kas seda ka lavale jätkab. Teine variant on see, kui ma ei ole lugenud teksti ja olen kuulnud, et on väga kuulus tekst ja lähen seda vaatama siis tekib küsimus, et ma ei saa aru, miks ta nii kuulus on või saan aru, teen omad oletused siis, aga see ei ole enam sõltu minu lugemiskogemusest, tähendab verbaalse teksti lugemise kogemuse eest ja siis ma lähen. Ühelt poolt ja niisugune võin olla hea vaataja, kui ma ei sõltu nüüd hinnangutest, mis on romaanile juba antud ja mida ma olen siis kooliõpetusega saanud ülikooliõpetusega saanud kaasa. Või teine variant, et kui ma olen saanud kaasa juba mingi eelinformatsioon, siis ma sisestan endale, et oi, see on suurepärane, aga ma lihtsalt ei saanud kõigest aru, sest ma ei ole piisaval tasemel. Nii et sellisel juhul siis kõik see, mida ma tean. Talle tehti enda meeste Margarita kohta, see on siis moodustab minu eellugemisel selle romaani ees lugemise. Ilma romaalikes ongi üks kultuuri oluline tunnus, mis lubabki rääkida kultuuridest. Tuginen toimub ilma tekstita, enne kui ma loen, meister ja Margaritat kui tekst olema ka juba oma lugemisharjumustega Mahabitusega kultuuris ja kahtlemata pööran ja vääna seda teksti vastavalt oma võimetele, oma lugemisvõimetele. Ja sama on siis teatriga. Nii et siin on küsimus selles, et kuidas me seda vaatama minema, vaatame esmase tekstina, mida teisese tekstina kui maist remargid on. Esmane tekstis tuleb kaasa minna selle teksti reeglitega. Kui ta on sekundaartekst ja seda ka siis propageerime, antud juhul pealkiri ikkagi Meister ja Margarita siis on mul õigus oodata, et see on ikkagi seotud selle algteksti. Stan sekundaarne tekst metoodikast. Sinna juurde tahaksin lisada seda, et ka hundiintervjuud, mida ta enne meistrimaa esto lavale tulekut andis, moodustavad osa sellest tekstist. Need loovad ka mingisuguse eelduse Raimund saatega. Ja kindlasti ma annan segule teksti strateegia juurde üldse hilisem hunt, sest kogu aeg on see, missugust meedia on osa tekstist mingis mõttes misjonäre liita mitte ainult teatritekst, vaid ka laiemas mõttes meedia tekst. Aga nüüd kõik need näited kokku tegelikult peegeldavad üht üldisemat protsessi mis siis traditsiooni teksti kultuuriteksti vahekorra jaoks tähtis on, see uue ütlemine kultuuris enamasti käib ikkagi vana kordamise kaudu. Või teatava suhtumise kaudu vanasse kultuurisemiootik Umberto Eco on kirjutanud Ilusa artikli pealkirjaga innovatsioon kui kordamine kus ta siis väidab, peamine skulptuuris ilusaks teeb, ongi just see nii-öelda ülelugemine üle näitamine ja ja ülerääkimine ja omakorda Umberto Eco seob seda massikultuurinähtustega, nagu siis on seriaal näiteks ja ka seda tüüpi seriaal nagu saaga, lõputud perekonnalood, dünastia tüüpi filmid, nii et ka see kordumise viis siis läbi seeria teha selle alaliigi saaga on siis väga tähtis kultuuri sidususe seisukohast. Ja viimane, mida Umberto Eco rõhutab, siis selles ilusa seisukohast intertekstuaalne dialoog, saan siis teadlik tsiteerimine, noh, see näide, mille ma tõin Ilmar Raagiga seoses, et eesti Hamlet viitab ka siis Stoppardifilmile ja ja teistele visuaalsete tekstidele, mis on just näide, kuidas siis luuakse teatav intertekstuaalne seos. Nüüd kõik need tekstid kokku olgu siis raag, olgu siis Hamletit, millises keeles ja, või millises tõlkes eesti keelde. Stoppard Eesti kinolinal köitsid filmid kokku omakorda aga moodustavad skulptuuri teksti sellises üldisemas mõttes nimelt kõne räägime ühest või teisest tekstist skulptuuris, olgu selleks näiteks Hamlet praegu siis me tegelikult peame rääkima teatavast teksti mentaalsust teks eksisteerib sellise veidra kooslusena, kus meil on võimalik tarbida erinevaid selle koosluse osi ja seda me teemegi paratamatult vaatame kas ainult filmi või loeme ainult teksti, vaatame mingis kombinatsioonis, loeme uurimusi, õpikuid ja nii edasi ja kujundame oma arusaama sellest ametist ja väga tihti selle arusaama tekkimisel kultuuris Hamlet ise, kui tekst, ükskõik, kas eestikeelne või inglisekeelne tekst ei olegi kõige tähtsam tekst, vaid me loome selle selle mentaalse terviku loome siis läbi erinevate tekstide siis summeerime või sünteesime selle oma teadvuses jama oma mälus ja tervikuna, meie mälu on osa siis üldisemast kultuurimälust ja see, kuidas Hamlet säilib kultuuris, sõltubki sellest, kui paljud erinevaid tekste erinevaid Hamleti versioone kultuuris on või siis nagu te olete erinevaid vetotekste siis mis, mille algtekstis prototaksegson sisse Shakespeari Hamlet ja miks see kultuuriteksti mõiste veel oluline on, analüütiku jaoks on siis see, et need tekstid nüüd kokku see Hamlet kui teatav abstraktsioon kui mentaalne tekst, ta omakorda peegeldub kultuuri ökoloogilist situatsiooni peegeldab seda, kuidas käiakse ümber mitte ainult inimestega, vaid ka tekstidega. Kas tekste naerdakse välja nendele ironiseeritaksegi, kas nad neid põlatakse? Heidetakse kõrvale mingit tekstiosad, kui väheväärtuslikud tuuakse esile midagi, mis pole üldse algtekstile oluline kuskil perifeerias. Aga see, kuidas rikutakse proportsioone, kuidas tekste ümber mõttes oleks just selles üldises koormas üldises teksti summas mida me tegelikult tajume, väga tihti, alateadlik, kuna see moodustab selle kultuuriteksti ökoloogilise aspekti väga tähtsa ja väga vähe uuritud aspektis. See, kuidas me tegelikult siis suheldes tekstidega suhtlema iseendaga ja ümbritseva maailmaga. Kuivõrd igaüks peaks vastutama selle eest, kui kaugele selle mändamisega interfekteerimisega mind haiga teksti puhul. Et mis efektid anno kui keda, kui või kui laia kontingenti mänglemine mõjutab ühelt poolt näiteks olles vaadanud neid Blackele, inglise ajalooparoodia, ma ei suuda enam inglise ajaloost ühtegi filmi tõsiselt vaadata, tuleb tõsine silmaga käivad, tulevad mingid kostüümidega itsitama juba või veel lähemalt, eks ole, eesti näide Ivalvajavada. Ja teiselt poolt jällegi tuleb jälle öeldes Umberto Eco Fokov Endel sisuliselt, mis osutus lõpuks mingisuguses kaupmehe ahvetus, lehekeseks tehti selle ümber niimoodi mängijates mingi suu-, esoteeriline teooria ja siis saad endale terve maailma tehtud kaela, kes leidsid sealt mingi elu mõtte endale ja nendele naljameestele lõppesse suht katastroofiliselt. Kuskilt peab piiri tõmbama, et, et ei ole täit tõlgendust vabadust võib alati endale mingi vastutus olema. Nojah, see vastase mõiste on praegu kogu aeg esil, eriti tõlketegevusega seoses on, mis on nagu minu valdkond rohkem, aga kvaliteet tähendab siis sõltub ainult sellest, kes teksti teeb ja naisi on eriti tähtis, sest keegi ei kontrolli enam teksti pärast õigete. Aga see ökoloogia probleem? Ühelt poolt on ta seotud sellise füsioloogilise piiriga Nonii peamiselt nägemisökoloogiaga seotud, see on seotud sellega, et lihtsalt meie taluvuslävi on siiski olemas. Ja kui on ikkagi väga agressiivne, väga kiire montaaž siis ikkagi tabab nägemist ja kultuuriökoloogia tervikuna. Kahtlemata on vajalik valdkond, et sellest rääkida, aga, aga see on niisugune valdkond, mis viib meid tegelikult ka poliitikasse, sest kultuuriökoloogina kahtlemata kultuuripoliitika üks osa ja mitte see aspektile tähtsad siin peaksid tsensuur tekkima vaid pigem see, et peaks toetama riik siis teatavat osa kultuurist. Skulptuuri ökoloogia hulka kuulub ka tekstide mäletamine, kulturiseerimine nii-öelda mida kõige enam rabas omal ajal. Tuntud kultuurianalüütiku ja eelkõige televisiooni uurija uurimus, kus ta näitas, et niisugused lugejate ajaks või kultuur tarbijate jaoks olulised omadused nagu eneseusaldus, enesest lugupidamise võime, et see luuakse väga paljus näiteks ajalehtede raadio baasil ja alles päris lõpus on väärtkirjandus näiteks raamatuna. Seda, et see viis, kuidas maailma asju arutatakse või kuidas asjadest räägitakse mõjut massikultuuris, massimeedias tohutult kultuuriakoloogiat ja selles mõttes kõnelesin räägime ajalehekeelest või raadiokeelest, siis need ei ole mitte mitte väheolulised sfäärid kultuuris, vaid vaid vastupidi, nagu selgub, et kultuurikandjate jaoks on just need tekstid, mis tekivad siis raadios või, või ajalehtedes see sfäär, mille kaudu tegelikult siis kujuneb välja tarbimiseetika suhtumine kõrgematesse tekstides. Kindlasti näitavad näiteks selle kohta, mida ütleme, kooliprogrammis olevat samasse toetakse, mida ei loeta. Kuna neid on suhteliselt palju näituna kuskil lugemiskontrollis vastata või selgitada siis need küsimused, mida eeldatavasti lugemiskontrollis küsitakse, panevad väga palju paika, mida loetakse loeta. No kui tuleb mingi tänava või mingi katedraali kiheldusse, läheb maha kohe pik looduskirjeldus, selle maha võetakse tegevus sellepärast et koolis küsitakse tegevuse kohta või tegelaste suhete kohta. Aga nendes kirjeldustes kogu see tagamaa tegelikult sügavama plaani sees olla. Ja tõstkultuur paljus ongi teatav hulk lugusid ja kui te vaatate käsiraamatut maailmakirjandusest ka rahvuskirjandustest suuremate kultuuride puhul on olemas ühes köites kogu maailmakirjandusest. Iirlase jaoks ainult üks lehekülge, sellest piisab, et kogu lugu ära jutustada. Ja tõesti, kõik muu on ainult siis öelda liigsed kommentaarid selle loo juurde. Ja see on kahtlemata ööd tõsisem probleem ja haakub hästi, aitäh selle repliigi eest haakub kultuuri ökoloogilise probleemiga samuti, sest see on tegelikult väga elementaarne asi, mida kultuurikandja omandab just nimelt kultuuri tarbimise kõigi tasanditel sandisse, empaatia, empaatia, probleem. Kui ma loen mingit teksti, olgu see siis koolikohustuslik tekst, siis ma hea lugejana peaksin suutma mõista teksti ülesehitust, tahab seda, millises keeles teks minuga suhted ja mitte suruma tekstile peale oma sellist. Fragmentaarset huvi ainult loo vastumisteksi puhul üldse ei ole kõige olulisem võib-olla eriti seal, kus tekstile faabulale taandav, kus pole ka mängitud ja keeruline süžee kus alguses võib olla lõbus ja, ja kuskil tekste ümber pöörata, siis ümbrütustamisega kõik kaob. Tekst lakkab eksisteerimast, kuid eks, sest mitte iga tekst ei ole lihtsalt lugu. Nii et see, kuidas ümber käiakse, see, mis on autoripoeetika kõigi tasanditel, olgu see ajakirjanikku, poeetika või kirjaniku, režissööri poeetika, selle mõistmine vajab kindlasti kultiveerimist ja selle kultiveerimine omakorda algab just nimelt sellisest sõna väärtustamisest juba massikultuuris. Kahtlemata. Et sageli, kui mingi teos tähti, ainult see lugu seal ümber jutustada, mis seal toimub siis ei pruugi nagu selgust saada, ketas, mis vahet on sellel maailmaklassikale mingisugused seebiooperis telekast näitab et see vahe tuleks sisse kuskil mujal, kui selle loo tasandil. Mõnes mõttes me elame nagu sellisel tekstide lahjendamise ajast olla, kui vaadata seda, mis toimub näiteks Ameerikas, et paljusid tuntud klassikalisi originaaltekste tehakse nii öelda suupäraseks nagu laiematele rahvamassidele, et siis ütleme, laps, kes loeb mõnda originaaltekste lihtsustatud varianti tal jääb nõukogu eluks tunne, lugenud seda õiget, klassikalist teost, mis tahes näite puhul, et kas selline teksti lahjendamine toimub või on see ka eelmistel ajastutel olnud. Seda on kindlasti varem olnud ja eriti intensiivne on saanud nendel aegadel, mis on seotud siis eri kultuurides eri ajal rahvusliku ärkamisega või siis pöördumisega rahvahariduse poole. Kui kihistumine ühiskonnas kultuuris on siis väga suureks läinud sest iga ühiskond vajab sellist siduvat kultuuri. Paljud filosoofid väidavad, et Vene revolutsioon oli võimalik just tänu sellele, et sa vene eliitkultuur ja, ja rahvakultuur olid nii kaugele puudus igasugune side tragöödia kultuuriks nimetab statardiaalidena külasse. Ja see laustamine on mingis mõttes loomulik. See, et me loeme siis kalevipoega, raua, ümberjutustuses või, või mõnes muus versioonis. See on loomulik, et me saame niiviisi lihtsamas vormis adapteeritud oma kultuurikogemuse kätte. Ja ka selline lihtne ümbridestamine näiteks on palju vaieldud seebiooperite ohtlikkuse üle. Kultuuriliselt on massiline vaataja sellisel kultuuritüübil ja masina tarbija sama odavaid romaane nimetanud naistekad ja samuti suurt osa detektiiv romaanidest ja samas on nad väga vajalikud just selleks, et nad annavad teatava kultuurikogemusena kant folkloorifunktsioonis. Nii nagu omal ajal traditsioonilises skulptuuris folkloor salvestas kogemust, nii ta siis. See, mis tundub nüüd Kormaanile kunstitarbijale tundub väga primitiivne, kui kogu tekst on ebaloogiline. Intriigid igal sammul, armastuse ja vihkamise ootamatu vaheldumine ja, ja põhjuslikke seoseid justkui puuduvad, aga, aga võtke see muinasjutt ja saate sama situatsiooni. Ei ole argumentatsiooni, ei oota seda argumentatsiooni lubate niisugust ütlemist. Ja küsimus on vaid selles, et, et kas nüüd see vaatajaskond või lugejaskond ka tõuseb järgmisele astmele ja selles mõttes on ühelt poolt väga kurb, kui näiteks rides Taisest tüüpi väljaanded Ameerikas, mis on juba Soome jõudnud ja hirmu kohta, millal nad Eestisse jõuavad, äkki on juba olemas ja äkki ma ei märganud. Kus siis menuromaanid siis klassikalised tänapäevased romaanid lühendatakse tehases lugudeks, kunstiteosest muudetakse nad looks ja netis müüakse tavaliselt kolm ühtede kaante vahel, et rohkem Mahtaks saab odavalt tellida koos siis parimate paladega, Mozartist, Beethoven-ist ja ja kõik see Silektid. Nii et kõik käib sama firma kaudu nii-öelda sama kanalit pidi. Ja kahtlemata see on ühelt poolt surrogaattootmine, teiselt poolt, aga selline lahjendamine annab ikkagi teatava sidususe kultuuris tervikuna see paratamatult vajalik, sellepärast et massikultuuri eriti arvult on ikkagi nii kaugel teede eest, et ma kujutan ette, eks oma klassika lahjendamine või, või ka maailma klassikatähtteoste lahjendamine. Et ta on just nimelt niisugune massikultuur, mis töötab siiski teatavas toniseeriva reziimis, jaan selliseks vaheastmeks tegelike tekstide tarbimisel. Ma arvan, et, et siis lahjendamist ei tohi karta, see on kultuuri paratamatus. Lotman, kunagi ühes artiklis pealkirjaga kunsti olemusest ohvri rollis Gustav kirjutas, selles on, mida sa palju paremini kirjutatud, et kõrgkultuur sünnib ainult sõnnikust ja seda Senikutel vaja ja lapse lahjendatud tekstide vahendamine siis massikultuuris on just nimelt sõnnik, mis on siis mitte ainult selles mõttes, ta on ära visatud, vaid on prügi, Vaidonist, sõnnik, mis muudab huumuseks mingil hetkel võib muud, aga küsimus on selles, et kas kultuur toetab selle muutumist või mitte, kui see jääbki ainukeseks tarbimisvõimaluseks, kui ma saangi lihtsalt teatava popurrii maailmaklassikast, siis on muidugi väga kurb jällegi sama paati küsimust ma ei õpigi tarbima siis kirjaniku isiksust kui oma käekirjaga oma maailmavaatega, oma kunstilise maailmaga inimeste ja, ja minu jaoks on kõik tekstid sarnases seal kõik ainult oht ei ole tähtis, kus toimubsaluga ja nagu siin juba öelda, et loodushelisid välja kirjeldused välja, sest see oli meie tegevust edasi ja võib-olla just sealt peegeldub see esimene filosoofia või välimuse filosoofia. See, mida me näeme jälle juust. Nii et see, kuidas vaatab üks või teine kirjanik, maailm on sama tähtis kui, kui maalikunsti puhul maalikunstniku maailmanägemine. Ja ma arvan, et kui loona on need tekstid juba olemas, siis on võib-olla mingil hetkel lihtsam minna ka selle taseme juurde, et vaadata, et see ei ole lihtsalt lugu teataval viisil jutustatud lugu, sest mingile kultuuri tarbimise hetkel tekib olukord, kus need lood hakkavad sarnaseks muutuma, tegelemine otse Hetrofoonia situatsioon, sama lugu, kogu aeg eri variatsioonides ei olegi midagi muud. Siis tekivadki need jutud žanriliselt, kirjandusliigid on, seal on siis armastusromaanid alati ant kindral skeeme siis või detektiiv romaanid ja varsti on arvutis juba algoritm sees ja, ja ta lihtsalt asendab teatavat situatsiooni, tasandavad relvad ja protokonisti, antagolisti nime ja vanuseid, teatab variatsioonide hulk. Aga seda on alati tehtud, teiselt poolt võtke vana hiina näiteks portreemaali traktaat, mida ma hiljuti vaatasin, see on sama, mis fotorobot raamatu kujul. Seal on rida kulme, rida suid, rida silmi, mida soovitas kunsti või kasutada selleks, et anda siis kurbust või rõõmu. Aga ometi lõhnas kunst. Seal töötab, kõik, saavad märgist aru. Ja kas üldse on siis kaasaegses armentriseerunud maailmas on üldse veel võimalik selline kunstiteos ja ütleme siis sõnumi universaalne lugemine või lugemise võimalus, et kas kunstnik autor oma teost teele saates selles kommunikatsioonis, kui ta võib üldse olla millelegi kindel, et tema pakutud märgisüsteeme kuidagi loetakse või, või ta saadab oma teose nagu sugusesse musta auku, sest lihtsalt tõlgendus tõlgendusmudelite hulk ootused on, see kuhil on lihtsalt nii suur, et kasvõi isegi massikultuuri mingisugust haigest üks grupp võtab vastu täiesti sinisilmselt ja täiesti nii-öelda üks-üheselt ja teine grupp hoopiski näeb seal noh, väga säravat irooniat või isegi mingisugust kämbi näidet. Kuivõrd ikkagi võib olla kindel, et mind mõistetakse nii, nagu ma olen seda eeldanud. Seda kindlasti ei ole ja on väga palju kirjandusloos. Ma tean palju selliseid katseid, kus kirjanik on püüdnud päästama teost kas kirjutatud juurde eessõna, järelsõna või hidden, kriitikal esinenud ja sellega ainult vanad õli tulle ja alati osanud lootusetu üritus. Need kahtlemata, kui ta läheb sooja käest ära, tekstis ta läheb kultuuri ja kultuuris tekib juhuslikke seoseid paratamatult ja ainult, mida saab teha siis kirjanik või režissöör või teatrilavastaja. Etta saab tekitada mingisuguseid dominante mis viiksid sõnumi vähemalt mingis aspektis pärale. Tõmbasid tähelepanu vähemalt kõige tähtsam olla. Ja see on kas mingi väga atraktiivseid ei kasutamine, väga atraktiivse kujundisüsteemi kasutamine või filmide puhul nii-öelda tähe kasutamine näiteks. Kunagi tegi Arvo iho Eestis filmi pealkirjaga ainult hulludele. Ja selle filmi eelstaadiumis vaidlesime temaga just sellele, tema leid peab kindlasti olema selle filmi jaoks täht tähendab kutsuda väga tuntud nimi. Filmile tähelepanu pööratakse, ta jõuaks festivalidele ja läks taida, sest naispeategelane võitis-Venemaal parima näitleja tiitli segafilm leidis väga suure turusõnaturg, on ju väga suur. Et see on niisugune noh, mõnes mõttes kindla peale minek, et sind nähtaks vähemast, sest küsimus on väga palju ju ka selles, et kui niivõrd palju on näiteks ta siis loota, et ütleme, luulekogu te bütandi sulest seda üldse nähakse. Ja on väga raske niiviisi nähtavaks saada ja siis ongi vaja noh, tänapäevases kultuuride juures on väga oluline mõiste eneselavastamine, on vaja lavastada, vaja lavastama, raamatu lavastama Filmuvad avaetendus mitte ainult teatris, vaid vaid aasta tagasi sama biograafilise faktinase tekitada. Skandaal on läbi aegade järeleproovitud avangardist vähemalt alates. Et tuleb tekitada selline tähelepanu olukord ja kuigi tähendab üürita, aga, aga vähemalt see, kui tekstis mingi väga tähtis sõnum pöörata tähelepanu ka sellele läbi siis ka siis mingisuguse võõra näite kasutamise kut kasutamise. Kui ma alustasin oma juttu siis kultuuriteksti ja traditsiooni teksti kõrutamisest siis nüüd kokkuvõttes meie põgusat jutuajamist. Ja ma tahaksin ütelda, et ühelt poolt kahtlemata iga tekst on kultuurideks selles mõttes, et ta on allikast on informatsiooni allikast informatsiooniallikas sellesama kultuuri kohta oma ajastu kohta. Mingis mõttes igas tekstis on siis entsüklopeedia fragmente, olgu see entsüklopeedia siis vana pedagoogilist ambina võetud Jevgenia heegingu vene elu entsüklopeedia Hoyes, ropeedia tänapäevaste number dueco sõnapruugis, mis tähendabki sellist teatavat hulka eelteadmisi selleks, et tekstist aru saada. See on kahtlemata üks aspekt, mis teeb igast tekstist skulptuuri teksti, nagu ta teeb igast kirjutajast oma ajastu lapse ja mõnel teksti puhul ja mõne autori puhul on see rohkem nähtav ja tähtis mõne puhul vähem. Teiselt poolt, aga kuna paljud tekstid eksisteerivad ajas pikemalt, siis on loomulik, et ajalooliselt tekstid hälbivad oma loomis situatsioonist oma esmase tarbimise situatsioonist. Tekib terve retseptsiooni ajalugu, tähendab läbi aegade loetakse erinevalt üht ja sama teksti tekste äratatakse varjusurmast ellu ja jälle unustatakse. Ja seega mingisugune uus pöördumine vana teksti poole alati äratab ühelt poolt siis terve traditsiooni. Diakroonilisi olemuse tekstil tema ajaloolise, kuid samal ajal säratusele võimalik. Tal puudub mingisugune seos oma kultuuriga, mingisugune klassi skulptuuris. Sisemine vajadus vanadeks toimida, kui innovatiivne tekst võib toimida kui propagandistlik rahvuslik pateetiline tekst, kuigi ta algselt selleks näiteks mõeldud. No võtke näiteks Tammsaare põrgupõhja Jaan Toominga versioonis Vanemuises. See oli omal ajal eestlaste jaoks tõlgendus, Essatoloogiline nägemus nõukogude tegelikkusest. Kuigi tegelikult oli tegelikult siis Tammsaare sõjaeelne aeg Nõukogude-eelne aeg. Nii et sellised seosed selline balansseerimine siis teksti ajaloo, teksti aktuaalse kasutamise vahel on pidevad ja see loobki selle pinge, mis siis tekstide ülelugemisel läbi aegade siis naudingut pakub ja, ja kultuuriväärtusi loob. Ja teine moment, mida ma tahaksin rõhutada, ongi see, et et kui ma nüüd tekste mõtestame iseendi jaoks kas teadlikult või alateadlikult, kas siis mõtestame analüütilise tegevuse teel või lihtsalt mäletamise abil siis see tegevus ületab teksti piirid ja tekst asub siis teatavasse teksti kooslusesse. Ja seesama Tammsaare põrgupõhja on meie jaoks siis lahutamatu teatritekstist. Ta ei ole mitte ainult Tammsaare proosateos, vaid teatriteos võib-olla mõne jaoks ka filmiteos ja kooliõpikuteos ja, ja nii edasi, see tähendab me saame kogu aeg piiritleda erinevalt seda teksti kui tervikut ja selle teksti üksikuid osi. Ja see kultuuritekstikäsitlus ongi nüüd aluseks tänapäeva kultuurisemiootika üle ja lähtub Se Juri Lotmani käibele põetud mõistest sena sfäär. Sest semas sfäär kui inimkultuur tervikuna globaalmõiste tähendab seda, et ta sisaldab endas tohutul hulgal läbi põimunud väiksemaid, see mees, sfääre ka tekst on semas väär, ka üksikisik on sõimes väär. Ja igal sellisel semas sfäärid on omad piirid, omad autonoomia ja identiteedi piirid. Sellest me täna üldse rääkinud identiteedi teemast mis on väga tähtis sellega seoses et iga nähtus, mida me vaatame kultuuris, olgu siis üks etendus, üks raamat, üks heliteos on ühelt poolt autonoomne selgesti piiritleda alguse ja lõpuga kuid samas ta kuulub suuremasse kooslusesse. Ta on osa ja osa mitmendast erinevatest tervikutest erisuurune eri tervikutes eri tähtsusega eri tervikutes, tähendab, tan korraga pihustunud ja terviki, otse ilustatuse ja terviklikkuse kokkuviimine. See ongi see, mis siis kultuurianalüütiku tegevus võiks olla seoses skulptuuri tekstiga. Kultuuriteksti mõistest, rääkis Tartu Ülikooli professor Peeter Torop. Meie saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid, uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli Jaan Tootsen. Raadioteater 2001.