Mina olen Kaspar Velberg ja loen teile loo kärbsepirukas. Autoriks Andrus Kivirähk. Kooli lähedal avati uus pirukapood ning see lõhnas nii isuäratavalt, et Albert ja Henry lihtsalt ei suutnud pärast tundide lõppu sellest mööda minna. Poes oli pirukaid palju. Moosipirukaid ja kohupiimapirukaid, lihapirukaid ja viineripirukaid, porgandipirukaid ja kapsapirukaid. Ja kõige lõpuks veel mingeid täiesti tundmatuid pirukaid, mille juures silti polnudki. Mis nende sees on, uuris Albert. Mitte midagi, vastas müüja. No need on siis küll väga igavad pirukad, kehitas Henri õlgu. Paljas sai. Paljas sai küll, aga igavad nad ei ole, ütles müüa. Nad muudavad kärbseks. Kuidas nii kärbseks, imestasid poisid. Eks proovige siis saate aru. Alberti Henri ostsitki kaks pealtnäha täitsa tavalist pirukat läksid poe kõrval asuvasse väikesesse parki ja istusid pingile. Noh kas seeme, küsis Albert veidi arglikult. Saime vastase Henry otsustavalt ja lõi hambad pirukasse. Esiotsa ei juhtunud midagi. Aga kohe, kui viimane suutäis söödud sai muutusidki poisid kärvesteks. Algul tundus see imelik, isegi õudne, sest maailm su ümber oli korraga nii suur ja sina ise selle keskel nii väike. Aga siis tõusid poisid lendu ja see oli juba väga lõbus. Nad lendasid kõigepealt pargis ja siis mitu tiiru ümber koolimaja. Henri nägi lahtisest aknast, et paralleelklassil on veel tund ja kuna seal klassis õppis nele, kes Henryle kangesti meeldis siis lendasid aknast sisse. Paraku sai just sel hetkel piruka võlu või maksa ja Henry muutus jälle tavaliseks poisiks. Mida sa siin teed, imestas õpetaja. Sinu klassil on tunnid juba läbi. Ma ma unustasin joonlaua maha, pomises Henry, jooksis punastades klassist välja. Albert ootas teda õues. Ka tema polnud enam kärbes, vaid jälle poiss ja ta oli ostnud poest veel terve kotitäie kärbsepirukaid. Ma tahan, et ema ja isa ka neid maitseks, ütles ta. Aga me lähme. Albert läks koju ja kui pere õhtul lauda istus, tõi ta võidukalt oma pirukakoti lagedale. Proovige, soovitas väga kihvtid, pirukad muudavad kärpeks. Ei tea, äkki pole tervislikud kahtlesema? Maga maitsvad, on küll, kiitis isa, kes oli ühe piruka juba suhu toppinud. Ja head pehmed, lisas vanaema. Isegi minu valehammastega saab süüa. Ema, isa ja vanaema sõiduma pirukad ära ja muutusidki kärvesteks. Albert vaatas, kuidas nad toas ringi tiirutasid. Kui nad umbes poole tunni pärast jälle inimesteks said, olid kõik kolm oma seiklusega väga rahul. Väga lahe oli laes kõndida, rõõmustas isa. Mina nägin ära kõik kohad, kus tolm on pühkimata, ütles ema kapi pealt ja diivani alt. Ta tõttas koristama. Kõige õnnelikum aga oli vanaema. Need pirukad on minu jaoks otsekui loodud, rääkis ta. Muidu mul jalad valutavad, nii et ei saa sugugi kõndida. Aga lennata ma saan küll. Ole paipoiss, Albert, too mulle homme ka neid pirukaid. Too iga päev. Albert õigi. Vanaema muudkui sõi, pirukaid, lendas kärbsena ringi. Toas ei püsinud ta ammu, vaid kihutas linna peale. Käis igal pool isegi raekoja platsil ja istus vanale Toomasele nina peale.