MINA OLEN Liisa saaremäel ja loen teile jutu, mille nimi on härra niit ja jõuluime. Selle kirjutanud Andrus Kivirähk. Ruti oli otsustanud emale jõulukingiks pajalappi heegeldada ja sellega ta nüüd igal vabal hetkel tegeleski. Tal oli roosa lõngakera ja heegelnõel. Heegeldama oli ruti õppinud käsitöö tunnis ning see tuli tal päris kenasti välja. Ruti Väikevend Valter jälgis õe tegevust huviga. Ta võttis nõuks ka ise emale jõuluks kingituse valmistada. Anna mulle ka lõnga, nõudis ta. Ei anna aastas ruti. Mul on seda endal tarvis pajalappe tulema õige suurusega. Pealegi ei oska sina nagunii heegeldada. Nii et milleks sulle lõng, sa võid emale jõuluks kaardi joonistada. Kaarte joonistatakse, sünnipäevaks, vihastas Valter. Mina tahan ka lõngast kingituse teha. Paljugi mis sa tahad. Lõnga sai igatahes ei saa. Teatas ruti ja pani oma toa ukse kinni. Pahane Valter läks esikusse ja otsis kapist välja ema õmbluskarbi. Kui ruti on nii kade ja keeldub talle roosat lõnga andmast. Eks ta siis leiab midagi muud. Õmbluskarbis lõnga polnud ainult käärid, nõelad ja rull peenikest valget niiti. Valter võttis niidirulli kätte ja silmitses seda mõtlikult. Mida õigs niidist meisterdada? Heegeldada ta tõesti ei osanud kududa või tikkida, samuti mitte. Ma teen niidist, inimene otsustas Valter. Ta lõikas niidirullist viis parajat juppi. Esimene kõige pikem jupp oli keha. Selle alumisse otsa sidus ta kaks lühemat niidi algadeks ja keskele sõlmis kaks niiti käteks. Aga kuidas teha niidist inimesele? Pea? Lõpuks sidus Valter lihtsalt niidijupi ülemisele otsale sõlme sisse. Pea tuli väga pisike, aga mis sellest? Valter näitas oma niidimeest Rutile. Aga õde leidis, et see pole midagi muud kui üks niidipusa. Sellist tobedus ei sobi küll jõuluks kinkida, ütles ta laitvalt. Viska prügikasti. Aga Valter keeras niidist inimese hoopis rulli ja pakkis paberisse. Jõuluõhtul põlesid kuusel elektriküünlad raadiost lasti jõululaule ahjus küpsiseid, piparkoogid, kingitused ootasid kuuse all. Kõik oli nii ilus ja pühalik. Ning siis korraga läks terves korteris elekter ära. Elektriküünlad kustusid, raadio jäi vait, ahi lülitas välja. Toas läks kottpimedaks. Happy. Hüüdis ema. Mis nüüd saab? Milline õnnetus, kust me jõuluõhtul elektriku leiame? Tõepoolest jõuluõhtul pole elektrikut lihtne leida, sest kõik elektrikud istuvad kodus oma pere seltsis. Kas see tähendas, et Valteri ruti jõuluõhtu on rikutud? Sugugi mitte. Sest jõuluõhtul juhtuvad jõuluimed. Üks kingipakk avanes iseenesest. Sellest tuli välja niidist inimene. Ta kõndis oma imepeenikeste niidist jalgadel seina peal oleva elektripistiku juurde ja puges sealtkaudu seina sisse. Ning veidi aja pärast läkski toas jälle valgeks. Raadio hakkas mängima, ahi küpsetama. Niidist mees oli elektrijuhtmetes tekkinud vea üles leidnud ja ära parandanud. Ta torkas pistikust pea välja ja lehvitas oma niidist käega. Oh kui tore. Hõiskas ema. Mis meil nüüd viga? Neid on meil isiklikke elektrik alati võtta. Tere tulemast, härra Niilt. Härra niik noogutas viisakalt. Sellest ajast peale Elaskide Valteri ruti juures. Kui iganes elektriga midagi juhtus, puges härra nyyd seina sisse ja tegi kõik korda. Vabal ajal aga harjutas härra niit nõelasilmast läbi hüppamist.