Teatriva. Tänased teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk heidavad pilgu meie lõunanaabrile teatrisse. Soovime lätlastele nende hiljuti toimunud vabariigi 100. sünnipäeva puhul samuti omalt poolt palju õnne ja selle sündmuse puhul või ma ei tea, kas puhul või sellega kaasnevalt on siin teatrielus olnud ka mitmeid sündmusi. Kohe pärast Läti vabariigi aastapäeva toimus Kanuti Gildi saalis novembri lõpus siis etenduskunstide festival latest millest võib-olla ka täna paari sõnaga räägime. Rohkem keskendume aga sel nädalal Tallinna linnateatris toimunud festivalile talveöö unenägu mis sedapuhku oli pühendatud Läti. Noh, ma ei tea, võiks öelda esilavastajale või alvis Hermanni sele alvis Hermanni on pikka aega olnud Läti teatri selline visiitkaart või nii ekspordiartikkel kui ka inimene, kelle nime kaudu võib-olla ka paljud nii Baltikumis kui laiemalt üldse nagu Läti teatrit enda jaoks tähistavad. Ta on siis 53 aastane Läti lavastaja, kes juhib Riia uut teatrit, mis on siis noh, teda on siin ka võrreldud. Küll Leedu poole pealt Oskaraskurshnowase ja Eesti Peeter Jalaka ka, et noh, siis selline ikkagi siukest avangardsemad teatri mõtet esindav Läti lavastaja muide võrdlus Peeter Jalaka ka ei, ei olegi selles mõttes täiesti vale või et ta on tõepoolest, et nagu tunnistanud oma oma õpilase staatust isegi natukene Peeter Jalaka käe all. Hermanis küll tal on endal Lätist saadud teatriharidust, ta on õppinud Läti riiklikus konservatooriumis samuti Valmiera, teatrikursustel ja, ja samuti veel Riia Kinostuudios filminäitlejate kursusel. Ta on olnud ka täiesti filminäitleja, täiesti tunnustatud filminäitleja. Aga siis üheksakümnendatel alates 1992.-st aastast, mil ta läks tööle Riia uude teatrisse ja tegi seal järgmisel aastal kohe ka oma esimese lavastuse, siis üsna üsna pärast seda 90.-te keskel hakkas ta üldse nagu aktiivsemalt mujal Lätist väljaspool teatrit vaatama. Tema käis New Yorgis ja igal pool mujalgi ja peatus ka Eestis ja tegi Von Krahli teatris lausa kaks lavastust. Aga Ta ei olnud nüüd ainult nagu ühe esteetika küljes või ainult selline Peeter Jalaka õpilane. Samamoodi vaatas ta tollal küllaltki edumeelset ja ka sellist väga otsinguliste Tallinna linnateatrit. Ja muide mõned aastad hiljem, pärast seda 90.-te perioodi lavastas ta ise ka Riias Jaan Tätte ristumine peateega. Noh, ja praeguseks on ta siis selline hästi-hästi, laia haardega lavastaja, kes lavastab Euroopa erinevates suurtes teatrites, teeb ka lisaks läti dramaturgia leial sellistele Läti oma lugudele, mida nad oma trupiga koos otsivad, koguvad rahva suust, lavastab ta ka maailmaklassikat oopereid tema lavastustes on alati väga oluline visuaalne külg ja, ja eriti viimastel aastatel on kuidagi nagu esile tulnud ka tema selline maailmavaade, mille konservatiivsusest on korduvalt räägitud ja võib-olla siis arutleme ka täna natukene seda, et kas, kas ja kuidas see tema lavastustes kajastub. Üks asi on maailmavaade. Üks asi on selline, visuaalne esteetika, aga noh, Hermanni siseon väga rõhutanud Riia uues teatris on väga eriline väga spetsiifiline näitleja käekiri või näitlejatase, et sellele noh, tema enda sõnul ei ole Lätis midagi vastu panna ja, ja ütleme ainult tema või kadunud ei, Muntas nekrootiuse, kellega tal jäi üks koostöö pooleli mastaabis lavastajad saaks, saavad nagu Riia uue teatri näitlejatega töötada. Hermanis koolitab ka praegu noori näitlejaid ja ta samuti ka nende puhul rõhutab, et ta mitte ei koolita lihtsalt näitlejaid, vaid ta koolitab Riia uue teatri näitlejaid. Sellest kõigest räägime siis täna saate jooksul ka mõnede oma lavastuse kaudu. Aga siin festivali raames ilmus ka eestikeelsena alvis Hermanni see päevik üsna üsna paks raamat üle 200 lehekülje põnevat lugemist. Kinod on selle eesti keelde luuletaja Contra, Margus Konnula, aga eessõna on kirjutanud teatriprofessor Anneli Saru ja kuulame alustuseks, mida Annely alvis Hermanni tutvustuseks ütleb. Teatrivaht. Tere, Anneli, kui sa iseloomustaksid natukene läti teatrimaastiku arenguid taasiseseisvuse ajal, siis mida sa peamiste sarnasust ja erisust Ena välja tooksid? Eestit peetakse vägagi teatrilembriseks maaks, kas seda saab öelda ka meie lõunanaabrite kohta? Mina pean ütlema muidugi seda, et minu vaade Läti teatrile on üsna kitsas, et olen sinna sisse vaadanud peamiselt ühest aknast ja käinud üsna palju siis nendel festivalidel mida lätlased ise on korraldanud, või siis ka nendel balti teatrifestivalidel, mille traditsioon taastati aastal 2000. Ta viis, nii et ütleme, et kogemus ikkagi on võib-olla alles kuskil 21.-st sajandist. Ja ma tean, et paljud eesti teatrisõbrad on ju ka käinud nendel Balti teatrifestivalidel, mille ülesanne on olnud siis tutvustada uut omamaist dramaturgiat ja kõik, kes seal on käinud võib-olla 10 või rohkem aastat tagasi, teavad, et see Balti teatrifestival on olnud üks kannatuste rada. Sest et tõepoolest, et ei Leedus ega Lätis ei ole olnud eriti palju sellist uut näitekirjandust või omamaistel tekstidel põhinevaid lavastusi, et Eesti on sealt muidugi enamasti noppinud suurema osa igasuguseid preemiaid ja eestlased on tundnud ennast nagu eriti arenenud riigina. Nii, aga nüüd ikkagi selle lätlaste juurde. Tõepoolest, et veel 21. sajandi alguses me nägime seda, et Lätti teatega oli üsna traditsiooniline ja ka see omamaine dramatugake, mida nad esitlesid festivalidel, see põhines väga tugevalt siis ütleme, kasse, folkloori või siis mingitel luulelavastustele ja nii edasi ja tundus, et et midagi väga huvitavat seal ei juhtu. Nii et kindlasti aitas Eesti Läti teatrisuhetele kaasa see, et Läti teatripilti hakkas mõjutama Alviseeremons, kes esiteks muidugi mõjus väga professionaalselt, et võib öelda seda, et kõik tema lavastused on väga täpselt lõigatud ja kleebitud ja lavastatud, aga ka teiselt poolt võib-olla temaatiliselt, sellepärast et kindlasti meile ju pakkus ka huvi see, et kuidas lätlased iseennast tunnevad, kuidas nad mõtestavad seda oma olukorda 21. sajandil. Varem oli tõesti paljuski niimoodi, et oli Hermanni segmannise lavastused, mis kõige akusid üle Läti teatri nii temaatiliselt kui ka kunstiliselt teostuselt. Praegu võiks võrrelda Läti teatrit niisuguse metsana, et seal orgaaniliselt kasvab väga palju erinevaid väikeseid teatri, Kõsmi, seal on palju uusi raamatuga ja lavastajaid ja nii edasi, et mulle tundub isegi, et, et läti teatega võiks olla isegi palju huvitavam praegu, kui see on eesti teater, sest on, toimub just selline kihin, kahine, selline metsik kasvamine nagu Eesti teatris oli umbes 10 aastat tagasi, kui massiliselt loodi uusi teatreid pähe ja ja püüti avardada teatri piire. Nii et ma näen ka Läti teate, kes praegu ikkagi sellist väga otsinguliste loovad lähenemist ja kui mitte otseselt poliit, tilist teatrit, siis teatrit, mis tegelikult kompab niisugust ajalookirjutuse ja poliitilise mõtestamise piiri. Võib-olla pole need noored lavastajad ja dramaturgi veel jõudnud niisuguse kunstilise teostuse täpsuseni, nagu seda on, on Erbanise lavastused, aga ma olen kindel, et ükskord nad jõuavad sinna niikuinii. Minu meelest, ega ma nii see lavastused, mis on ju väga paljud nendest tuginevad ka ju rühma ühistöödele ja mis põhinevad siis sellisel võiks öelda dokumentaalsele materjalile, kus On ainest ammutatud elust enesest, siis Eestis võiks seda võrrelda võib-olla Andrus Kivirähkiga. Et ühelt poolt tõesti, et ega ma nii seal on niisuguste elutervet, irooniat ja huumorit, ta ei võta seda oma rahvuslikku identiteeti või dissurmtõsiselt. Ja see võiks meile huvi tõesti pakkuda, et kuidas siis seda rahvuslikku identiteeti või ütleme, ka argielu on võimalik teatrisse kujutada ja mõtestada ja võib-olla ka pakkuda välja mingisuguseid tulevikustsenaarium. Ma arvan, et seal on ikkagi kunstiliselt väga hea teater, need näitlejad on suurepäraselt. Ma olen mitmeid lavastusi vaadanud mitu korda just nimelt näitlejate pärast, sellepärast et see on näitekunsti mõttes ikkagi hinnangu selline peen töö ja nagu Hermanni sisega eilsel siis pressikonverentsil ütles, et tema meelest on ära unustatud see Stanislavski süsteemi aluseks on siiski ikkagi füüsiliste tegevuste järgnevus ja just nimelt sellist väga selget füüsiliste tegevuste esitust, nagu tema lavastustes näeb. Iga kord, kui ma lähen lätti, näen ma ka seda, et seal on väga palju eestlasi, eriti võib-olla just kes käivad vaatamas läti ooperit, nii et ma usun, et et Läti teater tegelikult ei ole eestlastele tundmatu maa. Hermanni siseonju ka isiklikul tasandil, nendele kultuurilistele suhetele aluse pannud, et kolm tema seitsmest lapsest poolenisti eesti verd ja elavat, mis ka Eestis nii palju, kui ma ta päevikust aimu sain seal päevikus, mis on nüüd tõlgitud linnateatri vahendusel kirjanik Contra poolt siis ka eesti keelde ja mis on tõesti suurepärane, huvitav selline paatuse ja krambivaba lugemine ja sissevaade ühe maailmas tõesti väga menuka lavastaja argipäeva ja mõtetesse, et seal päevikus ta ju ka ise kajastab paari sellist poliitilist seisukoha, mis on päädinud siis poleemikaks. Ta on saanud oma Putini-vastaste seisukohtade tõttu sissesõidukeelu Moskvasse, ehk siis ta vene kultuurisidemed on katkestatud ja ka teises suunas üks saksa teater, kellega ta ise loobus koostöös sesse. Teater, Thalia teater vist otsustas avada oma ruumid pagulastele, neid majutada, et selles mõttes on ta niisugune natukene vastuoluline tüüp, on justkui kaasaegse teatrikunstiedendaja, aga ka mõtteviisilt on, on ta vist tundub rohkem selline kre maitsele vastav teatraal. Kõik on õige, mis sa räägid sellest tema poliitilisest renomeest ja siin ma arvan, et nüüd võikski puudutada erinevaid aspekte. Esiteks see Tal on selline poliitiliselt Tegawa skandaalse lavastaja kuulsus, võib-olla me ei peaks seda võtma ilma vahefiltrita, sest olgem ausad, skandaal on väga tihti olnud rakendatud kunsti või ka kunstnik imidži siis vankri ette kas siis majanduslik Neil põhjustel või, või imagoloogilistel põhjustel. Et me ei tea tegelikult, mis on selle selle niisuguste poliitiliste väga selgete teravate väljaütlemiste taga. Nüüd, kui ma lugesin seda päevikut, siis loomulikult see oli väga huvitav teada saada, et kuidas ta töötab ja nii edasi. Aga ma pean ikkagi ütlema, et kõige rohkem mind ärritas ja ma reageerisin ikkagi nende tema poliitilistele väljaütlemistele ja siis ma pidin tegema väikse eneseanalüüsi, et miks see mind nagunii kohutavalt ärritab ja ma saan aru, et et nüüd ma tahaks rääkida hoopis palju laiemalt, et nagu teatri ja teatritegijate rollist. Ma arvan, et see oli esimene teatri tegi ja sisse vaadata, kus on üleüldse mingi poliitiline dimensioon. Ma saan aru, et senimaani kõik kas Eesti teatritegijate või kaupa teatritegijate raamatud, biograafiad, need on olnud domineerivalt a- poliitilised, eks ju. Ja tegelikult see on väga huvitav, nagu nüüd küsida, et ükskõik, kas see on parempoolne või vasakpoolne, tema maailmavaade enamasti me eeldame seda, et kunstnik peaks justkui ikkagi toetama siukseid, vasakpoolset maailmavaadet, aga miks mitte olla parempoolsete toetaja, et siis mina küsiks seda, et kas me seda tahamegi, et teater Euroopas Eestis selgelt apoliitiline ja teatritegijad oleksid apoliitilised või et nad hoiavad siis selle oma poliitilise maailmavaate ja oma teatritegemise nagu täiesti lahus, et meil on ju Eestis ka eksju kunstnikke, kes istuvad näiteks Riigikogus. Aga kindlasti nagu ma ei ole tähele pannud, et nende poliitiline maailmavaade kuidagigi kajastuks nende loomingus ja on see siis hea, mina ütleksin, et ei, vastupidi, et tegelikult ärritab mind samamoodi. Et kui me vaatame, mis toimub Euroopas, mis toimub Ukrainas. Kas Eesti teatega kuidagi sellele reageerinud Eesti teatritegijad sellele kuidagi reageerinud, ma ütleksin, et ei ole ja selles mõttes mulle ikkagi see heegemanise reageeringud ta põhimõtteliselt tunneb vastutust tema sellise prominentse teatrilavastajana, et tal on tegelikult isegi kohustus reageerida sellele, mis maailmas toimub. Et see on mulle sümpaatne, noh, ütleme maailmavaateliselt see on eksju, keerulisem, aga põhimõtteliselt jah. Aga ikkagi see Hermanni, see tohutu menu, sest oleme ausad, ükski eesti lavastaja ei ole kunagi sellist menu nautinud nagu tema Euroopas juba mõnda aega, mida tal nii-öelda anda, on see Ida-Euroopa eksootika, mida lääneteatrit alt nii-öelda tellivad, lihtsalt mitte, sest ta ju ka üsna palju lavastab näiteks suurtes ooperimajades, kus on võib-olla ka kogu see toodang natuke kommertsiaalsema mekkinud, kus selline eksootika isegi kui see esineks vist väga kaubaks ei läheks, et mida on temast siis nii üleelusuurust, et kõik eurooplased, keda ta nii väga tahab Lööksin jälle nagu kaks teemat lahku üks on see, need tema lavastused, mis ta on teinud draamateatrites sõna teatrites ja seal me näeme väga selgelt, et on töötanud ainult saksakeelset nendes riikides täpselt samamoodi nagu ojasoo ja Semper on töötanud ainult saksakeelsetes riikides see tähendab seda, et seal peab olema see valmisolek nende riikide kultuuripoliitikas, eks ju, tunda huvi teiste maade lavastajat ja ka teiste tekstide vastu, sest kui me vaatame, mida mängivad näiteks Suurbritannia või, või USA teatrites, on ikkagi valdavalt angloameerika dramaturg ja seal on väga harva näeb mingisugust väikeste rahvaste näidendeid, tekste või lavastajaid, eks ju. Hermani ise väidab seda, et see eriline, mida tal saksa kultuuris on pakkuda, on eelkõige oskus töötada näitlejatega. Peab ütlema, et Hermanni seal lavastanud hästi palju vene tekste Saksamaal. Et seal võib-olla see noh, mitu põhjust. Kahjuks ma ei ole näinud ühtegi Ermonis ooperilavastust, nii et ma ei oska seda väga hästi tsiteerida. Aga vaadates vastuvõturetseptsiooni, siis tundub see, et ikkagi mingite väga julgete lahendustega ikkagi võidab publiku südamed. Sest mis minu jaoks on väga huvitav, et ta ütleb, et ta ei oska nooti lugeda. Et ta kuula muusikat nii palju, et see jääb talle pähe, siis põhimõtteliselt nagu nagu tunnetaks ja meloodiaid mis on ju ka minu meelest suhteliselt selline avantüristlike käitumine, nii et tõenäoliselt ikkagi siis just see kontseptsioon ja ka oskus asju visuaalselt realiseerida laval diaatriva. Anneli Saro tõi oma jutus välja mitu olulist märksõna Herman ise lavastuste kohta. Et kuigi me siin festivalil näeme tema mitut nagu sellist loometasandit, nii vene klassikalavastusi kui ka kaasaegset monoteatri protski paruznikov, siis võib-olla selleks, et saada siis rohkem aimu just nimelt sellest Hermani lätipärasusest hingekäsitlusest ja noh, tema, võib-olla siis mingist rahvuslikust loome eripärast, et võib-olla siis keskendume täna tema lavastustele must piim, Läti armastus ja pikk elu. Aga Lea, mis mõtteid sinul, nii see Annely räägitu kui ka nüüd festivalil nähtu tekitas? No päris ilma ajaloota ma ei saa, kuigi ma luban, et ma ei pea loengut aga kuna Annely rääkis neist balti teatrifestivalidest, siis neil oli ju väga pikk eellugu ja nõukogude ajal tähendasid need natuke midagi muud kui praegu. Võib-olla sellepärast siis oli niisugune omamoodi vastasseis, kuhu aeg-ajalt püüti peale kolme balti vabariigi külge riputada küll valgevenest külvandavene oblastite Need, kahtlased kujud omavahel seal ainult ei tegeleks. Aga no paratamatult ma olin nende asjadega seotud nii organiseerimisega kui sellega ja tänu sellele mul oli väga suur sõpruskond nii Lätis kui Leedus paratamatult minu vanuse peale vaadata. Ma kuulen liiga palju viimasel ajal, kuidas inimesed ümbert kaovad ja nii ka Lätist ja Leedust. Lätis oli mul pikka aega veel üks kirjasõber, Valentina Freimane, hästi tuntud omal ajal ja küllap veel Lätis praegugi. Teatrikriitik ja kinokriitik, kes vaheldumisi elas ja töötas nii Riias kui siis Berliinis, kus ta oli vanematega enne sõda lapsena elanud. Ja tema ikka andis mulle teada, mis parajasti Lätis huvitavat toimub ja mina püüdsin talle siis ka teada anda, viimasel ajal me piirdusime ainult lühikeste sõnumitega, et olen elus ja et vot meil on nüüd see ja see asi praegu parajasti väga huvitav. Ma kirjutasin lihtsalt enne, kui ma muuseumi ära annan, tema kirjad välja ühest tema kirjast tallu mitmes kirjas juba vihjeid, et meil on tekkinud üks huvitav uus lavastaja Hermanis aga siis kiri, mis on saadetud 2007. aasta jõulukaardi peal. See on nii, et meil on praegu ikka väga hea uus liia teatel. Pealavastaja on halvi Sermanis 40 aastane. Aga juba kõlab kogu Euroopa peale, et ta on minu endine üliõpilane, on väga hea sõber. Suur Anne ja tugev karakter. Niisugune teade. Ja võtsin selle teadmiseks, kuni äkki meie klassikaraadio kandis üle ühe Läti uue algupärase peli, mille nimi on Valentina. Ja meie see halb informeeritus minusugusel võib-olla iiliti ongi selles. Selles ooperiülekandes sain ma teada, et see minu viimane lähedane korrespondent, vàlja Freimane on surnud. Ta oli juuditari ja tema saatusele ja tema raamat tulle, ta saatis mulle ka selle raamatu, mille ma edasi andsin Tallinna juudiseltsile, hiljem on pühendatud ooper, selle alusel on tehtud ooper, mida ta olevat jõudnud ise veel üle vaadata, vähemalt käsikirja. Ja seda lihtsalt meie klassikaraadio kandis üle. Ja see on nagu natukene kole, nagu see teinegi asi, et inimene, kes oli väga tähtis Hermanni sele, Need krosius kulus Leedu lavastaja, kellest on ka oma päevikutes ja mujal palju rääkinud kadus ka hiljuti ja ka selle kohta ei olnud eestikeelses ajakirjanduses mitte ühte piuksu või noh, ma kõike ei jälgi, ma ei jälgi kõiki tale ja blogisid, aga aga sellises laiemas ajakirjanduse see on, et imelikult me ikkagi elame, aga no paratamatult infot on kohutavalt palju. Ja läheksin ma nüüd konkreetsust juurde. Vaat sellest tema ooperilavastustest. Ta on ju ise kõigile küsimustele juba vastanud, nii intervjuudes kui päevikutes. Et seal ta saab öelda, et miks ma tegin neid ooperit, stopper annab võimaluse, mis on mulle väga huvitav visualiseerida muusikat. Ja ooperiteatritele on hoopis teine eelarve, teised võimalused, aga muidugi OP. Näitlejad on kehvad, nad on diletandid ja nendega on palju tülikam töötada, see on nüüd võetud, ma ei mäleta enam, kas intervjuust või sealtsamast päevikutes. Nii et asjas on mitut moodi, aga Saksamaal on ta tõesti palju lavastanud, sakslased tunnevad huvi. Ma ei usu, et ainult sellepärast, et meie riigid on varem olnud Saksamaaga rohkem seotud kunagi kauges minevikus vaid lihtsalt neid nähtavasti huvitavad need väiksed kultuurid ka ja sellepärast nad kutsuvad siinseid lavastajaid. Aga ta on vastanud ka sellele valulisele küsimusele ja ma väga paluks, et meie vähemalt omakorda ei rõhutaks nii hirmsasti seda mustvalget niisugust vastandamist. Sest Herman ise üks oluline lause minu meelest see oli ikka päevikus ongi just see, et ma eelistan teatrit, mis on ühekorraga nii kurb kui rõõmus. See, mida ma olen nimetanud May sellisest sõna ambivalentsus, eks tähendab, et ühekorraga on väga paljud asjad koos ja nii on nad nähtavasti nii nagu elus ja nii on, võtke Hermanni, sest sest kui talle esitati küsimus, kuhu ta nüüd siis kaldub sellel skaalal natsionalismi, kosmopolitismi minu põlvkonnal, need sõnad on väga vastikud valulised, sest neis süüdistestus mõlemas nõukogude ajal. Aga no jätame selle sõnakasutuse kõrvale ja ta ütleb nii natsionalismi, kosmopolitismi, nii need otsapunktid võib ühendada, see ongi tänapäevakontserdid tiivsus ja minu meelest see on väga õige, kirjutaks sinna alla. Et tõeline natsionalism ütleb, on ta. Pean unikaalseks nii oma rahvast kui kõiki teisi rahvaid. Rahvusriigid teevad rahvusvahelist koostööd just nimelt rahvuse liikidena. Aga tähendab ta kogu aeg räägib sellest, mida ta on, ta on ju maailmakodanik ja väga suure osa, kui mitte suurema osa oma loomingulisest elust, Ongi ta olnud väljaspool Lätit, mis ei tähenda. Läti ei ole talle endiselt täpselt sama oluline, võib olla veelgi olulisem, mis paistab ta lavastustest välja, et me peame kuidagi harjuma. Et no poliitikud on poliitikud, praegu ajavad nad veel valimiste asja. Ei taha, kui raadiot lahti teha, kuuled, mille pealt keegi seal oma punkte teenib. Aga kunstiinimesed peaks ikka arvestama, et asjad natukene keerulisemad ja, ja kõige tähtsam on inimene nagu Hermanni seal kõige tähtsam on näitleja. Ja ta ongi nüüd öelnud, et ta vähendab seda oma rahvusvahelisust selle võrra võttis vastu uue kursuse, kellest ta siin oli juba juttu tahab kasvatada just nimelt Riia uue teatri näitlejaid ja loomulikult see eeldab, et ta välismaal käib vähem, eks näis, kuidas hakkab minema. Aga seene krosius, keda ma nende kadunute hulgas nüüd nimetasin, mis mind väga ehmatas, kuna me ju kõik käisime tõesti tema lavastusi suure vaimustusega. Toomas eriti kuna Leedu sõbrad eriti seda toetasid ja soodustasid, jaga meie Griša Kromanov, kes elas sel ajal Leedus ja just kõigile meile, rääkis, et tulge nüüd, vaadake, milline lavastaja ja meil on nii et tema nüüd niimoodi kadus, kusjuures Herman ise viimases intervjuus, mida ma lugesin, ma ei ole, võib-olla on ta veel mingeid uusi andnud, aga vist siin, kui seal olid, need kohtumised ka sel teemal ei rääkinud. Ta ütles, et tal õnnestus nekroševus lõpuks kutsuda oma teatrisse. Ja ta hakkab lavastama. Järgmisel aastal tanud tuleval aastal hakkab lavastama Ibseni Brandi Neile mõlemile oli see Ibseni Brandi seisukoht, et kõik või mitte midagi kunstis kuidagi väga lähedane ja nähtavasti sellepärast Ta tahtis seda. Nende, et asjad on kõik nii keeruliselt omavahel seotud, et hakkad ühest rääkima, siis jõuad kõigi teiste juurde. Täpselt samuti. Asjad on jah keerulised, nii keeruliselt ei ole senini kindlad, kas need Gruusias surnud lemmik. Aga, aga mis lihtsalt repliigi korras tahtsin selle poliitilisuse osas öelda lihtsalt, et kui päevikut lugesin, ma väga soovitan seda kõigil lugeda, sest see on hästi huvitav sissevaade tõesti, sellise isenesest kosmopoliitse loomenatuuri argipäeva. Et seal need poliitilised puhangud minna, et kuidagi ei isegi ärritanud ja ei pannud ka kuidagi heldima sünnist. Nii mõnigi on sedastanud, et vaata, kui äge kunstiinimene kuidagi põhjendab oma poliitilisi seisukohti ja võtab selleks aega. No ei ole seal mingit põhjendamist, see on suht lahmiv ikkagi see tema pagulasvastasus ja mitte eriti nüansseeritud ka seal päevikus, aga see selleks see mind nagu ei huvitagi selle lavastaja puhul konkreetselt, mis mulle silma torkas, on see tema lisaks sellele rahvusvahelisele haardele ka teatud mõttes tema töösturlikus oma teatritegemisel. Ta ju taaslavastab samu ja samu lavastusi, et teha neid paremaks erinevates teatrites ja ooperi produktsioonides on vist üsna levinud see, et võetaksegi lavastaja nimi ja siis kanditakse sedasama lavastus teise riiki teise teatrisse ja mingid intendandid tegelased lavastavad selle uuesti siis lavastaja tuleb esietenduseks kohale ja paneb sellele nii-öelda sümboolselt oma juuresolekuga siis allkirja alla. Aga jah, see poliitilisus, et see, see inimene on ise nii palju huvitav, et see poliitilisus võib-olla on kõige vähem uudisväärtuslikum nagu. Külg temast ta lihtsalt sattus paratamatult ma arvangi, et vaevalt tal pagulaste vastu niivõrd midagi oli, kui ta ei tahtnud seda poliitilist tähelepanu, et neid panna teatrisse elama, viska segaks teatritööd peale kõige muu veel. Nii et me peame alati mõtlema, milleks, mis pärast inimene midagi ütleb, mitte kohe leidma parem-vasak ja niimoodi jäigalt. Jah, nii ta on, et ma olen ka nüüd Herman ise ka nagu või noh, tema lavastusi näinud seal ka kusagil seal käesoleva sajandi algusest või tean teda selle lavaesteetika kaudu, aga ega ma teda inimesena või tema neid poliitilisi vaateid nii väga ei tea ja mul tekkis nagu nüüd neid Lätti ainelisi lavastusi vaadates tähendab et võib-olla see on kõigele vaatamata või lisaks sellele, et Hermanis on geniaalne lavastaja ja väärtustab tööd näitlejaga on ta ju ka hea müügimees ja ma ei tea, kas ta teeb seda ise või seda teeb juba tema ümber olev ühiskond, et olles oma lavastuse viima, näeme mitut lavastust, eks ju, pikk elu on aastast 2003 ja Läti armastus vist 2004, viis ja must piim 2010. Ta on loonud need lavastused juba ju aastaid tagasi. Ja noh, võib-olla üldsegi mitte niivõrd mingitel poliitilistel põhjustel, aga nüüd nüüd need asetuvad jälle mingisse uude konteksti ja, ja ma isegi hakkasin mõtlema selle peale, et kuna ta on ikkagi selline avangardist, et võib-olla see tema väidetav konservatiivsus on ka nüüd välja kujunenud viimaste aastate jooksul, et võib-olla näiteks sedasama pikka elu luues, et see lavastus lähtus hoopis teistest impulstidest, aga nüüd ta ka ise vaatab nendele asjadele tagasi ja ta saab seda mõtestada kui sellise noh, südame valuna läti rahva pärast, mitte et tal seda ei oleks, aga lihtsalt, et kuidas need tõlgendused muutuvad. Ta muide ise kinnitab päevikus, et see nii ongi, ahah, ta on liberalist muutunud konservatiiviks. Jah, viimastel aegadel. Ja tema puhul vist kas, kas ta ütleb seda päevikus või on ta kuskil ka öelnud, et see vasakpoolsuse ja parempoolsed kui on nagu klassikaliselt K4 mainis seda, et et kui me seostame seda intellektuaal ja kunstniku enamasti sellise vasakpoolsusega, et, et kas Hermanni ütles midagi sellist, et et vasakpoolsus on kaugenenud inimesest või noh, et selles mõttes, et Hermanis esineb nagu sellise lihtsa inimese poolel seisjana, kelle suhtes nagu vasakpoolne ideoloogia on muutunud snoobiksija kõrgiks ja et just et ma nagu mõtlesin nii-öelda natuke metatasandil Neid lavastusi vaadates, et kuidas ta need lavastasid lõi ja kuidas seda praegu annab tõlgendada ka tema enda poolt. Ja vot peangi nüüd ütlema, et noh, räägime nendest pikemalt ka, aga mul nendest lavastustest, millest me räägime kõige esimesena nägin juba siis, kui see loodi, lavastust pikk elu ja ma pean ütlema, et nendest kolmest, millest me räägime, ta meeldib mulle kõige rohkem ka nagu esteetiliselt ja mul ei tekkinud seal ka selliseid küsimusi, mis mul nüüd tekkisid musta piima ja läti armastuse puhul ma vaatasin teda, tõsi küll, jah, siis ja siis oli 14 aastat tagasi vä ja me siis nagu elasime ka natuke teistsuguses ühiskonnas, siis suur majanduskriis oli veel olemata, kuidagi ehitasime üles seda mingisugust edu kultusliku majanduskasvul põhinevat buumi ühiskonda ja see lugu sellest viiest pensionärist selles ühiskonnas köögi ja ühiskäimlaga korteris. Kuuldavasti see käis ju ka aastal 2006 draamafestivalil ja kuuldavasti mingeid sihukseid Lääne-Euroopast pärit väliskülalistele olevat see nagu mõjunud lausa nagu nende Pensionäride mõnitamisena ja vot siis ma küll tundsin, see ei ole nii, aga noh, tõepoolest see olustik, mida seal kujutatakse, et noh, võib-olla need lääne- või Lõuna-Euroopa inimesed, kus ikkagi veel mingil määral elatakse mitu põlvkonda koos ühes peres ja vanaemad saadavad oma lapselapsi kooli. See, kuidas nõukogude pensionär härra tõepoolest elab üksi ja abituna seal selles ühiskorteris ja noh, see võis lihtsalt mõjuda nii šokeerivana, selle fakti endana rääkimata sellest, kui meisterlikult see oli nagu läbi viidud. Ühelt poolt on ta selline suur läti avangardist, aga, aga teiselt poolt, mis teda nagu Peeter Jalakas eristab, on minu arust see, et ka Hermanis ütleb, et ta on selline eklektika või et ta iga lavastusega ajab mingit erinevat stiili, aga samas tal on ikkagi üsna äratuntav käekiri, vähemalt nendes kolmes, millest me siin räägime. Pigem jo Peeter Jalakas, kas nagu tegi iga lavastusega mingit uut asja ja üks asi on see, et ega Peeter Jalakas ei, ei tähtsustanud, näitlejad tähendab loomulikult ta hoolis või austas näitlejat, aga noh, me ei saa rääkida mingisugusest väga äratuntavast jalaka, näitleja metoodikast, tal näitleja ikkagi nagu osa selles visuaalses pildis Hermanis rõhutab seda oma tööd näitlejaga ja just nimelt seda nii Stanislavski on see füüsiline pool kui ka Hermanni, see on rääkinud oma tohutust Krotovski mõjust. Tähendab, tulles ka ütleme sellise suure suure pauguga sinna Riia uude teatrisse. Ta ei hakanud ju selles mõttes pöörama revolutsiooni tegema, et lõhume kõik olnu maha vaid ta on väga osavalt noh, neid erinevaid teatrikeeli omavahel kuidagi kokku sulanud, et see nii-öelda see tema mure selle lihtsa inimese pärast seda lava saalist tunda, sest et ta tõepoolest nagu ei loo seda mõistmist noh kasvõi siin vaadates praegu festivalil seda publiku vastuvõtu või reaktsiooni või et ta on küllaltki selline rahvalik teatud asjades ja ka see tema esteetika noh, mis seal on äratuntav kindlasti tema visuaalne külg või kõik need kõik stsenograafia pool. Aga tema näitlejatöös on ikkagi see vana hea psühholoogiline näitleja väga tugevalt sees ja just elu seal me ei kuule ju ühtegi sõna laval. Aga see, kuidas kogu see kehaliselt edasi antud lavaelu on, ma ütleks, psühholoogiline teater, et, et see on nagu väga võluv ja sellisena oli see kuidagi nagu välja kantud ja, ja väljapeetud ja ma tundsin, et ma sain päriselt osa sellest elust tekkis nagu mingisugune empaatia ja kaastunne nende inimeste suhtes ja see pani mind mõtlema selle peale, et kuidas me päriselt nagu oma omaenda vanavanemate eest hoolitsemine ja, ja kui me ise sellesse ikka jõuame, et mis siis saab, et mul selle avastusega nagu seda probleemi tekkinud kumu, nüüd aga vaatan näiteks musta piima, kus Hermanni siseütleb. Ta sai inspiratsiooni gruusia lavastaja reso Gabriadze lavastusest, kus teise maailmasõja õudusi kirjeldatakse sipelgavaatepunktist ja et tema siis nüüd kirjeldab seda läti elu lehma vaatepunktist siis vabandust, no mina ei saanud seda lehma vaatepunkti kätte, vaid vaid minu jaoks oli see lavastus üleolev nii nende lehmade kui ka nende naisnäitlejate suhtes, kes neid lehmi siis pidid mängima. Tähendab noh, ärme siin räägi nüüd soolisest võitlusest, aga lihtsalt tähendab mul on praegu nagu paslik korra kõrvalepõike korras meenutada ka lavastust Ühte nähtud lavastust sellel Kanuti Gildi saalis toimunud latest festivalil. Läti ja Eesti etenduskunstnike ja koreograafide ja muusikute koostöös toimunud esimesena lahkuja lätlaste poolt esindas siis näiteks Valter Tšiilis, kes on ka Eesti publikule tuttav, Eesti poolelt olid Joanna Kalm EP kubu Kristina Norman, kus siis kujutati liivlaste elu ja liivlaste väljasuremise lugu ja see lavastus oli väga huvitav. See teema on väga oluline ja ma ei saa nüüd öelda, et Kristina Normanile oli mingisugune tahtlikult üleolev hoiak. Aga kuidagi noh, võib-olla see on minu arust natukene nagu idealistlik või kõik, mis on juba kujundina lavale jõudnud, või dokumentaalfilmi, see on juba kunst, see on sellisena rahva oma ja noh, me me räägime sellest juba siis nagu mingil teisel tasandil, aga ma kuidagi ise sellise inimesena nagu tahaksin alati ka nagu seda, et kunstnik vastutaks lõpuni selle inimese eest, keda ta siis kujutab, eriti kui tegemist on dokumentaalse kujutisega ja ja tähendab seal selles esimesena lahkujas. Samamoodi tähendab Kristina romanet kubu, nad käivad mööda Lätit ja neid neid Liivimaapaiku ja siis nagu nii-öelda tõdevad või kaardistavad seda, et näed kohalikud liivlased, nad ei oskagi liivi keelt, see lihtne poemüüja pannakse nagu tanki, et oskad sa midagi liivi keeles? Ei oska, küll on see läti kultuur küll nõukogude kultuur, et noh, et ma saan aru, et see ei olnud nende poolt pahatahtlik, aga mina vaatan seda ikkagi, nii et nüüd meie, eestlased ja lätlased läheme iirlastele ütlema, kuidas nad peavad liivlased olema ja paneme neile pahaks, et nad, et neil ei ole seda asja nagu kanda, et, et seesama mõte mul tuli natukene neid Hermalise musta piima vaadates, kus minu arust see lehm oli tehtud nagu selleks teise, miks mitte meie ei olnud lehm, ei olnud meie, vaid ta oli see teine selles antropoloogilisi uurimuse mõttes ja eriti tekkis mul see tunne, vaadates lavastust Läti armastus. Ma loen sel nädalal ERRi kultuuriportaalis ilmunud Tauno Vahteri arvustust sellest lavastusest, kust ta küsib kas Hermanis armastab oma kangelasi või naerab nende üle jääb mulje, et ta üritab neid mõista ning algse terava veidruse väljamängimise järel võtab tagasi ja selgitab vaatajale, miks me ei võiks neid mõista või ka kaasa tunda. See on väga tore ja võimalik, et Hermaniga seda mõtles, aga minu arust ta ei võta tagasi ega ei püüa mõista, see on väga nauditav. Vot siin enne festivali. Õhtuleht tegi intervjuu Indrek Ojari ka, kes käis nagu Läti teatriga enne festivali tutvumas ja Ojari ütleb, et Hermanni, see teater on selline universaalne, ta sobib nii no teatripublikule linnateatripublikule kui vana Baskini teatripublikule. Ja selles mõttes noh, võib ta ka nõus olla, et Hermanni tõepoolest kõnetab nagu väga laiu rahvahulki ja kui me räägime nendest kolmest teatritüübist, mida Ojari ise nimetas jällegi ma suhtun nendesse kuidagi nagu ühessegi üleolevalt, aga minu jaoks jäi Läti armastuses kõlama see mingisugune estraadil joon nii Hermanni sise kui ka Tauno Vahter oma arvustuses saab natukene naerda nende naljakate inimeste üle, kes kirjutavad imelikke tutvumiskuulutusi lehte aga minu jaoks jäise selliseks sketšide jadaks, kus ma nagu ei ei näinud seda mõistmise võimalust või tähendab, et minu arust, kui juba lavastaja ise ja näitlejad ise on oma kujutatavate suhtes üleolevad, siis selle Läti olustiku uurimisel noh, ma ei saa nagu kaasa kiita neid suuri sõnu, et see polnud ainult Läti lugu, see on meie kõigi eestlaste lugu. Minu jaoks oli see jälle see lugu, kus üks lihtne inimene, olgu ta lehm või inimene, on tehtud selleks teiseks ja meie kirjeldame tema väliseid jooni, aga me ei püüa aru saada, mis ta sees toimus, aga teil on äkki teised muljed? Ma kuulan sind, Madise, mõtlen ikka, et kui tore empaatia harjuda. Seesama saadegi siin on, et kui erinevalt võivad erinevad inimesed seal publiku hulgas mõista ühte lavastust ja tema taotlusi, mina, vastupidi, ma üheski nendes sinu poolt nimetatud lavastuses ei näinud vähimatki empaatiapuude märki, et seal pigem oli just vastupidi, minu arust väga hästi Hermanis kirjeldab justkui juhuslikult oma päevikus, ühes katkes seda oma oma lähenemistel see teatrile ta nimelt kiirustades lennule ühes rahvusvahelises lennujaamas kogemata siseneb naiste tualetti ja saab sellest alles siis aru, kui ta on juba seal oma kabiinis ja kuuleb millegipärast ainult naishääli enda ümber ja lend on kohe-kohe minemas, aga tal on tohutu häbi. Ta ei saa sealt kabiinist välja tulla, sest ta kardab näida terverdina ja ta ütleb, et vot sellised tüüdid, mingeid väga väiklased, imelikud veidrad asjad, millest me häbenema tegelikult rääkida, aga sõpradele teinekord selliseid etüüdi otsib omale lavastuste nii-öelda käivitajateks. Ja Läti elu ju on veidrate kohtingu piltide rida, kus, kus ongi inimeste suutmatus või ka oskamatu sageli lähedust otsida, on minu arust väga inimlikult ja ägedalt ja kohtlaselt välja toodud ilma mingigi osatuse taotluseta sedasama piim. Ja siin võib-olla loeb ka erinev elukogemus publikus see, et kõik olid lehmastatud ja ma peaks ütlema nii need naised, kes kandsid seal karja Kelliv ja, ja sarvi kui ka mehed või see mees, kes siis pulli etendas, olid ju võrdväärselt lehmastunud, seal ei olnud mingisugust nii-öelda šovinistliku Touchi kogu selle juures ja teiseks jällegi olles lugenud hermelise päevikut, mina jaganud aga samu kogemusi nooruspõlvest, kus sa oledki lapsena loomadega lähedane, sest nad on suved otsa sinu ümber, seesama lehm võib sulle saada võib-olla parimaks sõbraks, minul oli, maal oligi lehm suvel ja, ja see oli väga lähedane ja intiimne suhe, mis mul selle loomaga oli kõik seaduse piires, aga ikkagi, et ma mõistan seda ja ma ei suuda tänini ei suuda isegi sõna lehm võtta solvanguna, sest ma pean lehmadest väga palju ja ma olen nendega teismelise eas väga nii-öelda hingeliselt Helladel aegadel tunde veetnud sedasi, et ma vedelenud seal heituse sõimes ja nemad nuhutavad ja lakkuma mind siis söömise ja krõmpsutamise vahepeale, et ma mõistan seda ja ma mõistan samas ka, muide see Hermanis räägib selle musta piima kohta, kuidas Lätis ollakse natuke tõrksad selle lavastuse suhtes. Sest et on justkui mingi potentsiaal solvumiseks, et kui sa tuled maapiirkonnast ei saa üks ühele, võtad seda asja ilma, et sa selle lavastaja nii-öelda tausta süübiks, siis see võib-olla tõesti mõtledki, et näed, et mis me siis oleme seal kuskil Latgale mujal vaestes piirkondades olemegi mingid loomad teie jaoks vä. Aga välismaal näiteks läheb see Lääne-Euroopas pidavat see etendus väga hästi peale minema ja keegi ei näe seal mingisugustki nii-öelda solvangu hõnguga, seda väga mõne pirtsakas vaataja jaoks perverssed, seksuaalsed tasandit, mis seal on kõik need paaritumismängud seal ja hindlemine seal selle pullimehe kehastanud pulli ja nende kaunite lehmade vahel. Et ka seda võib vaadata lihtsalt kui üht huvitavat energeetilist tasandit kogu selles lavastuses ilma ühegi hinnanguliselt ma ei näe seal mingit hinnangulisuse algetki ega karikatuuri. Aga võib-olla see energeetiline tasand ongi nagu hea märksõna, et, et ega minagi ju ei arva, et see on kuidagi tahtlikult või ideoloogiliselt niimoodi paika pandud, mis mulle laval tundus, aga kui ma võtan näiteks nüüd teise näitena sellesama Läti armastuse, et et ja need kirjad on naljakad ja, ja see ongi mulle ka, noh ka noh, ütleme oma jälle see empaatia, harjutus või et omaenda isiklikke selliseid äpardumisi teiste peal võrrelda või näiteks omaaegne see Ricky Gervaisi kontorisari või noh, et sa tahad alati parimat, aga jälle kukub midagi valesti välja. Et see kõik on nagu suurepärane, aga võib-olla see on just see energeetilise või esteetilise kraadi küsimused, et noh, seesama kui ma vaatan elu ja ma näen kaks tundi üht läbiviidud ja niimoodi tööle hakkavad ja kehtestuvad sellist maailma, et siis ma lähen nagu sinna sisse. Aga näiteks see sketšideks hakitud Läti armastus, noh, võtame kasvõi näitaja need kaks raamatuhuvilist inimest, vanem naine raamatukogutöötaja ja siis selline raamatu nohikust, mees kuidas nad seal korteris nagu teineteist leiavad ja räägivad kogu aeg raamatutest, seal nagu see on nagu tohutult naljakas ja see on nagu jube hea selline näitlejale hea mängida või ega see nagu iseenesest seda ei mõnita, seda nende kahe inimese olemust küll, aga ma juba ootaksin siset, ega siis nendel kahel raamatu inimesel paksude prillidega ei ole ju, see kogu nende armastuslugu ei seisne ju ainult selles naljakas raamatute tsiteerimises, ka neil tulevad solvumised, ru, portsatused, kurvastused, aga sellelt vundamendil nagu ei ehitata siis enam üles seda, et meile näidatakse see kanal kätte, et vot neid inimesi. Me saame nagu selle välise kujundi kaudu kulutada, aga nagu sinna torusse see jääb, et, et selle toru kaudu ei aidata mind nagu edasi või või see stseen rannal tele, mehe, mehe ja naise vahel. Et suurepäraselt mängitud peaaegu sõnadeta algus. See mees meenutas mulle Mysterbiini oma, aga kui ma nüüd mõtlen Rowan Atkinson peale, siis Atkinson teeks selle veel grotesksemalt niimoodi, et see hakkab lugu jutustama. Minu arust seal ei olnudki seda groteskini. Ja sellepärast me ei näinud, seal oli tohutult palju võimalusi mängida üle igast ainult viimane seen, see, kus oli see kujuteldava nii-öelda mehega, seen, kus üks naisterahvas seal kurameerida kujuteldava partneriga, kes oli grotesk, aga ülejäänus, mina ütlen lihtsalt, võib-olla sul on liiga ilus elu olnud, Madis kui ma lihtsalt meenutan endal seda saamatust mingite lähedaste suhete ehitamisel või neid piinlikuid, hetki, mida ma olen ka omaenda kohatise autismiga põhjustanud, mis on ka väliselt koomilised ja väljenduvadki mingisuguse väga veidra käitumise näol, et siis mulle see pakkus tohutult lohutust, näha. Et kurat, ma ei ole üksi selles ja ma ei ole kuidagi halb ja ma ei pea seda tegelikult võib-olla häbenema. Ja võib-olla ma ise oskan tänu sellele, et sellised asjad on ka esile tõstetud lavale tõstetud, teatud distantsi, siukse empaatiliselt distantsi saada selle oma elus juhtunud kummaliste piinlikke äparduste suhtes, nii nagu minu arust lavastaja seda ise evib, seda neid asju lavale tuues a. No ja see, et on naljakas ja tiinil konditsioon tervikuna on kuidagi naljakas inimene tervikuna ongi sageli saamatum, kui me julgeme tunnistada. Minu arust see on ausus, on selle asja nimi, mitte kuidagi üleolevus. Ei, väga võimalik, et noh, võib-olla see ongi see jälle see kraadiküsimused, et ma tegelikult ju tunnen ennast elus samamoodi nagu sina praegu ennast kirjeldasin, aga mina selle juures nagu tahaksin veel loota minu üle ei naerdaks kogu aeg, aga et kui ma pean laval naerma kaasa, et siis, siis mul tekib see eriline lootusetuse tunne küll, aga seal oli väga, mis, ma tahan nüüd jälle öelda, et kuidas Hermanni noh, kuidas see kujund ikkagi töötab või toimib, et need lavapildid, noh, see ei olnud lihtsalt teatri tinglikus, vaid see oli noh, lasedki rõhutatud tinglikus seal olidki ju taga iga stseeni taustaks oli maali pilt ja kuidas maalitud pilt Ta muutus elavaks või isegi sedasama raamatu. Kogu see algas kunstnikust, kes maalis oli täiesti loogiline. Ja seal tõesti isegi see, et noh, seal on, see on siis see psühholoogiline näitlemistasand osutades maalil sohva olen, ma tõesti uskusin, et nad räägivad päris asjast. Aga jah, et võib-olla seal on see, et, et jah, et tõepoolest, et minu jaoks ta jäi sinna vahepeale, et ta ei olnud nagu see süvapsühholoogiline rolli areng ja ta ei olnud siis ka see elusuurune grotesk, aga näiteks paar väga inimlikku stseeni olid laual, mis mulle nagu läksid korda või need kaks meest rannal, kus nagu tegelikult ei olnudki eriti nalja või seal nagu ei olnudki eriti noh, ma ei tea, see lemmiklooma laip kotis oli võib-olla selline protesti kohta ka iseenesest need kaks meest, kelle puhul me nagu ei tea üldse, me ei tea isegi seda, kas nad on homoseksuaalsed või, või miks nad seal kahekesi on või. Aga seal jäi, jäi minu jaoks mingisugune avatud ruum või see mingisugune igatsus või lootus või mingisugune teadmatus või saladus, mida nagu ei tühistatud stseeni lõpuga ära. Ja teine asi, ma hakkasin ka mõtlema nende rolli üle seal lavastuses need kaks süldibändi muusikud, kes seal piltide vahepeal mängisid, et et noh, jälle ju väga lihtne oleks panna neid kuidagi naeruväärsesse olukorda, aga kuna nemad nagu isegi ei olnud rollis või et siis nende puhul hakkas tööle just see, see vahetu inimlikkus Ma lihtsalt palun teil lähtudes sellest, mida nad tahtsid, tehavad kriitiku esimene asi on, kui sa lähed teatrisse, palun võta see seisukoht, mida nad on tahtnud teha Hermanis, mitte ei hakkinud sketšidest, vaid ta alustas etüüdi idest ja sketšidest ja talle meeldib niimoodi teha ja neid ühendada muidugi natukene raskem võib olla. Aga seda me peame arvestama minu jaoks ka see teine võib-olla oli natukene lihtsalt igavam, kuigi see probleem on meil muide täpselt samuti ma mõnikord huvi pärast loen neid kirju, mis ilmuvad ajakirjanduses, kus on mehed ja naised ning selliselt on avaldatakse. Ja ega ma mujalt ei viitsi neid otsida ka neid ma aeg-ajalt loens, neid ikka veel avaldatakse. Ja need inimesed on kõik jäänud vanemaks, noored suhtlevad muidugi nähtavast teistmoodi rukis või kuskil 60 70 isegi peaaegu et kaheksakümneaastased. Kõik see asi ongi nii totter ja ta on alati niisugune, ma olen ise niukseid totraid kirju koolitüdrukuna saanud. No. Ja see on hoopis teine asi, aga see, kuidas ta oskab seda näidata, kui inimlikult ja vot need asjad te rääkisite juba ärase inimese häbenemine ja enesetunne ja see üldse tuleb välja sellest, et. Küllaltki niisugune kinnine ja häbelik ja ma ei tea, kas te ei ole kuulnud, mina, nii vähe, kui ma liigun, vähemalt tead ringkondade inimesed, nii noored kui vanad, kõige esimene reaktsioon, issand kui ühtemoodi. Me oleme, kuidas kõik on nii sarnane, nii pärast seda musta piima kui ka pärast seda. Ehtne armastus, et ma ei teadnud, et me oleme nii ühtemoodi lätlastega välja arvatud, kees ja minul jäi täpselt sama tunne. No ma lihtsalt juba kauem seal mingite konkreetsete lätlastega suhelnud ja ja see tunne on tekkinud juba ka varem. Aga see, see oli minul ka üks ja naersin, et siiamaani Medügamika, lätlasi ja kõik need mingid ütlemised lätlaste kohta. Praegu tundus nii, et me oleme täitsa lätlasi tänu Hermanni sele armastama hakanud, sellepärast see huvi oli väga suur. Ja need olid ju välja müüdud, need lavastused lõpuks. Nii et me istusime ju orkestriruumis, eks. Aga ma natukene räägiks sellest mustast piimast, kus minu suhe muidugi sarnaneb sinusugustega rohkem viitega sinna, et minu suhe on lihtsalt vanem, aga seesama isiklik suhe loomadega ja kõigi sellega. Ta on pääsmatu kõigile, kellel on olnud, kas sugulast maal või kes on karjas käinud, nagu mina käisin, ainult et ma käisin sõja ajal. Mis mulle kõige rohkem selles lavastuses meeldis, oli see loomulikkus. See oli väga loomulik inimloom, kui lihtsalt üks loomaliikidest see tunne, mitte et nad noh, muidugi, kui ta võtab salveid ja paneb oma sarved pähe, siis ma saan aru, et sel hetkel ta on rohkem lehm. Aga kui sarnane see kõik nii inimesel kui loomal, kõige suhted vastassugupoolega ja, ja kõik see niivõrd sarnane ja see, mida nad ise taotlesid, see esitab ühekorraga nii nagu seda Läti põllumajanduse seda kurba allakäiku kadumist kui ka siis need, kes mängivad. Me peame arvestama, et keegi ju nendesse kuidagi pahasti ei saa suhtuda, kui siis ainult nad ise. Sest see on nende naiste tehtud lavastus. Sai ju lavastajatena jaga autoritena kirjas. Need, kes mängivad, nad on nagu mingi laiema elu terviku osa muutuvad kord lehmaks, kord naiseks, seal on ka öeldud, et nad on ajuti vägazekslikud või seksistlikud või ma ei teagi, mis sõna siin kasutada, ikkagi väga seksikad on vist kõige õigem Läti naised, nii nooremad kui vanemad, aga nad on samal ajal ka vanamemmed ja väga ehtsad vanamemmed, muide ja kõik need tarkused, mis nad räägivad, need niitut tuttavatel eestlased rääkisid täpselt samu asju, mina olen kuulnud ka vanaemadelt ja nendelt täpselt samu asju. Kõik, kuidas asjad käivad, kuidas midagi tehakse ja see selles mõttes on tõesti väga sarnased ja nad mängivad tegelikult ikkagi allteksti seda, mis jääb. See on ka, ei ole enam moodne sõna, aga lihtsalt seda, mis jääb sõnade või kali kütuste varju ja taha nad mängivad tegelikult seda, kui nad ka võivad mõjuda, natukene grotesksed, aga see on ju küllalt traagiline või no kui mitte traagines, vähemalt kurb lugu on ta iseenesest. Sest sellest tuleb see välja, et varsti kõik kaob ja ja ta ongi sama hästi kui kadunud ja Eestis meil muise täpselt samuti. Mul on nii meeles, kuidas hakkasid meil külast, seal, kus ma nüüd suvekodus juba ammu elan ümbertringi kaduma, lehmad kõigepealt meie õuelt, siis naabrite juures, siis natuke kaugemalt, kus me veel kadusid ära ja no piima, piimapukipiimapukk kadus ammu. Piimapukk oli vanasti ka sellise sotsiaalse Kooskäimise koht täpselt kui tuldi Toomas täpsustama ja ja kõik see, mis oli, see on kõik kadunud ja midagi tuttavat lehma ei ole kuskilgi enam kilomeetrite raadiuses. Rääkisime siis sel nädalal toimunud talveöö unenäo festivali põhjal alvis Hermannise lavastustest. Tänase teatri vahitalid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Helipuldis oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.