Tervist olen Marko Kompus ja loen ühe luuletuse kogust poeedi nahk. Alasti on mu emakeel ilus ja alasti on ta ka inetu. Ta tõukab päikese jooksma ja isegi jookseb. Kui veebruar on kätte tõmmanud valguse kindad aiakõhunahas, on ta emakoda koht, kuhu koputab õhtu. Ta nii ilus Daniinetu varesse Korjus pintsliks otsib märki märkamatult talutada kohtupäeva üle sinu ja minu. Ta on ilus. Võileivahinna eest nutab kui surnu, kes matab oma surnud surnutesse. Ta on ilus, ta on inetu. Ta oleks nagu oma elu näinud seljaga suumulk kude poole.