Luule. Eestile. Mina olen Mathura ja see on luuletus vanaema aed. Oh, kogu seda tööd ja vaeva mida on tarvis, et üht aeda korda teha ja korras hoida. Pink kõrgete kaskede algus vanaemale meeldis istuda ja aeda vaadata. On juba ühest otsast katki. Oh kogu seda tööd ja vaeva Vahel olen mõelnud, kas ta igatses päris oma aeda seda, mis talt väevõimuga võeti. Või luges talle vaid see, et oli üks koht kus päike kulda saialillesaari õunapuude all, kus gladioolid igal hilissuvel avasid oma Essteetlikud suud kus jasmiinipuhmad lõhnasid joovastavalt ja meelitasid kohale musti mesilasi, keda vanaema pidas. Kas luges talle vaid see, et olid ja vaev. Ükskord pääses tema lambakariaiamaale lahti ja sõi herned ära. Olime õnnetud. Üks kord avastasime peenraid tehes maa seest kolm hõbelusikat. Keegi oli need sõja jalust pagedes sinna peitnud. Peseme need puhtaks ja võtsime kasutusele hõbe ei aegu. Ja ükskord kasvatas vanaema nii suure kõrvitsa, et mahtusin ise sinna sisse. Olin siis juba suur mees. Te arvate, et ma luuletan? Teil on tuline õigus, see ongi luuletus.