Olen Viivi Luik ja loen ühe luuletuse. Riina voolab Karafini suust kohvikannu tilast, voolab kohvi. Need on tulised ja põletavad suud. Aga valu kõvaks muudab luud. Nii et päris lust on suruda end läbi elu tema kivimüüri palkide ja krohvi hoolimata, sest et väikses linnas Läänemere kaldal mured samad on, mis terves laias ilmas. Magelaager suus ja vidukile silmad. Maailm seisab sügaviku kaldal. Aeg on läinud kiireks. Aastad kihutavad, raha lõhn õhus, kõige eest saab raha. Haaja kuri rahva selja taha, erapooletuna ennast nihutavad sina sõnu tangidega, kisu suust. Räägi surmatunnist, reetja kaelaluust, äraandja vere vastu, verest truusk, pühast vihasest ja uhkest elupuust.