Tere, hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA OLEN Merle Liivak, kolme lapse ema ja uue ajakirja EMA peatoimetaja kes juhib sel hooajal peresaadet vaheldumisi Katrin saali Sauliga. Mina keskendun oma saadetes peamiselt lastekasvatusega seotud teemadele. Ja niisamuti huvitab mind ka see, et kuidas kasvatakse emaks ja isaks. Tänase saate teemaks on sotsiaalministeeriumi poolt tellitud suur ja väga tähtis uuring, mille nimi on lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018. See tuli nüüd. Just avalikuks ja mind huvitab kohe väga, millise näoga on Eesti pere täna. Millised on meie perede suurimad väljakutsed, kui toetatud on lapsed ja nende vanemad? Ja kui informeeritud nad on enda ja oma teiste pereliikmete õigustest. Millised on suurimad murekohad ja kust võiksid tähendada lahendused? Nendele küsimustele otsime täna vastuseid koos sotsiaalministeeriumi, perepoliitikajuhi, Pirjo, turgi ja tervise arengu instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna juhi liigasvandikuga. Tervist. Tere. Tere. Pirjo. Kas sellest vanemluse uuringust selgus sinu jaoks miskit, mis lõi sind lausa pahviks? Kuna tegu on juba teise sarnase uuringuga ja kui esimesed uuringud tehti 2012? Aastal, siis oli mul au olla tegelikult selle uuringu üks autoritest. Nii et ma tunnen seda uuringut üpris hästi. Ja muidugi oleks tegelikult soovinud siin just, mis puudutab laste füüsilist karistamist. Oleks tahtnud, et seal oleksid need näitajad natukene muutunud positiivsemaks ehk siis seda, et vähem inimesi aktsepteeriks füüsilist karistamist. Samas, ja see ongi hoiakute muutmise küsimus. Võtab paraku kaua aega, et hiljuti just siin Soome kolleegid käisid meiega rääkimas, kes tõid välja, et nendel on võtnud 30 aastat aega, et seaduse tasandil füüsilise karistamise keelustamisest siis ka hoiak oleks muutunud null-tolerantsuse suunas, et ja, ja see uuring on tõesti niivõrd suur ja mahukas, et siin on palju teemasid. Muidugi tuli ka palju positiivset välja, et ei taha ainult keskenduda negatiivsele füüsilisest karistusest, räägime mõne aja pärast uuesti, aga räägi ka laiemalt, et mida me saime tegelikult sellest uuringust teada? See uuring jah, tõepoolest käsitleb siis lapse õigusi ja vanem last, kuidas lapsevanemad meil lapsi kasvatavad, mis on nende selline hoiak lapse kasvatamisel. Ja teisalt siis lapse õigused, et kuivõrd lapsed ja täiskasvanud on teadlikud, mis asjad on lapse õigused, et kuidas igapäevaselt nende elus siis praktiliselt välja näeb. Ja et see uuring on sellepärast ka üpris ainulaadne, et siin on küsitud nii lapsevanemaid kui ka lapsi ja siis mõlema puhul suhteliselt sarnased teemad, et me sageli on näha, et lapsevanemad võivad arvata ühtemoodi, aga aga laste kaudu tuleb välja teisiti. Toon siin näite ka kohe tuua, et kui lapsevanematelt küsitakse, et kas ja ka täiskasvanute üldiselt, kas on oluline arvestada laste arvamusega ja lasta neil kaasa rääkida erinevatel teemadel siis üle 90 protsendi, et väga paljud vastavad sellisele küsimusele jaatavalt ja nõustuvad sellega. Samas kui me lastelt siis küsisime praktilisemalt, kui palju nende arvamust on küsitud ja neid kaasatud erinevate otsuste tegemisse, siis, siis on näha, et kodutasandil on see üpris levinud, eriti mis puudutab lapse enda elu, näiteks, mida ta riides kannab kuidas ta oma tuba kujundab ja nii edasi, aga kooli tasandil juba üha vähem kaasatakse lapsi ja näiteks ka kohaliku omavalitsuse tasandil võiks ju lapsi kaasata, kasvõi see, et kuidas bussigraafikut teha, et lapsed saaksid ringides käija ja sellised teemad. Et kui me soovime endal näha tulevikus meie ümber aktiivseid rõõmsaid inimesi, siis tegelikult selle suhtumisega, et laps räägib, kui kana pissib, kaugele ei jõua ja neid aktiivseid selliseid kodanikke käände ümber ei kasvata. Aga räägime võib-olla sissejuhatuseks veel sellest, et kas on peale selle, et nüüd füüsilise karistamise trend ei olnud eriti muutunud, kas on midagi, mis on ka muutunud, vanemluse hoiakute poolest oli positiivsemaks muutunud see, et just selleks, et siis laste õigused oleksid tagatud õigused just kalast, lapse õigus arvamust avaldada siis see eeldab tegelikult seda, et vanemate kasvatusmeetodid oleks sellised autoriteetsed, mitte autoritaarsed. Ehk siis just see, et vanem peab last kompetentse isikuks kellega asju arutada, Peate ennast põhimõtteliselt lugu, et, et see hoiak oli muutunud paremuse poole, samuti oli hästi positiivne, et näiteks lahus elava näiteks isast lahus elavad lapsed palju paremaks oli läinud see näitaja, et nad tundsid, et nad saavad oma isaga piisavalt palju suhelda. Et selliseid positiivseid näitajaid oli. Mingi teadlikkus on siis nagu edasi ja ilmselt siin on ka see, et meil tuleb ilmselt täna jutukas digiteemadest, et ühest küljest on digiteemad murekoht lapsevanematele, teistpidi ilmselt tänu sellele, et meil on suhtlusvahendeid rohkem ja võimalusi siis on ka just see, et nendel lastel on võimalik oma isadega suhelda. Sest telefonidel just ma ise just vastasin lapsega seotud küsitlusele ja, ja ma ikkagi seda täites mõtlesin selle peale, et kui lihtne tegelikult mul oleks siin mingisugust nagu soov elu väljendada, kui see, et mis on tegelikult toimub meie seinte vahel kodus. Et kui palju sellega te arvestate, et kui paljud tegelikult jätavad palju asju ütlemata, teevad ilustavad oma elu ja oma oma suhet lapsega? Eks see on ükskõik mis küsitlusega, nii et inimesed väljendavad oma hoiakuid nii nagu oleks õigem, et tavaliselt küsitakse, kui palju me keegi telekat vaatama siis inimesed ostavad vähem, sest et justkui ei ole hea näitaja. Et see on ühe ükskõik mis küsitluse, aga samas see hoiak on äärmiselt oluline, et kui seda hoiakut ei ole. Et kui ei ole hoiakut, et füüsiline karistamine ei ole aktsepteeritav, siis siis on väga vähetõenäoline, et praktikas oleksin midagi muud. Seepärast me saame eelkõige tegeleda hoiakute muutmisega, mis siis peaksid mõjutama praktikat. Jah, ja mis on selle konkreetse uuringu eesmärk. Muidugi me soovime, et lasteaiaperede olukord Eestis oleks parem ja meil oleks õnnelikud lapsed ja rahulolevad lapsevanemad. Selle uuringu eesmärk on olnud ühelt poolt mõõta meie senist tööd riigi tasandil ja teistpidi anda suuniseid edaspidiseks, kuidas edasi minna. Võtame selle uuringu natuke osadeks lahti ja vaatame neid teemasid eraldi ja haarame hambusse kohe siis selle füüsilise karistamise teema, mis on üks kindlasti ka intrigeeriva maid selle asja juures ja, ja poleemikat tekitavat, et ühelt poolt on ju igaühele selge, et lapse vägivaldne kohtlemine pole hea. Aga iga kord, kui keegi selle kuskil teemaks võtab ja, ja, ja piisab sellest, et tõesti mina ise panen tähele oma reaktsiooni sees, siis selle, siis sinna juurde käib selline väike irooniline muljet. Ikka täpselt teate, millest te räägite, et elu ise võib olla ju nii palju mitmetahulisem ja neid olukordi võib-olla niivõrd palju ootamatuid ja segaseid ja, ja ekstreemseid tänapäeva lapsevanematel just seetõttu, et nad on nii üksi, oma lastega risti ja kui sul on veel järjest sündinud lapsed või sul on mitmikud ja nad on võib-olla temperamentsemad tüüpi, siis võib tekkida tõesti selline olukord, et et olen, olen ise kogenud, et lapsed omavahel kaklevad, et suuremat lahmib, väiksemate minus tärkab selline lõviema, kes sööstab kohale kutsikaid korrale kutsuda ja kedagi siis seal kainestada. Et väga kergelt tekib tugev tung anda lapsele laks või sakutada teda või, või tõsta häält. Et kust see piir siis nüüd läheb? Me võime rääkida, kui halb see on, aga, aga reaalselt elu paneb meid sellistesse väga. Võib öelda ka ekstreemsetes olukordadesse, kus sa peata võib-olla ekstreensemalt käituma. Kindlasti on oluline öelda, et nii tutistamine kui ka laksu andmine, see on ka füüsiline karistamine ja me ei taha nüüd öelda, pidage meeles, see on seadusega keelatud, tähendab, tahame seda ka öelda, aga kindlasti riigi poolt olemegi siis soovinud pakkuda vanematele tuge siinkohal, et mis on need teised võimalused, et ka meie uuringust tuli välja, et sageli just need vanemad, kes on ka ise kogenud, siis lapsena selliste distsiplineeri, mis viis ja on ka altimad kasutama, siis oma laste peal sellist karistamisviis ja ka siiski uuringud on näidanud, et need lapsed, keda on füüsiliselt karistatud, Nendel on hilisemas elus palju suurem siis risk olla just need lapsed, kes siis konflikte lahendavad ka ise füüsiliselt. Neil on suurem potentsiaal olla ka õigusrikkujad, nendel on ärevushäireid rohkem ja samuti nende nii-öelda usaldussuhe oma vanemaga ei ole nii hea, sest et tegelikult ikkagi selline füüsiline karistamine võib lühiajaliselt tunduda efektiivne ja laps võib siis alluda, aga pikemaajaliselt laps ei õpi sellest ja ta ei ole nii-öelda motiveeriv siis selline suunamisviis kuna see nagu ei lahenda seda probleemi või takistust, et, et tegelikult ma arvan jah, et tänapäeval võib-olla on see ka, et sageli on vanematel veel kiire ka ja see ja see selline kiire tegutsemine niimoodi mõtlemata võib tunduda hea lahendus, sest et nagu tollel hetkel leevendab seda olukorda, aga tegelikult tuleb võtta aeg maha ja saada aru, miks see laps üldse niimoodi käitub, et sellel võib olla siis ka pikemaajalisemalt saab laps siis ka aru oma käitumisest ta õpib sellest positiivsest kogemusest pigem et kui selgitada ja ja mitte sellisest alandavast, et siin kolleeg oskab ehk sel siin paremini veel rääkida nendest võimalustest sina ju kohtute reaalselt väga palju lapsevanematega ja, ja eelkõige nendega, kes tahavad midagi paremaks muuta koolitusi andes vanemluskoolitusi tehes. Kuidas sina kommenteerid, kui palju sa selliseid vanemaid kohtad, kellel kes tunnistavad, et neil on see probleeme, kes tahavad sellest lahti saada? Ma arvan, et ei ole olnud mul ühtegi lapsevanemate koolituse gruppi, kus kõik vanemad oleksid ühest suust öelnud, et meie kasutame midagi muud ja meie mitte kunagi ei karista. Ja isegi kui seal ei tule välja seda füüsilise karistamise poolt siis väga sageli tuleb välja hoopis emotsionaalne vägivald, nii-öelda, mis tegelikult. Ta on veelgi karmim. Sellepärast et seda märgata on raske just, aga see seeria närvid seest näha pole. Pirjo sind kuulates mul käis läbi mõte et võib-olla, kui me kuidagi oskamatult seda füüsilise reaktsioonitungi maha suruma, et võib-olla see võib isegi kuskile sügavamatesse ohtlikumatesse hoovustesse kanneliseeruda, et et mida küll sellega teha, siis ja seda tõepoolest ka mujal maailmas tehtud uuringud näitavad, et kui füüsilise karistamise koha pealt saadakse parem tulemus, siis selle arvelt on tegelikult tõusnud see emotsionaalse vägivallapool. Ehk siis vanemad teisisõnu käsivad rohkem ja hoiavad sõnadega kontrolli all veelgi rohkem keelavad asju. Et see on see pool, mida me tegelikult ju ka ei tahaks näha, vaid pigem ikkagi õpetada vanematele neid teistsuguseid lähenemise viise ja oskuseid kuidas selle lapsega siis igapäevaelus tegelikult ka keerulisi teemasid läbi arutada, nii et sünniksid, mingid kokkulepped, mingid sellised ühiselt läbi arutatud reeglid ja tehes seda siis lapse east tulenevalt eksi, ma ei räägi siin, et kolmeaastasega peaks rääkima, mis kell ta peaks minema kodust välja, kus me hakkame lasteaeda minema, seda ma ütlen talle. Ja ütlen seda nii palju ennetavalt kui vähegi võimalik, et ta võib-olla juba õhtul magama minnes teaks natukenegi arvestada, et tal tekiks sisemine rahutunne, sest lapsed ju tegelikult vajavad seda distsipliini. Nad ei taha peata joosta ringi ja olla nii-öelda määrama tuses, nad vajavad seda. Nii et, et me tõepoolest räägime sellest, et last tuleb kuulata. Ja siin mulle meenub, et alles hiljuti Karmen Toros Tallinna ülikoolist tutvustas uuringut ja rääkis sellest, et tegelikult meie vanematel ei ole oskust kuulata, et me räägime küll, et me kuulame. Aga tegelikult me ei kuule. Nii et see on midagi, mida me peaksime arendama, seal on omad tehnikad ja väga paljud vanemate toetavad koolitused või nõustamised õpetavad suures osas just seda, kuidas võtta sealt lapsest sõltumata tema vanusest, kuulates teda, võta see iva ja sellega siiski kuidagi poodi nagu toimetada, mitte seda kohe kõrvale tõsta ja öelda. Tei. Meie kodus, meie riigis, meie maailmas käivad asjad teistmoodi vaid et kuulata tema nägemust. Aga kas teie arvates on ka niimoodi, et füüsiline karistus on olnud Eesti kultuuri osa? Et kui lugeda näiteks tõde ja õigust, siis paratamatult jääb selline mulje, et selline füüsiline reaktsioon või, või kuidagi pereliikmete juhtimine on olnud osa mingisugusest normist või ühiskonnas ja, ja samamoodi kui ma laulan oma lastele Meie kiisul kriimud silmad, laulu, kust saab tukast sugeda laps, kes ei oska lugeda, siis ma olen pidanud seda seletama oma lastele, et ma ei ole seda laulu välja jätnud repertuaarist, sest see on tore ja minule nostalgiline laul, aga pead seletama sinna juurde just. Ja see seletuseks ongi see, et see pärineb kuskilt meie anal ajal käis asi meie vanaemade vanaisade aegadest, eks. Aga korra võiks mõelda võib-olla selle peale, et meil on võimalik kaardistada nelja tüüpi erinevate vanemliku stiili. Ja Mulle endale tundub, et väga paljus olid meie isad-emad vanaemad-vanaisad, autoritaarse vanemlusstiili viljelejad, kui nii võib öelda, tegelikult ei ole nagu ainult puhtaid ühe stiilikandjaid, vaid me ikkagi kõigume nende vahel. Ja nüüd on kuidagi evolutsiooniliselt, nii et mingi hetk sellest sa ei jaksa enam olla autoritaarne. Et kui sa määrad neid nii-öelda karistusi, eks ju, et kui sa väikse lapse puhul ütled, et ta jääb magustoidust ilma, mida sa selle 15 16 aastase puhul ütled ja nii edasi, eks et see, see kurnab sind ennast ka vanemana ära, siis on väga kerge kukkuda sinna teise äärmusesse ehk siis olla see järeleandlik ülimalt järeleandlik lapsevanem, eks ju. Ja mis teeb tegelikult veel keeruliseks, kui sa siis kõigutki seal vahel pikalt, eks ju, et oled ühel hetkel väga autoritaarne ja siis järgmisel hetkel see väga kõike luba ja kõige tervislikum. Nii mulle endale vanemale kui ka lapsele on see, kui ma suudan olla siis autoriteetne. Et ma olen saavutanud temaga selle hea kontakti. Ja ta kuulab mind. Jah, ta kasvades ei taha enam võib-olla kõikides teemades kuulata, sellepärast et natukene võib-olla jään mina ajale jalgu, sest Ta kuuleb oma eakaaslastelt võib-olla kaasaegsemat infot, mingi koha, aga siin on jälle minu õppimise koht, kuidas oma lapsega ühte jalga astuda ja, ja, ja ikka olla nagu tema teemadesse pädev kaasa ja ja rääkima kuulate, lubatakse mind siis või kuulab ta mind siis, kui ma olen tema jaoks autoriteet endiselt, et ma oskan suhet hoida ja temale pühenduda? Ma arvan, et see füüsiline karistamine ei ole olnud ainult eestlaste kasvatusstiil, et et see on tegelikult ikka igal pool maailmas olnud ja kui siis üheksakümnendatel lapse õiguste konventsioon vastu võeti, siis vaikselt riburadapidi hakkas olema neid riike, kes siis hakkasid füüsilist karistamist keelama niimoodi seaduse tasandil ja väga konkreetselt, et, et selles osas on kindlasti üle maailma ja noh, ma arvan, et kogu maailm teadis kunagi Spocki raamatuid, siis loeti ja mille järgi kasvatati, et eks see ongi kõik ajas muutumas ja me tahame ju areneda ja kogu aeg paremateks inimesteks saada. Et kindlasti meil on oma vanematelt pida üht-teist, aga samas nüüd on mingi palju uuringuid just, mis siis jällegi tulles selle kehalise karistamise juurde, ütlevad, et see mõju ei ole kõige parem, et seal on jah, tõesti lühiajaline, võib-olla, aga siiski nii et kui me nüüd võtame selle piitsa lapsevanema käest ära, et mida me siis asemele anname, kõigepealt ongi seesama asi, millest ma enne rääkisin, et saavutada lapsega see hea kontakt ja neid kontaktioskusi, eks ju, mida või arendada, kui see ei tule mul veel hästi välja, me eeldame, et see tuleb kuidagi emapiimaga kaasa ka ei tule ju. Ja sellepärast võiks olla norm ühiskonnas, et vanemaks õpitakse, nii nagu õpitakse autoga sõitmist, eks ju, või mingeid muid oskusi. Ja harjutame ka, eks, ja, ja loodetavasti mitte kohe laste peale ainult, vaid et võimalusel siis harjutame näiteks koolides näitusel. Nii et kui ma võtan näiteks aluse ükskõik kumma vanemlusprogrammi, mille koolitajaks ma ka ise olen, kas siis Gordoni perekooli või imelised aastad, programmi, mis on mõeldud siis eelkooliealiste lastevanematele siis mõlemad need programmid tegelevad väga tugevalt sellega, et arendada lapsevanemat lastega suhte hoidmise oskusi. Ja kui mul on see suhe hea ja mul läheb ikkagi mingis igapäevaelusituatsioonis, mis on kriitiline silme eest mustaks ja käsi tõmbub rusikasse ja tahaks midagi teha, et siis tegelikult see on see enda ka töö, mis aitab mul sellest situatsioonist välja astuda. Kui mul on võimalus, siis ma astun kõrvale, BNS 10 sisse-välja hingamist või mis iganes minu taktika on selleks, et rahuneda, eks ju. Kui mul ei ole võimalus, siis mina olen ausalt tunnistanudki. Kuulge, lapsed, ema on nüüd hädas, ma ei oska selles situatsioonis midagi teha. Ma näen, et teete üksteisele haiget, ma ei taha tulla kedagi karistama. Ma tahaksin, et te ise lahendaksite, see on olnud ehmatav, et laps on mulle heegeldanud. Mida sa ütlesid praegu, ehk siis kuskil seal jutus oli midagi, mis pani teda kuulama ja seisatama selles situatsioonis. Võib-olla tundub, et noh, me ei ole siin nagunii mänguliselt ei suuda olla, eks ju, kõikides situatsioonides tõepoolest ei suuda. Aga kui me seda taga kuklas omal hoiame, et see käe tõstmine ei aita pikas perspektiivis ma teen endale karuteene, siis see võiks olla see hea enesearendamise lävepakk. Kust ma siis tegelikult asun õppima. Kas see põhiline võtta siis ongi astuda sellest situatsioonist korraks väljavanemana? See on, kui on võimalik ja astuda välja järjekorras väikelast kaklevad, omavahel tirivad, ma ei tea, mingisugust pulgakommi, kohan kassa ümber ja, ja, ja emal on ka kolmas laps võib-olla rinnalt kandelinas ja tal ei jää muud üle kui lihtsalt füüsiliselt haarata kinni ja sealt poest võib-olla välja, võib-olla ta lastega ja jäta see käru või sinnasamasse ja võib-olla väga õigustatud tegu selles etapis või siis mulle meenub koolitusele ühe ema jagatud lugu, kuidas nemad olid lapsega kokku leppinud, et nendes olukordades meie tõmbame omale nagu skafandri ümber ja me oleme oma maailmas ja las need tädid ja onud seal selja taga vaatavad ja me ei kuule, mida nemad räägivad. Sina vaatad mulle otsa ja mina vaatan sulle otsa, see olukord peaks kohe lõppema, sest me ei saa siin näiteks poes koos edasi olla, muidu see oli lapsega kokkulepe selline, mille peale terve vanemad lapsevanemate grupp siis jäi kuulatama, et mis meie kodune kokkulepe on, kuidas meie selles käitume, eks ju. Et see oli niisugune silmi avav. Jah, ma loodan, et, et kui, kui nüüd vanemad sellesse enesekasvatamise teel piitsa alternatiivide nii jõuavad ja neid kasutavad, et tegelikult need lapsed, kes nüüd tulevad, kasvavad suureks selles peres, et võib-olla nemad peavad selle võrra vähem siiski koolitusele minema, sellepärast et nemad on juba kogenud midagi muud. Absoluutselt nõus, et hiljuti käisin Pärnumaal ühel sotsiaalteenuste messil ja seal tuli minu juurde üks noorsoopolitseinik ja ütles nii toredasti, et see vanemlusprogramm või vanemate koolitamine on üks kuldaväärt asi teil, et selles mõttes võib ju siis loota, et põlvkonna pärast umbes on meil kõik vanemad kordades targemad kui meie. Nii et tõepoolest, see on see, aga ma tahtsin veel eelmise, selle füüsilise karistamise ja selle ase Meil millegi tegemise juurde öelda, et et üks on need enda rahustamise võtted ja lapsed muidugi vaatavad, kuidas mina vanemana suudan või ei suuda siis ennast rahustada ja õpivad ka selle minu minu tegemise pealt. Aga teine on see tõepoolest, et et ma ikkagi kuulan ka last. Ja kui ta tunneb ennast väärtustatuna, kes tahab vastu sõdida, kui ma tunnen, et ma olen väärt tegelane. Kui me toome paralleeli nagu suurte maailma, eks ju, et kui palju meil seal tõst tõuseb, see on ikka väga väike protsent inimesi, kellel tõuseb käsi omaealise vastu, miks me laste puhul siis räägime sellest, et füüsiline karistamine on teema ja ja niivõrd palju vanemaid ka selles uuringus, eks ju, vastas et, et jah, see, kas nad nüüd ise teevad, aga et seda on aeg-ajalt vaja, umbes nelja tahtsid lisada midagi, ma arvan, ei ole ühtki lapsevanemad, kes ei ole tundnud stressi või tundnud, et issand, ma ei tea, et kuidas käituda, mida teha. Ma vajan abi. Ja uuringust tuli välja, et ikkagi 76 protsenti arvab, et see lapse kasvatamine peab ikkagi olema puhtalt lapsevanem, vaata oma asi. Ja muidugi lapse kasvatamise vastutus ongi lapsevanematel, kuid kui, kui ikkagi on probleem ja tunned, et issand, ma vajan abi, ma ei ma ei saa hakkama, siis see ei näita, et sa oled kehva lapsevanem, kui sa lähed abi kusagilt abi leidma olgu see siis vanemluskoolitus või kusagil portaalist, et meil on väga hea lähedalt tark vanem kust saab väga palju häid nõuandeid vastavalt lapse vanusele. Et koolitusinfot ja koolitusinfot ka, et koolitusinfot Liil võib muidugi rääkida täpsemalt, aga kohalikest omavalitsustest lõikust kohast siis pärit olete, et saatega seal anda märku, et mul oleks huvi ja riigi poolt on siis ka teatav tugi seal, et erinevad linna- ja vallavalitsused saavad neid koolitusi pakkuda? Jah, tõepoolest selt tark vanem lehe pealt on võimalus saada mitte ainult riigi tasandil ja kohalike omavalitsustega koostöös pakutavate programmide kohta, vaid ka nende kohta, mida mõned kolmanda sektori organisatsioonid pakuvad ja mis tublilt näiteks Gordoni perekool, mis on tublilt Eestis ka kanda kinnitanud ja lapsevanemate hulgas tegelikult ta suhteliselt juba teada-tuntud abiprogramm nii-öelda ja tervise arengu instituudi poolt siis korraldatav programm imelised aastad, mis alles hiljuti Eestisse jõudis ja tänaseks päevaks siin ka siis tegelikult laienema peaks. On mõeldud eelkooliealiste lastevanematele ja töötame seal programmis siis tõesti kui see ka sellele, et see näiteks füüsilise karistamise koskus taastuks. See üldse kustuks nii-öelda lapsevanema kasvatusmeetodite kohvrist nii-öelda ja, ja sinna tuleksid asemele uued. Ja kui vanemad tulevad sinna kursusele, mis on suhteliselt pikk ja põhjalik, Nad tulevad selliste igapäevaste muredega, et ma näiteks ei saa last sööma. Neid asju, mida oleks vaja süüa või ma ei saa teda õigel ajal magama, kes ütles, kus see õige aeg on, mängisid, aga kui nad on tegelenud sellega, et iga päev pühenduda 15 20 minutit, väga teadlikult ime õpetame, mida sealjuures siis lapsemängus näiteks märgata lapsega koostegutsemisel, mida märgata ja seda siis lapsega peegeldada teda tunnustada mingite edusammude eest. Siis vanemad ütlevad, et oota, mis see mure oli, millega ma tulin siia kursusele? Ei, minul magab nüüd ilusti, ise küsib. Kas ma võin minna, ehk siis see tegelikult ei ole nende niivõrd nende reeglite loomisesse kasvatamine vaid selles kontakti saavutamisest ja hoidmisest ja aja pühendamises. Ja tegelikult ei pea see olema nagu mingi meeletu, pikk, kahed, vaid see peaks olema nagu pühendatud aeg. Aga kuulame selle teema siis lõpetuseks kohustusliku laulu nukitsamehest, selleks on vitsalaul muusika Olav Ehala ja sõnad Juhan Viiding. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak mul külas, Pirjo Turk sotsiaalministeeriumist ja liigasvandik tervise arengu instituudist ja me räägime uuest uuringust, mille nimeks on lapse õiguste ja vanemluse uuringu 2018 ja nende põhiteemadest uutest infokildudest ja trendidest. Mida me selle uuringu põhjal siis teada oleme saanud? Rääkisime just füüsilise karistuse olukorrast Eestisse, et et sellega on meil vaja tööd teha, et paljud lapsevanemad, kes senimaani usuvad, et ilma füüsilise karistuseta ei saa, et alternatiive pole, et, et nad võiksid seda rohkem teadvustada, et mis need alternatiivid on, aga teine väga suur teema selles uuringus, mis ilmnes, oli siis on netis tegutsemise turvalisus lapsel ja, ja siis pere mure selle pärast. Pirja, sina, kes sa seda uuringut tunnet meist kõige paremini, et mida täpsemalt me siis selle kohta teada saime? Nagu üldiselt lapsevanemate on tundnud erinevates aspektides laste kasvatamisel, et need vajavad abi, aga uuringust tuli välja, et et väga suur osakaal lapsevanemaid just tunneb, et nad, nad vajaksid abi ja teadmisi rohkem. Kuidas siis last seal nutimaailmasse, kuidas lasta seal toimetada? Ma ei tea ajalised piirangud, kui palju võiks kontrollida last, et see on kasvav teema. Kas seda segadust on siis nagu vanema Hotel palju, kas nad tunnistavad seda eelkõige kuna see on küsitlusuuring, siis me ei saa minna väga detailidesse. Aga jah, seda segadust ja teadmatust on palju selle selle teemaga ja tõepoolest, eks see nutimaailm areneb nii kiiresti, et, et endalgi on keeruline järge hoida ja sageli lapsed on ise selles teemas juba palju pädevamad ja teadlikumad siin on nagu, mõnes mõttes võib tõstatada justkui kaks teemat, et kas ühest küljest see kontrollimine, kas see ei lähe lapse õigusega vastuollu, kui lapselapse privaatsusega? Mina ja ma arvan, kali ühineb minuga, et siin kindlasti lapsevanematel tuleb arvestada lapse arengu ja vanusega, et et kui laps, eriti kui ta hakkab nutiseadmetega just tutvuma, et siis on äärmiselt oluline tegelikult see, et lapsevanem on teadlik, mida ta seal teeb, et lapsevanemal on nagu ülevaade sellest, et Meil on nüüd järsku lastel selline maailm käes, meil kõigil on mõnes mõttes, et et selles osas juba ise endalgi vahel on raske ju teada, millistes uudistes ja millise milliste voogudega kaasa minna. Et seda enam lapsel millised on kõige tavalisemad juhtumit, kus lapse turvalisus on riski alla sattunud, noh, eks neist on palju räägitud, et siin ja uuringust tuli ka välja, et ligi neljandik lastest oli, oli mingisuguse alandamise kiusamisega siis internetis kokku puutunud. Et noh, nendest ohtudest on palju räägitud, et kus sul võtab mõni võõras inimene, tahab sinuga Facebookist saada sõbraks või või hakkab sinuga rääkima mingitest Chattides. Siis ma olen saanud aru, lapsed väga palju. Nendel on omavahel mingeid nii-öelda väljakutseid Challenseid, mis vahel mõned võivad olla sellised lihtsalt võib-olla toredad, aga mõned võivad osutuda väga ohtlikeks, et siin ongi see suur noh, mõni aeg tagasi oli ju mingisugune mäng suisa kus, mis läks täiesti ohtlikuks lastele, kus siis oli selline väljakutse, et kas sa suudad joosta autoteele ja ma ei mäleta selle liikuva auto eest läbi just. Ja seal oli isegi see mäng, minu meelest lõppes suht fataalselt, et selliseid hulle mänge noh samas tahaksin ärgitada mõnes mõttes, et võib-olla lapsevanemad teevad väljakutset, teeme perega nii, et iga nädal on ükspäev näiteks, kus me ei ole nutiseadmes kogu perega või et teha siis omalt poolt seal on? Jah, ma omalt poolt tooksin välja selle, et kui me vaatame neid lapsi, kes seal arvuti taga arvutimänge mängivad ja tegelikult üle selle võrgu, siis ka omavahel suhtlevad, nägemata 11, omamata tegelikult täit pilti sellest, et kes mida tunneb, mõtleb milline ta nägu on, eks ju. Ja kas ta on üldse laps just ja tegelikult sellisele asjale ikkagi vanema poolt peaks olema mingi jälgimine peal. Nii et laps ei saaks päris ära kaduda sinna maailma ja kui ta alustab alles selles maailmas oma esimesi samme teeb seal digimaailmas, siis kindlasti on oluline, et tal oleks õpetaja kõrval, kes teab asjadest. Noh, üks asi on see teadlikkused, et nii lapsevanemad kui ka lapsed ise peavad olema teadlikud nendest ohtudest. Aga teine asi on see, et millal üldse laps on valmis ala üle interneti mängima, nii et tal on keegi vastas, keda ta ei tea. Et mis, mis vanus võiks üldse olla ja samamoodi, et millal üldse võiks nutitelefon lapsel olla, et see on ka nagu küsimus, et me kõik kom mõnes mõttes pimeduses meil ei ole seda kogemust, me alles saame seda teada. Et ega meil ei ole ka ju ilmselt lõplikke vastuseid täna ja ei saa ka neid olema, sest kogu aeg tehnoloogia areneb edasi. Aga see on huvitav teekond, millel me oleme, et ehk siis järgmise uuringu ajal võib-olla on juba siin rohkem infot ka nagu selle kohta, mis riskid on veel juurde tulnud, aga võib olla ka mingisugused lahendusvariandid ja võib-olla isegi võib-olla isegi tuleb mingisugune konkreetsem piiride panek või ettepanekut ja see võiks siiski jääda ikkagi iga Pereläbi räägitavaks teemaks, meenub jällegi üks lapsevanem, kes küsis, et mul on 12 aastane laps. Kas ma pean teadma tema arvutlik parooli ja koolitaja ilma sekunditki mõtlemata? Loomulikult pead? Loomulikult pead. Või siis on teil see kokkulepe, et sa tead kõike ja sa võid olla tema selja taga sellel hetkel, kui sa tahad, et see turvalisus oleks ikkagi kuidagi tagatud, aga sa ei saa seda rariteet ülevalt alla öeldes ja käskides vaid ikkagi ka last kuulata. Kas ma lisaksin siia juurde, et jah, et ei tahaks kindlasti selle digiteemaga, et oleks sellised mustvalged arvamused, et kas need õudselt paha või jälle õudselt hea, et jah, tõepoolest nagu ka ütles, siin on hästi perekonna kokkuleppe ja jah, ma nüüd räägin küll isiklikust kogemusest, et mina kindlasti uhke ja lapsevanem, kui minu laps läks esimesse klassi, ei olnud üldse veel arvutis eriti käinud. Sellest on nüüd juba päris ammu aega tagasi 2011 aga selle tulemusena juhtus see, et lapsel hakkas esimeses klassis arvutitund ja ta oli kõige aeglasem seal hakkas arvutitundi vihkama, sest et ta ei olnud ta ei orienteerunud võrreldes teiste lastega seal. Et selles osas ilmselt tänapäeva maailmas täielik selline väljaastumine väljaastumine ei ole ka laste huvides hea, aga lisaks tahaks öelda, et on olemas tegelikult jällegi tark vanem lehel üpris head nõuanded, kuidas seal nutimaailmas ja millised, kui palju piirata Ta ja nii edasi ja siis lisaks veel lastekaitse liidul selline targalt internetis lehekülg, kust saab ka häid nõuandeid. Peresaade. Aga kolmas, suurem teema, mis uuringust välja tuli, on abivajava lapse märkamine Pirjo, mida see tähendab, et sa märkad abivajavat last ja tegelikult on meil kodanikuna kõigil kohus märgata abivajavat last, on ta siis tänaval, tähendab laps või, või naabrite juurest kostuv selline kahtlaselt sage ja väga sellised hääled, mis ei tekita head tunnet. Või siis tänaval kiusatav laps. Et sellest kodanikuna on meil kõigil kohus teatada. Uuringust tuligi välja, et võrreldes võrreldes siis eelmise uuringuga iseenesest see märkamine on kasvanud, mis on väga positiivne, et rohkem märgatakse abivajavat last, aga millega nüüd ka järgnevatel aastatel me kindlasti peame rohkem tegelema, et sageli ei teata, kuidas reageerida ja mida ette võtta, et siinkohal tahakski kindlasti kasutada võimalust ja öelda, et kui on tõesti nüüd selline olukord loomulikult, kui on võimalik ise proovida lahendada, minna lapsega rääkima, et see tuli ka uuringust, aga välja, et et üldiselt, kui märgatakse tänaval nutvat last, siis minnakse temaga rääkima ja küsima. Uuringust tuli ikkagi välja see, et nii täiskasvanud kui ka lapsed üldiselt ei tea sageli siis sõltuvalt olukorrast, kuidas käituda. Aga kuidas siis käituma peaks, et tõesti, kui on selline olukord, kus noh, endale on tunne, et ma lähen, räägin ja uurin ja küsin, kas ma saan aidata kuidagi? Et on muidugi olukord, mida saab ise lihtsalt lahendada. Ja tõesti, kui ka näiteks on see olukord, kus sa kuuled naabrite juurest pidevalt kisa ja karjumist, et võib ka üritada võib-olla nende inimestega sõbralikult rääkida lapse mänguväljakul või kuidas iganes, et aru saada, kas seal võib olla tegu murekohaga. Aga tahaks hingele panna ka selle, et samas me ei pea tegelikult, et olukordades, kus on nagu võib-olla tundub suurema probleemiga tegu ise kodanikuna andma hinnangut, kas need on probleem, et selleks ikkagi siis tasuks helistada sellisel juhul juba kas siis lastekaitse töötajale või ka lasteabitelefonist, et nõu küsida. Ja mis puudutab lapsi, et siis on lasteabi telefoni, sellele võivad pöörduda nii täiskasvanud kui ka lapsed ja seal on erinevad suhtluskanalid. Et kui otsida sealt, et kui nüüd näiteks koolides oleks soovi ka selliseid vestlusringe korraldada, et siis siis saab endale ka selliseid vestlusringe tellida koolidesse. Et olen isegi lapsevanemana kogenud seda, et mul lapsed küsivad, et kuidas sellises olukorras käituda ja mingid erinevad, kus lapsed nendeks tänavatel kaklevad leni ja Mul endal ma võin ise ka jääda vastuse võlgu, noh, see sõltub kõik olukorrast. Sest kui kaks last kaklevad, siis kolmas laps ei peaks ka nagu ju lisaks riski alla sattuma neid lahutama minnes, jah, jah, mul oli hiljuti oma lastega selline kogemus, kus lapsed tänava peal kuidagi tundus, et seal olid mingisugused sellised jõusuhted. Ja ma peatusin ja hakkasin rääkima ja küsima, et miks sa, miks sa media loobid väikeste kividega seda poissi. Ja minu lapsed ütlesid, et aga kuule nüüd nüüd see teine paistab palju rohkem seda teist kiusama, et see oli selline huvitav arutelu, et nende selline arvamus selle kõige kohta oli hoopis teistsugusem ja ma ütlesin, et aga ikkagi sa pead sekkuma, kui sa näed kedagi, et kellegi võib-olla hädas. Aga et ma arvan, et sellised vestlusringid, kus erinevaid olukordi läbi arutatakse on vajalikud, et ka need lapsed, kes võivad ise sattuda näiteks kiusamise ohvriks, teaksid, kuidas käituda, et siin on ju osapooli erinevaid selle puhul, mis praegu välja tõid Pirjo, et kiusamise ohvriks sattumise juures ei ole kindlasti tegu ainult nende ohvritega, kiusajate endi tagi toetamise ka ja sellele piiri panemisega vaid ka kogu ülejäänud seltskonna, kui nii võib öelda toetamisega vahest on pealtvaataja olla veel raskem kui see juba kiusamisega harjunu. Pealtvaatajal võib seda väga kehva enesetunnet ja, ja sellist teadmatust ja ebakindlust olla väga palju, ehk siis, kui kiusamise silme all justkui kiusamisest rääkida, et siis me tegelikult peaksime nagu tegelema kogu selle, ütleme siis näiteks klassikomplektiga. Aga võtame meie tänase vestluse kokku, mind huvitab ikkagi see, kas midagi võiks üldisemalt olla meie keskkonnas paremini, et me ennetaksime Need erinevaid probleeme, mida uuring välja tõi. Mina tooksin siinkohal välja selle kogukondliku toetuse. Kui me ka käime näiteks lapsevanemaid koolitamas või nõustamas mingites kaugemates Eestimaa paikades, siis see, mida ma kogenenud nendes väiksemates kohtades, on võib-olla vähe. On see üksijäetuse tunne, et, et see tädi teab minust ja see onu teab minust ja tema tuleb mulle autoga järgi ja ja tema viib mind trenni ja et sellist toetusvõrgustiku ja see on ju see, mis tegelikult selle konkreetse pere puhul siis tema vanemaid jällegi toetab. Ja kui me siit edasi mõtleme, siis sellel vanemal on ka tänu sellele võib-olla vähem stressi. Kui me vaatame kas või seda nagu füüsilist keskkonda, kus me elame, siis siis ei ole enam juga hoove, kus lapsed võiksid käia turvaliselt mängimas ja ja kui see hoob on, siis neid lapsi sinna ei lasta või skulptuur on nagu kadunud. Ja siis lapsed istuvadki internetis arvutis ja seal siis kohtavad nagu siis uusi huvitavaid riske, mille iseloomust me ei pruugi üldse lõpuni ka täna teadlikud olla. Keskkond tegelikult peaks muutuma nii füüsiliselt kui ka siis sotsiaalses mõttes, selleks et seda, seda normaliseerida pereelu. Kui praegu vaadata ikkagi mänguväljakutele, siis seal on kuni teatud seal eelkooliealise lapse vanuseni neid mängijaid. Aga et aegu tagasi oli seal kindlasti erinevas vanuses last vanuses ja lapse arengule on see ju toetav, kui, kui ta saab ka iseseisvalt käia, mängimas on ja ei ole nagu vanaema poolt toetatud igal sammul ja liiga palju ja et me seda võiksime ikkagi vaadata, et tal tekiks võimalus mängida. Kui, kui käib lasteaias, siis õnneks tekib. Kui on päris kodus kasvatada, siis peaks seda kuidagi soodustama, et tal tekiks neid võimalusi ja kaaslastega ka mängida ja kuskil turnida ja ronida ja nautida seda loodust ja ja vaadata ringi väljas, et me jõudsime, oli sinuga enne saadet vesteldes ka selleni, et tegelikult räägitakse väga vähe sellest, et ema-isa vajavad omavahelist aega ja nende suhte kvaliteedist sõltub väga palju see, mis toimub veres laiemalt ja kuidas on koheldud lapsed täiesti nõus ja see on kindlasti teema, mille peale võib-olla need lapsevanemaks olijad vaat et kõige vähem mõtlevad. Nad tunnevad, et midagi on puudu, aga Nad ei oska seda, mis puudu on ja nad keskenduvad ikkagi lapsele. Et see on midagi, millega peab tegelema ja veel rohkem tegelema ja veel rohkem tegelema. Aga tegelikult tuleb mõelda rohkem ikkagi, et mis on minu enda vajadused kus on minu enda piirid, et sellega ma saadan järjest selgemaid sõnumeid nii lapsele kui ka oma elukaaslasele. Ja tegelikult see järgmine koht, mille nimel panustada, on see, et mul oleks seda toetavat suhet kas siis oma abikaasaga elukaaslasega või keegi teine minu lähiperekonnast, kellega koos olla. Nii et see on oluline ja see küsimus, et kes on elus kõige tähtsam või meie peres kõige tähtsam. Vastuseks saan tihti selle, et laps meil on väike laps ja tegelikult olen mina ja minu paarisuhe esmatähtis ja siis me oleme mõlemad võimelised last hästi kasvatama, kuulame siia vahele loo, saime Kalfungelilt pritsi, overit, rabelbootern mis võtab selle teema kokku, et olla vastastikku toeks, olla olemas igal ajal ka raskel ajal. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuuled peresaadet, mina olen peresaatejuht. Merle Liivak ja mul on külas sotsiaalministeeriumist Pirjo Turk ja tervise arengu instituudist liigasvandik ja me räägime perede olukorrast tänases Eestis, et mis on kõige suuremad väljakutsed ja kindlasti kohe ka sellest, mis on hästi. Aga Pirjo, kõikide muude juttude jätkuks küsin sult sellist asja. Millal pannakse Eestis paika, kui vanalt võib laps jääda üksi koju? Ja seda me ei taha paika panna, et nagu siin terve saate vältel oleme rääkinud, et see on hästi palju, ikkagi vanema ja lapse omavaheline suhe ja selline lapsed arenevad, erinevalt laste turvatunne areneb erinevalt, et see võiks olla ikkagi iga vanema oma tunnetada, et loomulikult vanema kohustus on, on tagada oma lapsele turvaline keskkond. Aga samas me kindlasti peame tunnetama ära, millal see õige aeg nagu hakata vaikselt nii-öelda seda kummi lõdvemaks laskma, et et laps hakkab rohkem iseseisvuma. Et seetõttu me kindlasti ei ole tahtnud seaduse tasandil mingisugust vanust määratleda, et see ma arvan, on tegelikult veel võrreldes muu ühiskonnaga, et me rääkisime siin sellest, et enam ei käida võib-olla niivõrd hoovis mängimas ja ja sellist iseseisvust on lastel vähem. Ma ei tea, võrreldes ilmselt näiteks Ameerika ühiskonnaga, kus kuni 14. eluaastani mõnes osariigis ei või laps üldse üksi tänavalgi kõndida ja siis 16 aastaselt, samas võib hakata autot roolima, et et see pole ka see päris õige viis, kuidas nagu seda iseseisvust lapsele õpetada, et siin on hästi palju vanemate oma tunnetust, kuidas nad näevad, et kas laps on nüüd millekski valmis ja siin kindlasti ei ole mingeid kindlaid vanuseid, mida me saame seaduse tasandil sätestada. Noh, midagi on meil ikkagi hästi ka näiteks võrreldes Ameerikaga ja Ameerika on suur ja lai, aga, aga selles osas ma arvan, et meie lapsed on tegelikult ikkagi üpris üpris iseseisvad ja hakkavad vastutust, on ma, ma arvan, varem sageli kui, kui sellistes ühiskondades, kus kõik on seaduse tasandil väga selgelt kirja pandud, mis vanusest ja mida võib teha. Aga Pirjo, võta, palun kokku ka see positiivselt, me saime teada uuringust. Tegelikult jah, me oleme siin hästi palju praegu rääkinud sellest kehalisest karistamisest, aga 98 protsenti siiski peamiselt julgustab oma lapsi, mis on hästi positiivne ja see ongi ju selline positiivne motiveerimine last käituma nii, nagu me sooviks, et ta käituks, see, see on see parim viis ja selles osas ikkagi see on enim levinud viis. Ma arvan, et see, et me neil teemadel niimoodi räägime, see juba on ka väga positiivne. Üldiselt on ikkagi Eesti lapsevanemad rahul oma pereeluga ja lapsed tunnevad, et nendel on vanemad nende jaoks olemas, et see tuli uuringust välja, et lapsed tundsid, et, et kui neil on vaja, siis on lapsevanem nende jaoks olemas ja ma arvan, et see on hästi oluline laste arengu perspektiivist ja selleks, et meil oleksid õnnelikud lapsed. Ja tõesti kuigi lapsevanemad tunnevad stressi sageli eriti just noored emad, siis, siis tegelikult oli ikkagi ka nad tunnevad ka paralleelselt ka väga palju rõõmu oma lastest. Et need on ka olulised tulemused lee ma võtaks hoopis selle tänase meie juttu pealt kokku selle, et kui me alustasime, et vanemate oma pärastes olukordadest igapäevaelu-olukordades tegelikult võivad selle kontrolli kaotada ja niine karistamisjuhtumid tekivad, eks ju. Et siis me räägime vanemliku stressist ja see on üks oluline selline lävepakk selleks, et saaks ühiskonnas teadlikumalt hakata lahendama ja vanematele abi pakkuma. Et me ei ei saagi rääkida ainult sellest, et lastel on käitumisprobleemid. Jah, vanemad tulevad selle pealt, eks ju õppima, et mul on lapsega probleemi, siin vaatab vastu just, aga et sageli vajab vanem ju abi just ja tänapäeval on ikkagi küllaltki häbistatud see vanem, kes ei saa justkui hakkama või kellel on kodus pinged, probleemid ja, ja seal ei julge sellest rääkida, aga see on minu hinnangul nii vale. Sest see ei võimalda ja õppida see hirm. Meie tänased vestluskokkuvõttes tõesti võikski olla rohkem võib-olla üksteise märkamist just selle märkamist, et kui meie ümber on inimesi, kes lihtsalt vajaksid võib-olla väikest tuge, võib-olla ühte head sõna. Et, et selle koormaga hakkama saada ja seda kogukonda võiks olla rohkem. Et seda hingejõudu jaguks, et just igas peres tulevad kriisid rasked ajad, kus on pingelisemad olukorrad ja impulsiivset käitumist kindlasti ka sel sel ajal. Aga et, et need kriisid saaksid ületatud, et elu ju käib lainetena. Suur aitäh teile saatesse tulemast, aitäh ja aitäh sulle, armas kuulaja. Mina olen Merle Liivak ja sa kuulasid peresaadet. Meile võib kirjutada aadressil peresaade. ERE peresaateid saab vikerraadiost alati järelkuulata just siis, kui selleks sobiv hetk on. Peresaade on jälle eetris järgmisel neljapäeval kell seitse. Seniks aga rõõmsat pereelu.