Eligaja. Tere hommikust, head raadiokuulajad. Mina olen Miina Pärn ning algab heligaja, milles arutleme möödunud nädala põnevamad tee muusikasündmuste üle. Arvustamisel on uus film legendi staatusesse tõusnud ooperiprimadonna Maria Kallase elust mis antakse edasi ainuüksi lauljanna enda sõnade kaudu. Johansoni sulest ilmus vabariigi sünnipäeva puhul raamat Eesti muusika 100 aastat. Vestlusringis räägime hoopiski sellest, milline helikeskkond ümbritseb meid avalikus ruumis näiteks tänaval, poodides ja kohvikutes. Mis kriteeriumide alusel seda kujundatakse ja kes selle muusika kirjutab. Kaubanduskeskus T1 Mall of Tallinn lõi pretsedendi, kui tellis oma muusikalahenduse kolmelt eesti heliloojalt. Ülo Krigul, Ove kutt, Kadak ja Sander Mölder lõid helitaustad, mis on inspireeritud maa kolmest võnkesagedusest. Mida see tähendab, selgitavad raadio stuudios kobe kutt Kadak ja Sander Mölder. Uurime, mida ütleb selle kohta rahva hääl. Sellele annab vastuse reportaaž otse kaubanduskeskusest, kus küsisime sealse muusika kohta nii külastajate kui ka töötajate arvamusi. Ja tulemused olid. Esmalt põikame aga kinosaali ning küsime, mida räägib meile legendaarse lauljanna kohta Tom Wolfi uus film, mil nimeks Maria paik Hallas. Sel nädalal linastus kinos Artis Tom Wolfe'i uus film Maria kallasest, milles jutustatakse siis legendaarse ooperilauljanna elukäik täielikult tema enda sõnade kaudu. Filmi vaatasid lauljat Kädi, La Scala ja Kaia Urb ja klassikaraadio ooperitoimet. Jaa, anne Brummik? Ma küsin alustuseks, kuidas te kirjeldaksite seda filmi inimesele, kes ei ole seda näinud? Ma ei tea, mina ütleksin kõigepealt seda, et see film on kindlasti kõige huvitavam just neile, kes on juba natukene parem ennast marja Kallase elukäiguga kurssi viinud. Sest kuigi ma ütlen kohe alguses ära, et mulle see film väga meeldis ja ma olin sellega sügavalt rahul. Aga Ma jäin mõtlema selle peale, et võib-olla oleks natukene rohkem pidanud, et ka vaatajat faktidega varustama, sest inimene, kes varem ei olnud, ütleme, Kallase kohta lugenud või võib-olla ka tema elukäiguga ennast kurssi viinud, sellele võis jääda seal üht-teist ebaselgeks, aga kokkuvõttes ma siiski ütlen, et kuna mina juhtumisi oli lugenud varem aforssaženioriini raamatut, mis on ka eesti keeles ilmunud ja ka varem ühte dokumentaalfilmi näinud, siis. Mulle pakkus see kindlasti väga palju ja mulle jäi väga-väga hingega see tõesti režissöör ei pidanud paljuks näidata Kallase esitusi tervikut, kuna ta tõesti sai laulda terve aaria ära filmides väga sageli ju tõesti näidatakse vaid katkendeid ja siis jääb alatise poolik tunne sisse, et, et ma olen ikkagi oleks tahtnud kuulda, et kuidas ta nüüd siis selle teise aaria osa lõpetab, et võib siis öelda, et see oli rohkem muusikafilm, kui eluloofilm põhines tegelikult dokumentaalkaadrites ju oligi enamasti, et seal väga vähe oli sellist kas üldse oli tegelikult ainukene nii võltsitud asi oli see, et žestide, NATO luges siis Kallase päev kui ja, aga ülejäänud olid kõik seal kaadrit, mis olid ju nagu varem võetud, ta ei olnud filminud minu meelest mitte midagi. Et ma arvan, et ka Kallase õpetajal viljade hid, aego tõenäoliselt ju oli intervjueeritud varem, siis seal olid veel sellised üsnagi haruldased intervjuud, katked, et see oli 70. tehtud. David Frost oli selle ajakirjaniku nimi, kes oli teinud temaga ühe teleintervjuu kus ta tegelikult haruldaselt avameelselt rääkis, seal polnud varem näinud ja see oli väga põnev. Aga just, et nagu sa mainisid, et kui sa tõesti enesetaust nagu puudub, et sa ei tea, päris täpselt, oled nime kuulnud marja kallas, aga kui sa ei tea nagu temast midagi rohkemat, et siis võib-olla tõesti pisut segaseks. Et justkui tema noor oli niivõrd vähe raja väga vähe ja, ja samas on ju väga tugevalt mõjutanud kogu tema karjääri. Ja tegelikult sellest ei olnudki praktiliselt midagi, et juba siis, kui ta oli karjääri nii-öelda kõrghetkel, minu meelest hakkas see film nagu sellest punktist pihta kaija. Mulle meeldis just nimelt see, et, et mina, kes ma olen tast päris palju lugenud, päris mitu filmi näinud vaadanud tuleb päris mitmeid katkendeid just nimelt tema esitustest ja kõik see. Ja Ma isegi mäletan kõiki neid skandaalseid kuulujutte, mis tema kohta käisid, sest et ta oli oma eluajal ju üks kõige suuremaid selle sajandeid kindlasti ooperistaare kellega kaasnes tohutu kuulsus, tohutu sära, aga sellega koos kasti palju klotsi, kuulujutt, too kusjuures üles võimendatud. Ja see film ongi minu meelest tohutult, et väärtuslik just sellepärast et annab võimaluse rääkida Marja Kallasel, Endal oma tunnetest oma läbielamistest. Sest et kõik eelnevad filmid on olnud just kaotukkumentaalsetel kaadritel ja mitmed kaadrid või lõigud on ka selles filmis, mida on ka varem näidatud aga peabki kiitma seda filmitegijat, et ta on otsinud välja kuskilt niisugusi kaadreid, mida ei ole varem näidatud, väga palju on värvilist kaadrit, meil ei ole väga värvilist pilti 60.-test 50.-test ja Peab tunnistama ka seda, et eriti ajastust, kus ei olnud veel ei telefoniga pildistamise võimalust, igalühel ei olnud võib-olla isegi fotoaparaati. Et ta on leidnud nii palju materjali nii foto kui filmimaterjali inimeste hulgast, ilmselt, kes olid juhuslikult publiku hulgas. Mulle tundub, jääte Wolf on teinud ära tohutu töö, et kuskilt ma lugesin, et ta on juba aastast 2013 sõitnud mööda maailma ringi ja kohtunud siis Kallase austajate jaga sõpradega, kes on veel elus ja sellepärast ta ongi saanud sinna niivõrd palju materjali, mida me varem näinud ei ole. Aga ennem kui siin oli juttu sellest, et Kallas saab ise sõna, siis ma ütleksin, et minu jaoks oli selle filmi kõige suurem väärtus just see et kui tõesti me oleme varem väga palju kuulnud seda, mida räägivad teised kallases. Aga sellest filmist tuli välja, et tegelikult kuvandi Kallasest lõidki ju need report, pärid, kelle tujud tegelikult sõltusid sellest, kuidas Kallas parajasti nendega käitus, korta andis intervjuusid, oli sõbralik ja siis, kui talle tundus, et teda on ebaõiglaselt koheldud, mida kahtlemata aga tehti, sest ta oli suur seltskonnastaar temaga nii-öelda teeniti raha tema esikaane nimega, eks ju. Siis ta ei andnud intervjuusid ja siis teda näidati jälle rahvale halvas valguses ja tihti võib-olla ongi jäänud see kuvand, et Kallas oli selline tohutult tujukas diiva, kellel olid ainult oma kapriiside, aga ütleme, et sealt hakkas kuidagi avanemas ja tema isiksus see, et me tegelikult äkki ei olegi teda päriselt tundnud. Mis mulle õudselt meeldis selle filmi juures see, et kõige esimene kaader, see lõik sellest intervjuust, mis oli, oligi kohe küsimus, see, et kumb sa siis oled, kas marja kallas ja tervisefilm on tegelikult üles ehitatud sellele duaalsusele kogu aeg, see, see marjaajase kallas omavahel ühest küljest nagu võistlevad siis mingil kohal nad lähevad jälle omavahel nagu kokku ja siis nad lähevad jälle üksteisest nagu väga lahku. Ja mis oli kohutavalt huvitav, oli vaadata just nimelt see, kuidas ta on kasutanud väga palju niisugust suurt plaani. Hästi palju on niisugust portreevõtteid hästi palju lähedalt näidatud tema näoilmeid ja tema on niisugust persoonile olekut ja väga huvitav asi, tuli see meil just see, et laval oli ta marja, aga elus oli ta kallas. Sest et just nimelt see, et noh, et, et see, see nimi, see, see marja kallas, see oli tehtud just nimelt nagu meedia poolt ja kogu selle publiku poolt ja Götze, selle briti sild oli talle ju külge pandud, mille kohta ta ise ütles ka ju, et tegelikult seda, kas ära ja kõik on kohutavalt raske kanda. Ja ta hakkas ju ennast ise kaitsma, et noh, et, et ka seemnest pandi talle pahaks sedasama kapriis susteta ütles osadest etendustest ära ei olnud mitte see, et oleks olnud kapriisne ja valinud vaid see, et hakkasin lihtsalt iseennast kui marjad, kui nüüd seda lauljat kaitsma, sest et tal hakkas hääl, eks ole üles ütlema ja kõik see aga tore oli see, et selles filmis ei olnud niivõrd nagu rõhutud selle peale, mis nagu väga paljudes raamatutes ja muude sõlmides on nagu rõhutatud seda tema õnnetut elu poolt, eks ole, nii, seda niisugust pettasaamist eraelus kui ka siis seda olete hääl tegelikult vedas alt lõpp kokku. Et kui ta juba 41 aastaselt pidi tegelikult oma karjääri lõpetama, see oli tema jaoks ju tohutu löök, sellepärast et ta oli ju pühendanud ennast sellele laulmisele. Ja siis pärast ta loovutas selle laulmise eraelu kasuks ja kas see pool vedas teda lõppkokkuvõttes alt, nii et kogu see eelnev informatsioon, mis meil temast on olnud, on alati tema lüüasaamist, ei leia tema niisugusele välisele sele kõmu tekitanud teha informatsioonile. Aga see, mida ta ise sealjuures tundis ja kuidas ta ennast siis lauljana hakkas kaitsma, see jäigi ju kõrvale just nimelt, et seesama esimene õhtusel Rooma ooperis, kui talle siis oli bronhiit, kui ta täielikult kaotas hääle ja etendus jäi pooleli selle juurde tema enda kommentaarid, et ühesõnaga loomulikult selle reporterid tegid sellest ju kõmu-uudise number üks ja nende jaoks oli siis ikkagi kasulikum esitleda seda kõike nii et kallas lihtsalt kapriiside sealt ja see keerati väga suureks sellest tehtivale osa poliitiliste tagajärgedega on suursündmus ja see varjutas muide kogu tema ülejäänud karjääri ka sellepärast et tänu sellele ju ta kaotas oma lepingu Metropolitan is ja sealt hakkas tema ebakindlus ka lauljana, selleks ta hakkaski kartma neid samu, neid haigusi, sedasama bronhiit, okas tal korduma. Ja tema see enesekindlus, mis enne oli tema enda sees, mis põhinebki tema tööle ja sellele vastupidavusele ja tema tohutule niisugusele lauljaga rihmale, see hakkaski murenema sellest samast rooma kontserdist alates. Aga kas saab ikkagi nii nagunii lihtsalt öelda, Ta nagu meediale tema vastu hästi ebaõiglane siin tegelikult seal filmis oli ju ka välja toodud need kaks poolt ja ta ise lõpuks ütles, et publik ja tegelikult ka ajakirjanikud, nemad tegid temast legendi, kui teda poleks nii väga armastatud, ta ütles, et poleks nii hästi mitte kunagi laulnud, et jah, tõesti, ta tõsteti mingile suurele poodiumile ja ta nagu vastas nende ootustele ja lõpuks eritised mõnes mõttes nagu alla ka, et et kas teile jäi sellest mulje nagu, kui mingist suurest ebaõiglusest või lihtsalt nagu ma ei tea, mingi asjade loomulik käik ei ole õiglane, ei ole, põhiline on sellepärast, et sellise suure kuulsusega käib alati kaasas niisugune paparatsod laviin ja, ja see meediahuvi on alati kõrgendatud. Mida suurem staar, seda suurem kõma, seda suurem on see tähelepanu, nagu ta ise ütles, et see oligi tema saatus, et tegelikult nagu lapsest peale, eks ju, ema hakkas temast seda lauljat tegema ja siis ka tema esimene abikaasa surus talle seda peale ja see oli kuidagi nagu ta ise ütles seda, et mis ma teha sain, et nii see oli ja et see ta tunnistas, et jah, et, et kõik arvavad, et ma olen tugev. Tegelikult ma olen väga õrn, seda oli kuidagi väga ilusti näidatud seal, et kuidas selle sellise välise, sellise tohutult särava koore all võib tõesti olla selline väga õrn ja, ja, ja just see emotsionaalsus ja niisugune tohutu do sügav tegelikult läbielamise võime oli just näha nendel hetkedel, kui ta laulis, mis oligi just tohutult tänuväärt oli just see, mis enne ütlesid ka, et need aaria tulid võrreldes kõige muu materjaliga. Et nad olid täiesti tervikuna nagu ära näidatud, et just näidata seda, et mismoodi tegelikult ta elab nagu sellesse sisse ja ta ongi see tegelane, keda ta laulab ja kui emotsionaalne ta sealjuures ja tõepoolest kui turbulentne, mida talle tohutult etteheidete ja kui emotsionaalne ja kuivõrd noh, niuke temperamentne ta on, eks ole. Temperament tuli välja just nimelt laval ja nii huvitav oli just jälgida seda, et kuidas siis ühe või teise aaria lõpetas ja kui ta sai, siis nagu selle oma hingamise nagu maha rahustatud. Ja kuidas ta siis tuli nagu sellest nagu välja ja siis ta oli nagu kallas. Ja need hetked, kus näitas neid tema eraelulisi, noh, seal, kus ta tuli lennuki pealt maha või suhtles inimestega või kuivõrd ühesuguse ilmaga oli alatis see nägu rahulik, mõõdetud toomilik, alati kaunis, alati niisugune sõbralik naeratus, kena, viimseni viimistletud, viimse detailini, kõik, kõik, absoluutselt see oli lausa hämmastav, et vot see oli nagu mask, see oli loll troll, vaat see oli roll, see oligi nagu terve elu siis lõpuks täpselt aga lava siis ta oli nagu loomulik, siis ta nagu lasi välja kõik selle, mis tal tegelikult nagu sees on. Aga väljapoole ta seda tavaliselt mitte kunagi, need on ka kõige karmimatel hetkedel, kui teda rünnati nendesamade hetkedel, mis oli pärast sedasama Rooma kontserti siis, kui tal oli skandaalne lahutus, eks ole, selle esimese mehega, kuivõrd rahulikuks ta suutis jääda, ta ei öelnud mitte ühtegi sõna. Ta oli täiesti rahu ise. Me võime ainult aimata, mis seal sees toimus. Ja just tänu sellele filmile. Me nüüd saamegi aru, mis tal sees toimus. Ja muideks veel üks tänusõnu sellele filmitegijale selle tõttu, et ta pööras tähelepanu sellisele väiksele detaili, et kes loeks neid tema päevikuid või neid tema kirju. Ja see oli nii hästi valitud hääl, see oli nii hästi valitud toon, see, see inimene oskas nagu nii hästi nagu sukelduda sellesse ja täpselt sama asi jällegi, et tuli täitsa ette jälle täpselt sellesama Maria Kallase niisugune rahulik, ilus, viimistletud ja kaunis ja väljapeetud ilme ilma niisuguse mingisuguse nõretav Adramatismita, mida tegelikult need kirjaread sisaldasid, eks ole, ja tõesti, kes oleks saanud seda paremini teha, kui juristid Anatoli seal nagu meie aja noh, põhimõtteliselt suurim superstaar just, aga kui mõelda korraks sellele, et loeti ette tegelikult inimese isiklikke kirju, kuidas te suhtute sellesse, kas on midagi, mida on õigust avalikkuse ette tuua? Minu meelest olid need väga maitsekalt valitud, seal ei olnud mitte midagi nii intiimset, millega oleks saanud teda kuidagi kahjustada või, või midagi niisugust, mida meie oleks enne teadnud ka näiteks kõik väga isiklikud kirjad näiteks on hästi selle, et kas seal oli ju tegelikult väljendatud kõike seda, mida võimendati tegelikult nagu palju hullemini ta väljendus väga ilusate sõnadega väga diskreetselt öelnud midagi niisugust, mis oleks nagu kuidagi halvendanud muljet temast, eks ole, muidugi vaata kogu aeg korrutas seda sõna, et saatus, et see on minu saatus, ühest küljest see lava oli tema saatus ja ta ohverdas selle lava tõttu oma eraelu. Ta loobus ju kõigest. Ja pärast loobus ta ju sellest samast oma esimesest pühendumisest. Just nimelt selleks, et saada seda mingisugustki eraelu, et noh, et tegelikult naisena õitsema, kuigi ta oli ju tohutult palju laulnud ju selleks ajaks ju kõikvõimalikke naiserolle naiserolle just nimel armastavate ja kirglike naiste rolle laval. Aga naisena sai ta ennast tunda alles siis, kui ta nagu loobus sellest lava naisest ja sai siis tunda ennast, on asjasse kõrval nagu tõelise naisena. Ja võib-olla just sellest Kallase nii-öelda näost ja rollist saigi ta lahti alles seal kõige lõpus, kus olid need dokumentaalkaadrid temast basseini ääres ilmselt seal oli tõesti ta niimoodi omaette oma turvalises kodukeskkonnas ja vist isegi täiesti ka igatpidi meikimata täiesti sellises vabas olekus basseini ääres, et siis siis oli kuidagi nagu näha, et, et vot, see on nüüd siis marja eraelus. Kas see oli minu meelest praktiliselt nagu ainuke kord? Aga veel üks kord kummardus sellele filmitegijale sellepärast et kui tavaliselt alati kõik pöörduvad selle temale puusse tema tagasitulekule lavale, sest ta ikka kohutavalt tahtis tagasi tulda, ei olnud kaheksa aastat laulnud, ta tuli tagasi lavale. Ta poleks pidanud seda tegema, võib-olla sellest ei näidatud, ei lastud, ja see ongi tore ja ma ütlengi ja suur aitäh. Et davai, lörtsinud ära seda, seda mälestustes, seda tõelist kuvandit sellest suurest staarist tema hiilgehetkedel, sest neid kaadreid on teistes filmides on näha, kus ta laulab oma sellise katkise häälega juba ja ta näitas küll seda pöördumist seal sellelt viimaselt publiku poole, et kui te olete mulle nii palju andnud, ma tahaksin teile ka sama palju vastu anda. Aga ta ei lasknud seda aariat sellest perioodist, vaid just nimelt sellest varasemast ja see on väga-väga ilus, sest tegelikult on kahtlemata näha, et tammult armastab Marja kallast väga sügavalt, hoolimata sellest, et ilmselt ei ole ta teda elavana laulmas mitte kunagi kuulnud. Aga tema selline piiritu armastuse imetlus tuli sellest filmist läbi ja samamoodi Kallase imetlejana, mis mul selle vastu olla, teda näidatakse eest sellisel kujul. Selle nädala vestlusringis mõtiskleme selle üle, millised helid ümbritsevad meid avalikus ruumis, näiteks kohvikutes ja poodides ja milline muusika või helitaust meid ümbritseb, kes selle välja valib ja kes selle muusika kirjutab. Meil on hea uus näide ühe kaubanduskeskuse näol, mis lõi huvitava pretsedendi. Nimelt novembrikuus avati Tallinnas T1 Mall of Tallinn. Ja selle jaoks kirjutasid muusika kolm eesti heliloojat Ove kut, kadunud Sander Mölder ja Ülo Krigul. Ja kaks neist on meil nüüd stuudios. Tere tulemast, Sander ja Uwe. Trepp. Mida te heli loojatena muusikutena mõtlesite, kui teile selline pakkumine tehti ja kuidas täpsemalt sõnastati? Seda ma täpselt ei mäleta, mida ma mõtlesin, aga sõnastus oli umbes selline, et oleks vaja helitausta originaalloomingut, et mis seal keskuses mängiks. Ja siis sellise täpsema kirjelduse me jõudsime juba koostöö tulemusena ilmselt, et kuidas, mismoodi, missuguses tempos, mis helistikus, missuguse tunnetusega ja nii edasi. Sinu esimesed mõte, et sa oled tegelikult tegelenud sellise asjaga varem. Jah ütlema, et Eesti turul on natuke seda selle kassa kanda kinnitatud, viimased, ütleme, poolteist aastat, kaks aastat olen ma sellega tegelevad vaikselt siin. Ja ega see molk Tallinn oli ka lihtsalt oma suuruselt noh, ambitsioonikas selles suhtes, aga muidu nagu sander siin rääkis, et teljega kukkuja siis lepite kokku teatavad asjad, mida klient seal põhimõtteliselt nagu ette näeks, mismoodi inimene seal võiks tunda, küsid park põhimõttelist küsimust, ideaalis võiks näha mingisuguseid ruumi Renderdusi arhitektidel ta siis sealt enam-vähem kujutad siis ette, kuidas ruum võiks hakata helisema? Jah, selle ruumi puhul oli veel eriti eriline see, et just need väga kõrged aatriumi siukseid, kukulaadsed, ruumid, mis on meeletult ikka järelkõlaga ja siis see justkui pani aluse sellele, missugune muusika seal võiks üldse kõlama hakata. Aga rääkige siis sellest kontseptsioonist, mis te kolmekesi välja mõtlesite, vahelisid, küsin kohe esimese asjana selle kohta, et mainisid siin näiteks, mis helistikus see peab olema, kas tänapäeval kaubanduskeskuste loojad on nii teadlikud, et nad oskavad teile selliseid kriteeriumiga seada? Jah, siin tuleb mängu kolmas helilooja Ülo Krigul, kes pakkus välja, et kuna seal oli märgilise tähendusega kolm aatomit ja me võiksime siis baseerida need kolme aatriumi, sellised helikeskmed ümber selliste maaga seotud armooniliste ehk siis maa pöörlemissagedus, onju siis Maa tiirlemissagedus ümber päikese ja kuidas sulas oli, kas oli äkki päikse ümbert mingisugune jah, seal müügis ehk siis kolm sellist suurt sagedust ja nendest sellised oktavaid üles arvutades me noh, need on selgelt, eks, hästi väikesed Hertidesse arvestatuna, et siis me pidime seal doktoreid üles arvutama ja siis saime põhimõtteliselt kolm helistiku või nooti. Eks see oli neist sisse siis eff jõgi, et nenderdame, siis rajasime sisuliselt kogu kaubanduskeskuse muusika sellise harmoonilise põhja. Mis te sellelt sissi F ja G-ga siis ette võtsite, mis sellest saab, kas te mõtlesite välja nende põhjal mingi helilaadi või mis tähendab? Jah, minu puhul oli näiteks nii, et minul oli siis FG põhiliselt pidisteks algnootideks võtsin hästi, lihtsalt mõtlesin, mis ma siis keest saan kätte, et jätsin sinna kõik lähedased realistlikud, et siis ehk siis ma ei tea e-moll ja näiteks teetuur ja tuur ja üritasin seal hästi lähedal leiutada ja see kee oli lihtsalt nagu selline võib-olla sisend ma nüüd ei hoidnud sellest nagu lõpuni kinni, et ma nüüd istungi ainult seal keedumullis või, või üritan sellest kuidagi mingit konkreetset laadi välja mõelda, aga pigem ma kasutasin nagu selliseid lääne helilaade lihtsalt, et siis seal sellegi ümber või läheduses, et see oli nagu point. Kui palju see, mis te kirjutasite, sarnaneb teie enda muusikaga? See on hea küsimus tegelikult muusikat, mida kirjutada, on palju, kõik sellest on üsna eriilmeline, kõik sellest ei jõua ka nii-öelda võib-olla avalikkuse ettekandele. Minu jaoks on sellised projektid lihtsalt super hea võimalus ära kasutada mingisugust materjali, mis on ühel või teisel hetkel nagu natukene seisma jäänud. No ütleme, kui nüüdismuusika helikeel on üsna nõudlik kuulajale, siis vahel jääb materjali ülemis nagu ei ole võib-olla nii nõudlik tore nagu seda rakendada. Aga see heliloojana, muidu siis tunned survet kirjutada keerulist. Muusikat ei, mitte tingimata ka lihtsalt tavaliselt, et need muusikalisi teed, ühesõnaga kipuvad lõpuks minema natuke rohkem komplitseeritukse nagu enne, kui tekib nagu tunne, et võiks need paberile jätta. Ja samas eks kontsertmuusikal on ka omasugused nagu ootused vähemalt nüüdisklassika poolelt, et noh, et seal on mingisuguse publiku eeldused ja nagu niisugune teatav viis, kuidas asja toimetatakse. Sander, kuidas sulle tundub, kas sinu kirjutatu sarnaneb sellega, mida sa muidu teed? Mingis mõttes üritasin seda kuidagi nagu teadlikult mitte väga kaugele ajada enda asjadest, sest siis kui kirjutada muusikat, mis ei ole päris nagu enda, siis ikkagi see kuidagi muutub võõraks. Ma viimasel ajal tunnen seda rohkem. Et kas ta on tarbemuusika või kuulamismuusika või, või mida iganes, et siis ikkagi peab vist kuidagi nagu tulema niimoodi nagu enda seest, et oleks õige ja siis selle puhul ma kasutasin ära ühes aatriumis kõlab muusika, mis on väga konkreetselt sellise souli alatooniga või sellise pehme rütmikaga tempo, sain ka sellest sageduse arvutamisest büroo välja pakkus ja siis niimoodi seal punased tiksubki, et kutsusin endale stuudiosse Siim avango, kes mängib basskitarri. Salvestasime umbes kolm-neli tundi muusikat ja siis sellest tegin nopped ja panin sinna käima. Ma võin veel ühe täpsustuse öelda, et seal kasutasime seekord üsna põnevat erilahendusest. Ma ei olnudki seda tegelikult ise varem. Vastuolud, ma tean, et teie vist olete midagi sarnast varem ka teinud, on ju? Salvestasin hulga basse hulga klahvpillipartiisid, trummipartiisid kahel erineval moel, üks siis selline madalamad ja konkreetsemad löögid ja siis võib-olla mingi seikerid ja Percussioonid teise reana ja siis veel viies rida, kus on igasugused erinevad atmosfääriline saundid, et seal võivad olla kohati liikluselid, mis kuidagi annaksid aimu, et see on selline linnaruum, kus me asume ja siis seal on ka loodu selliseid ja aga kõike pähe doseeritud moel siis kuidas programm kokku sai, oli nii, et igast sellest jupist on 60 neljataktiline luup tehtud nii sellest atmosfäärist kui siis selle, sellest passikäigust või, või sellest trummikäigust. Ja neid Lupe igas selles nii-öelda neid basse näiteks oli mul 15 või 16 erinevat tükki, onju 16 samamoodi neid alumisi, trumme, võrkussioone neid atmosfäärides ja nii edasi, ja siis need hakkavad kõik mängima rändomi põhimõttel, ehk ma panen nad käima, aga siis juba järgmisel hetkel, kui see esimene ring läbi saab, siis täiesti suvaliselt hüppavad ja olivad, need erinevad nii-öelda luubid, siis on ju. Ja see loob selle olukorra, kus lihtsalt Ta küll on väga sarnane, kõik, aga täpselt samasugust materjali vähemalt nii pea kätte ei tule. Et neid kombinatsioone seal viis korda 16 on ikkagi, mõned on kontrollitud juhus. Väga huvitav, kui need võnkesagedused on selline kunstiline otsus, eks ju, teie kui heliloojate poolt, siis milliste praktiliste asjadega te kaubanduskeskuse puhul arvestama pidid? Aitäh no üldiselt kui rääkida sellise helitausta loomise nagu disain printsiipidest jättes nagu kõrvale noh, esiteks nagu kliendisisendi ja mõeldes selle peale, mis ta võiks olla või mis ta peaks olema peaasjalikult tema ülesanne, kata nagu selliseid ebameeldivaid olmehelisid, mingi kriipsukene, ausalt jalasammud, mingid muud asjad, et ta seoks selle ruumi nagu tervikuks. Aga põhiasjad, mida nagu jälgima peab, on siis seesama, millest sander pikalt rääkis, et vältida seda kordumist. Et selline kordamine, mis võib nagu häirima hakata, siis nagu tempo asjadega see väga tihti ja väga palju on nagu seotud sellega, et mis sorti ruumi nagu helindatakse. Et kui sa Elindud näiteks väga tiheda läbikäiguga koridori siis seal on nagu omad sellised ideed ja mõtted ja printsiibid, mida jälgida. Ühesõnaga kuna muusika mõjutab meid alateadlikult näiteks muusika tempo dikteerib siis ka inimese sammu kiirust. Samamoodi see helistiku asi ei ole ka nagu otseselt nii tähtis, kui on see, et milline registrile jaotuvust sellel muusikal on, eks ju, ja teine asi on faktuuriline tihedus, eks ju. Et nende asjade koosmõju tuleb siis nagu välja filtreerida, mis on selle ruumi jaoks nagu õige ja sedasama varieerumise aste on samuti üks asi, et kui tegemist on ruumiga, mida väga tihedasti nagu ei külastatud no näiteks parkla, kus inimesed nii tihti ei viibi, siis see muusika variatiivsus ei pea olema nii suur, kui ta peab näiteks olema nendes antud aatomites, kus inimesed reaalselt nagu jäävad istuma. Inimesed, kes töötavad seal aatriumi ümber olevat poodides, peavad olema kaheksa kuni 10 tundi iga päev selles muusika sees, et sa ei tohi lihtsalt väsitama hakata. Et nad seal nagu sellised asjad, eks ju. Ja siis sealt edasi juba me jõuame sinnamaani, et nagu muusika psühholoogiliselt või noh, et seesama, et kas see peaks olema pigem nagu ergas või ta peaks olema tume organisatsiooniliselt, eks ju. Tahaksin kiiremini kõndima, MM, peaksin nagu tempot aeglustama, palju-palju asju. Kas te olete selle poolt, et avalikus ruumis peaks alati taustaks olema mingisugune heli, mingisugune muusika on väga palju inimesi, kes ei talu seda. No see on mitme otsaga asi, ma arvan kindlasti, et kui seda muusikat teha niimoodi, et see muusika on tellitud, siis noh, nagu selle ruumi jaoks eraldi kirjutatud muusika siis see looja nagu kindlasti võiks olla selles suhtes nagu tundlik, et mitte lihtsalt üle pakkuda, täis kirjutada kogu seda asja. Aga ma arvan, et mingit sort, tee lihtsalt endiselt ruum oleks nagu tervik, kui me räägime tõesti ruumist, mis on, ma ei tea, kuuekorruselise Kõrgõne ja noh, ühesõnaga praktiliselt mõõtmatu ruum noh, nii-öelda taju jaoks ja et seal oleks mingi vormiline, mõtteline tervik ja et, et seal ei läheks selliseks nagu sumina, sümfoonia seal mingisugune taust seal peaks olema, selle kõik kokku seob aga see peaks olema täpselt selline, et ta ei hakkaks nagu hullult häirima, et see on meeletu, selline tasakaal, noatera, millel balansseerida, et seal üsna keeruline ülesanne, seal on väga palju asju, mida peab silmas pidama. Aga ütleme niimoodi. Ma leian, et selliste avalike ruumidega nagu näiteks ostukeskused on, kui neid tuleks helistada, aga lihtsalt nagu teadlikult. Jah, nõustun selles mõttes, et väga teadlikult ma ise ka pigem võib-olla väldin ostukeskusi just sellel põhjusel. Et väga tihti on seal muusika, mis lihtsalt on kas liiga vali, liiga intensiivne või midagi muud, aga jah, et kui seda teha teadlikult ja süvenenult, siis ma arvan, et seda saab asju teha Cableiliste koostades absoluutselt. Te olete nüüd ise hiljem seal kaubanduskeskuses ka käinud, kui see asi on juba töös ja inimesed seal käivad. Reaalne olukord on ju selline, et nendes poodides endas mängib ju oma muusikaga, mis sellest siis järele on jäänud? Mis teie plaanisite? Eks seal muidugi mingi väike selline klass tekib. Et tõesti jah, mõned poed sinna ei saa lihtsalt mitte midagi teha seal paljud on suured brändid, mida juhitakse kuskilt, et kes teab, kust ja turunduspaberites on kirjas, et mängib see playlist, onju, et sinna eralist midagi teha, kui see pood seal kaubanduskeskuses asub. Aga meie antud kaubanduskeskuse puhul oli vist ka välja pakutud, et poodidel on võimalik ühendada ennast sellesse süsteemi ja olla nii-öelda harmoonias muusikaga kostab koridorides ja eetrivõttes. Et see võimalus on täiesti olemas, et ma ei tea, kas need mõned poed seda kasutasid meiereisisesel lahti olemise ajal käinud, et kas mõni pood kasutanud, sa ei tea või ei ole praegu ka kursis, aga ma võtan samas mõttes, on mõnes mõttes nagu paratamatus on mõnes mõttes ka nagu, kui seda teise külje alt vaadata, selline külluslik ilu ka tegelikult, et noh, paratamatult sulandus koos poode, kes peavad säilitama enda mingisuguse omanäolisi, salongi, siukseid, omanäolised, saarekesed, kes kõik võitlevad iseendast nagu olemasolu eest tänu samas nagu selles on mingi poeetiline ilu ka, nagu et me tingimata ei arva, et sa halb asi on, et kui need, need helid sealt niimoodi kuskilt. Aga selleks on iseenesest huvitav eksperiment, kui kaubanduskeskuses oleks sellised hermeetiliselt hästi kuivad ruumid ja mitte mingit muusikat ei oleks, et mismoodi see siis mõjus? Ma ei tea, ma arvan, et selleks esialgu oleks see kindlasti palju nagu häirivam, keerulisem kuidagi üle elada, et praegu me oleme harjunud, et seda infomüra, heli, müra, kõike on meie ümber nii palju, et see ongi selline džungel, onju, et mingis mõttes on see täiesti okei. Ma ise ise tunnen näiteks, et kui ma sõidan vanematele külla Saaremaale, siis esimesena aeg mul läheb lihtsalt nagu füüsiliselt sellega harjumiseks. Nivoolised kukub kuhugi mingisse täiesti teise kohta. Et lihtsalt veider, et noh, ma arvan, et me linnainimestel on kuidagi nagu harjunud mingisuguse sellise baasnivooga noh, kasvõi öösiti näiteks ma praegu olen ühes asenduse kvartalis, mis on tänava ääres, on ja ja tegelikult see helinivoo on päris vali ikkagi terve ööpäev. See on huvitav kogu aeg elamisele, sihukese jääks paratamatuks, ongi nõndanimetatud, seda vist nalja pärast mõrvari aastaseks, sa kindlasti nagu inimorganismi väsitab ka, aga samas jällegi selles on mingi võlu, ka EXPO turistid sellega tegelesid selle linnamüratööstusmüraga okei, sellega tegelenud ja muude asjadega. Et kui nii-öelda eksperimendi, kui me siin eksperimentidest rääkimas käia linnas ringi nagu lahtise kõrvaga, siis nüüd kooskõla, et tegelikult on päris toredad. Aga ühes Tallinna kaubanduskeskuses on tehtud selline eksperiment, et muusika pandi kinni ja poole päeva pealt helistati sinna firmasse, kes siis noh, helindas seda kaubanduskeskust. Et müüjad on hullumas, et pange muusika tagasi. No vot, seal see vastus ongi, aga seal võib muidugi olla, see ruum tõesti ei soodusta seda, et kui on suur betoonruum mõnusalt kajab, siis see müra, mis tekib inimeste sosistamist käimisest rääkimisest kõigest sellest palju hullem ja sellega tõesti, nagu sa enne ütlesid, et muusikaga Me üritamegi mingisuguseid sagedusi siis nagu maskide peitel. Absoluutselt, kuna ruumi tavaliselt on hästi kõrged, seal tekivad väga sihukse spetsiifilised akustilised probleemid, mida siis peab siis ka lahendama, noh, vahet ei ole, kas, kas seal mängib siis preilist mingisugune valik, eks seal mängib sihukene kirjutatud spetsiaalselt selle ruumi jaoks, minu jaoks saab veel nagu veel rohkem keskenduda sellele, et nagu mingisugused sagedused, mis on hästi kõrva kriipivat, seda ei oleks mingeid muid asju, et, et seda, seda maskimist saab siis nagu täpsemalt teha selles suhtes, aga selle jaoks iseenesest selle jaoks just nimelt see taustamuusikasalongi Väga tihti on nii, et selle muusikana kasutatakse just mingit playlisti, eks ole, mitte selleks spetsiaalselt loodud ja kuidagi läbimõeldud helitausta. Kuidas te suhtute sellesse kui kõnnite poes ja siis järsku ma tea, Sander hakkab Kerese balletti? Ja muusikat oleme kuskilt. Ma arvan, et selles ei oleks otseselt midagi halba, kui see sobib konteksti ja kui see soovib selle ruumiga, siis ainet? Jah, ma arvan, Kerese puhul ei ole seal kindlasti midagi liiga keerulist, et ma pigem mõtleks, et kui mingisugune Xenakis mingiks vabanes keskuses, siis oleks võib-olla natuke karm. See on hea või oleks huvitav jälgida, justkui kiiresti need kenad siis hakkavad tulema. Pange muusika tagasi, igal muusikal oma kontekst, et sellist sinna nagu kõige paremini sobiks, aga, aga eksperimendi korras jällegi miks mitte? Aga heli loojatena, selles mõttes, te olete sellistele pakkumistele avatud, et ma küsin, kas paljusid mõtlema see asjaolu, et teie kirjutatud muusika, millel on mõnes mõttes isegi väga tugev kontseptsioon, eks ju, et see aitab asju müüa? Aga kas see on tõesti see point, et seal asju müüa, aga see seal asju müüa saab, see on nagu muusika seisukohalt on see ikkagi nagu lõpuks kõrval või vähemalt selle loomes seisukohast. Et sellel peaks lihtsalt nagu hea olla olema, see on nagu eesmärk vähemalt sellise algimpulss, millest mina Ma hakkasin ja ma näen ka, et põhiiva on ikkagi selles, et kuna kõigil on mingisugused ettekujutused sellega, mis on ostukeskuses ja sellega kaasa kindlasti nagu niisugune komplekt emotsioone, mida on selles suhtes nagu arvatakse, et siis nagu vähim, mis me teha saame, aga noh, antud hetkel on siis nagu kuidagi seda pehmendada. Seal oleks natukenegi nagu rahulikum anda selles suhtes noh, kogu selline ostamise asi nagu kõrvale jätta. Kujutan ette, et praegu see läheb nüüd iga päevaga, läheb hullemaks. Et kaubanduskeskustes on üha rohkem inimesi. Nüüd peaks minema vaatama, et käima kõik need kaubanduskeskused läbi ja tegema väikse uuringuid, kus siis kõige halvem olla. Ma arvan, et see on väga hea lõpetada aitäh, Ove, kuid Kadak, aitäh, Sander Mölder. Aitäh. Me jalutame praegu Tallinna uues kaubanduskeskuses Molov Tallinn ja selleks, et teada saada, mida inimesed arvavad sellest muusikast ei olegi mingit muud võimalust tulla siia nende inimeste juurde ja mul on väga hea meel, et minuga on kaasa tulnud ka ajalise ette, ma tahaks väga teada, mida sina siis sellest muusikast arvad mis mõtteid tekitab. Ma arvan, et kui ma oleksin tulnud siia niimoodi. Ma ei peaks. Mis muusikaga on tegemist ja spetsiaalselt siia valitud, siis ma ilmselt suhtuks sellesse teistmoodi. Ma ei tea, kas ma üldse tähele paneksin seda. Aga nüüd, kui ma tean, et sellel on ikkagi mingisugune taust ja ma tean, kes on need inimesed nende taga, siis muidugi ma võtan teisiti ja ma leian, et see on igati sümpaatne valik. Aga sina, kes sa tead, et need inimesed on Sander Mölder, Ove kutt, Kadak ja Ülo Krigul? Kas miski siin selles muusika siis meenutab sulle neist midagi, said aru, kes kuhu on muusika kirjutanud? Tundus, et ma võiks aimata, et kui me sisse astusime, siis äkki oli Ülo Krigul. Aga siis ühel hetkel tuli vist Sander Mölder. Täiesti vaidlen, vähe rütmika, osa tundus mulle, et see võiks olla Sander Mölder. Kui palju seda siin üldse kuulda on, sinu meelest poodidel on ju omad muusikat ka? Vot just seda me kohe kontrollisime ka Me läksime, astusime sisse kohe paremat kätt tulevasse pesupoodi ja kuulsime kohe, et seal on täiesti teine raadio mängimas. Ja tegelikult praegu me oleme tulnud teisele korrusele ja me käime sellises nagu poodide allees mingis mõttes. Tegelikult ma ütleksin, et praegu on isegi nagu ebamugavalt palju erinevaid raadioid mängimas. Nii et see poodide muusika mingil hetkel nullib selle lihtsalt ära. Ja absoluutselt seda kindlasti. Aga äkki üritame veel kedagi näha, siin on hästi vähe inimesi. Täna õhtul me oleme siis siin kolmapäeval ja kell on 17 15, inimesed peaksid ju kohe just töölt tulema vabanenud. Jah, mine sa tea, kuigi ma pean ütlema, et see on meil mõlemal esimene kord ka siin uues kaubanduskeskuses olla ja ausalt öeldes, ega ma kaubanduskeskusesse, sest neid on nii palju ja ma ei tea, praegu juuresolev pilt tõesti tõestab, et et inimese siin on väga vähe, et kes üldse on meil neid nii palju vaja, aga see on juba laiem küsimus. Jah, ja kas üldse keegi siin käib, tekib küsimus siin tühjades, koridorides. Kui te kuulata seda muusikat, mis siin praegu mängib Sinaatriumis just mitte poodides, siis kuidas ta seda iseloomustaksite valu, omadussõna, malbe muusika, niisugune kerge, võib-olla natukene sihuke lendama paneb. Aga mis te arvate, kes selle kirjutanud on, kas mõni eesti helilooja, kas mõni välismaa helilooja, kas on arvuti tehtud? Ei oska nagu hinnangut anda, et kes, kes helilooja võiks olla või kelle kirjutatud see võiks olla, et aga inimene või masin? Pigem ikkagi inimene. Kas te kuulete praegu seda muusikat, mis siin mängib, mida te arvate sellest jaamaculendisse muusika? Ma ei, ma ei tea, võib-olla imildis muusika mulle, aga miks ta ei meeldi? See on väga igav, see on igav. Aga mis muusika sa tahad, et siin mängiks või mis helid peaks olema poes? Võib-olla kiiremalt ja, ja, ja huvitav, võib-olla. Aga mis te arvate, kes teil on kirjutanud, kas on mingi eesti helilooja, kas on mingi välismaa helilooja, hakkas seal on teinud arvutit Polar võtsid, tegeleb ja ma tegelen üheksandas klassis see muusika asja ja ma tegelen Aprossidel see ma käisin-is. Ja mis sa oled siis avastanud? Ma olen avastanud, et kõik muusika, igav ja rahulik ei ole. Noortele inimestele ei ole musikaalne. No teie olete seda muusikat, mis siin aatriumis mängib, päris palju kuulnud, kuidas te seda iseloomustaksite siin rahulik ei sega näiteks minul klientidega suhtlemist, et taustamuusika täiesti nagu emotsiooni otseselt ei tekitanud. Aga kas see ongi selle eesmärk või millised helid looksid nagu teie jaoks siin töötamiseks hea keskkonna? Ei, see on täiesti sobiv, et ta ei tohi segada mind minu tööülesannete täitmisel. Mis te arvate, kes selle muusika on kirjutanud? Ma ei tea, mulle tundub, et seal oleks nagu mingisugune Tüüpiline mingit leelist, mis pannakse igas kaubanduskeskuses mängima. Selle kaubanduskeskuse muusikasse, siis olin ma siin ka eile, aga täna ei ole ta nii pealetükkiv, enam-vähem normaalne, eriti ei sega. Küsimuse peale, kas selle muusika on kirjutanud mõni eesti helilooja või näiteks arvuti, leidis mees, et selle on teinud ilmselt masin. Tuletab meelde aafrika trumme natuke üksluine. See ei ole kindlasti klassika. Lapsena mängisin ma viiulit ja mulle meeldiks, kui siin mängiks klassikaline muusika. Hea klassika. Ma mõtlen seda, mis on kirjutatud kuni aastani 1950 või 60. See on kõik hea, pärastine on juba spetsialistidele. Ma ei ütle, et mul on õigus, aga muusika peab olema nagu merekohin. Ta on olemas, aga ei sega sind. Aga kui ta sulle nagu öeldakse, pähe taob, siis ei ole see õige asi. Eesti muusika on küll üks parimaid maailmas, aga leian, et rahvus ei oma helilooja puhul mingit tähtsust. Nad on kas halvad või head. Nagu te ise kuulate praegusesse tegelikult seda muusikat on väga raske eristada, sellepärast et ümberringi käib ehitus ja see on see ehitus on hästi segav faktor. Võib-olla, kui ehitust ei oleks, oleks muusika efektsem. Aga praegu ta kahjuks ei jäta mulle nagu sellest erilist sügavat muljet. Et ma pigem paneks Endal muusika mängima ja vähe teist valikut. Aga mis teile meeldiks, mis võiks teie tööpäeva siin saata? Loomulikult värk, et see sobiks meie keskkonnaga nagu väga hästi kokku on. Ja ma pean raadio kuulajatel rääkima, et meie oleme siin eesti kunst sti osas võiks vist öelda, et sellises väikses galeriis lausa ja tegelikult teil endal meie kuulame siin seda aatomimuusikat, aga siin konkreetselt midagi ei mängigi. Oni. Nimelt sellepärast, et väljast tuleb nii palju seda müra. Ma arvan, et keegi ei kannata välja kolme erinevat tüüpi heli, et ma pigem olen siin omaette natukene vaikuses. Aga mida te mõtleksite sellest, kui terves kaubanduskeskuses oleks Paikus, mingit helikujundust ei oleks? Ei sobiks ka mitte, mulle meeldib heli, mulle meeldib muusika, ta tekitab mingisuguse teatud meeleolu. Aga ma isegi ei oska öelda, millele säili peaks olema. Ma tean, et kunagi tehti selline eksperiment ja minu arust toimus isegi Eestis, et otsustati, et pannakse kyljes kaubanduskeskuses kõik see taustamuusika kinni ja poole päeva pealt helistasid inimesed sinna heli tugevasse firmasse. Et palun pange see tagasi, et me läheme hulluks. Mis te arvate, miks nii reageerisid sellele või miks nad ei talu ilma taustamuusikata? See on väga hea küsimus. See on ikkagi meeleolu tõstmisele võimalus. On ju teada, et kaubanduskeskused kasutavad spetsiaalseid muusikat selleks, et stimuleerida teatud ajupiirkondi. Et mis nagu suunabki klienti ka ostma. Kui veel tulla tagasi korraks selle muusika juurde, mis siin on, mis te arvate, kes selle kirjutanud on? Ma tean, et need on spetsiaalselt kirjutatud, ma olen täiesti teadlik, aga ma jään vastuse võlgu. Heligaja. Eesti muusikasõbra raamaturiiul on potentsiaalselt saanud rikkamaks ühe uue teose võrra. Nimelt 16. novembril esitles Mart Jaanson oma uut raamatut Eesti muusika 100 aastat ja selle raamatu luges läbi muusikateadlane Saale Konsap Raamat liigendub žanriliselt ja žanrite kaupa. On väga selgelt näha, et mis teoseid on kirjutatud, mis ajal ja umbes milline on olnud nende retseptsioon teoste kirjutamise ajal. Et mõnevõrra nagu selline Kristomaatiline teosed, kui sa tahad saada ülevaadet, mis on Eestis kirjutatud 100 aasta jooksul, siis võtad raamatu kätte, no umbes nii jah, et võib-olla päris ütleme mainstream teosed, mis nii ehk naa on iga muusikainimese kuidagi teadlased, need võib-olla jäävad siit pisut kõrvale. Küll aga saab siit kindlasti teada palju sellist, mis seni ehk tundmatu. Hakkasin kahest mõtlema, et kui palju on sellesse raamatusse jõudnud midagi sellist, mis ühele muusikateadlasele on võib-olla isegi uudiseks. Tõesti tunnustaksin Martin Hansoni, kes on metsiku materjali suutnud kokku võtta siis nende kaante vahele, et ega see ei ole olnud mitte lihtne ülesanne. Ja teisalt siin on materjali, mis on olnud mulle noh, mitte et ma nüüd tunneks kogu Eesti muusikat läbi ja lõhki, aga ma ikkagi tunnen muusikat keskmisest paremini. Et tõesti neid teoseid on, et võib-olla nimetaksin kohe, mis esimesena jäid silma, oli siis vaimulike suurvormide peatükis olid toodud ära sellised nimetatud nagu näiteks Juhan Jürna oratoorium Nebukadnetsar või Hiiobi suitsev siin ühesõnaga teosed noh, millest ei räägita. Kuna suuresti kogu see raamat põhineb siis sekundaarsetes allikatel ehk Sestan kajastab suures osas neid autoreid ja teoseid, keda on kajastatud 38. aastal ilmunud siis Eesti muusikaülevaates jaga raamatu esitlusel Martin Hanson tõi välja. Ta on mõnevõrra lähtunud Karl lehterist. Nojah, mõningad arvamused on ka Karl lehtedelt, aga põhiliselt kumab läbi ikkagi Alfred Karindi ja Eduard Tubina hinnang. Kui lihtne on see raamat, et lugeda, siis mitte muusikule ütleme, muusika võõrama inimese jaoks on see raamat võib-olla kohati nagu mitte jutustav. Et ta on väga hea ülevaade mingisugustest teostest ja võib-olla selles mõttes funktsioneeribki pigem teatava reisijuhina. Et näiteks, et mind huvitab sümfooniline muusika otsinud välja sümfoonilise muusika peatüki, vaatad ahah, et näiteks sellised sellised sellised teosed, et sealt siis kuidagi nagu edasi minna või otsida üles, et kuidas nad siis võiksid kõlada. Teistpidi jällegi noh, ütleme nagu muusikalises mõttes. Ta koha pealt ta võib-olla ei ole kõige sobivam, kuna see on, eks ole, üldsusele mõeldud raamat siis siin ei ole siiski seletatud mingisugust muusikalist terminoloogiat noh, näiteks ka 20. sajandi teise poole mingisugused kompositsiooni stiilid näiteks toodekafoonia või mingid postirealism või sürrealism on jäetud seletamata, et neid nagu kasutatakse niiviisi nagu muuseas läbi minevalt küll, aga teistpidi on võib-olla see ei olegi niivõrd selles mõttes oluline, et ma nüüd selle raamatu läbilugenuna saanud aru, et sellist muusikaliste nähtuste või mingite stiilielementide seletamine ei olegi olnud selle nagu üheks peamiseks funktsiooniks. Et noh, et lugeja saab niimoodi sellistest ebamugavatest terminitest libiseda üle ja ikkagi jõuda selle teoseni, millega siis ehk tutvuda. Aga kuidas sa oled rahul selle heliloojate teoste valikuga, et Mart Jantson ka ise tegev nii muusikateoreetiku, helilooja kui ka kirikuõpetaja ja on ka öelnud, et, et mõnevõrra selles raamatus ta on võtnud sellise natuke rõhutada, olete kaitsja rolli ja see on minul ei olnud väga sümpaatne, millel on ikka olnud heidikute armastaja, et tõesti, et ta on siin nagu tasa kaalustanud seda suhet ühesõnaga heliloojate vahel, kellest võib-olla muidu libisetakse üle ja siis nende heliloojate vahel, kellest räägitakse väga palju, et see ei tähenda, et ta oleks üldse jätnud välja Eduard Tubina või Veljo Tormise Arvo Pärdi. Aga ta ei ole meid nagu ebaproportsionaalselt rõhutanud, kuna see nagu informatsioon nende kohta jõuab nii ehk naa inimesteni ja siis üks, mis puudutab võib-olla natukene sedasama teemat, et mulle on siit kogu raamatu vältel läbi kumanud natukene see, et ta on üritanud Artur Lemba sellist retseptsiooni kuidagi rehabiliteerida. Noh, et Artur Lembasse on ju suhtutud pisut halvustava pilguga, aga just, et ta on nagu üritanud tema seda mainet kuidagi tõsta ja võib-olla ka üldse tervikuna nõukogude okupatsiooni ajal kirjutatud muusikat, mainet võivad sellesse suhtumist ta justkui on nagu sellised teatava võimaliku probleemina toonud välja, et okupatsiooni ajal elanud inimesed võib-olla ei suuda nagu päris tõsiselt võta sellel ajal kirjutatud muusikat, aga et tegelikult on ju ometi kirjutatud väga head nagu tehniliselt kvaliteetseid asju, raamatus on vahepeal ka sellised hallis kastikeses kiilundid või vahelõigud, millest siis üks ka just räägib sellest, et kuidas noorem põlvkond suudab kuidagi palju vahetumalt ka nõukogude ajal kirjutatud muusikasse suhtuda, et mida ta siis arvab, et ka teised võiksid endast sellist suhtumist kuidagi kultiveerida. Eligajal. Sellised mõtted jäid kõlama lõppenud muusikanädalast raamatud ootavad lugejaid, filmid, vaatajaid ja kontserdid, kuulajaid. Mina olen saate toimetaja Miina Pärn, helimontaaži tegi Katrin maadik. Soovime teile rahulikku nädalavahetus.