Öeldakse, et vana tsirkusehobune kuuleb marssi, siis läheb ta rahutuks. Härra jõgi, võrku tee, kuulete mõnda meloodiat, mis tuletab tsirkust meelde. Kuidas teis tekib erutus? Ausalt öeldes ikka kuidagi niisugune tunne on, ma ei saa nüüd ise nüüd öelda, kas seda nimetada naljakaks, tundeks tekivad iseenesest igasugused mälestused, tulevad teatud pildidki isegi silma ette ja kuidagi teadus. Üks küsimus küsida, kas sa ei ole isegi selle muusikaga esinenud? Ja kas te usute või mitte. Tegelikkus on nii, et peaaegu kõiki nende marssi, muusikat ega on juba tsirkuses kõiksugu imeasju tehtud poolini, nalja, asju ja kõik. See marsimuusikaga on palju tehtud teha ja tehakse tsirkuses, isegi tänapäeval ma näiteks ütleks, vanade akrobaat ide paroodia, see tähendab akrobaadid, kuidas kujutati neid Tolkoralite niiges. Pikkades pükstes, mustade ningi nimetati trussikud, eks peale sai üle tõmmatud siis kas triibulised, värvilised särgid seljas vuntsid ees natuke otsa, muidugi nagu teise Villemil kunagi oli vanal Saksamaal otsad üles pooli juukseid jagavus keset pead. Siis sa midagi marssiga sisse marssinud, enamjagu gladiaatoritega tantentele ta Ühevitalisi süles seisamegi ühes reas ja ma räägin sellest, mis mul meelde tuli, mida ma teinud olen, väga palju paljudest paljudest sirkustes mitte ühesega kahesega ja siis tulevadki koomilised trikid, mis tegelikult peavad kuidagi inimesi isegi tunnetuse all. Maitse peab olema ka see trikk on niivõrd tegelikult lapsid ja mannetu, et rahvas tahestata tahtmatult naerma, peab vahele mõned kaskaadid, kas laseb oma kolleegi üks jõumees maha kukkuda. Ja kõige lõpuks siis tuleb muidugi petlikud kaalupommid, mis maas seisvad ütleme see kaalu tõstmiseks üles, peab suruma, jätti hõima ja. Saab ülesse kuidagi vaevaga. Meie tegime näiteks lõpuks selle asja, mis väga hea oli, mina olin see mees, kes siis nütside laskekaaludega seal nüüd hakkas tilkuma lihtsalt jõu puudusel. Teate, kuidas onu hoidluses rahvani pidi mulje jääma, need on tõesti, käisin täisrauast. Ja siis tulgu ühele poole maneeži äärde, seal inimesed hakkavad kartma, tõstavad käed. Siis saab tüüblid maneeži, paar kord ringi keeratud, teisele poole needele. Sirmus karjuvad vahepeal, siis on üks kolleegidest meie omadest ette läinud, isegi loosi taga seisab täpselt loosi taga. Ja siis saab, tulgu täitsa, ET POLE, ET pole ettepoole näoga ja siis ühekorraga, siis viska need pommid ära lihtsalt üleloos ja tema püüab, tagas kinni. Või jumala ette kujutada, missugune kisa on need, kes loosis istuvad, karjuvad loomulikult hirmu pärast. Ka, aga kogusid tsirkuse täis tuhanded inimesed kuidagi nii. Ma ei tea, kas võib seda kahjurõõmuks nimetada või midagi kuidagi. Ai, et küll nad kukkusid sisse. Seal. Vangi eest huvitav see, et tsirkuses on ühendatud kõrge professionaalsus ja väga suurt töö. Ma mõtlen dresseerimiste õhuakrobaat, aga samas klounaad. Matsipaki tegemiseks ja see kuulub kuidagi selle juurde, aga ma tahaks ütelda, näiteks koomika klounaad kuulub tõesti tsirkuse ja see on ka sealt pärit. Tähendab, seal on olemas isegi nii, et igal kloon paljud mõtlevad kloonialga seda, kellel nina punane peas on ja see ei ole kloun, seda nimetatakse ju ükskõik kus maal, kas on Prantsusmaal või Ameerikas või Saksamaal ühe nimena August kloon on see, kes on nii-öelda üleni valge täpp, enamjagu oli täiesti kostüümis idas, trites tehtud üle sääl, mis särab ja hiilgab. Ja siis on ainult üle ühe kulmu, seal on tõmmatud must kriips peale ja siis niisukene müts peas, mille täitsa torumüts, mis ülesse täitsa peenike valge müts, see on tegelikult tõepoolest, see on kloun, kloonia august hädab, kloun on nüüd see mees, kes nii-öelda Con, kes tahab selle Augustile midagit õpetada ja öelda, palun, me teeme midagi. Ja August on muidugi c pisikene rumaluke, kes siis embkumb ka veel suurte saabastega, nina, punane, jäik talum, parukas peas, mingisuguseid, enamjagu punakat värvi veel mõnel isegi nii kui nöörist tõmmata taskus, mida, loomulikult rahvas ei näe, siis juuksed veel pea peal pea laeva keeravad paremale ja vasakule. Ja see on alati see õnnetu August, kelle köit mööda läheb, kõik läheb viltu, kui heatahtlikkus tahaks klounide järgi teha. No muidugi, üks koht, mida siis kasutatakse, enamjagu ära on see, et siis see Vaini august siis ükskord saab selle kloonile mingisuguseid niisuguseid trikki teha. Ära kuseloom kuidagi tunnebin kas solvununa või et teda on kuidagi üle kõrvade löödud, see on see kõige suurem rõõm jälle lastele näha, et muidu on alati seid, ümberpöördult, kloun, õpetad, tab, kloun jagab, käskusid ja siis korraga tuleb vastupidi, pamp. Lastel süda rõõmus tõlge hakkavad plaksutama ja naerma. Vaatame ja August võitis nüüd seekordse lahingu. Meie tänane keskne programm on nagu aru saite tsirkusest ja kui ma ütlen härra Harri Jõgi mar, siis paljudele ei ütle see nimi midagi, kui ma ütlen, et te olete viimane kaanlane vendadest Borodest paljudel lähevad kõrvad kikki. Kas tõesti, aga tõsi ta on? Härra Harri Jõgi, val on täna meie külaliseks. Millal sündisid vennad bord? Poro nime hakkasime tarvitama 1900 87. aasta aprillikuus. Ja see juhuslikult oli ismi Smirna linnas türgimaal. Me esinesime enne seda isa, ema, mina vennaga koos ja siis oli seal veel keegi noormees eestist Feliks Tambergi nimeline Tartust. Esinesime meie koomilise Sunglöl numbriga, tähendab ema žonglööriks üheksa palli. Seda pole veel täna ükski naine maailmas saavutanud, minu ema ainukeseks jäänud. Ja isa siis oli seal, ta võib öelda kloonina tõepoolest klounina, sellepärast tal oli iga mask, mida nimetatakse, see tuleb Ameerikast ringling, tsirkuse alguspäevilt, ampty Tampty. Aga siin nimetati meil seda, sest ei, mitte iga Klaun ei osanud, kuda oma elukutsega peale hakkas tingimata inglise keelt rääkida. Meil öeldise kohta umbsti pumpsti. Seda kogu nägu oli kavalgiks kremeeritud, kulmud suurelt mustad ninaots pidi must olema ja kogu suu ümberringi laia kaarega ülevalt huuled ja alt nii-öelda nii mustaks värvitud ja selle maski nimi on südambki. Ja mina väikse poisina töötas hunt täpselt samuti, riietatud samuti krimineeritud nagu mõisa. Ainult olin pisikene. Ja, ja siis see minu vennas, tema töötas, meil oli suu, kus sama numbri sees oli suurt puudlikoera kostüümi, mida sai maskiga pähe panna, muidugi valgitriku ümber käist ümber jalgade solingid rihmapinnaga. Publik annab tänapäeva, mis nägi välja nagu karva tuulde, muidu ära raseeritud. Tema tegi siis, tähendab, seal juhtus palju žonglööriks, vahel koomika, kaev laval ja mina väikeni, see väikene koomik, kukkusin amptid ampty, kukkusin sinna kaevu. Siis tõmmati mind seal konksuga välja. Vahekaevus sai antud oma suure ülikonna ülikonna alla, niisugune õhupall, mida sa kaebus oli ära peidetud, see nägi siis välja, kui mitu oli nagu oleks ära punnide kõht oleks täis olnud. Siis pandi pump. Mulle hakati pumpama, aga see pumba sees oli, väsib vesisem ämbrisse tuli ja ma lasin selle ära. Siis paistis nagu oleks tõepoolest, vesi tuleb ära ja siis läheb kogu soli lummer. Nüüd minu isa koostas teise numbri, ütles midagit selle sumblöörimisega siia keemi ühe musikaalse numbri, kus me tantsime ja saame sinna sisse põimida. Need kõik žonglööride kunsttükid. Ja me mõtlesime välja mustlaskostüümides ele, tegime mustlasmuusikat laval viiekesi. Ja siis peale seda hakkasime žonglöörija ja peale seda siis aga sema tegema mustlastants see ja meie hakkasime tantsima, tantsisime seal. Ma pean ausalt ütlema, tarvitas, mis aga palju vene samme isegi sees pris Sakkede nisukesed, siis sul on väga elav ja Pirvutide kiirutamiseda kõik isaldest tore, hakkame selle numbriga nüüd esinema. Ja ka nõid, mis, mida teha, kuidas võtta me ei saa ju laval viiks nimeks nüüd võta jõgi, mar. Mitte sellepärast, et ei saaks, ma leian, Jõgimari nimi on ilus, eks ole. Aga nüüd rahvusvaheliselt ei ütle see midagi ja sul liiga raskelt kuidagi seotud, liiga raskelt, meeldejääv, lihtsalt. Minu isa luges parajasti romaani Garibaldi itaalia vabastusest. Ja seal romandis tuleb ette üks nimi, Rodrigo porru. Ja see mees oli Itaaliast tol korral selle vabadussõja aegu, nii nagu Inglismaal, Robin Huut röövis vaesi, aitas rikkaid ja temaga Garibaldi kaasa sõdima. Kuni Itaalia vabastuse lõpuni, kui Garibaldi Põhja-Itaalias oli tema juba koloneli aukraadis ja isa mõttes porru porru porru, see on nii hea nimi, pole. Ja meelde, mis portrupp ja seolise porrutrupi algus. Aga siis me ei töötanud koomikutena, just vastupidi, läksime Amanda Angeli nime peal, nagu me isa ennast nimetas. Kui me töötasime koomides, on Blair lume üle porrutrupi peale. Sellest ajast peale 27.-st aastast peale oli see enne porru truck. Ja siis pärast esinesime meie nime all rolli Harry porru kahekesi vennaga koomikutena. Hiljem, kui minu pojad artistiks hakkasid, siis andsime meil see nimi ülepoegadele nime all. Porru pross kirutade Porrobradeost tähendab vennad Porrod ja meesini sime ainult rolli Harry nime all. Et mitte kuidagi segi ei läheks nii neid, kes seal on kaks Borud ja seal on kaks Porrots, tegime roller ja teine oli poroblades ehk eesti keele vennad Borad. Ja Eestis tunti täitmist vähemalt välismaal rohkem tuntud, seal vist vana probleeme omas külas ei olnud. Jumaluke, selleks polnud ju mingit tegelikult mingit võimalust, sest vaadake ma sündisin Austrias, kuna minu isa esimese sõja algusest peale tegi oma elukoha Viini Austrias ja suurt kuningriik seal oli artistil palju teha, tähendab, ma on suur patrull, pole tarvis palju piiri ületada, mitte midagit, reisid ühes maas, igal pool ringinuia ja mis juhtus, kui sõda lõppenud oli? Kui sõda lõppenud oli, mis jäi sellest Austriast üle? See oli ju tegelikult ma ütlesin, igal pool ümberringi piirid, kus sa vaevalt liikuda said. Vend oli üks aasta vanem, minust sündis ka Budapestis, see oli ju ka selle keiserliku ja kuningliku austria alla kuulus kõik. Sealt me läksime siis Itaaliasse ja Itaalia oli see, kus ma siis ka koolis käisin oma vennaga. Isa asus sinna, kes Itaalia, vähemalt palju suurem rikku Austria ja hakkasime seal siis esiteks esinema ja seal oli ka palju tööd meie ajal. Seal ei olnud mitte üksi tsirkust ega meil tegemist, Itaalias oli igas kinos ka lava, tähendab Variety Tegandi film, lava ülesastumine, film laval oli küll palju tööd päevas neli, viis etendust kes vaatas vastupidi, etenduste vahepeal, siis sai veel treenitud ja kõhtu koju saime. Ei, mina pole vaeva, millise mina oma kingis jalast ära võtnud oleks, siis kukkusid voodi peale, olid väsinud ja siis ema võttis kingad jalast ära, tõmbas sukad jalast ära püksid, siis oli ainult puhata, lamada. Ja nii see oli ja see läks niimoodi peaaegu viis aastat. Aga kui palju teil selliseid leivanumbrid oli, noh üks riik saab nagu öeldes ring peale tehtud võib ju teise riiki minna, neid kahe-kolme numbriga elab tegelikult äraksele. Aga loomulik see oli, käis seal, kuni nõuti, oodati. Me esinesime poro trupi navil. Siis me tegime selle koomilisi ülesastumise kahekesi. Vennaga tegime nii ausalt öelda, nagu kõrvalnumbrini teine ülesastumine oleks. Ja see oli enamjagu ka kogu see ennesõja aegu saini esinetud sõja algusaastad ka veel. Ja siis pärast sõda hakkas ja isamesilase Winter Gardenis pidime Müncheni sõitma Deutsche teatri, mis oli üks väga esinduslik teatel kajab. Isa sai nimelt Berliinis pommi muutuste tõttu Sis Winter Garden purunes ja tema sai halvatuse. Tema enam ei saanud. Eva pidi isa juurde jääma. Vahepeal olin mina kihlunud ühe sakslanna kakkis tuli kaardist idee perekonnast ja see töötas meiega, siis töötasime koos Trai porrus kolm Porrod ja tegime Blackysimideni. Viiekesi tegime väiksemas formaadis, aga täpselt sama muusika. Žonglööriks tantsud ja partel akrobaatika, täpselt niisama ilus ülesastumine kõik ja meie koomiline lumerolli ja äri. Aga siis hiljem peale sõda läks täiesti üle see asi. Nujah, kuidas perekonnas on? Minu naine, sai kolm poega, üks suri sõja tšehhist, teised teine sündis Cathesis, teine poeg ja kolmas Baieris, kui me juba vanemad põgenikelaagris olid väiksed lapsed. Nii et naine pidi sinna jääma, peale sõda oli olukord väga raske ka Saksamaal varieteed olid purustatud. Me pidime praktiliselt esinesime ameeriklaste juures väga tihti nii-öelda Ameerika sõjaväele sõduritele ohvitseride klubis, igalt poolt. Aga peaasjalikult me saime seal palju sigareid ja siis oli ainult maali tarvis minna ja külamis andis sigarettide vastu võid muned kõik, mis sa tahtsid ja kaup täpselt ja saime, mida nüüd laagri, niiet minu vanematel ma pean ütlema ja ka minu naisel ja vennanaisel ja meie lastel au sõnutsi neid selles suhtes, neil ei olnud tarvis nälga tunda. Seal nii kaua hoolitsetud, kuni uus vääring tuli. Siis menetlesime põhimõtteliselt üldse porrutrupp, tantsu ja saltod hüppamisega üldse kõrvale. Ja esinesime ainult koomilise ülesastumisega rolli Harry poro nime all. Sest iga rohkem soli nii välja juba arenenud meie keelte oskus, nii rikkalik, Emil, ma ütlen enam-vähem, ma võin vabalt öelda, Me valdame mõlemat valdami. Andestust, mu vennake on kahjuks läinud, mõlemad valdasime 11 keelt. Ja kui ma hommikul üles tõusime, oli see New Yorgis või oli see Pariisis, siis mäletasime alati vennaga maha ja mis kilt, räägime me täna, mis maal olema, eks? Ei, aga me ei läinud selle järgi ja muidugi prantsus maandusime. Mina küll räägime täna prantsuse keelt, järgmine hommiku tõusime üles. Mida täna? Täna räägime tšehhi keelt, järgmine päev, mida räägime siis täna, täna räägime eesti keelt. Mina räägime siis täna, täna räägime taani keelt. Mida lähegi, mida elama? Täna räägime inglise keelt. Mida räägime tänava täna, räägime vene keelt? Jah, see oli lihtsalt sellepärast. Inimene kaotab, kui nii palju keeli õppida, kaotab ta muidu oma igatses parima tahtmise juures. Tähendab see võimaluse ära, kui su pole praktilist kasutust Gildi jaoks ja tulid sügav ja me mõtlesime mispärase keelte oskus siis kaduma minna, lase. Ja mina olin oma vennaga kuus, ma usun polengi, et abielupaari elus olnud 57 aastat, palun mõelge järgi. Reisisime koos. Tegime, proovisid koos, koostasime kavasid, kuus muusikaproovid, kuus, esinemised, hotellis, elamine, lõunasöögile minna, reisimine, kõik oli koos, seda isegi kõigi, mitte veidi abi, lubavivus embkumb, kas mees või naine pommiku tööle on kaheksa tundi, ära tuleb tagasi villaril ära, meie olime kogu elu paarisrakend. Aga ta tõepoolest maanteel sunnib kurbel seda meelde tuletada ka ausõna, mul oli tunne peale minu venna surma. Ma ma ei tea, ma ohkasin, ütlesin, mis pärast jumal mind karistanud, kas ta ei oleks võinud mind parim poole halvatuse kaela saatana aimudi prind oleks elanud, niisugune tunnetus oli, see on ausõna ütlemisega ja siis oli ka seal apiitsev, kus ma kaotasin oma kehakaalu üheksa 10 kahe kilu pealt, mis minu kehakaal oli. Läksin alla 74 ja seda ma olen 118 kilo kehakaalu juba, ma ei tea, minu ema tulgele, mõtles ka nüüd läheb teine poeg hinge kurvastuseks ka vennale järgi. Just just kuidagi sain sellest raskest momendist üle ja nüüd tuli möödunud aastal sisse kurbasid siis naine lahkus septembris kopsude kopsudega, ütlesid töödamises ja kolm päeva hiljem poeg toimet siis nii-öelda üksi, kuna mu noorim poeg asus ümber Rootsi pole ju viga. Ma näen, ilus suur pilt seina Pamunaisi saidi keeks kõnely nagu näinud, nii kena ja armastab mulle kunagi vastu ei räägi, ma mõtlen praegu. Ma pean ausalt ütlema, ma ei taha, ma ei loe nii-öelda OP ka iseenese kiitšiga midagi sarnast. Aga niisugust trupi nagu porrutrupp oli, ei ole tänapäeval kogu maailmas ei ole olemas tähendab nii mitmekesist ja nii fantastilised välja töötatud need alati iga asi, mis tehtud sai, seal võib tõesti öelda, see oli peaaegu perfekt nii, ja see kokku panic silot väga palju teady esinemiste aegu, mitte üksi, mida sa laval teed, aga see tuleb kogusi, öeldakse Presentation inglise keeles sundi, kuidas esile saab kantud, kuidas see väljapakkumine, pea, väljapakkumine, kogu see muusika ja kogu see kõlavus ja kõik, mis selle juurde kuulub. Ja muidugi nii-öelda vana distinani artisti Benu, kas teadsid, seal peab olema lõpuks ikka teatud tõus, tõus, tõus, tõus kuni saksa rahva nii kaasa tõmmata kusagil ta lihtsalt. See on ju võimatu, kas on võimalik? Püsivalt peavad tahes-tahtmatult isegi braavo hüüdma. Ja see on see muidugi hingeliste kõige ilusam, kõige ilusam publik on peos, aga, ja see tunnetus ei loel tuled garderoobi, võtad särgi Sillastele, sealt võib lihtsalt higi välja väänata, et see ei ole liialdus, mis ma praegu räägin. Kas teate, ma ütleme siis selle tulemusel praegu, kus me enam ei esine, kui ma natukene väljas Kiievi suvimini, riide panduleid, natuke kiiremini, juuksed, ma hakkan juba higistama, sest mul puudub minu kehalsi iga päev kolm või neli või kaks inimest. Ja siis kehala tuli sellega nii harjunud, et kõik, see, ütleme nii, kehas sisemise, puhastasid selle tõttu ära. 68 aasta tulema, esinenud nüüd olen ma mõtlen, et ai, ai, ai, äri, äriperekonda sul pole, aga kas hakata nüüd uut partnerit otsima? Aga seal ma ütlen, mul ettevaatusabielus küllalt näinud kõige suuremad staarid, kõige suuremad, mis on üldse klounid, kõige suuremad, mis komediandid seoniks väga kardetav asi just sellepärast, et meie nimi oli nii tuntud ja ma tahan kellegiga uuest peale hakata esinema mulle vähemalt poolteist kaks aastat seda uut kava kogu seda viimistleda. Et seda. Rolli Harry, nad olid nii pagana toredad, aga nüüd kuidagi ahta püüapil maatosi vanemaks muutub meil püüa ikka veel väevõimuga nüüd edasi teha. Kas tal tõesti oleks seda tarvis? Jumal, seda punkti ma ei taha üle elada. See on õige, sest endine kuulsus peab särama ja jääma puhtama. Aga samal ajal see tsirkus on teid viinud läbi terve maailma ja viinud kokku väga põnevate inimestega. Laupäeval stuudios olite siis meenutasite, te olete Hitleril ka kätt surunud. Ja, ja see oli tõesti, ma ütlen veel kord lühidalt selle kohta ka, ma leian, et see oli ju täiesti, mina olin noor poiss, vend ka, mis ma olin, 17, mind oli 18 ja sa tunnetad kuidagi maailmas, kõik räägivad, olidki ilustreeritus pilterinud, suur mees, suur mees. Kõik välismaa diplomaadid tulevad ja kummardavad, andke andeks, mu väljendus peaaegu suudlevad jalgu ja nüüd tuleb, mina olin välismaalane, suures varietees tullakse hülgakse, palun CVs, tal, temal on sünnipäevi tema sünnipäeval esineda. Püha jumala nimel, kas te usute mind või mitte, ma iluaedpoliitikaga tegelenud, aga isegi kuidagi uhkuse tunne siis, kuidas nii, oleme meie just välja valitud muuseas, muuseas, toimasena juurde lisada veel midagi tuleks võib-olla huvitav. See tookordne filminäitleja Saksamaal, kes meiega. Ta nimi oli Harri piil ütleb see nimi teile, midagi tänapäeval ma ei tea. Tema mängis palju nagu põnevusfilmis ida kõik tegi, oli ja see oli palju tsirkusega, muuseas tegemist, kui tema esines isegi filmides Tom töörina, kus ta dressiivis lõvisid. Tänapäeval näeb sinivälja seal tsirkuses tegelik tom, tüür saab sama kostüümi selga nagu näitleja. Kui täna mingit filmi tehakse ja siis eest nägu näo poolt ülesvõtet filmi tehakse, siis näidatakse näitleja nägu, kui temasse lõvid, idealist, piitsak üles tõstab, ütleb heegelt lõvid nüüd istukile üles, tõuseks. Aga teised võtted, mis taga poltides Võdunktsioon, tähendab, pole see filminäitleja, vaid on tom töö. Nüüd on ainukene maailmas olnud üks näitleja soli härgi, kes kõik need võtted ise lõvidega ise läbi viisa tegi ja selle üle pidas tema seal laval just seda püüda. Ettekanne. Ja kas see pole huvitav? Juus tahtis nii, et tema läks ka tsirkuse üle. Selle ülemini naersime vennaga noorte poistega. Me tegime muuseas taks televisioonisaadet sinna, lollo Priididega tegime New Yorgi seid Salivanduse uusid, olime teinud nendest filminäitlejad ja meil on hea sõber, mul on isegi piltsin kaasmontili näidata. Son Roger Moore. Aga väga hea sõber. Tema 52. aastal lõpetas oma teatrikooli. Proovid seal pidi üks suur prantsusshow tulena fuajeebeelse tahtsid presenteerida. Proovide vahel läksime alla, seal on niisugune. Inglise keeles öeldakse, papp. Õlut, või midagi niisugust pumbaga seal pumbatakse ja võileibu sööma tuleb üks noormees meie juurde ütleb. Eks kiusmi, aju, attrom tihedage, vabandage, kas ülevalt teatris ma läksin mina hipodroom teadist. Teate, ma lõpetasin näitleja näitlemisele teatrikooli ära ja mul ei ole mingit Canikesed mingit ühendust ei minensertide, mitte Celigiga. Et palun tulge sinna, saate mulle kedagi esitada. No mis sa teed seal filmi esitada, me võime küll, aga Cassini see menitšerid õigi, no nüüd te olete teatrikoolist tuld teinud mingide ühendust inimestega, kelle teatri tegevusega puhdiaatri tegevusi kaunaga seondub. Menüü ütlesin nojah. Me muud teha ei saa. Esitamine, geid, libled sind või teid, inglise keel on ju. Ja tore ja mees ütlesime teda, meie aaden, tuli, tulevad ju Leslikveid. Muuseas, Leedu päritoluga. Ja tema oli meil. Täna on seal Yougrei kilbis siidi rektor Londonis. Muuseas ja on aadeldatud Tauns söa sörk veid. Ja me kohtusime seal umbes viie poole kuu jooksul, kaua see võime öösel jooksis iga nädal, kõige vähem kaks kord enamikus kolm korda selles samas väikses lokaalis all. Roger muurida, jõime õlut, Sõime paar sändvičida heitenduse vahel Spidele üles minema ja teema rääkis, vot kihvt Need korrad Obois. Mul piinlik, et ma tulen alati siia, tõi tellitu mulle õlut ja säng müts ja mina, isand. Revanš on neid tehtud. See on tehtud, see on tehtud. No kuidas saatus tahab, tuli aastanu venna surma tuli mingisugune uus film, tema poolt, null null seitse Saksamaale esietendus kusla Hamburgis. Minu vennanaine oli seal draid Ginust, Vaitsjon, otse Alstrjäärseks. Esindus, Limkum kiusalt. Ja minu venna abikaasa oli seal direktriss, nii-öelda, see juhataja. Punane keppis välja ja meie olime venna kaljus, juustikud. Viis-kuus päeva saime Hamburgis olla, pidime olema, ja kohad, mis Roger Moore tuleb sinna, kui istub minu vanaisa, kes oled sa kindel ja täna õhtu premiere avamisel. Millele me seda meid huvitab nüüd 25 aastat või 26. Kas tema mind ära tunneb? Vend oli, vahepeal, sai vasak, kehakaalus 131 kilo. Missugune, aga muidugi näosta palju muutunud. Minu vend. Ja läheme sinna. Minu vend läks sinna taha pulje, mina sõitsin Gabriela ees. Mind huvitas, mismoodi ta reageerib, kui ta kõigepealt huvindale. Ta tuli sinna ja nägi mu venda juba kaugelt temisid, kuni Seineritamini nelja viimite kavusid juba hüüdis Loli viided ja nii jooksis ta kaevu venna juure ümber kaela kinni. Ühtede, ütleme, Hamburgis me temale õlut ei tellinud enam. Eks ta tellis, telekas ka mitte, ainult see kolm päeva oli väga pidulik jumalik näha. Mees jäi meheks nii nagu ta oli, see on ilus näha inimesi, kes vahepeal on maailmakuulsuseks saanud kes vahepeal on miljonärideks saada, aga inimlikkus oli sellel inimesel 100 protsenti sees sees. Me saime kokku näiteks ringlink Pärnu veini, see on see kõige suurem tsirkus ilmas. Daatab igavese sooni pealinn New Yorgis Madison Square Gardenis seanunal kolm maneeži. Ja siis maneeside vahel on igal pool, öeldakse niimoodi, puust põlandab tehtud. Nii ütleb tegelikult üks, kaks, kolm, neli, viis, viis, esim esinemisplatvormi ja seal esineb viis artisti korraga. Kujutleme, kui seal on viis žonglöörija, esineb korraga keskmises maneezis, esineb. Geisid ja igaüks muidugi tulite, Omaid, ainult kui see keskmine oma töö ära lõpetab, siis keskmise maneeži vesise sigalal bee vilistab. Ainukene Nõmmer, kes esines üksipäini keskmises maneezis ja muut, pold, midagi. Ma ei sea, see on raske kellelegi siin tänapäeval selgitada, missugune tunnetus oli, missugune au see oli. Ja ma ei taha, sest ega kui palju kadeduse teiste artistide ju siis. See ei ole nii pahatahtlikult mõeldud, aga kadedus sõnarmatavas igas elukutses, eriti diaatri juures on kasta väga palju. Kes nüüd selle peaosa saab Ehcess kõrvale ja mis Osama mängib, eks tsirkuse juures vaid täpselt kaasama. Peatunnetuse püüele antakse niisugune au. Mõtletud tulevad muidugi mööda, ütlevad näevate. Kuule kutt, moonipäevi haudidu, tema ei hakka ju, aga ma ei taha nüüd just tingimata inglise keeles run, palju kuulajad, kes valdavad inglise keelt, vastada, mida nad kindlasti sisemised mõtlevad. Ehk oleks võib-olla veel, aga nujah jumal, see kuulub elu juurde. See muud teha. Elu ei ole, ainult et sind sülitatakse siidikinnastega kindlakese kindakesed eluga, igast küljest. Mulle kõige, sul on raskusi näinud. Me oleme näinud raskusi ka sealt lepingut sõlminud Türgis ei olnud, nüüd see pidi diaator olema. See oli, kui ma enne seda porrutrupi tegime, veel 26. aastal Türgis saame tule viie inimesega sinna, ütleb. Jooki pidi, ma mõtlesin ümber, ajad on rasked. Maidi. Vaatasime suure vaevaga, kuda meile tagasi Viini savi, ma ütlen, eriti viinsesse on minu sünnilinnasoolod, seal oli minu isa kodu. Kui ma veel noor, oli see ju nii ole. Öelge olite ebausklik, pidi tal olema oma kindel kostüüm alati selles kindel riietusese, mida te. Ma olen eluaeg ebauslikult number 13 suhes sest ma olen 13. kuupäeval, me esinesime 13. numbrini ja numbrina esinesime ja seal oli mul akrobaatilised. Ma võiks öelda isegi naeruväärse käesalto viskama, läksid käed lahti. Ja ma tegin ainult ainult pool Tartu tuli ka ilusti ära ja siis tuli nagu pärast sõja, eks me nägime seda palju ja pomm ülevalt alla bum ja nii mu käeluu oli murdunud. Ja näete, mu käsi on praegugi veel kõver. Isa siirdele sellest ajast peale olima number 13 vastu kuidagi tundlik, naljakas küll, ja itaallased kannavad seda ketiga kaelas õnnenumbrina. Aga teiselt poolt öeldes, ma olen küllalt hotellides elada, siis eluaeg reisinud, kusagil esindas esinduslikkus hotellis tuba 13 ei leia, läheb oli 12-l sisul, mõned teevad isegi 12, aga tegelikult oleme 12 14 edasi. Tähendab. Andke andeks, ma ei taha teid ebausklikuks. Aga võib-olla see oli pisikesed asjad, mis sellega kaasuv mõjunud, ma ei ole kunagi haiglaselt ebausklikud, aga tead, see kulub võib-olla ka ilu juurde niisama nagu alati sa naeratada, vahelund, pisarad ja ma olen seda kindlaks teinud oma niisugustes situatsioonides, et pisar isegi Pisa aitavad paIju kuidagi hinge kergendada. Ja ma ei häbene seda mehena öelda, ma ei ole mingi menetlenud just olnud eluaeg, ma ei ole ka kunagi kangelane olnud. Ma ei ole tahtnud ka sõjakangelane olla, meie mõtlesime mõlemad ainult vinnaga, tead ainult kuidagimoodi seda sõda üle elada. Mida teevad kõik need kolm generatsiooni, meie vanimad, meie generatsioon ja meie lapsed. Kui ühest mees meiega midagi juhtub. Ja me saime sõjas kah kuidagi elasime ja olime, see oli vist väga tänulikud saatusele väga-väga tänulikud. Ja see ülejäänud aeg muidugi sai esinetud. Võib-olla mul on natuke kahju, et mu vanemad ei tahtnud Ameerikasse järgi tulla. Aga nad rippusid nii südamega, Eesti küljest nad ei saanud uskuda seda, nad ei saanud uskudagi uskuda mingil moel, et nad enam kunagi Eestisse tagasi tulla. Nad, ei, sa ütlesid, et see ei saa olla saatuse poolest, mispärast nii karistatakse? Nad olid nii ära lipud, et Ameerikasse lähed, nadi valda, puusas inglise keelt, ütlesid ma olen siis kodumast nii kaugel siis absoluutselt mingit šanssi tagasi saada siit ma ei taha üldse elada ja sellepärast meie pojaga Floridast. Salas oota linnas, kus me olime seal permanentselt juba paberid, kõik valmis, tehtud. Meie teine elukoht tulime tagasi Euroopasse ja siis mossimise esimese elumaja Hamburgis viiekorruselise suure, jäime Saksamaale. Nüüd takkajärgi on muidugi raske õela jumal teab, milleks see hea oli, milleks ta halb oli. Nüüd on vähemalt Saksamaal üks ühineda perekonna haud, kuhu ma peale kirjutada lasin. Nii paljusam oma isa emale eestimaad kinkida. Selle lausega puhake rahus, võõras mullas. See oli kõik, mis oma põrandasai. Ja kui ma nüüd tagasi lähen ja seal seisab mullots, kindlasti pisarad silmi rääkida. Mina olin Eestis puha keraks. Jah, nii huvitav kui see ei ole, et artistielu ju käib tõesti mööda maailma, aga samas südamega mõtetega olid natuke oma koduaas kinni. Ja täiesti täiesti see juhtuda Eestiga täiesti isud. Näete, võib-olla minul, mina tunnetasin ka seda väga. Aga see on arusaadav, iga võib-olla tundmise märkade, kujutage nüüd, et üks inimene, nagu ma olen ajuks poolteist aastat Eestis olnud, ma olen ikkagi 73 aastat juba vana. Ega ma siis kunagi ei oleks nii vabalt ütleme ladusalt, võib-olla mu puuduvad üksikud sõnad, mis sinu 52 aasta jooksul juurde tulnud, need võib-olla puuduvad. Aga tegelikult nagu ma räägin ja väljend ütlen, ükskõik kui ma midagi teha või toimida tahan. Kujutage ette, ma nägin nii palju keeli ära, mõtlen iseendale alati eesti keeles. Ja Eestis veidi vähem olnud. Mõtet eesti keeles ei mõtetega tsirkus. Oma kool olemas praegu ei ole, et oma oskusi edasi anda, vaat ma ütlen praegu. Saatus tahtis nii, Kuu, minu poeg abiellus rootslasega ja läksid linna elama ja mootola linnas tihti praegu avadki riigi poolt üks niinimetatud akrobaatika ja tsirkusekool noortele. Nii et minu poeg on praegu jälle teisiti, siit läks ta sinna elamisena, nüüd on jälle seal tegevusi siis muuseas, kui ma praegu sõidan 20. temal seal 20. detsembril üle pühade oma poja juurde jõuludeks, sest mida ma üksi Hamburgis teeb, siis ma käin seal iga päev, olen mina ka seal nagu sel suvelgi iga päev olema seal koolis tallastega ilmekam. Ma pole palgatud ega midagi, seal saab žonglööride, seal saab ka traadi peal ikka käia, seal saab poistel seal õpetada, flip lakkasid saltosid hüppama, tähendab kuidagi seal Saksamaal Hamburg on suurlinn, seal põlartisti, kooli balletikooli, palju Tantsustuudiot palju artisti kooli ei ole? Saaks, ma ei tea kuidagi. Niisugune asja on raske üksikult isiklikult ette võtta, seal peaks olema teatud riiklik toetus, nii nagu ooperimajad ja ooperikoolisööja mullegi solile konservalt toonud ja kõik, see pole veel nii kaugele arenenud, aga, aga, aga ma olin ise seal selles ühingus, kes nüüd on andud petitsioonid sõna Saksa valitsusele, siis metsa tingimata tarvis läheks. Ja mul on hea lootus ja head väljavaated ja me saame seda läbi viia. Tähistatakse seal, oleks uhke olnud. Kindlaid tsirkus, ehitisi pole, üksikud on olemas ja need on välismaal. Nii nagu ka Hollandis on üks olemas, ma tean, sa teede Šewingis on olemas üks Hollandis Kopenhaagenis on üks praegu olemas. Ma, ma isegi ei tea praegu, kas Riiasse endine Salamonski enne oli kas, kas seda Felixi servi või mitte. Inglismaal on üks olemas hipodroom Londonis. Aga sa palju pole, võib, sellega on peaaegu läbi. Itaalias pole ka ühtegi suvesse suunama, Bent tsirkuse püüavad teha seda reisides, nii kaua, kui nad saavad enamjagu oktoobri, mõni teeb isegi novembris hiliste päevani. Lülituvad kuud on, november, detsember, jaanuar, veebruar, märts siis hakkab poole pealt juba peale, vaata kas on neli ja neli ja pool kuud kus need peavad elama, niidakis, milles nad elatuvad, teab, kust nad saavad treenida, sest ega treenimine üksima. Teen trikki Tunesile ja treenin kusagil seal tsirkuse talveks. Tervis on omad talvekord, kus ta ka oma hobustega seal peavad uusi numbreid kokku panema. Seal ei ole publikud, seal pole mingitele, ütleme ma midagi, pean kuulma, ma pean, nägime tunnetama ka, kuidas seltsi publikule, kuidas esile tuleb, kuidas publiku peale mõjub. Midagi pole seal olemas ja mitte kedagi siis omas üks perekond, kes seal siis võib-olla talve koordis tsirkus, kui tal on teinud ja järgmine aasta ka minu juurde, siis võite minu juures treenimas käima, siis on juba õnne olnud. Aga muidu pole selleks Casantsu sunniirlaski edasi jõuda niimoodi kooli. Teisalt. Oli teil see kuues meel olemas, mis tunnetas ära selle numbri menu ja. Kuulge, ma talun ühe peale järgi ühe asja üle, tali nii-öelda. Me olime vennaga neli aastat, esines juures, ei olnud tsirkus, aga see oli üks maailma tuntuim koht, molen Ruus Pariisis neli aastat reklaamnumbrina. Ühtlasi tähendab, kus kõigi pealt tuli rolli Harry ja siis tuli kogu ülejäänud kavaga prantsuse staaridega. Mind ainult imestame saksa passiga, seal uni, meid üldse sellepärast panin siis seal oli ka jajajajaja tol korral selle luba luba ja, ja olid pruuli selle kõrval esinesime veel. Seal esinesime öösi pool 12, siis oli meil juba taks ukse ees märjad kostüümid seljast ära puu peale rippuma. Meie pates kuivatasin end ära natukene veega üle diamantlit selga tagasi peali, Kreesi Horsalunud. See on üks kallimaid ööklubisid muuseas maailmas. Ja Me dubleerisime mõlemis kohas neljased. Ja see oli nüüd see leping, teate, kriisi Orsalunistunud seisab laval seda val, võib-olla seitse, kaheksa meeter lai. Ja umbes nii seitse meetrit sügav ja kõige rohkem võib-olla kaks meetrit, 20 kõrdi, mingi pisi kinkimine Lucaal. Publik istub praktiliselt otse lava ääres, võid igavesi kätte anda, sealt hakkab peale toolid kõik koos, aga täis kõik rahvusvaheline publid. Nali on see, seal me näiteks. Talus olge nii kenad, esinegi saksa keeles esinegi ingliskeelse esinegi kui detaatide Ginalia hüdreid minu pärast, kas kasvõi paar tšehhi ja vene sõna vahele Alpide prantsuse keeles Pariisis miks saaks kõik publik 99 protsenti on välismaalast? See vastas tõele. Aga see atmosfäär publikuga kontakti saada, kui nad otse su ees on, see on umbes niimoodi. Vajutasin Kazim, suru kätt, kui vaata silma, pilgutab talle silma ja teni. Ja seal me läksime ära. Järgmine esinemiskoht oli medissonskvegalt New Yorgis. No mida ma teile ütlen, kui ma nii oleks esinenud Madison Square Gardenis, New Yorkis, vennaga, nagu ma seal esinesid, ma usun, peale SKPst. Kõike tagasi Euroopasse. Ehk oma kriis your siis oleks nii esinenud, nagu ma esinesin seal siis oleks ta mõeldud taevake Allažeersitude koomikitada inimestega kontakti, võtate, embkumb, tulite liiga vali võide, lability, liiga paljude liigutuste suvise väikse lava peal. Ainult tunnetus ja kus seda tunnetust ei ole, siis sa pole veel läbi ja läbi elus seda õppinud seal mööda seda. Seda artisti vaimus, on inflatsioon kuidagi majja. Teatris on üks võitlus. Ma lähen lavale. Nii nagu sõdur umbes sõtta, aga mitte paha tahtilisega Lassa. Et nüüd ma lähen lavale, kes võidab? Mina pean võtma seda õhtu, mina pean võitma see pool tundi. Mina pean publikud oma kätte saama. Teeb publik minu üle valitsema. Su nagu igav ja see tunnetus, kuidas lavalt ära tulid. Uskuge mind, see palk pole seda väärt, mida see tunnetus siis on, see üleolev tulid jumal Zoltsa saavutanud. Selge on ka see, et paljusid asju siin elus saab õppida, aga midagi on ka looduse poolt kaasa antud. Seda on küll, aga selleks on tarvis aega ja ma ütlen, et minu meelest see on täpselt nagu musikaalsus. Õppida saab ka ebamusikaalne inimene, ma tunnen palju inimesi, kes noodist klaverit mängivad. Aga kui sa küsinud tema käest näiteks laulule hiir hüppas, kass kargas, istataks, hiir hüppas, kass kargas mulloid ruumi, ta oskab, armastab muusikat, aga ta ei saa. Ta ei saa seda ebamusikaalsus, sest üle paned talle nuutite, siis ta muidugi noodi pealt me saame lugeda lapsik tuunid, seal ta mängib sulle ja niisama on ka selle tunnetusega püüavad kindlasti palju, ma olen selles kindel, kes lapsest peast on kloun ja artistol tsirkuses kõik õppinud. Tal on Tsettai siis, aga nüüd ühel on teatud piirid saetud ja ta saab teatud edasi, tema tunnetus ei jõua. See ei ütle seda, et igaüks, kui ta nüüd tingimata tahad, et sa tõesti sa saavutad seoniks ma olen palju palju, palju järgi mõtled, palju järgi mõtlen. Aga meie oleme selles suhtes, olen olnud elus, ma pean ütlema ausalt kuidagi õnne, lapsed, Õnne lapsed, aga. Nojah, aga eks kõigist omad ributi maksma, eks ole elus olla õnnelikke asju, õnnelikku aega niisama nagu kurbi asju uurimas. Mis seal teha. Igatahes ma olen oma eluga rahul, jama ühtema, võime juurde igal juhul lisada. Teate nii väskiga Pumu iluga oli, et 62 aastat, 68 68 kuus kaks 68 aasta tulema lavadel ja maneerides esinenud. Ja sellest ajast 57 aastat oma vennaga. Kui ma veelkord ilma tulima peaks, ma ei tea, mida sellel paljud ütlevad, et elu kordub temalt siiski ma ei sooviks midagi muud, ma tahaks hea meelega täpselt nagu oli neli aastat ükstiku ja 11 kuu vanuselt jälle artistina esinema hakata ja kõik need eluraskused probleemid. Muidugi kumuse teadvus oleks, mis täna siis oleks paljud asjad, mis juustega rasked olid võib-olla kuidagi või midagi, et siis oleks viiruse poolt, aga ma isegi seda ilusti juurde, ma olen sellega nõus, nagu ka neil tuli. Siis ma olen selles suhtes õnnelik ja täiesti rahul. Ja näete, üks asi, mida see elukutse mulle ka teinud, nüüd kus ma täitsa üksi olin. TVd puhul pole suur üheksaliikmeline suur pere ja olen üksi see elukutse mulle ühe kingituse teinud. Maiesin enam peri Mulberry poli, aga ta kinkis mulle ühe säutsu, seen, mida ma eluaeg kiinulijaski keegi ära võtta ei saa. Pidevalt lihtsalt turistina, reisidel. Kas see pole ilus, vähemalt üks asi on mulle jäänud. No nüüd on jäänud ka Eesti Aa, see on ka tore, näete, nii ma siia tulin. 89. aastal oli siis mingi ettekanne, milles ma ütlesin, kui eesti tuli nii võimalused, et mina tulin siis siia ja ma tahan siia ka teha, see, ütleme vaatama nüüd see maja on mul juba tagastatud ametlikult. Aga nüüd ma saaks selle korteri vabaks, kus mina oma vanematega ka siin siis elasin. Korter number üks, ma saaks seda korda teha. Ma kindlasti ei hakka nüüd seal hapuks ja ole muidugi Chaga tuline, olen ka siin. Aga ma isegi kui ma siin elan, siis ma lähen ikka reisidele, sest see kuulub, see on üks osa minu elust. Te tahate umbes teist korda läbi käia, need maad ja kohata te olete esinenud? Kunagi näete, näete, vaadake 100 protsenti, õige, saab kõik läbi ja see on ju kõik meelist. Siin sa olid. Esinesid siin, oli see siin, juhtus see asi juhtusi? Kui te nüüd olete selle maailmale jälle ringi peale teinud, millal hakata siis memuaare kirjutama? Ah seda küsis mu käest juhuslikult eile ka keegi. Ma ei, ma ei ole selle mõttega tegelenud, aga ega see mõte tegelikult võib-olla tõesti ival ei poleks, et omale selleks, sest nii-ütelda aega mul peaks sellega olema ükskõik kus Molikas säte, mille peale ma mõtlesin mitte kirjutada, võib-olla ma hakkan nii, tegime ma ostan selle diktaat selle aparaadi, mis on linkidega helilindid ja sinna peale rääkima hakata. See Maide rääkides tuleb see rohkem tegelikkus. Üks juhtum teisi järgi, kui ma oma juhtimise kõik, mida elus läbi elanud oled, ma ei tea, sadab, oi, oi, oi, oi, sa pead tulema väga-väga suur hulk linde. Jumaluke, sepadki. Kui me jõuame seda teha, kui te uuesti tulete Eestisse tagasi. Edastööl mõelge selle peale järgi kõik läbielamused, mida inimene läbi elanud, kas lapsena artistina, kõik naljakad juhud, mis kõik juhtuda võib sul siin ja seal lavad ja nii-öelda telgitaguseid elamused ja kõik, mis kõik sellega, mis kõik sellega nii-öelda kui kuulu, mis kõik kuidagi rohkem, vähem ühte sula sund, seda ei saa üldse tentsist eraldada, ma ei tea, see on seal kui mõtlema hakkad, kui ma lähen, siis ma ütlen ainult arry, ära mõtle. Mina teen siis arry ära, mõtle, sest kui ma mõtlema hakkan, sidusus magamisest midagi välja, siis läheb automaatselt üksteise sisse, see on nagu ma ei tea, nagu üks ter petuMoobides algab kõik ära, seal pole midagi, siis mõtted käivad, mõtted tulevad ja. Aga see oleks tõesti võib olla üks õige asi teha mikspärast seda kõik niuke ilusal päeval endaga kaasa, et siis mitte midagit, teadmistest Su elamustest tee midagi, ainult üks suur tühi auk, üks tühimik, mis lõppude lõpuks järgi jääb. Teil on kaelast tore paela, selle küljes on üks härjapea, on seal ka mingi tähendus? Ei praktilisi pole, see on, see on üks väike tea tähenduskuma, Texases olin teady. Saksamaa naerab Baielast üle väga paljude tuur, via hüppaja. Päine nagu üks ja selle üle naerab kogrammeeriga voola ees. Kamin, from Texas, nendel on oma murrak temaatiline parematele Võrtsis Gaming, Texas osa sekelduanis Gaming, Texase ante kroom long tail, think the fans Texase käib, et me ei p leida juute, samba teos ja lööme, naersime nii, seal, aga ma ei leia seal haldas Juldistad, nende inimeste hoiak, nende tunnetus, aga nemad võtavad. Ma ei teinud kellegile halba, aga see on nende sees, nad isased lahtiütlemine saunaga joodeldab seadusest lahti. Jooded nagunii ilus, eks ole. Vaheldiga vali, vahel natuke viltu, aga juudel nagu jumal, see kuulub selle juurde. Aitäh selle elamuslik jutu eest, kui nüüd lõpetuseks valuta tõesti rääkida üks kõige naljakam lugu, mis teil laval on juhtunud. Oh jumaluke laval. Ja ma ei tea, kas ma teile olen rääkinud, see oli ükskord no ja ma ei tea, seda rääkida võib, see pole ju lõppude lõpuks mingi patuasi see kõige naljakam just seetõttu, et seal laval juhtus oma esinemise ajal oli see, mina olin alati igas teada või siga ETV esinemiste alguses olema juba seal. Kõik tundsid juba A tarri kohviga. Tähendab, korras, siin on muusikaproovid. Võtad sealt ruttu välja, katad, riputad asjad üles, mis kohvrite sees on sirvinud noodid läbi olnud, mida korrigeerida kirjutad seal paar takti nootiga ümber või midagi tolle, nüüd sellest, kuidas, kuidas see orkester on mis instrumentide pillid seal olnud. Keetbuusika proovi ära, korras. Tema oli ka nii-öelda see ärimees, kes tegi kõik kirjavahetuse korrespondendid, Telefoneerimise lepingut seal tegi, tema jaotus oli tegelikult hea, üksteise varba peale ei astu. Noja, tema tuleb lõpuks alati järgi ja nii ta tuli ka ükskord nii ilusti järgi. Ja see juhtus nüüd ka üks juhus, mis juhtus ka Saksamaal. See juhtus meil oliks, karnevalietendused on, teate, karneval oli üks püha asi Reinimaal, seal inimesed pandivad oma asjade, oma mööbli kodusele ainult karnevali pühitseda sonile nii pühas ja võtavad oma Uniformidest asja nii tõsiselt tervitustega major ide Ooberst, kõik seal sees taevake taevake, aga karnevalile pus enne Roose Montagi kuse suurite tänava peal need köited, Te peale ehitatud, kõik seal lilledest tungidistab kujud ja lossid. Kui need suured paraadid tänaval on, siis enne seda õhtul sisuliselt pea karnevali lõpp puuistung Elferaat laval ja siis palutakse senna need esinema. Loomulikult ainult humoristlikud koomikud, numbrid, ka kõnelejad väga palju, aga kõik peab olema nalja peale. Ja siis pärast, kui sa tõesti olid esineda sibula hula-hula ja kui sa oled kiidu saanud, siis antakse sulle veel niisugune niisugune orden, Kamil kaeva igalühel enda oma muidugi oma nimi peal seal, mis selle karnevaliühingu nimi. Ja sain selle ordeni siis kodustada, keppida seal olemas, seal umbes. Ma ei ole lugenud 80 90 neist ja me oleme sinna esinema ja kes nüüd tuleb jälle 10 minutit. Ma ütlen, paganud nii hilja pole sa veel kunagi hakka viide panema. Tee, mis tahad, tema unustanud oma need Need püksid ära sinna kohvrisse panemast, smokingu püksid tahtsid sa midagi, mitte smoking demagandis cracki, surface minust mugi. Mis sa nüüd, et õnneks oli tald tumesinine ülikond seljas? Ja Timagav nii Saisaga kusagil midagi tassemili, mees on 131 kilo, kus sa võtad vastavaid? Mitte kunagi. Tagant kiusab karneval ju niikuinii sul ilusat hõbedat siinse püks jalga, lähme. Lähme lavale. Keemia, nalja teeme, lõbu klapib ja meil on üks asi enne ühe osa esimese osa numbri lõpus lõpetab mäleti elakus metaigi siis Eestis ühi Tanju Pentium mängine mind minu selja taga, mina tema ees. Suur vill mängib seda suurt esimest häält ja mina ta. Pupart mängib koos puiduorkester hakkab ka pärast, siis me hakkame tantsima ja siis tantsides lähemiibilt mängides tantsitud lava pealt, marss vääramp. Enne kui seepeale hakkab. Nali peab olema lõbus, peab olema sisse Panjunud nööri üle nina ja siis mina, suur lükand, kogemata sellega tema mütsi peast elatima kõvakübara, kuidas seda nimetataksegi seamuna valasime muisa nalja pärast. Ilgelt kõvakübar, must, lükkan peast ära ja tema siis küüdaksi palju, ta pidi ette pooled kübarad maast üles tõsta ja minut Panjunüürumil siis ühiselt juba ümber kaela tõstab nööriga jalaka täitsa ülesse lendavaid ja tema otsast kübarad võtta. Ja sel hetkel nagu ta paigutab, ma juba tema selja lamades kuulsin ühte kärinad. Ja mis juhtus? Ta läks Elapiksitlevakud jällegi nägi ta, kuidas tagagis istusid Elfelad, kõik see president seal, ma ei tea, võib-olla nemad arvasid, see kuulub numbri juurde. Aga rahvas ja enesetunne seal oli naerda ja tundsin piinlikkust, igatahes nagu, mis sealt ära läksime, nii, number pidi veel tegelikult edasi minema. Me jäime lava taha ja pärast ordi ribast, vaata tuli niimoodi küll külgi, väljendades samm sammu kõrval, näoga rahva poole, et ainult inimesi näeks, aga seal lõpuni teinud. Kõige rohkem pidin lava peal ise naerma, ise naerma juhuse üle. No miks ka mitte, kui ta teiste nii palju lõbu teed, miks siis ei tohi ka ise selle korda? Igatahes veel kord aitäh ja kui te tulete jälle Tallinnasse, ärge peljake, siis paljuks ka jälle raadiomajja tulemast. Tänan väga. Ma tulen väga meeleldi, oli vägagi teiega ei ütelda ja koos olla, muud ma öelda ei saa. Tervitusi kõikidele eestlastele, südamest soovin mina nii-öelda välismaa eestlane, kes on Eestis olnud ainult poolteist aastat. Tänan väga.