Ma kuulsin, et su elu on liikunud ülesmäge. Ja ja aina paremaks läheb. Räägi siis, mis on sellise vertikaalse liikumise saladus. Kui inimesel on tahtmine liikuda elus edasi minna paremuse poole, siis mida tal selleks vajan? Ma ma võin seda lausa heliliselt näidata, mida vaja on. Kohe vaatan, kas, kas võlun välja mõne heli. Ma arvan, et see, see väike heliõhtul või päeval või ükskõik kus tulemas läbi läbi kõrvaklappide või läbi pisikeste kõlarite, teeb elu kohe märksa toredamaks ja põnevamaks. Mul on hea meel su pärast, ega sa ometi õnnetustesse pole seal sattunud? Mario kart, kaheksa. Suur surm ohtlikel pelu ohtlikel radadel. Ei ole õnneks seal kõik on, kõik on olnud meeldiv ja tore. Sa sõidad turvavööga. Ma sõidan turvavööga alati, see on mul lapsest peale, sest nii kui ma kuhugi maha istun, ükskõik kuhu, diivanile, voodisse kohe tõmban turvavöö peale. Super ma käisin ükskord kinos ja seal oli selline hästi mugav iste, mis meenutas natuke autoistet ja siis mu esimene refleks treilereid vaadates oli see, et tahtsin turvavööd endale peale panna. See ei ole üldse halb mõte, tänapäeval vaatan, et koldefilmid ka vahel mul hakkab küll natukene pea ringi käima, kui nad teevad siukseid nagu hästi noh, näiteks kuskilt hästi kõrgelt alla ja siis pöörlevad, tiirlevad ja, ja teevad hästi palju kurve, et siis mul on küll natuke selline tunne, et tahaks ennast siia kinotoolile natukene või noh. Ausalt öeldes ma tahaks mitte kolde filme vaadata peaasjalikult, aga no siiski. Oota, aga täpsustuseks küsin, kas switchi mängides siis tõmbad endale turvavöö peale või, või sellele karakterile kelle sa parasjagu sinna rajale võistlema paned? Mõlemale? A väga huvitav, sellest tahaks näha fototõestust, on sul võimalik? Proovime? Super popkulturistid, punkt com kujutan ette. Näiteks jääme ootama jääma. Tere, minu nimi on Ivo Cruztok. Ja te kuulate saadet nimega popkulturistid. Ma ei viitsinud seda hakkama ja ema ei viitsinud seda rohkem välja venitada, vaata. Sa ei viitsinud sõnu lõpuni öelda, see on väga hea omadus ühele saate tegijale. Raadiosaade ei ole üldse paha. Mis sul veel siis hästi on elus? Räägi veel. Endo switchi on sul olemas, Mario kart, kaheksa huugab. Ja aga tead, mis seal veider olnud. Ma olen, mul on nii raske olnud, noh ilmselgelt nagu siin saate alguses sky näha oli sellest sellest väikesest Skitist, mida me siin siin omavahel tegime, kus sa nagu justkui ilma et sa teadnuks, et ma oleks kohe tahtnud hakatamas Switšist rääkida, niimoodi esitasid suunava küsimuse ja ma kohe võtsin sabast kinni ja ta ilmselgelt ma tahan kõigile oma rõõmu jagada, et mul on ka nüüd lõpuks pärast, et pärast noh, ma, ma olen vist endale vähemalt kahe aasta jõuludeks lubanud, et okei nüüd selle aasta jõuludeks ma või sünnipäevaks, mis iganes, ma luban endale switchi, et ma pole seda teinud. Nüüd ma käin, räägin sellest kõigile ilmselgelt noh, ma inimesed ei viitsi enam. Aga need vastused, mis ma olen kuulnud, tihtilugu on, on väga veidrad olnud, sellepärast et. Ma ei tea, kas asi on selles, et Endokonsooliga, mida, mida seostatakse pigem lapsepõlve ja nende noh ütleme siis Nintendo Entertainment System ja Super Nintendo selliste laste mängudega pigem, aga hästi palju mulle kommenteeritud aasastid Nintendo vä? Ai, ma ei tea, ma mängisin seda nagu lapsena pigem või et ma ei ole nagu ma ei teadnudki, et nad ikka veel mänge teevad või et kas, kas see on nagu kass, kes nad päriselt veel nagu praegu ka on olemas. Ja teine teine kommentaar, mida ma kuulen, on see Taedne poisid jah, mängivad või, või noh, nagu, et meestel on jah vist mingi see teema, et nad veel mängivad mänge, et see on kuidagi nii veider olnud, sellepärast et et esiteks nagu vähemalt minu sõpruskonnas mängivad pigem sõpruskonnast, polegi lapsega suur osa minu sõprusringkonnas mängib arvuti- või videomänge ja, ja ka väga palju ma tean naisi, kes mängivad kuidagi mulle tundub, et see on nii imelik, kui juba eos hakatakse rääkima sellest, et tant ainult meestel on nagu, et, et okei, tegelikult lapsed mängivad videomängijat ära, ära ära nagu arvad, see normaalne, aga okei, sa oled mees, siis on nagu natuke okei. Et, et see on mehed ongi nagu täiskasvanud lapsed, et kui naist, kui naine oleks oma Switšiga siin, et see oleks nagu imelik või noh, ma ei tea, mul on kuidagi veider, veider tunne jäänud sisse. Tead, suits ja vestlused teemal, suits ja Nintendo aitavad aru saada, et millised inimesed kuuluvad su ellu ja millised inimesed lihtsalt mõjuvad toksiliselt. Ja iga inimene, kes tuleb sulle sihukest juttu rääkima, mida sa just praegu siin edasi rääkisid, need tuleb välja lõigata oma elust. Lõika nad välja oma elust. Okei, sul hakkab parem tegelikult, ega väga ei olegi vaja inimesi, kui sul on suits. Seda küll jah, suhteliselt isegi segab, on inimestega, sest noh, tahaks nagu mängida, aga peab rääkima. No just, ma isegi tunnen, et ma natuke nagu röövin su aega sellega, et ma palusin, et teeme veel ühe saate. Tegelikult sa tahaksid mängida Maarium, Carti ma kujutan ette, aga mul on hea meel, et sa, Nintendo ikkagi oled, oled nagu jäänud truuks, sest Neil on ju suur missioon ka käima läinud. Risk, leer majandusaastal siis vist on see õige tõlgema, loodan, soovivad müüa 20 miljonit ühikut siis seda konsooli. Ja paljud analüütikud kriitikud ütlevad, et see on täiesti hullumeelne missioon või hullumeelne siht, mida endale seada. Aga noh, see on see, mille nad on välja hõiganud. Märtsi lõpuks. Nad soovivad siis jõuda sellise tähiseni teetähiseni, see oleks muidugi midagi erakordset, aga ühesõnaga tead küll seda veepiisa ja ookeani metafoori, et et sa kindlasti see piisakamise sinna ookeani lisasid. Või õigupoolest see piisake, mille sina siis oma rahakotist välja tilgutasid. See kindlasti aitab kaasa sellele, et ühel hetkel kõikidest nendest piiskadest tuleb kokku üks väga kaunis ookean, lainetav selline ookean, kus ujuvad Jossija, Mario ja Luigi ja printsist ja ja kõik need vahvad tegelased, keda me oleme eluaeg armastanud ja keda ei armasta ainult infantiilsed mehed vaid üldse inimkond. Vaid vaid laiemalt kõik armastavad. See on naljakas, et natukene isegi vist alahinnatakse seda, kuidas Nintendo karakterid on jätnud ikkagi sügava jälje meie sellisesse sümboli varamusse või, või ma ei tea, nagu üleüldse nagu karakterite varamusse Nintendo mängutootjatest, see võib olla ainus, kes ju tegelikult suudab seista kõrvuti näiteks Disniga, ütleme oma oma sellise kujusaldusele intellektuaalse. Ja, ja selline mänguturu või mängu aktsiaturuanalüütik nagu Michal, bakter kes teeb väga-väga lahedat sellist mängu turuanalüüsi saadet nimega back to fakt, mida saab vaadata Youtube'ist või, või ka sealt tootja. Kuidas öelda, sa oled tootmisseltskonna patriooni lehelt, nii kohmakalt kui see ka ei kõlanud jah, nii ma väljendasin loosse ühesõnaga et ma ikka äkki on öelnud, et või nad on avaldanud imestust, et miks Nintendo juba ei ole näiteks teinud oma mingit teemaparki sarnaselt, et Disney ka, eks ole, kes on kõik oma sellise intellektuaalse vara pannud niimoodi korralikult lettidele välja, nii et absoluutselt igal kujul saavad inimesed Kanda kottides raha nende kontole, eks ole, kas siis ostes mingisuguseid õhupalle, kus on kõik need printsessid ja tegelased peal ostes mingit kruuse, käies seal karusselli taline edasi? Nintendo, väga vabalt saaks ka juba midagi sellist korda saata, sest et Maarjo karakterid ja Zelda ja ühesõnaga kõik need tegelased on juba ammu meile une pealt tuttavad ja isegi inimesed, kes mänge ei mänginud, nad tunnevad ära Maarjo, nad tunnevad ära Picatšov. Jah, ja ausalt öeldes see olekski isegi nagu väga-väga veider, et see teemapark sellepärast et praegu, kui, kui minna mõnda elektroonikapoodi, kus müüakse Nintendo konsoole, on seal ka ja see on, see on minu jaoks nagu pigem uuem avastus, et seal on ka alati niisugune suur seinatäis mingisuguseid väikeseid käsi. Amyybosid, ma saan aru, on nende asjade nimed, millega, mis, mis siis nagu on niuksed, väiksed plastmassist mänguasjad, mis, mis on mõeldud siis olema nagu sinu nende mängu karakteritele lisa. Ja, ja, ja vot vot mul ei ole ühtegi veel, aga nagu ma aru saan, siis vähemalt osad neist, kui sa neid oma selle Sutšiga kuidagi skännid, siis need annavad sulle seal mängus mingeid boonusvärke, et sa saad nagu osta mingi reaalse eseme. Mis siis selles, nagu saab sul olla kuskil kapi peal, sa saad vaadata oma toredat väikest Maarja kujukest, aga see annab sulle seal mängus mingi mingi lisaasja vist, kui tuli välja see viimane leksindav, seal ta siis seal väidetavalt sai link mingisuguse eraldi hobuse kohe mängu alguses mingi sihukese võimsama hobuse, kui sa ostsid seal õige kujukese mingi niisugune asi, et ja, ja, ja ka väga lahelised. Ma küll ostsin oma oma Switšile siukse täiesti klassikalise tavalise musta ümbris koti, et ta katki ei läheks. Aga seal müüdi nagu miljoni erineva kujunduse, värvilahenduse, tegelaspiltide asjadega, neid, neid asju, mis kõik tundusid väga lahedad. Flashid. Et tegelased on, on vägevad. Kui mu mälu mind ei peta, siis Rainer Peterson meie erikorrespondent puhata ja mängida saatest. Rainer alias alias Pixel Peets rääkis meile ühes saates, kus ta meil külas oli, et see Amyybode kogumine on nüüd üks teerada mida ta veel pole enda jaoks valinud, millest on hoidunud teadlikult, sest et see oleks järjekordne selline must auk põhimõtteliselt, kuhu oma raha ja aega loopida. Ja ometi noh, ma tean, et isegi isegi nendel väikestel nukukestel on oma teatav ahvatlus, kui sinus juba see fänboy elab ja tõesti, kui sa näed neid karaktereid füüsilisel, nagu sa näed, et nad on, nad on käegakatsutavad, ühtäkki nad ei ole enam ainult pikslid ekraanil, siis millegipärast on nagu natuke ikkagi nagu tahaks, tahaks hakata neid koguma. Ja ma kinkisin isegi oma õepojale, ma arvan, et kui ta sai võib-olla seitsme lisaks või umbes jõudis sellises vanuses, siis ma kinkisin talle ühe siukse smash Pruus mängust siis välja võetud Maarjo, kellel on niisugune tulekera käes, et ta parasjagu hakkab, hakkab viskama seda tulekera. Ja, ja kuidagi julgustasin õepoega siis kasutama seda Amyybot Ui jõu peal siis veel ei olnud switchi olemas. Aga nüüd, kui ma eile käisin tal külas, siis ma nägin, et see vist ikkagi tõesti ongi kõik need kaks aastat nagu tolmu kogunud seal aknalaua peal, nii et see on niisugune nii ja naa. Ühesõnaga et võib-olla see ongi, võib, võib-olla võib-olla Nintendo üleüldse on, on niimoodi ajas vananenud koos meiega, et see ei olegi juba ammu enam lastele mõeldud, vaid see ongi meiesugustele, habemetega, tittedele. Ja need mänguasjad on ka mõeldud habemetega tittedele. Sest et nemad käivad tööl ja neil on võimalik osta selliseid asju, nad ei pea oma emalt või isalt raha küsima selle jaoks. See võib tõsi olla küll sa ennist mainisid korra seda, et et nii, et inimesed on nagu segav faktor mängimise juures, et tahaks nagu mängida, aga inimesed segavad ometi switchi puhul, kui vaadata neid eriti neid algseid reklaame, kui ta välja tuli, millega teda promoti siis see oli suuresti see, et, et sa võid kasvõi kolme oma sõbraga koos mängida selle ühe sama Switšiga. Ja kui sul on neid noh, esiteks suts ise juba, et need kontrollerid, mis, mis muidu on nagu mõeldud ühele inimesele kasutamiseks, on kuidagi võimalik niimoodi pooleks teha, et et sa saad nagu kahekesi ka ühes Switšiga mängida. Ja tegelikult on ikkagi väga fokusseeritud sellele, et saaksid mitmekesi mängida. Üks muidugi esimene mäng, mis ma ostsin, oli, oli Mario kart. Peaasjalikult sellepärast ma oleksin võib-olla ostnud lekkinud selda. Aga ma ostsin maarjaCarti peaasjalikult selle pärast esimeseks mänguks, et ma ikkagi kuskil sügaval sisimas loodan, ootan et need, ma saan eeva minu abikaasa ka mängima. Et noh, me oleme nagu ühte-kahte mängu kunagi katsetanud ja, ja tal on isegi isegi nagu huvi olnud või meeldinud, aga see ei ole kunagi nagu kunagi ei ole olnud sellist võimalust. Et me mängime koos mingi mäng, mida me saamegi koos mängida ja Maarja kartma. Ma loodan, et on äkki see esimene mäng, kus me saamegi mõlemad koos Sist ühe teleka taga näiteks istuda ja mängida maarjakakart. Et, et siis nagu, et siis ma sain jälle kuidagi sisimas sügaval minna tagasi sinna lapsepõlve, kus ma mäletan. Ta on seda sõpradega teleka ümberistumist ja põlvedel teleka ees ja siis vaatad seda ekraani ja mõlemad mängivad nagu seda, seda kogemust mul ei ole enam ammu olnud, sellepärast et tänapäeval, kui räägitakse mitmikmängust, et sa nagu mängid mitme inimesega, siis tavaliselt see on üle üle internetti, et sa ei ole nende inimestega samas toas. Kui kuulda lugusid, millised kogemused on inimestel võrgus mängimisega tänapäeval siis võib-olla see on hea, et sa ei ole nende inimestega ühes ruumis, sest ma saan aru, et on, on siukseid mängukeskkondi, kus on täiesti ebameeldivaid ja, ja, ja vägagi nagu Frostreerivaid inimesi, kellega tuleb tegeleda, aga teisalt ma nagu natukene igatsen seda näiteks praegugi. Me oleme seda siin seda teemat siin juba vähemalt neli korda puudutanud, aga mulle meeldib mängida stardi vallit seal farmis himu, simulaator, mäng. Ja loomulikult pärast seda, kui ma olin ostnud ostnud omale selle maarjakarti. Teine mäng, mis ma ostsin, oli, oli stardi vällja koheselt internetipoest. Ja, ja nüüd ma loodan, et äkki äkki keegi, näiteks sina, Chimm tahavad minuga seda mitmikmängu mängida, siis switchi peal, sest arvuti arvuti peal keegi ei tahtnud minuga startiv rallit koos mängida, nii kurb kui see ka ei ole. Ma pean ütlema Mullen. Alati olnud mingisugune. Põllumajandusele keskenduvad mängude suhtes, kui palju neid ei ole zombisid siis ma ei saa aru, milleks, milleks, milleks ärgata? Et kui, kui sulle elus ei meeldi, ärgata üles enne enne kukke ja koitu. Ja minna põllu peale, siis miks sa peaksid tahtma nagu videomängus seda teha, kui sellel zombisid jällegi, et. Ja me oleme sellest rääkinud ja ma isegi ju moka otsast poetasin. No vaatame, Ivo, et kui sa kunagi switchi ostad, siis võib-olla ma olen isegi valmistuge slaidi Välit mängima. Mida Su abikaasa ei ole valmis sinuga tegema. Sa ütlesid talle, et seal mängus on isegi võimalik, kui abielluda, eks ole. Et sa oleksid saanud seal isegi teised pulmad teha, aga näed? Ei tundunud ahvatlev. Ma ei tea, noh, võib-olla kui sa ütleksid, et saaksid valmis minuga abielluma seal stardi välissiis, ma võib-olla prooviks ära. Aga samas ma ei ole kindel, kas ka see oleks nagu see lõplik tõuge, mis paneks mind seda mängu ostma ja, ja, ja mängima, aga mine tea, ma ei tea, sa oled nii palju head sellest rääkinud ja, ja saad ma usaldan su maitset. Ma arvan, et sa peaksid vähemalt proovima, äkki äkki see tekitab sinus sõltuvuse, samas ma olen kuulnud ka inimesi, kes kellele see võiks sobida ja siis nad proovivad ja leiavad, et ah, et et tõesti põllumajandusele keskenduvad mängud pole neile. Jällegi, mu õepoeg, kes nüüd on siis umbes 10-le, ütleme nii. Käisin tal eile külas, nagu ma juba mainisin, siis ta kutsus mind oma tuppa, vaata, vaata, vaata, mis ma sain, sain uue mängu ja siis näitas mulle lihtsalt farmisimulaatorit, on ju farming Simile do mingi kõige uuem versioon sellest, kus siis ma nägin, kuidas tal oli selline suur masin töötas, eks ole, seal jällegi põllu peal, kõndis, vagusid ja ümberringi olid mäed ja, ja taevas oli selle põllu kohal ja tuul ulus. Ja siis ma küsisin talt, et noh, et kas see on üks nendest mängudest, mis lihtsalt kestab igavesti või et siin sellel mängul ei ole lõppu, ega ju. Ja siis ta ütles, et ei ole jah, et, et seal lihtsalt tuleb pingutada, et ikka kartul kasvaks ja et saaks ikka rahad kokku, et et osta ikka seda, seda, seda uut tehnikat ka sinna farmitehnikaparki ja et siis saab, siis saab veel paremini seal külvata ja künda ja külvata, künda ja lõigata ja hea ärgata, varaja, vaadata kuidas põllud laienevad, ma ei tea, seal lihtsalt kõlab mulle. See kõlab nagu õudusunenägu, kui ma aus olen, suga. See natuke kõlab nagu karistus. Ei ole mängus hetke, kus saab pauseri laava sisse lükata. Jah, ei ole seda momenti ja jällegi jalaga zombisid või sinna saaks nagu mingisuguse zombi matši tõmmata juurde või mingi jah, et maksab neli eurot juurde ja siis sul kõnnivad seal põllu peal zombid ka ringis saad kombainiga neist üle sõita, näiteks see juba muudaks väga-väga palju minusuguse jaoks. Ütle mulle nüüd, kas stardiväli nagu, kas seal on midagi mis võiks olla nagu parem, kui, kui seal farmi simulaatoris. No okei, see farmifarmisimulaator seal farmis simulaator ise on nagu rohkem selline selline mäng nagu mina, noh, minu kogemus on, ma olen mänginud eurotraks simulaatorit, mis on siis nagu rekkamäng, et seal ka ei ole mingit lõpp puu või eesmärki või nägemust, vaid sa sa võtadki nagu rekka ja siis sõidate aga ühest Euroopa linnast teise vead nagu kaupa. Ja kogu asja eesmärk on tõesti see, et et siis sa saad natuke raha ja sa saad omale parema Rekkostaja ja jälle sõita ja noh, lihtsalt sõidadki seal ei olegi väga palju muud eesmärki. Aga sa oled seda kirjeldanud ka varem ja ka seekord kõlas arusaamatult. Ühesõnaga jah, veel veel üks mäng sinna nimekirja, et milleks teha seda endaga? Aga stardivällja ei ole nagu, nagu päris siuke farmist farmisimulaator see, see mäng toimub küll selle ümber, et sul on farm, aga sellel mängul on eesmärke, tal on ka nagu siuke mitte ta ei ole nagu niisugune väga selge storiga mängijat, sa pead nagu mingit väga kindlat rada käima, sa, sa mõtled ise oma raja välja ka noh lõpptulemusena seal mängus on mingi eesmärk, mille poole töötada sa tahad, Sa tahad oma elu muuta, see mäng algab sellega, et selle rahul oma oma tänase eluga ja sa tahad liikuda kuhugi, midagi uut teha oma oma vanaisa vana vaja võtta ja selle nagu ma saan aru, viibutada näppu minus, nii lihtsalt. Tahan siia vahele öelda, et ilmselgelt sa ei ole rahul oma eluga kui see, mida sa otsustad teha oma järelejäänud ajaga, siin maakera peal on mängida farmis võimulaatorit. Aga palun jätka. Stardi vällja olemas moode, mis panevad sinna mängu zombid. Kas, kas neid seal switchi peal kasutada vist mitte, sest switchboard minu arust moode vist väga kasutada ei saa. Aga, aga ma kirjeldaks stardi Vällit isegi mitte niivõrd nagu noh, ta ei ole mäng, mis vajab zombisid stardiväljend nagu pehme pikk soe kallistus. Kellelt sinult kartulitele, kellelt? Lihtsalt mängult mäng ise kallistab sind. See on niisugune tunne, et sa mängid seda, sa tunned, et sind hoitakse. No vot, näed, ei ole vaja, zombisid igale poole. Okei tead, kes veel kunagi mängis teistega, aga nüüd mängib üksi? Pool Meghani kolmekordne. Jaa, ja nüüd ta ikkagi juba tükk aega teeb ise oma muusikat, okei, tal on mingit stuudio muusikut veel seal, kes tõmbavad akordaja, vajutavad nuppe, aga sooloartistina teame teda juba pikemat aega ja juhtus selline kummaline asi minuga, et ma tutvusin poolmekordni viimase albumiga, mis tuli möödunud aastal välja. Yitžib Station ja seal on üks niisugune pala, mis räägib Ivo sinust ja su värskest sketšist. Selle loo pealkiri on häppi uid you. Kuulame. See oli siis hoolmekartni ise, kes laulis Ivo ja tema Nintendo Switch'i ilusast värskelt alanud kooselust. Palju õnne noorpaarile. Kellel on selline ilus lugu, ma olen kusjuures mitte ainult väga suur biitlite fänn, vaid vaid vähemalt viimase 10 aasta jooksul ka väga suur Paul McCartney soololoomingu fänn olnud, ma ei, väga ei armastanud seda muusikat, mis ta tegi koos oma ansambliga vunts ja ka väga mitmeid tema sooloplaat, et noh, ma mäletan, et mingi hetk ma arvasin, et kõige paremad olid ramm nendest vanadest ja ega seal mulle rohkem väga ei meeldinudki, aga alates aastast 2007 andis välja sellise plaadi nagu memory hoomast full mis mulle hästi meeldis. Õudselt lahe, sellele järgnes kisse sonde Potsem, mis oli siuke vana kooli jazz džässplaat, kus ta võttis siukseid džässistandardid ja tegi nendest suure big bändiga, siis nagu oma versioonides oli nii suurepärane, sest hoolimata sellest, et ta on, ta on, ma ei tea, popmuusika, mingisugune isa ja ta tampiitel ja tal on kõik siuksed nagu väga olulised omadused, tal on ääretult, ääretult hea hääl, ta oskab seda väga hästi kasutada, et ta ei ole mitte selline suvaline vana kooli rokkmuusika tõesti on väga-väga hea häälega siiamaani. Ja tema album New Noh, peaaegu kuus aastat juba tagasi oli selline, mis, mida ma kuulasin mingi nädalaid järjest, aga see intsid Station, mis, mis sulle nüüd siin hiljuti kõrvu on jäänud, mis tõesti eelmise aasta lõpus tuli ei ole minuga veel kuidagi klikkinud, seal oli paar hästi lahedat lugu, aga ma ei, ma ei jäänud kuidagi selle plaadi peale, mul ikka tavaliselt on nii, et kui tuleb mingi plaat, mis, mis nagu tõesti tõesti puudutab, et siis ma jään seda kohe nagu pikemalt kuulama ka selle plaadi juurde ma jäänud ja ma ei teagi, miks, kas sa oled seda plaati nagu niimoodi täismahus kuulanud? Ja ma võtsin selle ette erinevatel põhjustel millest peamised on ikkagi meie omavahelised vestlused biitlite teemadel, mida saad kuulata meie saadet arhiivist ja, ja ühtlasi üks väga lahe intervjuu siis Charwis kokkeriga mis toimus poolne Cartni vanas koolis seal selle kooli kooli seltskonna kooliseltskonna ees. Nad olid siis selle kooli aulas lava peal ja vestlesid üks tunnike. Seda, seda intervjuud jagas veel sotsiaalmeedias. Meie armastatud Piia flouci frontmann ja Imandraleigi Frandmine sexaundi eestvedaja Rein Phuks. Ja siis ma kohe vaatasin ja siis noh, ühesõnaga ei ole, ei saa üle ega ümber, ei Mecardnist ega Lennonistega üldse biitlitest ja tahad sa või ei taha siis igal juhul moel või teisel, sa lihtsalt nagu puutud nendega kokku ja siis ongi oma oma otsustamise küsimus, et, et kas minna mingil hetkel ka teemasse sisse ja Itšips teisini puhul ma mõtlesin, et miks mitte siis hakata siis siit otsast minema. Sest erinevalt sinust ma ei ole McCartney soololoomingut, et ega ka tegelikult biitlite loomingut nagu ma olen juba küll liiga palju korrutanud ei ole nagu süstemaatiliselt läbi võtnud. Kokkupuude on olnud väga juhuslik. Jaa, Iczip stationi puhul, ma pean ütlema, et see album ei ole minu meelest tervikuna nii tugev just sellepärast ja see on väga subjektiivne, väga isiklik maitse-eelistus, millele ma tuginen, aga, aga mulle ei meeldi, et see album on natuke seinast seina. Et seal on selliseid väga mõnusaid nagu siukseid lüürilisemaid, siukseid, kaunima kõlaga chillimaid, Skype ballaade ja siis seal on. Sekka on pandud ka selliseid imelikke siukseid nagu peaaegu nagu mingeid siukseid rekkamehe, siukseid, bensujaama, kõrtsu rokklugu nagu või noh, et, et kuidagi siuksed nagu no ma ei tea, et, et selle albumi ta nagu ei vii sind kaasa mingisugusele sihukesele sujuvale sõidule, kus kus iga käik on kuidagi loogilises järgnevuses eelnevaga vaid jah, et kuidagi on nagu niimoodi liiga seinast seina, ühesõnaga et kuna mulle meeldib kuulata albumeid tervikuna, siis minusugusele kuulajale see on nagu raske taluda natuke. Aga sellel albumil on üks kolm-neli lugu, mis on nagu tõeliselt mõnusad ja kui neid lihtsalt tõsta välja sellest ülejäänud albumi tervikust, panna need lihtsalt oma kuskile playlisti siis siis on väga mõnus. Aga rääkides veel üksi mängimisest ja koos mängimisest. Ma olen nõus sinuga, see oli väga tore, kuidas sa kirjeldasid seda, et, et Sutši suid switchi majja tuues oli sul kerge lootuses, et äkki sa saad jälle mängida kellegagi koos kõrvuti tunda seda küünarnuki tunnet, murradki puldi pooleks, annad ühe poole kaaslasele ja ühe jätad enda pihku ja siis saate koos minna seiklema. Et seda ju tehakse justkui üha vähem või noh, viima viimaste. Võib-olla viimase dekaadi trend on ikkagi olnud see, et inimesed mängivad onlainis, on ju nad mängivad veebis. Koos võhivõõrastega tegelikult on ju nad mängivad inimestega, kellega nad kokku satuvad olgu nad siis Lõuna-Koreas või Austraalias või, või Saksamaal kus iganes ja, ja siis nad niimoodi võistlevad omavahel, eks ole. Aga kuidas sinu, milline on sinu suhe sellisesse nagu Online mitmikmängu, kas sa oled mõne mängu puhul suutnud seda kuidagi nautida, sest sest mina väga ei ole, ma mäletan, et keskkooli lõpus mängisime klassivendadega Stark rästi pärast kooli veebis koos ja see oli veel lahe, sest et ma tundsin neid inimesi ja me mängimise ajal, eks ole, vestlesime, ja kui mäng sai läbi, siis seal mängujututoas kuidagi lõõpisime ja kuidagi võtsime kokku kogu mängu tulemusi ja, ja nii edasi, et ta oli ikkagi nagu meie siukse igapäevase koolielu ja seltsielu, niisugune pikendus. Aga nüüd paarkümmend aastat hiljem kodus ma ei tea näiteks tuumi mängides veebis ma võin seda nagu natuke proovida, aga lihtsalt ma saan kogu aeg surma, seal on kogu aeg vastas mingisugused 12 aastased, kes on lihtsalt, et viis korda kiiremad kui mina ja, ja 50 korda täpsema sihtimisega. Ühesõnaga, kokkuvõttes see, mida Märt Koik rääkis Level1 aasta mäng 2018 kokkuvõtvas saates Fortnaidi kohta, et miks ta on Fort näiti üha uuesti ja uuesti installinud ja siis jälle maha võtnud, arvutist jälle installinud jälle ära kustutanud, jälle installi ära, kus on täpselt see, et sa lõpuks oledki seal vastamisi nende 12 aastastega, kes lihtsalt tantsivad su haual ja sul endal on närvid läbi ja siis mõtled, et miks ma teen seda endaga, miks ma teen seda endaga vaid ma ei viitsi. Et vähe sellest, et ma ei suuda sihtida nii kiirelt ja hüpata nii keeruliselt kui need alaealised, et ma nüüd peaksin hakkama siis õppima ka selle hüppamise tulistamise käigus ka nagu maju ehitama, et pean õppima, kuidas, kuidas ehitada kuuri oma vastase ümber, samal ajal, kui me teda maha lasen? Ei murra pult pooleks, mängime lihtsalt Maarjat koos parun ühes toas. Jah, mul on olnud väga erinevaid kogemusi põhikoolis, mängisin siukest mängu nagu Ruunskeit, mis on oma olemuselt selline massiivne mitmikmäng. Mis toimub siis ma ei hakka tõlkima mässi multiplayer Online, Raoul Klein käiv rollimängija ära tee, seda toimub internetis. Ühesõnaga. Rollilise vürtset klustoki ajastu. Ja hea ja kuigi mängus oli mu nimi lihtsalt krustak, et see oli nagu MSN-is oli. Ühesõnaga. Et keepi su nimi oli vürst krustaks, käisid mööda keelat ringi, sau käes. Mängisin rolli õnge, Ruunskeiusi ja, ja see oli selline nagu minu, noh, vaata, paljudel oli Volda Ford Kraft oli see, mis, mis neid nagu täiesti kuidagi endasse endasse võttis ja hoidis minul Volda folklorist mind üldse kuidagi puudutanud, aga, aga ma mängisin round Skype'i. Aga pärast seda, noh, eks põhilised ju, mis on hästi populaarsed. Online mitmikmängud on, on tulistamismängud. Ja nendest mingi hetk ma, ma olin sihuke nädalake või kaks, mängisin siukest mängu nagu Traimsessenud, mis oli päris kihvt, see niisugune niisugune tulistamismäng ja kōik, kolm Arenat olen ka natukene onlainis mängida, et need on kuidagi põnevad olnud. Noh, need ongi natukene tüütud mängida nagu arvutid, eriti kui vastasega, et noh, nende nii-öelda pottidega, et seal on, ongi kihvtim, kui sul on nagu päris inimesed muidugi nagu sa kirjeldasid väga kiiresti saad aru, et sa, sa ei ole nendega kuidagigi võrdväärne. Aga mul on niimoodi vähemalt üks-ühele küll selliseid väga lahedaid kogemusi olnud, et oma vennaga näiteks me oleme mänginud anrialt tee niimoodi üle võrgu. Ja see on hästi tore olnud. Ja mul on üks sõber Indrek, kellega me oleme mänginud. Portaal kahte portal kahes oli suur osa mängust vähemalt mitte päris pool, aga aga suur osa mängust oli selline, mida saigi ainult kahekesi mängida. Pusled olid niimoodi üles ehitatud, et oli vaja kahte mängijat ja siis me panime Skype'i kõne käima ja mängisime Indrekuga. Me oleme veel ka mänginud. Tiger Woodsi mingisugust golfimängu. See oli, see oli meie nii-öelda siuke viis juttu ajada, et me tegime Skype'i kõne, elasime siis minu meelest eri linnades. Tegime Skype'i kõne, mängisime Tiger Woodsi golfimängu ja ajasime juttu. See oli, see oli päris tore. Aga seal ongi juures sõpruse mõõde. Et sa mängid kellegagi, kellega sa muidu ka hea meelega suhtled, aga see on veel üks mõnusa ettekääne teha seda olukordades, kus te juhtumisi ei viibi samas geograafilises punktis võib-olla. Aga teil mõlemal on võimalik ikkagi tänu sellisele-sellisele toredale leiutised nagu internet koos veeta aega noh, selle asemel, et koguneda või saada kokku piljardilaua ääres, siis nagu kohtud ekraani ääres teinekord. Ja kui ma mõtlen, mida Nintendo on teinud ja mida nad praegu Switšiga tegid, siis jah ning endal on väga tugevalt ja ka põhjusega selline maine, et nad on selline perekonsool või niisugune nagu pigem võib-olla isegi nind ninnu-nännu lastekas siis noh, juba juba siis, kui tuli täiesti kõik kõik vastased nagu pildilt minema lõi. Et mingil hetkel, eks ole, nagu nii paljud inimesed ostsid endale Ui, isegi kui nad ostsid selle mingi ühe mängu pärast ja, ja see jäi neile tolmama kuskile riiuli peale pärast aastateks siis ikkagi see funktsionaalsus, mismoodi seda sai kasutada, see tegi sellest siukse seltskonna konsooli jälle. Inimesed said kokku, jälle jagasid neid tol hetkel jälle siukseid, uusi kummalisi pulte ja mängisid koos näiteks golfi või, või, või ma ei tea, vehkisid seal mingil muul põhjusel, eks ole. Et Switšiga on justkui samasugune või sarnane võimalus antud inimestele, et nad ei pea tingimata mängima võhivõõrast 12 aastast. Snaiper geeniustega, kes viibivad teisel pool maakera ja kellega sul puudub igasugune muu side vaid Suitš, nagu annab sulle põhjuse saada sõbraga kokku ikkagi su oma kodus on ju puhtalt see rituaal, et näed. Ma jagan suga seda pilti, et ma nüüd teen selle pooleks see pool ma võtan selle, et see kuidagi see on tehtud nii lihtsaks kuni selleni välja, et sa saad seda teha kasvõi kuskil pargis on ju, mitte et ma oleks näinud kedagi seda pargis tegemas, aga vähemalt see võimalus on bussis näiteks mainida pikal-pikal lennureisil näiteks kujutan küll ette, et see võiks olla midagi väga vahvat. Et noh, sageli seostatakse mänge nagu sihukese nagu irdumisega, et sa kuidagi irduda reaalsusest ja üleüldse nagu kuidagi lõpetad suhtlemise inimestega. Aga see on ju väga selge liikumine just nagu vastassuunas selles osas. Et, et kui sul on sihuke vahva konsool, mis julgustab sind just nimelt nagu kuidagi oma oma oma sõpradele peale käima, esiteks nad üldse nagu selle tilga sinna ookeani tilgutaksid, onju ja, ja ongi, et see asi viib vestluste, nii et kas me peaksime koos hakkama põldu harima? Kas sa oled mänginud kuskil avalikus kohas oma oma Switšiga, sest mina olen veel, ma ootan oma esimest lennureisi sutsiga, ootan, ma ootan meie esimest reisi peaasjalikult selle pärast, et, et lennuk tundub nagu kõige mõistlikum koht, kus, kus seda nagu niimoodi väljaspool kodu mängida. Noh, bussi ja, ja siuksed noh metroos niikuinii seal metroos enamasti seistakse püsti ja bussis on kuidagi väga kitsas ja ja need sõidud ei ole ka nagunii pikad, alati, et ma tunneksin vajadust võtta välja konsool hakata mängima. Ükspäev ma olin kohvikus ja ma tundsin imelikult, et kui ma läksin nüüd välja võtnud seda switchi ja eakatega mängimine, et võib-olla mul on endal veel vaja kasvada enesekindluses et oma uut sõpra nii-öelda ka avalikult teistele näidata. Aga lennuk lennukis ma tunnen, et see oleks nagu väga mõistlik Kasvada, või siis infantiliseeruda veelgi? Ma ei tea ja mul on mingisugune kompleks ikkagi, et ma ei julge. Ta näiteks Vici välja kuskil rongis või bussis. Mul mul tekib niisugune tunne, et inimesed vaatavad mind, et ma olengi 11 aastane. Jah, jah. Ja iga kord, kui ma kuskil avalikus kohas näiteks raamatu välja võtan, siis mul tekib täpselt vastupidine emotsioon, siis mul on selline tunne, et nagu inimene, et see on õppetund kõigile möödujatele, näete. Teie, kes te siin niisama värsket õhku hingata ja ma ei tea, lähete tööle või oma lastele järele kuskile või mis iganes või siis lihtsalt sõpradega istute piknikulina peal ja pestot ja joote veinionju. See ei ole ikkagi päris, olgem ausad, võtad Dostojevski ikkagi kätte ja ja ole vait. Kringli intelligentsed, haritud inimestel, lugege. Aga vaata, see on ju, eks, eks seosed tekivadki ju põhjusega ja, ja raamatud on. Väidetavalt nad teevad targaks, mitte mind, mulle need pole mõjunud niimoodi. Aga, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi nagu otseselt räägiks, mängud teeksid targaks. Kuigi ma lugesin just hiljuti nüüd jälle ühte väga põnevat uudist AI arengu kohta. Nimelt selline tehisintellekti süsteem nagu alfa staar sai hakkama millegi erakordsega alfa staar suutis sellises mängus nagu Stark rast kakk üks seljatada kaks maailma paremikku kuuluvat Starkarty mängijat ja noh, ma ei tea inimestele, kes ei ole seda, hakati sõbrad või, või isegi ei ei taha hakata guugeldama, mitte, et mis asi see on? Siis lihtsalt lühidalt kokku võttes, miks on nagu eriline saavutus, noh, me oleme kuulnud, eks ole, sellest kuidas kuidas Kasparov sai IBMi arvutilt pähe, on ju, see oli tol hetkel niisugune eriline asi ja, ja kogu selle AI mänguosavusega on ka natuke läinud sarnaselt, nagu on nüüd läinud, nende ma ei tea, kuu uurimistega näiteks, on ju nagu me vist möödunud korral või ülemöödunud korral rääkisime, et see nüüd hiinlased on Kuu tagumisel küljel ei huvita nagu väga kedagi justkui okei, loomulikult huvitab inimesi, kes igapäevaselt jälgivad arenguid kosmoseuurimises, aga aga noh, see ei olnud nagu esikaane uudis, eks ole, igal pool nii nagu kunagi esimene kuu maandumine oli. Et me oleme sellega nii ära harjunud, et iga päev justkui keegi midagi sinna kosmosesse saadab ja noh, las nad siis saadavad. Et pärast seda pärast seda ajaloolist male seetõttu ei ole ka nagunii palju justkui enam räägitud sellest kuidas arvutid muutuvad üha osavamaks ja osavamaks mängude mängimises inimeste vastu. Ja selles artiklis, mille ma saan ka lisada, siis viitena meie tänase episoodi alla koduleheküljele popkulturistid, punkt com. Selles artiklis on ära toodud selle olukorra erilisus just selle just nende punktide abil, et näiteks erinevalt ütleme Kivi, paber, Käärid tüüpi mängust on siuke mäng, kus ei ole mingit üht Mitte erinevalt Kivi paber Käärid mängust vaid just samamoodi nagu mängus kivi, paber, käärid, mida teavad isegi inimesed, kes ei ole seda halvasti mänginud. Ma arvan, aga ei maksa eeldada, mõned inimesed lihtsalt vihkavad mänge, põhimõtteliselt. Aga. Kui pikk see sissejuhatus on all, praegu seal natuke liiga pikk, natuke liiga pikk, aga mis sa teed, kui raamatuid ei aita ja mitte miski ei aita, inimene ei muutu targemaks, siis ei olegi midagi teha, aga sarnaselt mänguga kivi, paber, käärid, mida paljud inimesed on mänginud ja mida saab tasuta mängida, seda ei pea isegi taandunud kuskilt sa võidki tänaval hakata mängima sõpron vanimisega, keskaan seda mängu mänginud reegleid sarnaselt kivi, paber, käärid, mänguga, Starki arstis niimoodi, et seal ei ole mingit üht kindlat strateegiat, mis alati toimiks just nii, nagu sa loodad. Ehk siis seal ei ole miski ei ole nagu ette kindel, eks ole. Lisaks erinevalt mängudest nagu male ja Go, kus mõlemad mängijad näevad tervet mängulauda korraga ja on kogu aeg kursis asjade seisuga on Starcraktis info suuresti peidus. Ja mängijad peavad ise sellel suurel maakaardil või maa-alal siis avastama, et milliseid ressursse sealt võib leida, mis võimalused on seal oma siukse nagu sõjaväebaasi väljaehitamiseks ja nii edasi. Ja lisaks nõuab see mäng sellist pikka etteplaneerimist, mis noh, me võime ju arvata, et arvutile ei tohiks niisugune ülesanne probleeme valmistada, aga võttes juba arvesse neid eelmist kaht punkti ehk siis seda, et seal ei ole kindla peale minekut ja seal ei ole ja info ei ole kohe peopesa peal nagu olemas, vaid sa pead seda hankima. Ja, ja kui sinna otsa panna veel seda, et need punktid seal mängus on vaja reaalajas pidevalt tegutsedes ei ole käigupõhine mäng nagu näiteks male, eks ole. Ja lisaks siblivad seal maa-alal ringi siis kümned ja kümned erinevad tegelased, keda, kellele tuleb jagada ülesandeid, samal ajal, kui sa pead lugema, eks ole, silma peal hoidma ressurssidel, millega sul on võimalik siis kas ehitada ehitisi juurde seal või siis treenida juurde mingisuguseid sõjaväesõdureid või, või, või ehitada mingeid sõjamasinaid, eks ole, et see kõik kõik kõik, kõik need punktid kokku teevad Starki akti tüüpi mängu ühele tehisintellektile ikkagi parajaks pähkliks. Ja, ja nüüd on jõutud siis punkti, kus kastarkart kahest siis alfa staar, olles õppinud mänge jälgides olles õppinud mänge jälgides on suutnud lõpuks jõuda tasemele, kus ta siis maailma tipptasemel mängijaid seljatab ja päris jõuliselt kohe selline areng ja kõlab nagu võimalus teha siis järgmise stardiprojektis, võib-olla selline nagu raskusaste, mis on, vaata, vaata nendesse Žuuter mängudes on siuksed vahvad raskusastmed vahel olnud nagu Tiuk niuke, mis, ja tuumis vaata kus välja, et mitte lihtsalt et raske väga raske, väga-väga raske, vaid näiteks, et nii raske, et sul on selline tunne nagu saripüksid oma silmi peast välja näpitsatega, samal ajal kui prussakad Su varbaid näksivad või siis on sellest veel järgmine raskusaste, kus on kas tuumi sellised raskem kui kui Frenskissida kobrat. Ellagi võis olla küll, ma ei mäleta. Ühesõnaga, alfa staare saab siis nagu olla seal su see viimane lõplik raskusaste võib-olla kunagi, kus, kus lihtsalt ei saagi võita. Veel hullem, kui võistelda 11 aastase Lõuna-Korea alasega. Viimane. See on selles suhtes väga lahe, tegelikult siin paar suve tagasi räägiti sellest Alpha Go arvutist, mis siis suutis mängus Go, mis on ka sihuke male sarnane laual mängitav nuppude mäng seljatada inimest või ütleme maailmameistrit. Aga see samm sellest nagu Gostel staar Kraftini tundub noh, isegi nagu absurdselt keerukam tõesti. Staar Croft on keeruline strateegiamäng, mis vajab päris palju, nagu sellist planeerimist, nagu sa ise ka kirjeldasid ja ja ma isegi ei suuda nagu väga hästi ette kujutada millist tüüpi intelligentsust ja noh, ütleme sellist tehisintelligentsus, sellise mängu õppimine ja arendamine vajab. Aga jah, ma mõtleksid, mängud, mängud teevad küll targemaks, ma arvan, et mängimine nagu üleüldisemas kontseptsioonis, kui me ei räägi ainult videomängudest mängimine on ülimalt oluline arenguosa nii inimestele kui ka teistele loomadele ja kui me oleme osa sellest mängimisest viinud virtuaalsesse maailma, siis ma ei näe selles nagu kuidagi midagi vähem, vähem arendavat, et ju on räägitud küll, kuidas Nende robotkirurgidega, vaata, need masinad, kus sa pead nagu kasutamegi Jostikut enam-vähem selleks, et mingit kirurgiat läbi viia. Et noorem põlvkond on nendega palju rohkem harjunud ja palju-palju osavam sellepärast et nad on harjunud mängima videomänge. Et, et ma usun, et mängud võivad arendada talle küll raamatud võivad olla väga rumalaks tegevat, kui sa loed lolle raamatuid Kuule nüüd läks põnevaks. Saate lõpus läks põnevaks. Ütle mulle loetle mulle raamatuid, mis on teinud sind tuntavalt rumalamaks elu jooksul. Kus sa kohe tundsid, et aju voolab kõrvade kaudu välja? Loe siukseid raamatuid, kui ma esialgu saaks isegi siukse tunnuse kätesse rumal raamat, siis ma paneks ta kinni, ei loeks, läheb, mul ei ole sellist vastupandamatut iha lugeda lõpuni raamatuid, mida ma olen alustanud, ma võin neid väga hea meelega pooleli, et kas sul on olnud siukseid kogemusi, et sa pead sundima ennast midagi rumalat lugema. Mul ei ole sellist kogemust sellepärast muud, sellepärast oligi nii huvitav moment mu jaoks praegu, et sa ütlesid, et väga halbade raamatute lugemine teeb rumalaks? Ei no ma ei tea meediaga, millele see väide tugines. Raamatust, mis, mis, kus õpetati, et laps ei tohi vaktsineerida ja, ja ärge andke lapsele ravimeid või midagi. Okei, sa räägid mingist raamatust, kus lihtsalt mingi aimekirjandus või teatmeteos, mis tegelikult sisaldab rumalat läbimõtlemata propagandistliku yoga. Aga. Aga juturaamat last küll ei saa rumalamaks teha, vist? Ma ei tea. Ja noh, see kõlabki sama ebausutavalt kui ühesõnaga, et see draamat saab sind teha rumalamaks, kõlab isegi ebausutavamalt, kui see mängud teevad siin targemaks. Teevad kokku veel kumbagi. Ma ei hakka sinuga vaidlema, aga. Ühesõnaga, ma tahakski öelda saate lõpetuseks, et lootust ei ole. Head aega. Head aega.