Doris Kareva-l on kogunenud sedavõrd palju uusi luuletusi et ta seadis neist kokku uue, kogu käsikirja vari ja viiv. On see tulevane raamat, milles autor ise nüüd mõned leheküljed ette loeb ja kujutletava raamatu kujutletavaid vini ette ja illustratsioone asendagu saates kitarrimuusika. Suur surmaratas läbi rakveres kes kandus kaasa ja kes alla jäi-põrm. Vaikus. Lüngad elavate keeles. On maju, millest mööda ei käi. Mu vanaisa vaibus omassengis mu vanaema välgu sähvaka viis mõisa viiul igavesti mängis, mu vend ei tulnud iial tagasi. See kõik on minus kaudselt vastu kajanud. Mis inimvõimatutes vormides end võtab, ilmutada veel see sajand, mis suudab mõtte selle tormi ees. Oleviku käsi hoiab peos minevikku mitme harulist valgust valitseb, mis veel on eos taevas kaitse poole arulist. Seal, kus inimese käsi laseb lahti teise käest. Ainsa karjatuse viivul maailm veereb alla mäest. Tühjad sõnad, tuule tiivul blogisevad kõigest väest. Pole purje. Paljad lipud laeva edasi ei vii. Igihaljad mägiaasad igatsust, lummi, tipud, kurbus, valu. Aita, enne kui tuleb tund rohkem midagi. See on kõik. Palve, mida mu huuled ei teadnud. Süda tundis sel hommikul astroakude valgust, elund päästa pääsmatust varem. Kui saad. Kummaline kutsusin sind mõtesti, sina tulid, ilmsi. Ilmusid mu etama soovija kätte võttes mu külmunud sõrmed. Kõiki kildusid Me kõnelusest päev päästa. See aasta oli äsja alanud. Jää rippus järsk ja raske, üle räästa kui kuju, mille kurbus valanud. Tuim meeleheit. Sa naersid noor ja elus. Muidugi seal ei tundnud, et järsku nagu esmakordselt elus ma nägin sind. Moviimsed kevadet. Iial ei ole loojak olnud nii eresurm, nii lähedal. Tere. Sirutan sõrmed ei ulata. Valu, õhk tuleb ja läheb. Tuhka. Surmast elust ja üksilduses mõtlesse vana mees, seistes õhtu viimases kumas loojuv punase maja ees. Kas oli see palve? See kõlas, see kõlas kui hoiatus. Silm vaatas veel, nägu elas, tuul kahistas lehti puus. Ja seistes seal pimeda piiril. Ta tuletas meelde üht last. Ühtime, et mida ta iial ei lakanud uskumast. Puud kestsid Jaku ühisesid ja seisis vanamees seal looja kukkumas, kui jumal. Kui laps oma jumala ees Maailm on vastus, inimene, laps, küsimus. Kabelika. Imelik püsivus. Linnu sees, muna, muna, seism, nõel. Nõela seest. Õde. Kaks ots on ta ühel. Ühes on tera ja teises sill. Ainus mitmus on looja ilm.