Vikerraadio. Vikkerraadio tere hommikust, head vikerraadio kuulajad. Kell on viis minutit üle 10 ja huvitaja saade alustab. Oleme võtnud endale täna väikese vabaduse sellisel jõulu ja uue aasta vahelisel ajal rääkida pisut fantaasia külasematel teemadel. Küllap on teil kõikidel jõuludest juba praeguseks küllastumust nähtavasti kõhud ei ole enam väga täis ja mõte liigub meiega kaasa. Sest täna me tahame rääkida hoopis sellest, mida toob tulevik. Mitte nüüd anda teile ennustusi tähtkujude kaupa järgmiseks aastaks vaid panna teid mõtlema selle peale, kui palju ja miks üldse inimesed räägivad sellest, mida meile tulevik tuua võib. Ja tänases saates kaastoimetaja Linda Eensaar räägib pisut maailmalõppudest, mis on juba olnud ja mis neid veel ka ees ootavad. Ja saate teises pooles oleme kutsunud. Siia. Võib vist öelda ulmekirjanik Leo Kunnase, et küll räägime pisut ka sõjateemadel, mis tavapäraselt tema pädevusvaldkonda kuulub, aga, aga ennekõike sellest, kuidas ulmekirjanikud ja miks ulmekirjanikud üldse tulevikku vaatavad. Aga alustuseks Linda Eensaar on ette valmistanud ühe küsimuse, millele te saate vastuse saate lõpus. See puudutab ka natukene tulevikku, aga ennekõike oleviku. Linda, palun. No see puudutab meie kõigi tulevikku, lapsi ja see ei ole eriti fantaasiaküllane küsimus, vaid täitsa ÜRO statistika järgi tehtud. Et maailmas on praegu kaks miljardit last vanuses null kuni 15. Aga kui palju on ÜRO andmetel lapsi aastal 2100? Vastusevariandid on kätte. Esiteks kas neli miljardit, kolm miljardit või kaks miljardit last aastal 2100. Ja selle küsimuse on siis esitanud selliseks mõtteharjutuseks Hans Rosling oma raamatus faktitäius, mis on ka eesti keeles nüüd ilmunud ja mida me väga soovitame lugeda, see tugineb erinevatel, võib öelda vist avalikkust, kelle andmetel ja, ja näitab siis, et kas meie hirmud mingisuguste ühiskonna nähtuste osas on ikkagi päris paikapidavad. Aga Linda, räägi meile nüüd sellest maailma lõpust ja sellest maailma lõpust, mis meid võib-olla. Alustame lõpust ja isenesest käesoleva aasta, mis nüüd ainult mõni päev veel kestab, sellel ennustati ka omajagu. Poisid näiteks üks pidi juhtuma aprillis. Täpsemalt 23. ja sellele kuupäevale ennustati, ennustas maailma hävingut kristlik vandenõuteoreetik David, nyyd ta on varasemalt ka mitmeid Harmagedooni vale ette kulutusi teinud, aga aga siis vahetult enne seda saabuvat päeva, mis meil on jüripäev pidimaalne lõppema lükkas ta selle järsku ühes intervjuus ümber ja ütles, et see on täielik feik, nõus, aga siis seejärel Ta selgitaski, et et sel aastal juhtub maailma lõpp küll tegelikult, aga see on aprilli ja detsembrikuu vahel. Nii et tehniliselt on meil veel hetkel aega. Päev ikkagi lõppeb ära nüüd. Aga pöialt vast nüüd ei pea selleni. Aga noh, ta on kirjutanud umbes 14 raamatut, mis kõik räägivadki maailmalõppudest ja, ja suuresti ka müstilisest planeedist Nibiru mille tee peaks siis tema ega teiste vandenõuteoreetikute arvates ristuma maa trajektooriga mingi hetk. Selleni piiru juurde ma ütlen ka, et ka meie võib-olla ütleme, meelelahutuslikum osa ajakirjandusest sai lugeda selle kohta, kuidas Nibiru ja maa põrkuvad aga sellele tehti ka natukene nalja, et, et tegelikult nad ei põrku sellepärast et teatavasti on inimesi, kes usuvad, et maa on lapik, lihtsalt lendab see aneetmist. Istun natukene võngutab seda või on äkki see ka hoopis lapik planeeti. Loodame siis, et selle aasta ennustused vähemalt see Nibiru ennustus täide ei lähe. Jah, tõenäoliselt, aga kui see läheb, siis ütlen veel sellise toreda ennustusena seda, et et see pidi kaasa tooma seitse aastat häda ja viletsust ja rasket kannatust. Aga seejärel saabub maadele 1000 aastat tõelist rahu ja õnnistust. Aga siis, misjärel maailm hävineb nii et 1007 aastat on aega ja aga sealjuures ikkagi NASA on kinnitanud, et hetkel mingit suurt taevakeha meie pole, teil ei ole. Aga räägime järgmisest aastast, sest konkreetne kuupäev, mis on välja pakutud, on üheksas juuni 2019, üheksas juuni 2019 on siis järjekordset maailmale puu justkui oodata just ja see on samuti kristliku taustaga vandenõuteoreetiku arvates, kelle nimel Ronald Vainland tan seda ennustanud muidugi aastaks ka 2011 2012 ja 2013, aga siin endiselt oleme. Ja aga nüüd on tal ikkagi viimasel ajal tekkinud ka mingid teatud kahtlused selle üheksanda juuni osas millegipärast. Aga selles suhtes, et mind tegelikult huvitavad sellised varasemad ennustused näiteks aastasada tagasi aastalt 100 tagasi. Teadlaste poolt, mida on arvatud, et mis juhtub aastal 2018 19. Et üks huvitavamaid asju, mis ma leidsin, oli see, et me tunneme praegu hädad, igasugused hirmud fossiilkütuste otsa saamise kliima soojenemisega seoses on võib-olla mõnevõrra uued ehk mingi mõnikümmend aastat. Aga tegelikult on seda kardetud isegi 100 ja rohkemgi aastat tagasi. Näit eks mõned ettenägelikud inimesed siis juba ütlesid, et me peame millalgi naftast loobuma. Ja juba aastal 1896 arutas teadlane Smante arhinius. Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris kasvab ja seekord omakorda kasvatab maa temperatuuri. Ja selle järelduseni jõudis ta tänu oma sõbra teise teadlase Arvid Hedbumi vastusele, et inimtegevuse tagajärjel jõuab atmosfääri süsinikdioksiidi umbes sama palju kui looduslike protsesside järel. Teisisõnu inimkond tuubeldab seda, mis atmosfääri oleks jõudnud looduses loomulikul teel. Seda on küll hiljem arvutatud mitu korda ümber leitud nii ja naapidi, et me teame, et inimesed Talon panus süsinikdioksiidi emissiooni atmosfääri, aga see ei pruugi olla siiski nii suur. Küll aga on huvitav tõepoolest, et enam kui 100 aastat tagasi juba sellest räägiti, küllap oli seal siis tööstusrevolutsiooni esimene käegakatsutav tulemus. Ja siis kasutati muidugi kivisid ka rohkesti ja ja kuigi oli skeptikuid, et, et kliima soojenemine ei tule sellest ja noh, rohkemgi kui praegu, eks ole, siis oli valdav enamus teadlasi seda meelt, et tõenäoliselt sa ikkagi kliima soojenemine ei toimu ja küll seda naftat jätkub ja kõike. Aga, aga lõpuks jäid ikkagi peale siuksed, loogikud, fu'd, turistid, kes ütlesid, et mingil hetkel ometi peame kivisöe ja naftakasutamisest loobuma. Näiteks Alexander Graham Bell ütles 1900 seitsmeteistkümnendal aastal oma kõnes täpselt need sõnad et me võime küll kaevandusest kivisid välja kaevata, aga me ei pane ju seda mitte kunagi tagasi. Me võime maalt naftat välja puurida, aga pärast me neid auke enam uuesti ei täida. Nii et me kulutame süte naftast aastas nii palju, et me saame juba tegelikult mõõta, kui kaugele me oleme varude lõpust, mida me teeme, kui meil ei ole enam sütt või naftat. Ja ma kordan, see küsimus oli Bellil aastal 1917 juba. Ja sellega seoses veel inimesi sadakond aastat tagasi huvitas väga, et kuidas inimesed tulevikus liiguvad transpordivahendid ja inimeste mobiilsus vaimustas. Kui 1914. aastal suutis Fordi kompanii töötada, välja töötada sellise tööliini, mis, mis võimaldas aastast ootab 300000 autot siis ei olnud üldse raske ette kujutada, et võib-olla 100 aasta pärast kõikidele inimestele auto ja milline see auto veel võib-olla jah. Ta oli meil vaja neid visionääre nagu Ford kes on ka ise öelnud, et kui ma oleksin küsinud inimeste käest tahate, siis nad oleksid öelnud, me tahame kiiremaid hobuseid, mitte autosid. Et ma arvan, et võib-olla praegu me oleme natukene samas olukorras, Tesla, aga kellele võib-olla 100 100 aasta pärast vaadatakse, et ohoo või 200 aasta pärast loodetakse, et ohoo, selline mees suutis sellist asja teha. Et see on inimesed, ei oska võib-olla tahta seda, mida võib-olla mõned insenerid oskavad välja mõelda. Aga tollel aastal veel arvata, et mis siis praegused autod? No nad ei ole just kuigi sarnased sellega, mis meil praegu tänaval tollal 1914 arvati, et tulevikuautod on üleni klaasist ja nad on liikuvad elutoad, kus Satoolia liigutada mistahes suunas ja rooli asemele on selline sõrmega juhitav paneel. Niimoodi, et sa võid ringi liikuda, aga samas lihtsalt nagu elada. Aga see ei ole ka eriti eriti utoopiline, sellepärast et iseliikuvad autod on juba olemas. See muidugi paneb mõtlema, kas seesama, et näpuga juhitavad autod tänapäeval me ju teame, me vajutame nupule, auto läheb käima. Meil on rohkelt ekraane ees ja. Tegelikult on nii, et 100 aastat tagasi osati näha seda, mis praegu toimub. Ja ja sisuliselt ei olnud neil ka üldse. Ei nad ei eksinud sisuliselt selles osas, et tõepoolest kui paljudel on auto üleüldse näiteks USA-s on 95-l protsendil majapidamistest auto ja Eestis on umbes, mis oli 2018 aasta juuli lõpu seisuga arvel 740100 sõiduautot seega iga teise elaniku kohta üks auto. Seda on päris palju, aga tulles tagasi nüüd selle maailmalõpuennustuse juurde, mis käib üheksanda juuni kohta, ma just vaatasin, et üheksas juuni on pühapäevane päev, nii et kahjuks sellel päeval huvitaja saadet ei tee. Aga mis selle päeva kohta võib-olla täpsemalt öeldakse, kas on teada ka, kuidas see tulla võib? No see on ikkagi selline klassikaline kristlik armagedanet. Jeesus tuleb tagasi maa peale võtab oma tõelised usket uskujad kaasa. Ja siis teised peavad hävinema või kannatama lõputult. No eks see tõehetk saabub, vaatame siis üheksandal juunil, aga nagu me teame, võib ka selles kahelda. Nüüd siinkohal ma tahaksingi küsida kahe Leo Kunnase käest, aga ma küsin seda küsimust pärast väikest muusikapala kuidas see maailma lõpp siis ikka tulla fiks. Tere tagasi kuulama huvitaja saadet, mina olen rahvusringhäälingu teadustoimetaja Marju Himma ja koos minuga toimetab seda saadet Linda Eensaar ja helipuldis on Liisa Daily. Ja me oleme kutsunud endaga siia vestlema. Tituleerinud siis ulmekirjanik Leo Kunnase tervist. Olen siis ulmekirjaniku rollis muidugi oluline täitnud, aga täna ulmekirjaniku rollis, sest et me tahame rääkida sellest, kuidas ja miks ulmekirjanikud teevad tulevikuennustusi. Aga nagu ma lubasin, alustuseks ma küsin, kuidas nende maailmalõppudega on, et kui see maailma lõpp peaks tulema, siis kuidas see välja võiks näha? Ausalt öeldes ma ei tea, ma ei ole ise ühtki maailmalõpuennustust teinud, aga sõjaväelasena loomulikult suurimat ohtu meie tsivilisatsioonile ja looduskeskkonnale. Ma näen laialootuslikus tuumasõjas. Et see on just stsenaarium, mida tuumarelvade loomisest peale on on käsitletud suure ohuna. Aga isegi see, kui me kujutame näiteks laiaulatusliku tuumasõda ette, et see tõesti toimuks et see tõenäoliselt Te ei hävitaks elu Maal. See võib olla hävitaks inimkonna. Aga tõenäoliselt sellised paiskaks inimkonnale tsivilisatsiooni mõttes väga kaugele tagasi. Et, et kuidas see võiks täpselt lõppeda. Ka mina ei oska seda öelda. Aga seda loomulikult mina kõige suurema ohuna, mis üldse võiks meie meie tsivilisatsiooni lähitulevikus ohustada tükid, mis põhjusel see siis alguse saaks noh, tõenäoliselt mingist juhusest. Nii nagu see oli näiteks 1983 26. oktoobril, kui kui lihtsalt nõukogude siis. Ameerika Ühendriikide tuumarakettide valestarti ja lihtsalt selle valves olnud kolonelleitnant Petrovi tegutsemine tegelikult hoidis selle ära, sest mäletan sel ajal oli ju õhkkond väga pinev, et et selline senini külma sõja üks ohtlikumaid perioode, mil Nõukogude Liitu juhtisime, Andropov, kes oli, kes oli vana KGB mees. Ja kui see, kui see näiteks asi oleks otsustamiseks temani juba siis võib-olla talaski, vajutan nuppu. Et see, see oht iseenesest, kuigi kuigi praegu Riina akuutne nagu külma sõja ei ole kuskile kadunud lihtsalt tuumarelvi, on palju riike, kellel neid on järjest rohkem. Ja seda, seda ma tegelikult ise käsitan. Kõige suurema ohuna meie tsivilisatsioonile elustikule. Mina olen rääkinud Tumeda universumi uurijate füüsikutega, kes on arvanud, et kui meie universum või meie päikesesüsteem peaks hävinema mingi pääsel, see toimub sekunditega, mis omakorda tähendab seda, et õnneks me seda maailma lõppu ja ilmselt ei kogegi, vähemalt juhtub see nii ruttu, et meil sellest toega külma ei ole. Küll aga ma küsin siia nüüd selle sõja jutu jätkuks, miks üleüldse ennustatakse tulevikku, kui teie oma raamatutriloogia ulmeline triloogia Scortashin vaata et aega, mis on umbes 909 100 aasta pärast ja kus siis tegevus toimub kahel erineval planeedil ja, ja, ja kus siis tekib tegelikult selline ikkagi ühiskondliku korra muutus, ühiskondlik võitlus ja sõda. Vaatate nii piisavalt palju tulevikus, aga miks te lähemale ei vaata? Ma vaatan lähemale, kaad teine raamat, kus ma vaatasin lähemale, on ju seda 2023 ja siis on kohe. Mis on kohe tegelikult selle raamatu konkreetne eesmärk oli see, et selle tulevikustsenaariumi loomise kaudu hoopiski sellist võimalikku arengut ära hoida. Tooge mõni näide, mida te tahate ära hoida selle raamatuga. See selle raamatu ka loomulikult ma tahaks ära hoida sõjalist konflikti Venemaaga ehk siis Venemaa ja NATO vahelist võimalikku sõjalist konflikti ja seda tegelikult NATO poolt saab hoida ära ainult sõjalise tasakaalu loomise ja hoidmisega mitte ainult üldises plaanis, vaid ka just siine NATO idatiival ehk Baltikumis ja Poolas eelkõige ette. Et mõte on ju siin täpselt nagu külma sõja ajal. Samamoodi kuidas see toimis, et tegelikult NATO-l ei olnud kunagi nii palju jõude ja vägesid, kui oli Varssavi lepingu organisatsiooni. Aga see tasakaal oli siiski olemas sellisel kujul, et et Varssavi lepingu organisatsiooni nõukogude liit ei söandanud kunagi mingit sõjalist avantüür ette võtta. Sellega külm sõda, püsibki külma sõjana. Praegu me oleme tegelikult samasuguses olukorras, ainult selle vahega, et meie oleme siin otse nii-öelda selle uue külma sõja rindeliinil ja parim, mis me saamegi teha, on see, et et Me loome ja hoiame seda sõjalist tasakaalu. Sellega hoiame ära võimalikud amatöörid, see on ju selle raamatu mõte. Mul on küsimus nüüd ulmekirjanikule selles osas, et et kas teoreetikud, puturistid, kirjanikud on justkui tuleviku kujundajad või on nad lihtsalt väga head, analüütikud näevad seda tulevikku. Kumba pidi see olla, sest et väga paljud ulmekirjanduse asjad on saanud tõeks ja isegi pisitehnoloogilised asjad kuni suuremate süsteemideni? Ja tegelikult enamik asju, mida ulmekirjanikud on on esitanud, on vanem paremini hiljem saanud tõeks. See on selge, aga ma võib-olla toon kaks näidet, et siis väga klassikaliste Hendrik George Orwelli 1984 ja Aldous Huxley hea uus ilm. Et nende raamatute eesmärk ilmselt Ta oli algusest peale mõlemal autoril ette näidata düstoopia, et maailma, millist me ei tahaks ja selle näitamise kaudu just Hoyle selliseid maailma tekkimine ära. Aga noh, samas samas me näeme ju seda, et et tegelikult see, mis näiteks praegu Hiinas toimub 1000 1000 sotsiaalset punkti täielik kontroll, eksis kaamerad, näotuvastus, et seeni tegelikult, et see maailm, millest isegi isegi George Orwell ei osanud und näha, et seal on väga palju sarnast, seal on väga palju sarnast, aga lihtsalt need tehnilised võimalused on meil väga palju suuremad. Lihtsalt 1984. need on, need on suhteliselt piiratud, et see jälgimissüsteem lihtsalt ei ole kõikehõlmav. Aga praegu ongi, infotehnoloogia on tegelikult loonud praegu eeldused nii võimsat, eks jälgimissüsteemideks. Et autoritaarsed ja totalitaarsed ühiskonnad võivad neid oma huvides väga hästi ära kasutada ja pigem on demokraatiat praegu jäänud maha selles, et et meie ei ole suutnud näiteks neidsamu infotehnoloogi loogilisi süsteeme kasutada ära oma süsteemi parandamiseks, näiteks suuremaks otsedemokraatiaks, sest see ju avab tegelikult muudab riigid või ka maailma. Teisest küljest ma tõin selle negatiivse näitaja, aga teisest küljest see muudab selle nagu hiiglaslikuks Ateena Avoraks, kus kus lihtsalt ei miljardit, võib otsustada korra, käid teatrit varem, lihtsalt ei olnud mingeid tehnilisi süsteeme selleks, et nüüd tegelikult need süsteemid on olemas ja kurb on tunnistada, et autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid on olnud nagu eesrinnas nende kasutamisel oma huvides ja demokraatiad on pigem jäänud maha ja lootnud sellele, meil on juba nii hea süsteem, et teil ei ole vaja midagi parandada või neil ei ole sellest nagu palju kasu mis ma näen, et on vale, et meil oleks sellest palju kasu. Aga kuhu üldse ühiskond võiks muutuda? Me räägime praegu sellest. Demokraatia ikkagi ei täida oma funktsiooni selliselt, nagu ta võiks. Võib-olla see valitsemisvorm ei ole mõeldud sellisele globaalsele külale, nagu ta meil on. Vaideta sobibki kuhugi sinna kreeka Karale, kus ainult jõukad ja mehed saavad näiteks otsustada, et mis on see, mis meil ühiskonnakorralduses võiks lähikümnenditel võib-olla lähisaja aasta jooksul muutuda, sest me näeme, et demokraatia võib-olla ei toimi kõige paremini ja ka majandussüsteemide toimib kõige paremini. Et demokraatia, ma ütleks demokraatia kohta nii palju, et, et kui omal ajal eelmisel sajandil kommunistid hakkasid väitma, et, et nende ühiskondlik kord on maailma parim, et see nagu Apatioosid ei ole kuskile enam areneda, sest see ongi tipp tipp on käes siis see oli esimene nagu märkelt nad hävivad, et sellist korda, mis oleks jõudnud oma arengus kuskile absoluutne tipuni ei ole ju olemas. Et samamoodi on ka demokraatiaga, demokraatia peaks arenema edasi ja just siin Eestis, Euroopas ma näen seda arengusuunda otse demokraatiat, esindusdemokraatia ei peaks kuskile kaduma. Loomulikult see peaks jääma, aga lihtsalt needsamad võimalused, mis nüüd infotehnoloogia loob, neid peaks kasutama ära suuremaks otsedemokraatiaks on igal tasandil nii kogu selle meie maailmajao tasandil kuni iga viimase kohaga kohaliku omavalitsuseni välja. Et meil on need vahendid, mida enne ei olnud ja mida me saaksime väga hästi ära kasutada, sest inimesed, mida rohkem on inimesi, seda lihtsamalt tekib võõrandumine, sest inimesed tunnevad, et võimu nendest liiga kauged sees ei ulatu nendeni. Nad ei suuda seda võimu kuidagi mõjutada. Võim tegutseb omatahtsi Nende arvates siis ehk siis vastu inimeste tahet ja võib-olla ka selles samas otsedemokraatias tõenäolised inimesed ei teeks paremaid otsuseid. Aga nad tunneksid vähemalt seda, et need otsused on nende kätega tehtud ja neil ei ole kedagi süüdistada, et hästi. Me nüüd otsustasime näiteks mingi küsimuse referendumid, nii me otsustasime, enamus otsustas. Ja need, kes ei olnud kohal või otsustasid teisiti, aga see ei olnud kohal või nad olid vähemuses. Et see süsteem peaks ju edasi arenema. No kui see tehnoloogia aspekt siia juurde juba toodi ulmekirjanikel tõepoolest on olnud läbi aegade võimalus võtta kasutusele tehnoloogiaid, mida meil olemas ei ole ja mida me nüüd tulevikus jällegi näeme, et on olgu selleks siis tõesti kasvõi need jälgimissüsteemide või, või mis tahes muud tehnoloogia vahendeid, mis meil moel või teisel on olemas. Teie oma raamatus räägite kloonimisest ja, ja sellest, et, et nendega kloonitutel justkui ei ole inimõigusi. Rääkige natukene nendest tehnoloogiatest, mida te kordašinis võtsite niimoodi visionäärlikult justkui raamatus kasutusele, aga mis juba võib-olla praegu saavad tõeks. Tookord ostsin, on selles mõttes huvitav raamat, et et mitmed mitmeid tehnoloogiaid, mida ma kirjeldan, on tegelikult arenemas palju kiiremini kui ma selles raamatus olen seda arengut kujutanud näiteks üks üks nendest tehnoloogiatest ongi tegelikult geeni muutmine, õigemini geenide kujundamine, väljalõikamine, ehk siis selle tehnoloogia nimi on Krisbirkas üheksa tuli aastal 2000, et 12 Hiinas tegelikult sama tehnoloogiaga on väidetavalt juba esimesed katsed tehtud inimestega ehk siis inimesi geenigenoomi muudetud teatud ebasoovitavate geenide väljalõikamise teel või siis nende asendamise teel, et et see on Kardashiani maailmasuunast sellise maailma suunas, nagu ma seal kujutan, seniks nagu olulisimaid olulisemad nii-öelda tehnoloogili tehnoloogilisi innovatsioone, vabastusi, mis peaks nagu toimuma. Ja mind hämmastab samamoodi kui kord actioni viimane osa ilmus 2010. Kui kiiresti tehnoloogiad tegelikult tulevad peale? Ilmselt saite inspiratsiooni saksli heas heast uuest ilmast seal oli ka inimesed olid jaotatud bioloogiliste andmete järgi kastidesse toodeti nii-öelda katseklaasidesse. Kord arsenal muidugi liiga keeruline raamat, et seda võiks mõne minutiga nagu ümber ütelda, tavaliselt, et ulmekirjanikud üritavad või nad keskenduvad mingile teatud tehnoloogia aspektile. Aga mina üritasin kujutada turgu tervikuna, kogu tehnoloogia arengut üldse. Et ma ise olen nagu enda jaoks määratlenud, ma tegin seal sellist kaheksa sellist suuremat pseudoteaduslikku ennustust ja noh, kui kui nendest kasvõi mõnigi täitub, siis noh, minu, minu silmad muidugi seda ei näe enam, aga aga no siis võib seda raamatut ka ju selle järgi järgi hinnata. Aga selline globaalne küla või globaalne nagu valitsemisvorm, mis kord asendus on, on kujutatud maa Föderatsiooni kujul. Ma ise hindan seda küll sellisena. Et seda selle tekkimine on, on, on selles mõttes raske ebatõenäoline, et see vajaks mingit välist survet või välist tõuget, mille, mida kur Tarzonis mul oli lihtne kujutada. Tulnuka tekkides nimetati hallinäolistest tulnud kataks nende innovatsioonina. Et, et see nii-öelda see väline surve sundis nagu inimkonda pühenduma, aga, aga samas ma arvan, et et see globaalne valitsuses on võimalik, aga enne peavad kõik rahvad saama vabaks. Seal reaalselt võimalik, me näeme, me ei suuda isegi kokku leppida kliima kliima soojenemise või kliimamuutuste tõkestamisel tegevuste üle, mis on tegelikult igas riigis võimalikud, reaalsed ja ei vaja tulnukate invasiooni, vaid et Me ei suuda riikide vahel kokku leppida. Kas te tõesti arvate, et, et on võimalik, et rahvad saavad vabaks, jäävad, meil on vajalik tulnukaid, kes tuleksid? Ma olen ise ka loomulikult siin pessimistlik, et et riikidel ja rahvastel on oma huvid ja nendest huvidest ei saa, ei saa üle ja ümber. Ja globalistid, kui selline seda on, on väga raske rakendada ilma neid huvisid tõsiselt rikkumata. Võtame näiteks näiteid, kui. Maailmamere tase tõuseb, ka sai mõned meetrid juba siis me näeme seda, et, et suured alada Bangladeshis kujutatakse üle ehk siis kongis delta ütles niiviisi. Ja miljonid inimesed ei saa seal enam edasi elada, sest neil pole enam kohta. Kui sa edasi lähed, kuhu need inimesed siis panna? Globaalsest vaatepunktist on parim lahendus see, et need inimesed kuhugi paigutatakse ümber lokaalsest vaatepunktist näiteks kas või Eesti rahva elu esimesi jäämise seisukohalt ei ole see vaatepunkt üldse vastuvõetav. Et siin me näeme selgelt selgelt vastandlikke huvisid. Ja seetõttu noh, ma olen ka globaalselt valitsuse suhteliselt kriitiline, kriitiline, skeptiline et see on võimalik. Noh, nagu ma ütlesin, kahel juhul. Enne peavad saama kõik rahval vabaks või siis peab olema nii suur häda käes, et muud võimalust enam ei ole. Ehk siis ka see globaalne valitsus tekkis seal ju kordažnistikatuurina demokraatlikku globaalset valitsust on, on ühiskondliku korrana väga raske tekitada. Tuleme korraks tagasi nende pseudoteaduslike ennustuste juurde. Tooge veel mõni näide, mis, mille te välja pakute? Muidugi analüüsiks natuke seda, et, et teatud teatud asjad, neid ei olegi võimalik pädevalt üldse ennustada, sest kui ma võtan, lähen nüüd korraks nagu oma noorusaega lapsepõlve tagasi, kui ma hakkasin ulmeraamatuid lugema, mida ma sealt lugesin. Ma lugesin sealt võimsatest kosmoselaevadest, mis juba juba kahe tuhandete aastate alguses sisuliselt hakkavad lendama päikesesüsteemist välja testile tehe süsteemidele ja noh, ma näen, et selliseid kosmoselaevu ei ole, siis ta ei ole tulnud, kuigi seda oli rohkem kui üks ulmekirjanik, enamik ulmekirjanikke nägid seda nagu võimalust, aga samas arvutid olid kapisuurused arvutitega, kapisuuruseid ja internetti. Ei suudetud ette kujutada, et kindlasti tuleb mingeid tehnoloogiat, midagi, mida me sisuliselt ei ole lihtsalt praeguste oma praeguse teadmiste tasemega me ei ole võimelised ette kujutama. Ja see võib-olla on nagu kõige raskem, et ulmekirjanik paratamatult näeb tulevikumaailma ka sellest perspektiivist, mis tal täna on. Noh, ma võin ju põhjalikult näiteks tudeerida Kurtz vali tehnoloogia võimalikku arengut järgmisel sajandil, mida ma kordažni jaoks tegin. Aga nyyd kurt fail kui ka minul ongi seesama piirates, mida ma kirjeldasin, et et me näeme lihtsalt praeguse mätta kõrguselt kogu kogu seda asja, noh, võib natukese kõrgemale ronida, nagu me oleme püüdnud, aga aga see ronimisel on piire kuskile nagu Eiffeli torni tippu me ei roni, kust me näeks nagu tõeliselt kaugele, et olid paratamatult kõik meie kujutluspildid jäävad selle selle raamkujutise piiresse, mis meil praegu on ja sellest on, on väga raske välja rabelda. Et muidugi selliseid katseid tehakse ja, ja tõsistele ulmehuvilistele, kui nad satuvad kuulama, kuulama soovitan sellist Hiina ulmekirjaniku nõusiksin q. Et lugege seda ja ja see paneb teid mõtlema, et kuidas on tema teinud nagu tõsise katse nagu jõuda välja kõrgemale mättale natuke kõrgemale mättale, kust, kust nagu me praegu neid asju näeme, seda ei ole olemas eesti keeles, et et inglise keeles saab seda lugeda. Aga, ning neid katseid tehakse ja see horisont avardub ja mätas tõuseb kõrgemaks ja me näeme. Me näeme uusi uusi uusi horisonte. Ja noh, paratamatult ulmekirjanikud on siin. Pioneerid. Ma ei tea, kas suuremad pioneerid kui teadlased, aga aga koos teadlastega natsiine, siine ühed teaduslikult pinnale, teised natuke pseudoteaduslikul pinnal, aga ulmekirjand, kirjanikud ikkagi peavad suutma see ole fantasy kirjanik, kirjandus, kus võib üksgimis juhtuda, võlurid, võluvad ja asjad juhtuvad, et ulmekirjandus on ikkagi kirjand kirjandus, kus püütakse kõige põhjaks luua teaduslikke teooriaid või siis luua pseudoteooriaid, kui nad ei ole veel leidnud teaduslikku tõestust, ütleks niiviisi näiteks kord Afganistan, ma toon veel näite, et kui me teame, et olemas tumeaine. Aga mis siis, kui ongi olemas Antiga maalne, milline see võiks olla? See võiks toimida, ma tegin ühe ennustuse aatriumi sellest sellest nagu siis saab. Ja no muidugi sõjaväelasena. Ma näen ka seda, et, et ükskõik mis inimesed teevad, nad kasutavad seda relvana igast asjast tehakse rel. See, see lihtsalt on nii, see ei ole hea ega halb, aga aga see nagu teatud teatud mõttes paratamatus. Et, et samade tehnoloogiatega võitja väga palju head. Aga inimesed on valmis seda kasutama alati kurjaks. Nii, park, park on. Mul on nüüd selline küsimus, et ulmekirjanik olete, miks üleüldse ajendab inimest ennustama midagi, mis toimub sadade aastate pärast selles mõttes, et mul on endal teooriate näiteks kuuekümnendatel viiekümnendatel armastati tohutult tulevikku ennustada aga siis olid ka mõnevõrra keerulised ajad maailmas ja võib-olla kui olevik on keerukas, siis inimesed hakkavad rohkem mõtlema sellele, et mis kõik tulevikus võiks olla ja kas see võib paika pidada. Ma arvan, et üks võimsamaid liikumapanevaid jõude, mis inimest tagant tõukab, on uudishimu. Inimesed on uudishimulikud, inimesed lihtsalt tahavad teada asjadest mille kohta nad veel ei tea. Ja kui nad millegi kohta ei tea, siis nad mõtlevad need asjad välja. Mingid seletused alguses mõeldakse välja ja pärast need, kas siis teaduslikult tõestatakse, lükatakse ümber selles järjekorras see kõik käib, et et ma ei arva, et ulmekirjanduse või ulme oleks oleks vahend olevikust lahti rebimiseks, piiemm, seenvahend, vahend ja sedasama tuleviku nägemiseks. Ja ma tõin juba need kaks näidet Orwelli Haxi kohta, et nad lõid oma düstoopia ja ka paljud teised on tegelikult loonud. Et teha kõik, et netis toopiat praktikas ei teostaks, et hoiatada inimesi nende düstoopia eest. Kui palju te loete praegu ja kui palju te lugesite Kardashiani jaoks erinevate populaarteaduslike või teaduskirjandust kui palju te hoiate ennast kursis sellega? Ma püüan ikka ikka populaarteaduse tasemel ennast kursis hoida muidugi sest sest neid korda ei oleks võimalik olnud üldse teha, kui ei oleks, ei oleks ettekujutusi noh, praktiliselt ikkagi peaaegu kõigist teadusharudest ja mingil noh, nagu ma ütlesin, et populaarteaduslikul tasemel kaugemale on väga raske minna, et et kõik valdkonnad on muutunud niivõrd professionaalseks, et et ei ole võimalik nendesse süveneda. Väga palju. Aga saab lihtsalt mõelda, üldistada ja noh, kõigepealt enda jaoks asjad selgeks teha ja siis mõelda, et et kuidas siiski need need asjad võiksid toimida, aga korthnis paratamatult kogu see teaduse areng ja, ja sellest tuleneva majanduse, ühiskonna ja kõik muud arengud on tegelikult nagu taust ikkagi ikkagi lugu on, alati on lugu on tähtis et, et ükskõik kuidas ka ka needsamad kaks näidet, mida ma tõin, et seal on ikkagi nagu tegelased, kelle kaudu Need asjad jutustatakse, et see ei ole ju lugejal ei ole huvitav, kui lihtsalt kirjeldada mingit mingit nagu maailma puhtalt minski kirjelduslikus võtmes lugejat ikkagi huvitab see, et, et mis inimestega toimub. Aga noh, inimesed Chicon, homo sapiens, ilm umbes vähemalt 70000 aastat olnud enam-vähem samasugune, et et öeldakse, et meie psüühika ja meie füüsis on tegelikult küti-korilase omat, kes ikkagi kümneid tuhandeid aastaid keda meie esivanemad olid, et kõik kõik on loodud selleks ja nüüd kogu see areng on tegelikult noh, ta ei ole nagu meie jaoks meie, meie, meie vaimu ja meie meie keha jaoks päris loogiline, sest meid on nagu paisatud maailma, mis ei ole me meie jaoks nagu loomulik. Ja siis noh näiteks kas või kord Aachenis, et sümbiootilised personaalarvutid ehk siis arvutid, mis osa inimesest, et, et nad lihtsalt olid vältimatut Kosad selleks, et see info infovoog, mis juba täna on niivõrd suur, et inimene lihtsalt inimaju ei suuda sellega toime tulla, inimaju ei suuda sellele reageerida ja seal ongi lahenduseks see, et lihtsalt lihtsalt need ülivõimelised personaalarvutid tegelikult muudestki osaks inimesest. Et, et siin nagu nende suuride Loise nagu lahinguarvuti nime all, mis siis ilma selleta nad ei oleks suutnud lihtsalt lihtsalt enam seal olla funktsioneerida. Sest sest informatsiooni lihtsalt nii palju. Ja teine teine arengusuund, mida ennustatakse, on see, et et inimene, inimene ikkagi püüab neid kas või nendesamade geneetiliste muudatuste ja arenduste kaudu inimeste ennast edasi arendada. Ehk siis homo sapiens tekitab oma rüpes uue liigi, mis on ka ükskord actioni teemasid, muidugi. Et samas noh, kui ma kordasin, ei tegin siis kunagi valgustusajal oli selline kirjandusliik lausa, kus tüüdki näiteks tola Euroopat näha kellegi teise silme läbi, näiteks Muntiski Pärsia kirjad on, on hea näide, kus siis üks pärslane tuli, tuli Euroopasse ja siis näidati Euroopat tema pilgu läbi ka selle Euroopa nii-öelda probleeme äraspidisest, et et kordasin on ka tegelikult natuke ühestki ühest küljest selles stiilis raamat, sest ma vaatan seal maailma ka teiste pilgu läbi, et seal on needsamad hallinäolised tulnukad, kelle pilgu läbima. Korraks vahel vaatan seda, et et näiteks seesama põhjus, et miks invasioon üldse aset leidis, oli see, et et halinäolised, tulnukad jõudsid järeldusele, et et inimesed ei ole liigina piisavalt tsiviliseeritud, et et kuna nad teevad aborte ehk siis nad reguleerivad oma arvukust noori isendite tapmise läbi, et siis nad ei ole tsiviliseeritud. Seepärast nad hävitada. Et tegelikult selle invasiooni põhjus oli, oli see selgus alles pärast, et, et see paniga nagu inimesi ennast imestama. Aga. Teine punkt, mis seal, vaatepunkt, mis seal veel on nagu natuke võib-olla veel karmim kui inimkonna kriitiliselt vaata seal on sellised olendid nagu Arrasharangerid, mis olid nagu täiesti erinevad. Nii üldse, kui on võimalik ja siis seal Arasrangerite saadik, siis ütleb. Anton Irv, kaheksanda prototüübilad? Jah, et ei ole pesalikud, mis tähendab seda disalik, et ei ole tsiviliseeritud. Te olete mõistusega loomad ja võib-olla tulevikus saavutist mõistusega masinad. Et see on nagu üsna karm hinnang pundiski persekirjade stiilis nagu inimkonnale, aga mõnikord võib-olla tuleb ka. Jõuda selle tõeni. See tõde, objektiivne tõde, mõnikord ta ei ole, ta ei ole meeldiv, ta on, ta on valus. Aga. Meie inimestena peaksime iseennast paremini tundma õppida ja, ja vaatama võib-olla ennast ka natuke kriitilisemalt. Me tahame, et asjad oleksid hästi. Aga kõik asjad ei ole nii hästi. Need on vahepeal muutunud kriitilisemaks, et kui ma enne mainisin, et viiekümnendatel kuuekümnendatel armastati väga tulevikku ennustada ja tollel ka rõõmustati palju, et imeline materjal, plastik on olemas, tulevikus on kõik tehtud plastikust, aga nüüd me teame, kõik ei tohiks olla plastikust. Me peaksime plastikust lahti saama ja ja et kui minevikus vaadati tulevikku pigem helge pilguga, siis mulle praegu tundub, ma ei ole küll nii palju siin maailmas elanud, aga aga kas ehk on inimesed üleüldse juba muutunud kriitiliseks skeptiliseks ja hirmuga vaatavad nüüd tulevikku, võrreldes näiteks viie 10 aasta taguse ajaga? Jah, võib-olla tol ajal ulmekirjandust Eesti oli rohkem optimistlik, aga inimesed ei peaks hirmuga vaatama. Kriitiline vaade ei tähenda hirmu, et kui me näeme mingit probleemi, siis me peaksime ennast kokku võtma selleks, et seda probleemi ületada. Tihti monitori igasugused foobiad, russofoobia või islamofooobia või homofoobia. Foobia nagu palju igat asja nagu kuid kui püütakse Kristi kriitiliselt käsitleda, on, on kõige lihtsam lüüa mingi foobia tempel külge ette. Et see käsitlus ei ole objektiivne. Aga noh, mida, mida me saaksime, saaksime teha selle parandamiseks ongi, et et tegelikult meelekindlus ei ole mitte miskit muud kui kontrollitud ja võidetud hirm. Ja noh, kui, kui me vaatame, kas või neid keskkonnamuutusi me näeme, mis loodusega toonud, mida me loodusega teinud ja tegemas siis. Me ei peaks tundma nagu hirmu selle eest, mis me oleme teinud, vaid me peaksime tundma nagu. Oleme meelekindel, et kuidas siis neid probleeme me saaksime, ületad, sama on kõikide muude probleemidega, mida me näeme, et et, et, et kui inimene on rahul, siis inimene reeglina ei suuda midagi teha, ta on laisk ta ta ei pinguta, et tegelikult teatud selline hirm ja viha on inimese loomulikud reaktsioonid, needsamad eellased, keda ma kirjeldasin enne nemad elasid kogu aeg sellises keskkonnas, et kui nad ei oleks tundnud hirmu või nad oleksid tunded, vihastad, oleksid ära söödud. Et, et see nagu osa inimesest ja ka need negatiivsed emotsioonid on osa inimesest. Aga selleks meil ongi tänapäeval ju inimesed võivad mediteerida, saavad kontrollida oma hirmu. Meil on olemas kõik kõik vahendid selleks, et et, et olla inimestena paremad ja võita see sisemine koletis, kes meil igatahes on, sest kui meil seda koletist poleks olnud, poleks ju üle elanud siiamaani. Et me peame lihtsalt teadvustama endale, kes me oleme. Ja ma ja ma näen, et, et tegelikult noh, me ei ole nii palju muutunud, et praegu tehnoloogia, kõik areneb nii kiiresti, aga meil, maainimesed on oma olemuselt jäänud täpselt nendeks samadeks, kes homo sapiens oli, oli aastatuhandeid tagasi. Tehnoloogiline lisajäse, mis hoopis evolutsioneerub, areneb. Ja me veel ei oska seda nagu lisajäset kasutada piisavalt ja see lisajäse tekitab probleeme. Ma arvan, et siinkohal on paslik see huvitav intervjuu kokku võtta aitäh sõjaväelane ja ulmekirjanik, Leo Kunnas. Nende mõtete eest avamaks siis seda, mida te olete kirja pannud oma ulmeromaanides. Ja mida siit siis kaasa võtta aastasse 2019, võib-olla sellest intervjuust ma tõstaksin kindlasti esile seda, et aga äkki võtakski hoiatusena seda, et äkki muutuks inimestest masinateks või, või mõistusega masinateks ja minu arust ka väga oluline. Vaata see, et peab olema julgust, peab olema julgust mõelda, mis on tulevikus, peab olema rahu, rahu, olla sellega, mis on praegu. Ja sellel aastal on ilmunud paar päris huvitavat raamatut, millest faktitäiust me juba mainisime. Hans Roslingu postuumselt ilmunud raamat, millest Linda Eensaar luges alguses ette ühe küsimuse ja nüüd Lindaga korda seda küsimust ja annaksid meelega vastutusele. Ja küsimus kõlas nii. Maailmas on praegu kaks miljardit last vanuses null kuni 15. Kui palju on ÜRO andmetel lapsi aastal 2100? Vastusevariandid olid neli miljardit, kolm miljardit või kaks miljardit. Kas ma tohin pakkuda? Muidugi, loomulikult. See oli ainuõige variant. Praegu pakun, mina, pakuksin neli miljardit. Leo, mis teie arvate? Neli miljardit see kindlasti ei ole, et pigem on see kolm. Teil oli hoopis mõlemal üldse mitte isikus. Kaks miljardit last on aastal. Ja see on väga huvitav, et maka kurtostionis jõudsin tegelikult sinna, et hing on aru, arvukus kasvas 2000 kahetuhande sajala 100.-te nagu lõpus kõigest 12, miljardini jäi sinna pidama. Ehk siis see see ühel momendil enam ei suurene. Demokraatia plahvatus saab läbi ja ja pigem tuleb probleem tulevikuks, et see võib hakata tasapisi vähenevad. Õnneks, või kahjuks me ei saa teada seda, mis on 200 aasta pärast me võime prognoosida ja võib-olla Hans Roslingi oma andmetele ja prognoosidele tuginedes ongi sellele vastusele kõige lähemal. Tema ütleb, et maailm ei ole tegelikult nii jube koht, kui me seda arvame. Ja kindlasti ei ole maailm nii jube koht ka aastal 2019, eriti kui me julgeme olla julged ja julgeme leida endas rahu, et elada hetkes, sest see, mis oli minevikus, sinna me ei saa enam midagi parata. Ja see, mis tuleb tulevikus sellesse me saame ainult kaasa võtta. Ta kogemused ja teadmised varasemast ja tänaseks huvitaja saade on oma tulevikuennustustega ühele poole jõudmas. Mina olen ERR-i teadustoimetaja Marju Himma. Saadet aitas toimetada Linda Eensaar ja helipuldis Liisa talikohtumiseni juba homme.