Vikerraadio. Ja tere päevast. Sügistööd on alanud, varasemad õunasordid on küpsed, sookured kogunevad juba parvedesse, ka põgusal vaatlemisel saab selgeks, et lehk puud on kohe-kohe värvi, vahel näitamisega algust tegemas. Hea uudis on siiski see, et käes on selle suve kõige pikem nädalavahetus. Taas tööle peab suurem osa Eesti inimestest minema ju alles teisipäeval. Aga rahva teenrid täna puhkepäeva taas ei pea. Teiega on Krister Paris, Eesti Päevaleht, Delfist, Merilin Pärli ja Mirko ojakivi rahvusringhäälingust. Krister ja tere, Merilin. Tere. Tere. No need, kes meid kuulasid või kuulavad otsesaatena siis kella 11-st rahvusringhäälingu raadio uudised panid mõtlema, et siin Eesti elul ei ole mitte midagi viga, et need numbrid, mis asjaga Kai Vare ette luges. Läinud öösel on Venezuelast evalveeritud rahvusvaluutat 96 protsenti, miinimumpalka plaanitakse tõsta 3000 protsenti, inflatsioon on miljon protsenti, et ma hakkasin mõtlema, et kas see kõik, mida meie siin rääkima hakkame, kas üldse omab nagu mingisugust tähendust, et kui te peaksite elama sellises maailmas, kus selliste miljoni tuhandete protsentidega majandust juhitakse, siis mulle tundub, et, et meie elu siin Eestis on ju päris ilus. Ma tean, et kindlasti paari inimest, kes toovad Venetsueela või tooksid kohe näitena mis juhtub, kui lasta sotsialistide võimude võimu juurde, ehk siis peab arvestama, et Venezuelas on ka maailma suurimad naftavarud, et kui seal suurt majandus niimoodi põhja lasta, siis on see näide, et suutlikkusel kulutada ei ole tegelikult piire. Mul on hea meel, et me ei pea rinda pistma selliste probleemidega nagu Venetsueela ja saame keskenduda kohalikele liivakasti mängudele, mida on viimase nädala jooksul ju elu ohtralt pakkunud. Nojah, alustame siis Eesti poliitikamaastikul toimuvast ja esimene plokk võiks kanda sellist loomingulist pealkirja, et Isamaa pojad, et räägime siin Andres Herkeli, st vanast isamaaliitlasest, räägime Margus aknast vanast isamaaliitlasest ja kahe mehe plaanidest ja heitlustest siin Eesti poliitikamaastikul. Üks on kaotamas erakonda, teine on loomas erakonda ja kuhugi siia sellesse skeemi paigutab ka paigutub ka vabamees Artur Talvik, aga, aga kui nüüd lõppevast nädalast mingisuguseid märksõnu välja tuua, siis ma ei tea, mulle tundub, et sel nädalal sai alguse midagi suuremat erakondade seas siin Eestis, et kas algab üks pisemat sorti liitumine või algasid ühe parlamendierakonna viimased hingetõmbed, et sellele küsimusele on praegu raske veel vastust anda, aga me räägime kõigepealt siis vabaerakonnast, et ühest eesti parteimaastiku noorimaste erakonnast, aga on see nüüd meeleheide või ideede puudumine, aga selle erakonna seis on reitingute ja ka sõnumit osas üsna halb, et nüüd on siis ka sisemiselt tülli mindud. On piirkondi, kus kõlavad selged avaldused, et Andres kell peab erakonna esimehe kohalt lahkuma erakonnaga paania juhiga polda rahul, viimase nädala jooksul on siis erakond pildile püüda püüdnud pääseda mitme erineva peaministrikandidaadiga. Indrek Tarand nendest plaanidest kuulis. Ma saan aru alles lehe või ajakirjanduse vahendusel, aga tagatipuks siis sellised eraelulised, uperpallid ning kahtlasena tunduv tegevus ka veel erakondade rahastamise järelevalve komisjonis. Selle esimehe sisuliselt palgale võtmine, et ma ei tea, kusagilt, peaks alustama, et mis te arvate, et kas see on nüüd siis vabaerakonna lõpp või, või mis selle vabaerakonnaga praegu toimub? Kui ma lasin peast läbi neid viimase nädala sündmusi, siis torkas mul pähe selline mõte, et vabaerakonna kampaaniajuht Ivo Rull, kes on olnud rahulolematu, et ajakirjandus ei ole selle erakonna tegemisi piisavalt kajastanud, neile piisavalt sõna andnud, siis nüüd ei tohiks nagu kurtmist olla, et nad piisavalt pildile ei ole. Aga et see, kui on andnud sellise tulemuse nagu omal ajal mäletatavasti oli selline uustulnuk õlleturul nagu Frederick ja elu, mille reklaami me saime söögi alla ja söögi peale, mis viis selleni, et hästi paljud proovisid selle kiiresti ära ja täpselt sama kiiresti see uus bränd turult ka kadus, et et nüüd meil on ka püünel kuningas ja mulle tundub, et järjest enam kõlab neid lapse hääli, kes, kes need näevad, riided puuduvad. Et aga noh, ei saa välistada mõnede jaoks see, et vabaerakond nüüd niimoodi küll skandaalidega pildis on, hoopiski, teeb selle erakonna nende jaoks tõsiseltvõetava maks, nii et võib-olla isegi korraks käib see populaarsuse jõnks ülespoole, aga noh, see on siiski Ikkagi väike, natuke kahtlen selles ühes poole minekus, sest et kui sa mainisid sõnumite puudumist, siis kui me mõtleme tagasi kogu vabaerakonna eksistentsi peale juba sellest hetkest alates, kui ta, kui ta loodi, siis oli ta alati tee üsnagi ambivalentne maailmavaade, et ainukene, mida ma suudan nagu kindlalt nende kohta öelda on hea riigi juhtimise tava eest seismine, mida teises eriti veel Andres Herkel, nad kuni selleni välja, et nad sooritasid poliitilise enesetapu, aga poliitiliselt ränga enesevigastuse, kui nad keeldusid minemast kohalikel valimistel enda nimekirjaga nimekirjadega välja rõhudes, kusjuures just nimelt sellele, et see poleks kodanike suhtes võib-olla kõige ausam, parem peabki olema kohalikul tasandil ja nii edasi. Et see jutte inimesi nagu näha eriti ei mõjutanud, et just seal sellest kohalikest valimistest, kus teised olid pildil ja vabaerakond, et siis noh, nende, see populaarsus sinna valimiskünnise juurde ka jõudis. Aga muud sõnumit on olnud alati sellised, et noh, midagi nagu liberaalidele midagi konservatiividel. Et nagu on, väga sellist, selget maailmavaadet pole neil olnud ja minu meelest nad olid selle üle ka alguses üsnagi üsnagi uhkelt. Aga noh, lülitage nüüd. Mis on minu jaoks eriti problemaatiline, kui nad rääkisid sellest heast riigi juhtimise tavast siis see, et ma nüüd erakondade rahastamise järelevalvekomisjoni esimehele Ardo ojasalule on andnud põhimõtteliselt palka 5000 eurot nii-öelda komisjoni juhtimiseks, millest pool läheb siis palgaks. Komisjonis peaks olema täpsete puhtana puhtam veega ka prillikivist enam. See, see jätab väga nigela mulje ja eriti just nimelt, kui arvestada, millise nii-öelda poliitilise puhtuse eest on vabaerakonda sõnades seisnud. Ardo Ojasalu saatis eile õhtul ka ju Eesti ajakirjandusele seletuskirja või siis aruande, et kuidas see kõik on juhtunud ja mis toimub, noh, ta räägib sellest, et ta ise huvide konflikti ei näe ja on suhteliselt sõltumatu, kuna seda organisatsiooni ainult ei rahasta vabaerakond ja neid argumente on veel ja veel, aga, aga võib-olla selle pika keerulise erakondadele järelevalvekomisjoni juht lõpuks kõige olulisem probleem on see, et selle organi maine on saanud kahjustada, usaldusväärsus on saanud kahjustada, et tegelikult on ju Eestis alati leidunud erakondi, kes ütlevad, et tegemist ei ole usaldusväärse. Siis kohtuvälise menetleja ka, et naad. Keskerakonda ennekõike, eriti kui veel peasekretär oli Priit Toobal, kui sellel erakonnal siiamaani tegelikult on sellel erakonnal väga palju vaidlusi erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ka pooleli ja põhimõtteliselt on vabaerakond siis põhjustanud praegu Ardo ojasalule palka, makstes läbi siis ühe mittetulundusühingu selle organisatsiooni mainekaotuse. See on probleem. Ma ütleks veel, et see on miinikene, mille jättis Artur Talvik Vabaerakonnale, sest et tema selle kokkuleppe omal ajal sõlmis ja tema ajast seda viite tuhandet eurot kuus maksti. Ja nüüd nagu Andres Herkel tunnistas, on nad ise ka olnud viimasel ajal seda lõpeta üle vaatamas, et kas ikkagi tasub ära ta velvetis kasvanud näitusele sellise toreda väljendi nagu altruistlik rahastamine. Ühesõnaga, igal juhul on ainukene nakko selgesõnaline sõnum, mille eest Vabaerakond seisis muutunud läbi selle ühekordse akti kaunikesti naeruväärseks. Aga jah, et selle erakonna sõnumid ja sellised sisemised kaebused tegelikult ongi lõppeval nädalal viinud siis selleni, kus tegelikult üksteise võidu siis erinevatelt rindejoontelt tuleb siis sõnumeid, et kes paljastab Artur talvikut, et tema ajal on erakond asunud siis rahastama ühte mittetulundusühingud, kes vastu paljastab mingisuguseid muid eraelulisi seiku ja nii edasi, aga, aga et noh, ütleme, et avalikus ainult tõuseb ühti, aplodeerib, aga, aga kas see kuhugi ka vabaerakonda viib? Ma mõtlen siis tuleviku mõttes, et tõenäosus järgmisesse riigikokku pääseda vabaerakonna nime all. See muutub iga päevaga aina väiksemaks, sest kui vaadata seda reitingut, mis vabaerakonnal praegu on, siis see on alla vaba valimiskünnist või seal mõned reitingud on näidanud ka kohe valimiskünnise peal. Aga seda kõike on vähe, sest arvestades seda, et Eesti poliitikamaastikule on siin kerkimas uued jõud, ma ei tea, võib-olla räägiks kõigepealt sellest Artur Talviku plaanist, et Artur Talvik siis sisuliselt eile õhtul tul Kauksis Peipsi ääres sidus enda lõplikult lahti vabaerakonnast? Noh, neid sõnumeid on ta selle lõppeva nädala jooksul korduvalt öelnud, aga siis tormihoiatused, et ma olen viie inimesega asutanud grupeeringu, mille eesmärgiks on luua uus erakond ja selle ambitsiooniks on järgmistel parlamendivalimistel võtta 25 mandaati. Kas nüüd praalimine, On siin mingisugust optimismiks mingisugust põhjust või millega on tegu? Mõtlesin kohe rohelised tahavad 11 ja ja et jah, need soovi soovida eeldavad umbes vist 405 viieliikmeliste riigikogu kui kõikide täituksid. Ja samal ajal vähendame riigikogu koosseisu poole võrra. Ühesõnaga ennekõike on vaja valijatele mingisugust sõnumit ja muide karismaatilist liidrit, et igal juhul Artur Talvik karikarihmaga tal häda ei ole, et ta läheb selle alla kindlasti. Aga kas ta suudab edukalt piisavalt sõnumite välja tuua? Mäletame, et vabaerakond leitakse ju eelmine korda ikkagi ta korjas ennekõike eelkõige protestihääli kõigilt kõiki neid, kes olid pettunud poliitilises süsteemis, kes võib-olla oleks tahtnud näiteks valida Reformierakond, aga kellele ei meeldinud valged kampsunid ja nii edasi, et noh, oli, olid, oli terve hulk erinevaid valijaid, kes mõtlesid, et oh, anname siis vähemalt võimaluse uuele jõule. Kui nüüd Artur Talvik tahab olla nende protestihäälte kaatardajaksis talla lehmade šanss on, et ka vist viimaste küsitluste järgi veel veerand. Ka nendes, kes tahaksid valima minna, ei olnud otsustanud, kelle poolt häält anda, selline mingi potentsiaal on jätkuvalt õhus olemas, aga nendesamadele protestihäältele ju pretendeerivad potentsiaalselt ka teised, no näiteks veel need, kes ei tea, kas nad tahavad olla ehk siis Eesti 200. No ja lisaks on ju küsimus, et kellega ta üldse oma ambitsioonikaid plaane hauduma just tund aega tagasi rääkisin Indrek Tarandiga, kes põitles vastustest kõrvale ütles, praegu ta sellega ei tegele, aga see praegu võib tähendada tänast päeva. Nii et tegelikult ei ole välistatud, et see on Indrek Tarand, kellega ta oma partei loomisega plaane peab. Eks erakondadel on selles mõttes põhjust hirmu tunda küll, kui meenutada tarandi pea 44000 häälega protestihäälega europarlamenti saamist, aga kahtekümmet viita kohta ka kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi ma kindlasti. Selles mõttes, et isegi kui oletame, et seal on sellised mitu tuntud nime, siis poliitika eeldab ka poliitikuid. Aga vaata, poliitikutel tulla välja nii-öelda protestiõunaga alternatiivse jõuna, on kaunikesti raske ennustada sa end enda seda kuvandit valijatele müüa. Seda enam, et kui me vaatame, mis praegu poliitilisel turul on, siis noh, Eesti 200 on ju ka mõnes mõttes protestiliikumine, mis küll ei ole ennast veel erakonnaks vormistanud, aga ei maksa üldse teha nägu, et seda teed ei lähe. Nii et ma ei tea, ma ei usu, et väga palju protestiparteisid ära mahub, kes kõik hakkavad ka ohtralt hääli võtma. Ma olen valmis teiega ühe šokolaadi peale kihla vedama, et hiljemalt teisipäeva hommikul me kuuleme Eesti 200-lt sõnumit selles osas, et kas erakond tuleb või ei tule. Et ütleme, et kui see esimene informatsioon oli see, et see otsus pidanuks sündima sellel nädalal, siis miskipärast püüti veel nädal aega mõtlemiseks võtta, aga, aga ma enam-vähem olen kindel, et kusagil teisipäeval on see vaata et Eesti ajakirjandus on kõige suurem teema. Ma arvan. Ma seda kiitvaid selles mõttes vastu ei võtaks, et kui nüüd sel nädalal just Eesti 200 käis ajakirjanik masseerima sainega, kutsus nad endale külla terve hulga, millede hulgas ei olnud, aga lasin endale vahendada, mis seal kõneldi. Et need sõnumid olid juba sellised, et pidin endale endale meelde tuletama, et nad ei ole veel partei ja nad ei ole veel poliitikud, ehk siis nagu sõnum oli olemas, aga, aga seda vormi veel mitte. Eks see on vormistamise küsimus, aga muuseas, kui nüüd ikkagi me ei tea veel seda, et kass Artur Talvik kui ta uuest erakonnast räägib, kas see on siis midagi muud kui Eesti 200 või, või pikk plaan on siis teha mingisugune aeg näiteks meedia show'd talvikul rääkida mõnda aega, kuidas tema teeb oma erakonda ja siis ühel hetkel jõuda ikkagi tõdemuseni, et tark mõte oleks erinevad. Siis pikka plaani omavad poliitilised liikumised kokku panna ja teha nendest üks suur ja tugev, et siis kui Artur Talvik Eesti 200-ga mingisugust pikka plaani peab, siis põhimõtteliselt sellel jõul võiks justkui mingisugune võimalus olla, ma ei tea, kas nad teeksid siis parlamendivalimistel esimese, teise või kolmanda tulemuse. Praegu ütlen, et oi, oi. No ei, kui vaadata nende väljaütlemisi, siis tegelikult noh, kui 25 mandaati keegi ütleb, siis see tähendab teist tulemust kolmandat tulema, see tähendab seda. Kui on soovmõtlemine ja teine asi on tegelikult, see tähendab seda, et, et kui esimene reaktsioon mull, kui ma seda lugesin, oli see, et, et Artur Talvik teeb lihtsalt pulli, ta viskab midagi õhku ja vaata, mis juhtub, et noh, et oleks huvitav. Mind on Eesti 200 puhul viimasel ajal kimbutanud mitmed küsimused, et kuniks seal olid tõesti ühiskonnaelu tegelased, kes tõstatasid mingeid küsimusi, tegid mingeid ettepanekuid, siis noh, nende üle võis mõelda. Aga kui nüüd tulevad nad jutuga, et ei ole saanud ellu viia neid vajalikke reforme ja et nüüd on ainus võimalus selleks teha partei või siis mõnele parteile oma ideed nii-öelda kandikul üle anda, siis kui ma vaatan, kes on selle liikumise kant sidunud, siis vabandust, aga mis on takistanud viimased ligi 20 aastat? Tegevpoliitikas olnud Margus Tsahknat või või pea viis aastat sotsiaalministeeriumi asekantslerina töötanud Rait Kuuse või või viimased umbes 10 aastat poliitikas tegev olnud Igor Taro või, või siin neid endisi isamaaliitlasi on veel Priit Alamäe, Meelis Niinepuu ja nii edasi, et nad on ju seda poliitikat ennegi üritanud teha ja vormida ja Tsahknal lihtsalt see Eesti kaks punkt null Isamaaliidu all ei tulnud välja. Et mulle tundub, et need nii-öelda elupõlised poliitikud hakkavadki vaikselt seda üle võtma ja see pigem lahjendab seda tõsiselt. Teine asi on muidugi selles, et iga partei vajab erinevaid inimesi salongi vaja leida ränkasid töö tegijaid, kassapidajaid, visionääre, liiderdaja ja noh, ja ta tegevpoliitikutena on siiski kogemus, kuidas poliitika toimib ja kui sa küsida, et mis on nagu takistanud, siis On selge, et alati on Eestis olnud koalitsioonivalitsused Eestit, demokraatia õnneks peaks ütlema, et keegi pole saanute jäägitult enda programm ellu viia. Ja siis noh, sellel on ka päris hea ju, apelleerida. Nojah, ootame selles mõttes selle teisipäeva hommiku ära siis, et kas sünnib otsus erakond luua või mitte, ma arvan, pigem see otsus on ikkagi nende inimeste peas juba valmis ja, ja ma ausalt öeldes pigem panustaks selle peale, et ikkagi sünnib. Ja ma arvan, et on mõistlik seda igal juhul, kui seal on mingisugused mõtted ja sa ei suuda välja mõelda paremat viisi nende elluviimiseks kellelegi kedagi teist kasutada veokina siis on ju elementaarne, et sa tahadki minna parlamenti, seda võimu teostada, see peaks olema tegelikult isegi kohta, et eesmärk omaette, et ikkagi jõuda võimuni, et siis oma ideid ellu viia, muidu sõjad lihtsalt tühjaks jututoaks. Praegu on kaotatud umbes kolm-neli kuud, sest kui meenutada, siis Eesti 200 astus areenile manifesti ka oli vist teisel mail Postimehes. Aga igal juhul mai alguses ja tänaseks on möödas, ütleme kolm pool kuud. Ja kui vaadata Vii lõppevast nädalast uudiseid, siis Postimees siin kirjutas, et end uue poliitjõuna määratlev liikumine Eesti 200 Facebooki grupist on lahkunud üle poole 1000 liikme ja siin Eesti 200 tegevjuht Henrik Raave on grupi teinud ka ühe postituse, millest ta siis avaldab selle lahkumise tagamaid, et Raave toob välja, et näiteks on üks lahkumise põhjus fookuse ja peamiste kandvate ideede puudumine, see kõlab nagu ikkagi tegevjuhi suust ikkagi väga räige sellise probleemipüstitusega, et kui erakonda asutav seltskond pole paika saanud fookuste kandvaid ideid, siis on rida küsimusi ja siis teine asi ei saada vist päris hästi aru, et kas ollakse partei, tehakse partei või ei tehta. No see viimane küsimus siis saab vastuse varsti, aga. Üks huvitav nüanss veel, et juuli alguses, kui tehti kokkuvõtet selles Eesti 200 pikka plaani Facebooki grupis, et kes siis kõige rohkem on liitnud neid huvilisi sinna, sest sinna ei, mitte ei siis ühesõnaga liideti, mitte ei liitunud inimesed siis alles hiljuti nii-öelda kapist välja tulnud Margus Tsahkna oli juba juuli alguseks tegelikult viis protsenti selle grupi liikmetest ise sinna liitnud. Nojah, üks asi on Facebooki grupp, lõpuks, erakonna asutamiseks on tarvis 500 liiget. Valimiste valimistel hea tulemuse tegemiseks on tarvis kandvat ideed, häid kandidaate ja ka raha, et noh, vist Eestis praegu raha probleemiks ei ole, aga ma ei tea. Kui siin ütleme, vabaerakond ja Eesti 200 kuidagi kokku võtta, siis ma siin nimetasin neid sissejuhatuses ka Isamaapoegadeks. Et kui vabaerakond sündis protestist, siis tundub, et vabaerakond ka võib hukkuda Kuda protestist. Ma pean siis silmas seda, kuidas Artur Talvik kevadel ei jaksanud Andres Herkeliga seda demokraatia pidu seal vabaerakonna ridades pidada ja lihtsalt tõstis käed ja andis alla, aga, aga ega vist selle teema kokkuvõtteks saab öelda, et ega protistist head nahka ei saa sündida. Protestis sünnib ainult protest. Selles mõttes on Eesti 200 olemuselt Ta ala alustanute teistmoodi ja ja tõsi ta on, et ega ma kahtlen jõua sellise tugevajõulise hea programmiga rahva, rahva, nii rahva südametesse valimiste ajaks, aga noh, mingisugused mõtted, mis üksiku, mis tuleb sealt välja, näritakse meil delfis väitlesid Mailis Reps ja Kristina Kallas hariduse teemal, et nonii, mõte, mis olid seal Kallase poolt välja toodud hariduse korrastamise osas, olid vähemalt selgelt värskendavad ja läbimõeldud, ehk kui nad paljudes valdkondades suudaksite selliste mõtetega välja tulla, siis oleks see oleks päris hea tegemine, aga, aga ütleme niimoodi, et sellega neid ideid tuua valijate südametesse, see vajab võib-olla rohkemat tööd ja vaeva ja suutlikkust. Mulle meenutab see Eesti200 algus igal juhul omaaegsete Res Publica äraostmatute poistebändi all. No see, kas sünnib vabaerakond kaks, null või Res Publica kaks, null, see nali ei ole minu oma muidugi, et seda näitab aeg, aga midagi sünnib nii vabaerakonna juurde, tõenäoliselt on põhjust tulla ka järgmisel nädalal tagasi, nii nagu Eesti 200 juurde, aga nüüd räägiks hoopiski Keskerakonnast. Kui siin valimiste jutt oleme natuke teinud, siis ühest valimislubadusest või kahest valimislubadusest võiks natukene aega rääkida, Keskerakond läks siis lõppeval nädalal raha pakkumisega või noh, õigemini tegelikult eelmise laupäeva õhtul paides vallimäel Jüri Ratas ütles kaks valimislubadust välja, et pakkudes siis esimese ja teise lapse lastetoetuse tõstmist praeguselt 50-lt eurolt 100 euroni. Ja siis noortele peredele hakatakse andma riigi garantiiga kinnisvaralaenu, et mul tekkis kaks mõtet. Esiteks, miks peab riik suruma peale noortele laenu, et pigem võiks mõelda siin ka üüriturgu rahastamisele ja teiseks, Eesti Panga president Ardo Hansson on siin öelnud, et kodulaenu omaosaluse kaotamine suurendab kogunõudlust. Kodude hinnad hakkavad kasvama ning kuhjuvad riskid, mis võivad siis mõni aasta hiljem realiseeruda, aga lisaks on veel pangandustundvad inimesed lisanud, keskmine laenumarginaal kasvaks ning mõned inimesed kukuksid üldse laenukõlblike hulgast välja, ehk siis minnes riiklikult midagi reguleerima või soodsamaks tegema, võib juhtuda tegelikult see, et tehakse paljudele tegelikult suuremale osale laenajatest hoopiski liiga. Ma selle alustaks sellest lastetoetusest, et ehkki noh, raha lubamine on alati kõige vanem ja odavam trikk on samas muidugi tõsi, et alates kolmandast lapsest on meil nüüd palju lastelistel peredel elu tunduvalt hõlpsam, aga ühe-kahe lapse pealt see 55 eurot kuus lastetoetus on tegelikult ajale jalgu jäänud, et selle eest ei saa isegi ühe huviringi kuutasu makstud ja tegelikult võiks pigem selle võib-olla näiteks elukalliduse tõusuga siduda, ehk et see oleks selline automaatne muutus, mitte ei peaks iga paari aasta tagant sellist poliitilist valu läbi tegema. Et kes need tõstab, kes ei tõsta ja, ja viimati, kui ma vaatasin, oli keskerakonda täitsa valitsuses ja nende poolt on peaministergi, et ma ei tea, mis takistab neid praegu seda juba ellu viimast, et miks peab jälle valimislubaduseks saama, et võiks selle siis ju korda teha. Ei, no igal juhul igasugune selline, lihtsalt raha kätte lubamine on üsna madala kvaliteediga poliitilise debati aluseks siis see, kes lubab vähem, kes lubab rohkem, et olemuselt on see ikkagi. Tähendab, see on täpselt, see on meie enda enda raha, mida me tegelikult eelarves, kui me vaatame praegu, kui raskesti läheb raskelt, läks selle praeguse eelarve koostamine, tuletame meelde, on miinuses, korraliku majanduskasvuga kuskilt lubada veel juurde anda, väitis, et aga noh, selleks on raha olemas, siis nad lubavad, test peetakse jaanuaris, luba siis Keskerakond. Et võidelda erakorralise pensionitõusu nimel, mis oleks omakorda võttude vähemalt 300 miljonit, ta võib olla ka 500, sõltub sellest, kes, kes arutab ehk siis nagu igaühele võib öelda, et teie jaoks põhimõttelisele suudaksime seda raha leida, aga kuna need lubadused kokku panna, siis on arusaadav, et, et tuleb kas kuskilt väga suuri kärpeid teha, nagu näha, poleks poolda selleks suutelised ja vaevalt et olla ollakse suutelised tegelikult tõstma maks, ehk siis see on üks kõige halvemat sorti populism, mis saab üldse olla. No tuleb astmeline tulumaks, rikastelt võetakse väga palju ära ja siis jaotatakse vaestel, aga, aga samas kui esinetakse nende rikaste ees, siis öeldakse, et ega me tegelikult ikka väga palju ka ära ei võta. Aga siis jah, selles mõttes, et kui rääkida kapitalistliku ühiskonna sellisest alust alast nõudlusest ja pakkumisest, siis ma olen lapsevanemana tähele pannud ühte olulist asja, et kui riik tõstab lastetoetust ja kui tõusevad ka inimeste sissetulekud, mis juhtub, on see, et tegelikult see raha võetakse kohe käest ära, ma võin rääkida näiteks Tartu linnast. Viimane kord, kui sotsiaaldemokraadid võitlesid lastetoetuse tõstmise eest, siis sotsiaaldemokraadid olid Tartus võimul Tallinnas nad otsustasid, et tõstame lastetoetust, aga samal ajal tatart, kui volikogus otsustati, et tõstame ka lasteaia kohatasu ehk siis ühte taskusse anti mulle raha juurde, teisest taskust võeti kohese raha ära ja mis puudutas, saab ka näiteks huviringe, siis see ka need inimesed, kes huviringe peavad, huvikoolide inimesed, tantsukoolide juhid, nad jälgivad ka, nad on ka ise, lapsevanemad teavad suurepäraselt, et lastetoetus tõusis vanematele, et on võimalik taas midagi ära võtta ja tõuseb. Siis täpselt nagu, kui poliitikud ütlevad, et see raha on ju tegelikult olemas, siis ka need huvi huviringide, näiteks esindajad näevad, et see raha on ju tegelikult olemas. Tallinna linn ise peab ka väga paljusid huvikoole ja näiteks muusikakoolide ringitasu tõuseb sellest sügisest eelmise sügisega võrreldes 10 eurot ja see on igal aastal üldiselt viie euro kaupa tõusnud. Ühel aastal jäi ainult tõus vahele selle võrra, nüüd on siis 10 eurot, see tõus. Aga ütleme Tallinna siis küllap panite omavalitsuse teisigi, kus, kus on üsnagi küllap ongi teisigi, kus on üsnagi soodaga näiteks lapsi lasteaeda panna, siis Tallinna. Selles mõttes, et kiituseks lapsevanemana võime öelda üks suurimaid meetmeid, mis mõjutas rahakoti, oli lasteaia toiduraha kanda võtmine ehk siis selle võrra läks lasteaiatasu reaalselt ikkagi ligi kaks korda väiksem. Aga noh, see on loogiline ka, et näete, kohatasud tõusevad Sestateks nende huvikoolide taga on õpetajad, kes omakorda tahavad ka palgatõusuaeg-ajalt, et see on täiesti loomulik. No vot, et lubades inimestele paremat elu, tuleb see raha inimeste käest kokku koguda ja siis uuesti nendele see laiali jagada. Aga enne puudutasid seda teemat, mis oli, puudutas neid üüri, vabanduste eluasemelaenude, garanteerin just, sest see on tegelikult. Minu meelest on üks, üks, üks oli see kõige murettekitavam maid momente, on noorte enneaegne sunnis maistamine ehk siis minu arust Eesti elanike liigagi palju üles ehitatud sellele. Sa pead omama kuskil kinnisvara, aga see automaatselt seob sind liiga palju olukorras, kus eriti noore puhul oleks võib-olla hoopis olulisem, et oleks hästi mobiilne, käiks ennast välismaal täiendamas, et ta ei mõttes kogu aeg selle ainult selle peale, kuidas mingisuguseid laene tagasi maksta ja kes julgeks ka võib-olla tänu sellele, et on laenukoormus, puudub võtta märksa rohkem riske. Millal siis veel, kui mitte noorena? Laenu võtmine on väga pikk, läbikaalutletud otsus, sest reeglina kodulaenude selline keskmine kestvus on seal üle 20 aasta ja kui nüüd valitsus riiklikul tasemel innustab noori laenu võtma, Ma siis see on selles mõttes väga vastutustundetu. See otsus peab sündima siis noorte inimeste enda peas, kui seal on mingisuguseid probleeme, ma saan aru praegu näiteks Kredexi kaudu on võimalik lisakäendust võtta seadused panevad paika selle, et laenu teenindamiseks, kui palju tohib sul kuisest sissetulekust kuluda ja kui suur peab siis olema selle kinnisvara tagatis? Laenuväärtusest see praegu ei saa olla niimoodi, võtad, ostad endale uue elamu ja siis see sissemakse. Siis põhimõtteliselt võib olla null, et põhimõtteliselt tagatis katab laenujäägi, et see ei ole Eesti seaduse järgi praegu lubatav ja ehk siis peab seadusi muutma ja lõppkokkuvõttes pangad hind hindavad jällegi selle oma riskiks. Ja kokkuvõttes, nagu ma ka ütlesin, tõuseb Lanno marginaal ehk teised inimesed, kes seda käendust ei vaja. Lõppkokkuvõttes maksavad selle lõbu kinni. Kõik need sammud, need lubadused peitub õnneks lubaduse, mitte sammud raha külvamisest ja, ja siis noh, kinnisvaraehitusele hoo sisse andmine, kõik sammud võiksid olla mõeldavad õigustatavad, kui oleks tugeva majandussurutise, oleks vaja kuidagi elavdada majandus. Antud hetkel on probleem pigem täpselt täpselt vastupidine. Samas noortel peredel, kes alles on iseseisvat elu alustamas noored spetsialistid, kes võib-olla alles lähevad erialasele tööle, neil on selles mõttes küll olukord keeruline, et üüriturg on nii kallis. Sellise alustava spetsialisti palgaga kindlasti ei tule toime, et endale eluaset üürida ja teisest teisest küljest siis need ongi, et, et kas siis nüüd võta oma elu esimene kinnisvara laen, sest lihtsalt üürida ei jaksa, et ega siin ongi kaks halba valikut. Nii aga eelmisel nädalal me väga palju rääkinud Narvas toimuvast, aga korruptsioonikahtlused volikogu liikmete seas on viinud siis tänaseks Narvas selleni olukorra, et Keskerakond on kaotanud Narvas ainuvõimu. Seda siis seepärast, et keskkonnaga konna fraktsioon lagunes. Kahtlustuse saanud rahvasaadikud ja nendega kaasa läinud volinikud lõid oma fraktsiooni ja suutsid ära valida ka oma ridadest volikogu esimehe. Kas, kui nüüd püüda selgitada, mis juhtus ja miks juhtus, siis mulle tundub, et see Narva kaasus, mis keskerakonnas nüüd juhtus, et see on üks korralik selline Keysdadi ehk õppekaasus organisatsiooni teoreetikutele juhtimisteoreetik mõttele, et kui organisatsioon püüab kasutusele võtta uusi väärtusi, aga liikmed selles organisatsioonis pole valmis seda tegema, siis nii juhtubki nagu Narvas juhtus, et nüüd on siis küsimus, et kelle tahe jääb peale, et sel korral mulle tundub, et jäi peale organisatsiooni tahe? Jüri Ratase juhitav Keskerakond peab nii endale kui ka Eesti inimestele enne valimisi tõestama, et nad on uuenenud, et nad ei tolereeri korruptsiooni. Korruptsioon ütleme, selle vastane võitlus, ei ole oluline Keskerakonna jaoks, vaid et sõnades, aga ka tegudes, et selles osas oli mängus Jüri Ratase tõsiseltvõetavuse üle Eesti. Aga lõpuks, kui panna sellele samale kaardile organisatsiooni lühiajalised huvid, siis Narvas kaotati pikki aastaid olnud ainuvõim. See võim, sellel uuel fraktsioonil on nüüd 31 kohalises volikogus 20 kohta ja ehkki nad on kõike eduka Igor Too taha ukse lahti, et need läbirääkimised jätkuvad. Nad ütlevad, et nad on. Kuuluvuse keskerakonda noh, amet, mida Keskerakonna põhikiri ei võimalda ja ilmselt ei võimaldagi eriti erakonnaseadusega astusite ametlikult väljas. Seda läbi interneti, aga olemuselt nad on öelnud, et nad on ikkagi nagu valmis jätkama, ehk siis tegelikult seal kõnelused ilmselgelt jätkuvad ja see partei partei, nende inimeste teed pole noh, nii-öelda lõpuni lahku läinud. No see, mis Narvast toimunud on, siis eks need Narva volikogu saadikud mõnes mõttes olid nagu ühed viimased Savisaareaegsed separatistid, kellega Keskerakonnal on olnud tükk aega keeruline. Mis, jah, nüüd Nad saavad küll selle võrra ilmselt eestlastelt rohkem hääli valimistel, aga teisest küljest on Narva kaotatud. Ma nagu sellega ei ole nõus, et Savisaare separatistid, ma arvan, Savisaar Narvas ega ka olukorda väga palju ei kontrollinud, sest ega Keskerakonnaaegsed ja Keskerakonna ja Narva organisatsiooni suhted suusad on juppidega seal ikka väga palju kordi risti läinud ja, ja pigem seal on ikkagi see, et laske meil ajada meie asja ja meie ei sega teil Narvas ajada teie asja, et pigem see, ütleme kaalutlus on seal pigem niipidi olnud, et sellel teisel kaalukausil muuseas oligi selline, ütleme Narva Keskerakonna piirkonna ühtsus, et inimesed seal tundsid, et nad pole ise midagi kriminaalset korda saatnud nende otsused, mille tegemise juures nad siis seaduse kohaselt poleks erinevate äriühingute ja sihtasutuse liikmed etena tohtinud volikogus olla. Nende arvates pole midagi seadusevastast korda saatnud. Ma nüüd nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud saan aru, et selline pesuehtne väärtuskonflikt, et inimesed arvavadki, et nad olid Narva, tegutsesid Narva elanike huvides mental ja nüüd on erinev jah, just, et nemad parandasid Narva inimeste heaolu ja ei saa sellest aru, et karistusseadustikus on siis olemas paragrahv, mille alusel muuseas on ju Eestis süüdi mõistetud ka endine olümpiakomitee juht ettevõtja Neinar Seli, samamoodi. Tema ju ka iseenda eest ei hoolitsenud, ta tahtis, et Eesti spordil läheks paremini, aga oli lihtsalt valel koosolekul testis valel hetkel kätt või siis ei tõstnud ka kohtus selle üle ka ju vaieldi. See on jälle selline altruism, tlik positsioon nagu siin Andres Herkeli Just, aga, milles oli probleem, oli see, et neid keskendise keskerakondlasi häiris väga tõsiselt. See nende erakonna esimees, kes peaks neid kaitsma hakkas hoopiski nende vastu, öeldes, et te peate volikogust lahkuma. Positsioonid tuleb maha panna, et see oli selline ehtne vene inimese solvumine ja seda usaldust on vist väga keeruline taastada. Just, ja sellepärast Keskerakond ongi praegu Narvast ilma jäänud, et nüüd on huvitav vaadata, mida teeb edasi Jaana Toom. Et küllap tal on siseheitlused praegu päris tõsiselt, sest meenutuseks sellest nii-öelda kolme õe juhtumist seal ta oli ka pikalt kahe tule vahel, aga lõpuks sai ikkagi aru, et keskerakonnas on talle tagatud tööleib ja positsioon. Aga kui ta Keskerakonnast lahku lööb, siis noh, see langeb ära. No teine asi muidugi poliitiline tasand, aga teine on ikkagi see, et mul endale tee perest rohkem muret tendents kellelegi esitatakse kahtlustus või süüdistus siis automaatselt võiks eeldada ka tema, tema süüdiolekute saagikuse viitasid Neinar Seli kaasusele, siis on üks näide, teine näide on ka näiteks tark. Endine vallavanema vennaga vallavanem Aivar Aivar Soop näitas, kes mõisteti õigeks Islanevatega sarnases juhtumis, kus ta just nagu rikkuse süüdistuse väiteid Tomi toimingupiiranguid esimeses kohtuastmes süüdi teises astmes aga mõisteti õigeks. Ehk siis nad võivad ka teiste apelleerida sellele, et et ei, me mitte ainult moraalselt süütud, vaid võime olla ka seadusi, mis süütud ja me kavatseme selle eest võidelda lõpuni ja sellisel juhul astuda tagasi. Sõltub volikogu liige ei ole päris, ütleme politseile ja ma saan aru, kui ütleme, mingi võimu võimu kandja kõrvaldatakse uurimise ajaks töölt, et vältida võib-olla probleemi süvenemist, siis sa pead ikkagi rahva poolt valitud volinikuks kui ja kuna neil ka seadus lubab selle edasi olla, kuni nad pole süüdi mõistetud siis siis mina näiteks sekkuma tunneksin hinge, et ma ei ole süüdi. Ma kindlasti ei astuks tagasi. No aga nüüd on küsimus jah, selles poliitilises kultuuris laiemalt, et kui me eeldame, et reformierakondlane saab kusagil kahtlustuse, siis tema justkui nagu peaks kohe päevapealt oma kõik ametid maha panema. Aga kui see on keskerakondlane ja Narvas, siis tema justkui nagu võiks oodata, et seal on olnud ka ju inimesi, kes isegi pärast süüdimõistvat riigikohtu lahendit ütlevad. Ei, aga ma ei ole midagi ebaseaduslikku teinud, et mina oma au ja väärikuse eest hakkan nüüd veel Euroopa Inimõiguste kohtus seisma ja see, et mind sunnitakse siin, ma ei tea riigikogust, see on ikka päris selline räige minu õiguste rikkumine ja mida iganes, aga sellest suuremast pildist ikkagi rääkides, et see keskne küsimus on mulle tundub see, et kas Keskerakond suudab Narvas ja Ida-Virumaal laiemalt seda seltskonda kõnetada, et see esimene proovikivi on lähiajal tõenäoliselt praeguse Narva linnapea Tarmo Tammiste jätkamine, et meenub, et kui eelmisel korral Narvas Keskerakonna ja sealse võimu, perekonna või võimu seltskonna suusad risti läksid, siis esimese asjana võeti ju linnapea maha. Et siin täna juba spekuleeritakse. Olga Ivanovast on saamas järgmine. Narva linnapea, praegune Narva linnapea selles segases olukorras võttis siis kiiresti puhkused 10 päeva siis mõelda, et toimub aru saada. Sellel nii-öelda uuel fraktsiooni ja mis omab täielikku enamust volikogus, on kõik variandid soovi korral seda teha nii jättu, jällegi ma arvan, et läbirääkimised käivad. Ja siis keskne küsimus ikkagi on see, et kas Yana Toomil paleeri korbil, Mihhail Korb ilmaide, Mihhail Stalnuhhini, kas nemad suudavad hääled Riigikogu valimistel Keskerakonna jaoks koju tuua, sest Keskerakond on Ida-Virumaal ju alati arvestanud paari mandaadiga. Potentsiaal seal, näiteks Yana Toomil isikumandaat võtta on väga suur, aga. Peale selle ta jääb keskerakonda. No ma ei näe praegu küll põhjust, et see kaasus võiks Yana Toomi Keskerakonnast viia, sest lõppkokkuvõttes riigikogu valimistele järgnevad alati ka Euroopa Parlamendi valimised ja Yana Toomi suurem eesmärk on ju järgmine kord pääseda taas europarlamenti. Jah, aga ma usun, et need mõtle, mõtted tema peas ringi käivad ja täpselt sellele järeldusele ehk lõpuks jõuabki. Kindlasti Yana Toomi peas käib palju mõtteid ringi. Aga kas savisaarest ka natukene räägime, et Savisaar, kes Kremli ööbikud vaatamas, selle põhjal on paljud inimesed teinud järelduse, et ei ole ta tervisel midagi häda saamas. Sellel nädalal ajalehest lugedes tema endisi abistajaid ihuarst, siis öeldakse, et Savisaar on ikka väga keerulises terviseseisus ja seda kõike siis räägitakse sündmuse taustal, kui siin nädala keskel ringkonnakohus teatas. Kriminaalmenetluse lõpetamine Edgar Savisaare osas tema terviseseisundi tõttu on olnud ennatlik. Kohus saatis kriminaalasja tagasi maakohtule kohtumenetluse jätkamiseks ja siin õigusteadlane Jaan Ginter on jõudnud Postimehele ka öelda, et kohtumenetluse lõpetamine tervisliku seisundi tõttu peaks olema edasi kaevatavaga. Sellest, et ringkonnakohus nii arvab, ei pruugi piisata praegu ringkonnakohtul selle tühistamiseks seadusest otsest alust pole. Seadus ütleb, et neid määrusi, mis kohtud teevad süüdistatava taotluse alusel neid ei saa edasi kaevata. Interi artikli vaata et noh, kõige sellisem nagu kindlam lause kõik muu on, ütleme juristide vaidlus oli see, et ilmselt see kohtunik, kes Savisaare protsessi lõpetas, ei saa jätkata, kuna ta oleks erapoolik ehk kogu protsess peaks hakkama igal juhul otsast peale. Mis tähendab, et aega läheb väga-väga palju ja, ja kui kõik need argumendid, mis puudutavad mõistlikku menetlusaega, saavad ainult ainult tuge juurde. Ja Savisaar on ju algusest peale teadlikult venitamistaktikat kasutanud ja noh, ega nüüd keegi ei arvagi, et Savisaar terve on, aga samas tema ihuarst ja sõber ilmselt tahab tahtes teda aidata, aitab ka tema diagnoosi tõsidust paisutades kaasa sellele, et et Savisaar pääseks kohtumenetlusest, aga üks variant on ju ka see, et seda hakatakse tema selja taga tegema. Sind visati õhku ka sel nädalal. Täitsa huvitav eetiline küsimus, et kui kui Peep Põdder keskes räägib Savisaare mäluhäiretest ja nüüd raskesti vaimsest olukorrast ütleb, et tal on, et andmete edastamiseks olemas patsiendi luba siis, kui adekvaatne see luba saab üldse olla. Seda kõik muidugi eeldusel, et see, mida Põder räägib, vastab ka tõele. Ja minu jaoks tekib küsimus, et kui needsamad inimesed, et kui veel Savisaar oli linnapea, nägid seda kehva terviseseisundit, mis siis ajas muutus üha halvemaks ja halvemaks, et kus nad siis olid ja miks nad siis ka Edgar Savisaarele Edgar Savisaarele ei suutnud siis selgeks teha või teda veenda, et tema tervise huvides oleks avalikust elust tagasi tõmbuda, linna juhtimisest tagasi tõmbuda. Et tagantjärgi kuulda seda, et juba linnapeana ajast nädalapäevi sassi, siis seda on kurb kuulata. Ma ei tea, lausa murettekitav kuulata, kas oled püüdnud Edgar Savisaart veenda, mida ei ole, aga need, kes, kes on temaga kokku puutunud, võivad kinnitada, et ega sellist väga lihtne ei ole. Aga nojah, Savisaare osas jällegi näitab aeg, et Eesti vabariigis kohut mõistab ainult kohus. Ja kui kohtute teemaga jätkata, siis endine kohtunik Leo Kunman on sellel nädalal Postimehele andnud intervjuu ja tema kestev keskne mõte kõlas nii, et prokuratuuri üle puudub järelevalve, et see on üks võimsamaid intervjuusid sellest lõppevast nädalast, et selles intervjuus on väga palju värvikaid taati, aga nüüd on küsimus, kas Kunman on valmis ka nendest sõnadest vastutama ja tõendeid tooma, et kui väita, et mõjutatakse Eesti kohtusüsteemist, tunnistajaid ma ei tea. Mõeldakse välja tõendeid või siis ka, kui öelda, et peaprokurör ei ole aus inimene. Ma tsiteeriks, minu silmis on ta kurjategija, sest tema mulle selle süüdistuse esitas. Ja kogu see muu, mis menetlemise ajal toimus täielikult alusetu, et noh, kaks võimalust, et kas siin on isiklik kibestumine või siis see on väga võimas avaldus. Ühelt asja veel kohtunikuametis olnud inimeselt. No ütleme siis nii, et ta oleks siis võinud suu lahti teha veel ametis olles. Et see ikka kõlab väga sellise isikliku kibestumisena ja sest vastasel korral oleks, oleks vast need uurimistulemused ka kuidagi teisiti lõppenud, et ma ei taha uskuda, et kogu süsteem on mingisuguse ühe kättemaksuaktsiooni teenistuses, nagu ta oma intervjuus mõista andis, siis, et justkui, et teda ja tema perekonda on süstemaatiliselt prokuratuuri poolt taga kiusatud. Ja eesmärk oli siis lihtsalt kättemaksete. Mida arvate, karvane kohtunik ei oleks saanud teha seda avaldust oma oma tööajaliselt, et see oleks automaatselt seadnud kahtluse alla tema erapoolikuse Songi täps erapooletuse. Et see ongi täpselt selline asi, mida sa tahad tulla välja siis kui sa oled vähemalt kohtunikku ametist lahkunud ja tahad kõik hinge pealt ära rääkida ja need süüdistused tegelikult on, on päris tõsised ja, ja, ja kakul ma pole ju ometi vait üksinda, no näiteks noh küll, kes on märksa rohkem asjast huvitatud pool võib-olla kui, kui on kohtunik aga, aga näiteks meil Delfis vandeadvokaat Urmas Simon kirjeldanud ka meetodeid, kuidas mida kasutatakse Eestis õigusemõistmise mõjutamiseks, näitakse näitakse süüdistatavate kiiret ülekuulamist, neile valetamist ilma advokaadi juuresolekuta ja, ja nii edasi, ehk siis noh, mingisugused asjad on, on selgelt selgelt mäda, millele viitab ka muuhulgas ikkagi see, et Eestis on umbes 99 protsenti kohtuasjadest, lõpeb süüdimõistmisega, et seal on umbes 30 korda suurem protsent kui, kui kui on näiteks Ameerika Ühendriikides võib-olla 30 protsendi võrra suurem. Ühesõnaga et meie, meie süsteemid on ka väga erinevate uuringute, jah, aga uurimisorganite töö kvaliteet ei saa olla ka nii palju. Nii palju parem, et seal kõik see viitab, et, et ikkagi nendesse riigi pool võib olla, kus sattudetakse kohtu ette. Väga palju tugevam kui sinu suutlikkus ennast kaitsta. Siin on mitu aspekti, üks kõige olulisem aspekt on see, et kohtuvõimu usaldusväärsus on väärtus iseenesest ja selle usaldusväärsuse säilimise nimel tuleb pingutada. Mis on selle lause tagamõte, on see, et kui kohtusüsteemi usaldada, siis põhimõtet osaliselt on aus ja õiglane kohtupidamine väga võimatu demokraatlikus riigis ja kui sul kartulisaagist mingisugune osa kartulitest on mäda, siis ei saa öelda, et kogu kartulisaak on mäda, et see, mis puudutab siin seda kõrget süüdimõistvat otsust, protsent see on ju läinud niivõrd kõrgeks pärast seda, kui Mei ja õigussüsteemi tuli kokkuleppemenetluse võimalus, et see kiirendab siis menetlusaega, vähendab karistust, süüdi ennast tunnistavad inimesed saavad selle jama kiiremini kaelast ära, kusjuures väga keeruline on hinnata, et kui palju siis inimesi läheb kokkuleppemenetlusele olukorras, kus nad teavad, et tegelikult nad ei ole seda tegu teinud. Seal kus, kus ma jällegi need tõlgendused on alatiivsemati, mida avati sageli ilmadi hallid hallid tsoonid, et kus ta tegelikult kohtu üldmenetluses oleks saavutanud õigeksmõistva otsuse. Aga mis on kõige peamine, et kui siin justiitsministeerium aasta alguses uuris inimeste rahulolu ja just ennekõike siis protsessiosaliste seas, mis puudutas kurör advokaatidega, kohtualuseid endid, siis kohtusüsteemi usaldusväärsus oli seal 80 90 protsendi vahel, mis näitab seda, et see probleem seal 14-l 15-l protsendil on aga, ja kahtlemata selle 14 15 protsendi rahulolematute ka tuleb tegeleda. Aga. See ei ole muidugi institutsiooni, kellel oleks sajaprotsendiline rahulolu. Just ka politseil, rahvusringhäälingul parlamendil ütleme, see usaldusväärsus ja, ja rahulolu on ei ole 100 protsenti. Aga mis puudutab veel võimsaid tsitaate, siis ma arvan, selle leo Kundmani kaasuse võtab võib-olla kõige paremini kokku endine riigikohtu esimees Märt Rask, kes ütleb, et ka Leo Kunman-il on õigus minevikku meenutada. Punkt et ma ei tea, võib-olla selle mõttega. Vaata aga, tegelikult ma tahaks rääkida teises teises punktis, mille ta ta välja tõi, et üks on minevik. Aga teine asi on praegune olevik, ehk siis see, kuidas ta tõi välja prokuröride ja kohtunike kolimine ühte majja, mille, mille kohta väga hästi võttis kokku Igor Gräzin selle, et vaadake, kuidas läks valitsuse mahavõtmine, et Tsahkna ja Ossinovski tegi kolm korda koos suitsu ja oligi valitsus maha võetud, nii-öelda füüsiline lähedus ilmselgelt jällegi mõjutab otsuste kvaliteeti. Viga selles suunas, kes, kes on lähedal. Ja seda enam, et, et superministeeriumi puhul just see lähedus oli see oluline argument, et siis sünnib sünergiat minu jaoks, see oli ka olulisem selles intervjuus. Kahtlemata võistlevas kohtumenetluses on oluline see, et erinevatel osapooltel oleks kohtule võrdne ligipääs ja praegune seadusandja tahe on see, et kohtuprotsessi peetakse kohtusaalis. Kus siis menetlusosalised on korra ühe korraga koos, kõik saavad aru, millest jutt käib või siis vähemasti neil on võimalus aru saada. Aga tegelikult eesti õigusemõistmise ajaloos on olnud ka juhtumeid, kus näiteks rööv püügilt kalastamisröövidega, et on korraga ühest paadist tabatud üks endine kohtunik ja üks endine advokaat ja et öelda, et selles paadis pidanuks olema ka prokurör. Võib-olla see on ka. Kuna ei ole seda küll, aga üks on ikkagi nii-öelda era eralõbu Bridada pidada röövpüüki koos ja teine on teine, on institutsionaalne lähenemine, et huvide konflikt on niivõrd ilmselge, et kuidas üldse tulid pähe panna kohtunikud, prokurörid ühte majja, see viitab minu tehaksegi natukene pahale tahtele. Isegi kui seal ei ole mingit tegelikku kokkupuudet keelatud kokkupuudet, siis oluline on ka see näivus, ehk et mul peab kodanikuna olema hing rahul, et, et seal mingisuguseid salasobinguid ei tehta. Jah, paraku Eesti on nii väike, et lõppkokkuvõttes menetlusosalised võivad kohtuda ka pärast istungit kaubamajas või kohtumaja puhvetis ja võta sa nüüd kinni, millest nad räägivad, kas räägivad ilusast ilmast ühes laulmise, lähenevast kontserdist olude parandamisest või kohtuprotsessist või siis hoopis kellakeeramisest, millest me ei jõudnudki täna rääkida, aga Euroopa Liidu asjade komisjon Riigikogus arvas, et Eesti tulevikus peaks jääma hoopiski suveajale. Kui valitsus ei suutnud valida kolme või kahe variandi vahel, et kas siis vööndiaega või suveaeg aga hakkab üha rohkem tunduma selle kellakeeramise kaasusega seoses, et kõik jätkub endistviisi, sest kui meie põhjanaabrid soomlased tahavad jääda vööndiaega püsivalt ja meie tahaks jääda suveaega, siis ja samas arvestada ka soovi, et Soomel ja Eestil peab olema üks ja sama aeg, siis kellaaeg, siis. Mis küll Moskva ajal? Aga aga see kõik lähtub eeldusest, et Euroopa liit tervikuna valmis seda kellakeeramist lõpetena. Ma kahtlen selles sügavalt. Jah, kui kokku ei suuda vaata ühes ajavööndis leppida, siis ma arvan, pigem valitakse või jätkatakse selle kellakeeramisega, aga Merli, Merilin Pärli, Krister Paris, Mirko ojakivi tänaseks lõpetavad ja järgmisel nädalal siin rahvateenrite stuudios juba Taavi Eilat, Urmet Kook, Neeme Korv, kena taasiseseisvuse päeva või iseseisvuse taastamise päeva teile.