Vikerraadio. Tere, head raadiokuulajad, käes on tarkusepäev, esimene september, aga ometi ei või kindlakäeliselt väita, et kõik kooliealised sammuvad täna kooli poole, sest puhkepäevale langev kooli alguspäev on löönud tavapärane graafiku sassi, on paiku Eestimaal, kus lapsed täna juba koolis ära käinud, klassikaaslasi tervitanud ja õpikutki kätte saanud, aga on paiku, kus kooli poolt anti veel üks hingetõmbepäev, kus koolilapsed saavad veel nautida viimast suve hetke ma ei tea, süüa ploome või meenutada lõppevat suve. Meie siin raadiomaja seitsmendal korrusel avaaktust pidama ei hakka, sellest rahva teenrid on kestnud katkematult terve suve ja jätkub nii sügisel, talvel kui ka kevadel. Nagu ikka, oleme stuudios kolmekesi. Täna on teie kuuldekaugusel Peeter Helme, Eesti Rahvusring häälingust. Tere, Sulev Vedler Eesti ekspressist. Tere ja mina olen Taavi Eilat, samuti Eesti rahvusringhäälingust. Nagu ikka, räägime selle nädala põletavatest teemadest ning see, mis täna jutuks tuleb, on järgmine. Kõneleme sellest, kuidas noortekambad on väidetavalt Tallinna vallutamas, kuidas poliitikud seepeale patrullima asusid? Räägime Eesti poliitilisest olukorrast ehk sellest, kuidas Reformierakonna ja Kaja Kallase uue tulemise sära hakkab juskui vaibuma. Ja kuidas heitlus Keskerakonna ja Jüri Ratasega läheb, ehk siis reformile erakonna ja Keskerakonna selline suur duell. Räägime ühest uudisest, kuidas üks tuntud pikaajaline saega ther pidi oma uksed sulgema ja osaliselt seepärast, et lihtsalt töötajaid ei ole võtta. See juhatab meid suurema teema juurde, milleks on tööjõupuudus Eestis veel räägime Venemaa propagandast Eestis ja tarkusepäeva puhul on hea hea meel võtta arutelu alla ka põhikooli eksamite kaotamise teema. Mis on Mailis Repsi ideest kasvanud, nüüd siis ja Sulevi näpp juba püsti, enne kui teemade tutvustus jõuab lõppeda. Mailis Repsi, täiskasvanud haridusministeeriumi selliseks soosinguks, palun, ma tahtsin lisada. Mõnedes koolides on juba õppetööga alanud, muuseas näiteks meie Ekspressis kirjutasime Tartu erakoolist vahvast koolist, kus avaaktus oli juba selle nädala esmaspäeval, nii et seal käib juba nädal aega õpetaja mõnedes kõrgkoolides. Aga head kolleegid, ma mõtlesingi, et enne kui läheme nende sisuliste teemade juurde äkki on teil mõni meenutus esimesest septembrist, ajast, kui te ise läksite veel sinna õppima, et kunas see küll võis olla ja ja kas oli selline hirm ja ärevus ka sees seoses koolipinki minek, kui ka ja, ja mis võiks olla üldse selline noh, soovitused, kuidas sellest ärevast vaheldusrikast suvevaheajast ümber lülituda õppimislainele. Ma olen ikkagi kogu oma teadliku elu tegelenud aktiivselt sellega, et püüda unustada seda kõike. Nüüd sa tuletad meelde, nii et ainuke soovitus, mis mul on, on ikkagi see igavene tarkus, et kõik saab mööda. Tallinn, 1977. aastal seitsme aastane ja mul puudus igasugune ärevus kooli minnes, sellepärast et ma olin sama aastaga kevadel käinud mõned nädalad koolis. Mulle anti võimalus, et ma saaksin esimese klassi lõpetada siis kuigi ma käisin tunduvalt vähem koolis. Aga mingil hetkel ma leidsin, et ei viitsi seda teha ja pealegi me oleks pidanud siis oma vanema õega käima täpselt samas klassis ja ma leidsin hulga mõnusam oleks käia omaette klassis, nii et ma võtsin selle vabaduse, ütlesin emal-isal, et ma tahaksin siiski minna sügisel esimesse klassi hakkas kõik uuesti pihta. Mulle endale tuleb selline ärevus esimese septembriga meelde võib-olla neli-viis aastat tagasi, kui see oli hetk, kus ma lühidalt ja väikeses koormuses andsin ühes gümnaasiumis tunde ise ja esimene september siis kooli kogu aeg ka õpetajatel ja ja just see, kui sa ei ole siis varem seda teinud, siis on selline teatav ärevus küll, et, aga noh, mida, mida sealt ikkagi nagu meelde jätta. Ja ilmselt see kehtib ka õppimise puhul, et kui taustatöö on tehtud ja olete nii-öelda tükid ära õppinud ka õpetajana, siis siis on selline kindlus selles klassitunnis ilmselt olemas ja, ja samamoodi ka õpilastele, et kui sa lähed iki õppinuna klassi, siis on ilmselt kindlam tunne, kui mitte õppinuna kodutööde mõistes nõustuda. Kuidas on võimalik mitte nõustuda? Selge, aga kooliaasta alguse võib viia siis selleni, et linnapildis jääb vähemaks ka seda, mille pärast viimastel nädalatel on palju poleemikat olnud. Ehk noorte kogunemised erinevates paikades, parkides kohtades üle Tallinna, aga tegelikult ju üle Eesti, et ega me teame, oled, kogunevad üle Eesti ja saavad kokku ja iseenesest on ju väga tore see nädal muutusse teema küllaltki selliseks hüsteeriliseks, kui Eesti Päevaleht avaldas nädala alguses loo kambas, kes koguneb Tallinna vanalinna külje all olevas Kanuti pargis. Ja seal toodi välja siis erinevaid videosid, kus noored 11 peksavad sikutavad juustest ja nii edasi teema sai väga tugeva avalikku reaktsiooni. Parki pandi turvamehed, seal käisid patrullimas siseminister, justiitsminister ja peaminister, rääkimata siis Tallinna linnavõimust. Ja koos käis ka ümarlaud, kus teemat arutati. Ja ma ei tea, ma tahaks selle teema võib-olla lüüa sellisesse kolme alateemasse, et tegelikult rääkida probleemist endast, nendest noortest siis rääkida poliitilisest teatrist ja siis rääkida natukene ka võib-olla meedia vastutusest, et kui esmalt rääkida sellest, mida me seal videotes näha saime, siis need on suhteliselt jõhkrad peksmised kus siis väiksemaid grupi nooremaid grupi liikmeid alandatakse. Vahepeal ka suvalisi möödujaid pekstakse. Ma ei tea, kas ma olen küüniline või paksu nahaga, aga aga nii kurb kui see ei ole, see on ju alati olnud, et ma ei tea. 10 aastat tagasi oli see ilmselt samamoodi 20 aastat tagasi. On olnud küll jah, et eks koolikirjanduses Klale juba aastakümneid olnud sellised kohustusliku kirjanduse osadega Pal-tänava poisid kärbeste jumal, et selline poistekambad, peksmine, vägivaldne käitumine, kambavaim, seal ei ole mitte midagi uut. See on aastasadu aastatuhandeid olnud inimeste sees. Lihtsalt tänapäeval, mis on muutunud, on see, et sotsiaalmeedia võimaldab videosid jagada, ta võimaldab kiiresti inimesi mobiliseerida, kokku kutsuda. Tegelikult kas siin ei ole ju mitte midagi uut? Ka varem on neid jagatud lihtsalt ühel hetkel nad sattusid meedia tähelepanu alla ja ei olnud see Päevaleht ka esimene minu meelest pealtnägija, kus sa oled ise ametis, teie olete neid näidanud, õhtuleht kirjutas sellel suvel, Ekspress kirjutas minu meelest väga hea loo. Ühest poisist, kes on kamba liider, ütles, et ta tahaks lõpuks, tead isegi, mis tunne on inimest tappa. Vaat väga vastikud asjad. Praegu see lihtsalt teema tõusis õhku. See on üks kummaline teema jah, et selles mõttes, Taavi, ma arvan, et me ei saa seda nii-öelda lahutada mingiteks eraldiseisvateks juppideks. Meedia, vastutus, poliitiline, riigikogu, valimiskampaania, kõik kõik need asjad käivad siin ikkagi kokku ja ja ma läheksin isegi Sulev sinust selles mõttes ikka veel kaugemale, et mitte ainult ei ole nüüd tänapäeval lihtne selliseid videosid jagada, vaid ma ütleksin, et reaalsus on see, millest ajakirjandusuudise teeb. Ehk siis see on minu jaoks sellepärast, sest kummaline teema, et ega tegelikult ei tea ja ma julgen väita, et ega keegi tegelikult ka mitte ainult mina ei tea, vaid ma arvan, et keegi tegeleks. Ma ei tea, kas me räägime reaalselt väga suurest probleemist või räägime ühest kummalisel kombel meedia fookusesse sattunud nähtusest, mis niikuinii kogu aeg olemas on, täitsa hea oleks, aga noh, on mingid asjad, mis on, isegi kui nad halvad on. Ja, ja sellepärast ma oleksin hästi ettevaatlik just hinnangute andmisel, et võimatu on aru saada, kui suur see probleem päriselt on ja kui suureks selle meedia on puhunud ja, ja siin ongi naljakas see, et nüüd, kus ma sellest ise räägime, siis me ju tegelikult ka mingis mõttes puhume seda omakorda suuremaks, aga midagi ei ole parata, et nii, nii veidras maailmas me elamegi, kus tegelikkus on see, mis on ajakirjanduses, mitte see, mida me iga päev tänaval näeme. Noh, mina olen ka paar korda kohanud, viska ühte nendes kampades, kellest räägitakse balti jaama juures pargis karjumas ja räime, Heiko käitumas, tõsine, kakelnud seal omavahel ega tülitanud ka ühtegi möödakäijatega, noh lihtsalt oli näha midagi imelikku toimub. Aga ma vaatasin statistikat, et see on ka ju selline hea asi ja, ja eksminister Anvelt ütles ka, et alaealiste kuritegevus ei ole kasvanud. Vaatasin üle, politsei tuvastas eelmisel aastal 563 alaealist kahtlustatavat. Aasta varem olen 541, näiteks kolm aastat tagasi 827, põhimõtteliselt nagu alaealiste kuritegevus selle järgi on justkui natuke kahanenud. Tegelikult isegi päris jõudsalt, viimasel paaril aastal on ta samale tasemele, kui sealt edasi vaadata siis nad sooritasid 1022 kuritegu. Ehkki noh, et ütleme peaaegu 600 kohta, siis natuke üle 1000 kuriteo. Ehk üks inimene teeb siis poolteist kuritegu keskmiselt omakorda kui siit edasi vaadata, kui palju neist on siis sellised kehalised väärkohtlemises, siis on allapoole ja need on kahanenud. Aga mis on kasvanud, selgub, et see on avaliku korra raske rikkumine. Et kui vaadata statistikat, siis neli aastat tagasi oli selliseid juhtumeid 27, kolm aastat tagasi 42, kaks aastat tagasi, 86, eelmisel aastal juba 115, ehk seal nagu see näitab nagu selgelt, et on kasvav trend. Aga teistpidi võib-olla varem nii lihtsalt ei registreeritud, nii palju, kust mina seda tean? Perevägivallaga oli samamoodi, ühel hetkel toimus Eestis meeletu plahvatus, aga häda oli selles, et varem lihtsalt sellega ei tegeletud. Et probleemi ulatust, nagu Peeter Eek ütleb, on väga raske tuvastada. Ja ma tulen korra tagasi selle sotsiaalmeediafenomeni juurde, et seal see tänapäeva ja probleemi juures on ju see, et power saab justkui mitmel korral karistada, et ühe korra on see, kui ta saab siis peksa või mis iganes alandus talle tehakse ja teine on siis see, kui, kui seda näevad temal lähedased, selles ma ei tea Facebooki grupis või kuskil mujal kogukonnas, et me võime küll noh, nii-öelda suures ajakirjanduses nende videote uduseks teha ja mittenäidatud, aga sõbrad-tuttavad, need teavad ikkagi, kes, kes seal selle ohvrist rollis siis tol hetkel on. Noh, see kehtib kõige kohta siin tänapäeva ühiskonnas on ju ka tuntud näiteid sellest, kuidas, et rohkem või vähem tuntud kriminaalid, kes katsuvad avalikus elus puhtalt lehelt alustada, on tahtnud enda Google'i ajalugu kustutada ja on seda ka teinud, et see on üks selline tänapäeva nuhtlus, millega tuleb elada ükskõik mida me teeme või ka mille me tegemata jätame, sellest on jälg järel. Jah, nad vahetavad ka nimesid varem, näiteks veebiaasta eelsel ajal tuleb mulle meelde, kirjutasin ühes poistega pisikeste poistekambast, kes kiusas väga tugevalt ühte teist pisikest poissi. Ma ei nimetanud missa. Mis külasse lugu juhtus? Pärast ilmumist ma sain 304-st eesti erinevast osast kirja, et kuulge, mis sa kirjutad siin meiegi, las toimuvast. Aga sellest külast, kus tegelikult juhtus, sealt ei tulnud sellist reaktsiooni. Et mõnikord on ka selline pisike külaühiskond, saab aru, et see on meie saladus küll. Las ta siis jääb meie sekka. On selliseid asju, tänapäeval on muidugi raskem. Nojah, ja muidugi noh, tegelikult siit vist ikkagi paratamatult jõuamegi selleni. Ta oli ilmselt üks, mitte ainuke, aga üks põhjus, miks see nii suureks on puhutud, on ikkagi lähenevad riigikogu valimised, mis lubavad poliitikutel ennast mitte Cluba kohustavad poliitikutel ennast avalikult ja võiks öelda agressiivselt eksponeerida. Ja ma ka mõtlesin, et kas, kas Jüri ratas peaministrina, kas tal oli nagu mõtet sinna Kanuti aeda minna tundub ju üle reageerima täiesti. Aga teistpidi, kui ta sinna ei oleks läinud, siis oleks olnud ka kindlasti inimesi, kes oleksid öelnud. Kuule, mis peaminister tal, see kõik räägivad sellest, et ema ei tee sellest üldse välja. Tema saaks peksa igatpidi. Nõus see paneb tegelikult tõesti ka vabariigi valitsuse liikmed väga ebamugavasse olukorda, isegi kui need ei tahaks nii-öelda meediatsirkust teha, kui sellist sõna kasutada, siis ehitaks neile ka seda, et, et siin ei ole kindlasti mugavaid ega meeldivaid valikuid. See omakorda viib selleni, et tegelikult on olemas üks ebameeldiv valik, millest ei ole väga palju räägitud, et nimelt ikkagi see, millest oli ju vahetult enne seda Kanute juhtumit juttu, et meil on ilmselgelt liiga vähe politseinikke ja liiga vähe politseinikke linnapildis. Ja sellest oli juttu näiteks ka seoses liikluskuritegudega. Inimesed käituvad liikluses nagu nad käituvad sellepärast, et on karistamatuse tunne, kuna ei ole sellist politsei kohalolu. Selles poliitilises aspektis ma tooksin välja selle, et eks seal natuke tekkis ka konflikt, et ma saan aru, et justiitsminister oli see, kes soovis seda patrullimine tegema siseminister vastutavana noh mingil määral pidi kaasa minema ja peaminister siis juhuslikult jalutas seal justkui vastu, et et noh, et kui teised lähevad, et kuidas mina ei lähe, kui me oleme ka vastutavad, kuigi noh, mulle endale tundub, et see oli nüüd tase, kus oleks piisanud ikkagi linnavõimu nii-öelda näitamisest. Et oleks Taavi Aas koos abilinnapeadega seal rullinud, tuli see allu selles mõttes nagu otseselt linnavõimul, kui me ei räägi nüüd munitsipaalpolitseist, kes saab ka muidugi inimesi alati korrale kutsuda. Peetri jutt on jumalast õige, noh, et kui sa käid Brüsselis või Strasbourgis ringi, siis sa näed seal kautomaatoreid rahulikult jalutamas tänaval sellepärast et seal ongi terrorioht olemas. Aga kui sa läksid Tallinna tänavatel ka rohkem politseinikke, siis ilmselt oleks nagu asi ka parem. No siis nad liiguvad teise kohta, et noh, kui me vaatame sedasama parki praegu, siis juhtusin sealt ise mööda minema, üks päev, seitse turvamees tühjas pargis jalutamas, et siis tuleks jaotada neid ikkagi ju üle üle linna, et kui me räägime kuskil Lasnamäe taganurgas nad kogunevad, siis tuleks politsei panna sinna ka püsti. Loomulikult. Kuidas klassika, kuidas käib klassikaliselt selline võitlus kuritegevuse aasta, me teame ju Ameerikas selliseid näiteid, et võetakse üks auto siin mahajäetud auto, lüüakse aknast sisse politseiniku passima, kes esimesena autost autot läheb, rüüstama, võetakse kinni, siis võetakse järgnestatakse. Kolmas, neljas, eks seepärast, et no mis asja neil sinna minna ja siis hakkab nagu sõnum kohale jõudma ja lõpuks vähenevad ka raskemad kuriteod. Aga muidugi, mulle tundub, et märkamatult me vist oleme libisenud ühe teise täna saates ees oleva teemani, milleks on tööjõupuudus Eestis. Aga veel üks probleem on minu meelest ketastamine see, mida kolleeg Mikk Salu kirjutas, et nad Lasnamäel asuv Raadiku elurajoon on ikkagi tihti sotsiaalprobleemide lahendamiseks aga paraku on juhtunud niimoodi, et on neid uusi probleeme juurde tootnud, et, et sealsed elanikud rääkisid, katnud jah, mis neile meeldivad. Majad, mis neile ei meeldi, on inimesed, eriti agressiivselt käituvad kitud noored inimesed. Juhtusin hiljaaegu vaatama täitsa juhuslikult Ühte Vikipeedia artiklit sant lüüsist sellel tore pilt sellisest väikesest Lasnamäest, mis ehitati viiekümnendatel aastatel sinna. Selle arhitektiks oli minu Ruja massaki sama mees, kes tegi New Yorgi maailma kaubanduskeskuse tornid. Hästi kuulus mees. Tehti ta valmis, sinna kolis ka päris hulgaliselt elanike ja siis paarkümmend aastat tagasi tõmmati kogu see rajoon lihtsalt maha, lasti õhku sellepärast, et sinna sinna sellest kujunes välja kuritegevuse pesa ja lihtsalt seda ei suudetud kuidagi muidu ära lahendada, kui füüsiliselt. Aga nii ongi ja selles mõttes on hämmastav, kuidas meil siin Eestis korratakse neid vigu, mille õppetunnid on Läänes juba viimased 40 50 60 aastat olemas 50.-test. Alates, mil hakati neid selliseid kõrgete hoonetega elurajoone rajama ja mil tekkisid sellised anonüümsed sootsiumit, on need probleemid tegelikult teada ja neid ongi lahendatud täpselt nii, nagu sa praegu kirjeldasid, või ma tean, et Saksamaal on tehtud üks kulukam ettevõtmine, kus on majadel korruseid maha võetud sotsiaalprobleeme vähendanud. Seal arutati sama asja, aga see probleem on siis selles, et nad on sotsiaalselt sarnase taustaga, kogunevad seal, sellepärast tekivad need noortepundid sinna kohta just et et noh, ühe vanusegrupi liikmed ja, ja, ja sellest tulevad nüüd sarnane sotsiaalne taust ja mis on nüüd pättusi seal tegema hakkavad ja miks nad ei tee neid teiste suurte majade vahel mõnes teises linnaosas ei ole väga palju koos, eksju, osaliselt on sama sotsiaalne taust. Ma ei oska kõiki neid põhjusi, et üks päev selle nädala jooksul siin, kuna see teema aktuaalseks sain, võtsin, tegin jooksuringiga ise sinnasamasse Raadiku linnaosasse tõesti et vaadata, mis seal toimus, küll parasjagu just oli politsei ja tuletõrje kohale, aga see oli mingil teisel põhjusel mitte seoses nende kampadega ja, ja, ja iseenesest need majad on väga ilusatesse keskkond, mis siin on loodud, seal on ilusad lastele mängimiseks pargid, rulapark ja mida need noored peaks tegema, kui nad ei lähe nendesse parkides just sinna peavadki ju minema, aga noh, see, mida nad seal pargis teevad, siis on, on see küsimus ja miks nad neid asju teevad. Siin tuleb, see on nüüd me jõuame juba sellisel hästi ebamugavale territooriumile, kus tulevad lõppude lõpuks mängu ikkagi ka rahvuslike keeleline taust, eks vanemate sissetulekud, vanemate integreeritus Eesti ühiskonda, noh lõpuks noh, see on selline. Madalsoo, kuhu jõuame selle teema puhul me ei saa rääkida, ainult et ma ei tea, vene keelt kõnelevad noored, neid teevad, see ei ole ju nii, et samamoodi mustamäel eesti eesti keelt. Ütles, et see on kindlasti üks tegur, mida ei saa arvestamata. See on, see on üks põhjusimuses siiski kodune kasvatus hakkab, sellest hakkab kõik pihta, et Sangid küll lapse aga sai kasvatada, kui sa paned talle nutitelefoni kätte tahvelarvuti, siis mina ei tea näiteks, mis selles põlvkonnas saama hakkab. Et need on ainult 10 aastat vanad leiutised, eks, et noh, et need lapsed on minu meelest ise kasvanud, vähemalt osa neist, kuhu see välja jõuab, see on täiesti suur tundma. Aga see olengi ju selle teema kõige olulisem aspekt, et kuidas teha nii, et noored sinna jõuaks, et kuidas noh, kasvõi ma ise. Kui kellelgi seda vastust teaks, siis võiks talle kõik Nobeli auhinnad. Oled sa ka ise poolteist aastat tagasi sellel samal teemal lugu tehes ja lapsevanem istub sul diivani peal ja räägib ka poisid olid teinud, peksnud ja mida kõike veel. Ja räägibki, et kust ma abi saan, et kus kohas on see abi, et ma pöördun ühe asutuse poole ühte programmi, öeldakse mõlemine, sealt ei tule mitte midagi omavahel need programmid ega politsei koostööd ei tee. Et jookse mitme seal heinakuhja vahet ja kus sa siis hüppad või mis sa teed, et aga et mind ei ole kunagi mingisse programmi saadetud kuidagi ema isa suutsid mind ise ära kasvatada, minu meelest see nagu kõige olulisem, et pere siis peaksid olema pere sees, peaksid suhteliselt algusest saadik olema täitsa normaalselt paigas. Aga kui sul ongi ema, narkomaan, isa, narkomaan, vanaemal, narkomaan, lapsevanemana, Marko Männik, kellest me räägime, et kas või seesama kes istub seal diivanil ja ütleb, et, et ta ei saa kuskilt abi, tal on täiesti terve ja normaalne pere. No ei ole terve, normaalne perega üks nendest ei ole üldse terve, normaalne, ta on ikka väga viltune pere, minu meelest. Ega siin mingeid lihtsaid lahendusi ei olegi muidugi, ja siis ma olen vaikselt selle peale mõelnud, et Ok, parandame noorsootööd, parandame neid programme ja samal ajal me tahame teha riigireformi, mis ütleb, et natuke igalt poolt võiks kärpida neid inimesi, kes kes siis tegeleksid nende lastega, et tegelikult praegu oleks see koht, kus näiteks riigireformi sihtasutus võiks teha, suu lahti öelda, et kuidas siis seda osa reformida kuidas vähemate inimestega rohkematele inimestele veel paremat teenust anda. Ja mida selles mõttes politseist ma saan aru, et nemad nende seisukohta on tegelikult? Noh, et kohati on see olukord skisofreeniline, et poolteist aastat tagasi öeldi, et me ei tohi kedagi noortest vangi panna, me peame tegelema nende programmide asjadega ja nüüd, kus see teema tuli uuesti lauale, nüüd hõigutakse, et kõik tuleb justkui vangi panna, kes selliseid pättusi teevad politsei jaoks oleks, siis on kindlasti kõige lihtsam lahendus, et me võtame kinni, paneme vangi, prokuratuur, menetleb heina ega vangi, paneb ikkagi Eesti vabariigis kohus. Et kohus on meil täitsa sõltumatu või me peame sellega arvestama. Muidugi saab alati ajada asjad nagu raha kaela, et raha on vähe. Nad varem käisid lapsed, eks malevates nad käisid pioneerilaagrites, nad olid suvel, leidsid rakendust, nad ei tulnud kesklinna niimoodi karjuma. Aga pärast kool ikkagi on tegelikult neil kõigil aega, isegi kui raha nagu oleks rohkem see ei garanteeri seda, et noored kõik sinna lähevad, mingi osa kuritegevust on alati olemas olnud ja ka jääb. Ja kindlasti jääb ja, ja ma arvan, et sellest lähtuvalt võime me öelda, et et kui natukene sellel nädalal ikkagi mulje, et asi on käest ära, siis nii see ikkagi ju Tallinnas praegu ei ole. Kindlasti. Aga räägime edasi Eesti poliitilisest olukorrast, natukene enam kui pool aastat enne valimisi on hea seda teha, sest on siin erinevaid populaarsusküsitlus uuringuid avaldatud ja ja kui ERR-i tellitud uuring tõi välja siis parteide hetkeseisu, siis Päevaleht avaldas uuringu, mis näitab peaministrikandidaatide sellist vastasseisu ja ja praegusel hetkel on olukord igatahes selline, et Kaja Kallas ja tema juhitud reformierakond on pärast sellist mõnusat suvist edu andmas edu käest ära ja, ja Keskerakond ja Jüri Ratas on nagu kõige eelistatum partei ja peaministrikandidaat, et esmalt tõesti ehk rääkida just sellest, et miks siis Kaja Kallase selline värske kuvand on nagu vähenema hakanud. Äkki peaks siiski alustama Jüri Ratasest ja nimelt lihtsalt sellise repliigiga, et mis tal viga olla, populaarne peaminister kui selja taga on ilus ja vähemalt Eesti sisepoliitilises mõttes üsna rahulik suvi, kus tema valitsus suurt miski niimoodi raputanud ei ole, et sa tema populaarsusele mõjuks, nii et ta on suutnud. Ta asjaliku, rahuliku mulje on võtnud just sellised hoiakud, mida valdav enamus Eesti ühiskonnast ootab. Pean näiteks silmas seda Keskerakonna Narva juhtumit. Ja selge on see, et see kasvatab või vähemalt hoiab tema populaarsust. Lisaks sellele seal valitsusparteisid vaadates siis mingi jama on olnud sotside seas, kes vahetasid ministrit jamad Isamaa seas, kes on ikkagi väikese populaarsusega maadlemas Keskerakonnal, sellel suvel selliseid asju lihtsalt ei ole olnud. Aga kui nüüd vaadata Reformierakonna Kaja Kallas, siis minu meelest tema positsioon läheb üha paremaks paremaks selles mõttes, et kui sa lähed nagu meeletult suure eduga valimistele samuti laisaks. Aga kas seal on, nagu sellel pinge all siis hakkab nagu sinu enda inimesi mobiliseerimata, mis juhtunud on nagu ja jalad lõuaga, tööd tuleb tegema hakata. Ja see tegelikult annab, Talle on minu meelest nagu vunki juurde, et nad, inimesed ärkavad järsku ülesse olles mõne reformierakondlasega rääkinud, siis seda rääkisid nad juba, ma ei tea aprillis, et tegelikult oleks hea, kui see protsent natukene kukuks, sest muidu ongi olukord, kus kus sa lähed, langustrendis valimistele, aga et kui sa praegu kukud ära, siis on hea hakata siit vaiksetel jälle tõusma tänu oma tööle, mida nad siis tõesti tegema hakkavad, aga, aga mis minu meelest natukene Reformierakonna või Kaja Kallase juhitud reformierakonna hädaga näib olevat, et ta ei ole selline Rahvapartei Rahvapartei võib-olla siis selles mõttes mida, mida nagu Andrus Ansip siis edendas, konkureerides Keskerakonna Edgar Savisaare juhtimisel siis Keskerakonnaga ja ja, ja et rahva, et ta räägib oma majandusprogrammist. Aga see jääb kohati nagu inimestele võib-olla arusaamatuks, et kui sa ütled ikkagi, et ma annan pensionäridele 100 eurot, siis sellest saavad inimesed aru. Ma annan, annan. Ma ei tea tudengitele nii palju raha, siis, siis see on selline nii-öelda lihtsamini arusaadav, et pikemalt neid liberaalse majandusnägemuse selgitamine, et see ongi keeruline ja, ja see on tegelikult nagu ühiskonnas natuke nagu probleem ka, et me tahame, et debatt oleks sisukas, me räägiks maailmavaatest, ma räägiks sellisest, et millist ühiskonda me tahame, aga teisalt valija kipub ikkagi vist otsustama selle järgi, et kes Praha lubab. Ja kui ma nüüd õieti aru sain, siis reformi ära Rannas oli idee muutuda rohkem sotsiaalsemaks ja selleks toodiga Ameerikast mingi uuringufirma, kes siis uurisid, mida inimesed arvavad sellest plaanist, kui sa näiteks tervishoidu ja sotsiaalsüsteemi ringi teha, mis, mis pidi nagu Reformierakonda tegema, inimnäolisemaks aga selgus, et potentsiaalsed valijad tahavad saada just sellist Reformierakonda nagu Andrus Ansipi Siim Kallase ajal, kes oleks rohkem parempoolne, nii et see plaan tõmmati seal lihtsalt maha, kuna see istu valijatele. Aga samal ajal, et seda ei saa ka väita, et Reformierakond kohtad radikaalset parempoolne praegune reformierakond võrreldes Siim Kallase ajaga, need on ikka kaks väga erinevat asja, ikka väga vasakpoolne. Aga ma arvan, et üks asi, mida ei tohi kindlasti ära unustada ja olen minagi reformierakondlastega rääkinud ja seda uurinud ja nad ei ole veel selgeid vastuseid andnud, aga see on siiski sellest jutust välja tulnud. Et tegelikult nende valimiskampaania ei ole ju veel alanud ja see on neist väga tark. Kui tuua paralleel näiteks möödunud aastaste saksa valimistega, kus ju aastavahetusel toodi Brüsselist sotsiaaldemokraate juhtima Martin Schultz, kes osutus ühe hetkega kohutavalt populaarseks ja sisse populaarsus lihtsalt sulas nagu kevadine lumi siis selles mõttes on Reformierakond käitunud ju see nii ettevaatlikult, nad ei ole Kaja Kallast väga palju eksponeerinud. Nad ei ole mingisuguseid erilisi suuri asju tõesti teinud. Ja ma arvan, et see on selles mõttes mõistlik, et valimisteni on veel väga palju aega, ei maksa kampaaniat liiga vara alustada. Ja kampaania ei ole seal alanud, mis seal mure on, küll see nüüd. Kas Kaja Kallas on oma meeskonna üldse tööle saanud, aga ta ei ole ka veel selles mõttes täitsa nagu Tallinnasse kolinud vist esmaspäeval viimast korda Brüsselisse, siis alles paneb ameti maha, kolib sinna Tõnismäele pidevale tööle ja ikkagi mõnda aega vist on juba seal olnud ja aga siis ta pühendub nüüd ütleme täielikult, eks noh, suvepuhkusele ka Brüsselis. Ja nüüd järgmine küsimus on see raha asi, et see rahapuudus ikkagi kummitamis seda partiid seniajani. Aga Kallas on ise öelnud, et seda ärge minu käest küsige, see on peasekretär Kert Valdaru teema ja tema peab sellele vastuseid andma. Nojah, aga ühel hetkel muutub see ka ikkagi pealiku mureks. Aga arvestades, et see partei on nagu siiamaani võimekas olnud raha kogumisel, siis ei tohiks olla probleem, et et seal tekib rahapuudus. See teema, et kas meeskonnad tööle saanud, et ma ei tea, mulle tundub, et nad on kas see on tahtlik või mitte, aga et nad on kuidagi Kaja Kallas nagu treeninud natukene kurjemaks, et vaadata seda viimase aja selliseid esinemisi erinevates, siis ma ei tea väitlustes või, või lihtsalt intervjuudes siis ta kuidagi ta on kurjemini konkurentide suhtes, aga mis mind võib-olla rohkem häirib isegi, et on intervjueerijate suhtes nagu nagu üllatunud, et küsitakse selliseid kurje küsimusi, et noh, see võib tulla ka natukene sellest, et tööd on palju ja tihe ja et kaua sa jõuad ikka ühte asja korrutada, aga paraku poliitiku töö vist ikkagi on, et pead korrutama. Ja noh, võrreldes Euroopa saadiku, Europarlamendi saadiku tööga siis tõesti, et seal sealse selgitamine käib natukene teistmoodi kui siin Eesti kohalikul tasandil need poliitheitlused on ja, ja ka ajakirjanikud küsivad võib-olla natukene õelamalt isegi võib vist öelda, et, et ma ei tea, mulle tundub, et natukene sellist jääkuninganna hõngu on, et aga peaks olema võib-olla rohkem selline rahvamees rahvanaine. Minu meelest rõhutad liiga palju seda, seda mingisuguse rahvalikkuse puudumist Reformierakonna hulgas, sest et veel kord, kui sa ise alustasid sellega, et millised on reitingud reformierakonnal, on rahva hulgast lai toetus olemas. Jah, nad ei ole kõige populaarsemad, igal pool, aga tegelikult Ta on meil lai toetus ja kui vaadata ERR-i kodulehelt seda, kuidas need uuemad küsitluse andmed on lahti võetud Eesti piirkondade hariduse sissetuleku kõige selle kaupa, siis igal pool on näha, et Reformierakond ju on väga kõrgel kohal. Et ma arvan, et see ei ei vasta lihtsalt tõele, et nad ei ole kuidagi näoga rahva poole, ei ole piisavalt rahvalikud ja ja ma arvan, et ühe opositsioonierakonna esimehele ei tee natukene kurjust üldse paha. Ma ei oska seda kurjuseks kuidagi nimetada, ta lihtsalt lihtsalt kui küsitakse, siis vastan niimoodi, noh, et sa ei saa nagu öelda valitsust taevani kiitena. See ei ole tema roll. Aga mis sellelt reitingutest veel tagantpoolt, ma ei tea, kas vabaerakonnast üldse tahame enam rääkida, et kaks protsenti toetust heitlused käivad, see nädal oli küll töörahu, mis tähendab seda, et isekeskis saadi kokku ja ja asju arutati, mõned juhatuse liikmed vist lahkusid? Mitte küll erakonnast, aga juhatusest ja, ja nüüd minnakse siis uute juhi valimisteni, et see vist on ikkagi, et võib-olla oleks kõige vabam see vabadus ära lõpetada või? Minu meelest vabaerakonnaga on selline lugu, et siinkohal ma teen üleskutse kolleegidele kirjanikele, et see on muutunud nii kihvtiks, materjaliks ja nii nii õpetlikuks kurvakse kibedaks looks, et keegi võiks sellest ühe ilusa romaaniga. Mina ütlesin siin saates-ist, kuid tagasi, et selle partei saates oleks nagu uksed kinni panna näidetel liigubki sinnapoole aga keegi ei taha seda veel tunnistada seal parteis. Sellelgi nädalal on räägitud võimalusest, et äkki siin ja näiteks Eesti 200 nimelise liit liikumisega kuidagi õnnetus oli küll kahjuks ja Rahva Ühtsuse erakonda on otsinud kontakte siin erinevate parteidega ja, ja, ja noh, Artur Talvik teeb uut parteid, aga kui me vaatame nendest uutest erakondadest, siis kumbki ei ole erakond ja siis siis noh, Eesti 200 on selles mõttes nagu tunduvalt professionaalsemalt sellele asjale lähenenud. Ja aga samal ajal ei ole nende hulgas ühtegi inimest, kes oleks nii-öelda päriselt parteid seni teinud. Mulle tundub, et nad liiga palju loodavad sellele, et seltskond on äriliselt edukas ja organisatoorselt ka ikkagi paljude suurte kogemustega. Aga et neil ei ole ju selliste erakonna tegemise kogemust ja Artur Talvik võib küll olla selline naljamees kohati, aga tegelikult on tal ju väga palju erakonna tegemise kogemus. Talvik on ka häälemagnetina siiski parem kui ütleme ükski neist, kes seal Eesti 200 loomulikult seal on praegu, et madalamalt töötanud Daraldamagneta Talvik sai õppida seda vabaerakonna ta küll seda erakonda ise ju ei teinud, et ta ikkagi võttis selle ühel hetkel üle ja ja noh, ma ei tea, ma olen ikkagi siin saates ka küsinud, et ta oli hästi kriitiline hiljem vabaerakonna suhtes, aga ise ta juhtis seda erakonda ju aasta otsa. See on jah, muidugi, päris lõbusalt, mis on mitu korda läbi käinud erinevates seostused, kuidas ta süüdistab vabaerakonda kõikvõimalikes pattudes, aga kui hakata vaatama nii-öelda Tseeveedel kalendrit, et kes, millal, kus oli, siis on kuidagi kummaline just unustab ära, et see oli tema ise, kes samal ajal seal oli, kui, kui kõik need halvad asjad Tehti aga on mõni tähelepanek telereitingute kohta või lähme ähvarda. EKRE on selles mõttes nagu väga heas positsioonis. Räägib ikkagi eestlastega oma valijat Stage inimkeeles. Ja läheb lihtsatele inimestele korda, selles mõttes ta on võtnud mingite osa valijate mured enda enda esindada. Mis nüüd hämmastav, mis sealt välja tuleb, on see, et EKRE-l on õnnetult vähe toetajaid. Naiste seas on selline meestekeskne parteidega. Aga samal ajal, mis mind isegi natukene üllatus oli see, kui ma vaatasin ka toetuse jagunemist sissetulekute ja hariduse mõttes, siis EKRE üsna võrdne kõikides rühmades, et kui on vähemalt teatud seltskonnas levinud selline arvamus, et EKRE on selline vaeste madala laubaliste partei, siis küsitluse andmed ei kinnita seda. EKRE, hull on veel see tähelepanuväärne, praegu ei ole sinna ilmunud selliseid uusi nägusid, ometi on tegemist parteiga, kes on hästi populaarne ja noh, ütleme kui sul on valida, kas sa ühined Isamaaga või Ekrega siis loogika ütleb, et kui sa tahad riigikogu liikmeks saada, siis seal tasub ikkagi EKRE'ga ühineda. Vähegi need nagu aated ühtivad sinu enda omaga. Ja mulle tundub, et need ennustused ei kipu vist tõeks saama, mis on välja käidud, et tekib mõni liikumine, mis ühiskondlikku protesti ja sellist tänapäeva kogu läänemaailmas levivat sellist spontaanset skeptilisust, et mitte öelda viha eliidi suhtes kanaliseerida suudaks, vaid EKRE suudab ikkagi ennast hoida. Just sellise segmendi esindajad Ilmselt just tänu sellele ka, et nad ei ole valitsusvastutust veel selle selle riigikogu koosseisu juures võtnud ja nad saavad tänu sellele ollagi tugev opositsioon ja nii-öelda. Me oleme ikkagi muutuste esindaja ja, ja positsiooni riigikogu valimiste kontekstis ka selles mõttes, et mis pärast saama hakkab, et kes valitsusse kolmandal positsioonil lõpetanud on ikkagi väga suur tõenäosus jõuda valitsusse. Ja kui nüüd mõtlema võtame seda, et kustkohast alustasid Vabaerakond ja EKRE, kus praegu seis on, siis on täiesti vastupidisest teekonnal, eks, et EKRE tõuseb, võimsalt tõusnud vabaerakond on kukkunud EKRE puhul muidugi on ka seotud kõige tugevamad tunded, et see on partei, mis siis võib valijaid mobiliseerida. Ka neid inimesi, kes vihkavad ekret, et nad lähevad hääletama just sellepärast, et EKRE võimule ei pääse. See on sotsiaaldemokraatide päästerõngas, see see asi ei päästa vabaerakonda ega isamaad, aga sotsiaaldemokraatidel on sellest kahtlemata kasu. Aga järgmine teema meie saates on tööjõupuudus selle tema lähtekohta meie tänasele saatele on Võrumaa teatajas nädalapäevad tagasi olnud uudis sellest, kuidas 25 aastat Antsla vallas tegutsenud kohalik saekaater sulgeb oma uksed ja selle põhjuseks ei ole sugugi siis majanduslik, raske seisvaid, see saekaatrisse ei ole võimalik leida uusi töötajaid, tsiteerin saekaatrijuhti Agu Ilvest, kool pandi kinni, meditsiinipunkt ja postkontor läksid kinni, noored üldiselt teha ei taha ja kõik tahavad IT-mehed olla. Maapiirkonnad on rahvast tühjaks jooksnud. Maapiirkonnad on jah rahvast tühjaks jooksnud, tsitaadi lõpp. Ausalt öeldes. See on selline. Päris kurb, kui ettevõtjad peavad sellepärast sulgema oma tegevust, et nad neil pole lihtsalt inimesi, kes selle tööd teeksid. Et, et kui me eelmises teemalisi rääkisime poliitikutest, siis kui oleks poliitik, kes suudaks lahendada probleemi, et et ettevõtted ei peaks olema ainult linnas, vaid saaksid olla ka maal edasi ja et oleks seal töötajaid, siis ma arvan, et ühe häälena saaksid kindlasti juurde sealt Antsla kandist ja lugeda seal all oleva loo all olevaid kombel tore siis neid mitmed räägivad, et nad töötaksid, kui seal makstaks kast palka. Nende meelest makstakse seal liialt vähe. See ei ole iseenesest selline probleem, mis oleks uus. Et teha lahti maalehtedest viimased aastad järjest lugeda, kuidas otsitakse näiteks lüpsjaid tagamaale, pakutakse neile elamist, eks ja korter tasuta ja nii edasi, aga ikka neid ei, tol ajal kui me vaatame kas või iseenda valdkonda, siis nad majandus nagu justkui kasvab, meedia tarbimine kasvab, inimesed käivad ringi, igal pool, mobla näpus, midagi nad loevad sealt. Aga kui trükiajakirjandusest näiteks jälgida, siis noh, ei ole seal kasumit kasvanud, ei ole head ajad. Ja noh, seda võib selgitada küll ka veebiajakirjanduse pealetungiga, samal ajal näiteks meie ajakirjandus, ettevõted, meelitad kogu aeg üksteiselt inimesi üle, seepärast ei tööta enne kui ei ole võtta kuskilt eriti häid. Kuulge, meil on siin probleem, mingil ajal olid, meil on head joojad ära kolinud, Eestist läksid Soome ehitama, nemad olid need, kes tarbisid ja see on juba ammune progna, kas nad kaasa ei võttasid, võtavad küll, aga nad ei ole püsitarbija, selles mõttes sa elad teises riigis ja tegelikult juba ka üheksakümnendatel aastatel hotell ettevõtjad rääkisid, et kuulge, varsti tuleb ristile probleem. Et ühest küljest ei ole töölisi, teisest küljest meil ei ole ka tarbijaid. Me tegime Ekspressis sellel nädalal, eelmisel nädalal oli eksperimendi praktikal Henri Laurallik temaks töötukassasse palus tööd Läks ühe päeva õhtul, järgmise päeva hommikul oli ta esimesel töövestlusel, ta sai kohe tööle. Ta ütles, et noh, et kuna ta tegi eksperimenti, siis ta lihtsalt ei tule tööle. Ja ta sai selle esimese tunni jooksul esimese juba palgatõusu, öeldes, et et kuule, kui sa ei tule tööle, et me tõstame palka, tule ikka. Et olukord ongi läinud hästi teravaks. Tõsi, selle konkreetse eksperimendi kohta Facebook'is avaldasid mõned inimesed arvamust, et see töö, mille ta sealt kiirelt leidis, oli selline, mille eest oleks tegelikult Tallinnas elades väga raske ots otsaga kokku. No seda küll jah, aga, aga tööjõupuudus näiteks. Seda muidugi, aga minule rääkis üks õpetaja seda, et kui enne siis 10 aasta tagust majanduskriisi tekkis Eestisse üsna kiiresti mõne aasta jooksul ligemale 60000 uut töökohta ja siis on majanduskriisi ajal umbes kadusid ja tema mäletab sellest ajast seda, kuidas, kui masu Valgast läks tema elu palju mõnusamaks sel lihtsal põhjusel, et tema keskkooli õpilased ei käinud enam tööl. Väga paljud keskkooli õpilased käisid siis tööl sest siis oli täpselt sama asi töö tööjõupuudus ja ja neid kohti täitsid sageli keskkooli õpilased, aga kui tulla nüüd tagasi selle Antsla juhtumi juurde, siis tegelikult räägib see ikkagi meie regionaalpoliitikast, mis on viinud selleni, et kohutav tsentraliseerimine ja väikeste valdade väikeste omavalitsuste likvideerimine on väikestest kohtadest kõikvõimalikud teenused ära koristanud. Jah, üks asi on kindlasti see, et tore oleks, kui saekaatris rohkem palka makstakse, ainult et kui sealsamas ei ole meditsiiniabi võimalik saada, lapsi ei saa kooli panna, ilmselt ei ole seal ka postkontorit ja panka ka. Mida sa teed seal siis, olgu see palk ükskõik milline? Noh, Eesti on liikumas siis linnriigi mudeli poola täitsa selgelt ka see saekaatriteema ei ole selles mõttes, et teenindussektoris on olukord sama, et me siin suve jooksul nägime mitut uudist selle kohta, kuidas näiteks noh, Võrumaal samas Haanjas tuntud pubi finiš pani uksed kinni, seal olid küll teised põhjused, aga muuseas ei leitud töötajaid Laulasmaal siin Tallinna lähistel kohvik sulgeb uksed, sest töötajaid küll oli, aga need Y-generatsiooni noored tahtsid olla kogu aeg festivalidel ja ja mitte teha tööd siis, kui neile ei sobi, et, et ma ei tea, kas töötamisharjumusest just noorte inimeste kontekstis peaksin ka võib-olla põgusalt rääkima. Ma isegi ei tea, mida see tähendab, kas sa oled Taavi, tahad käeldis püsti tõsta ja öelda, et sul on selline tohutu töötamisharjumus, ärkad hommikul kell kuus üles ja hakkad kohe tööd lõhkuma, no minul näiteks ei ole ja jumal tänatud sellest, et tänapäeva elu siiski on selles mõttes natuke teistsugune. Ja kindlasti see, et tänapäeva elu on teistsugune, tekitab inimestes ka tõrke just selliste kellast kellani monotoonsete tööde vastu, olgu selleks siis saekaatris töötamine või näiteks ka restoranis ettekandja olek. Nii et ma arvan, see ei ole selline asi, mis saab öelda, et ah, noored on rikutud, ei oska enam tööd teha, vaid tegelikult noh, koored on sama rikutud nagu vanadki. See on ikka, sõltub inimesest, minule meeldib hommikul hommikul üles tulla, töö ära teha, aga ma ei viitsi õhtul teha nagu sina. Aga nüüd, kui vaadata Eesti panga hinnangut, siis see ütleb, et 15 kuni 74 aastaste tööhõive võiks lähimal paaril aastal tõusta 70 kolmeprotsendine. Me läheme mööda siis ka Rootsist ja ma olen põhimõtteliselt nagu Euroopa Liidu kippuselt. Veel suurem on see Islandil. Nad ongi selline erandlik maa. Kui vaadata näiteks mingeid muid taseme, siis Prantsusmaal on see kuskil, seal on 62 protsenti Kreekas 60, et me oleme nagu miks ikka märgatavalt märgatav. Aga mida see tähendab, et tähendab esiteks, kui nii naiivselt võib küsida, kas see on hea või halb ja teiseks, mida see siis nagu tähendab, kas see tähendab täistööhõivet või seda, et igaüks kuskil mingi kasvõi veerand kohaga on tööl või? Ma ei oska sulle seda praegu vastata, aga aga ma tahan öelda, et samal ajal on tekkinud veel naljakas probleem. Ühest küljest nagu tööhõive on hästi suur, aga vabasid töökohtasid neid ka väga palju ei ole ja, ja kõigele lisaks samal ajal tõuseb ka töötus või on tõusmas see, see, selle tagajärg on veel üks asi. Tegemist on töövõimereformiga, kus päris palju invaliide sattus tööturule ja kes tegelikult ei sobi sinna, eks ei saa tööd teha tegelikult kolmandiku juba praegu registreeritud töötutest moodustavadki needsamad invalideerikse. Ja siis kõigele lisaks. Kuna on hästi palju kasvanud inimeste soovid näiteks palga osas, siis madalapalgalistel ei ole võimalik tööd saada, sa ei saa enda erialast tööd enam, eks paljudel kohtadel, et millal see tööturg on läinud äärmiselt keeruliseks, Sul on ühte ühekorraga on osad inimesed muretsenud, nad ei saa tööd ja samal ajal ettevõtjad ütlevad, et neil ei ole inimesi, keda tööle panna. Et see on nagu eriliselt totter olukord. Sellel nädalal kirjutas maris Lauri oma blogis sellise väga asjalik arvamusloogi. Ta ütles, et noh, majanduskriis tuleb, eks ja järgmine majanduskriis on eelkõige seotud meil just nimelt sellesama tööhõiveküsimusega koguse töötamine muutub kogu ühiskond muutub ja kuidas seda hakatakse ringi tegema, see on eelkõige meie peades kinni harjumustes. Ja eks siin on küsimus või poliitiline vaidlus ka selle üle, et kas välistööjõudu, kui palju me lubame, et kas tõesti, kuidas teha nii, et siis sina Antslasse näiteks tuleks ma ei tea, Ukrainast või nii hea saekaatritöötaja või ja et seda enam, et me kuidagi soodustame ju seda, et et on ka programmid, mille kaudu saab näiteks Ukrainast tulla menüüde inimene, aga palju keerulisem, et kuidas need kaks otsa kokku Vi Antslas vajadus saekaatrisse töötaja järgi ukrainas töötaja tulemise järgi ja et kas me üldse tahame seda, et need vaidlused on, lähevad hästi suureks ja noh, oli üks koolivend tegeleb põllumajanduse, seda tal tuleb vaja sellist hooajatööjõudu ja tema toob siis Valgevenest, Ukrainast on saanud endale inimesi, siis tuleb seda ainult lühikeseks ajaks vaja suvel, et ütleb, et see on tegelikult üks väga suur vaev, sa pead igasugu lubasid hankima lisaks sellele sa pead nendele inimestele hankima elamise, sa pead nende sotsiaalprobleeme lahendama. Noh, keegi jääb haigeks, näiteks, sa pead nende reisimiskorraldama, ütleme, hulga paremaks võtta robot. Tegelikult aga robotid on olemas, aga nende järgi on väga suur järjekord, väga pikk järjekord. Eks see, eks see ka tuleb, läheb veel natuke aega, aga tuleb. Ja kui suvi on väga soe, siis võib saak varem tulla ja siis sa oled valesti planeerinud oma seda ja see kõik on väga-väga keeruline, aga jällegi pekule olemas. See sõltub ettevõtte spetsiifikast, saastast küll kalja robotiga, ta läheb sul näiteks katki. Aga läheme järgmise teema juurde ja räägime sellest, millest me tegelikult saate alguses alustasin, ehk siis koolist. Tarkusepäeva puhul on paslik rääkida mõttest, mida on Mailis Reps edendanud, aga mis haridusministeeriumis ma saan aru, on nüüd saanud sellise üldise heakskiidu, mis tähendaks seda, et põhikooli lõpus tehtavad eksamid kaotatakse ära, et ehk siis, aga me ei arvestata, ma ei tea siis lapse sellist taset nende järgi, vaid lähtutakse millestki muust, mis see täpselt on minu jaoks natukene küll ebaselgeks, aga aga sellest tulenevalt peavad siis ju koolid või gümnaasiumid või olgu need kutsekoolid tegema ju omad valikud, et et ma ei tea, millest siis lähtuma hakatakse siin, aga praegu on ka niimoodi, et kui sa gümnaasiumisse tahad astuda, sest näiteks Tallinnas peab tegema katseid ning katseid seal lähevad arvesse mitte sinul üheksanda klassi lõputulemused kaheksandal lõpu tulevased, sellepärast et katsed toimuvad enne seda juba kooli ajal juba kevadel, kui need lõpueksamid lõpueksamitest tegelikult ei lähe nagu kuugi arvesse. Mis tema pluss küll on, on see, et näiteks inimene peab lihtsalt mingid asjad ära õppima mingi aja pinget taluma. Ja see on selline dist või katsena, et ta valmistaks sind eluks ette. Et selline eksamite vorm on ju laialt levinud üle maailma, ta on kestnud aastatuhandeid noh, ütleme seda hiina süsteemi näiteks. Täpselt, see on mingis mõttes ikkagi selline initsiatsiooniriitus, et me siin tänapäeva ühiskonnas katsume kõike kuidagi ratsionaalselt põhjendada, aga ei, oleme nii ratsionaalsed olendid midagi, et see on ikkagi üks selline üks aste teel ellu, nii et üks selline elluastumise trepiaste. Ja muidugi õpetajad ütlevad ka seda, et sellel on üks praktiline väärtus. Kevadel, kui ilmad lähevad ilusaks ja soojaks, siis lapsi niigi kole raske klassiruumis talitseda. See annab lastele vahel mingi motivatsiooni, mingi sunduse ennast veel kokku võtta ja enam-vähem inimese moodi klassiruumis käituda. Aga muidugi see, see probleem, mida sa Taavi kirjeldasid, on tegelikult hästi olematu. Need keskkoolid esiteks Tallinnasse, mis Tartus ka noh, ütleme siis suuremates linnades, teevad katseid, aga teine asi on see, et alati saab ju mõõta õpilaste hinnete keskmist mingis varasemas lõikes, selleks ei ole tingimata seda eksamit vaja. Aga nii-öelda initsiatsiooniriituse ja sellise veel viimase mobiliseerimisena enne kooliaasta enne põhikooli lõppu on see siiski oma praktilise väärtusega. Aga see riitusi võikski siis olla seesama puude kooli sisseastumiskatsed, Tartus näiteks on need ülipraktilised Tallinnas vist osaliselt ka ühiskatsetena, vähemalt mõndades koolides, aga et nii täpselt ei tea, et siin on ju koole palju rohkem, aga Tartus on küll suured gümnaasiumid on liitnud, teinud ühiskatsed aga need toimuvad kevadvaheajal enamasti. Et kui me sellel teemal siin rääkisime, kui Mailis Reps selle ideega välja tuli, siis Heidit Kaio minu meelest oli see, kes ütles, et, aga, aga neid tuleks lihtsalt liita ja, ja võib-olla siis tuua rohkem kevade lõpupoole, et et iseenesest ma arvan ka, et mingisugune selline pingutamine mingi eesmärgi nimel mingi etapi lõpus on ju ise on iseenesest nagu ju vajalik või selline tunnustust vääriv. Kui ma aru saan, siis ega miks ei taha selliseid noh, tähendab riiklikud eksamid ära kaasa, see tähendab koolieksamitele koolieksamid võivad jätkuda, et nad mingil alusel seal lihtsalt direktor lõpuks kirjutab käskkirjale alla, et sa oled lõpetanud selle üheksanda klassi? Sellel sellel ideel on teatavat jumet, aga ka praegune süsteem toimib. Ja haridusministeeriumi üks soovidest on veel see, et gümnaasiumi lõpus võiks või peaks tegema õpilane siis valikeksami, just et ülikoolidel oleks rohkem sellist võimalust siis või oleks õpilasel võimalust rohkem näidata oma oma nii-öelda eelistusi juba selles ja et ülikoolid saaks sisseastumisi teha ka selle põhjal, et see mõni aasta tagasi oli, see kaotati ära, nüüd tahetakse vana plaani juurde tagasi tulla. No praegu on see, et sa pead saama, mis seal on vähemalt kaks punkti 100-st, et üleüldse keskkooli lõpetada ja noh, kuna mina ise olin kooliajal kõvasti kimpus reaalainetega ja mina ei pidanud enda keskkooli lõpus 1997. aastal matemaatika lõpueksamit tegema ja mul on väga hea meel selle üle, siis ma arvan küll, et see on ju tore, kui antakse õpilasele teatav valikuvõimalusi ei piinata teda ainetega, millest niikuinii mõhkugi ei jaga ja mida sa siis lõpuks tõestada, mitte midagi. Aga, aga noh, teistpidi jälle kui palju see noor inimene keskkooli lõpus ikka üldse millestki midagi jagab? Saate lõpuks võiksime rääkida ühel suurel teemal veel, mis paraku meie saates jääb lühidalt lühikeseks, mitte suureks teemaks Venemaa propagandast, täpsemalt sellest, mida Eestis tõi sel nädalal välja Postimehes Holger Roonemaa eestvedamisel. Et kuidas dokumendid viitavad sellele, et sellise portaali nagu Baltic News või poolt News kuidas iganes seda siis hääldada mille käivitas neli aastat tagasi, mis käivitus neli aastat tagasi, et selle niidid ja kõiksugused rahaallikad viivad välja lõpuks ikkagi kremlisse, et see, mis küllalt tavapärane selliste või et kas siin on midagi üllatavat, küsi Postimees kirjutas, et see niimoodi on aastal 2015 aprillis näiteks. Et selles mõttes nagu eks ühte vana asja korrata ei ole üldse paha. Seda, et tegemistes Sevovi ressiieszewoodny osaga seda, kui kerida sepalt Newsi portaal lõpupoole seal kõige viimane rida ongi selles, mis ta ütleb, et me oleme osa selles süsteemis, tõsi küll. Et minu meelest see ongi selle artikli kõige suurem võitjat. Silmus sinna alles nüüd nendel päevadel. Üleeile vist ilmus selle, et enne seda seal ei olnud seal lihtsalt anonüümne. Praegu ta esitleb ennast täiesti selgelt, et me oleme Vene propagandamasin, eks osa. Ei, see on hästi põhjalikult ja detailselt tõesti kõik välja toodud ja selles mõttes huvitav, aga ka kui ma seda lugu lugesin, siis kaitsepolitseiameti aastaraamatu püsilugejana ei leidnud ma sealt peale nende detailide küll midagi uut, seda, et need skeemid niimoodi umbes käivad, et see kõik nii on, et see kõik on algusest peale nii olnud, seda kõike ma teadsin, aga, aga jah, et detailid on ilusti välja toodud, kõik need liikumised, et ka see, kuidas nende tegelaste käitumine väga lõbus oli lugeda, kuidas nad eitasid kõike, kuni hetkeni, mil neile näidati nende enda Skype'i vestluse väljundit tõid ja siis lõpetasid üldse suhtlemise. Noh, see see kõik oli päris lõbus lugemine. Hästi tüüpiline selline inimkäituma ja selles mõttes see lugu hästi tehtud, mis seal puudu küll jäi, oli see, et ma ei saanud aru, kui suur lugejaskond sellel sellega kahjuks ei mainitud. Et mule mulje küll, et sellel nagu siin kohalik haru hoopis pettis seda ema ema Te mõtlete, et sealt pappi saada. Aga, aga kui paljusid inimesi tegelikult see palk niukses mõjutanud, minu minu sisetunne ütleb, et ta nagu eriti populaarne siin esimeses. Ilmselt mitte, kui seal loos tuuakse ka välja, et nad ostsid vastava teenus vastavat teenust pakkuval firmalt klikke, siis see tähendab seda, et järelikult nende lugejaskond oli nende moskvaisandate jaoks liiga piinlikult väike, et, et seda nii-öelda ausalt oma toonuritele näidata. Ma ei tea, kas see number seal ma täna hommikul lihtsalt vaatasin seda lehekülge ja seal oli uudiste juures oli väike niuke silma kujutise juures oli mingi number, see oli enamasti selline paarsada. Et kas see näitab, et lugejaid, ma ei ole kindel, et kas see on see, see asi või miski muu, aga, aga kui see on paarsada, siis, siis on see paarsada, aga, aga selle teemaga me saate tänaseks lõpetame ja rahva teenrid olid täna koosseisus Sulev Vedler, Peeter Helme ja Taavi Eilat. Järgmine nädal on rahva teenritena teie kuuldekaugusel Mirko ojakivi, Merilin Pärli ja Evelyn Kaldoja. Meie soovime teile kaunist tarkusepäeva jätku. Õppide tasub kõigil, mitte ainult koolilastel ja seega soovime tarkust ja arukust kuulmiseni.