Viimase paari päeva jooksul on minu huviorbiiti sattunud kaks uut boot käesti mis on olnud sellised originaalpood, kästi Spin-offid või siis kui seda eesti keelde tagasi tuua, siis. Pinnalt ära keerlevad asjad. Näiteks oleks ilus tõlge, üks nendest on projeti Islanellise pood, käesti, spin-off, mis on samuti siis Hollywoodi-teemaline ja vaatab lähemalt filmitööstuses toimuvat. Selle, selle saate saatejuht, kui ma ei eksi, on Clifton Hoffmann ja teine pood käest on väga-väga spetsiifiline, võib-olla Ivo, sa oled sellest ka kuulnud. Sest et selle podcasti üks eestvedajatest on popkulturistid ERRi korrespondent, puhata ja mängida saatest Rainer Peterson alias Pixel Pets, kes siis koos Level1, Sten kolmaniga ja Ra Ragnar Novoodiga algatasid sellise väga-väga spetsiifilise podcasti, mille pealkiri on hävi on kus nad vaatavad karri tud filmide järgesid, kus Jim Carry ise enam ei osalenud ja jagavad muljeid analüüsivad ja kritiseerivad väga-väga spetsiifiline temaatika seal see pani mind mõtlema, et mis võiks olla popkulturistid pinnalt ära keerlev asi. Alt ära keerleb asi jah, vot seda pretistenellis. Kuna ma ise seda Bootkest ei kuula, siis ma ei olnud ka, ei olnud ka teadlik sellest spin-off vist või siis pinnalt ära ära keerlemisest. Aga, ja täna hommikul, kusjuures just tööle minnes ma kuulasin karrianni esimest osa, mis siis rääkis sellisest sellisest filmist nagu Tamben Tamar, mis on siis kui kuulsa ja küllaltki edu ja, ja minu meelest ka küllaltki naljaka filmi Tamben Tampere eellugu või siis järg, mis räägib sellest, mis juhtus enne enne seda põhifilmi. Ja see oli see geniaalsemaid mõtteid Bootkestiks, mida ma üle üle pika aja olen kuulnud, see on see lihtsalt juba juba ainuüksi sellest tootkestist paneb mind paneb mind huvituma, mis see on. Ja nüüd ma tegelikult vist isegi tahaksin näha seda filmi kõigile ja ma ei ole kindel, kas see on hea mõte. Aga meie Meie meie saatest, mis võiks olla spinna, see on, ma ei ole kunagi sellele mõelnud, seal peaks midagi midagi väga spetsiifilist olema samamoodi mul on niisugune tunne. Aga kas meil on mingeid jooksvaid nalju? Võtame võtame, jätame, võtame, jätame selle teema oma kuulajatele ja ootame ideid oma postkasti, popkulturistid Gmail punkt com või siis meie Facebook'i lehele meie ligi janusele Facebooki lehele. Milline võiks olla popkulturistid pinnalt ära keerlev asi? Saatke meile mõtteid. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid, mille pinnalt pole veel ükski asi veel ära keerelnud, kuid varsti see juhtub, kui te saadate meile häid mõtteid aadressil popkulturistid Gmail punkt com või siis meie ligi janusele ikka veel alla 800 Ligiga Facebooki lehele popkulturistid nime all, aga Twitterisse võib ka saata ja miks mitte? Tead, mis on kõige nagu eepilisem pinnalt ära keerlemine üldse, kui see juhtuks, ütle mulle, kui inimesed läheksid elama Marsile. Snap sa oled ja kas öeldakse Snap siukse asja peale vä? Ma ei või minugi poolest, ma ma ei tundnud, et see oleks kohatu. Ma ütlen ausalt, ma tundsin end praegu haavatavad, sest et ma tegin seda esimest korda ja täiesti avalikult Kusjuures vahel tõesti elus satub sellistesse hetkedesse, kus mingisugune asi, mida sa oled näinud, kas telekast või Youtube'ist või kuskilt tundub nagu õige kontekst seda teha. Aga siis, kui sa oled selle ära teinud, jääb selline, selline nagu tühi tunne sisse, et ma vist ei ei käitunud praegu just nagu päris mina. Sa kirjeldasid täpselt seda seisundit, milles ma nüüd olen pärast seda 30 sekundit tagasi tehtud sooritust. Ma vist, kui ma nüüd mõtlen selle peale, siis vähemalt kõikjal moti nimelises animasarjas tehakse niimoodi alati siis, kui keegi paneb kellelegi ära kuidagi eriti teraselt ja teravmeelselt siis keegi kõrvaline näeb seda pealt, on tunnistajaks, uus, näeb, teist korda oli lihtsam teha. Ja sest et nüüd ma nagu noh, ei teinud seda vales kontekstis, justkui vist. Van. Mulle meenub, kuidas üks mu üks mu kursuseõde teatrikoolist ei saanud tükk aega aru mis hetkel tuleb öelda. Thats what Chised. Okei jumala totakaid, olukordi, kus näiteks olime, ütleme kolmekesi kuskil kohvikus ja siis ta kuulas, kuidas mina ja, ja see kolmas inimene siis vestleme. Ja näiteks tuli jutus mingi selline koht, et no ja, ja siis ma lihtsalt parkisin auto ära ja ütlesin talle, et ma käin ruttu, toon saiakesi bensujaamast ja siis see kursada ütles mul sinna sisse, et thats, votšised seal isegi see on isegi natukene, arvas. Või ma ei tea. Võib-olla see oli lihtsalt vale. Okei, see on tõsi ja mul ei olnud kindlasti nagu eesmärke, ei sulle ära panna selle, selle jutupunktiga ega ka ega panna sind tundma kui kuidagi võõralt enda jaoks vaid vaid eesmärk oli teha kuidagi selline hästi sujuv ja, ja teemasisene, selline see gway või siis eesti keeles öelduna tasakaaluliikur ühest teemast teise, sest ma vaatasin just üks õhtu siin Youtube'i, nagu me ikka kipun, kipun tegema ja ma ei tea, me oleme vist varem rääkinud ka sina, sina ka vist oled vaadanud sellist Youtube'i kanalit nagu kurtskes akt. Ja see on väga-väga lahe. See on üks üks mu lemmik Youtube'i kanaleid nendel on esiteks endale on väga sellised poleeritud animatsiooniga ägedad videod ja nemad käsitlevad oma oma videotes tihti selliseid väga väga suuri teemasid ja püüavad neid siis niimoodi kuidagi lihtsalt selgitada. Nad räägivad seal ütleme näiteks sellest, et miks me ei ole leidnud kuskil mujal universumist elu, et kas, kas sellel on mingisugune väga nagu määrav põhjus või siis vahel nad räägivad erinevatest toidutootmise tehnoloogiatest ja sellest, kuidas nagu ära toita inimkonda või, või noh, neil on hästi lai ampluaa teemasid ja nad võtavad alati mingid suured ja keerukad teemade, püüavad neid lihtsalt selgitada. Ja, ja just siin hiljuti tuli neil välja selline video, mis rääkis, rääkis Marsi koloniseerimise, sest et et see saab olema küll väga-väga raske, aga selle video pointel, et just sellepärast me peamegi seda tegema, et, et noh, et, et selleks, et, et selleks, et tagada meie liigi ja meie kultuuri ja ühiskonna ja, ja nagu üldse sellise meile teadaolevalt ainukese ainukese intelligentse elu või, või siis lihtsalt ütleme, ainukese universumi elu püsimajäämine, et me peame liikuma kindlalt siit planeedilt ükskord minema, sest noh, nagu ütleb vana sõjaväereegel, et kaks on üks ja üks on mitte midagi, ehk siis kuni me oleme ühel planeedil, siis on meid siit väga lihtne ära pühkida. Aga kui me oleme juba mitmel planeedil, siis siis meie tõenäosus tõenäosus ellu jääda ja, ja, ja ka ütleme veel kaugemale areneda, suureneb ja mulle õudselt meeldis video, sest mulle kuidagi. Mulle õudselt meeldib ette kujutada, et kunagi noh, võib-olla isegi ütleme mina loodan, et mina näen oma eluajal seda, kuidas esimene inimene maandub Marsil loodetavasti elusana. Ja, ja. Mulle nagu meeldib mõelda, et meie liigi nagu tulevik ikkagi peitub kuskil kaugemal kosmoses, et me liigume kõigepealt oma päikesesüsteemis erinevatele kohtadele ja kui erinevatel erinevatele taevakehadele ja veel kaugemalegi, võib-olla ma ei tea, oled sa kunagi mõelnud sellele mõttele, et et kuhu me kord jõuame välja? Ei ole, mõtled, et tahaks jääda maale, olla rahulikult, elada oma elu. Ma lihtsalt ei mõtle põhimõtteliselt sellistele asjadele, kas selleks on mingi hea põhimõte? Me ei saa nii lihtsalt otsus, see oli lihtsalt otsus mulle. Mulle tundus, et täiskasvanud inimene peab lähtuma mingisugustest põhimõtetest oma elus. Asjad ei saa olla täielikult juhuse hooleks jäetud. Ja ma lihtsalt otsustasin jah, et ei igasugustele mõtetele kosmosest ja ei üleüldse inimkonna tuleviku teemadele. Ma pean ütlema, et ma olen seda põhimõtet muidugi reetnud, siin saatesarjas päris mitu korda. Aga need on need erandid, mis kinnitavad reeglit. Võib olla. Mägi ei saanud aru, mis ma mõtlen. Äkki teeks ka täna erandi ja, ja natukene natukene laseks fantaasial lennata ja võtaks need nii-öelda rakmed sellelt fantaasialt ära, mis sa oled sinna külge küll ma saan aru mõistlikult, ma saan aru, täiesti nii-öelda kaalutletult pannud, et noh, et mitte nagu mitte nagu minna liiale, eks ole, ma saan sellest aru, aga, aga võib-olla võib-olla prooviks. Okei, no olgu. Okei, okei, ma siis avan selle sahtli oma peas, sealt hüppab välja kohe tore mälestus septembrikuust möödunud aasta septembrikuust aastast 2018, siis kui sa siinsamas saates, kui me rääkisime Eminemi Camikaatse albumist veel siis sa kinkisid mulle Niildu kraes chissoni raamatu astrofüüsika inimestele, kel on kiire. Ja Ma ei tea, kas sa ise oled seda raamatut lugenud või see lihtsalt püüdis su pilku raamatupoes igal juhul väärt kingitus, sõber, väärt kingitus. Ma lugesin selle läbi, kas nüüd siis aastavahetuse aegu umbes? Jaa, jaa. Õudselt vahva lugemine oli. See oli, see oli see oli selline raamat, mis tuletas mulle jälle meelde seda õhinat ja kõditavat sellist huvi kosmose vastu ja, ja, ja nende fantaasiate vastu, et mis võiks veel juhtuda. Kuhu me veel võiksime jõuda inimkonnana? See tuletas mulle meelde seda, kuidas ma lapsena kosmoseraamatuid lappasin või noh, okei, nii see kõlab nagu kuidagi vägevamalt, et tegelikult mul oli üks konkreetsete üks kosmoseraamat, mille. Mis, mis kosmoseraamat seal? See oli raamat, mille pealkiri võis olla kosmos. Ja selle uurimine näiteks ma ei tea, võib-olla suudan selle üles kaevata kuskilt raamatukoiarhiivist või midagi. Praegu mulle ei meenu, igal juhul see oli üks selline populaarteaduslike teemade sari, mis oligi noortele suunatud. Avaldati see raamat kuskil 90.-te alguses, siis järelikult ma kujutan ette, aga igal juhul see ei ole üldse tähtis, tähtis on see, et see kõige värskem kosmoseteemaline lugemiselamus, mida pakkus mulle Niirdukrajast haissoni raamat Ta on siiamaani kuidagi jätnud südame soojaks, ütleme nii. Ja see raamat tuletas mulle meelde erinevaid suuri teemasid, mis kõiki kosmosehuvilisi niikuinii huvitavad ja ühtlasi sain ma aga üht-teist teada. See oli eriti tore, näiteks. Väga vahvaid siukseid, anekdoodid käsi oli seal näiteks see lugu sellest, kuidas Einstein oma kuulsasse valemisse arvas sisse ka sellise. Sellise kuidas siis öelda sellise ühiku või, või tegu anti. Võib olla Konstantin, ma ei tea, mida ta tähistas Lamdaga? Jaa, jaa. Ühel hetkel talle hakkas tunduma, et lamda seal on ikkagi tegelikult viga, et see keerab kogu selle valemi nässu ja, ja siis ei vasta enam tõele. Ja siis ta jõudis ära surra. Ja siis avastati, et ikkagi seal lamda oli jumala õiges kohas ja tegelikult tänu sellele Lamdakesele oli võimalik siis ka kuidas öelda, mõõta või, või vähemalt kirjeldada niimoodi matemaatiliselt selliseid asju. Kuu tumeenergia, kosmoloogiline konsultant, just et see oli, ühesõnaga seal oli väga, väga huvitavaid asju kirjas ja kuigi see raamat on sihuke tilluke just, just nagu selline taskuraamat peaaegu või, või siis selline näeb välja nagu mingi sihuke kerge lugemine, milles, millest lihtsalt tuiskab läbi, ma ei tea, paari tunniga näiteks, et siis tegelikult see mulje oli väga petlik, sest ikkagi kuigi astrofüüsik Nils Saisson oma muhedal viisil seletas kõike ikka täitsa nii nagu iniminimene inimesele mitte nagu tippteadlane tippteadlasele, kus siis kõrvaline harilik inimene saaks võib-olla ainult igast neljandast sõnast aru nende lausetes siis ikkagi see raamat oli ikka nagu kaunis keeruline. Ja noh, paljuski ka seetõttu Ta astrofüüsikas ongi palju ka sellist, mida küll on võimalik just nagu üles märkida või, või registreerida ära, aga mida, mille olemusest me ikkagi ei tea veel piisavalt, et päriselt osata kirjeldada neid nähtusi või või tegureid nagu näiteks mustad augud, tumeenergia ja, ja tumeaine. Et mis asjad need täpselt on, see on endiselt lahtine ja see on väga-väga põnev, seal lahtine. Jah, ma, ma ise ka lugesin seda raamatut ja, ja ka mina väga nautisin seda. Sest kosmos on mulle nagu alati selline südamelähedane teema olnud ja muidugi ka ka siinsamas saates me oleme rääkinud juba marsist, aga aga kui ma mõtlen, nagu ma ei tea sellele tulevikule või, või ka kosmosega seotud tulevikule laiemalt, siis mulle kuidagi see Marss ja ütleme isegi meie täna tänapäevane arusaam füüsikast jääb kuidagi väikseks, ma, ma kipun alati seda tulevikku mõtlema, niimoodi väga-väga grandioossed suurelt ja mul läheb ta kohe mingiks nagu ulmefilmiks kätte, aga ma olen ma olen ka täheldanud, et isegi juba minu enda eluajal, et ma ei võtagi nagu väga kaua aega, ma mäletan äkki mingi teismepõlves ma vaatasin mingit filmi diskaverilt või Nathan Geographicut, kus oli üritatud siis selline noh, pool realistlik tulevikuvisioon teha, kus siis inimesed kõndisid sellises? Ma ei tea, Aiem i robotlaadses tulevikus, kus siis linnad olid täis igasuguseid siukseid, hõljuvaid, reklaame ja, ja niisugust tulevikku, transporti, kus autot natuke, ma ei mäleta, kas seal noh, ütleme, mul on vähemalt endal peas ettekujutused, autod hõljusid mööda ja nii edasi ja need peategelased kõndisid seal linnas niimoodi, et neil oli kaasas väike virtuaalne nii-öelda koduloom, et sul näiteks kõndisid mööda tänavat ja väike pisikene delfiin nagu ujus sinu ümberringi ja ja tol hetkel see tundus nagu midagi, noh nagu vau, et päris äge, et kuidas me üldse siukest asja teeme. Ometigi kui me täna selle peale mõtlen, et see tundub nagu üliloogiline koht, kuhu jõud, arvestades seda, kui palju me arendame seda nii-öelda liitreaalsust või nimetame küll siukseid esialgsed projektid, nagu see Google'i prillid ja muud sellised asjad on nagu natukene vett vedama läinud. Et siis see tundub nagu kuidagi käega katsutav juba ja, ja mulle tundub, et on täiesti võimalik, et isegi minu eluajal on võimalik, et mingi hetk ma kõnnin mööda linna, mingisugune delfiin ujub ümberringi, ütleb mulle, et kuule sealt sealt saad head süüa tehtaks või suunab mind, aitab mind, et näed. Et, et see nagu Need asjad, mis nagu tunduvad mingil hetkel täiesti võimatud või, või arusaamatud, et kuidagi väga lihtsalt on juba muutumas või noh, lihtsalt on võib-olla natukene nagu liialt pehmelt öeldud, sellepärast et noh, et seal taga käib kogu aeg meeletu töö ja, ja, ja uurimine ja arendamine. Aga, aga kas see nagu tuleb ja läheb kuidagi paika lihtsalt see, mida me näeme noh, ütleme, oskame võib-olla vaid ulmefilmides ette kujutada. Ja siis kuidagi lähebki mõte järjest kaugemale ja, ja, ja Kreisimateks ulmefilmideks, kus inimesed ongi juba koloniseerinud terve hunniku planeet ja, ja, ja nende vahel saab reisida ja ja need mõjutavad väga oluliselt seda sotsiaalselt, et noh, ma ei tea kultuuri, kus me elame, et siis üks külg on nagu see pool, et et kas see tulevik siis on selline staar Trekilik, et justkui nagu meil on mingisugune selline föderatsioon omavahel, mis, mis kõik saavad hästi läbi ja on niisugune nagu hea hea tahteline, kosmose uurimine ja, ja, ja uute kohtade põnevate kohtade avastamine kus siis vahel juhtumisi mõned planeedid ka on nagu vähem heatahtlikud ja nendega peab kapten kark tegelema või siis noh, tõesti ta läheb nagu sinnamaani, kus näiteks mingi planeet muutub jube rikkaks ja võimsaks ja siis tekivad mingite orjakolooniate teema ja ja tuleb sihuke natuke pleid Rannerlikum tulevikus, kus nagu tekivadki, noh, samal ajal kõrvalt arendatakse mingisuguseid roboteid ja humanoid ja kõike muud. Et see nagu mul kipub kohe minema sinna nagu sotsiaalse struktuuri poole, et noh, et me areneme, me teeme selle, teeme nüüd Pet kuhugi, kuhugi teistele planeetidele ja, ja, ja ma, ma kipun seda kuidagi ette kujutama, siukse nagu sihukse ulmefilmina. Miskipärast ma ei oskagi seda teistmoodi. Mul on ka üks kujutluspilt, aga ma jagaksin seda pärast meie muusikalise külalise etteastet. Täna on meil külas News Ivo, sina tõid nad siia. Tõin võtsin kaasa, vedasin kõik kolm kohale. Ma mõtlesin, et, et sellise nagu kosmose või noh, mis mitte kosmosevõid siukse tulevikuvisiooni või tulevikku kujutelmate juurde sobiks väga hästi Newsi, viimane plaadsime Latientiiri, mis on täis sihukest sihukest täpselt nii nagu ma kirjeldasin, et mitte nagu siukest päris tulevikku, aga sellist 80.-te ulmefilmi tulevikku või vähemalt nagu inspiratsiooni sealt. Et kuulame, kuulame näiteks niisugust lugu nagu propaganda sellelt plaadilt. See oli minus palaga propa kända. No mida sa propageerida üritasid selle palaga? Mul on nagu nende seoste loomisega alati mingisugune Ižiu, et ilmselgelt, et noh, ma ei tea, muusika kõlab nagu tulev või, või muusika kõlab ju lihtsalt nagu selline nagu äge Saifilm, kuigi ma saan aru vist vist kui ma, ma, ma ei taha nagu niimoodi siin niimoodi suvaliselt teistele mõtteid pähe panna, aga ma arvan, et sa räägid mingitest inimestevahelistest suhetest näiteks mehe ja naise vahel ja siis seal on see, see ei ole nagu päris sihuke kosmoseteemaga. No ma kujutan ette, et, et isegi kui me läheme kuhugi kaugele tulevikku ja koloniseerimine, teised planeedid, et noh, ma tahaks mõelda, et inimestevahelised suhted jäävad ikkagi sama keeruliseks nagu alati mulle lihtsalt ma kuidagi siin komisjon sellepärast et nende laulude ja autorisoovide tõlgendamisega on alati keeruline. Meil mõned saated tagasi mängisime alumiiniumi muusikat ja, ja ma mainisin seal, et laul mustvalge räägib hoopis teistest asjadest, kui, kui see, mis me meil saates teemaks oli, aga siis pärast tuli välja, et ikkagi see laul räägib ikka samadest asjadest. Näiteks Andres laule kirjutas meile, me oleme väga tänulikud selle selle eest, iga kord, kui meile keegi kirjutab, oleme väga tänulikud, ütles, et, et tegelikult oli see vägagi sobiv valik. Ma loodan, et miinus kirjutab meile ka, ütleb, et ei-ei, kõik on korras, poisid. Ja me oleme saates juba kaks korda ka välja hõiganud oma meiliaadressi ja muud saidid, kust meid leiab, nii et küllap see kiri on meie poole teel. Aga huvitav, kui palju mõjutas seda Saifay feelingut, et sinu puhul Newsi uue albumi siniLeishintiiori kaanekujundus, mis on ju selline retro Saifay, ma ei tea, küberpunkstiilis selline neoon. Selliste. Ma ei teagi, hieroglüüf videga sellised Tronneliku maastikuga ruudulise sellise pinnaga seal pildi alumises servas ja helendavate neoonsilt, aga noh, see see juba vihjab sellisele pleid Rannerlikule esteetikale. Ma arvan, et see oligi see, nende muusikavideod olid ka selle plaadi jaoks täpselt sellised nagu natukene paksude Fictiorit kopeeritud, ühesõnaga võetud sellistest põhilistest 80.-te ulmefilmidest, siis põhisiuksed, troobid ja teemad ja need nagu üle võtnud, kas eesti keelest saab kasutada sõnatroop, muide? Ma olen kuulnud, et väga arukad inimesed on toonud selle sõna kuuldavale ja nad ei ole punastanud seda tehes ei valehäbist ega ka ma ei tea muust häbist. Et ju siis on okei, jaa. Ja üks asi veel, mis mulle selle albumiga seoses meenus. Ma ei ole seda albumit kuulanud, muide ja siiamaani ainus asi, mida ma teadsin selle albumi kohta, oli see, mida meie raadio kahe kolleeg Anders Melts Arvas sellest albumist nii sotsiaalmeedias kui ka Eesti Ekspressis, kuhu ta kirjutas plaadiarvustuse. See album sai Anders Melsilt siis täpselt ühe punkti 10-st. Ja selle arvustuse pealkiri on järgmine. Uus Myuus, kõike taluv val muusikaarmastaja hakkab füüsiliselt halb. Ja siin on selline väga tore sissejuhatus, näiteks kus on kirjas News on bänd, kes oli kunagi okei või isegi tapeediks sobiv, aga viimaste aastatega on nad saavutanud minu kui peaaegu kõike taluva muusikaarmastaja jaoks midagi haruldast. Neid kuuldes tuleb kananahk peale ning hakkab füüsiliselt halb. Nojah, eks minus ongi enam-vähem juba enda paroodiaks muutunud ajapikku, aga see on nii huvitav, nad, nad on selline nagu ülieepiline bänd, kes peab kõike tegema nii võimsalt kui vähegi võimalik, et kui nad teevad ikkagi nagu tapp stepipala, siis nad võtavad kohale orkestri ja panid ja koorid ja salvestavad seda kõike mingisuguses prantsuse lossi keldris ja ja, ja noh, ütleme ma ei tea, ma nagu väga respekteerin seda, nende nagu võimet kõike nagunii üle võlli teha, et, et isegi see plaat oma sellise üle võlli, 80.-te esteetika ja retro retro andusega läheb mulle korda. Ma, ma annaksin sellele plaadile kindlasti rohkem kui ühe punkti 10-st, ma arvan, et isegi kuskil viis või kuus punkti 10-st. No see on väga palju rohkem kui. Eks ma arvan ka, matemaatiliselt öeldes on neli kuni viis punkti rohkem kui üks. Kas sa oled õppinud matemaatikat keskkoolis küll ja ka põhikoolid, väga tähelepanelik. Kui ees ja ülikooliski, see ei ole üldse oluline, ma enne seda, kui hakkasime muusikat kuulama, ajasin mingisuguse täieliku nagu mõttevoo, mis omavahel ei olnud kuidagi seostatud ega, ega paika pandud sellest, kuidas mina kujutan ette tulevikku, kus on kas sotsiaalsed hierarhiad erinevatel planeetidel vastavalt sellele, kui palju kellelgi ressursse on ja siis nad suurt sunnivad oma oma tahet teistele peale ja kuidas siis mingi planeedi orjad tõusevad üles ja toimuvad suured Tähtede sõjad või siis kõik toimub niimoodi rahumeelselt, rahulikult, vaid vahel tuleb, tuleb natukene kakelda nagu Star Treki, kuidas, kui sina, sina nagu mõtled selle peale, et milline see tulevik võiks olla, kas, kas ka sinu nii-öelda see mõttepilt on kuidagi 80.-te ulme poolt juba väärastatud või mõtled sina lihtsalt, et üks päev on sul parem nutitelefon? See kõlas kuidagi veel eriti lollakalt. Nii et ma jään nüüd vait. Ei, ära üldse peksa ennast seal Brüsselis. Su jutt on päris huvitav, jälgitav isegi sisukas. Ja vastan sulle rõõmuga. Ma ei ole mõnda aega mõelnud nende tulevikustsenaariumite peale, vähemalt ma ei ole mõelnud, mida ma siis ise mõtlen, et võiks juhtuda. Ja nüüd, kui see teema meil siin jutuks tuli, sain ma aru, et minu viimased lisandused sellele tuleviku fantaasiale on tugevalt mõjutatud. Sellise ajaloolase nagu ju val Noah Harari mõttekäikudest arvutlustest mis on leitavad tema raamatutest, sapiens ja homodeus. Mõlemad raamatud on jõudnud ka eesti keelsetena, nüüd raamatukogude ja raamatupoodide riiulitele, nii et soovitan need kohe haarata esimeselt ettejuhtuvalt riiulilt. Ma soovitan eriti seda esimest raamatut sapiens, aga ka homoteos on põnev lugemine kahtlemata jaa juval Noah Harari räägib üpris palju sellest, mis meid ees võib oodata, tuginedes just nimelt Meie kujunemisloole või saamisloole. Mõnes mõttes on see, mida ta kirjeldab, isegi otseses suguluses sellega, mida Niildriprajast haisson oma astrofüüsika raamatus kirjeldab, eks ole, et üks lihtsalt räägib seda lookest astrofüüsiku mätta otsast ja teine, teine räägib seda ajaloolase mätta otsast, aga kokkuvõttes see on ju kõik üks suur kujunemislugu kus ei ole küll kõike kivisse raiutud, kõik ei ole suudetud võib-olla sajaprotsendiliselt tõestada, aga on siiski mingisugused sellised peavoolunarratiivid siis äkki või siuksed, siuksed, juhtivad narratiivid, millest me enam-vähem või suurem osa meist on suutnud nagu ühele nõule jõuda. Ja, ja sealt lähtudes Harari räägib siis, et inimkonna järgmine suur projekt saab olema surematuse poole püüdlemine või surematu surematuse saavutamine ja mida ta seal kirjeldab. Ja see jutt on siis peamiselt kirjas seal oma deus. Raamatus sealt räägibki, et kui me praegu oleme homo sapiens, Sid siis järgmine arenguaste ongi homoteenus, ehk siis eks ole selline nagu jumalik element tuleb sinna juurde ja mis, mis meid teeks siis sellisteks jumala sarnasteks olenditeks olekski võime või oskus seljatada surm. Ja seda me saame teha siis, kui me õpime oma rakke kõike niimoodi hoidma ja taastama. Et siis keha ei, ei vananeks, nii nagu ta praegu meil vananeb, vaid me suudaksime ennast pidevalt niimoodi uuendada. Mis ja seal on üks väike nüanss, et see, see ei tähendaks, et me oleksime et meid ei saaks tappa näiteks, aga see tähendaks seda, et kui juhtuks suurt õnnetust või kui keegi ei tuleks meile kallale kirvega siis võib isegi kujutad ette sellist stsenaariumit, kus inimene lihtsalt järjepidevalt uuendab oma keharakke ja sellisena lihtsalt elabki muud muudkui edasi, et tal ei ole põhjust surra. Sest et haigusetekitajad ei saa talle liiga teha. Ja jah, selle hea asjade käigu puhul ei tule ka keegi talle kallale ükski metsloom ega ka ükski kuri inimene. Ja selles mõttes on küll minu fantaasiad 80.-te ulmest mõjutatud, samuti et ma näen siin sellist väga tõenäolist tõenäolist stsenaariumit, kus me muutume natuke nagu Transformerid, taks, mitte et me tahaksime kindlasti nüüd järgmise sammuna muutuda inimautodeks. Seda ma väga ei usu, et keegi tahab, ma ei usu, et keegi tahab päriselt olla rekka, välja arvatud muidugi sellised hardcore rekkamehed, eks ole. Kes ongi oma rekkadega kokku kasvanud, kellel hakkab füüsiliselt halb, kui nad peavad väljuma oma rekkast ja minema näiteks oma pere juurde pärast mingit kahenädalast äraolekut kuskil Saksamaa ja Austria teedel. Ma kujutan ette, et see transvormeri element tuleb mängu just selles mõttes, et selleks pidevalt uuendada oma keharakke peaks meil olema ka väga hea tehnoloogia, mis meid pidevalt monitoorib, mis meid pidevalt jälgib ja annab kohe märku, kui midagi on valesti. Ehk siis me peaksime ikkagi sulatama end kokku masinatega vähemalt mingil määral. Sest seda ma küll väga ei usu, et meil selline orgaaniline areng orgaanilise arengu tulemusel võiks meil areneda välja mingisugune selline orgaaniline tundlikus selles osas, et kas, kas nüüd kuskil on tekkimas vä, kas või kas, kas kuskil mingi rakk vajab uuendamist, et seda seda jälgimise ülesannet? Ta on palju lihtsam, ma kujutan ette ikkagi delegeerida õpetatud masinatele kes siis saaksid rahulikult pesitseda meie sees, nii nagu niikuinii meie sees pesitsevad tuhanded või sajad tuhanded või miljonid või miljardid mikroorganismid. Väiksed bakterid, kes toimetavad ja, ja teevad nii, et, et me ikkagi seda oma väikest elukest elada saaksime. Need mõned kümned aastad, mis meile praegu justkui ette nähtud on miks mitte siis lisada sellele seltskonnale ka sellised õpetatud väiksed nanorobotid ja miks mitte ka siuksed, suuremad aparaadikesed, mis teeksid meist Transformerid, kes siis saavad ka põhimõtteliselt näiteks liigelda kosmoses ilma et neid peaks ümbritsema tohutult keerukas laev, näiteks mille sees on sellised asjad nagu õhk ja, ja vesi ja õige temperatuur, et kui me oleme juba pool masinat, siis võib ju ette kujutada ka sellist arengut, et ma lihtsalt panen endale külge mingi liidese või siis ma juba olen piisavalt selline piisavalt masin, et suudan taluda ka näiteks pikki-pikki teekondi läbi avakosmose ja siis lendangi külla oma sõbrale, kes elab teisel planeedil. Nii nagu ma praegu näiteks saaksin tulla külla sulle Brüsselisse, siis võib-olla 40 aasta pärast on sinu töökoht. PS marsil ja sa ütled, et kuule, võiks teha koos ka seda saadet, võiks teha ühe episoodi nagu ühes toas istuda, siis ma ütlen, et okei, ma tulen ja siis lähen raadiomaja katusele, käivitan oma mootorid ja siis sellest on, sellest on taevalaotuse poole. Võtan suuna ühe punase, kauni planeedi poole, kus ootab mu Transformerid, sõber Ivo kellel juba mikrofonid valmis ja teemad ette valmistatud, millest saadet teha. Ja nii me seda saadet siis teeksimegi, see on see, mida ma kujutan ette, et inimkond teeb. Kõik lähevad popkulturistid tegema Marsile pool robotitele. Mul on ääretult hea meel, et sa need raamatud homosaatentse homo deus välja tõid, sellepärast et kuigi ma pole ise neid jõudnud lugeda, siis nad on mul vähemalt juba juba mõnda aega olnud audi põli selles uss listis või, või ütleme siis, et kui, kui ükskord need krediidid jälle tulevad, siis ma siis ma kindlasti võtan, võtan need mõlemad raamatud ja, ja loen läbi juhtumisi just üks õhtu me siin ühe ühe sõbra ja, ja ka meie kuulaja Jörgeniga istusime või tegelikult seisma ja arutasime seda teemat. Et noh, tegelikult inimene inimene areneb tehnoloogilisemaks, noh, me, me täna mõistame seda sellena, et tehnoloogia mängib järjest suuremat rolli meie elus. Aga nagu sina kirjeldasid, et noh, tehnoloogia hakkab ka meie kehas ja, ja, ja ilmselt ka ütleme ajutegevuses ilmselt tulevikus oluliselt suuremat rolli mängima sellest, kuidas me, kuidas me üldse nagu noh, täna peame peame arvutiga suhtlema läbi erinevate liideste, kas nad on siis klaviatuur või ekraan või, või, või, või mis iganes või puuteekraan. Et siis noh, järjest rohkem liigutakse selle poole, et me saaksime otse oma oma ajust, selle impulsi sinna seadmesse ja tegelikult miks mitte ka järjest rohkem seda, seda informatsiooni nendest seadmetest tagasi meie ajusse, see on see nii-öelda Brain-Computer, Interface või, või siis nii-öelda aju aju-arvuti liides mille poole püüeldakse ja, ja, ja väga oluline osa. Ma usun ka kõikidest sellistest erinevatest tulevikustsenaariumidest, olgugi nad siis kas Star Trek, Star Wars pleidranner või, või ükskõik milline ulme ulmesaaga on ka see, et noh, me lihtsalt peame ka ise pettuma, sest ega me täna tegelikult ei kujuta. Ta nägi ette seda, kuidas me, kuidas me saaksime liikuda erinevatele planeetidele niimoodi niimoodi nagu nagu, nagu see reaalne oleks, sellepärast et noh, me, meie enda mõtlemisvõime või ütleme, meie ettekujutlusvõime on kuidagi kinni, et meie, meie ajataju on juba selline, et noh, et reisida ühest kohast kosmoses teise, kus on nii meeletult suured vahemaad. Et see nagu noh, kui me just ei leiuta mingit meeletult-meeletult Noh, ütleme, kui, kui me ei suuda nagu füüsikaseadusi kuidagi niimoodi ümber mõtestada või kuidagi niimoodi lahti lukustada, et me tõesti suudame leida viise, kuidas liikuda kiiremini kui valgus läbi mingite ussiaukude või, või kuidas iganes. Et, et siis meil tegelikult need, need teekonnad saavad olema pikad, siin ongi vaja nii seda, et me et meie nagu enda eluiga saaks nagu teise tähendusega. Kui me täna elame, ma ei tea, kuni 100 aastat võib-olla või, või tulevikus elame võib-olla natuke rohkem, et siis sellest nagu ajast näiteks mingi 50 aastat kuhugi reisida. Tundub nagu väga pikk, aga kui sa kujutad ette, et sa võiksid elada tuhandeid aastaid siis need, need nagu aeg nagu saab teistsuguse tähenduse ja, ja, ja siis ka ütleme, see, kuidas me suhestume ajaga informatsiooniga, sellega, mis me ümber toimub, kindlasti peab muutuma. Ja ja peab muutuma kindlasti väga oluliselt ka meie ühiskond just selles osas, et noh, et et me ikkagi jõuaks pigem sinna Star Treki poole, kus, kus ühiskond on nagu selline stabiilne ja rõõmus ja ja ütleme selline küllus külluslik kust ma ei mäleta enam, mis see sõna oli, aga, aga Star Warsi sistanud küllus majandus on vist see sõna, mida ma siin otsin, et neil on põhimõtteliselt kõik on, on muudetud nii tõhusaks, et kõike on võimalik saada väga lihtsalt ja, ja odavalt, et noh, kõik on võimalik toota nii odavalt, et sellest pole mõtet enam raha küsida, et jõutud on küllus majanduse, nii et kellelgi ütleme selline majanduslik rikkus ei ole enam oluline, sellepärast et noh, et et lihtsalt kõik saavad kõike, mida neil eluks vaja on, et see, see nagu õieti ei maksa midagi, et robotid teevad kõik nii tõhusalt ära, et meil meil ei jää nagu seda seda vaja. Inimkond ongi siis võtnud nagu eesmärgiks sellise kultuurilise ja teadusliku arengu ja, ja ütleme siin kui nüüd võtta sinna juurde ka see igavene elu ja, ja, ja ütleme, selline inimese tehnoloogiline ja siis ka selline ühiskonna areng, sellise nagu võib-olla siis kultuurilisema ja jällegi teaduslikuma püüdlus selle poole, et vaat siis hakkab juba juba kätte tulema see see tulevik, millest mina võib-olla rohkem unistaks, kuigi ma kardan seda, et see kiip, mis arvutis või pähe pannakse, saadad pigem infot Facebookile ja kes selle kõiki kõikide inimeste peale kokku kogub ja siis lõpuks võtab, et üle ja muudab sind zombirobotiks. Ja siis me kõik sureme. Hoolimata sellest, et me oleme surematud või midagi siukest. Läks ja noh, olgem ausad, eks zombirobotiteks muutumise stsenaarium on see kõige tõenäolisem. See on ilmselt see, mis juhtub noh, me võime siin lobiseda ja unistada ja nii edasi, aga no ei ole ju pääsu. Olgem realistid. Olgem realistid ei ole pääsu zombiapokalüpsise eest ja me ise osaleme selles ja mitte heade poolel. Klot platvust Meie olemegi zombid, kuidas Plotwist eesti keeles. Ma kohe pakun välja ühe väga õige ja täpse tõlke näiteks sisu kulgemises toimuv ootamatu pööre. Väga hea. Harrissoni suupärane ja lihtne lööv. Ühesõnaga, see pööre ongi siis selles, et meie olemegi tegelikult need zombid, mida me peame kartma ja kel kelle nii-öelda siis apokalüpsis, eks, või, või maailma vallutusest. Kel kelle maailmavallutust. Me peame kartma. Just ma kasutan siin võimalust hõigata välja üks vahva ettevõtmine, millest andis meile teada üks meie truu kuulaja, Karoliina. See ettevõtmine kannab pealkirja trellid, oma sõnad, trellid on siis, pean silmas, eks ole, seda teate küll seda trellide sümbolit, mille te leiate oma klaviatuurilt, kui ta sinna vaatate või kui kasutada sotsiaalmeediat, siis seal näiteks kasutavad inimesed hästi äge oma sõnade kampaania mõte on siis kutsuda üles inimesi mõtlema selle peale, mismoodi ja mismoodi nad ennast sotsiaalmeedias väljendavad, milliseid sõnunad oma mõtete kirjeldamiseks või avaldamiseks kasutavad. Ja üleskutse on iseenesest ju täiesti lihtne ja arusaadav. Et me räägime eesti keelt, miks mitte siis pingutada oma. Noh, olgem ausad, surevaid ajurakke, mis varsti on üle võetud zombi mõistuse poolt pingutada neid seni, kuni me saame ja püüda väljenduda kaunis eesti keeles ja kui tundub, et sõnad veavad meid alt siis pingutada natuke isegi veel rohkem kui harilikult, et leidagi näiteks vaste mingisugusele muidu levinud inglisekeelsele väljendile ja punnitada välja siis midagi, mis võiks olla eesti keeles mõnus. Nii nagu meie siin saates muudkui punnitame, me anname endast parima, sest et see on ikkagi ju Lingvistika saade, kes veel pole aru saanud aga igal juhul ja oma sõnad ja näiteks Keiti Vilms, meie tuntud ja armastatud säutsupääsuke samuti oma sotsiaalmeedias on kuidas öelda, ilusas eesti keeles on, on, ma kasutan sõna promonud, on, on, on, on promonud seda ettevõtmist ja, ja on kuulutanud sellel legitiimseks, ütleme nii, sest et kui säutsupääsuke juba paneb õla alla siis see on kindel märk, et ka teistel inimestel, kel eesti keel suus võiks olla auasi minna selle liikumisega kaasa. Mulle väga meeldisid nende nende reklaamid või, või need Youtube'i videot, kus siis noored omavahel rääkisid erinevate selliste inglisekeelsete sõnade ja inglise keelsete sõnade eestindatud versioonidega. Sest ma kuidagi väga tundsin ennast kui ka meie saadet seal ära, sest tihtilugu, kui me räägime nendel nii-öelda ma ei tea, mis teemadel me siin tavaliselt räägime, ütleme siis popkultuuriteemadel, siis on jube nagu jube äge või, või on, on väänata neid inglise keelseid sõnu, sest midagi paremat või targemat ei tule pähe. Ja seetõttu olekski nagu jube äge, rohkem rohkem siukseid, ilusa kõlaga ja häid eestikeelseid väljendit kasutada. Ta ta näiteks, mis võiks olla hea ja mõnusa kõlaga väljend eesti keeles vastele spin-off või siis ma ei mäleta, mis see teine asi siin oli, platvist. No ei ole jah, see on point, aga see ei ole ka sajaprotsendiliselt seda. Sest poent, onju just nagu see kõige viimane asi, mis aga platvis, et võib olla mitmeid. Ma ei tea, kas point'e saab olla mitmeid, minu point on ikkagi see, mis paneb punkti. Ootamatu lõpp on point, aga igal juhul oma sõnad 2019. Paneme selle ettevõtmise või või selle liikumise, miks mitte seda tutvustava video oma koduleheküljele ka üles. Ja aitäh, Karoliina, et kuulad. Ja aitäh, et sellist head asja eest vead. Aga saate lõpetuseks, enne kui me hakkame seda kohutavat, füüsiliselt halba tunnet tekitavat muusikat talle kuulama seda ühe punkti muusikat siis ja 10 palli süsteemis või ilmselt ka sajapalli ja, ja 1000 palli süsteemis ikka jääb sinna ühe peale. Enne kui me sinna nüüd jõuame. Lõpetuseks Ma tahaks lihtsalt öelda seda, et ma käisin Stockholmis, käisin seal ühes nohikutele mõeldud raamatupoes, kus oli miljon erinevat koomiksiraamatut ja triljon erinevat ulme fantasyromaani müügile lauamängud ja mudelid kokkupandavad. Isegi liim oli müügil, mida kõike veel, ühesõnaga seal oli ka venomy peakujuline kruus, mida mu elukaaslane ei lubanud mul osta. Ühesõnaga, seal poes oli muuhulgas müügil ka seal olid taro kaardid, mis olid zombi, taro kaardid ja pakendi peal oli kirjas, et see on, see on üks niisugune taro kaartide pakk, mida läheb väga vaja inimesel, kes tahab olla ettevalmistunud zombi apokalüpsis, eks ma tahan öelda lihtsalt seda, et ma ei ostnud, ei ostnud neid taro kaarte. Nii nagu jäi ostmata kase venomy kruus. Ja ühesõnaga mu sõnum on see, et palun aidake mind, kui tuleb kätte see aeg, kus robot zombi mõistus võtab meid kõiki üle, sest ma ei ole ette valmistunud. Kuulame kuulame siis Music, et sul tuju tõsta, sest ei ole midagi paremat kui üks, üks miusi, ilmselt selle plaadi kõige enim vihatud lugu. Tiikide Aune, et tuju tõsta mulle ka, hoolimata sellest fännide poolsest vastumeelsusest. See lugu väga meeldib, sest see kõlab nagu George Michael ja see on hea.