Vikerraadio. Jaa, tere, sellel korral on jõulud siis lumised. Täna varahommikul kell null 23 algas ka talv. Eesti elu on muutunud niivõrd pööraseks, et siin tartus kemplevad omavahel kalamehed ja uisutajad. Kas jäässe aukude puurimine normaalne tegevus või mitte, et käes on see aeg aastast, mil tuppa tuuakse üks puu seda jao pärast mõne nädala vältel siis kraaniveega takse haljana hoida ja siis kolmekuningapäeva eel närts pimeduse varjus kusagile püütakse ka ära sokutada. Meie pole siin ei kolm kuningatega tegeleda Ena kuuse saagimisega. Küll aga püüame järgmise tunni. Meil on teile pakkuda uudiste valikut ja analüüsi. Lõppevast nädalast eetris on rahva teenrid ja täna on siis Evelyn Kaldoja, Peeter Helme. Tahtsin öelda, et postimehest ja Mirko ojakivi rahvusringhäälingust, aga siis meenus, et Peeter ikkagi veel mõned nädalad on ikka minu, mitte Evelini kolleeg Postimehes sega. Täna siis on ikkagi ülekaalus rahvusringhääling. Tere, Eveline. Tere. Peeter. Tere. Tere. Kuulge, kas me peaks täna rääkima pigem pühade juurde ühes sellega, millised on kaasaegsed jõulukombed ja kuidas pühadejärgselt taastada tavapärane kaal või las igaüks jääb ikka oma liistude juurde ja meie jääme tavapärase formaadi juurde. No inimesed alles alustavad söömist ära riku, ära pühi, et las nad tähistavad ära, järgmine nädal. Ära riku ära, esiteks ja teiseks tuletan meelde, et eile oli siinsamas vikerraadio eetris kultuurisaade vasar, kus me rääkisime sellest, kuidas pühi tähistada, nii et kuulake järele, Mirko siin aga järele. Just, aga siis enne kui me veel nädala sündmuste juurde koduses Eestis tuleme ja räägime sellest, mis meil on toimunud, räägime võib-olla kõige olulisema liitlase Ameerika Ühendriikide asjadest ja nende mõjudest globaalsetele sündmustele. No ma tsiteerin nüüd Ameerika Ühendriikide presidenti Donald Trumpi ennast. Kindral James Mattis läheb veebruari lõpus kiitusega erru, pärast minu valitsuse teenimist kaitseministrina viimasel kahel aastal nii säutsus, trump kus mujal ikka twitteris. See tähendab, et Ameerika Ühendriikide kaitseminister mattis siis paneb veebruari lõpus ameti maha ja läheb erru. Evelina Peeter, täpsem vist siiski oleks öelda dislahkus USA valitsusest ja seda ikka oma põhimõtete pärast, mitte Trumpi. Noh, ütleme otsusel. No ta ütles ikka päris karmilt, et ta ütles, et vaated ei kattu ja see oli ilmselgelt seotud tud siis USA vägede Süüriast üle väljatoomisega, nagu nüüd järgi tuleb veel ka Afganistanist väljatoomine, et ilmselt tema sõjaväelasena saab aru, kuivõrd katastroofiline ja see on tema NATOt toetava inimesena saab aru, kuivõrd katastroofiline see on. Ma arvan, et me hakkame neid mõjusid alles mingi aja pärast nägema. Et seal on mõlema mõlema missiooni operatsiooni puhul on olemas ka Euroopa osa Afganistani puhul NATO osa nädala alguses just rääkisin NATO peasekretär Jens Stoltenberg iga, kes siis, kui ma küsisin talt, et millal NATO Afganistanist koju tuleb, ütles, et pole, pole hetkel võimalik, sest et seal hakkab ISISt pesa punuma vaikselt. Mis on olnud juba mõni aasta probleem, et kuna ISIS on siis Iraagist Süüriast välja surutud välja surumisel siis ta on leidnud endale uue kodu, nad aeg-ajalt seal vist või võitlevad Talibani ja al-Quaeda ka aeg-ajalt nad teevad koostööd. Igatahes kui me meenutame üheksa üht-teist, siis selle põhjuseks oli see, et al-Quaeda leidis endale Afganistanist toreda infrastruktuuri ja koha, kus pesitseda, et vot see on väga nii väga mitmet pidi murettekitav ja seal on mõjusid väga raske isegi hinnata, sest noh, NATO on afgaanid, meie ise oleme seal jalaväerühmaga sees. Kui ameeriklased ära võtta, siis nad on tavaliselt nagu, kui ta ühel jalal on või on ta poolel jalal, et. Mattise lahkumine läheb ikka sellesse mustrisse, nagu on läinud päris palju lahkumisi Trumpi valitsusest tema ametisse asumisest alates. Ja mingisugusest sõbralikust errusaatmisest ei ole siin mõtet rääkida ja, ja seda võib-olla ei olegi mõtet enam korrata, et sellest on võimalik lugeda tänastest Eesti lehtedest ka, aga jah, see on väga õige, mis Evelin praegu ütlevad, kõigel, sellel on palju-palju laiem mõju. Kuulasin täna hommikul just saksa raadiojaama Deutschland Funk, kus nende korrespondent tegi reportaažiga puulist ja kuulas inimeste täitsa tavaliste inimeste ja ka sealset Ameerika sõjaväelaste, afgaani poliitikute arvamusi ja kui tavaliste inimeste arvamused läksid umbes selle järgi lahkujad, keda oli intervjueerida mitut kallis restoranis ja keda turuplatsil need, keda restoranis olid murelikud, need, keda turuplatsil ütlesid, et ei ole meil neid ameeriklasi siia vaja, et nemad on meie ilusa islamiriigi ära rikkunud siis ikkagi afganistani juhtkond on pehmelt öeldes kabuhirmus, et mis nüüd juhtub. Liitlaste hoidmine ja meie, meie oleme ju ka ameeriklaste liitlased. Süürias on tulnud kurdid, kelle puhul, kes nüüd jäävad ilmselt siis Bashar Assadi ja türgi vahele, mis on ikkagi väga, väga inetu, see lõppmäng pluss ärge unustage, et kust tuli meie pagulaskriis, kui seal hakatakse inimesi jälle kuidagi kokku suruma mingisuguste sõjaliste operatsioonidega, siis on ka tegelikult võimalus, et sealt hakkab jälle pagulasi tulema, pluss Afganistanist, kus neid tuleb kogu aeg. Süüria puhul võib veidi küüniliselt öelda, et need, kes sealt põgenesid, juba põgenesid, need, kes on jäänud osaliselt kurdid, kes ilmselt ise nii väga ei tahagi jääda või noh, et need, kes on jäänud, neil ei olegi enam väga kuskile minna, et et võib-olla see pagulaste hulk nii suureks osutuda. Tagasi läinud osa on muide tagasi läinud, et seal näiteks seesama kuulus Ailan kurdise väike poiss, kes Türgi rannikult pununa leitud, tema isa, tema isa, läks Iraaki tagasi, ta oli minust süüria süüriakurd, kes ta korraks siis tuli Euroopasse, aga siis läks tagasi, et ta osa neist on tagasi läinud ja ikkagi kurdid on muidugi vastupidine nüüd igasuguseid asju seal väga pikalt. Aastakümneid, et eks eks, eks näis, aga, aga igatahes see, kuidas trump võib-ile liitlaste tagant jõu ära tõmmata, see on, see on ka meie jaoks. Jah, sa võid ühe meie naaberriigi presidenti ka julgustad ootamatuid samme tegema. Just, aga no ma meenutaks, et Mätis ja trump on olnud eri meelt noh, sisuliselt ikkagi Trumpi ametiaja algusest. Üks asi on see Süüriast vägede äkiline väljaviimine, teine detail on Iraani tuumaleppe küsimus, kus ka ju Mätise ja trump polid eri meeltel. Ja noh, väike detail meie jaoks, aga ma ei tea, võib-olla Ameerika Ühendriikides ka detail oli oluline, et Lätis oli ju vastu ka kosmosevägede loomisele eraldi väeliigina, kuid trump andis sellest hoolimata selleks korralduse, et tuleb luua kosmoseväejuhatus. Ilmselt see ongi, see näitab, kuivõrd üle mindi trump oma Süüria Afganistani otsusega asjad keeras, et Mätis enam ei suutnud nagu vastu pidada, ta ikkagi mingi hetkeni, ma arvan, et tal oli seda mõõdukamaks, tõmbavad mõju päris palju. No Eesti huvides on ennekõike ju see, et Ameerika ühendriigid väärtustaks rahvusvahelisi kokkuleppeid poleks avatud soovidele, ma ei tea näiteks Venemaaga kahepoolseid, meie huvisid, kahjustavaid kokkuleppeid teha Mätise ajal, see, mis puudutas kaitsepoliitikat, et siis talle võis loota, et tegemist oli nagu armastatakse ikka öelda eesti sõbraga. Eesti sõbraga, inimesega, kes on kogenud sõjaväelane, tipptaseme sõjaväes, teab, kes teab ka selle asja poliitilisi taustu, kes ei ole lihtsalt mingisugune taktika mees, vaid, kes ikkagi tegu kindraliga ja usa, kindralite kooregisikat ja ta oli siis nii-öelda, kui laiemalt võtta, siis ta oli Trumpi valitsuse viimane nii-öelda täiskasvanu, ehk siis enne seda oli kindral John Kelly, tema kabinetiülem ja Rex Tillerson, keda siis peeti nendeks inimesteks, kes hoidsid selle asja ikkagi enam-vähem nagu ette ennustatava ja ja süsteemsena, et mis edasi saab, kes on järgmine muidugi, kui meenutada, siis suvel, kui oli NATO tippkohtumine, kus trump tegi oma kurikuulsa värvika pressikonverentsi, millest osa õnnestus saada, siis juba seal oli, oli märke tõesti, oli märke, sest mättisi on nüüd laval, vaid oli hoopiski John Bolton. Et sealt see asi kärises mõnda aega, aga jah, ma arvan, et see Süüri otsustasin lihtsalt niivõrd niivõrd üle võlli, et raske, raske on seda kuidagi nagu mingisse konteksti panna, sest prognoos noh, nii palju kaasmõjusid. Valges majas endiselt siiski on asepresident Mike Pence, kuivõrd tema suudab trumpi tasakaalustada, kuivõrd palju ta suudab, ütleme teda ütleme, õigele teele abistada. Mida vähem neid mõistlikke inimesi seal on, seda raskem on loomulikult. Jah, mehi ilusasti öeldud, me, kui me samal ajal selle Süüria Afganistaniga nagu Trumpi poolt tuleb neid asju nii suurel kiirusel ja hulga hulgakaupa, et tegelikult ei saa jätta ka märkimata, et käib ju suur tüli piiritara ümber. Ja eelarvevaidlused või täpsemalt, see on täiesti ummikusse jooksnud praegu? Jah, täna vastu tänast. Kui saabus meil talv, siis Ameerika Ühendriikides, siis kas osaliselt mitte veel täielikult. Lõpetas valitsussektor töö, kuna eelarve raha sai otsa. Ja siis Trumpil on see kiri tara nõuavad temalt siis nii-öelda see tee partei pool valijaskonnast või see ultrakonservatiivne osa, et nemad on pettunud, kui piirid ära ei tule. Üks selle nädala sündmus oli siis see Donald Trumpi 46-st inimesest, keda ta Twitteris jälgis. Ta kustutas maha Enn kuulteri, kes on sihuke üsna värvikas ultraparempoolne, nais, kolumnist või arvaja. Sest tan, kuulter hakkas seal teda ilkus selle kallal, et Trumpi muidu administratsioonist ei jäägi mingit pärandust, kui ta isegi ma seda piiritara ehitatud ei saa, et tean, et see eelarvevaidlus on, selle üle käib. Samal ajal on ta saanud kaotuse USA ülemkohtust seoses sellega, et trump hakkas väitma, et pagulasavaldust ei tohi esitada, kui sa oled illegaalselt üle piiri tulnud. Ülemkohus ütles, et võib ikka et seal on jah. Lõppevast nädalast me oleme siis valinud just selle Mätise teate, et ta peatselt kaitseministri ametist lahkuv nädala kõige olulisemaks uudiseks. Kui vaadata siis kõige enam lõppeval nädalal on Eesti ajakirjandus rääkinud Danske kaasuse arengutest sellest, et on toimunud siis konkreetsed ülekuulamised on arestitud vara pangakontosid ja nii edasi. Aga mulle tundub Danske kaasusest ega meil väga palju seda uut informatsiooni, mille põhjal kuidagi noh, seda teemat uuesti avada ei ole, ootame järgmiseid faase, kui on põhjust selle teema juurde tagasi tulla. Üks teema on saanud lõpp finishi vähemasti ühe persooni jaoks. Eile vabastas riigikohus korruptsioonis süüdistatava Tallinna endise linnapea ja Keskerakonna eksjuhi Edgar Savisaare tema tervisliku seisundi tõttu kohtumenetlusest. No eile teatasid teatas Savisaare advokaat Oliver Nääs, et Savisaar võib nüüd taas korrata. Ta on puhas, kui prillikivi on siis, või jätkub Savisaare tegude üle kohtupidamine ilma selleta, et savisaart ennast saaks kohtus süüdi mõista. Mulle tundub ausalt öelda, et võib-olla seal selle lõplik kohust tuleb hoopiski mingil hetkel ajalooraamatutest, kui asjad ära seostatakse, et siin vähemalt see oli see minu esimene emotsioon eile, et lõpuks kirjutab selle mingi 10 aasta pärast või 20 pärast keegi lihtsalt ajaloo ajaloolise tekstina, kus enam ei ole võib-olla selliseid juriidilisi kinnitamisi. Nojah, karta võib, et tänases Postimehes nädala nägude rubriigis kirjutab Urmas jaganud Savisaare kohta väikese nupu pealkirjaga me ei saagi teada, esitab rea küsimusi, ütleb nende kõigi kohta, et me ei saagi teada ja noh, tegelikult kui mõelda nende küsimuste üle, et kas Savisaar võttis altkäemaksu või, või kuidas ja kellelt siis need on tõesti sellised asjad, mis võivad paarikümne aasta pärast välja tulla, aga ei pruugi. Aga võib-olla noh, ma ei tahaks nüüd öelda, et me peaksime käega lööma või loobuma mingi hinnangu andmisest, aga võib-olla kogu see asjade käik ise juba on piisav, et aidata hinnangut anda ja aidata näha, mis, mis mehega ikka tegu või aidata neil näha, kes seni veel märganud ei ole. Savisaare kriminaalasjas. Jätkuvalt on kohtu all altkäemaksu andmises süüdistatud neli ärimeest, Aivar Tuulberg, Alexander Kofkin, Hillar Teder ja Vello Kunman. Sammust. Samuti süüdistatakse Tallinna linnavolikogu esimeest Kalev Kallo jätkuvalt siis kaasaaitamises altkäemaksu andmisele ja võtmisele. See on siiski jah endine Tallinna linnavolikogu esimees aga altkäemaksu vahendamises süüdistuse saanud ärimehe ja endise ministri Villu Reiljani kohtuasi lõpes, mäletad teatavasti selles kaasuses kokkuleppel prokuratuuriga ka Tallinna endise linnaametniku omastamise süüdistuse saanud Priit Kutseri suhtes otsustas kohus kriminaalmenetluse lõpetada. Aga kuna jah, seal puudus avalik huvi, et põhimõtteliselt kui keegi mõistetakse kohtus süüdi altkäemaksu andmises, siis lihtne loogika ütleb ju seda, et tõendatud on ka võtmise aspekt, sest noh, kuidas sa saad altkäemaksu anda, kui võtjate jala lihtsalt võtja üle ei saa kohut mõista. Sest minu meelest Eesti vabariigi riigikohus eile ütles ja siiski kõige olulisema selles kaasuses, et Savisaar on liiga haige, et tema üle kohut pidada. Mida Savisaar omakorda siis demonstreeris, kui võitu, nagu me tema siis Facebooki postituses nägime, eks see on, eks see vaata, tüüpiline üks võib-olla ajakirjanikuna aeg-ajalt kogeda seda, et mingisugune inimene, kellele ei meeldi, mida temast kirjutatakse, tema reaktsioon on see, et Ta ütleb, et ma annan selle kohtusse ta ja siis ta jätab justkui mulje, et tal on, tegelikult on temal õigus väga tihti need inimesed üldse ei pöördu kohtusse, aga see on mingi selline lubadus, mis jätab justkui nagu palli siiski teisele poolele, et et, et see, et inimesed ei ole juriidikaga tihtipeale nii väga detailideni kursis ja nad vaatavad, et näed kuusetis nüüd antud siis Savisaare juhtumi puhul, et kohus jättiski talle justkui õiguse. No mina olen väga palju ajakirjanikuna kokku puutunud hoopiski sellise kaasusega, nagu on siis kokkuleppemenetlus, kus tegelikult kogule peale minek eeldab seda, et inimene tunnistab ennast süüdi, ta saab oluliselt kergema karistuse. Seda on võimalik siis kokkuleppemenetluses lühendada, kuni seal kolmandik kuni ja olen mitmeid inimesi intervjueerinud peale seda, kui kohus on nende kogule prokuratuuriga kinnitanud ja siis intervjuudes öeldakse, et aga kohus mind süüdi mõistnud Mis ongi, mis seal tüüpiline enesekaitse, sa ütledki, sa tõlgendad sealt seda, kui sa näiteks üks jurist just selgitas, et või et kuidas nad, kui sa mingisuguse läheb, et mingi 10 asja, mida arutletakse 10-st asjast, võib-olla kaheksast, saad õiguse kahest sa ei saa õigust. Nüüd on küsimus, et kumma poole sa võtad pooltäis pooltühi ja kui sa oled see, kes nagu, kui sa ennast kaitsed, loomulikult sa näitad välja seda. Ma võitsin, sa ei hakka, sa ei hakka rõhutama, et võib-olla ma nüüd kaheksas asjaska veidike kaob. Just aga Savisaare kaasuse puhul on oluline see, et Eesti vabariigikohus ei öelnud, et Edgar Savisaar seda ei teinud. Eesti vabariigikohus öeldi, et ta on liiga haige, et teda kohtu all hoida. Just, ja ta on olemas erinevaid asju, on olemas siis jah, tõesti võimaluse, et altkäemaksu kaasuses mõistetakse süüdi selle andja, aga mittesaaja ja muuseas seda olevat Eestis ka varem niimoodi juhtunud. No selle kaasuse puhul minu jaoks on muidugi keskne küsimus selles, et kas inimene, kes on haige, kes on süüdi, kas tema üle saab üldse tulevikus kohutav pidada või põhimõtteliselt tuleb selline inimene õigusruumis väljaspoole teisi, et Savisaar ise püüdis ühend Keskerakonnaga Eesti õigusruumist mõned aastad tagasi lahti siduda enda lahtisidumisega Eesti õigusruumist, sai ta nüüd hakkama Keskerakonna omaga. Et keskerakonnas on, muuseas sellest erakonnast on saanud täna hoopis peaministripartei, mis savisaarest väga kuulda ei taha, aga Ekspress muuseas meenutas eile, et sarnaselt Savisaarele pääses õigusemõistmisest kunagi ka kurikuulus Hiiumaa küüditaja jaan. Pähna ja süüdistuse järgi aitas Pähna ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi Hiiumaa osakonna operatiivvolinikuna töötades 1949. aasta veebruaris-märtsis kindlaks teha siis 46 väljasaatmisele kuuluva hiiglase nimed. Vähna kogus andmeid ja koostas 14 perekonna kohta salajased õiendid, mille alusel nende kohta langetati siis väljasaatmisotsus. Aga Pähna tegevuse tulemusena küüditati Hiiumaalt 41 inimest, kellest Siberis suri kaheksa. Seega sellest kirjutas eile Ekspress kirjutati, viidati sellele, et tegelikult paragrahv, mis nüüd siis sellesse kohtupidamise seaduses või seadustik on kirja pandud, et selle eesmärk kunagi oligi siis kohtuvalt vabastada neid ligi 100 aastaga. Aga ka näiteks siit tulebki välja siis see, et kas see ei tähenda seda, et kohus ei võiks lõpuks formuleerida selle, mida ta siis tegi, omaette asi on see, kas ta selle eest uuesti kohtu alla antakse või vangi pannakse mulle pihku selguda. Me oleme selles kohtukaasuses, kui see jõuab otsuseni, siis seal tõenäoliselt sisalduvad ka need episoodid. Ja muuseas, ma nüüd ei kujuta ette, kas Savisaar kuna ta ikkagi on keskne tegelane selles rollis, kas teda ka näiteks tunnistajana on põhjust nüüd kutsuda tusse või ta on oma ütlused kõik ära andnud ja seal muuseas on oluline positsioon, et kui inimene ise on süüdistatav, siis enda vastu kohtus ütlusi andma ei pea, aga tunnistajana peab ta rääkima tõde veel kord teda. Kuidagi teisest teemast, mulle meenus, et selle peale selle vanade haigetega, et holokaustiprotsessid, mis jätkuvalt käivad, kus ikka leitakse jälle veel kusagilt mingisugune tudiselt aadikene on ja kes on olnud ilmselt nooruses teinudki julmusi. Aga ikkagi tekib nagu selline tunne, et olgu peale, et paljud inimesed kannatasite pärast, aga see inimene on nii vana ja nii haige, et tema tanderaamiga kuskile kohtusse lohistamine, see tekib, seal on see teine emotsionaalne pool, et see nagu sa näed juba sellist nagu väetit vanainimeste ja sa mõtled sellele asjale. Teistmoodi Norman või isegi mitte nii, vaid tekib see küsimus, et kelle elu see parandab, et selle fakti võib sedastada selle kuriteo, selle võib ju formuleerida, mis see oli, aga noh, mida see annab, kui siis veel kedagi haiglasse meie kõigi maksuraha eest suremas. Eks politsei järelevalve, Norman Aas, kes oli toona juhtiv riigiprokurör, riigi peaprokurör, kui Savisaare kaasus hakkas pihta, siis aktuaalses kaameras ta eile ka oletas või viitas sellele, et ka tegelikult riigikoht elanikud on inimesed ja ka riigikohtunikud, kes selle otsuse eile siis eile avalikustatud otsuse langetasid. Ta ei soovinud ka enda hingele võtta. Ta sellist riski, et kui Savisaare üle kohtupidamine jätkunuks, siis tema seisund tervislik seisund oleks veelgi halvenenud ja see võinuks justkui lõppeda, siis võib-olla veel fataalsemate tagajärg. Margult aru saada, mida ma arvan, et eks ta mingit pidi, ta ju ei saa enam eriti midagi suurt korda saata, sest ta on ikkagi, olgem ausad, poliitilisest mängust välja. Nojah, aga ma siiski torkamata, et raamatuid kirjutada, esitleda jõuab küll. Muuseas ma ütlesin enne, et Keskerakond savisaarest väga midagi kuulda ei taha, aga ma arvan, eks sellele põhjused, et muuseas Keskerakonna tegude osas kohtupidamine ka selles kaasuses jätkub ja Keskerakond peaks tegelikult justkui ka Savisaare vastu rahalisi nõudeid nüüd esitama hakkama, sest Savisaare tegevus on erakonnale toonud väga suurt kahju rahalises mõttes. Ma ei pea siin poliitilist kapitali silmas. Aga seda siis näiteks ühes teises kaasuses näiteks hiljuti Läti sai Keskerakond erakondade rahastamise järelevalve komisjonilt nõude kanda riigituludesse ligi 200000 eurot ebaseadusliku annetuse vastuvõtmise eest. See jääb siis Savisaare esimehe aegadesse, aga kogu see rahastamise asi, mille osas on käimas ka veel üks teinegi kohtulahend, Oliver Kruuda ja Paavo Pet Ta ei vahel ja tegelikult puudutab see väga otseselt ka keskerakonda, mis puudutab siis neid garantiikirju ja 2009. aasta valimiste rahastamist. Et sisuliselt võiks see kõik lõppeda ju Keskerakonna pankrotiga, kui kõik see tegevus all alluks sellisele tavalisele mõistuspärasele loogikale, aga Keskerakond ja poliitika, see on suurem kui elu ja seal on alati rohkem kui üks võimalus. Teete täitsa. No see oli ka üsna selline põhjapanev sedastas, et nii see on, nii see on, siin ei olegi midagi, muudkui tuleb elada ja vaadata. Üks detail muidugi, mis on piinlik, mida Savisaare kaasuse puhul ka rõhutatakse, et prokurör tuur justkui on tema haigestumise tervislikus seisundis, süüdima siiski meenutaks Savi Savisaare tervislik seisund oli juba enne selle kohtukaasuse algust üsna kesine. Ei no kuule see, sa, mitte kedagi ei saa vabastada selle eest kohtukohtuskäimisest, et mul läheb kohtuskäimisest nagu tervis halvaks, sel juhul anname tervis, tervist hoidev käitumine on sel juhul see, et väldi tegevusi, mille, mille pärast sa võiksid ilm kohtusse sattuda. Eilses aktuaalses kaameras oli tegelikult ankur Priit kuuselt üks väga huvitav küsimus veel kord sellele Norman Aasale, kas põhimõtteliselt, kui nüüd Savisaar panka läheks röövima, et kas ta ka siis? Ei peaks karistust kandma ja teda ei saa kohtu alla anda, aga siis Norman Aas arvas siiski, et kuna see oleks tervisliku seisundi kuritarvita, mine siis tema üle saaks siiski kohut pidada. Vot, aga ma ei tea, no Savisaare kaasuse juurde mulle tundub, et ühel või teisel kujul me saame siin saates kunagi tagasi tulla, et tema tegude üle siiski kohtupidamine jätkub. Aga räägime pühade eel veidi ka regionaalpoliitikast, arstiabi kättesaadavusest, sellisest keerulisest asjast nagu Harvik haigused. Tõuke sellele andis teisipäevane ja kolmapäevane päev, kui ma teisipäeva õhtul aktuaalsest kaamerast nägin, Siiri Ottender baas, ma lugu sellest, kuidas valitsuse kinnitatud haigekassa järgmise aasta tervishoiuteenuste loetelu pani kas raskelt haiget last ebavõrdsesse olukorda üksnes siis saab kallihinnalise ravimi ja teine jäetakse sellest ilma ning kuidas loo peategelane, 16 aastane Katerina teab enda haruldaselt kulgemast neeruhaigusest detailselt täpsuseni, siis kõike, ka seda neerusiirdamisele pääseb pääsemiseks vajab ta ülikarist ravimit. Et aga ka seda, et seda ravimit ei saa, siis minu tunne oli üsna niru, et meil põhimõtteliselt on valitsus, mis on meditsiinivaldkonna probleemid lubanud ära lahendada, üks erakond on seda eriti jõuliselt lubanud. Ja kuidas siis räägitakse, et igaüks loeb ja kui selle ridadest tuleb teleekraanile minister, kellel tiitliks on sotsiaalkaitseminister ja ta soovitab Aktuaalse kaamera otsesaates, et inimesed tehku selliste olukordade vältimiseks püsiannetused siis ma enam sellest probleemist inimlikult aru ei saa, et see seis on üsna kurb. No kurb on see juba kas või sellepärast, et see inimene on, see minister on vales erakonnas, ta peaks olema reformierakonnas, kuigi Reformierakond vist ka enam nii libertaarlikel seisukohtadel ei ole. Minu meelest muidugi lubadused meditsiinivaldkonna probleemid ära lahendada, see on ilmselt nagu seal nagu end loosungit ikka väga ei väga ei ole võimalik saada, et see on loomulik, et meditsiin areneb, et tekib järjest uusi ravimeid mingitele asjadele, millel varem ei olnud, ravi, on juba kusagil olemas ravim ja seal peaks olema ikkagi mingisugune mehhanism, et kuidas selleni jõuda. Mõnikord mulle jääb mulje, et et tegelikult on meil meditsiinisüsteemis igast asju võimalik, aga sa pead olema ise suhteliselt tugev ja terve, et see nagu endale välja nõuda. Või peaksin selle ka korraks ära ütlema, et kui me räägime harvaesinevatest haigustest ehk siis Harvik haigustest, siis võib jääda mõnel raadiokuulajal mulje, et noh, hea küll, need on sellised individuaalsed probleemid, mida esineb väga vähestel inimestel ja mis lahendusi siin ikka muid otsida kui individuaalseid. Vähemalt Eesti puuetega inimeste koja kodulehe hinnangul on Eestis sedalaadi kokku muidugi väga erinevaid haigusi põdenud vaid inimesi 70 kuni 100000 inimest, nii et tegu ei ole tegelikult ühe sellise, vaid paari üksikut inimest puudutava probleemiga. Peale selle, kui sa oled see üksik inimene, siis, siis sinu jaoks on see põhiline probleem, see on elu ja surma küsimus, et see, see, seda, seda ei saa ka selles mõttes statistiliselt võtta, et üks, mis seal üks on, et esiteks meid ei ole nii palju ja teiseks, me oleme siiski nagu läänelik riik, kus ei ole kärbsed. Me oleme inimesed. Aga tulles ju jah selle ministri avalduse juurde, siis minu meelest reedab see seda, et valitsusel puudub mingisugune arengukava mingi poliitika üldse ja tundub, et äkki lihtsalt niimoodi puusalt tulistas, et ütles selle, mis talle alguses tundus sellise toreda mõttena. No ma olen kuulnud, et esiteks minister, sikutid ka õhtusesse Aktuaalse kaamera saatesse saada, see oli omaette vägitegu juba, et sest noh, meil on olemas teemad, millel ministrid tahavad stuudiosse tulla ja siis on olemas teemad, millel ei taheta tulla, et leitakse miljon põhjust. Miks päevakavas ei ole aega, et õhtul kell üheksa muidugi on väga raske leida põhjuseid, miks ei saa saatesse tulla, aga lihtsalt see ei ole nagu ühe inimese probleem, et ma ei ütleks, et Ma ei tea, et kuidagi noh ütlemine või noh, sõnad on alati nagu olulise kaaluga, aga kui rääkida probleemi olemusest, siis mida sa sikud seal ka ütlema siis oleks pidanud, kui raha ei ole, probleem on ja, ja õiguslik ruum ei võimalda selles kaasuses siis raha anda või noh, inimesed on otsustanud, et ei ole võimalik raha anda, sest ma saan aru, on teine laps, kelle puhul on leitud, et saab anda siis Sedasama raha teema tõi tegelikult teisest aspektist meditsiiniga seoses sisse juba eelmisest nädalast. Sel nädalal jätkas minu kolleeg Kadri Kuulpakk, kes kirjutas paljatiiv ravist, mida ma paljudele, mis on, mis on, mis võib meist igaühe elu viimases etapis olla vajalik ja mis on samamoodi, pole raha. Aga see on see nii klassikaline klassikaline teenus ja see, see ei ole mingi harjutada. Aga kas siis ei ole küüniline see, kui seesama erakond paneb oma sloganiks valimiste eel, et igaüks loeb ja me näeme, et igaüks ei loe. No siis peaks, siis peaks olema seal iga, kuna igaüks loeb, siis võib-olla me peaksime tõstma teatud maksta, sellepärast et me saaks selle eest seda ja seda ja seda tulebki otse öelda, see on väga ebapopulaarne öelda. Aga me ei saa riigilt, me ei saa võtta kontolt raha, mida meil seal ei ole midagi. Isaga nad lubavad maksurahumeelega, kas ei vasta päris tõele, et seda raha seal ei ole, et haigekassa nüüd päris rahapuuduses ka jaga või ägab teatud valdkondades, aga teatud teistes mitte, et minu meelest taandub ikka jälle sellele, millest on mitu korda tulutult räägitud, et meil tuleks tervishoiusüsteem tervishoiukindlustussüsteem ümber mõelda. Ja aga muuseas, Harvik haigustele ehk siis paljuski ka geneetilistele haigustele keskendub sellel aastal ka ETV iga-aastane heategevuslik saade Jõulutunnel. Nii et eelolevatel päevadel ma arvan, sellest probleemist nendest lugudest, Me saame kuulda ja mida tõenäoliselt poetada veelgi mõne pisara. Ei no selles mõttes, et olematu küüniline, eks ikkagi tasub neid toetada, et on väga palju inimesi, näiteks. Me ei maininud seda ka, mida te Toivo, Tänavsuu vähiravifondiga see on tegelikult ikkagi imetabane töö ja need inimesed, kes annetavad, et seda et mitte siis ainult pisaraid poetada, vaid kui nii on siis ikkagi ka need annetused aitavad inimesi. Just iga kord, kui ma näen muuseas tervitused Toivo Tänav sulle väga tubli töö ja ka sellel ajal või Tartu Ülikooli lastefond, just neid heategevaid organisatsioone on veel ja veel, aga iga kord, kui riik tunnustab Toivo Tänavsuud, mitte paha pärast, aga iga kord ma mõtlen justkui, et riik tunnistab, et Me jätsime jälle midagi tegemata, et ma, ma küll tahan veel kord öelda, et see, see tunnustus on kindlasti kiiduväärt, et Toivo Tänavsuud kiidetakse, aga noh lihtsalt üks eraalgatuslik fond ei saa tegemata riigi tööd ära teha. Kuid mitte, aga nii ta on meil praegu parajasti, et me meie süsteemis inimesed peavad otsima lisaraha selleks, kui neil vähegi kuidagi läheb teistmoodi seesama igasugused hooldused ja sotsiaal-ja, see on, see on ütleme nii, et midagi, midagi peab seal olema teisiti, kas tuleb raha juurde panna või siis tõesti, kas seal on mingist reformist kasu. Aga see ei saa olla, et kurb lugu küll, iga inimene loeb, aga noh, me siiski midagi väga teha. Kurb lugu selles mõttes ei ole, et sellistes kaasustes tuleb ikka alati panna ennast sellesse olukorda, et mõelda, et see inimene, kellest telekas või raadios või lehes räägitakse, et see on sinu ema, sinu isa, sinu laps, sinu võime ise olla homme. Et. Ja need inimesed on vähemus, kelles telekas räägitakse, ma arvan, et neid, kes vaikselt kannatavad ja vaikselt hääbuvad, neid on palju rohkem, et paljud inimesed ei taha seda tähelepanu, kuigi kuigi see võiks aidata teisi, kes samasugused, samasugust saatust kannatavad ja nad on nii nõrgad ja vaeva Ka iga kord minna siis eetrisse öelda, et homme lahendame selle probleemi homme palun haigekassalt või ma ei tea kellelt iganes mingisuguse võtta, siis see näit tähendab mitte just kõige suuremat etta vaatamisvõimekust, aga ära pole muuseas lahendatud veel ühte teistki tiksuvat kellapommi ja ma arvan, et sellest ühel hetkel võib saada ka märkimisväärselt suur probleem. Nimelt on perearstide puudus Eestis jõudnud punkti, kus terviseamet ei suuda enam maapiirkonnast lahkuvate perearstidele asendajaid leida ja seetõttu on terviseamet sunnitud uuel aastal Valga linnas Setumaal Põltsamaal ümber jaotama kolm perearstide nimistud, milles on asja kurbloosus, siis need nimistud jagatakse paljuski Nende nende üsna pensioni ja lähedale jõudnud perearstide vahel, kes paari-kolme aasta jooksul ise pensionile lähevad ja kui piirkonda peaks jääma veel mõni üksik või, või minu pärast ka paar nooremat arsti, siis nende perspektiiv on ühel hetkel see, et nad saavad, ma ei tea. Ühel hetkel kogu Põltsamaa või Valga või Võru Põlva haiged ise ära ravida, aga Ma selles mõttes üsna võimatu ülesanne, sest kui mõelda selle peale, et enamasti nendes piirkondades elavad eakad inimesed, kelle terviseprobleemid süvenevad, kes vajavad üha rohkem arstiabi, kes käivad tavapärasest rohkem arsti juures, siis Need alles jäävad, perearstid pannakse küll meeletult suure koormuse alla sealsamas ja samal ajal tundub, et riigil vasak käsi ei tea, mida parem teeb, sest et Valga haiglasse ehitatakse moodsat perearstikeskust, kas sinna ka mõni perearst tekib, noh, see on ju väga küsitav. Ei no aga need, kui sul on vanem inimene, kes vajab rohkem uuringuid, siis see tähendabki, et perearst tegevus ju on ilmselt kulukam, et kui sul on seal ikkagi mingi tasakaal, et sul on noori inimesi, kes võib-olla kõigepealt arsti juures kord 10 või 20 aasta jooksul, et sul on mingisugune sihuke ühiskonna püramiidi tasakaal, aga kui sul ongi seal ainult nagu vanad ja haigemad inimesed järelejäänud, siis on ka selles mõttes ütles koormavam, et sa bet oma oma eelarvest leidma rohkem raha nende jaoks. Kuna ma ise olen Kagu-Eestist pärit, suhtlen üsna tihedalt selle kandi inimestega, siis ma olen korduvalt kuulnud, praegusel valitsusel puudub toimiv regionaalpoliitika, see, mida Jüri Ratase valitsus varasemalt siis Ossinovski ja nüüd Riina Sikkuti, aga miks mitte ka regionaalhalduse ministrit Janek Mägi ja Jaak Aabi kaasabil Kagu-Eestis on korda saatnud, noh, võtame sünnitusosakond Valgas pandi kinni, Põlvasse sünnib see praeguse teadmise kohaselt jutu kohaselt ka millalgi perearstiabi jätkusuutlikkus on probleemiks. Ei ole ju välistatud, et ühel hetkel liigub ka see nii nagu on siis paljud spetsiifilised haigusjuhud liikunud ravimata Tartusse lubati käiv käima panna, haigla bussid neid siiamaani ei ole, isegi ei arutata siis maapoed on suletud. Värske probleemina kuulsin Valga kutsekoolist, et kuidas sealt on noored asunud rääkima üha rohkem vajadusest liikuda hariduse järgi Tartu kutsekeskkooli või Tartu kutsehariduskeskusesse, et ma tean, et teisel pool raadiot hõikab keegi juba mõnda aega, et aga meil on Kagu-Eesti programm ja me aitame nüüd ehitada ka perearstikeskuseid, aga no poliitikute endi argumente kasutades siis liiga vähe liiga hilja oleks. Aabits tuleks ambitsioonikus taset tõsta, jah. Aga ka omandanud juba sõnavara. Aga Tahtmata, nüüd hakata kohe valitsust kiitma, teise poole pealt tasakaalustaval siiski märgin selle ära, et sinu jutust ikkagi välja tuleb suurest ennet demograafiast tingitud probleemid ja kui meil oleks üksteistsugune valitsus, siis ma väga hästi ei usu, et nad oleksid suutnud siin midagi väga enamat korda saata. Täpselt tahan sekundeerida Peetrile, mulle meenus, tegin siin Brüsselis intervjuusid aastalõpulehe tarbeks ja üks küsimus migratsiooni teema. Ja seal üks ungarlastest. Majandusteadlane ütles, et on kaks teed kahaneva rahvastikuga Euroopa, meil on ka rahvastikukorda ja me oleme alla taastootmise taset. On kaks varianti, tuua sisse immigrante või teine variant on jaapani variant. Ehk siis hakata riiki otsast teatud piirkondades kinni panema, et jaapanlased seda teevad, nad ei taha endale võõramaalasi. Nad lihtsalt mingites kohtades ei saagi mingeid teenuseid enam ja see ongi nagu reaalsus, sest lihtsalt rahaliselt suurt territooriumi vähese rahvastikuga hallata on väga, väga raske. Ja aga Kagu-Eesti oma majanduse rahvastikunäitajate poolest peatselt halvemas seisus kui Ida-Virumaa, et sellest piirkonnast saab keskpikas plaanis paraku Tallinna inimeste suvituskoht, et ma tean väga palju Tallinna tuttavaid, kes ütlevad, et aa suve veedan ma Valgamaal või Võrumaal, aga minnes praegusel ajal Kagu-Eestisse, siis tsiteerides Juhan Liivi. Igav liiv ja tühi väli. Nojah, demograafilisi probleeme nendele saab vastata väga erinevalt. Näiteks kui vaadata Prantsusmaa demograafilisi kaarte viimase 100 või enama aasta lõikes, siis tuleb väga hästi välja üks nende poliitika põhimõte, mida on eri aastakümnetel kõikvõimalike erivahenditega sõltuvalt. Ajastu iseloomustab majanduslikest võimalustest ja sõltuvalt valitsuse meelsusest. Alati siiski tehtud, nimelt Ta on hoitud, seda piiriäärsed alad oleksid asustatud ja see on tõesti huvitav. Kui vaadata nüüd Prantsusmaakaarti, kus on rahvastik kahanenud, kus on kasvanud kasvata Pariisis ja veel paaris suurlinnas ja siis püsib enam-vähem stabiilsena piirialadel ja riigi siseala jääb tühjaks. Ja Prantsusmaa väga jõuliselt seda tööstust ja no miks me käime Strasbourgis europarlamendis, kuni seal naftat ei leita, seni Prantsusmaa ei lase sul europarlamendist respurist ära kolida, sest tal on vaja tööd ja tal oma inimestele. Ja ka Eesti puhul me näeme, kuidas pingutatakse sõna otseses mõttes niimoodi nabarõngas, see, mis toimub Ida-Virumaal ja see kõik on väga tänuväärne tegevus ja see, millega president lõppeval aastal hakkama sai see tegevus kahtlemata Ta piirkonnale tuleb kasuks. Tõsi, Narva volikogu lõppeval nädalal puudutab kultuuripealinna siis sõna otseses mõttes lihtsalt lasi endale kõigepealt ühte jalga ja ma ei tea, kas peatselt ka teise jalga, aga aga mulle tundub, et Narva võimalused kultuuripealinnaks saada siis lõppeva nädala otsuste kohaselt eriti suured peatselt ei ole. Aga see, mis puudutab Kagu-Eestit, siis väga ma ei näe seda tegevust, et toimuks isikute poolt noh, selle piirkonna esiletõstmine, kuidagi aitamine, et siin kas või selle teema lõpetuseks siis terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juht Pille Saar pakkus välja perearstide, ütleme siis Kagu-Eestisse saamiseks näiteks võiks kaaluda ka regionaalse stardikapitali andmist nendele perearstidele, kes lähevad tööle maapiirkondadesse, et noh, see on selline. Mulle tundub, et muudame inimese sunnismaiseks, anname talle natukene midagi ja siis loodame, et ära ei lähe. Seal on mulle tundub, et on ka mingi tunnetuse küsimus, et noor inimene, kellel näiteks Valgasele tööta, ilmselt ta ei hakka ootama, et riik teeb mingi aasta pärast või poole pärast, teeb mingi stardikapitali, mingi programm tuleb lihtsalt Tartusse ära teinud või läheb Soome tööle, ta ei hakka ootama, ta ei teki, saab täpselt sama see, mis tuleb nagu haigekassa küsimustega, et enamik inimesi, eestlased ei ole eestlasele need, kes väga palju räuskaksid ja streigiks protestiksid enamusi. Enamik inimesi otsib sellele vaikselt lahendust, samal ajal meie peas Kagu-Eesti on niisugune ilus lõunaeesti murre, mesilane sumiseb, künkad, künkad, haljad, rohelised ja nii edasi Ida-Virumaal USA tolmused, aga need on väga ilusad. Ma just mõtlen, et sa mõtled seda nagu Toomas Nipernaadi filmile kõik nagu saad, Sa ei taju seda ida Ida-Virumaal on see, et see on nagu mingi oht, me peame sellega tegelema ohuga. Ja seal ongi see kahelt poolt, et sul on seal üksi jäänud mingi vanad ja abitud inimesed jäänud ja nendest nad ei suuda ennast kehtestada samal ajal Ida-Virumaaga tegelema, sest me kardame neid. Ja siis meenub mulle see, kuidas vaadatakse korra statistikat, öeldakse oi, aga kogu eest, nii et meil on nii palju haigeid inimesi. Huvitav, kas nad perearsti käest need töövõimetusstaatused ostavad või millega nad seal tegelevad? Et inimesed on ilmselt parimal juhul on need Tartusega, tõenäoliselt oled Soomes tööl ja nad käivad nädalavahetusi seal oma, mis on mingitpidi. Tore, et eestlased, paljud ei koli lõplikult ära, vaid nad käivad seda ilusat maja seal putitamaseni, aga, aga see ei ole tegelikult enam enam nagu tööjõuline rahvastik. Kagu-Eesti inimestele selle teema lõpetuseks üks hea soovitus, et praegu on valimiste eelne aeg ma sotsiaalmeediast vaatan, et väga paljud Kagu-Eestis kandideerivad saadikud juba on teie koduuste taga ringi käimas, et küsige üks lihtne küsimus, et mida te viimase nelja aasta jooksul Kagu-Eesti jaoks olete ära teinud, et ja siis Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa poliitikutelt küsige veel üks küsimus, et miks te sünnitusosakonnad Kinni panite küll vaadake vastatarilladki tiivad. Vaadake. Sünnitamise eas, kui on ainult vanad väetid, vanainimesed, neid võib-olla see väga huvitav. Ta lihtsalt seda küll jah, et kui ainult vanainimesed jäävad, siis ei ole ka sünnitusosakonda vaja, siis tuleb ainult probleem, lahendub just mõelda. Ka aasta üks suurimaid juhtimiskriise Eestis lahvatas nüüd aasta lõpus, jõulude eel ja seda haridus teadusministeeriumis, tõsi kevadel Postimees ja mingil ajal ka Delfi püüdsid haridus ja teadusminister tea varraku juhtimisstiilist vigadest kirjutada, aga sellel polnud erilist silmaga nähtavat tulemust. Tõsi, rahulolematus podises vaikselt kusagil ministeeriumis edasi ja lahvatas nüüd aasta lõpus uuesti rahvusringhäälingu raadio, uudised ja portaal, siis kirjutasid ja rääkisid teisipäeva hommikul sellest, kuidas lahkunud on alla kahe aasta jooksul neljast asekantslerist kolm ja kohe kohe oleks lahkunud ka neljas teaduse ja kõrghariduse asekantsler Indrek Reimand. Nüüd meil tea Varrak oma kantsleri ameti maha pani siis sisuliselt koheselt. Ta andis Reimo on teada, et on nüüd valmis jätkama, et ma ei tea, mulle tundub, et see on selles mõttes parim kinnitus sellele, et majas midagi justkui oli väga korrast ära või nagu ütles endine asekantsler, aasta ja mõned kuud tagasi Tartu abilinnapeaks siirdunud Madis Lepajõe Lepajõe siis meeskonna ehitamise asemel toimus seal lammutamine. Lisaks siis oli selline meeletu kaadrivoolavus. Nimelt tea, Varrak ise küll nõus ei olnud eilses Õpetajate lehes temagi teisipäeva õhtul, siis vahetult enne tema tagasiastumist tehtud intervjuu, kus ta muidugi kõige pikema vastuse annab. Küsimusele, millised on teie enda suurimad saavutused ministeeriumis ja tema ütleb, et tema näeb, et meie inimeste silmad säravad ja minu käest käest pole küll sarjata saanud keegi, kes oma tööd hästi teeb. Lubadusi täidab. No ju siis neid lihtsalt oli palju tema arvates, kes ei täitnud tegelikult nali naljaks, aga numbrid näitavad midagi, numbrid, kui nii palju voolab välja, siis see näitab midagi. Kui lihtsalt oleks üks suurejooneline lahkumine või kaks suurejoonelist lahkumist mingisugune väike grupp, siis see on üks asi. Kui seal toimub ikka see, see näitab midagi, et ma saan aru, iga inimene leiab oma tegevusele põhjendusi ja ta ise ilmselt arvabki alati, et ta käitub kõige paremini, aga, aga kui see ka rahandusministeerium enne seda oli samasuguste asjadega kimpus, siis ilmselt on juhtimisvõtit. Kui ta retooriliselt küsides, võib-olla avalikus sektoris töötavad selles mõttes silmakirjalikud inimesed, et ütleme, kantsleri silmad silmade ees, neil silmad säravad ja, ja kõik on hästi, aga siis, kui töölt koju minnakse või, või tööl oma kolleegidega suheldakse, siis justkui Üks on probleeme, kui sul on reljeefne ülemus ja seda kardad, siis sa ilmselt ei lähe ots otsima. Konfliktid on, esiteks on ta jõupositsioonil ja kes meist naudib ülemusega konflikti minemist, et sa ikkagi püüad, kuni sa, kuni sa ei ole leidnud endale alternatiivset kohta. Seni sa püüad silmad särama panna ja nagu kuidagimoodi hakkama saada, et kui mõelda haridusministeerium, kus, mis osaliselt on Tartus, kus tööturg Mida kolitakse salaja öösel Tallinnasse? Igatahes kui sa mõtled, siis Tartu ütleme Tallinna ja Tartu vahe selles mõttes, kui sa oled nagu ametniku kvalifikatsiooniga siis Tallinna Tallinnas, võib-olla see on samas suurministeeriumis leiad endale uue kabineti, aga kui sa oled Tartus, siis tegelikult ega sul neid alternatiive väga palju ei ole. Et mis hoiab ka inimesi. Paigast ma lugesin neid intervjuusid, mille alusel ka siis seekordse kriitikalaviini põhjustanud lugu sündis ja tegelikult on seal palju selliseid detaile, mis loossega ei mahtunud, näiteks see, et ühel päeval kantsleriga tehtud kokkulepet teisel päeval ei kehtinud. Kui varasemate kantslerite puhul kehtis reegel, et ametnikud võisid ministrile igal ajal otse helistada, otse suhelda, siis nüüd justkui ehitati selleks müür. Kogu tegevus oli selline kantsleri keskne. No selles osas on see probleem justkui lahenduse saanud, et tippjuht hindas perspektiivi, langetas juhtimise otsuse ja probleem sai lahenduse. Aga mis selle loo õppetund laiemas plaanis avalikule sektorile võiks olla, sest praegu ma saan aru. Probleem on selline, et kantsleri vabastamiseks võtamiseks teeb ettepaneku minister. Aga kui minister justkui on kantsleriga ühes paadis, mis need endised alluvad ja praegused alluvad, nad võivad jääda hüüdja hääleks kõrbes ja kõige lihtsam ongi minna uutele väljakutsetele vastu. Arvestades, et antud juhul oli probleeme ka enne ilmnenud, siis minu meelest ei ole isegi mitte ainult avalikule sektorile, vaid igalt poolt laiemalt Eestis. Eesti on väike riik, kõik teavad kõiki. Kui sa kedagi palkad, Pärbad, tee mõned telefonikõned ja uuri tausta, see on, ja kui sealt tuleb ikkagi mingeid selliseid väga teravaid märkusi mitmelt poolt, mida ma saan aru, et antud juhul tegelikult oli see info olemas, et seal on neid, neid ja neid probleeme siis võib-olla tasub seda arvesse võtta ja mõelda, kas siis rääkida algatuseks inimesega, et on tulnud selliseid ja selliseid kaebusi, mida sa ise arvad, et võib olla silma peal hoida, see on minu meelest see Eestis hämmastavalt tihti juhtub seda, et võetakse inimene tööle, kelle puhul teatakse, justkui oleks tegelikult üsna laialdane, infot on selline, selline meil millegipärast ei liigu, et minu meelest see on Eestis lihtne tausta kontrollida. Nojah, aga samal ajal töö inimestega ongi selline individuaalne ja kaadrid otsustavad kõik ja ja nagu ma saate alguses rääkisime, on kaadriprobleeme ka. Nagu ma saate alguses rääkisime kaadriprobleeme ka meist palju suuremates riikides ma, mul on väga raske näha, kuidas siit saab selles mõttes midagi õppida, et et need ongi sellised individuaalsed asjad ja vahel inimeste vahel asjad lähevad ihu ja muidugi vahel ongi selliseid inimesi, kes vaatamata sellele, et nad suudavad kõikjal inimesi välja vihastada, libisevad mööda karjääriredelit ühe kõrgemale, minul on see ka alati mõistatuseks jäänud, aga selliseid inimesi on. Aga vähemalt on meil sooline võrdõiguslikkus, et nii naised kui mehed võivad seda Eestis teha. Et meil ei ole enam nagu seda, et keskealised mehed, rind käenduvad 11. Aga kujutate ette, et meil oleks ellu rakendanud riigireformi ettepanek luua üks selline üleüldine superministeerium, mida siis juhiks üks inimene, kelle puhul siis ilm ilmaks ka mingil hetkel selline inimestevaheliste probleemide tekitamise oskus, et mis siis saaks, see on hea tähelepanek, sest et mõtleme nüüd ausalt, et ükskõik kui suurepärane see inimene siis oleks, kes seda juhtima leitaks, alati leidub neid, kes mõne inimesega läbi ei saa. Ehk siis ma arvan, meiesuguses väikeses ühiskonnas oleks selline äärmuslik tsentraliseerimine veel eriti mõttetu ja raiskab. Juhtimijuhtimine iseenesest ka nõuab, muidugi see on mingit mingi piirini, on ebapopulaarsed otsused, lihtsalt ongi juhi töö, ta peabki tegema, ta peab aeg-ajalt mõne inimese lahti laskma, ta peab aeg-ajalt kulusid kärpima ja nii edasi, et teatud piirini ja see on ka normaalne, et juht ei saagi olla maailma kõige populaarsema inimese konkursi võitja ja seda tuleb ka mõista, aga, aga jah võib-olla arvestades seda, et meie, see nii on, ta värbamisvärbamisala tegelikult meie rahvaarvu arvestades ongi väike tippjuhte, ongi vähe, et eks see paistab kaera ja seda ja seda enam ei tasu luua kohti, kus on vaja super inimest, sest super inimesi, meil ei pruugi väga palju saadaval olla. Aga mulle tundub, et selle loo lõpp, kas sellises kiires lõppmängus on oma osa ka lähenevatel valimistel ja ka sellele, et peaminister Jüri Ratasel ja Keskerakonnal pole tarvis probleeme, mis näitas näiteks siis keskerakonda mingisuguses negatiivses Kun tekstis, mis annaks aimu, et juhtimisasjadega ei saada hakkama. Aga lõpuks mulle tundub keskerakonnas praegu oli vähemasti nii, et kui jama oli majas, saadi üsna kiiresti hakkama, aga selle lõpuni ikka läks paljude inimeste arvates liiga kaua aega, sest suurtest probleemidest ju tegelikult hakati Teie ajakirjanduse vahendusel juba ajakirjanduse vahendusel rääkima eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses ehk siis kulus päris palju aega ja, ja mitmed inimesed jõudsid lahkuda. Ma saan aru küll, et ministeeriumiametnik retoorika oli, et tulid uued ja paremad, aga, aga ma tuletaks ikkagi meelde, et igaüks loeb ja ja siis Eesti ikkagi nii suur riik ei ole meil igale positsioonile, vaata siin väga palju inimesi, aga kui me meenutame seda, kuidas omal ajal toimus Indrek Tarandi lahkumine välisministeeriumi kantsleri kohalt, siis praegune lugu ikkagi lahendati tsiviliseeritult. Sellelt värvikamalt karakterit. Vaatan kella peale, meil on aega väga vähe. Räägiks ummikumaksust veidi valimiseelseid maksuideid siis selles mõttes ka, et Keskerakond on Tallinna linnapea, Taavi aasa suu läbi, siis välja käinud mõtte ummikumaksust, ma ei tea, kas see saab juba ka nendel valimistel teemaks, millega püütakse hääli koguda. Lisaks turismimaksule tundub siis, et keskerakondliku Tallinna linnavalitsusel on väga palju ideid, kust raha saada, noh, võtame näiteks siis Saaremaa või Valga inimese, kes peab tulema Tallinnasse asju ajama või peab tulema laulupeole või lastega teatrisse. Et ma saan aru, siis Keskerakond võtab sellelt pealinna saabuval inimeselt kõigepealt raha linna saabumisel ja siis hotellis ööbimisel, miks ka mitte midagi peale selle teie tasuta ühistranspordi seal Tallinnas kinnimaks sa saad valesti aru, see ongi regionaalpoliitika, et nad ei tuleks siia. Et nad jääksid kodukohta. Sulle pakutakse lisamotivatsiooni, võib-olla tartust ka sind tagasi Valka ajama. No väga rahvastik väga teravalt vastas ju sellele ideele Reformierakonna fraktsiooni esimees Tallinnas Kristen Michal, kes juhib oma artikli alguses tähelepanu sellele, et linna eelarves on 760 miljonit ning Tallinn on jõukas linn ja igal aastal tuleb siia niikuinii mujalt, et Eestist inimesi elama. Ja seega ei tohiks rahapuudust just olla, et see on nagu üks küsimus, et kas, kas tegu on rahapuuduse või siis linnaarendusega, mina julgen väita, et see on ikkagi arusaam sellest, kuidas peaks Tallinna autostumise vastu võitlema, mitte meetod, kuidas meeleheitlikult vajaminevat raha juurde saada. Tallinnas ei ole seda tüüpi pealinn, mõned maailma peale näiteks Brüssel on selline, kus inimesed väga palju ela ja seetõttu samas kõik käivad rööpad, seda linna, neile linna ülevalpidamisega probleeme, sellepärast ka ilmselt seal need ligadi-logadi tänavat siis et mõned linnad on hakanud sellepärast näiteks turismimaksu koguma, mis Brüsseli puhul on päris kopsakas juba kasvanud. Et Lätis on seda minu meelest Jurmala linn, et kui sa sinna siis sõidad, siis ta peaaegu mitte, see on just selleks, et piirata siis inimeste saabumise piiratavaid linna üleval pidada Tallinna puhul. Ma pigem nõustun Peetriga, et see on linn puhtamaks autol vabamaks, mis on normaalne mõte ju, tegelikult said pea südalinnas südalinna autoga sõitma ja me ei pea neid lamellrehve sisse hingama. Kaugelt Tartust vaadates siiski teie probleemiks ei ole seal Tallinnas mitte need Saaremaainimesed ja Valga inimesed, vaid teie probleemid asuvad kohe Tallinna külje all Rae vallas ja Viimsis ja et need inimesed ühistransporti tuua, ma arvan, see on lahendus, et seal pigem ütleme, trammide pikendamine võiks. Trammide kõrvale sõidad linna serva, lähete parkimispaned, autod, parkimismajja, siis sõidad ühistransport edasi. Sest muuseas nali naljaks, aga hiljuti, kui ma vikerraadios ühte valimisnõunikat saadet tegin, siis demograafiliselt on see väga positiivne aktiivne, et Tallinna ümber on tekkinud selline valglinnastumine, sest uuringud näitavad seda, et inimesed Tallinna kesklinnast väljaspool või noh, see on nagu üldiselt ka globaalses mõttes linnadest väljaspool on valmis rohkem lapsi saama Eesti demograafia seisukohast see, et kõik ei ole keskendunud Tallinna kesklinna, et sinna ei ole tekkinud pilvelõhkujate siis rajooni, kus ka elada. Kas praegu on seal peamiselt kontoripinnad, et Lasnamäe ei ole veelgi laienenud, et see pigem on mõjunud demograafiale positiivsed on minu meelest täitsa põhjused ja tagajärjed sassi. See, kes tahab lapsi saada, lihtsalt kolib kesklinnast välja. Nii, aga ühel teemal võib-olla peaks ka rääkima ka ei jõua väga rääkida, et Reformierakond on siin lõppeval nädalal kinnitanud erakonna Euroopa Parlamendi valimiste valimisnimekirja ja ka riigikogu valimiste üldnimekirja. Tundub, et kui teised erakonnad said ühe nimekirja piires sellised erinevad ambitsioonid lahendatud, siis Eestis leidub endine peaministri erakond, kelle pink headest kandidaatidest on nii pikk. Korraga tuli ära lahendada mitu võrrandit tundmatuga. Need head kandidaadid vist omavahel möllasid ka kirgede torm, et see võib. Kui nad omavahel maadlevad, siis nõrgestab võib-olla nende natukene suutlikkust väljapoole oma headust näidata või see mulje, mis mulle jääb. Jah, täpselt, et lihtsalt hästi kiirelt, et näha on, et reformierakonnas ei ole sisepinged ikkagi lõppenud ja see kajastub ka nende nimekirjade isikute järjekordades. Ja riigikogu valimiste top 10. ma vaatan, pole ei Keit Pentus-Rosimannus, Eerik-Niiles Krossi, Kalle pallingut ja riigikogu valim või Euroopa Parlamendi nimekirjas pole näiteks seal Marko Mihkelson, Igor Gräzinist. Lisaks tekib küsimus, mis peaks saama Kaja Kallasest, kui ta peaministriks ei saa, aga head kuulajad? Evelyn Kaldoja, Peeter Helme, Mirko ojakivi soovivad teile kaunist pühadeaega. Nädala pärast on siin eetris juba kokkuvõttev saade ja siis on üllatuskülalised. Olgu juba ette öeldud, need on Lauri Hussar ja Urmo Soonvald. Rahva teenrid lõpetavad kuulmiseni.