Teatrivaht. Tere, tänased teatrivahid Hedi-Liis, Toome, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk räägivad eesti lavastus kunstnikest ehk stsenograafidest kriitikutele tihtipeale ette heidetud, et kriitika käsitleb peaasjalikult kas näitlejat, lavastajat, mõningatel juhtudel näitekirjandust, aga stsenograafi töö jääb justkui alati tähelepanuta. Mis on, noh, tõepoolest tõepoolest nii juhtub ja, ja see on ebaõiglane küll, eriti arvestades seda, et meie viimase stsenograafia pilt tundub olevat siiski üsna mitmekesine ja kui me kujutame ette teatris mingisuguseid hierarhiaid või võimusuhteid erinevate nende lavastuse tasandite vahel, et siis noh, tundub ka, et tänases kunstipildis ka see pilt on muutunud. Kuidas teile tundub, kuidas selle väljendusvahendite hierarhiaga on ja, ja kui see eksisteerib, et kus teatrikunstnik selles ahelas tänases päevas paikneb minu arust, kui eesti teatrit vaadata, siis Eestis on lane teatas laiemalt ikkagi valitsemas selline alist tootelik lähenemine teatrile, kus siis lugu ja dialoogiline tekst on üle kõige ja teised väljendusvahendid peaksid justkui seda toetama, isegi kui minu arust, kui vaatame teatri repertuaari tänapäeval Eestisse, siis ma olen nõus pigem nendega, kes nendivad, et nii kriitikute hulgas kui ka ma julgeks väita lavastuskunstnike endi hulgas ikkagi valitseb selline kohmetus või tagasihoidlikkus avastus kunstniku staatuse või rolli osas ja see arvamus võib olla vildakas, aga ma võib-olla tooks kolm sellist põhjendust, et miks minu arvamus just sedapidi viltu on, esiteks seesama stsenograafide enda kriitika kriitikute suunas, ma lugesin hiljuti huviga seda kunstnik Pille Jänese Tartu Ülikoolis 2007. aastal kaitstud magistritööd, kus ta sissejuhatuses ütleb, et see üks põhjus, mis pani teda stsenograafia toimimisse süvenema, oli üha süvenev mitte olemasolemise tunne, see on talle, ühesõnaga, ja mulle tundub üsna suure südamevaluga kirja pandud selle magistritöö sisse juhatada tusse. Ja tõesti, see on ka täna valdavalt, kui lugeda arvustusi, siis kujundusest või lavakunstist, mis täna üha suuremat rolli siiski omab lavastuse tähenduse tasandite tekitamisele, sellest vaadatakse ikkagi suuresti mööda ja siin ma olen täiesti ausalt ka enesekriitiline. Teine põhjus, miks ma arvan, et lavastuskunstnike ennast on vaja selle tagasihoidlikkuse küüsist kuidagi päästa on see kogemus, mis ma sain aastal 2013, kui ma käisin oma festivalil kohtumas lavastus kunstnikega, nad tegid seal ruumi maagia nimelise seminari. Ja kui ma siis seal kuidagi üles kutsusin, võib olla natukene liiga provokatiivsel haarama võimu rohkem teatris toimuv lavastas kunstnikele, siis ma tegelikult sain ühelt väga ägedalt tunnustatud kunstnikult suisa noomida, et jumal hoidku, et lavakujundaja ikkagi ainult abistab ja toetab lavastajat ja, ja peab olema allutatud igati tema idee nii-öelda teostamisele. Ja kolmas põhjus, miks ma arvan, et see lavastuskunst pole lavastuskunstnike enda seas kuigi hinnatud on see, et sattusin lugema üht kirjavahetust lavastuskunstnike liidu ja lavastajat Liidu vahel, kus siis lavastas Kunstnike liit eelmisel aastal septembris saadetud kirjas kutsub üles lavastajate liitu mitte tegema koostööd siis lavastus kunstnikega, kes ei oma formaalselt haridust ja seal tahetakse suisa sellisesse, võib-olla keskaegse gildi vaimus kehtestada kutsestandardeid. Et ma ei tea, et kas Inga Varese allkirjaga kiri kuidagi esindas lavastuskunstnike laiemalt. Ja milles täpselt ajendatud oli, kas see oli seotud kuidagi Kristjan Suitsu asumisega Tallinna linnateatri peakunstniku ametikohale, aga selle sõnastuse paatos oli küll selline. Pigem jah omane sihukesele keskaegsele käsitööliste tsunftide mitte niivõrd tõesti loome liidule mulle tundub, et on aeg, lavastuskunstnike endeid nende enda tagurlik, kui su käest päästa seda enam. Tegelikult on meil Eestis ju väga palju ägedaid värvikaid lavakunstnik. Et ka neid, kes on ilma igasuguse hariduseta tegemas ägedat lavakunsti oma lavaruumi väga hästi kujundanud ka siis, kui nad on tegelikult ise lavastajapükstes suutnud sellises Tadeuscantori vaimu sisevallata kogu kujunduslikku spektrit lavastuses ja ma pean silmas inimesi, kellest me tavaliselt lavakujundajatena ei mõtle, näiteks Andres Noormetsa kes teeb super tööd, lavastus kunstnikega meie lavastuskunstnikuna ja siis on meil olemas sellised nii-öelda paaris autorid kes siis selliste rohkem või vähem dialektiliste paaris rakenditena nagu kunagi olid Breht ja kuulus lavakunstnik Kaspar meher, näiteks ojasoo, Semperi perekond, põllud, kes ju ka väga ägedalt teevad koostööd ja mulle üldjoontes meeldibki, kui ma nüüd täitsa jälle isiklikust maitsest sellisest kallutatuse perspektiivist räägin, et siis mulle meeldivadki pigem sellised lavakunstiteosed või lavakujundused, mis tekitavadki sellest autorsuse pinget, kus sa saad aru, et sellel lavakunstnikul tegelikult võib-olla teinekord määravam roll või, või defineerivangi roll mõne lavastuse puhul, kui on olnud lavastaja enda panus ja see on igati OK, kui selliseid pingeid eksisteerib auto, sul seal siis see on igati Key, kui sellise tõdemuseni ka lavastust vaadates minu arust jõutakse, et selles plaanis see hierarhia jah, ta eksisteerib, ta eksisteerib ka sedasi enese kuvandina võib-olla meie teatriinstitutsioonides aga tänapäeva teatris ja õnneks eesti teatripraktika seda ka näitab, on see pigem selline möödaniku nähtus. Kõigepealt kommenteeriks kahthaneelise väidet või mõttekäiku, et tahaks öelda, et Tallinna linnateatri üks peakunstnik on olnud ka Reet Aus, kes samuti ei ole olnud või ei ole Eesti kunstiakadeemias õppinud stenograafiat. Eesti teatriuurijate ja kriitikute Ühenduse esimehena pean muidugi kommenteerima ka seda, et kriitikas kirjutatakse vähe lavakujundusest ja tõesti, vaatasin eile õhtul kodus läbi teatrielud ja viimase 10 aasta jooksul on ilmunud täpselt kaks artiklit, mis kuidagigi tegelevad lava või lavakujunduse teemadega. Et mina vaataksin seda hierarhiat küsimuste arvatavasti laiemalt ja võib-olla ka natuke teisest vaatenurgast, kuna ma ise olen ka töötanud repertuaariteatris kaks aastat Endla teatris. Et kui me ikkagi räägime suurest repertuaariteatrist, et siis teatud mõttes kõik lavastus, protsessid, see, mis toimub majas sees, algavad tegelikult kavandite andmisest ja see kavandite andmine ongi tegelikult see koht, kus tutvustatakse lavakujundust. Kusjuures ma pean ütlema, et tihti seal ei ole üldse näitlejad kohalgi, seal on kohal just teatri tehniline meeskond, kes peab siis hakkama seda lavakujundust nii-öelda ehitama. Et selles mõttes küsida, et mis nagu defineerib seda lavastust, et kas seda defineerib näiteks ainult sõna, mida sina ütlesid, või dialoog, kui selline, et jah, me võime ka niimoodi vaadata. Aga et lõppkokkuvõttes dialoog, mida näitlejad siis omavahel annavad, kas see on klassikaline sõnateater, et seda ikkagi antakse selles ruumis, mis on nende näitlejate jaoks ehitatud ja see võib olla väga ebamugav näitleja jaoks, ükskõik, kas see on klassikaline teater või mitte. Et see on nagu üks vaatenurk sellele? Teine küsimus on, on nii-öelda lavastustest, mis tekivad trupitööde, nagu ei ole üldse mingisuguseid tekste, kus mingisugust kavandite andmist olla ei saa kusse kujundus arvates tekib ka täpselt samamoodi koha peal, mis on võib-olla väga kontseptuaalne, kus on ka väga raske eristada, et kas see on nagu üks kunstnik, kes selle on teinud või see on mingisugune nagu trupi töö, kas kõik on andnud sinna mingit endast sisendit, kuidas sellisel juhul toimib. Et ja kolmas küsimus sellest hierarhiast on minu jaoks ikkagi ka küsimus nagu inimestel tööalastest suhetest. Et mulle väga meeldis valgustajatega intervjuu teater muusika kinos, kes ütlesid ka, et Eestis mingis mõttes need hierarhiad hakkavad kukkuma või on juba kuulnud, et ei ole enam nii, et lavastaja ütleb, et nii on ja, ja kõik peavad justkui ainult seda seda teed järgima. Et mulle tundubki, et me näeme järjest rohkem, et tekivad mingid tandemid või mingisugused grupid, kes tahavad koos töötada, et see, ma arvan, näitab seda, et inimestel toimib see omavaheline keemia, mitte see, et me tuleme kokku selle jaoks, et kõik hakkaks meid käsutama. Aga see lavastuskunstnike liidu kiri, see ikkagi näitab siis seda, et meil põhimõtteliselt ikkagi praegu on selles mõttes teatrid võimaldavad ikkagi tulla oma kunstnikuga alati lavastust tegema, et ei, ei ole seda sundi, et sa pead lähtuma sulle ette antud meeskonnast. Kui lavastuse tegemine algab nõude kohaselt kavanditest, et siis jah, tõepoolest seab nagu stsenograafia, vaata et esimeseks Sa meilis mainisid seda Tadeuscantori tüüpi loojat. Sama samasugune Tatajaskantori tüüpi inimene on meil Venemaal eks ju, Eestiga tihedalt suhelnud Dmitri rõõmu, kes ju ka nagu kunstnikuna loob neid lavamaailma. Aga meil see klassikaline näide jällegi rääkides, sest tsunftisisestest asjadest ja, ja kes peab, millist stsenograafia professionaalseks ja kes mitte. Oli ju aastaid hea näide Mati Unt, kes tegi ise oma lavakujundused ja noh, nagu ma ei tea, kas, kui tõele see vastab või mitte, aga, aga sellel olla ka olnud just nimelt nagu need praktiliselt põhjused, et kuna ta oma siseväga täpset visuaalselt ettekujutust, mille ta ise ka kunstnikule ette joonistas, paberil, aga, aga samas muutis seda kuni viimase hetkeni, et siis nagu lõpuks lihtsalt keegi teine ei saa nagu sellise asja eest vastutada, siis ta peab nagu ise vastutama ja on ka räägitud seda. Ta kasutas moekunstnike kostüümikunstnik, kena, et ka selle põhjus oli see, et moekunstnikud on ennast nagu moelavadel välja elanud, et nad ei tule siis lavastajat nagu segama oma hullustega. Eesti kunstiakadeemia koolitab või, või on viimaste aastate jooksul välja lasknud tõepoolest väga-väga palju teatrikunstnike lavastuskunstnike ja ja ilmselt see nende rakendamise probleem on vist olnud päevakorral. Ma tean, et ka varasematel aastatel on olnud juttu sellest, et seda juba sisse kooli sissevõtmist peaks kuidagi sünkroniseerima näiteks lavakunstikooliga ja kuidagi looma mingisugust loogikat, et noh nagu ilmselt oli kunagi vanematel aegadel jälle teine asi jah, et kuhumaani tohib midagi hakata nagu reglementeerima. Ja ma veel tahtsin korraks pöörduda tagasi selle küsimuse juurde, et mida ka Meelis tõstatas, et, et kui see lavastus ütleme stsenograafia, paistab sellest lavastusest kuidagi eraldi välja, et sellele võiks anda nagu eraldi autorluse. Et minu meelest see on nagu suurem küsimus teatris. Et ma olen ise teinud ka ühe vestlusringi näiteks muusikaliste kujundajatega, mis tegelikult on ikkagi nende erinevate kujunduste mõte. Et kas see on see, et ma pean vaatajana kuidagi seda eraldi tähele panevat, me teame ajaloost, eks ole, et kui must kardin või punane kardin avanes siis kõigepealt aplausi kujundus, et need kõik asjad olid nagunii erilised, tänapäeval seda teatris enam ei ole. Me läheme saali, me näeme seda mõnikord üldse midagi ei muutugi, terve see nende terve lavastuse aja. Aga et see, et millised tegelikult on nende kujunduselementide eesmärgid, kas on eesmärk tekitada mingisugune tervik või kuidagi seal ükshaaval neid asju nagu välja tõsta. Et see on nagu tegelikult suur küsimus, et ma ei taha sellele vastata, aga et see on nagu huvitav tähelepanek, et mis on nagu teatri eesmärk või mis on selle kogu terviku eesmärk. Lähtuda tuleb ikkagi tervikust, ma lihtsalt tahtsin rõhutada seda, et see ei ole puudus, kui sul võib olla mingisuguseid ruumilised või liigendatuse nii kujunduse elemendid, defineerivadki seda asja rohkem kui näiteks näitlejatöö või, või mingi muu meedium seal lavale, et ma arvan, et see, mida nagu väärtustatakse, see sõltub hästi palju, kui vaataja natuurist ja on neid, kellele see on olulisem kogu see ruumiline kehaline aspekt, mina tüübina esindan väga sellist ruumi ja kehanundliku vaatajat. Ja ma arvan, et siin ongi ka minu enese jaoks, ma pean endale seda pidevalt meelde tuletama. Sassi omavahel tihti kaks asja, ma räägin teine kord teatri visuaalsusest olukorras, kus ma tegelikult mõtlen, et teater ei ole niivõrd visuaalne meedium, kuivõrd selline ruumilise kehaline meediume ja just seal on tema eripära ruumilises kehalis esemeline võib-olla, kui seda väljendit veel pikendada. Ja mul tuli see kuidagi eriti selgelt meelde hiljuti esietendunud Kinoteatrietendusel Gesamtkunstwerk kus on üks harjumatult pikk seen, seal tehakse täiesti pimedaks ja kui sa siis seal pimedas istud ikka üsna mitu minutit ja kuulad seda muusikat, siis sa saad aru, et ise see muusika tuleb ka kuskilt saali nurga kõlarist, mida sa tajud. Et ta seal kuskil on, et siis sa saad tegelikult aru, mida tähendab niisugune puhas ruumilisuselt aju kui sealt visuaalsus lahutada ja see taju või see arusaam ei ole üldsegi nii väga meeldivalt minus tekitab see alati teates üldse teater tekitab mus ärevust just selle teiste kehade kontrollimatu läheduse tõttu. Ma olen sellest ärevuses kirjutanud ka kunagi Theatrumi lavastust arvustades selles kümnekonnas sekundis enne etenduse algust, kui saal on pimenenud, publiku vaikne, aga etendus pole veel alanud, on sellist lüpsieelsed lauda meeleolu, et see on see hetk, kus sa saad aru, et sellest kehade hulgast saab mingisugune subjekt, mitte mingi müstiline publikese publikse kehade mass seal on, on just nimelt rõhutatult füüsiline, et seal füüsilises väljendubki mingites summutatud rõhatustes või kõhu korinates nuuskamistes keegi hingab kuskil raskelt, et läbi nina ja et noh, teatrit üldse meediumina defineerivad minu jaoks lisaks sellistele intellektuaalsetele mängudele, märgilistele, mängudele ja dramaturgilistele reeglitele veel mingid märksa ürgsemas bioloogilisemal tasemel toimivate kehade ümberpaiknemise reeglid minu arust. Ja kui ma tajun, et, et lavastaja on sellel tasemel sellel kehade ümberpaiknemise tasemel suutnud etendus ruumis selle lavaruumikujundaja suurema või väiksema abiga kehtestada mingid omad reeglid ja sellele ütleme, narratiiv, mille või loole, mis seal turgilisele pingele, mis seal selles loos avaldub lisandub mingi väga tume, ürgne loogika veel, mis omakorda lavastustervikut kuidagi teist Moody defineerib. Vaat alles siis ma tunnen, et see on nüüd see päris teater, et ma lähen nüüd päris teatris sellises teatris, mis on noh, mõnes mõttes vabanenud oma mingisugusest sellisest esitus rikkuse taagast, mis on üldse teatrietenduse üks kõige naeruväärsemaid omadusi üldse ja, ja see on see asi, kus ma ei pea üldse sellele lavakujundusele siis kuskilt semiootiliselt lähenema paistma lähenemegi, võib-olla mingite selliste savanni, inimese geenide tasemel kogu sellele kogemust. Kui sa räägid sellest ruumilist kehalisest kogemusest ei ole üldse sellest, et mis ta teatrist teatri minu jaoks kuidagi siin tuli ka just kui me räägime kujundusest, nagu see leitud ruumide küsimuses leitud ruumide kujundus ja see, et kui juba leitakse ruum, mis ei ole nii-öelda must kast või, või nii-öelda tavaline sisse frontaallava, kuhu hakatakse mingit kujundust looma, vaid see ruum juba ise annab mingisugused tähendused, et kuidas seal tegelikult töötavad kujundaja ja lavastaja, mida seal üldse tehakse, kas seda ruumiliselt kujundatakse ümber, et, et see on nagu ka üks teema, mida järjest rohkem näeme, et liigutakse, eks ole, teatrist välja, see pole midagi uut, see on juba väga vana. Et mida, mida sellistes ruumides tegelikult kujundus tähendab ja kuidas seal sellesse suhtutakse, niukse hierarhiasse seal endale või niukse koha hierarhiasse, seal endale leiab. Ma väga õige, ma läheksite isegi veel laiemaks ja, ja ikkagi meenutaksin hiljuti lahkunud teatri NO99, kes mingil tasemel suutis ju kasseno graafiliste vahenditega minna täiesti, eks ole ka nendes leitud paikadest veel kaugemale hakata lavastama mingisuguseid muid platvorme üldse, et see, kuidas teatraalsed võtted vedasid ühiskondlikele lavadele mingis mõttes ja kasutasid deklaratsioonidel selliseid ühiskondlikke institutsioone, et see oleks veel üks samm edasi nende suveteatrite puhul eriti alguse saanud leitud paikade kasutamisest, nii et mulle sageli tundub mitte ainult nende nii-öelda tänaval tehtud etenduste puhul aga ka teatrimajas sees, et kui me räägimegi mõne lauas ühiskondliku, sest siis ma sageli olen tajunud, et see ühiskondlikes võib seal olla pigem stenograafiline kui dramaturgiline väide, et see ruumi enda loogika, sest eos on ju teatrisse või teatri füüsilisse vormi sisse seatud juba mingisugunegi nii-öelda ühiskondlik suhe lava kõrgemal publikust, eks ole. Et juba ainuüksi see lavaruumi või saali enda liigendatusega saab. Jõudsime juba jutu ka vaikselt selliste spetsiifilisemate ruumiliste ja visuaalsete väljenduste, nii et võib olla võib-olla püüamegi natuke kaardistada, et mis siin, selles taasiseseisvunud Eestis või selle viimase viimase paarikümne aasta Eestis või meie teatrikogemus jäänud Eesti teatris. Milliseid stsenograafilisi anguid või muudatusi me oleme siin täheldanud, juba juba jõudsite jutuga otsapidi nende leitud ruumideni ja ja nende loodust kasutusteni, et äkki püüame neid kuidagi. Kuidagi siis analüüsida, mina kasutaks võimalust sinna viidata tegelikult kahele lavastus kunstnikule, kes mingis mõttes seda teemat natuke puudutavad. Intervjuu Iir Hermeliin, iga teater muusika kinos, et kui küsitakse, et kas praegu defineerib Eesti lavastuskunsti mingi vool või et kas sa saaksid seda kuidagi kokku võtta, siis ta ütleb, et see on väga keeruline, et on kõiki asju. Et kui me vaatame ajaloos tagasi, et siis on lihtsam mõelda, et see kujundus on 60.-te 70.-te 80.-test ja nüüd on see kuidagi nagu pihustunud, mis on, ma arvan, täiesti normaalne nähe, et oleks minu meelest isegi naljakas, kui meil oleks mingisugused väga kindlad voolud. Ja teiseks soovitaksingi lugeda ühte teatrielu artiklit aastast 2016, mille on kirjutanud Liina Unt, kes on ühelt poolt Endla teatri peakunstnik, aga kellel on ka doktorikraad nii-öelda stsenograafia alal ja kes ütleb sama moodi, et kui me vaatame praegu Eesti lavasid, siis küll aastal 2016 seisuga. Et siis me võime rääkida lavast kui pildist ja lavast kui keskkonnast. Et need on nagu kaks nii öelda vaatenurka ja mis on tegelikult ka nagu läbi aja olemas olnud, et tegelikult nagu mingis mõttes teates nagu midagi uut selles tähenduses, et pigem on võib-olla võimalik minna nagu mööda üksikuid inimesi Eesti teatrites, kes teevad huvitavaid asju sama näiteks Kristjan suits, kelle puhul ma ikkagi tahaks välja tuua selle, et tema oli see inimene, kes Ugalas algatas, selle idee minna remondi ajaks linnaserva, ehitada sinna black box, mida ta ise isiklikult ka juhtis, selle ülesehitust, et seal nagu näitab, et tegelikult inimene, kes on teatrist väljaspoolt, võib kuid selles mõttes tulla ja esile nagu väga huvitavate ideedega nad tegelikult ellu viia. Et ma arvan, et väga raske on öelda, et on mingisugused kindlad voolud, et vabandust, aga ikkagi mingid asjad sõltuvad ka rahast, kas sul on raha midagi teha või mitte. Lisaks on see, et alates ei ole raha, et vahel ka nagu väga minimalistlik kujundus võib-olla nagu väga defineerivad, et mul on tunne, et raske on nagu rääkida mingitest kindlatest vooludest teatrina. Kleit on Hamilton, on selline autor, kes sadamast tagasi oma raamatus teatriteooria räägib, kuidas üldse lava konventsioon arenes, see oli siis konkreetselt inglise teatri näitel ja kuidas ta arenes siis sellise modernse lava vindine, et kuidas sai sellest, ütleme deklameerivast doktorirolli kandvast näitlejast üks hetk siis selline näitleja, kes siis andis seal mingis Ibseni või kellelegi teises draamas sellest olmelist teksti, kuidas üldse sai võimalikuks see, et näitleja sai oraatorist nii-öelda kehastajaks. Et see suuresti on ju seotud olnud, nagu see autor seal oma raamatus näitab valgustustehnika arenemisega, et need tehnilised võimalused, mida me arvame siin teenindavat, pelgalt mingeid asju on väga selgelt mõjutanud ja sellesama draamakirjanduse arengut ja selles plaanis on nagu kurb vaadata, kui lavastus, kunstiliselt teatrid elavad endiselt seal Shakespeari ajas ka kaasaegsel dramaturgia püsivaid asju esitades. Aga kui vaadata neid tendentse, mis nagu Eestis on, on silma jäänud, siis on, on ilmselgelt, on mingisugune traditsioonilisem nii-öelda koolkond mida me näeme siis draamateatris mingite Priit Pedajase lavastustes, kus sul ongi, sa saad aru, et kunstniku mõnu on rohkem nende nipsasjakest materjali ja kuju valimises sinna lavale ja alati mitte nii väga ei mängita seal selle ruumi asja peale, kuigi see lavastus, et iga varieerub, samas on psühholoogilise teatri korrufeesid, kes on vägagi kuidagi ruumitundlikud ja kujunduse osas ka alati hästi avatud ja leidlikud. Nüganen näiteks, kelle jaoks ruumiline, teatri ruumiline ja esemeline aspekt on vägagi esil ja siis on meil olnud ju juba mõnda aega täiesti programmiliselt visuaalse teatriga tegelenud nukuteater. Samas ühtki huvitavat näidet sellest vallast ma nende teatrisse tuua ei oska. Tõsi, ma pole ka nukus palju käinud, aga mulle mu piiratud vaata, kogemus ütleb pigem, et see on nende jaoks selline tulundusliku kunstilise avaldamise võimalus, kogused, visuaalse teatri slõugan ja siis on mida, mis mulle eriti meeldis Tartu uue teatri algusajal ja, ja see on see esteetika, mida nüüd kannab, võib olla teater, Kelm, viimasena esietendunud lavastus Ave Maria valguses on selline. Noh, sihuke India, tere, mis nagu visuaalselt, no saad aru, inimesed on Kenduliselt kaltsukas ja otsinud mingeid käepäraseid asju kokku ja ja natuke on seal valgust ka sätitud. Aga põhimõtteliselt saad aru, et see on niisugune vaene, tead. Tere, kus kõik tänu sellele võib-olla ongi üldse kuidagi ehedam, aga ausalt öeldes peale no tead, tri, ühtegi sellist pikemaajalisemat teatrit Te ei tea või pikemaajalisemat suundumust, kus nagu sellist seda visuaalset kontseptsiooni oleks nii järjekindlalt aetud kui ikkagi Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoojuhtimise all, aga ka mõnedes teistes NO teatri lavastustes. Et kui minna konkreetsete lavastuste juurde, siis fantastika näiteks, mis oli minu arust mõnes mõttes ikkagi revolutsiooniline oma selle tehnoloogilise teatri sissetoomisega täiesti viisil, mis ei oleks lihtsalt mingi friiklus. Et kui Andreas vee, kes on ajanud siukest tehnoloogilise teatri asja, et see on rohkem niisugune tundub siuke inseneriporno siis seal ma esimest korda sain aru, mis asja see tegelikult tähendab, et seal ju teadupärast oli siis näitlejate sundimatu vestlusring sel lavastuses kuhu siis mingil hetkel sekundeeris selline üleinimese suurune vahukuup, millest siis näitlejad hakkasid oma jätkates ühel hetkel lihtsalt läbi minema nende füüsis, et siis kuidagi segunesid selle vahuga, mingit substantsi liideti seal laval niimoodi, et siis ühel hetkel olid inimeste asemel laval kõndivad vahupilved ja see, kuidas substants seal täpselt nii nagu näitlejadki hakkas käituma teinekord vastu näitleja enda tahet. Et seda oli mingi hetk sama põnev jälgida kui sedasama näitlejatari tegelaste eelnenud vestlusringi, nii et peale no mis ma tahan öelda oma väga sellise ajali jutuga on see, et peale nuuma tegelikult ühtegi sellist noh, päris sisulise lava kujundusliku programmiga, teate, et Eestis väga ei teagi, mujal on see ikkagi konkreetse nii-öelda kunstnikupõhine. Aga minu meelest on see täiesti normaalne, sellepärast et repertuaariteatris ei ole see võimalik. See ei ole vajalik, et NO nii-öelda justkui riigiteatrina neil oligi väga teistsugune ka nagu olukord ja neil olidki kaks kunstilist juhti nii-öelda, kes suure osa ka sellest, mida nad näitasid, ikkagi lavale tõid. Ja, ja ma arvan, et selliste projekti erateatrite puhul seda ei saa ka minu meelest nendelt eeldada või. Vabandusest kabaree risoom tegelikult on olnud ka üsnagi selline ka indi teater puhtakujuline, kus siis tehakse noh, igaks juhuks nilbelt nalja, aga see nali sellele on otsitud ka ikkagi mingisugune nii-öelda esemeline vorm konkreetse lavakujunduslahenduse näol, et nemad on ka alati jäänud oma sellise sellise lavakujunduse lembusega silm? Jah, nemad vist kaasavad lausa seda virtuaalset ruumi sinna ruumi. Jah, olen nõus, et ega meil teatriti väga seda visuaalset kontseptuaalselt nagu eristada ei saa ja ilmselt jahib peagi, et nagu me juba ennegi rääkisime, et stsenograafid tulevad enamasti kõrval lavastaja, nad on mõne lavastajaga loomingulise standemis ja noh, et see sõltub nagu loomeisikutest, kellel koos klapib ja kuidas sellega on nukuteater noh, turunduslik aspekt kindlasti ka, aga eks neil ole ju lausa selline nimetusest tulenev kohustus visuaaliga tegeleda. Me siin enne rääkisime sellest, et noh, see kunstniku roll ühiskonnas vist stsenograafi, et kuidas seda peaks reglementeerima või mitte, et on ju teatavasti olnud ka juttu sellest, et kas peakunstnik peab olema teatris palgal ja mõnikord öeldakse, et peakunstnik ehk majakunstnik ja mis ta rollid siis on, et noh, nukuteatris on ju lausa nii peakunstnik kui maja kunstnik, mõlemad on täitsa olemas, üks tegeleb siis stsenograafia, teine siis Majasisese visuaaliga plakatite ja kuni siis jõulukaunistust seni välja. Aga no on jah, huvitav näide selle poolest, et k olen nõus sellega, et meil ei ole selliseid väga. Me ei saa rääkida sellest, et ühel pool rindejoont on selline vana tagurlik portaal lavateater ja teisel pool siis must kast, et noh, pigem on ka, et see must kast ja see keskkonnateater või ka see on ju juba nagu tegelikult liikunud natukene ka jälle teises suunas või isegi nagu seda maalitud pinda on jälle jälle näha ja mitte nagu selles vanas tagurlikuks tähenduses vaid täitsa kontseptuaalselt, kuigi nii võluvalt maalikunsti kasutamist laval, nagu me nägime siin detsembrikuu Solvis Hermanni lavastuses, Läti armastus. Ma pole, mul ei tule praegu Eestis konkreetselt meelde tõesti, kasutadagi ära sellist maalitud seina, kuigi minu arust on natukene nüüd jälle ajalukku korraks minna, et natukene ebaõiglane on Stanislavski aegsete realistliku lavakujundust nimetada selleks et ega, ega seegi oli ju pigem reaktsioon just nimelt sellele, millest sina rääkisid, mis hakkas juba Šveits piirist ja klassitsismi ka liikus edasi need tohutud konventsioonid, et Se Stanislavski-aegne realism ikkagi oli nagu revolutsioon selle suhtes, aga tõepoolest siis kui kuuekümnendatel läks moodi see selline illusiooni loomemehhanismide paljastamine, mis võib-olla Eesti teatris näiteks üks esimesi oli vist 69. aastal Evald Hermaküla lavastatud Tuhkatriinumäng Liina pihlaku kujundusega, kus siis olid kõik need lavamasinad ja lavamehhanismid toodi nähtavale ja sellest sai siis hiljem selline mood, aga postmodernistliku teatritöövahend, mis siis noh, Eestis hakkas ikkagi hoogustama nagu selle musta kasti näol 90.-test? Noh, jällegi, eks von kraal oli siin üks eestvedajaid ja minu arust jõudis ka see must kast mingisuguse enese ehituseni juba selle läbi, et et sa kasutad küll musta kasti tahtmaksis vastanduda või noh, lõhkuda neid illusiooni loova portaal, lava võimalusi aga hakati musta kasti tooma neidsamu prožektorid, millega valgustatakse portaal lava või nagu nagu kasutati musta kasti, samamoodi kui portaal lava lihtsalt kast oli must. Et ka sellega on niukseid, ummikuid, aga ka, aga ka selliseid värskenemisi. Et seesama tandem Semper Ojasoo, et minu arust isegi nende puhul võib eristada erinevaid nagu lähenemisi, tõsi küll, Semper on, on küll stsenograafi haridusega, aga ikkagi väga palju tegelenud ka just nimelt sellise kujutava kunsti performans kunstiga nagu teiste kunstivaldkondadega minu arust näiteks tema lavastuses hüsteeria võib näha nagu mingit sellist kontseptuaalset püüdu sealt mustast kastist sinna valge kuubi poole minna, et lava ei ole mitte selline funktsionaalne ruum, kus on noh, ma nüüd utreerin natuke, et ega meil on musta kasti kasutatud erinevateks asjadeks, ütleme seal ta seal üheksakümnendatel oli, oli ta enamasti ikkagi must. Kass seostus meile sinistes, teksades ja valge T-särgiga näitlejaga, kelle keskkond oli funktsionaalne, kes sai paljastada illusiooni, loome mehhanisme, tekitada alternatiive, näidata lahklemisi ja põrkumisi. Näiteks Ene-Liis Semperi hüsteeria näitab just nimelt seda ambitsiooni tuua lavaruumi konkreetne kunstiteos tõmmata just sellele seda tüüpi tähelepanu, et kuidagi oli, oli nagu tajuda, et seal on äkki siis seda valge kuubi esteetikat. Samas kui näiteks Tiit Ojasoo selsamal perioodil tehtud heasoovijad on jällegi selline puhas musta kasti esteetikaga lavastus ja siis huvitavat selliste musta ja valge kuubi kokkupanemist või, või siis mingid seda halli kasti otsimist. Minu arust võis näha ka Juhan Ulfsaki lavastuses kaart ja territoorium juba matemaatika poolest, kuna seal oli see kunstisalongiteema sees, aga kui me meenutame ka neid seda emer värgi videokujundust ja Liisi eelmaa stenograafiat. Et seal oli nagu mingisugune taotlus seda ruumiga polemiseerida, seda enam, et see toimus ju draamateatri laval. Ma tahtsin lihtsalt öelda kommentaariks, et kui oli kuidagi sellest realistlikkust lavakujundusest mustast kastist ja juba tegelikult alvis Hermanni, sest et siis minu meelest need inimesed, kes käisid talveunenäol, et seal oli kaks suurepärase nii-öelda isegi naturalistliku kujundusega lavastust, pikk elu ja Obloomav, et tegelikult, mis minu meelest ka Lätis mõlemat mängiti ikkagi mustas kastis. Et kus sa mustas kastis tegelikult ehitad üles nagu täiesti natu realistliku lavakujunduse, mis ma arvan ikkagi 10 aastat tagasi ikkagi mõjus ka teatud mõttes Uudsena. Just sellesama võib olla väga vanaaegses lähenemises. Minu hiljutine kõige kontseptuaalsel lavakunstielamus oli Vene teatris, kus ma käisin vaatamas Üllar Saaremäe hiljuti esietendunud Eesti Matust. Ja seal oli see puuriit, me teame, et draamateatri etenduses on ju päris puuri, mis läbib sedasi diagonaalis kogu seda üüratut lava, ma ei tea, mitu tundinud või kuidas nad seda puuritasime, püstitavad iga kord vaesed lavamehed. Aga sealt vene teatrilavalt olise puurid sellisel kujul kehalisel kujul või ruumilisel kujul nii-öelda ära kaotati, oli kuidagi markeeritud, oli, oli selline nii-öelda puidutapeet mingisuguste tellingute peale kleebitud ja see iseenesest kontseptuaalselt on ju väga huvitav nihe, aga mida me siis seal taipasin seda vene teatri Eesti matust vaadates. Esiteks ma taipasin seda, et seda draamateatri lavastust hoidiski koos Pille Jänese suurepärane puuriit seal. Et see tekst ise eriti kuidas tõlkes kuulad, on ikka väga vesine see kiviräha tekste dramaturgiliselt ei püsi see asi üldse koos, ta on kuidagi sedasi laisalt kirjutatud, seal ei ole noh, dramaturgiliselt sellist elustavat pinget, et see tekst oma surnud, kui need eestlased seal laval keda narritakse ja vot ma selle nihke tõttu või selle tapeedi puidu värvida peedi tõttu seal vene teatri laval sain aru, mis seda draamateatri Eesti Matust üldse koos hoidis, et see puuriit, mis seal on, et see ei ole ainult mitte märgiline või kuidagi tähenduslik, aga ainuüksi tema selline tajutav raskus või tahulisus või, või tema puu enda tekstuur sellises ruumilises küll elutus olekus, aga siiski sellises lavaruumi täitva ska energeetiliselt täitmas olekus, et see oli kuidagi seda lavastust mingis mõttes kandev ja defineerida pingestab ja väljaspool seda puurida. Toimuv mõjus seetõttu ka hulka väärikamana, et need, kes kunagi Maal vanaisa ka võib-olla metsa teinud, puid lõhkunud ja ladunud, need teavad. Et noh, alguses üldse on sellist puu halgudest oma, sellise on oma hästi tugev energia ja lõhutud puudest õhkub sellist elu soojust, et see, ma arvan, et see ei ole, ei ole juhus, et see papa Carlo sealt puu alus selle binokia kätte sai, et jah, et teinekord saad alles tagantjärgi võrdluses aru, et mis rolli mingisugused stsenograafilised elemendid võivad lavastuses mängida nii nagu see puuriit oma raskusega hoidis koos tervet seda Pedajase Kivirähki Eesti matust teatrivaht. Kui mina peaks nimetama, ütleme viimastest aegadest lavakujundusi, mis minu jaoks on kuidagi olnud defineerivad selle lavastuse enda suhtes, et siis ma tahaks nimetada Illimar vihmari kujundust, Laura Jaan hundilavastusele raba, mida küll enam ei mängita, Endla teatris, aga et see sein, mille Illimar Vihmar sinna lava keskele püstitas et sealtpoolt, eks ole, andis selle meie ja nemad tunde, et see lavastus, eks ole, rääkis eestlastest, kes viimastel aegadel on Eestist ära kolinud ja miks nad siia tagasi ei taha tulla. Aga teiselt poolt paniga lavastaja ja kogu selle trupi mingisuguses täiesti uude olukorda, et inimesed istusid erineval pool seinad, et k selles mõttes pidi mõtlema, et kuidas nüüd seda teksti lavastada. Et kõik saaksid ühtlaselt osa sellest siis Ojasus, Semper, seda on siin juba palju räägitud, et minu jaoks kindlasti kõnts on selline lavastus, mis lihtsalt muda defineerib selle lavastuse ja Ene-Liis Semper, rist üksinda El Dorado ehk klounide hävitusretk, mis on üldse kuidagi minu jaoks täiesti totaalse teatrikogemusele üks elu toredamaid teatrielamusi ja kui tuli jutuga tegelikult põlludest, et siis jällegi vanadest aegadest ird ka, näiteks mis, kuidas nad iseennast nimetasid sellel kilekotti ja kahe prožektoriteatriks tegelikult saades Vanemuise teatrist need vanad Vanemuise kardinad, et siis see kuidagi väga tegelikult defineeris seda Ird, K lavastust ennast ja veel ühe näitena natuke veel vanemast ajast, tegelikult ka Ivar Põllukujundus lavastusele identiteet, mida mängid kinos ja kus siis grafoprojektoriga näidati mingisuguseid paberi peale paberist välja lõigatud nii-öelda kujunduselemente. Et sel hetkel tundus kuidagi täiesti nagu geniaalne lihtne lahendus lavastusele, mis rääkis filmi tegemisest, kui neil ei olnud üldse raha, et tegelikult midagi nagu suuremat teha, et need kuidagi tulid mulle esimese hetkel meelde. Ka mitmed minu lemmikud on siit juba läbi jooksnud, võib-olla ma ühe suunana veel mulle nagu just meeldib see, et meil kuidas öelda, need modernismiaegsed, siuksed, jõulised tähenduse kehtestamise ja postmodernistlikud tähenduse nihestamised või et need nagu ka kuidagi segunevad või tuleb tagasi seda vana head modernismi ja, ja nad kõik eksisteerivad nagu ilusasti õlg õla kõrval või külg külje kõrvale. Üks selline suund või üks ruumikasutus, mida ka ju suveteatri puhul tihti kohtab, aga ka mitte ainult suvel on sakraalse ruumikasutus, et noh, esiteks siin juba see, et teater ise pretendeerib mingisugusele sellisele natukene pseudosakraalsusele või ebajumalakummardamisega sellega köidet paremas tähenduses, siis aga teater tahab ka tihtipeale selle olemasoleva sakraalsusega kuidagi mängida, noh eriti mitte ainult teatri, aga ka mitmed teised teatrid on kasutanud Katariina kirik ja tõesti mõningatel juhtudel noh, ma ei tea nagu lihtsalt sellepärast, et tegevus on kuidagi natukene religiooniga seotud, küll aga on seal väga jõulisi siukseid kontseptuaalseid lähenemisi olnud, mul siin meenub kuskilt kolme nelja aasta tagant Vladimir Anthony lavakujundus Lembit Petersoni onuvaniale, kus siis nagu lausa võiks öelda, et nagu selline bioloogiline debatid toimus laval sellise katoliikliku lavastaja ja ortodoks-ist modernistliku stsenograafi vahel, kuidas see uste kujund meenutas lausa seda liturgiast pärinevat viidet kuninglikele ustele ja, ja selline sakraalse ruumi sissetoomine meenub ka näiteks eelmisest aastast Tallinna linnateatris Uku Uusbergi lavastatud Gorki põhjas kus noh, ilmselt siis lavastaja ja stsenograafi koostöös Uku Uusberg ja Martin Mikson. Stsenograafina minu teada Vista animakunstniku taustaga viitasid sellele pakiruumile, kui sakraal, selle ruumile, kiriku keldriruumile ja sakraalse ruumist veel jälle. Patustan siin lavastuskunstnike liidu paatase suhtes, aga, aga jälle tahaks mainida ühte siis mitte diplomeeritud kunstniku Kairi Mändla kes on teinud, et näiteks Anne Türnpu ja Eva Koldits Sa lavastusele ja peaksin 100 surmamaa Hageri palvemajas, et ühelt poolt see olemasolev sakraalne ruum ja see siis see siis nagu veel ära sisustada. Ja Kairi Mändla alt, onju mäletatavasti ka jah, Von Krahli Lauri Lagle paradiisi kujundus Von Krahli teatris, mis ka siis nagu mingil määral, nagu see see post-postmodernistlik või postmodernismijärgse sakraalsuse küsimus, mõtlemine teatrilaval. Ja Kairi Mändla näiteks ka sookujundus Eeva kollid lavastus Ugalas monumenti ja moraalist ja ka minu meelest õnnestunud kujundus, et Kairi Mändla, et ma tahaks ka tuua välja kui huvitavat lavastuskunst, toetame Kairi mänglat. Mulle meeldib alati, kuidas nad madisega jõuame varem või hiljem kirikuelu lahkamiseni, aga kui siin nüüd lõpus Nein Troppimiseks läks, et siis ma tooksin veel välja võib-olla kaks nime, keda ei ole mainitud, üks on Ervin õunapuu kes on alati ja tema puhul on just see tema, see üllatavalt stabiilne kõrgtasemelisuse ja see tema ruumitaju ja see taju üldse, kuidas teater nii-öelda kujutava kunsti vahenditega tööle panna. No see sellele on raske tegelikult Eestis kõrvutust väärilist kõrvutust leida ja tema on selline kujundaja, kelle puhul sageli tunnele, et, et need autorluse pinged lahenevad enamasti lavastaja kahjuks ja samas, kui ta ise nüüd lavastas siin Endlas seda märtrit, siis ma vaatasin jälle, et oleks tahtnud näitejuhti sinna kõrvale saada, nii et see noh, peamine võti, võib-olla on seal see töötava balansi leidmine, et ükskõik kuhu poole see lavastus siis väljendusvahendite poolest kalduva ei ole. Aga ikkagi oma nii-öelda lemmikuga, vastus kunsti raames Lemmiku Andres Noormetsa juurde tulles siis tema on nüüd näide sellisest lava kujundajast, kes tekitab autorsuse pingeid ühe inimese sees, ehk siis tema puhul jääb teinekord tunne, et ta jääb omani oma kujunduslikule provokatsioonile mõnikord isegi võib-olla alla, mis lihtsalt näitab tema erakordsustelise provotseeriva lavastuskunstnikuna ja mõnes mõttes ta ongi sihuke huvitav tüüp. Ta kuidagi üle lihtsustab jah, üle lihtsustab mingisuguseid lavakujunduslikku, et noh, võtame seal mässajates need tellingud, mis on ju solvang igale väärikale inimesele, kes on pannud lipsu ette ja pintsaku selga ja tulnud teatrisse või siis tuulte pöörises Rakvere teatris. Ta on kus näitlejad on sunnitud ennast kehtestama mingisuguse väikese nelinurkse puitpõranda ümber paigutatuna ja see puitplatvorm on justkui noh, parkides on teinekord need üle-elusuurused malelauad pargi põranda küljes. Et see on asetatud näitlejate kui selliste malendite, et justkui kasvõi suluseis, mis lahkasid võõraviha küsimust Vanemuises Andres Noormetsa lavastuses ja kus samuti oli siis kiiska valgesse kõik rüütatud nii lavaruum, mis oli kummaliselt liigendatud, eeslavaks ja siis suure klaasaknaga putkaks, kus siis ka vahepeal läksid näitlejad mingisuguseid asju esitama tama, et need provokatsioonid, isegi kui nad näitlejatöödes või ka tekstis dramaturgi poolt ette antud tekstis jäävad teinekord väärilise vastuseta et nad provokatsioonina ise sageli ise väärtuslikud ja leidlikud noh, ei saagi ette heita, kui seal teinekord see lavastaja osa sinust sellele natukene jalgu jääb, et kui alistuda kava kunstnikele provokatsioonidele, siis siis sellistele, mida Andres Noormets püstitab hea meelega ka vaatajana. Kui nüüd lõpuks korraks veel, kuidas see tagasi jõuda, et alustasime sellest, et, et tegelikult ju neid diplomeeritud lavastuskunstnike on meil ju päris palju, aga nad mingitel põhjustel nakkukas kaovad ära või, või siis on jah, lausa mõeldud mingisuguste mehhanismide peale, kuidas neid kuidagi vägisi teatri juurde tuua. Ja samas tõime siin näiteid teatritest, kus see stsenograafi visioon ongi see keskne ka lavastuslik mehhanism ja me oleme siin näinud, et teatri maastiku muutumisel kui riigiteatrid ei mahuta enam ära kõiki neid diplomeeritud näitlejaid, on loodud ju lausa uusi teatreid nagu seesama kabaree, risoom või must kast. Et selline positiivne eeskuju ja näide järgmistele kunstiakadeemia lõpetanud töötajatele on ju see rühmitus kee üheksa, näiteks et võib olla selliseid teatreid hakkab siis juurde sündima puhtalt stsenograafi teatril. Aga loodame jah, ikkagi, ideedega stsenograafid ühel või teisel moel rakenduse leiavad. Täna rääkisid lavastus kunstnikest Hedi-Liis Toome, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Helipuldis oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.