Tere kõikidele kuulajatele, seekord me oleme palunud teie ettekasvatusteadlase, Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professori Eve Kikase, tere tulemast saatesse. Tere ja kõige värskem, kõige tähtsam asi meelest ära ei läheks siis palju õnne valgetähe neljanda klassi teenetemärgi puhul. Kaks nädalat veel? Jaa, president ulatab selle teile aplausi saatel. Lühikokkuvõte presidendi kantselei kodulehel, ütleb. Meie tänane saatekülaline on rahvusvaheliselt tunnustatud koolipsühholoogia liider, kes on panustanud nii akadeemilisse kui rakendusvaldkonda kelle teadustöid tsiteeritakse pea 250 korda aastas. Ta on andnud välja koolipsühholoogia raamatuid, mille järgi õpetatakse ülikoolides algajaid õpetajaid ja täienduskoolitustel praktiseerivaid õpetajaid. Lisame veel, et Eve Kikas on pälvinud preemiaid võõrkeeles, avaldatud teadustööde samuti parima sotsiaalteaduste alase artikli eest tänukirja parima doktoritöö juhendamise eest ning on valitud koolipsühholoogide ühingu esimeseks auliikmeks. Eve Kikas, kas ei ole pisut ebaõiglane, et peaaegu 50 aastat kestnud elutöö võetakse nüüd niimoodi kolme nelja lausesse kokku? No aga, ega vihk pikemat kokkuvõtet ka ei, ei jõua keegi lugeda tänapäeval loetaksegi lühikesi jutukesi, nii et, et see on vist päris õiglane. Ja ega see pole ainuke koht Tiugu, kus tänatakse vahel mujal ka kasvõi seesama koolipsühholoogide ühing, kes mulle üllatuse tegi. Ma arvan, et see on täitsa täitsa tore ju. Üllatused meeldivad teile muidugi, kellele ei meeldiks? Meeldivad üllatused, ma arvan, meeldivad kõikidele aga püüame siis aru saada, mida professor Kikas te olete nende aastate jooksul kasvatusteadlasena uurinud ja kuidas te selle uuringu tulemused olete rakendusvaldkonnas õpetajateni viinud. Te olete teinud üsna palju uuringuid ja uuringute põhjal järeldusi, mis on viimastel aastakümnetel olnud need huvitavamad uuringud ja sealt välja tulnud järeldused. Kõigepealt ma tahan öelda, et ma ei ole kasvatusteadlane, oi nüüd kasvatusteaduste valdkonna inimesed mõtlevad oi-oi-oi-oi, et ma olen ikkagi psühholoog ja ütleme siis haridusteadlane, kui, kui nii võib öelda või psühholoogiateadlane, kui üldse tahetakse nii-öelda. Aga need uuringud, mida me teinud oleme viimastel aastatel või, või siis tegelikult läbi kogu teadlaste aastate on olnud seotud sellega, et selgitada, missugused on last toetavat arengukeskkonnad ja võib-olla arengut takistavad keskkonnad, ehk me oleme uurinud laste arengut, et läbi terve kooli ja kõige pikemaajalisem uuring algas kunagi lasteaiast ja siis koolis kaasasime klassikaaslasi edasi kuuendas klassis, veel klassikaaslasi, üheksandas klassis uurisime, kuhu nad on jõudnud sel aastal, osa nendest lõpetab keskkooli ja püüame siis teada saada ka seda Kuulat seal on jõudnud ja rakenduslikult võib-olla see, et mõelda, et mis on need näitajad, mis on seotud sellega, et õpilased oleksid rõõmsamad, kui nad koolis õpivad ja tunneksid ennast selle juures ka hästi. Ehk mida saaksid õpetajad ja lastevanemad, et selle heaks teha ja mida õpilased ise saaksid selle jaoks teha. Ja noh, ma ei tea, kui nüüd võib, siis ma mõne sõnaga räägin ka sellest kontseptsioonist, mis meil õppimise kohta on. See ei ole mitte üldlevinud, ka psühholoogia kasvatusteadustes on, on väga erinevaid lähenemisalati, aga meie lähtume siis psühholoogiast ja sellest inimene õpib ise. Ehk siis kui mõelda seda niisugust ideaalset Ta õppimise protsessi, siis on see väga tunnetusprotsesside keskne. Võtame vastu informatsiooni, paneme tähele, tajume, siis mõtleme selle üle. Püüame seda kuidagi meelde jätta, nii et seda hiljem siis oma reaalses elus kasutada. Ja ma arvan, et see protsess iseloomustab ilmselt mind või teid, kui me õpime midagi, mis meid kohutavalt huvitab, mis võib olla väga keeruline, aga me pingutame, aga koolis on see nüüd ainult üks pool. Sest tegelikult selleks, et niimoodi õppima hakata, peab olema tahe, motivatsioon või huvi. Ja vot see on nüüd see pool, mis on rohkem mõjutatav õpetaja ja kogu keskkonna poolt. Ehk siis see, et hakata õppima, võiks olla huvi selle aine vastu. Või vähemalt mingi idee, miks konkreetselt praegu on mul seda õppida vaja? Õpilane peab tundma ennast hästi, ehk siis, kui ärevus negatiivsed emotsioonid on kõrged, siis on õppimine takistatud juba sellepärast, et aju tegeleb hoopis muude probleemidega ja töömälu on nii-öelda täis. Õpilased peavad tundma, et nad saavad õppimisega hakkama siis uskuma endasse ja noh, hea on ka see, et kui neil on natuke vabadust, et nad tunnetavad, et see, kui nad midagi teevad, sellest midagi sõltu. Need on need teadmised, mida psühholoogiast õpetaja võiks teada, kui ta klassi ette läheb. Ja kui nüüd meie uurimuste juurde tagasi tulla, siis ma arvan, et ühed huvitavamad on olnud klassides, kus me oleme õpetajaid vaadelnud. Ehk siis uurijad lähevad klassi jälgivad mitme tunni jooksul, kuidas õpetajad käituvad ja need tegevused jaotatakse nii-öelda kolmeks dimensioonis, üks on õpetajakesksed tegevused, niisugused traditsioonilised õpetaja pöörab tähelepanu just nimelt teadmistele oskustele, õpetab seejuures võib seda väga hästi teha. Annab tagasisidet selle kohta, kas oli mingeid vigu või ka miks oli vigu. Aga ta ei tegele selle motivatsiooni ja huvipoolega. Ehk ta tegelikult, et noh, nii-öelda see kontseptsioon on, et õppija on tühi anum kes tuleb teadmiste ja oskustega täita ja õpetaja on siis see suur ja suur juht ja õpetaja, kes siis seda teeb. Ja noh, ilmselt me kõik oleme sellisest koolist pärit ja me teame selliseid õpetajaid väga hästi, nii et meil on mudelit olemas. Nüüd teine lähenemine on siis lapsekeskne kus õpetaja lisaks sellele, et õpetab teadmisi ja oskusi, pöörab tähelepanu ka sellele, et õhkkond oleks hea, et lapsed julgeksid eksida, julgeksid vastata, tunneb huvi nende soovide vastu, mitte et ta neid alati järgiks, ta on ikkagi see, kes juhib kogu seda protsessi. Aga Ta arvestab, ma ütleksin psühholoogiliste iseärasustega, mis motivatsioon, emotsioonid, kuidas need sisse tulevad. Ja siis on see kolmas dimensioon, mida meie nimetame laps domineerivaks, kus õpetaja on kogu vastutuse andnud lastele ja sekkub ainult äärmisel vajadusel. Ehk siis nii-öelda vabakasvatus mõte siis selles, et lapsed arenevad kõige paremini, kui keskkond on vaba ja nad saavad ise tõepoolest teha, mida nad tahavad. Ja nüüd meie uurimused on väga selgelt näidanud, et kõige lollikindlam on see lapsekeskne, olgu, klassid missugused, et kui arvestatakse laste teadmiste, oskuste tasemega, nende huvidega, siis arenevad õpilased paremini. Oleme näidanud nii matemaatika lugemisalaseid teadmisi kui ka seda, kuidas nad pingutavad raskete ülesannete korral ja seda ka, missugune on klassi agressiivsuse tase. Aga laps domineerivad ja õpetaja kesksetes klassides, sõltub nüüd täiesti sellest. Ja missugune see klass on? Need meie uurimused on näidanud seda, et ütleme, agressiivsuse koha pealt, kui klassi agressiivsus on madal, kiusamist on vähe kooli alguses, siis on suhteliselt ükskõik, missugust õpetamisviisi kasutada küll aga tuleb vahe sisse nendes klassides, kes on algselt noh, on sinna sattunud rohkem problemaatilisi õpilasi, on rohkem kiusamist siis nendes klassides on kevadeks agressiivsuse tase kõrgem siis kui kasutatakse kas õpetaja keskset või laps domineerivad, ehk siis nendel kahel äärmusel on suhteliselt sarnane mõju nimelt probleemsele käitumisele ja õppimise koha pealt. Ka kuigi paljud usuvad, et nõrkadest klassides võiks õpetaja olla pigem domineeriv siis meie uurimused näitavad, et tõepoolest nõrkadest klassides õpetajad kalduvad hakkama kasutama rohkem niisugust domineerivat käitumist. Aga kas ei vii kuhugile, tulemused on ikka kehvemad ehk tegelikult nõrkadest klassides jälle kas see lastega arvestamine või siis lapsekeskne ja laps-domineeriva kombineerimine. Mitmed uuringud on näidanud seda, et eesti laps on õpitulemuste poolest edukas ja talle meeldib koolis käia esimeses, teises ja võib-olla ka kolmandas klassis, siis juhtub midagi siis võrdluses teiste maade kooli lastega. Õppeedukus ei ole enam nii hea ja see õnnetuse tajumine suureneb. Mis juhtub, Eve Kikas koolis seal kolmandas, neljandas klassis? No ma arvan, et tegelikult ka mujal maailmas juhtub, juhtub see, et läheneb murdeiga mis tegelikult tähendab ka seda, et arenguliselt aju arengut arvestades õpilased on võimelised rohkem analüüsima, arutlema, planeerima, siis tegelikult tähendab ma ütlesin, et nad on võimelised, see areneb välja siis, kui neile neid võimalusi anda. Aga koolis tavaliselt ülemine kulaineõppele. Tegelikult need valikuvabadus, et vähenevad ja niisugust võimalust, mis olid võib-olla algklassides olemas, neid enam ei ole. Ehk siis, kui Alklesid õpetaja jõuab tõepoolest tunda erinevaid õpilasi ja teab nende iseärasusi, siis põhikoolis on see natuke keerulisem, et see tegelikult eeldab koostööd õpetajate vahel. Mis on, ma arvan, meie koolides üpris problemaatiline. Ehk see mõte, et minna teist õpetajat vaatlema, hakkab juba sisse juurduma ka on ikkagi suhteliselt vähe seda või siis arutada koos neid õpilaste probleeme. Nii et tegelikult, nagu see vastuolu arenguliste vajaduste ja koolivõimaluste vahel on ilmselt see, mis mõjutab ja ka mujal maailmas huvi, väheneb tekkivat väljaspool kooli muud võimalused. Et ta nagu ühest küljest ja arusaadav, aga, aga teisest küljest jah, lapsed ei õpi enam maksimaalselt oma võimetele vastavalt ja tõepoolest paljud neist tunnevad ennast halvasti, aga sugugi mitte kõik. Muidugi, see tegelikult sõltub väga koolist, ma ütleks, et koolidevahelised erinevused Eestis on väga suured, listid sõltuvad, millest see tuleb, see erinevus, võib-olla siis just praegusel hetkel räägiks jälle natuke tagasi sellest õpetajakesksest ja lapsekesksest, mis? Ma saan aru, et ajakirjanduses on ka olnud nagu jutt, et ei tea, et kas ikka lapsekesksus, aga me oleme natuke üle pingutanud, et võib-olla peaks nagu vana juurde tagasi minema. Noh, mina ütleks seda, et see üleminek lapsekesksusele tähendab tegelikult kontseptuaalselt muutust või muutust arusaamas, mis on õppimine, mis on õpetamine. Ehk kui esimene arusaam oli, see õpetaja täidab anumat, siis teine arusaam on see, et õpetaja suunab last, kes on nagu täis anu seda anumat veel rohkem täitma, teadmisi ümber struktureerima, mõnikord ka muutma neid. Ja kindlasti seejuures on oluline see lapse motiveerimine. Ja nüüd see kontseptuaalne arusaamise üleminek ühelt teisele, kui ta nii ikkagi suhteliselt dramaatiline või, või need arusaamad on erinevad tekitab palju väär arusaam. Et kui ma ei ole õpetajakeskne, siis ma annangi lastele vabaduse ja õpetajad ja kogu kool interpeteerivadki seda lapsekeskset lähenemist mõnevõrra erinevalt, nii et nüüd sõltub sellest õpetaja eelnevatest teadmistest, aga kui ma ütlen, et on koolidevahelised erinevused see sõltub ikkagi väga tugevalt kooli juhtkonnast, kuidas ta on suutnud oma õpetajaid koostööle motiveerida, kuidas nad on ennast täiendanud, mida nad on pinud kuidas nad on koos arenenud, on väga häid näiteid koolidest, kus on tõepoolest väga hea koostöö ja pikaajalised plaanid mõelda sellele, mida tehakse ja on koole, kus õpetajad on üksi ja üksi on nad tavalised just nimelt niisuguste noh, distsipliiniprobleemidega või probleemsete õpilastega oma ainet nad isegi oskavad väga hästi, aga neil puudub nagu see arusaam, et kui ma lähen klassi, siis ma ei lähe sinna ainult ainet õpetama, vaid ma pean olema valmis igasugusteks üllatusteks, mis õpilased parasjagu on välja mõeldud. Te nimetasite ühes eelnevas vastuses, kui oluline on see, et lapsel tunnis oleks olemas tahe, motivatsioon ja huvi, aga kui tal ei ole, kui ta ei tulegi tundi õppima, vaid ta tuleb lihtsalt hommikul kooli, sellepärast et ta peab, ta tuleb oma nii-öelda koolipäeva veetma ja õpetaja on see, kes aitab tal koolipäeva v. Missugust nõu te annate õpetajale, kes kurdab, et õpilastel ei ole tahet, ei ole huvi, motivatsiooni ja tal on nagu ei ole? Kohustust õppida seda anumat täita. No ma ütleks seda, et motivatsioon on alati see asi, mida teha. Võib-olla tõesti ei ole motivatsiooni õppida seda, mida parasjagu koolis õpetatakse, aga tal on kindlasti motivatsioon siis minna sõpradega suhtlema või või võib-olla hoopis õppida kooliväliseid asju või mis võib olla ka täiesti koolivaldkonnast, no näiteks osaleda hoopis teaduskoolitegevustes, seda tean oma lapselapse pealt, kest fanaatiliselt lahendab teaduskooli ülesandeid, mõtlesin, aga noh, koolis on tal korras ka, ega seal ei ole midagi öelda, aga no kuidas nii et matemaatika ei ole olnud sugugi su lemmikained seal seal väljaspoolt ma teen seda vabatahtlikult. Ehk tegelikult seda ei ole, motivatsiooni ei ole. Aga seal need on, seep, tulebki mõelda, et millega see seotud on ja kuidas vähegi panna neid lapsi huvi tundma. Esiteks, mida meie uuringud näitavad, on see, et huvi tõstmine iseenesest ei aita. Üks minu doktorant tahtis ka tõestada, kui tähtis on õppimises huvi. Aga kokkuvõttes näitasid meie uuringud, et huvi on seotud oskustega. Ehk siis need, kes olid võimekamad, kellel olid paremad teadmised ja oskused matemaatikas nende huvi tõepoolest pärast tõusis. Ehk üks on see, et mõelda, et kas õpitav ei ole õpilasele mitte liiga keeruline või vastupidi, liiga lihtne tal peab olema lisaks sellele ka uskumus, et ma saan hakkama, see on see liiga keerulise puhul, kui see on liiga keeruline, siis ei ole seda uskumast, mis mõtet on pingutada, ega ilmselt meie ka ei taha minna õppima ja kvantmehaanikat, kui me mõtleme, et me sellega nagunii hakkama ei saa. Ja teine äärmus on jah, muidugi see, kui on tegemist andeka lapsega ja see, mis koolis on noh, lihtsalt tõepoolest aja täitmine saab näidata seoseid. Ja mis aitab Koolivälise eluga ehk kuidagi teha õpilastele selgeks, et see, mida ikkagi koolis õpitakse, see ei ole asi iseenesest, vaid õpilasel läheb seda loodetavasti tulevases elus vaja. Et siin on välismaa näiteid, kus ka ülikoolis ja ka keskkoolis teemade alguse puhul tuuakse klassi mõni valdkonna esindaja ja siis ta räägib, kui kuidas ta neid teadmisi oma elus kasutab, tanud mida siin õpitakse, see on keeruline muidugi noh, põhikoolis on kindlasti meie programmid on üle koormatud ja seal on asju, mille puhul on tõesti raske aru saada, miks neid tuleb elus vaja on, aga paljude asjade puhul siiski saab näidata ka, et nad on seotud. Mis tähendab seda, et õpetaja peaks siiski suutma igale lapsele individuaalselt läheneda, kellele anda keerulisemaid, kellele lihtsamaid ülesandeid, aga samal ajal on ta seotud õppekavade ja kõikvõimalike nõuetega, et õpetaja on ka nagu Kahvlis seda muidugi ja siin ma tahaks küll öelda, et lapsekeskne kasvatus ei tähenda seda, et iga laps saab erinevaid ülesandeid, on kindlasti lastegrupid, kes eristuvad ja kindlasti on õpetaja raskustes ja siin on nüüd küll see, et väga sageli õpetajad interpreteerivad õppekava ülepaisutatult tegelikult minimaalsed nõuded ei ole nii suured, kui õpilastelt nõutakse. See on see hirm, mis Eesti õpetajate puhul nagu on, et aga mis saab siis, kui minu lapsed, õpilased, eks ole, lõpueksamil saavad nõrgad tulemused ja nii edasi. Ja sageli viib see tõepoolest selleni, et hakatakse, valmistu magi eksamiks õppima väga palju ja väga kiiresti ja võib-olla tulevad eksamitulemused ka head, aga, aga see õpitu võib varsti ununeda, aga kui õpilased ei ole sellest aru saanud, sest tegelikult need teadmised, kui me ikkagi võtame, et on olemas mingid baasteadmised, mida õpilased peaksid omandama, siis võiksid nad nendest aru saada. Praegune suundumus on ikka ka sellele, et rõhutada rohkem üldpädevusi. Ehk Meie uuringutes, millega oleme tegelenud, tema on siis õpipädevus, suhtluspädevus ja nii-öelda enesemääratlus pädevus, ehk siis õpetada õppijaid, õppima, aru saama sellest, missugused on nende psüühiliste protsesside iseärasused, kuidas ennast motiveerida, kuidas emotsioone alla suruda, teisti ärevust maha võtta, kuidas suhelda laste ja täiskasvanutega. Ja see enesemääratluse puhul on eriti oluline, et, et kuidas seda kõike mõtestada. Kui me ei mõtestama tegevust, siis sageli ei näe ka sellel eesmärki, et, et see aitab ka kaasa. Nii et Tallinna ülikool ikkagi õpetab õpetajaid ennast klassis kehtestama, ärevust maha suruma, nii nagu te kõike seda just praegu kirjeldasin. Viimastel aastatel vähemalt püüame seda, seda on enne ka tehtud, aga mis on erinevust varasemate ja praeguste aegade vahel, on see Ta on kaasatud mitmeid psühholooge kes siis õpetavad õpetajatele neid algselt teoreetilisi teadmisi, mida nad pärast saaksid oma töös rakendada. Õpetatakse küll, aga enesekehtestamist teoreetiliselt õpetada ei saa. Ma võin ju teada, mida ma pean tegema, aga seda tuleb praktiseerida ja noh, see käib praktikate kaudu, mis meil ka muidugi on. Aga eks tuleb kogemusega ka just nimelt see teadmine, et, et mida ma siis teen. Ja see planeerimine, mida ma siis teen, kui õpilane käitub nii ja naa. Ja siin ka uuringud näitavad küll, et niisugust planeerimist just nimelt distsipliini osas teevad rohkem kogenud õpetajad see tuleb ka kogemusega see vajadus tundi planeerida, võiks ju mõelda, et noorem peaks rohkem planeerima, aga temal on mõte nagu rohkem aine peale, et kas ma seal hakkama saan tal nagu jääaegadel muu osa peal. Nyyd õpetaja. Suutma noh, see oli vana tõde, jagada ennast selle aine õpetamise, aga samal ajal ka kogu selle klassi distsiplineerima ise vahel. Mõni ema on mulle kurtnud, et, et ma ei tea, mida ma oma lapsega pean tegema, et ta segab tundi, tõuseb tunni ajal pingist püsti, haugub õpetajale vastu, käib klassis ringi, segab õppetööd kaasa idee. Mida ma teen, no mida saab üks lapsevanem niisugusel puhul? Pea imprix jäigi õpetaja ei, ma saan ja see sõltub nüüd ka sellest, missugune on lapse kodu. Kui on tegemist näiteks äärmiselt range koduga, kus laps allucky korral teeb kõik hästi siis ta võib täiesti vabalt koolis ennast välja elada. Kui lapsevanem ei nõuaga kodus reeglite täitmist, siis on ju täiesti arusaadav, ega ta koolis ka ei oska, just algklassides, osaliselt nad ei oska, osaliselt nad näitavad selle käitumisega midagi muud. Ehk siis seda, et neil on mingid probleemid, millele nad siis tähelepanu tõmbavad selle kirjelduse järgi mina ütleksin, et kui koolis on psühholoog, siis võtku psühholoogiga ühendust sellest, kui laps segab tundi, jookseb ringi, sellest käitumisest iseenesest ei saa järeldada, mis on viga ja kuidas tegutseda. Tuleb vaadata laiemat pilti tausta, sest üks ja sama käitumine võib väljendada väga erinevat asja. Et kahjuks ma ei saa niimoodi juhiseid anda. Ja nüüd ma pakun teile ühest foorumist nopitud, kus õpetajad omavahel suhtlevad ja kogemusi jagavad ja nõu küsivad. Ja ühe niisuguse väikse pildikese mina töötan ka õpetajana, kirjutab siis kommentaator. Jah, olen ka ise koolis kuulnud, kuidas osasid õpetajaid saadetakse erinevatesse kohtadesse, selleks on kaks põhjust. Esiteks, kas õpetaja ongi nõndanimetatud vana kooli õpetaja, ta on hea õpetaja, kuid kahjuks ei oska ta lastele halvasti öelda, kuna see ei lähe tema loomusega. Sellised õpetajad kahjuks kannatavad väga ja nad ei saagi hakkama tänapäeva lastega. Teine põhjus. Õpetaja ei saa oma tööga päriselt kama ja ta ei suuda ennast kehtestada. Suuremalt jaolt lapsi saab paika panna, kui ei ole tegu just erivajadustega lastega ja nende jaoks peaks olema muud võimalused, näiteks tugiisikud. Ma saan aru, et õpetajad on ikka, mitte kõik, me ei tohi üldistada, aga on õpetajaid, kes on koolis distsipliiniga ja selle korra hoidmisega Väga hädas jah, siin esimene võimalust, aga see ongi see, et õpetajal on uskumus, et kui mina olen hea mitte ainult ainetunde, vaid ka hea inimene, ta võib olla väga hea inimene, ta tunneb kaasa õpilastele, ta saab aru, et kodus võib olla raske, Need on lihtsalt hea inimene. Kui mina olen õpilaste vastu hea, siis küllap nad ka muutuvad minu vastu heaks imut. Õpetaja peab näitama, et ta on ikkagi kuidas öelda vanem jah, aga, aga ta on ikkagi õpetaja. Ta paneb piirid paika, et minuga ei saa niimoodi käituda. Noh, tegelikult tuleb alati mõelda, et kui õpilased saadavad õpetajat kuhugi siis väga sageli ei ole see agressioon õpetaja vastu vaid see näitab ikkagi seda, et kas õpilasel on midagi viga endal või ta tahab vaadata, kuidas õpetaja käitub. Ja vot kui õpetaja võtab seda isikliku solvanguna, mis ta tegelikult on väga harva, siis ta käitubki vastavalt ka isa lapsega käituda niimoodi nagu omasugusega et hakata sellelt pinnalt reageerima. Väga sageli aitab, kui lihtsalt rahulikult, nagu ta tunnis tehakse, rahulikuks jääda, mingi rahuliku vastulause öelda ja kui asi ikkagi väga käest ära on, siis selle õpilasega vahetunnis rääkida niimoodi nelja silma all, sellepärast et kui õpilane õpetaja hakkavat klassis maid jagama, siis see on nagu teatrietendus, kõik elavad kaasa. Ja üks-ühele lausele järgneb teine, et seda ei saa jah niimoodi nagu lubada, sest et lapsed sageli ikkagi. Eks nad vanasti ka võib-olla natuke teistmoodi, aga noh, mina ise mäleta, mind ei ole kuhugi saadetud, aga aga ma mäletan, et kui ma andsin esimest tundi seitsmenda klassi inimeseõpetuse raames psühholoogi osa siis tõesti, nagu ma tundi läksin. Ja siis üks poiss tõstis käe väga viisakalt, õpetaja, kas ma võin lugeda luuletust? No loomulikult ma teadsin, et see tuleb ropp luuletus. Aga mis valikud mul on öelda, et meil ei ole eesti keele tund? Ei ole, praeguse aeg mõtlesin, palun luge särama luuletuse. Ma ütlesin, tänan ja istu kohale. Poiss oli nii jahmunud, et istuski tundi tõstab jällegi õpetaja, kas ma võin veel ühe luuletuse lugeda? No selle peale ma ütlesin, et ei, et praegu meil tegeleme muude asjadega, et kui sa tahad, siis tuleb pärast vahetunnis minu juurde ja loe see luuletus ära. Sellega oli probleem lahendatud. Natuke huumorit ka sinna juurde, aga just see, et mõelda sellele, et miks see laps seda teeb ja see ei ole suunatud või ta ei mõtle ju seda tõsiselt õpetajat kuhugi saata. Võib-olla see kõlab kummaliselt, aga aga väga sageli just see. Ja see on ka laste kiusamise puhul, keda kiusatakse, neid, kes reageerivad üle, reageerivad vastavalt, vot kui õpetaja ka reageerib, siis see on ju noh, väga hea oma halba meeleolu õpetaja veel välja elada. Ta ei pea ennast kehtestama mitte ainult klassis, vaid õpetajate toas, direktori kabinetis, hoolekogu ees ja suheldes lastevanematega, et nii mõnigi õpetaja on öelnud, et ma lastega saan veel hakkama, aga lastevanematega on ikka väga raske. Mida siin haridusteadlased. Ütlevad aga võtame nüüd jälle seda muutust niisuguselt õpetajakeskselt või autoritaarselt kodukasvatusel siis rohkem sellele, et mõelda lapse omadustele ja iseärasustele. Mulle tundub, et vanemad väga sageli interpreteerivad seda niimoodi, et individualiseerimine klassis tähendab seda, et õpetaja peab arvestama minu lapse minu erilise lapse iseärasustega. Aga neid on 30. See mõte ei ole selles, et nüüd iga õpilase iga iseärasustega arvestatakse, miks lapsevanemad niimodi käituvad. Me peame alati mõtlema seda, et nad tahavad oma lapsele parimat, mitte keegi ta halba, ta tahab oma lapsele parimat. Seda peab nagu tunnustama. Aga sageli see viis, mis sageli noh, ütleme ikka mõnikord see viis, kuidas nad seda teevad, on täpselt selline, et see ei vii last edasi ja rääkimata siis õpetajast või noh, kasvõi see, kui lapsevanem tahab oma lapse eest kõik ära teha, talle head elu võimaldada, et see ei ole see viis, kuidas laps pärast tulevikus oma elus hakkama saab, tal peavad olema raskused, ta peab neid ületama ja ütleme, seesama õpetajatega enesekehtestamine lastevanemate ees. Mina oskan ainult öelda, et siin on see sõna, koostöö kui koolis on see õhkkond, kus tõepoolest kõik tegutsevad selle nimel, et aidata toetada ka raskeid lapsi õppimisel ja kasvamisel ja üldse koolis olemisel. Ja on õpetajatel ka julgus rääkida probleemidest. Sest et see on nüüd jälle niisugune tõesti, ütleme, kontseptuaalne muutus, kui mina koolis töötasin, aga see oli 90.-te keskel, siis just vanemad õpetajad ütlesid, et nendele ongi õpetatud, et kui tema läheb klassi, ta peab iseseisvalt kõigi probleemidega hakkama, saab no reaalselt võttes ei ole nii, et ta võib sellega hakkama saada, kui ta on tõepoolest hästi autoritaarne. Aga kui ta seda ei ole ja praegusel ajal noh, ei saa nii olla siis on kindlasti probleeme, millega ta võiks pöörduda psühholoogi poole, eripedagoogi poole, aga ka nooremate puhul vanemate kolleegide puhul. Et kuidas teises klassis saadakse, et siin on nüüd jah, see soovitused, mine vaata, mida teine õpetaja teeb, mõned õpetajad saavad hakkama klassidega väga hästi, teised ei saa, mida nad teisiti teevad. Aga need koolipsühholoogi, eripedagoogi ja muid tugiisikuid, et neid ikkagi veel ei jätku igasse kooli, kuhu vaja ja see on, see on tõesti õige. Sest kuidagi see vajadus on just jah, viimastel aastatel tõusnud väga-väga teravalt. Just ma arvan ka seoses sellega õpetamisviisid on muutunud, kasutusviisid kodus on muutunud ühiskond üldse muutunud ja seoses sellega loodetavasti et õpetajad tunnevad, et kooli psühholoogidest on kasu. Siin võib jälle näiteks tuua, et üheksakümnendatel, kui me alustasime sellega, et Eestis myya sisse koolipsühholoogide koolitusse mina olin siis Tartus, aga Tallinnas tegutseti samas suunas siis viidi läbi ka küsitlus õpetajate hulgas, et see oli rahvusvaheline küsitlus, mida õpetajad arvavad kooli psühholoogi tööst. Ja Eesti jäi silma sellega, et õpetajad ei teadnud, mida ta teeb. Ehk see võeti kokku lausega. Koolipsühholoogi töö on saladus. Nad olid oma kabinettides, töötasid õpilastega, aga tegelikult ei olnud harjunud sellega, et nad peavad töötama meeskonnas ja vot nüüd on see meeskonnatöö, tugistruktuurid, tugiisikut, see on need hoopis teisel tasemel ja tõepoolest töötavat mitte individuaalselt lapsega, vaid vaid siis, kui eelkõige õpetajate ja ega juhtkonnas Mida te arvate ideest panna klassides üles niisuguseid turvakaamerad, mis salvestasid kõike, mis tunnis toimub ja nii õpilased kui õpetajad teavad, et tunnis toimuv fikseeritakse ja on hiljem järelvaadata. Kas see distsiplineerib x nii õpetajaid kui õpilasi? Esiteks, ma arvan, et see ei ole võimalik, sellepärast et selleks on vaja lastevanemate luba. Tänapäeval aga teiseks, ma arvan, et igasugune hirmu all käitumine olemine ei ole pikemas perspektiivis hea. Kindel ei. Kaja loodimisel on Tallinna Ülikooli haridusteadlane professor Eve Kikas hoolimata sellest stressirohkusest, mida õpetaja tööd endaga kaasa toob. Siiski leidub noori inimesi, kes tahavad õpetajaks õppida ja teil on terve suur hulk doktorante, kes oma teadustööd teie juures meenutavad väga heade sõnadega, et mis on tänapäeva koolis see fikseerimist ja uurimist vajav suund pandides suundadest, kui te valite ühe, mis vajab teaduslikku lähenemist, käsitlemist? No kuna mina olen ikkagi seotud olnud nii-öelda mõtlemise uurimise poolega ja kognitiivsete protsessidega, siis mida me tahame teha, see on nüüd praegu tõesti rakendusuuringut, tahaks katsetada, et missugused lähenemised õpilastele paremini sobiksid või kuidas eesti koolis töötada välja siis erinevaid meetodeid õpilastele. Et õpilased hakkaksid paremini õppima ehk siis selle õpipädevuse edasiandmiseks õppimise toetamiseks, mis peaks kokkuvõttes viima ka selleni, et õpilased tunnevad ennast koolis paremini. Aga kas see on nüüd üks see, millega me tegeleme? Doktorandid ütlevad, et professor Kikas on Juhendajana väga kannatlik, õpetav, toetav, juhib oma doktorante kindlalt mööda teadusmaastikke. Aga kui me matkale läheme, siis on oht tema juhtimisel ära eksida. Te käite oma doktorantidel matkal? No esiteks on muidugi hea kuulda neid kõiki häid sõnu, mida doktorandid on minu kord öelnud, mis päris õiged, nüüd ei ole, aga aga ilus kuulda ikka. See matkamine, jah, minu minu kiiks ilmselt, sest et minu lapsepõlves oli noorpõlves suurt muud võimalust ei olnud. Reisimiseks kui käia matkal. Ehk minu lapsepõlv ongi möödunud, nii et oleme käinud mööda nõukogude liitu mägedes matkamas ja hiljem nüüd ka väljaspool mägedes, nii et mäed on minu suur lemmik. Kahtlemata. Ja tegelikult on see hästi hea võimalus. Ma alustasin doktorantidega tõepoolest kevadeti nii-öelda matkamist, et meil oli alati mingi uus uus piirkond, olgu see mingi raba või mets, kuhu me siis matkale läksime pärast seda kindlasti mingit, et tööasja arutasime ja lõbus ikka saun ja ja niimoodi piduline õhkkond ka. Ja see töötas väga hästi, et ta nagu ühendab doktorante ja isegi ka rohkem nende elust. Tegelikult Ma pärast sain teada, et ma pole sugugi ainuke, kes nii teeb, ehk siis välismaal kohtutes, kolleegidega selgus, et niimoodi tehakse päris palju, et teadlased matkavad palju, et see on võimalus puhkamiseks, aktiivseks puhkamiseks. Et kui ikka anda oma kehale hästi suurt koormust, kui sa lähed suure seljakotiga mäe otsa ja tuled alla ka ja siis õhtul lõkke ääres saad aru, et elu on ikka kerge küll. Teil endal on kahe ülikooli diplom ja kuidas esimene erialavalik toimus? Võib-olla alustaks siis koolist minu põhikoolist, Ta on mul väga negatiivsed mälestused, aga seest on mul väga head mälestused, keskkoolis, kus ma õppisin koolis ja tolleaegne direktor Kalju Aigro oli loonud noh, minu arvates niisuguse demokraatia saarekese tolleaegses Nõukogude Eestis, kus oli nii-öelda vabadust. Aga no me õppisime ikka ka kõvasti, aga ka seest ei olnud niisugust autoritaarsuse tunnet. Ehk ma tundsin ennast seal hästi ja füüsikaga ma sain hakkama ka ja minu klassijuhataja Valdo Väinast oli ka see, kes hästi nende toetav või noh, tõepoolest väga hea. Ja eks ma elasin niimodi kooli ajal ja ja kui tuli hakata ülikooli minema, siis noh, teadmine, et ülikooli kindlasti. Kas me siis füüsika valisin, jumalaga ei mõelnud hakkama sain ka ja, ja lõpetasin ära ja, ja tegelikult läksingi tööle füüsikuna, niiet töötasin paar aastat ka füüsika instituudis ja tegelesin gravitatsiooniteooriaga, aga kokkuvõttes tundus see natuke elukauge ja kui tahta ikkagi, et lapsi ka lastega koos olla, siis ühesõnaga ma ei suutnud nagu töö ja pereelu kokku viia. Ja siis ma võtsin aja maha ja läksin raamatu kui teel. Isiklik, tegite uue käänaku oma elus? Nojah, sest siis ma küll mõtlesin, et eks ma siis hakkan niisuguseks inimeseks, kes lihtsalt aegamööda saadab, aga see ei tulnud ka välja, et kuidagi igavaks ja igav hakkas ja. Ühesõnaga siis oli, Ta oli alla 30, natukene 29 aastane, võimsm oli. Ega ma ei osanudki oma eluga nagu midagi peale hakata. Tol ajal ei olnud nii nagu praegu keegi rääkinud elukestvast õppest, kõik teadsid, et õpitakse nooruses ja pärast kõik käib allamäge. Ainuke võimalus oli astuda psühholoogiasse, kus oli kõrgharidus esimese hariduse baasil, ehk siis tol ajal ei olnud lubatud õpetada psühholoogiat esimese haridusena ka siis teise haridusena sai. Ja see võimalus oli, aga kuna ma ei tahtnud teist korda niimoodi õppida lihtsalt õppimise pärast, vaid ikkagi seda, mis mind vaimustaks, siis kaks aastat oli vastuvõtu niisama ja mina kogu aeg arvasin, et mulle psühholoogi ei meeldi. Ma ei tahtnud saada suhtlemistreeneriks ega ilmselt ka terapeut, yks mitte. Aga siis juhtus nii, et ma lugesin raamatut. Ehk oli Peeter Tulviste raamat mõtlemise muutumisest ajaloos. Ja, ja vot siis, kui ma seda lugesin, siis ma mõtlesin, et kui see on psühholoogia mis on see ikka päris huvitav, et lastepsühholoogia on eriti huvitav, et seda võiks ju isegi uurida. Edasi on jah, nii et alates siis 30.-st eluaastast kõik läks täpselt. Kuidagi ju see kõik juhtus nii, et ta pidi juhtuma sellel ajal, sest et kui ta oleks natuke varem või natuke hiljem juhtunud, oleks kindlasti teistmoodi olnud, aga aga ma lõpetasin ülikooli 89 ja see oli siis avanemisaeg. Ehk olin esimene inimene, kes üldse psühholoogia instituut, kateeder, mis ta tol ajal oli, sinna tööle võeti ja Peeter Tulviste uurimisrühmas mulin. Tõusin Ameerikasse ja sattusin tegelikult, et teema peale, millega Halinga füüsikas tegelenud, ehk minu esimene teema oli uurida, kuidas lapsed mõistavat aastaaegade vaheldumist ja ööpäeva vaheldumist eksis gravitatsiooniteooria niimoodi inimlikul tasandil. See on teid saatnud ja doktorandid ütlevad, et teile meeldib teatris käia. Kas Iluteatris toimuv ja koolis nagu te ütlesite, et klassis, kui puhkeb sõnasõda õpilasõpetaja vahel, et seal nagu teatrietendus, kas sellest jääb väheks? Jah, sellest jääb väheks, et tegelikult ja teatas, et ma olen jah, eluaeg käinud alates lapsepõlvest. Ja ega ma ei käi igasuguses teatris. Ma käin ikka teatris, mis mind puudutab. Ehk tegelikult see annab nagu võimaluse näha elu natuke teist moodi natuke kaugemalt ja mõnikord ka jälle saad aru, et see elu, mida mina elan, ei ole sugugi mitte kõige hullem, et päris lihtne. Ehk tegelikult ma jah, olen käinud niisugustes teatrites nagu Von Krahli NO ja eks siis vaatab, kas ma nüüd käima hakkan, küll ma midagi leian. Ehk siis niisugused, et noh, tõepoolest tükid, et mis ei ole tehtud lihtsalt niisama, vaid kus ikkagi on. Noh, on näha, et inimesed teevad seda sellepärast, et see neile tähtis. Viska mulle pikali heita mõtet otsimas, kas kinnitust oma mingile mõttele, ideele, teooriale? Ei, ma käin ikka emotsioone otsimas, et mitte ainult mõtet, et see ei ole nüüd teater, ei ole mõtet, võib-olla ongi see, et seal on teised väljendusvahendid kui see, mida me teadvuses teeme, et seal on rohkem verbaalne, aga aga seal on ikka niisugune emotsionaalne ja kogemuslik pool, mida, mida võib-olla teaduses ei saa. Kui nüüd nii hakata mõtlema, siis füüsiline koormus on matkamine ja emotsionaalne kogemus on teater noh, raamatuid nagunii, aga, aga raamatuid on keerulisem lugeda, kui on parasjagu vaja palju teaduskirjandust lugeda, siis lihtsalt niimoodi sügavamad raamatud jäävad suveperioodi, aga teater on jälle selline. Lähed ja vaatad, kuidas inimesed üks õhtu midagi midagi teevad. Eve Kikas, kuidas taaselustada? Inimeses loovust lapses ja täiskasvanust, sest me kõik kuidagi oleme sündinud loovatena ja siis mingil eluperioodil sageli viidatakse, justkui oleks selleks kool oma distsipliini nõuetega. See loovus jätab nagu inimese maha või, või läheb kuidagi peitu kuskile kapslisse, kuidas seda loovust uuesti inimeses taas ellu äratada. Täna ja kas lapsed nii väga loovad, on see on nüüd üks küsimus, et lapsed on meie mõttes loovad, teevad huvitavaid asju, noh tegelikult nad teevad kõiki oma arengutasemele vastavalt, mis võib-olla meile tundub loo mis on küll kindel, et lapsed on rõõmsad, niisugused rõõmurullid. Et jah ja noh, loovad selles mõttes ka jah, et tegelevad erinevate asjadega. Kuidas seda nüüd jälle taastada ja siis tuleb jah, see kool kus, mida ma lastelaste pealt näen väga hästi, et on rõõmurullid ja siis kolmandaks klassiks on, ah, mis siis mäss kooli ei lähe, ei taha midagi teha. Väga tüüpiline, väga tüüpiline, Anja. Aga noh, ühest küljest ma ütleks ikka, et on vaja julg get keskkonda või sellist keskkonda, kus on lubatud eksida. Et seda sageli ei ole, et lapsed tunneksid ennast. Eksimine on õppimise osa. Et see, selle teadvustamine, vead ei ole mitte rumaluse näitajad, vaid veadun osa õppimisest ja see peab nii ole. Ja noh, teadvustamine, et ei ole alati Ühte ja õiget lahendust, vaid erinevaid, et see on nüüd küll see, et kooli ülesanded sageli nõuavad ühte lahendust. Et siin jälle viimases testis, mille me koostasime sealmer, panime sisse ka nii-öelda mõtlemise paindlikkuse ülesanne, vaadata kes suudab erinevaid erineval viisil asju klassifitseerida ja kes ei suuda seda, et noh, see on üks niisugune näitaja. Nii et selline võimaluste pakkumine, valikute pakkumine kindlasti soodustab loovust. Aga miks ma ütlen, et kust mina seda tean, et nõukogude ajal jorenes kaluvus, vanglas areneb kalu? Et eks ta ikka ikka areneb igal pool oleneb inimesest ka, aga, aga ma arvan jah, et niisuguse suunisena on ikkagi see vabadusse lihtsalt. Jah, aga täiskasvanu elus. Kui me seal eksime, siis nendel valedel otsustel on sageli pöördumatud tagajärjed. Et seda viga ei ole väga kerge parandada. Oleneb, mis tasemel kõik meie teod ei ole ju nii katastrofaalselt tagajärgedega ja loomulikult jah, on, on asju, kus ei tule eksida, aga aga see tegutsemise protsess seal ikka eksitakse. Mina eksin küll. Ma ei saa jõuda õige lahenduseni, kohe. Katsetan otsin erinevaid teid ja ja noh, võib-olla ütleme see kui enne teatrile veel visata, et et mulle meeldivadki need etendused, mis ei ole kõige paremini õnnestunud. Aga nad on vähemalt proovinud. Et noh, see teadmine, et me ei saa olla lõpuni perfektsed inimloomuses noh, on nii, et kui midagi juhtub, et seda saab ju alati enamasti parandada. Et see mõte, et mis ei tapa, teeb tugevaks, on ju päris õige. Teie enda ilule. Ju selle tõestus selles mõttes, et te olite valinud ühe suuna oma elus ehk füüsika ja kui te leidsite, et põhjusel või teisel selle kõrvale mahub veel midagi muud, siis te tegite peaaegu täis, tähendab. Jah noh, tegelikult see täiskasvanute juures sageli jääb ikkagi julguse taha et loomulikult, kui me muudame oma elu, siis on alati ju võimalus eksida ja alati on võimalus, et asi läheb paremaks, aga kui ikka kui ikka on tunne, et, et see, mida me teeme, ei ole päris õige ja miks, miks, miks mitte proovida? Vähemalt ma olen proovinud. Elus teises pooles sageli tundub, et, et elu läheb nagu selles suunas, kus ta ei peaks minema, et järgmised põlvkonnad teevad kuidagi teistmoodi otsuseid, mida mina võib-olla ei oleks kunagi selles olukorras teinud. Aga me ei või sinna mitte midagi parata, sest et ajad ei kordu, inimesed, põlvkonnad ei kordu, põhimõtted muutuvad. Kuidas sellega leppida, Eve Kikas, et elu läheb justkui seda rada, kus ta vanemas eas nagu meile tundub, ei peaks minema. Üks mõte, mida ma püüan jälg järgida, on see Assisi Franciscuse mõtet et leppida sellega, mida ma ei saa muuta. Aga omada julgust, tegutseda seal, kus ma saan midagi muuta ja tarkust nende vahel vahet teha. Et see peaks aitama. Teine mõte, mis mind tegelikult aitab, on see, et hästi mulle tõesti ei meeldi paljud asjad. Aga kui nüüd mõelda, et kas ma tõesti tahan tagasi seda aega, mis oli minu lapsepõlves, siis ega ei tahagi. Ega ei tea, kõik läheb nii, nagu läheb. Aitäh professor Eve Kikas selle vestluse eest. Saime sellest siis veel kord kinnitust, et haridus nagu kogu muugi elu on pidevas muutumises ja te rõhutasite just seda kontseptuaalset muutust, et autoritaarsus asendub läbirääkimiste ja kõikide osapoolte ärakuulamisega. Võib-olla kõik ei pea enam nii palju pähe õppima nagu teie ja minu noorpõlves. Et saab väga palju muid allikaid kasutada, et kas koolielu ja õpiprotsess on muutunud ka loov. Maks ja ma loodan küll jah, kindlasti sellepärast, et kasvõi aga kas ametlikult on ju sisse pandud loovtööd ja uurimistööd ja pikaajalised projektid ja kasutatakse internetimaterjale ja jah? Vahel võib-olla liiga eklektiline keelt, et ei ole enam mitte, et ei ole ühte õpikut, vaid üldse õpikut ja siis tuleb vaadata ja otsida internetist materjale, mis vahel on ka vastuolulised. Ja mida sa uskuda, jah, täpselt. Aga elu on ikkagi põnev. Muidugi, seda peab ütlema aitäh Eve Kikas ja palju edu meie õpetajate koolitamisel. Aitäh. See oli tänane kajalood, järgmine, juba järgmisel laupäeval.