Teatriva. Tere ilusat vabariigi aastapäeva. Tänase teatrivahid Lea Tormis, Ene Paaver ja Madis Kolk püüavad kokku võtta mõneti jah vabariigi aastapäeva lainel, kuid loodetavasti mitte liiga pateetiliselt. Eesti algupärase dramaturgia arenguid ja tendentse taasiseseisvunud Eestis alates siis 1991.-st aastast. Aga kuna meil on täna külalissaatekaaslane ene Paaver, siis hea tava kohaselt palun Sult ene väikest enesetutvustust. Sa oled nii kriitik kui pikaaegne Eesti Draamateatri dramaturg. Kuidas sa tänasele teemale rohkem nagu lähenesid, kas, kui kriitiline Eesti, Eesti, Eesti algupärase dramaturgia vaatleja või või ei suuda sa näidendit lugeda, mõtlemata sellele, kuidas seda teatri mängukava sobitada või, või siis vastupidi? Ma arvan, et ma vaatan ka kõrvalpilguga teatris töötamine muidugi annab selle lisapilgu, et kas materjal võiks olla huvitav ka kellelegi meie teatrist ja üldse, kuidas ta võiks resoneerida üldse teatripildiga. Aga samas ma olen ka kogenud, et see nii-öelda pakkumise hoiak või valimise hoiak või valija pilk, et kas ma seda kellelegi soovitanud ei ole tihtipeale viljakesed vaated võivad ka lahku minna, pakutud materjale ei saa laval õnnestunud lavastuseks ja vastupidi, ootamatust materjalist sünnib suurepärane lavastus. Et see nagu leevendab seda motiivi tingimata peaks vaatama, kas sellega midagi peale hakata konkreetselt Eesti Draamateatris, et ma usun, et ma vaatan ikka rohkem kriitiku ja uurijana kõrvalt. Sina oled ka, ma loodan, et ma ei eksi, käivitaja Eesti Draamateatri näidendi algupäraste näidendite raamatusarjale ja ka initsiaator esimestele lugemistele, et kuidas sa tunned, et kuidas dramaturgia sünnib, et me siin jõuame, ilmselt saate saate käigus selleni, et kuidas millised dramaturgiliselt hoovused ja, ja mõttevoolud meil on olnud nagu erinevate kümnendite jooksul, aga, aga sina, kes sa tegeled just nimelt sellega, et nagu väljastada poolt seest poole sissepoole nagu ärgitada tegemist publitseerida, luua võimalusi nagu platvorme, et, et need uued visandid saaksid juba Ta loetud, et, et kuidas sa oled tajunud, et kas see nagu kas see aitab kaasa meie uue dramaturgia, kelle või, või sünnib dramaturgia ikkagi nii nagu igasugune kunst sellest, mis on õhus ja, ja, ja, ja seda ei saa kuidagi nagu kampaania korras võimendada. No need valikud ei ole nii äärmuslikud, et kas kampaania või see, mis on õhus, et suurem osa kunsti sünnimehhanisme võib-olla kasutavad rohkem ehituskive kui need äärmused, et neid motiive, Neid impulsse Neid algeid on palju, rohkem mahuvad sinna vahele. Et ei üht ega teist äärmust. Need. Minu algatatud asjad ei, ei kata, et ma arvan, lugemised ei ole võib-olla kaasa aidanud uue dramaturgi sünnile ega tingimata mitega selle lavale jõudmisele, aga mis ta ehk on teinud, on andnud tagasisidet autoritele. Et see on küll üks asi, mida autorid on öelnud, et kui sa kuuled oma teksti elavas ettekandes proffide näitlejate poolt esitatuna, siis see annab aimu, kuidas see võiks kõlada, et teksti venima jäämisel ja ebaselgus tulevad palju paremini esile kui paberilt või ekraanilt lugedes. Vastu autoritele on üks asi olnud. Ja raamatusarja lugemised on suuresti suunatud ka hoopis publikule, et ma olen mõelnud, et need mõlemad asjad võiksid väärtustada draamateksti. Niisugust teatri teatriteksti eripära teatriteksti, lugemis oskust publiku poolt ka. Et on teatud grupp teatrihuvilisi, kes jälgivad hoolega neid lugemisi, uusi tekste, uusi autoreid, selliseid võib-olla visandlikumaid versioone ja püüad sellesse sisse elada ja seda mõista ja et me saame neile seda pakkuda. Seob inimesi teatriga, aitab teatrist teisiti ehk mõelda. Ja raamatuna avaldatud näidendid jällegi elavad ajas kauem, see annab neile üheteistsuguse elu teise teise elu. Ta kõnetab uusi lugejaid, uusi uurijaid, uusi inimesi, ta on teises aja kontekstis teisest teatri ja ühiskonnasituatsioonis ikkagi olemas inimestel rohkem silme ees, kui on raamatukogus. Kui see oleks kuskil failina kellelegi arvutis. Nii et see on nagu sellise välja laiendamine või välja tihedamalt läbi kudumine. Teatri ja kultuurivälja üldse kus väga tähtis osaline on ka publik, mitte ainult autorid või siis lavastajad. Aga püüamegi siis kuidagi on sissejuhatuseks kaardistada taasiseseisvunud Eesti algupärase näitekirjanduse arengujooned. Ühelt poolt me teame, et kui vabariik sündis, siis teater ei olnud kõige populaarsem koht, kus käia. Teater, mis toimus tänaval, oli, oli huvitavam ja teatrid ise heitlesid selle probleemiga et kuidagigi komöödiate ka natukenegi rahvast saali tuua. Ometi just nimelt üheksakümnendatel, kes meie teatrikultusautoriks Madis Kõiv pea peamiselt siis Priit Pedajase lavastuste kaudu, kes kes, kes leidis võtme, kuidas seda küllaltki ebateatri pärast dramaturgiat laval elustada. Üheksakümnendatel tuli järgnesid, nullindad selline heaoluühiskonna noh, väike kasv. Buum ja kriis. Ja, ja kuidagi tekkis seal Jaan Tätte dramaturgiline võidukäik. Nüüd alates aastast 2010, Me räägime autoriteatrist. Post dramaatiliselt teatrist sellest, et näidend justkui ei ole enam see esmane materjal, millest teatri etendust või lavastust luua. Aga samas me näeme, et kasvõi Trakadeemia Dr akadeemia tudengite ja vilistlaste kaudu Pireti jaoks näiteks see Uuelmeid play noh, on vägagi elujõuline, ei ole postdramaatiline teater sellist suunda nagu maha matnud. Vaatan mingeid vanu statistikaid, on huvitav, see, et noh, heakene küll, Eesti teatriliidu aastaauhinnad ei ole võib-olla täielikult representeerid, tiivne foorum, et see, see, mis ühiskonnas toimub või ei toimu, me ei saa päriselt seda otsustada auhindade järgi, aga midagi ikka. Ja kui ma vaatan Eesti teatriliidu aastaauhindu, siis huvitav on see, et nõukogude ajal pälvisid, ma ei räägi praegu dramaturgia auhindadest, ma räägin parima lavastuse või, või siis lavastaja preemiatest. Nõukogude ajal pälvisid lavastaja preemiaid peaasjalikult klassika või välisdramaturgia näidendid ja kusagil seal kaheksakümnendatel hakkas natukene sisse lipsama Mikk Mikiveri kaudu Jaan Kruusvalli. Et kruusvalli asjad umbes peaaegu et esimeste eesti algu päranditena jõudsid ka parima lavastuse kategooriasse. Ja kui me nüüd nullindatel vaatame kogu seda Kivastiku Divirähi ja, ja, ja, ja kogu seda lennuki ja Martin alguse ja, ja kogu seda noh, rivi et kuidagi on nii väärtustatud kui ka kvantitatiivselt hakanud see eesti oma algupärane dramaturgia rohkem tooni andma, rohkem auhindu võitma, rohkem tähelepanu pälvima. Lea, sina, kes sa oled kogu seda protsessi aastakümneid jälginud? Mil millega seda seletada või, või kas, kas nõukogude ajal oligi eesti algupärane näitekirjandus kuidagi halvemas seisus, kuigi noh, ei tahaks seda väita, sest et noh Kaarel Ird ise väga aktiivselt tegeles sellega, et, et saada neid eesti autoreid lavale, sama tegigi Voldemar Panso, neil olid oma oma loome tandenid. Aga ikkagi kuidagi see kunstiline kvaliteet, et tuli kusagilt mujalt, mitte algupärase dramaturgia, et, et mis, mis murrang see 90.-te alguses toimus, kui toimus? 90.-te algus ei toimunud veel mingit murrangut, aga oleneb, millesse nüüd lähtud, et kui ma teatriajalooliselt vaatan, siis see asi kõik protsessid on ju palju keerulisemad, ükski asi ei ole nii lihtne, nüüd jagame ära, et sellel kümnendil oli see sellel teine siis on mingid jooned, mida me tagantjärele näeme. Ma lihtsalt selle uue iseseisvuse aja dramaturgia Sissejuhatuseks tuletaks lihtsalt meelde, mis oli enne seda, sest kõik alati lähtub millestki, mis oli enne, tõukub sellest ära või või jätkab seda. Ja niisugused uuenemise sisulised jooned hakkasid õrnalt tunda andma veel kõige hullemal stagnaajal. Õieti kruus oli, sa juba nimetasid ära esimene niisugune tunne, et ahah, nüüd tõesti hakkab midagi muutuma, ent sellest ei tohi kõvasti rääkida. Oli siis, kui tuli pilvede värvid ja see on väga loomulik ja kena, et nüüd üks noor helilooja võttis ja tegi selle ainetel ooperi ja sidus selle vana pilvede värvide, suure populaarsuse Ita Everi kaudu. Eka oma, jah, kahjuks nüüd Roman Baskin on juba lahkunud, aga tema lavastas. Sideaegade vahel on ju alati väga oluline ja peale seda pilvede värvide siis hakkas vaikselt midagi tulema, siis tekkis niisugune tunne, et ahah, aga äkki nüüd juba võib. Ja siis ei olnud ju ainult pilvede värvid, vaid siis juba varsti tuli salvuri minek, sellel oli ka üks järg tulek, mida ma olen millegipärast näinud, ainult asjaarmastaja teati esitanud suhtluses. Ja, ja siis hakkad, kui rääkima asjadest, millest varem rääkida ei tohtinud, olid, on mõned ainult seal Veri mullal ja mis mingid asjad nõukogude ajal, mis rääkisid natukene siis metsavendadest näiteks, aga sellest ära minemisest ja kõigis selles probleemist hakati ikkagi alles siis räägi, ütleme nii, et see oli nagu mingi eeltakt sellele 90.-te Hotel aastatele ja siis sai juba nimetasid ära, mis siis toimus, sest teatris on ju me praegu räägime põhiliselt ikkagi tekstidest, aga ega siis teksti ei saa teate reaalsusest kuidagi eraldada, kuigi on olemas lugemist, raamat, mida ka varem või hiljem hakatakse lavastama, vähemalt proovima. Ja siis oli probleem just nimelt selles et aeg muutus kiiresti algusesse, avalikustamine, nii nagu ta oli ka nende näidendite kaudu, oli tohutult oluline ja vajalik. Kere rahvas tormas teatrisse ja istus seal hingevärinal. Et kas nad nüüd julgevad seda või teist asja ütelda või mitte, mitte. Aga siis, kui asi juba reaalsemaks hakkas minema, siis sa nimetasid ära selle, et siis läks kõik see avalikustamine läks rohkem tänavat muudesse kanalitesse, mitte niivõrd teatrisse. Other vahepeal oli täiesti enesekaotuse seisundis just selles mõttes, et ta ei teadnud, mis edasi teha. Et publik nagu oli ise ka tänavatel või tegeles kõigi nende asjadega, millega me reaalselt sel ajal tegelesime. Ja teater jäi nagu natukene kõrvale ja tõstis siis haarati kõikvõimalike asjade järele küll mingite välismaa näidendite, küll mingite üsna pealiskaudsete komöödiate järele nalja ja tsirkuse järele. Ja tunti ennast väga ebamääraselt. Ja tookord oligi, ma mäletan põhjust mul öelda, näiteks, et kui enam keegi ei tea, mis teha ja mõned lihtsalt ootavad ära, et millal, millega see lagunemine lõpeb, see üldine lagunemine kunstivaldkonnas. Et siis vaadake, mida teeb. Huvita, need institutsionaalsed asjad, vaid tema teeb seda, mis talle meeldib ja mida ta õigeks peab ja siis tunneb ennast kuidagi vabalt ja siis selgub, et see ongi võib-olla see, mida ka teistele vaja on. No sellest ajast ei saa lihtsalt pikemalt rääkida, siis me läheme liiale. Aga ega uued näidendis ikka päris kohe tekkinud, see eesti dramaturgia probleem oli olemas nii eelmisel Eesti ajal kui ka nõukogude ajal lihtsalt et meil on alati olnud liiga vähe neid päris häid, tugevaid näidendeid ja neid on alati toetatud teatipoolselt ja otsitud, nagu sa ka juba nimetasid. Aga ega neid nii kergesti juurde ei tule. Ja võib-olla nüüd mõeldagi selle pääle. Nii et kui eelmisel Eesti ajal teatrid peale lühikest 20-lt taastate otsingute perioodi, kus publik jäi üsna teatist eemal, tähendab ei jätkunud lihtsalt publikut sellise uudse. Tead, uudsete teatrivormide jaoks saadi jalad alla ikkagi jälle tänu eesti temaatikale mitte ainult Eesti näidenditele, mida ka siis oli vähe vaid ikkagi tänu dramatiseeringutel tänu Tammsaarele, tänud sulle ja see on asi, mis on jätkunud nüüd läbi kõigi nende perioodide. Et kui ei jäta, kui sellest päris dramaturgia kirjutatud dramaturgia eest siis Eesti teatis on alati väga olulisel kohal olnud hea proosa dramatiseeringus. Nii sellepärast et mingi teemad on seal avaramalt lahendatud kui põhiliselt ka karakterite pärast, sest eesti näidend ei ole mitte alati suutnud anda selliseid baktereid, mis nüüd paguks küllalt huvitavaid mänguvõimalusi. Noh, täna vist esietendub ka film Vargamäe, nii et need asjad on kõik seotud. Ja Tammsaarest. Me elame siiamaani, ainult et uuemal ajal nüüd on hakatud jubedam seal nii-öelda noh, ma ei tea, ümber kirjutama, imelik öelda. Aga ikkagi need on juba omaette näidend, mida teeb näiteks lennuk. Ja mõned teisedki, nad on juba näidendid, nad lähtuvad Tammsaarest samuti Kivirähkil, on olemas neid näidendeid, mis lähtuvad olemasolevatest kujudest proosa kärakteritest ja viivad neid teistmoodi kokku ja räägivad neid teistmoodi lahti. See asi on natuke keerulisem, vastuolulisem, aga jalad alla saad ikkagi jah, 90.-te vältel ja muidugi Madis Kõiv, kes nagu avastati ja keda ka algselt nii palju, kui neid näidend üldse teati, peeti rohkem lugemisdraamaks. No ma ei tea, kas ainult tänu pesajasele Vesajas tegin lihtsalt selle otsa lahti, et selgus, et see ei ole ainult lugemisdraama ja seal on nii palju. Kuulge, mis ka teatrile on oluline. Sa mainisid nüüd seda tõe ja õiguse filmida Tanel Toomile, ma just selle selle sellega seoses tahaksin küsida, et kas kirjandusliikide vahel proosadramaturgia poeesia on mingisugune hierarhiline suhe või et miks, miks näitekirjandus on, on kuidagi nagu selline vaeslapsed. Et kui ma kuulan ka Tanel Toomi intervjuusid enne seda Tammsaare filmi linastust, siis noh, nagu ikkagi kogu aeg jääb kõlama see, et et, et ta tegi selle kuidagi suupäraseks või käepäraseks või mõistetavaks. Aga näiteks mina isiklikult mina ei tea, kus, kus see error on tekkinud. Me teame kogu aeg, et Tammsaaret seostatakse sellise kivinenud klassikaga. Me oskame seal tsiteerida paari lauset, et tee tööd ja näe vaeva. Ja, ja kuidagi alati nagu on juba koolikirjandustundidest see küsimused. Et noh, kuidas kuidas muumia ellu äratada, aga mina tahaks alati öelda sellele noorele õpilasele või, või kasvõi oma pojale, et löö Tammsaare lahti loe kaks Tammsaare lauset ja see on nii, noh, sul ei ole ravikanepit vaja pärast seda, kui sa Tammsaare süntaksist olete osa saanud, et Tammsaare ise on nagunii nii elus. Et miks me peame teda nii-öelda, miks me muretseme selle pärast, et et teda tuleb kuidagi elustada. Aga aga jah, dramaturgiat sa mainisid, et lennuk ja Kivirähu kui me nagu me nagu et, et kas, kas, kas see suhe dramaturgia ja eepika vahel on kuidagi selline, et dramaturgia peab aeg-ajalt käima eetikast ammutamas või, või võiks ikkagi näitekirjandus olla ka täiesti sõltumatu? Kui me räägime elust, elu koosneb inimsuhetest. Tahaks öelda, et dramaturgiline situatsioon on esmane eepiline proosa, selline refleksioon tuleb õhtul hiljem, aga, aga tegelikult võiks ju näitekirjandus olla just see, see esimene asi, mis väljendab seda, mida, mida inimesed. Ütlevad no see on seesama vana teema, ma mõtlesin, ma seda täna ei puuduta, et Eesti ajal eelmisel eesti ajal hakati juba rääkima sellest, et võib-olla meil sellepärast ei ole õigeid niisuguseid dramaatilisi, suurte konfliktidega ja põnevaid näidendeid, et meie rahvaluule on juba selline niisugune eepiline jutustav, rahulik ja see aeg, kus nüüd siin Anne Türnpu või mõned teised oskavad selle dramatismi välja tuua ja sellest eetilisuse kumuleerumisest see jõudis alles nüüdki, et seda varem ei olnud, aga sellest oleks võinud teha oma plussi. Ja muidugi täna õhtul, kes tõi lihtsalt vähem häid näiteid alati vähem kui teatril vaja, ma arvan, et ene võib seda kinnitada. Ja sellepärast algas dramatiseerimistestse Särev, kes oli puhtalt teatrimees ja kelle dramatiseeringus esialgu koosnesid ainult sellest teatris hästi minevad episoodid ritta panna ja kuidagimoodi, et oleks jälje järg edasi läheks, et saaks ära mängida need põnevad episoodid ja rohkem seal ei olnud seda, et esimene, kes üldse selle Tammsaare alusel tegi midagi näidendi taolist, oli Panso alles, eks ole. Kuuekümnendatel, seni olid dramatiseeringus lihtsalt efektsemad selliste episoodide kokkusidumine. Aga nad andsid võimaluse mängida huvitavaid karaktereid, minu meelest see oli tähtsam kui kõik muu. Ja palju seal nüüd praegu on niikuinii postramatism ja need kaebused selle üle, et, et ei ole küllalt meil dramaatilisi näidendeid ju kaovad ka ära. Aga mind hakkas huvitama pigem see, et kas arutlus, mis nüüd hiljuti alles toimus ja väga huvitav luule Epner oli artikkel selle kohta, et kas praegusel ajal, et ka üldse on võimalik mitte, kui me nüüd dramatismist räägime, aga kas on üldse võimalik tragöödia, et see on, see on ka omamoodi huvitav küsimus, ega me ei ole nii-öelda algupärandi najal minu meelest päris vist suutnud selle vastu, et ma ei tea. Trantiseerimise teemal tahtsin ma öelda, hüpata natuke ajas ettepoole, et sa alustasid 90.-test, aga ma hüppan tänapäeva, et minu meelest oleks väga viljakas ja õieti mõlemale poolele viljakas, siin ei ole mingit hierarhiliselt üks kuidagi eelistatum või kõrgem väärikam. Kirjandusliik mõlemad võidaksid, kui liikumine nendel piiridel oleks tihedam ja minu meelest on teater palju võitnud sellest, kui proosa instid kirjutavad teatrile või pöörduvad teatri poole, et nad toovad kaasa oma proosa kirjutamise kogemusest midagi, mida millegipärast minu arvamuse kohaselt, et aeg-ajalt kipub ka teatrist teatritekstides tänapäeval siis väheks jääma, et jah, see on sul õige mõte, niisugune elav suhtlemine ja elav kontakte nagu teatrisäsi teatri tuum ja, ja see peaks käima võib-olla ees, aga proosa eestidel on kaasa tuua oma kirjutamiskogemusest väga hästi kindlalt seisev struktuur, väga viimistletud karaktereid, ütleme väga, tõmbame maha, aga sised lihtsalt viimistletud karakterit. Huvitav mitmetasandiline keel erinevate all keeltega. Et kui väga valdav on meie teatritekstide hulgas niisugune rühmatöö autoriteater mingi kollaaž, selline asi, siis see keel kipub olema nagu üheülbaline, kiire, natukene lobe, natuke ühetaoline, erinevate stiilide tasandite seal nüüd keelemängud, et võib-olla nendeni niisuguse tekstiloomevõtetega iga kord ei jõuta. Et võib-olla iga kord ei jõuta nagu huvitavamate ja sügavamate kujundlikumate keelemängudeni aga viimistlema õppinud prosaist toob selle töö aitäh ja selle tasandi nagu teatriteksti kaasa. Näiteks Tiit Aleksejev näiteks Jaan Undusk näiteks Tõnu Õnnepalu näiteks Mart Kivastik, isegi kellel on oma omapärane ja huvitav niukene keeletasand milles ta kirjutab nii siin kui seal. Võib-olla veel, Urmas Vadi, ühesõnaga üle nende piiride liikuvad inimesed on dramaturgiat minu meelest oluliselt rikastanud praeguses situatsioonis sa rääkisid vanemast perioodist, aga küllap oli see niimoodi ka siis, et ma tahtsingi lisada su tagasivaatele, et eks seal oli selliseid põnevaid välgatusi ja selliseid piiri peal kõndimisi varemgi. Neljakuningapäev 77 ja 73. aasta tants aurukatla ümber, kus eesti laval kõlasid sõnad. Eesti peaks iseseisvaks saama, üllatus-üllatus, öeldi täiesti välja. Needsamad tähendab nõukogude aega, mõtlesin, et ma ei hakka neid asju rohkem rääkima, et ainult see sissejuhatus, sest need olid järg sellele, mis algas seal juba siis selle pilvese värvidega peale. Aga võib-olla võiks rääkida natukene ka sellest, et ka nende, kes on arvestatud meil praegu nagu sinna autori dramaturgia hulka ka nendest mõned valdavad sõna väga hästi. Mina olen ka veendunud, et meil tuleb vähemalt aeg-ajalt, ükskõik kui ka see auto oli dramaturgia või omatehtud etendused, omatehtud lavastused valdavaks saavad. Ei saa kuhugi kaduda, hea kirjandus selle pärast, muidu läheb niivõrd üheülbaliseks ja praegu veel eesti keele aasta aga õnneks näiteks Uku Uusberg ja ütleme ka kihla nende keelemängud ja kuigi nad on teinud seda niinimetatud autoriteatrit isegi nendes lavastustes on nisuke keelega mängimine, keele mitmesuguse kasutamine on ju täitsa olemas. Eriti silmapaistvalt võib-olla juustu Kuusberg aga ka näiteks Andres Noormets või ka Ivar Põllu Teater kui ka kirjandus on ju seotud ajaga, tähendab ajastuga sellega, kas nad suudavad vastata sellele, mida, mis on õhus, mis on ajastus õhus. Ja kindlasti käib see Madis Kõivu kohta ainult et temal on kõik see palju noh, keerulisem ja sügavam. Ja sealt võib-olla ei suuda teater kohe, kes peab ikkagi näitama midagi, mida inimesed saavad vaadata, ta ei suuda kohe välja õngitseda seda. Aga seni on ju seda enamasti suudetud üheksakümnendatel eral, EDIT. Ja, ja mitte ainult, ütleme Pedajas, kes nagu võib-olla esimesena leidis selle võtme vaika mõni hoopis vähekogenud inimene nagu küüni täitmise esimene lavastus oli tehtud ju lausa alles koolilõpetaja poolt Tõnu Lensmenti poolt ja oli väga huvitav, ma nägin seda Pärnus, kui nad tegid. Nii et järelikult näidendis endas on miski ja, ja selles Literatuurses materjalis endas miski, mis kõnetab aega ja ka inimesi. Muidugi, kui seda üldse ei osata välja tuua, siis siis on asi hull. Aga nii nagu klassikaks saab asi, palju asju, me teame alles tagantjärele klassikaks saab mõni teos siis, kui temasse mahub niivõrd palju. Ta kõnetab iga ajastut, no ütleme, Shakespeare'i puhul me teame, et iga ajastu leiab tema soo. Ja minu meelest Kõivus peaks ka, ma ei tea, mis edasi saab, peaks käiga ajastu leidma oma, kuigi ta lähtub nii konkreetsetest asjadest kui isiklikud perekonnalood ja ja, ja väga isiklikud asjad. Et lihtsalt kui see tekst mahud tähendab rohkem, kui ta mahutab palju erinevaid tõlgendusi siis igal juhul noh, ei tarvitse iga kord leida seda lavastajat, kes just ta avab selles kes aga need võimalused on kõik ju olemas heas tekstis ja sellepärast see niinimetatud hästi tehtud näidend. Ega ta ei kao kuhugi, ta jääb alati, ta on alati olnud alata, ütles ütleme, 19. sajandini lõpuajast, kui seal senscrib ja, ja sedalaadi inimesed kirjutasid, millega väga võitles üks mu lemmikautoreid, siis Bernard Shaw, kes ise kasutas selle vormi ära, kui tal vaja oli seda oma teema edasi oskas seda kasutada, kui tal oma tema jaoks vaja oli. Nii et kõik sõltub ikkagi ka andest. Aga siis hästi tehtud näidend kui niimoodi väga lihtsustatult öelda, et ta on juba kirjutanud teates ära lavastatud seal väga palju neid muid võimalusi, mis on klassikas ja mis on igas väga heas kirjanduslikus näidendis, et sa võid, lavast tõlgendused võivad olla täiesti erinevad nii rollide tõlgendused kui ka selle, mis seal toimub, selle tõlgendused, seda hästi tehtud näidend ei ole ta, seal võivad mingid väiksed niisugused vastavalt osatäitjatele olla mingid väiksed episoodilised muutumised, aga üldiselt ta on juba ära tehtud. Nii tehtud, et tab situatsioonikomöödia, eks ole. Nüüd armastatakse veel rääkida uste komöödiast, seal on kõik juba ette tehtud ja ega seal midagi avas, ta eriti ei ole. Teatud vastuvõtumudeli peale välja rihitud, et stseenide pikkused ja teatud tüüpi konfliktide ilmumised siin sentimentaalne siin mitte traagiline, teistmoodi pööre, et see on jah, nagu selline retsepti järgi tehtud. Teater on minu jaoks mälu, ta on üks rahvuse mälu ja kõiv on inimene, kes seda meie mälu suudab minu meelest kõige rohkem puuduta ja ma ei usu, et see käib ainult vanainimeste kohta, kes on? No ma olen kõiguga enam-vähem samast põlvkonnast paar aastat noorem vast et lihtsalt läbi elatud, samad ajad ja, ja asjad, asi pole lihtsalt selles, vaid ikkagi ta oskab niimoodi tabada mingisugust hetke mida saab lavale tuua, mille taga tegelikult avaneb lõpmatusse, et nüüd ma hakkan rääkima ebamääraselt sesse ebamäärasus ongi see, mis mind kõivu juures mõjud tähendab ja, ja mis on oluline, et kuidagi ühe rahva ajalooline aeg ja inimese individuaalne aeg. Need mõlemad koos kasvavad läbi ja omandavad mingisuguse mütoloogilise aja mõõtmed. Et see üksid kogemus seostub äki Kõivu näidendites kõiksusega. See on väga üldine jutt, aga niimoodi ma tajun neid kõivu, näidendeid ja sellega nad mind tõmbavad. See korraks tabab tud tabamatuse puudutus, mida ta suudab edasi anda, muidugi kui on ka lavaliselt suudetud seda rohkem või vähem tagada. Ma nüüd lihtsalt kasutasin seda head võimalust, et ma hakkasin uuesti mõnda kõivu asja üle lugema ja ei suutnud enam välja ennast sellest kiskuda ja loen vaimustusega seda laval sellisel kujul ei ole, aga kõik kõivu remargid on hullumeelselt nägelikud tähendab kui lugeda ka ainult tema remark, kel üldse olemata lavastust näha näinud ja tundub, et neid ei saagi teatris teha, noh, tänapäeva nõksudega natuke võib-olla midagi juba saaks. Aga kui loed Philosophy päeval puu, kus asi iseeneses ütleb, ma olen kõik, mis olemas on, olemas oli ja olema saab ja katet minult pole tõstnud veel ükski surelik, aga vot need püüame seda katet ju kogu aeg tõsta. Püüab seda katet tõsta. Ja kui see Philosophy päev lõpet well epiloogiga, kus on öeldud, et pimedus keerdub iseendasse, tuba taandub, vaikus, taevas ja tähed ja selles pimeduses on tunda ainult asja iseeneses ja muud ei midagi. Kõlab isegi natukene koomiliselt, aga sedalaadi need tema remargid no neid ise lavale panna sellisel kujul. Aga nad avavad mingi vot just selle tajukogemuse, mis, mida inimene tahab ja mida ikkagi tema kaudu saab haarata. Ja kui seal noh, tagasitulek isa juurde, võib-olla asi, millega ma natuke rohkem jändasin, filosoofi päev hakkab, oli vaja kirjutada teda. Kui tagasi, tulijal on niisugune tekst. Et just seda ära seletamatust. Ma nüüd tunnengi ära. Kui sina juhtisid tähelepanu, et kõivu maailmas isiklikud tajud ja ajaloo sündmused kokku moodustavad niisuguse müütilise saatusliku ajakanga või ajafooni et siis teiselt poolt see, mida ehk inimesed siis üheksakümnendatel kõivu avastasid ja mis siiamaani on väga köitev ja väga isiklik ja väga ligitõmbav, on see just nimelt, et inimese enese isiklike ainuline tajude keerukus või selle maailmataju keerukus ja tema lõputu pürgimine mingisugusele mingi määratluse või mingi mõistmise või mäletamise poole. Ja mitte kunagi sinna jõudmine, see soov seda selgitada, seal selgust luua, selgusele jõuda, mõista, mäletada, meenutada meenutada just mõistmise tähenduses. Et aru saada, miks asjad nii läksid või mis see oli, mis minuga tegi või mis minuga juhtus. Sa oled nagu sellises lakkamatus protsessidele hakkamatus ka kimbatuses. Et võib-olla need varasemad jaga kõivu tuleb nii-öelda tuleku esilekerkimise aega ümbritsenud, teeksid. Pakkusidki lihtsaid Vaataja näitleja sõbralikke struktuure kergesti kasutusele võetavaid, kergesti mõistetavaid, võib-olla ka kergesti järeldusi pakkuvaid. Aga tegelikult oli inimene nendel aastakümnetel ja suures kimbatuses iseendaga. Kõiv vahendab pigem seda kimbatusse taju. Mis asi see on, mis ei tule meelde, aga alati on meeles, et ei tule meelde et niisugune enese enesemääratluse jah, võib-olla üheksakümnendatel eriti niuksed, identiteediküsimused ja kiiresti muutuv kontekst, kus sa ennast suhestama korraga nii paljude asjadega, iseenda, endise iseendaga oma mälestustega ja oma kunagiste noh, tajuda ja olukordadega. Priit Pedajas ütleb, et kõiv on suur olukordade meister. Et ta annab selle kõik läbi väga konkreetsete olukordade laval väga läbi, väga huvitav keele huvitav keele abil. Ja just jah, see inimlik taju, kimbatus ja taju keerukus on äkki siis teiselt poolt seda müütilise aja mõõdet. Me oleme pikalt rääkinud, oleme jätnud kõrvale võib-olla et me pidime ära märkima olulised teemad, ma ise hakkasin siin nüüd kõiguga seoses mälust rääkima aga võib-olla mitte kohe üheksakümnendatel, aga õige pea hakkas muutuma ikkagi oluliseks. See niisugune identiteedi probleem ajaloo oma ajaloos. Kuidagi orienteerumine, ma arvan, et ka see kõivu efekt on sellega seotud, et inimene tahab ta tahab meenud, mäleta, kuidas see oli, mis oli, ma ju tean, ma ei mäleta, ütleme, aga, aga kohe ei tule meelde see ajaloodraamad, millega seostub meie teate inimeste jaoks seostub ka selle isiku näidendite teatriajalooliste näidend, mida ju tekkis ka väga palju sel ajal seoses seal võib-olla mõne juubeliga, aga, aga muidu ka et need teemad kuidagi, et orienteeruda selles, kes me õieti oleme ja mis meiega on toimunud ja näiteks minu jaoks kõivu ka paralleelselt. Vot samuti üks niisugune autor, kes ei ole nii väga lihtsalt ära seletada tuttav ja ei ole siiamaani ka olnud nii väga lavastatav, on Aleksejev. Ma kogu aeg ootan, et keegi lavastaks ära tema kuningad. Sest et see, mis kunagi rääkis siis Jaan Kaplinski, Neljakuningapäev, need asjad, noh, natuke on seotud, aga tema vaatab juba nüüd praeguses ajas ja hoopis teisest teise pilguga ja seostades erinevaid aegu ja probleeme. Et lihtsalt tahaks, et selline ajalootaju just ka selle võib-olla vanema ajaloo, aga mitte ainult vanemusest. Leegionärid on ju lausa veel suhteliselt lähedane aeg meile. Et seda niimoodi vaadelda ja muide veel üks mees, keda minu meelest vist keegi ei lavastanud, Andrei Hvostov, kes samuti kasutab ära vana kroonika ja seal tekivad muidugi väga niisugused ambivalentse seosed, aga jällegi see tekib ikkagi vajadusest kuidagi orient Deerude selles ajaloos, kus me oleme elanud. Ja kindlasti ajalooline aja- ja kultuurilooline dramaturgia on taasiseseisvuse ajal muutunud. Ma arvan, üheks mõjukaks osaks peavoolust või peavoolu tuumaks, et ajalooline, kultuurilooline ja kohalooline, et hästi palju näidendid on kirjutatud seot seoses kas mingi mõisaga või, või mingi paigaga või selles paigas sündinud lugudega ja sellel on tõesti nagu seal ja ütlesid, et nagu mitu mitu tahku, et kindlasti ma olen nõus sellega, et see väljendab see huvi niisuguste kultuurilooliste seikade koha minevikku ja kultuuri suurkujude vastu väljendab teatud mõttes vastukaalu vajadustele globaliseerumisele. Et kus on väga palju infot, väga palju seoseid, seotust hästi-hästi paljude muude kultuuride ja ja sündmuste ja lugudega, et siis nagu otsitakse, pöördutakse sellise meelekindluse saamiseks teatud mõttes või iseenesemääratlemiseks nagu oma kultuuriloo pidepunktide poole ja nende suurkujude poole, siis kes seda oma saatusega looga nagu kehastavad, et kes on teinud neid valikuid võib-olla või otsinud endas seda niisugust missiooni võib pühendumist ja nendest siis rääkides kuidagi see aitab mõtestada. Võib-olla mõtestada seda oma identiteeti, see on niisugune lihtsustatud lihtsustatud mudel selle kirjeldamiseks ja seletamiseks võib-olla ka mingi tõdesin, on. Sellel on muidugi ka võib-olla üks teine natukene kommertslik kum pool mida on ka esile toodud kriitika asjad, see on olnud ka nii-öelda kerge saak. Et inimesed juba teavad neid lugusid ja kohti ja inimesi ja see on nagu kindla peale minek. Et nende noh, neid esile tuua, sest et kui ma olen ühe artikli tarvis teinud selle ülevaatajat, kellest siis kirjutatakse kirjutatakse isikutest, kes on juba Canoniseeritud suurkujud meie kultuuriloos. Seda kaanonit kinnitatakse ja tsementeeritakse ja ehitatakse natuke kõrgemaks neid müüre, mis juba seisavad. Et võib-olla avastuslikust ja piiripealseid tegelasi, neid tõelisi, kes on olnud rebel omas ajastus võib-olla mitte mitte suurkuju vääriline omas ajastus. Et neid niisugusi piiride lõhkujaid on palju vähem käsitletud, pigem ikkagi Marie Under-ist on mitu näidendit ja kontserdil, märtsist on mitu näidendit ja nii edasi, aga aga väga avastuslik, Taarka selliseid on olnud ainult ainult üks või neid on vähe sedasorti. Aga jah, et ja aja ja kultuuriloolise dramaturgia kõrval teine üks niisugune peavoolu nähtus on ikkagi dokumentaalteater see intervjuudel dokumentidel põhinev teater, et seda on ka tehtud väga palju viimastel aastatel ja väga hästi tehtud väga huvitavalt, et selle kaudu on Teatrisse toodud gruppe või inimesi või probleeme, missuguse klassikalisemalt sorti draamateksti kaudu ei oleks sinna jõudnud või, või ei ole veel jõudnud. Jah, sest peale Merle karusoo, kes nagu alustas sellega, on nüüd just nooremat teinud asju. Aga kui sa rääkisid sellest koha ja kohateadlikkust asjast, siis muidugi kohe tuleb meelde, et kõiv, kelle suhe nagu füüsikul üldse ajaga oli kuidagi keerulisem ja ebamäärasem armastas rõhutada, et ma ei ole täiustunud ajalik. Ta ütles, et ma olen kohalik. Ja siis, kui hakkad mõtlema, et mis jääb meelde, kui sul on jäänud mõni asi elus mõni ütlemine või mõni sündmus väga meelde, siis on alati meeles see konkreetne koht kus sa seda kuulsid. Ma seda nagu tagantjärele hakkasin mõtlema ja tegelikult ongi niimoodi, et see kõivu kohalikusse on laiema tähendusega võib-olla või esialgu pähe tuleb. Aga kui ma vaatan näiteks viimaste aastate teatriliidu žürii dramaturgia auhindu et siis jah, need viimati 2017 pälvis selle Andra teede Laura, Jaan Holdi lavastada antud Endlas siis lavastuse eest 45339 ruutkilomeetrit raba enne seda tina algus väävelmagnooliate ja näiteks 2013. aastal on saanud dramaturgia preemia Eero märg lavastust dramaturgina töö eest Reformierakonna juhatuse koosolek, NO teatris, et kas see kuidagi kas me saame öelda, et, et kas oli tekkinud mingi vaakum, mis, mis tingis sellise teravdatud vajaduse seda tüüpi asjade järgi ja, ja kas, kas see, kas see andis meile mingisuguse sellise rikastava impulsi, mida võib-olla siis ka need tavapärased näitekirjanikud juba rakendavad või või oli see lihtsalt üks üks noh, ühiskondlik-poliitiline periood, kus kus oli vaja seda tüüpi? Üks teatrifunktsioon on alati olnud otse reageering kaasajale, ta otse reageering sellele, mis parajasti toimub. Ja see ei räägi vastu muudele vormidele, mida teater kasutab ja seda on tõesti viimasel ajal huvitavalt tehtud. Eero Epner muidugi eriti tema roll traumat Original seal. Ja samuti no see, mis Andra teede ja nemad tegid, see on ju ikkagi põhiliselt vist siis dokumentaaldokumentaalnäidend, mis ka näitab mingit reaktsiooni elus toimuvale just dokumentaalselt. Kujul ma arvan jällegi, et sa võib-olla kasutad selliseid liiga äärmuslik väljend nagu, et tekib kuskil mingi vaakum ja natuke niuke kurjakuulutav tegelikult vist mina pigem kasutaksin seda. Teisisõnu, et teatripilt üldse kultuuripilt nagu ikkagi mitmekesistada, jah, selle negatiivne pool tähendab, pragmenteerub ja killustab ja mingi sidusus on puudu ja elatakse nagu eri info infoväljadel või oma oma väikse pragmendi peal nagu jäätüki peal. Hulbid suures meres, et teistega eriti kontakti võib-olla pole, aga aga nii hull ka see asi ei ole, et pigem ikkagi teatripilt. Ka teatri produtseerimise pilt on tohutult mitmekesistunud teatrilaad ja on väga palju etenduskunstide enda valik ja kirjusus on väga suur ja mitmekesisus on väga suur ja loomulikult selle piires ka igasugused tekstiloomestrateegiad on väga mitmekesised. See ei tähenda, et oleks vaakum, ma ütlen, et minule on väga muljetavaldavad. Mitte küll väga viljakad, aga, aga aga noh, dramaturgia pildis ja kirjanduspildis laiemaltki oluliste autorite teosed, nagu Jaan Undusk, nagu Tõnu Õnnepalu, nagu Tiit Aleksejev Et see sedasorti dramaturgia on täiesti elus ja täiesti vajalik ja oodatud selle kõrval on rühmatööd, on dokumentaalteater on teised võimalused ja väga jõuliselt ja väga huvitavalt ja tõesti võib-olla isegi nagu viimase aastakümne domineeriva tähisena niisugune lavastusdramaturgi töö, mida esindab Eero Epner, kes ei ole ise tingimata lavastaja, kuigi kus sa selle piirisel tõmbate, seda väljastpoolt vaataja ei oska keegi öelda, kui suur on olnud tema roll ka nagu täitsa lavastuslike lahenduste pakkumisel. Aga just see, see reflekteeria peegeldaja sõnastaja lavastusprotsessi käigus, et niisugune niisugune roll teatris niisugune tekstiloomestrateegia on olnud nii edukas ja nii tähendusrikas. Mitte ainult teatris, vaid veelkord ütlen Eesti kultuuripildis Eesti ühiskonnas. Et see on jah, selle selle viimase aastakümne üks suuri fenomene. Mul on läinud väga korda Anne Türnpu ja Eva Koldits. Pärimusteatriasjad, et võib-olla see peegeldab ka siis minu enda niisugust vajadust seda identiteeti kuidagi määratleda, selle üle mõelda, seda leida. Ja siis ma ütleks, et see stiihia, kus minu meelest on vaja millega ma tahaksin milles orienteerumiseks ma tahaksin abi ja tuge, võib-olla kunstist ja teatrist, on näiteks keelestiihia, mis toimub keele ookeanisse keeleväljal. Et need seosed keelega ja keele kaudu ka ajalooga ja enesemääratlusega ja sellest nagu metsa raiutakse või siis kuidas keel mureneb või muutub, kuhu suunas areneb mis temaga toimub, kuidas mina selle keelega ja keele kaudu kõige muuga suhest on, võib-olla see on minu jaoks see kriitiline koht millega kaasamõtlemist ma ootaks. Jaan Undusk kuulab meie saadet täna ja võtab selle teema ette. Teatrivahid Lea Tormis, Ene Paaveria Madis Kolk rääkisid täna eesti näitekirjandusest taasiseseisvunud Eestis. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrivaht.