2019. aasta, mis on ühtlasi laulupeo juubeldamise aasta selle aasta avab kajaloodis dirigent Risto Joost, tere tulemast saatesse. Head uut aastat. Head uut aastat ka kõikidele kuulajatele. Täna võib veel soovida, mina olen saatejuht Kaja Kärner ja juhuse tahtel ma olen saanud jälgida Risto sinu arengut muusikuteel sellest ajast peale, kui sa hakkasid laulma Venno laulu poistekooris. Kui saastusid Tallinna muusikakeskkooli, läbisid muusikateatriakadeemia, kui sa läksid lima Viini kaunite kunstide ülikooli ja kui sa läbisid magistrantuuri Stockholmi kuninglikus muusikaülikoolis, kuidas iganes nende nimed on. Ma olen saanud kõrvalt vaadata, kuidas asutasid päris oma kammerkoori ja kuidas asutasid päris oma kammerorkestri ja kuidas sul läks hästi rahvusvahelistel dirigeerimist konkurssidel. Mulle tundub, et sul on olnud väga sihikindel ja väga ühesuunaline liikumise tee ja kui sellel teel on olnud kas risteid või kõhklusi või käänakuid kes on olnud need inimesed, kelle käest sa oled läinud nõu küsima, kes on sulle olnud eeskuju, kas dirigendina ja isiksusena? Kõigepealt on äärmiselt südantsoojendav kuulda, et niimoodi kursis olete minu tegemistega ja ma jäin ise selle peale mõtlema, et tõepoolest aeg on juba nii palju mööda läinud, et kõik need koolide ja konkursite pingutused on nüüd selja taga ja, ja tõepoolest ilma toetajateta perekonnad. Ta ei oleks ju midagi juhtunud, sellepärast et üks asi on panna energia teatud tegevus ja sellele keskenduda, aga kogu taustsüsteem peabki seda kõike toetama ja ilma tõesti perekonnad. Ta ja oluliste õpetajatelt ta kõigepealt siis see, et ma muusikat teed alustasin, oli kindlasti minu kalli ema teene, kuna tema enda kirg oli, oli muusika ja laulmine ja talle tundus kuidagi loogiline, et eesti poistekoor on nüüd see koht, kus siis ma peaks kindlasti laulma ja sel ajal ta vist veel kandis RAMi poistekoori nime ja küll küll Venno lauluga puutusin hiljem kokku ja nüüd siis mõni aeg tagasi, kui spetsiaalselt Venno laulu tervituseks ja temale energia andmiseks me salvestasime siis Eesti poistekoori vilistlaste aega 200 lugu ja ta nägi ja kuulis neid lugusid haiglas ja kuuldavasti oli talle väga südamesse läinud, siis ma tõesti võin öelda, et üks kõige olulisemaid mõjutajaid minu muusikuteel kohe algusest peale oli RAMi poistekoor, Eesti poistekoor, millest siis nüüdseks on välja kujunenud rahvusooper Estonia poistekoor Venno Laul, aga enne seda loomulikult eelkooris Katrin raamat. Ja kogu see süsteem, mis toetas noorte poiste muusika arengut tegelikult meheks saamist pärast hiljuti nägime ühte dokumentaalfilmi ka Venno lauluga ja tema just kirjeldus poistekoori noorte meeste arengu kohta oli just see, et küsimus ei olegi ju ainult laulmisest, küsimus on ikkagi ju intelligentse muusikuga kasvatamises ja kui suures poistekeskkonnas loomulikult löövad välja erinevad, et nüansid, mida siis saab nii muusikaväliselt kui ka koos muusikaga lihvida, et see oli väga oluline sissejuhatus, kuna viie aastaselt ma seal alustasin ja nendesamade impulsid toel siis soovitati mul astuda Tallinna muusikakeskkooli ja mitte mõnda kesklinna kooli, siis seesama 21. keskkool sealsamas kõrval oli oli tõsine kandidaat. Ja mul on väga hea meel, et see niimoodi läks pärast, et loomulikult sellest hetkest oli minu elu kardinaalselt teistsugune. Ja Tallinna muusikakeskkool on mitte ainult kool, see on ikkagi elukeskkond ja see on distsipliinikeskkond, see on energiavaimuenergia keskkond. Teadmistekeskkond nii või naa, aga ta on väga oluline isiksuse kujundaja ja kui ma vaatan praegu neid noori inimesi, kes tulevad muusikakeskkoolist just sealt mändide vahelt, eks siis näeb, kui tekib see uus sümbioos, kool, et kuidas siis läheb, aga aga sealt tulevad väga intelligentsed mitte ainult professionaalid omal erialal, aga ka teistes valdkondades, nii et muusikakeskkooli lõpetanu ei ole ainult muusik pärast, et on väga palju riigieksamite näiteid ja ütleme põhikooli ja keskkooli lõpueksamite näiteid, mille tulemused kvalifitseeruvad, et ükskõik millise ülikooli sisseastumiseks ja loomulikult see ei ole ju standardeesmärk, koni, muusikuid koolitada, aga miks ma sellest nii pikalt räägin, ongi ongi see, et see on maailmapilt ja ma arvan, et, et need inimesed on õnnelikud, kes selles keskkonnas üles kasvanud, nii et ma väga soovitan kõikidele lastevanematele, et nendest ei kasva paadunud muusikuid ja, ja viiuli käeksutajaid, vaid nendest tulevad avara maailmapildiga head inimesed. See oli see alguse lugu. Fikseerime ära, kuhu sa praeguseks oled jõudnud, missuguste kooride orkestrite muusikakollektiivide kaasa tegeled, milliste vastu? Kohe, kui jõuame selle teemani, ma lihtsalt peaks ära mainima, et kõikide teiste fantastiliste õpetajate ja õppejõudude taustal ei saa üle ega ümber minu eriala õpetajatest ja võib-olla inimene, kes üldse minna. Ta hoidis sele sellel dirigeerimise suunal ja päästis ära, ütleme, mingitest muudest karidest nagu soovist mängida korvpalli intensiivsemalt, millest kindlasti mul ei oleks olnud tulevikku võib-olla kunagi treenerina, mille ametit ma ka natukene aega pidasin siis Anneli Mäeots, minu esimene dirigeerimise õpetaja, fantastiline naisterahvas isiksus, tänu temale, see kõik on tegelikult juhtunud ja sealt edasi muusikaakadeemias Kuno areng, ilma nendeta ma arvan, ei oleks kindlasti maa, see inimene. Ja sealt loomulikult, kuni eks ole Jorma panulani välja ja teiste pedagoogide mõju nagu Jüri Albert on ja Paul Mägi, kelle juures ma dirigeerimist õppisin Eestis ja Leopold haager Viinis. Ja tegelikult seda laulmise poolt ei tohiks ka kindlasti ära unustada. Uku Joller, Nadia Kurem, Allan Vurma, Kaia Urb, kõik need inimesed on mõjutanud mind ja siin tuleb ju välja ka hästi tugev Eesti filharmoonia kammerkoori suund, kus ma ka ühe terve hooaja laulsin. Täiskoosseisulise põhikoosseisu lauljana ja hiljem tegime nii-öelda projekti korras tööd. Selle kõige taga on loomulikult Tõnu Kaljuste, kes oli nii-öelda suur iidol ja, ja, ja tegelikult sama liini pidi Anneli Mäeots ja professor Kuno areng. Sama tee käis läbi Olari Elts ja tema oli, ma arvan, nooremale generatsioonile selline tõusev täht ju väga-väga mitmekülgne ja erakordselt andekas muusik. Ja seal oli samamoodi selline eeskuju, kelle poole inimesed ikkagi just dirigeerimist valdkonnas vaatasid, õppis kabiinis ja kuidagi hästi, selles mõttes nagu loogiliselt läks ja ja sealt edasi siis siis juba hakkas nii-öelda päriselu ja, ja kõik jätta nüüd see kammerkorvootšis musikaalse ja ansambli asutamine veel kõrvale, mis on täiesti omaette peatükk ja tegelikult ka orkestri Tallinn sümfonietta, mis, mis tänaseks hetkel nagu ei tegutse. Kuna ma ju hakkasin tööle Tallinna kammerorkestri peadirigendina ja see periood on nüüd kestnud juba nii kaua, et käimas on kuues hooaeg. Ja sinna vahepeale tegelikult et vahetult enne seda algas üks, üks minu jaoks võib-olla kõige olulisem protsess ja periood, mis õnneks kestab tänapäevani, on Rahvusooper Estonia. Sinna ma sain tööle tänu Aivar mäele, kes alustas siis uue peadirektorina oma tööperioodi rahvusooperis ja, ja ta kohe niimoodi võttis minu enda meeskonda ja mul õnnestus kooriga töötada kaks aastat, aga, aga puutudes kokku seal balletiooperiga siis ma sain nagu päriselt võib-olla aru, mida tähendab muusika olemus ja ja üldse muusika teater rääkima Ta ooperi- ja balletinüanssidest, et see on ikkagi kõikehõlmav ja kõige komplitseeritum muusik ka vorm üleüldse, nii et need, ma arvan, inimene, kellel on vähemalt kasvõi korraks on õnnestunud muusikateatrit tajuda, siis ta saab aru selle vormi suursugusust ja loomulikult nii positiivseid kui ka selliseid väljakutsuvaid külgi, aga aga ilma selleta mina tajun, et ma ei saa, et seetõttu mul on väga hea meel, et täna meil ametlikult viies jaanuar kell 12 peaksin tema pähklipurejat rahvusooperis, nii et selle üle on, mul on väga hea meel. Ja selle see töö õnneks jätkub ja tulles tagasi Tallinna kammerorkestri juurde, kes on tõesti olnud minu selline muusikaline partner ja, ja kodune keskkond juba juba kuus hooaega, siis nendega me tegelikult ju alustasin. Puutusin esimest korda kokku läbi filharmoonia kammerkoori, kui ma olin seal nii-öelda lisalaulja enne isegi, kui ma alustasin põhikohaga on juba 15 aastat isegi kolm, isegi kui muide, kui päris täpne olla, ma arvan, et sellest on 19 aastat, see oli 1999 või 2000, et algus kui ma selles koosluses esimest korda kokku puutusin, nii et ma puutusin filharmoonia kammerkooriga. Kui lauljana esimest korda Tallinna kammerorkestriga ja kakstuhatkolm juhatasin esimest korda siis Eesti muusika päevadel maestro Eri Klasi kutsel siis Tallinna kammerorkestrit. Ja siis see protsess niimoodi kasvas, kuni, et nüüd nüüd siis kaks viimast aastat ma olen olnud ka Tallinna filharmoonia kunstiline juht. Nii et see, see protsess on, on olnud väga mitmekülgne ja sinna vahepeale tegelikult ütleme, välismaatööde kõrvalt veel külalisdirigendina ikka ju ju muusikud liiguvad siin ja seal ja on olnud palju põnevaid orkestreid ja koore tõesti-tõesti väga, väga erinevatel kontinentidel, kui ka erinevatel maadel erinevate traditsioonidega siis kahte kollektiivi ma peaksin nimetama. Kõigepealt siis Amsterdamis Madalmaade kammerkoor, mille peadirigent ma olin neli aastat sama koormile kunagine peadirigent oli Tõnu Kaljuste, seal kuidagi eesti traditsioon läks edasi. Et sealt ma õppisin meeletult ja kogesin tõesti fantastilist õhtumaade muusikatraditsiooni sellest kõige paremat näidet ja seal kokku puutuda selle repertuaariga, tõesti, mis oli kammerkoorid mõistes absoluutne tipp, virtuaalne repertuaar, selles kooris laulsid ainult solistid, 16 solisti plussis, kui taheti suurem suuremat koosseisu, siis seda kõike sai seal teha ja ja seal olime neli aastat peale 100 nelja aastat, siis nüüd juba taaskord neljas aasta mul käimas Leipzigis siis lipsigi Raadio koor ja nende kunstiline juht, ma olen olnud siis nüüd juba neljandat hooaega ja seal on selline suurepärane asutus, nagu jällegi ringhääling Kesk-Saksamaa ringhäälingus on nii koor kui ka orkester ja need on tõesti suured mammutkollektiivid, koor on 70 kolmeliikmeline. Nii et minu hüppe oli sellisest kammerkoorist suure koorini, mis, mis tõesti laulab igapäevaselt, et tõesti kõige tunnustatumate dirigentidega suuri ratooriume ja capella repertuaarile maailma just detsembrikuus me olime Berliini filharmoonias, Berliini Filharmoonikute ega juhatus andis Nelson seakavas oli Mahleri teine sümfoonia kus ma siis esimest korda koormeistrina reisisin endaga kaasa just hiljuti, septembri keskel me tegime koos minu juhatamisel sedasama sümfooniat skemand Houses Leipzigis, nii et et selline tore sümbioos ja ma nägin seda, seda tööd natuke ka teise nurga pealt, et jah, me oleme seal tõesti väga palju teinud nii eesti muusikat, et kui ka loomulikult lääne muusikat, just leipzigi heliloojaid, mendel, soni ja Schumanni ja ja kabagnerit ja, ja nüüd tuleb Bachi Matteuse passioon märtsi lõpus ettekandele ja siis juunikuus. Ma lõpetan nendega peadirigendi ja kunstilise juhi positsiooni ja jätkame siis külalisena. Ja nüüd ongi hästi huvitav periood, et juunis lõpeb mul tegevus nii Tallinna filharmoonias kui ka Leipzigis, ajan täiesti sellised uued tuuled puhumas. Räägime sinuga, palun baarist dirigeerimise nüansist. Kuidas sina seda teed? Ma olen muusikainimestelt kuulnud, et kui sa võtad ühe koori, oled seal peadirigent, siis sa võtad sellest koorist välja selle võimete maksimumi. Kuidas sa seda teed, kui palju piitsa, kui palju präänikut? See on hästi keeruline küsimus, sellepärast et mida aeg edasi, seda, seda rohkem ma näen. Kuidas erinevad inimesed erinevate vahendite ega suudavad saavutada fantastilisi tulemusi, mina olen, ütleme, laulmise taustaga ja olen terve elukooris laulnud, aga inimesed, kes võib-olla ei ole, või dirigendid, kes ei ole ilmtingimata solistina üles astunud või ka liiga palju kooris laulnud, siis ma ma näen, et see minu taust ei ole mingis mõttes kuidagi erinev või eriline. Noh, ütleme ka Tõnu Kaljuste ei ole ju eelkõige, eks ole laulja, vaid ta on ikkagi eelkõige olnud alati vokaalspetsialist dirigendina ja tema saavutusi ju me kõik teame, mis tähendab, et igalühel on oma käekiri, oma ettekujutus, maailm ei oma muusikaline tunnet ja ma arvan, see muusikaline tunnetus ongi see, mis tingib meie tegevuste jada, et kuidas me selle instrumendiga töötame ja ja mina olen alati olnud väga huvitatud häälest tervikuna ja lihtsalt, et kuidas saavutada erinevaid, kõlasid puht tehniliselt ja mul on olnud hästi oluline. Kuna ma olen töötanud ka erinevates riikides tõesti peadirigendina, et said, sa valdad teatud temaatikat. No nii spetsiifika nüansside nii kui vähegi võimalik, ehk siis erinevad keeled loomulikult ju kannavad endas erinevaid traditsioone, hääldus, nüansse, samamoodi laulmistraditsioon, et kui me mõtleme kasvõi vene koorimuusika peale ja paneme sinna kõrvale näiteks inglise koorimuusika, siis need on ikka suhteliselt eraldiseisvad traditsioonid, samas mingisuguse ühisjoone leiab neis nii või naa ja kuidas nüüd näiteks Hollandi koor või leipzigi koor peaks laulma ühte või teist repertuaari niimoodi, et ta minu silmis teeks seda muusikat selle tunnetusega, nagu ma arvan, et on õige see on, see on see põnev protsess ja ja üks, mida ma olen avastanud kogu selle protsessi jooksul, et et ei ole ühte meetodit, kuidas jõuda inimesteni ja meetodeid, peab muutma. Aga üks, mis toimib alati, on muusika ja see muusikakeel ja väljendus ja seepärast inimesed tahavad anda endast ja kui neile antakse see võimalus ja nad saavad aru, kuidas endast anda parim siis see ongi, see ongi see tee ja õnneks on neid võimalusi mitmeid, et nii palju nagu on keeli, on ka erinevaid keeli muusikas mida võib-olla kuulaja ei, ei taju, ütleme seda köögipoolt nii selgelt, aga ta tajub seda laval muusikalise energiana ja, ja ma arvan, et see ongi see tõde, nii et mina, ma olen terve elu ikkagi üritanud avastada nii, et mul ei ole ühte sellist mudelit ja ja see muutub ka ja. Muutuda kuuldavasti sa oled töös kas orkestri või koori ka, ikkagi väga nõudlik iseenda ja nende suhtes. Sa paned sinna koguma, kire, koguma energia, annad endast kõik ära, mis sa vastu saad? Täpselt sama palju niipalju kui annad, nii palju tuleb ka, et see on kahjuks halastamatu tõde, kui tekib selline tunne teatud protsessis, nüüd tuleb juba kõik välja asend kõige hullem hetk, mis saab tabada ühte muusikut seepärast, et siis hakkab kohe taandareng. Ja, ja see uskumine, et nüüd ma oskan, noh, ma arvan, et tegelikult on võib-olla muusikule kõige hirmutavam lõpuks, kui ta tajub, nüüd tegelikult ei olnud enam enam selles muusikas seda väljendust või seda värvi või seda emotsiooni, mida, mida muusik tavaliselt tahab inimestele pakkuda. Ja see tähendab seda, et selle protsessi ja selle kogu selle kunstivaldkonna olemus on konstantne looming. Isegi kui sa taasesita näiteks, et toome lihtsa näite ühe kavaga mitu kontserti siis selge see, et tavaliselt teine kontsert, Ta on ütleme, kontsert maailmas parem kui esimene, ütleme teatri valdkonnas tihtipeale räägitakse, et see on vastupidi, sellepärast et proovid on olnud meeletult palju ja, ja kogu energia läheb esietenduse peale. Et siis teine etendus, võib-olla on natukene juba niimoodi sellest esimesest pingutusest kurnatud energiaga, aga mina olen kogenud vastupidist tegelikult kogu aeg on võimalik edasi minna, inimesed vahetuvad ja muutuvad ja päevad on erinevad ja loomulikult ka ju üllatusi ette. Et see on selline jah, selline protsess, kus iga päev on võimalik öelda midagi uut ja peab vaatama, et sai kordaks ennast, et ei tekiks seda nii-öelda rutiini ja samal ajal rutiin teisest küljest on ju väga meeldiv toetab ja näiteks minna juhatama kolmekümnendat korda pähklipurejat. On äärmiselt inspireeriv protsess ja võib-olla, kui te seda peaks tegema 30 päeva järjest siis mingi hetk et enam enam ei pure nii detailselt ja nii täpselt, aga kui muusika ja muusikud on ja reeglina on muusikud ju seal ka ikkagi selle muusika pärast siis saabki ainult positiivseid tulemusi sündida. Võtame sellest 30-st õhtust pähkli Borajaga vastanud võimaluse, et sa oled külalisdirigent. Sa sõidad järjekordsesse linna järjekordse orkestri ette. Sa ei ole kunagi varem selle orkestriga kokku puutunud. Nähtavas lähitulevikus ei puutu ka, kuidas lood orkestriga selle ühise vereringeselle keemia, et õhtul tõesti sünniks muusikaelamus. No tegelikult on minu kogemuse järgi siiamaani igal pool seesama sama energeetika, mis toimub inimeste vahel tavaelus muusikaelus täpselt samamoodi. Ehk siis et kui sa väljendad ennast selgelt ja räägi muusikakeelt ehk siis eelkõige juhatud ja nad saavad sinust aru, siis see ongi juba see esimene kontakt, nii et ma olen tihtipeale mõelnud ka, et mis peaks nüüd ütleme ja kuidas peaks nüüd käituma ja palju peaksid ütlema ja kõik dirigeerimist professorid räägivad alati seda, et räägi vähe ja juhata jaa, seal on, seal on loomulikult loomulikult tõsi, aga kõike ei saa kätega selgeks teha ja kõikide ilmetega, olgugi et muusikutel võib olla lõbus, siis tegelikult see ei pruugi ikkagi olla see tulemus, mida tegelikult dirigent soovib. Ja mingi hetk, kui ongi olukord selline, et ei olegi palju proovi kas siis tulebki kõik kätega selgeks teha, aga ega ükski maailma tipporkester ei ole ainult juhatades saanud heaks. See kommunikatsioon peab toimuma mängijate vahel nii prooviruumis kui prooviruumi väliselt. Ja see on see töö, mis ikkagi ära tehakse, see ei sünni nagu lihtsalt talendi pealt, talent on see, et inimene üldse viitsib sellega tegeleda. Nii et selles mõttes on, kõigil on oma talent ja ja kõik panevad oma jah, oma energia ikkagi sellesse, et kogu see protsess õnnestuks. Kui juhtub see ime, et dirigent ja orkester või koor saavutavad kontserdil sele täiesti ühise vereringe, mida saab dirigent teha, et kaasata sellesse vereringesse publikut? No see on jälle hästi lihtne. Orgaanikat, ehk siis, et noh, nüüd mul on järgmine nädal esimest korda võimalus juhatada Helsingi filharmoonia orkestrit ja tõesti, nad on ju fantastiline koosseis ja justkui Soome ja 80 kilomeetrit üle lahe, aga see on täiesti teine traditsioon, muusika, esitamistraditsioon, kuulamistraditsioon võib olla, et aga et seal on jälle oma keskkond. Ma pean kuidagi suutma neid veenda selle muusika imelisuses ja energeetikas ja kui energeetika veenab neid sisse, veenab automaatselt ka publikut. Ja see puudutab huvitaval kombel kogu maailmarepertuaari. Loomulikult ei saa salata, et kui kui mängitakse no näiteks Beethoveni viiendat sümfooniat, mida kõik teavad siis äratundmisrõõmu publikul meeletu ja võib-olla isegi see esitus ei peagi olema nii briljantne. Aga kui mängitakse näiteks ühe vähemtuntud helilooja vähetuntud teost ja kui muusikud on selles väga veendunud, siis kontserdisaalis võib see efekt olla veelgi tugevam kui selle Beethoveni viiendaga, kui sealt on välja võetud need nüansid, mis tähendab, et tegelikult muusika on alati energeetiliselt ühel tasemel aga esitaja ületama selle lati, kus ta kõnetaks publikut. Nii et mõnikord kõnetab ainult see muusika ise juba teatud tasandil, aga ütleme, teravama kõrvaga kuulajad see ei rahulda. Ta tahab ikkagi saada elamust ja publik on väga haritud muusikud ei tohiks kunagi unustada seda, et ükskõik kus näiteks et kui Eesti riiklik sümfooniaorkester tegi siin 100 kontserti üle Eestimaa, kuulsin neljaks menukalt ja, ja publik oli väga tänulik, et kui minna kas või väikesesse ütleme, küla aedikusse mängima väikse kammeransambliga, siis alati on keegi kes on võib-olla noorena viiulit õppinud, kellel on väga terane kõrv, kellel on täiesti võib olla täiesti loomakasvataja, on absoluutne kuulmine ja ta kuuleb väga peeneid nüansse mitte ainult oma loomade suust, vaid ka muusikute tekitatud helidest, nii et publikut peab austama, kuna mees Me ju ise ootame kuulajatena muusikutel Maxima, ma lähen ise kontserditel, ma tahan ka elamust saada. Siis ei tohi kordagi kordagi ära unustada, et, et see ei ole iseenesestmõistetav, et me seal laval seisame ja lihtsalt esitamas teost siin peal peab ikkagi andma andma edasi oma kogu oma hingega ja lootma, et publik on tänulik ja tuleb tagasi ja ostab selle pileti, millest sõltub meie eksistents. Kui vaba sa dirigendina oma valikutes oled selles mõttes, et sulle helistab, sinu agent ütleb, et vot sel kuupäeval ootamatult seal linnas selle orkestri ees oleks võimalik terrigeerida. Sina mõtled, et ei, võib-olla siiski mitte. Et kaks päeva hiljem on üks teine orkester, ma pigem töötanud selle nimel, et selle teise orkestriga saavutada briljantne tulemus või et, et pakutakse seda teost dirigeerib, et see on midagi, mida sa oled kaua aega oodanud, selle pakkumisega võtab vastu, ehk kui vaba sa oled oma valikutes, mida terrigeerida? Tegelikult ütlesite juba vastuse ära, et tõepoolest, nii see ongi, et agent võibki helistada ja öelda, et tead, kahe päeva pärast tuleb või oleks sul võimalus juhatada näiteks analoogne olukord oli. Me just musitseerisime koos kammerkoor Vootšis musikaalse ja solistidega Endale meisse segaaasta lõpus ja, ja aastaid tagasi oli sama olukord, kus oli jällegi olid jõulukontserdid või ütleme, vahetult siis peale jõulutoimuvad kontserdid ja mulle helistati Riias kammerkoorist, ehk siis sellest tuntud Berliini raadio kammerkoorist ütlesid. Tead, et meil on siin suurepärane kontsert, uue aasta kontsert Berliini filharmoonias esimesel jaanuaril. Et kas tahaksid tulla? Muidugi tahaksin. Aga millal proovid on? Proovid on täpselt samal ajal, kui mul on tallinnas kontserdid ja loomulikult ma pidin selle ära ütlema, olgugi, et repertuaar oli fantastiline, oleks tahtnud seal nii väga olla, aga, aga ikkagi, kui on kokku, leppisime kokkulepe ja neid niisama ei, ei murdunud. Ta, et, et sa oled andnud oma sõna kõikidele nendele kollektiividele ja nemad ootavad just sind sinna pulti sellel hetkel samal ajal selliseid välja kutsuda. Kui tõesti, kui on kalendris vaba ja öeldakse, et tule, juhata näiteks vähem tuntud helilooja vähe vähem tuntud teost siis mõnikord selline väljakutse ka lühikese perioodiga sõltumata nüüd sellest, kas ma siis nüüd olen seda juhatanud või ei ole, loomulikult seal peab ka hindama, et kui mul on vaja homme juhatada näiteks Mahleri kaheksandat sümfooniat, mida ma juhatanud ei ole, siis ma ilmselgelt ei ütle sellele ja eks ole. Kui ma näiteks olen juhatanud jällegi mõnda mõnda teost, siis ma võib-olla mõtleksin selle peale, et kas on veel prooviaega ja nii edasi, nii et see kõik sõltub natukene kontekstist sõltub ajast, sõltub ka loomulikult kollektiividest, sellepärast et kui on mingisugused ootused iseenda suhtes, siis seal on ju ka teiste suhtes ootused ja ja, ja mõnikord ei ole üldse muidugi mõtet ekstreemseks minna, aga ei, ma tunnen, et ma enam ei pea nüüd nui neljaks, kõik vastu võtma, igale poole minema, kõike tegema. Ma olen väga palju aastaid töötanud nonstop pea ja nüüd tahaks juba elada nii-öelda kvaliteetsemat elu, kus saab ka, saab ka vahepeal pühenduda oma perele saab pühenduda iseendale, et oleks inspiratsiooni, mida inimestele siis hiljem jagada, nii et jah, täpselt nii see ongi. Et kui tulevad võimalused, siis ma alati kaalun, millised on plussid ja miinused, aga ma ei ole kunagi väga risti ette lööja tüüp olnud, et ikkagi kui on ka väike väljakutse ja seal on ka väike risk sees, siis ma pigem olen mõelnud, täitsa arendab mind. Veel hetkeks piilume sinna dirigentide maailma, kui ranged reeglid seal tsunftis valitsevad. Ma olen kuulnud, et sümfooniaorkestris muusikud võib olla väga ei armasta, kui nende ette tuleb koori dirigent või kui tal on mingid koori dirigendile omased, kas žestid või niisugune juhatamise stiile. Orkestrantide, nagu teevad väga dirigentidelt vahet, samal ajal kuulsat tenorit lauljad kui hääl enam ei kanna asuvat dirigeerima, et meil on siin mitmeid näiteid ka Estonia teatrist. Argentiina tenor hose kural, lavastab, laulab, dirigeerib, egostimeerib kui ranged, seal need piirangud, mis on sageli kirjutamata, kui ranged, need on. No ütleme, laias laastus, need on ikkagi sellised stampmudeleid ja täpselt nii need ongi noh näiteks Saksamaal on väga ehe näide, et kui mina alustasin Leipzigis tööd, siis ma ütlesin, et ma lähen sinna ainult sel juhul, kui ma saan, saan töötada koori ja orkestriga koos kooridega ma olin palju teinud ja see repertuaar oli laias laastus läbi juhatatud. Ja ega minu, minu ikkagi selline põhieesmärk oli ikkagi sümfooniline repertuaari ooper ja ballett, kuna see oli minu jaoks selline kõige-kõige parem keskkond, kus viibida. Ja samal ajal ma teadsin, et kui ma seda koori positsiooni vastu ei võta, siis, siis mul seda võimalust ei teki. Ja ma mäletan peale esimest kontserti, siis lipsexcemanthausis kirjutati ajalehes, et jah, et siis uut MTR raadio koori kunstilist juhti ei võetud vastu mitte, kui koori dirigent. Ehk siis kuid nii-öelda päris dirigenti ja mulle tundus see loomulikult, et niisugune veider, sellepärast see oligi minu igapäevatöö, aga nende keskkonnas on ikkagi täiesti eraldatud kategooriad. Ja, ja selle tõttu tegelikult ma tegin juba selle otsuse väga ammu isegi enne Madalmaade kammerkoori peadirigendiks saamiks, aga iga kord, kui mul on, ma olen nii-öelda tahtnud koordist ei öelda, siis on tulnud selline pakkumine, et enam ei saa, ei öelda. Ja isegi praegu tuli veel pakkumisi. No mõtlesin, et kaua see kõik kaua see kestab seal mingi Stuttgardi ja Stuttgardi SWR-i raadio koor ja seal rääkisime nii lauljatega kui ka menetšhendiga ja ja siis leidsime, et ikkagi mul on hea meelega külalisena valmis seal nendega koostööd tegema, nad on tõesti suurepärane tiivaga, aga minu eesmärgid on teised. Ja nüüd ma nagunii-öelda oleme püüdnud enda jaoks murda selle koorirea seepärast, et tegelikult juba viimased noh, üle 10 aasta ikkagi ma olen põhiliselt tegutsenud ikkagi orkestrite ka ja, ja ütleme lava muusikaga ja need stambid on võib-olla isegi meil vähem juurdunud. Ma mõtlen siin Eestis ja Baltimaadesse pärast, et kuidagi see kooritraditsioon on orgaaniline osa olnud üldse muusikakultuurist ja kui mõelda eesti dirigentide peale, siis on vähe neid dirigente, kes ei ole õppinud kooridirigeerimist kohe päris alguses. Aga loomulikult kui jääda ühe või teise valdkonna peale pikemalt. Samamoodi näiteks kui ma olen pikka aega juhatanud ainult orkestreid ja siis hakkad kooriga tööle, siis saad aru, et ahaa, et see oli nüüd see spetsiifikasse võtab hetke aega ja et ümber ennast häälestada ja loomulikult siis ma saan kohe aru, et koorilaulmine on üks minu hinnangul kõige raskem musitseeris vorm maailmas. See inimhääl ei ole nupp, mida vajutada ja ei tule see kõrgus, klaver, ükskõik kui häälest ära ei ole, siis isegi häälest ära klahv ikkagi kõlab kuidagi. Ja sa saad seda kuidagi kohe suhtestada teiste klahvidega, aga inimhäält põhimõtteliselt ei saa. Kui sul just absoluutset kuulmist ei ole. Tihtipeale ei aita isegi see siis sinu emotsioonid, sinu tervislik seisund mõjutab tooni kvaliteeti ja sinu üldse võimet laulda nii palju. Et see on ikkagi, see on tippsport ja, ja seetõttu, kui vaadata ikkagi maailma juhtivaid kammerkoore, siis ega ega seal sopranirühmas, et väga-väga ütleme, eakaid lauljaid ei pane tähele seepärast, et see on ikkagi nagu baleriiniamet. Sa ikkagi lähed sinna ja siis sa kütad, see ütleme, maksimum 20 aastat, mõned erandid, kes suudavad pikemad, kellel on tõesti need oskused ja nii edasi, aga aga see sind pigistatakse tühjaks selle süsteemi poolt ja see nõuabki pingutust, et seal kõrgel laulda kogu aeg ilusti ja ja olla raadios, otse-eetris ja kedagi ei huvita, kuidas sul kodus on, kas, kas sul lapsed, terved vanematel läheb hästi ja mida, kuidas see üldse iseennast tunned, seal on kirjas, on teise oktavi la-noot viis lehekülge, palun laula ja kui sa ei laula, siis tähendab Sa pead konkursi alla minema. Ja kui su tähele tämblis on väike kahin, siis kas ei ole piisavalt harjutanud, aga tegelikult on põhjus hoopis kuskil mujal, see on väga raske. Nii et mina nagu ülim lugupidamine kõikide lauljate suhtes, eriti koorilauljad, solistid, natuke fleksibiilsust, kuna tihtipeale ta ikkagi enam lähemalt laulab orkestriga, orkester on hästi suur tugi. Ja sa vastutad iseenda eest, aga koorilaulus, sa pead sobituma teistega orkestris on see natuke teistmoodi, kõigil on instrumendid jah, hästi nõudlik, viiulit mängida, ekstreemselt nõudlik, aga sul on samamoodi ikkagi mingi süsteem, millele sa allud ja, ja seda on ikkagi võimalik kõrgema eani mängida täiesti korralikul tasemel, kui, kui ma arvan, laulda näiteks sopranit kammerkooris. Kaja loodimisel on dirigent ja kontratenor Risto Joost Tallinna kammerorkestri peadirigent aastast 2013 ka Tallinna filharmoonia ja Birgitta festivali kunstiline juht aastast 2016 ja alustasid kõiki kolme nüüd siin viimati nimetatud projekti hästi suurte lootuste ja kavadega ja kõik on läinud ka väga ilus, tegelikult kui me räägime Birgitta festivalist seal saanud uue näo uue kvaliteedi publik on saanud näha ja kuulda Euroopa noori ooperi- ja muusikali talente. Ka Eesti muusikakriitikud pole kiidusõnadega kitsi olnud ja siis Tallinna kammerorkestri ka on tehtud maailma esiettekandeid Eesti heliloojat teostest siin Joonas Tarr, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits on esimesed, mis meelde tulevad. Ja ometi on sellel kõigel nüüd lõpp sinu elus, et. Mulle tundub, et seda on sinuga juhtunud elus varem ka, et saatus, kui see on olemas, on andnud sulle suure võimaluse, sa oled sellest kinni haaranud. Ja siis äkitselt see lõpeb ära, justkui suunataks sind mingitele täiesti uutele radadele. Ma saan aru, et seda on olnud emotsionaalselt raske välja kannatada, aga mida sa oled sellest õppinud, et nii on elus mitu korda läinud. Ma olen õppinud seda No võib-olla see kõlab natukene jah, võib-olla karmilt, aga paratamatult sinu kolleeg võib-olla ka sinu vaenlane, mõtlesin tegelikult ütlesin negatiivset konteksti, ehk siis, et tuleb ise olla kogu aeg äärmiselt tundlik ja usaldada eelkõige ja olla vastutav iseenda tegude eest. Ja isegi kui sa arvad, et sa oled seda hästi teinud siis see ei tähenda seda, et teised seda hindaksid. Üks asi on see, et publik on saalis, on ja võib-olla raadiokuulaja on ka pigem positiivselt meelestatud aga see, mis, mis toimub kardinate taga, see igapäevane töö ja see on ikkagi väga nõudlik töö ja, ja igasuguse kunstikollektiivi vedamine tähendab visiooni ja visiooni, kas olemasolu või puudumine määrab tegelikult kõik. Ja see algab juba väikestest asjadest, algab isegi sellest, millise suhtumisega Me tuleme proovisaali, kuidas me üksteisega suhtleme. Millisel toonil. Kuidas me selles tööprotsessis, millise atmosfääri me loome ja see lõpeb ka sellega, et millises riietuses laval oleme, kuidas me tahame publikule paista. Ja publik on ikkagi meie fookus, ilma publikut ei ole meil mitte midagi teha ja kui on selline olukord, et sa tajud, et sellest on erinevad ettekujutus. Ja see ei tähenda ju loomulikult seda, et minu ettekujutus on õige. Nii nagu ma ütlesin, muusikalisi maitseid on väga palju erinevaid ja, ja nii edasi, aga noh, ma olen alati olnud progressiivse vaimuga, ehk siis et see, mis oli, ütleme nädal aega tagasi, ükskõik kuidas ta siis ei olnud, oli ta fantastiline või ta oli selline kogemus, et et ma, ma tunnen, et ma saan oluliselt paremini siis järgmine nädal. Ma teen selleks midagi. Siis ma jää, kas siis selle energiaga, mis ma eelmisest nädalast sain lihtsalt edasi edasi oma tööd tegema vaimus, et kõik on ju hästi, vaid ma ikkagi tahaks kogu aeg liikuda edasi ja pakkuda tegelikult iseendale ja publikule värskeid kogemusi ja me oleme, elame dünaamilises maailmas ja seetõttu kui see energia ei sobi kokku ettekujutustega, mis on, ütleme kas minu tööandjatel või kellel, ütleme inimestel, siis kellel on sõna jõudu ja võimu minu tegevuse üle. Ehk siis tegelikult ka muusikaga siis sinna ma ei saa midagi parata ja ma olen õppinud võib-olla seda et kui võimalik, siis tuleb tegeleda ainult muusikaga ja kui peab tegelema muude küsimustega nagu administratiivne pool, siis on hea, kui seal on partneriks selline meeskond, kes toetab sinu ideid kohe algusest peale, kes mõistab sind ja kes ei jäta sind, et üksi kui sul on nende tugeva ja, ja kes on ikkagi ka oma otsustes kindlameelsed ja õigel hetkel ka ausad, mis tähendab seda, et on neil võimalik lahkuda sõpradena, nii et ma arvan, et, et neid näiteid tegelikult on ju igas eluvaldkonnas, et ma kutsuks seda üleüldse inimestevaheliseks kommunikatsiooniks ja, ja tegelikult on see ju empaatiavõime ja suhtlemisoskus, mis, kas siis sillutab teid ja annab võimaluse tulevikule või vastupidi, lõhub sillad? Sa oled mitmes intervjuus öelnud seda, et, et sa pead liikuma edasi edasi, edasi, edasi, mis koht sedasi on, kuidas seda kirjeldada? Edasi on homne päev ja seda on ju tegelikult õpetab meil ju universum ja loodusigapäevaselt gravitatsioon tõmbab meid kogu aeg maa külge, eks ole. Kui me ennast sirgu ei aja, siis ta tõmbab meid maa külge ja lõpuks ta tõmbab meid nii või naa külge, eks ole, sellest me ei pääse keegi. Ehk siis nii kaua, kui meil on elujõudu antud, tuleb ennast sirgu ajada ja see tähendab ka, et energia on alati progresseeruv, ehk siis energia ei ole paigal. Ja tegelikult see tähendab lihtsalt elada universumiga harmoonias ja, ja ja noh, minu arust kõige parem näide on ikkagi inimesed, kes loovad midagi oma kätega, mida saab visuaalselt näha. Kui sa seda palki teise palgi peale ei pane, siis seda palkmaja ei sünni. Ehk siis sa ei saa eeldada, et ta kuidagi ise sinna läheb. Tegelikult seda see tähendabki muusikasse tähendab lihtsalt võib-olla veelgi rohkem teadmisi, avastamist, uusi teoseid, uut energiat selleks tegelikult, et olla võimeline ületama seda muusikalist latti, mille muusika ise meile seab. Ja loomulikult, tänapäevases ütleme keskkonnas me siin samamoodi räägime raadiokuulajatega, kes kuulavad väga täpse kõrvaga, siis ollakse ju ka saalis tänapäeval harjunud kuulama eriti detailse kõrvaga, teades, et me kõik võime oma nutitelefonidest võta Youtube'ist või Spotify'st maailma parima salvestuse ja kuulata seda kohe peale kontserti või enne kontserdi, näete, vat nemad mängivad niimoodi või laulavad või esitavad seda teost. Aga vot lavalt ma kuulsin just seda. Ja kas n, mis lavalt tuleb, on inspireeriv. Inimesed võrdlevad väga palju, kuna see on tänapäeval võimalik ja seetõttu meil on ka kõrgendatud ootused ja mingisugused standardid, mis võib-olla enam enam läbi ei lähe võrreldes ajaga 20 aastat tagasi. Kui tuttav on sulle niisugune praktika, et sa pead oma orkestri nimel koos sponsoritega õhtustama rääkima, kui suurepärane orkester sul on, kuhu maailma kontserdilavadele sa tahaksid teda viia ja missuguseid plaadistusi teha. Ja siis järgmisel päeval orkestri mänedžer helistab sinu õhtusöögikaaslastele ja küsib vastavaid summasid. See on vägagi reaalne tänapäeval absoluutselt ja ütleme, meie keskkonnas võib olla minimaalselt, aga noh, ütleme näiteks Ameerika Ühendriikides. Niimoodi see elu käibki, sellepärast et riigi toetatavaid kollektiiv on noh, tõesti võib-olla ühe käe sõrmedel üles loetav. Sellepärast see loogika tänapäeval ongi seotud tegelikult inimese enda ja kollektiivide Enn enda identiteedi ja visiooni presenteerimisega mitte ainult publikutele publikule, vaid ka rahastajatele. Nii et dirigentidelt on väga oluline roll rääkida toetajatega ja nüüd muidu väga oluline nüanss selle juures, et tõepoolest järgmine päev sisse kõnega sellele toetajale tuleks ja tegelikult peavad kõik nii dirigent, nii produtsendid, mänedžeri töötama mitte ainult selle programmi kallal, vaid peavad töötama uue publiku kaasahaaramise nimel ja toetajate seepärast neid toetajaid on ja aga lihtsalt me elukeskkond on nii mitmekülgne, värviline et need toetavad maja üles leida ja sa pead endast rääkima ja sa pead ka vennas presenteerima ja arvatakse, et tõesti, Eesti on väike riik ja meil ei ole võib-olla seda ja teist. Tegelikult meil on väga palju, lihtsalt me peame samamoodi, nagu me oleme praegu juba tuntuks saanud meie IT-ütleme sellise globaalse arengu kontekstis ja konkurentsikontekstis siis tegelikult me peame samamoodi mõtlema samal standardil kaasa ka kõikides teistes sfäärides mis võib-olla ei ole samale sama kaugele arenenud, kui on meie IT-valdkond. Nii et kõik idufirmad ja nende juhid on ju kogu aeg progressiivse mõttemudeliga ilma nende startup firmast midagi ju päriselus ei sünniks. Räägime veel sinus sidemetest teiste maailma ja Euroopa muusikutega, et kui sa nüüd tegid viimati seda Birgitta festivali ja tõid siia Placido Domingo, kuulsa lauljate konkursi laureaadid ja edukad solistid ja ma tean, kas sa varem oled toonud suurvormide esitamiseks Inglismaalt soliste. Sa puutusid kokku plassilodomingaga, sa pead hoidma kogu aeg silma peal väga headel solistidel. Mõni näide. Kõik alg Suhtlusest ja tänu suhtlemisele ja, ja reisimisele eelkõige, et, et Eestis on minust fantastiline elada ja see on suurepärane koht selleks, et käia ära ja tulla tagasi. Ja tuua siia just sisse siis seda, mis on, mis on maailmas toimumas ja kellega on kokku puututud, nii et seda ma igapäevaselt ju teengi. Ja näiteks, kui rääkida kasvõi Birgitta festivalist, siis mul õnnestus. Nüüd juba poolteist aastat tagasi sain jälle oma agentuuri kaudu kutse juhatada plassiido Domingo konkursi operaalia, mis on maailma suurima ooperilauljate konkurss, toimub iga aasta erineval minust, isegi kontinendil kandideerib tuhandeid, esinema pääseb 40, täpselt, aga need, kes sinna juba saavad, on õnnega koos ja nad on fantastilised lauljad ja need, kes tõesti siis saavad, ütleme, laureaatide nimistusse neil on tihtipeale ka juba järgnevad hooajad, et ühe või teise agendi poolt broneeritud ja kõige paremad siis pääsevad otse suurtesse ooperimajadesse ja suurtele lavadele. Ja seal skaalal see toimus Ungaris eelmise aasta nüüd juba üle-eelmise aasta augustis. Siis vabaõhukontserdil astusid üles eelmise operaal ja võitjad ja veel ja veel laureaadid. Ja seal olid sellised lauljad nagu Marina Costa, Jackson, kes nüüd astus üles ka Brigitta festivalil, kes on laulnud just hiljuti Metropolitan pärast nimirolli. Ja poeem oli meil ju samamoodi Brigitta festivalil. Ja kui see puutub selliste lauljatega kokku ja nad on sinuvanused või isegi nooremad, noh, siis tekib loomulikult, et selline orgaaniline, sundimatu side ja, ja kui see kõik klapib ka muusikaliselt, siis nad on nõus tulema ka soodsamate honoraride eest siia seepärast, et neil on, seob midagi inimlikku, mitte ainult see nii-öelda kontserdi kuupäev ja kohustus tulla kohale, vaid, et nad teavad, tahame kohtuda, kui me näiteks näiteks selle, selle solisti või dirigendiga ja meil on tore koos aega veeta ja ja Eestis ma ei ole ka käinud. Ja nii ja nii see sünnibki, nii et meil meil olidki laval, eks ole. Lisaks Marina, kostan Jacksonile veel siis teine Metropolitan nii solist ja, ja, ja veel üks rumeenia tenor ja meie oma Kai Rüütel ja nad on ju kõik laulud, kõik on laulnud, las skaalas. Kaiu töötab regulaarselt, et eks ole komment kaardenis seesama poeemi etendus jällegi kontakt, aga hoopis Rahvusooperis Estonia Marcugantiini, kes lavastas seal Figaro pulma. Temaga tekkis idee, et me juba rääkisime ammu kuule, et, et tahaks itaalia ooperiteatrit tuua. Ja Putšiini sünnilinnast. Lukas tuli välja Don, lavastanud puhemi. Kõik üks asi viib teiseni ja siis rääkisime solistidest, ütles, et ma toon sulle teate head noored kohale ja nad olid nagu lihtsalt noored jumalad laulavad ja tuleb välja, et sa üks bariton, kes on Argentiinas sündinud, on olnud pikka aega Riccardo Muti lemmik bariton. Ja ta ise on kusagil seal kolmekümnendates. Ja tänapäeval on neid neid sidemeid ja lauljaid ja fantastilisi isiksusi nii palju kellest inimesed ei ole üldse kuulnudki, aga kes on juba teinud väga suuri tegusid nendega seal peab lihtsalt kuidagi kokku satume ja loomulikult ise peab huvi üles näitama ja ja niimoodi need kontaktid arenevad, nii et ma arvan, et just selliste kokkusaamiste tõttu on, ma arvan, ka Eesti publik väga palju võitnud ja loomulikult mitte ainult eks ole Birgitta festivalil, vaid ka kõikide teiste kollektiivide näol. Kõige selle kõrval oled sa asutanud Baltimaade noorte ooperilauljate stuudio ja toonud Itaaliast pedagoogid, mis näitab seda, et sa ei ole meie muusikaakadeemiate Tallinnas Riias Vilniuses laulu õpetamisega rahul. Tegelikult küsimus ei olegi minu rahulolus, vaid küsimus on selles, millises keskkonnas ma tahan viibida. Ja kuna juba nüüd 10 aastat tagasi ma puutusin kokku sellise erakordse inimese nagu Paulude Napoliga, kes on ise olnud kunagi suurepärane bariton ja nüüd juba aastakümneid õpetanud erinevaid lauljaid. Ja ta on ka ka Eestis palju käinud ja töötanud siiamaani, töötab regulaarselt Riias ja Peterburis ja, ja, ja Kesk-Euroopas siis temaga kontaktis. Kuna ma ise tahtsin õppida, tekkis veel huvilisi ja, ja nüüd ongi tihtipeale ütleme nii, üks-kaks korda aastas tuleb ka Eestis kokku selline lauljate seltskond, nii Riia ooperis, Vilniuse ooperist gaasid rahvusooperis Estonia ja üldse üle üle Euroopa, kes tulevad ja viibivad siin paar päeva kuni nädala mõnikord me teeme kontserdi, mõnikord käivad lihtsalt harjutamas. Ja see on selline keskkond, kus siis saadakse kokku, kuulatakse üksteise tunde arutatakse ja see on nagu selline perekond mis muidugi tegelikult ei tähenda, kui me räägime Eesti laulukoolist. Et me ei peaks edasi liikuma. Loomulikult peaks seepärast, et me oleme natukene jäänud kuidagi kahvlis siin Riia, Peterburi ja Helsingi vahel, kus on suurepärased ooperiteatrit väga hea ooperilauljate koolitusprogramm, igal pool erinevad erinevad traditsioonid, aga kui me vaatame nagu neile otsa, siis siis on Eesti lauluõpetus peaks tegema ka järgmise sammu ja, ja võtma sellise tõsise ambitsiooni eelkõige, et visioon peaks olema, et kuhu me tahame jõuda. Et selge on see, et väiksemas riigis on vähem lauljaid võib-olla kui ütleme Peterburis ja nii edasi, aga ma toon siit jällegi Islandi näite. Islandil on maailmatasemel jalgpallimeeskond, neil on fantastiline sümfooniaorkester, kammerorkestreid, kõik kultuurivaldkonnad kaetud selle 300000 inimesega. Aga meil on neli korda rohkem. Kuidas meil siis nüüd need asjad peaksid olema kehvemad, nii et ma arvan, et eestlased on väga heas seisus, peaks lihtsalt vaatama, et kas me konkureerime oma professionaalsusega teiste valdkondadega võrreldes näiteks, et kas meie koolitusprogramm on sama nõudlik, kui on näiteks näitlejatel lavakunstikateedris asutus on ju sama. Ja tänapäeval on inimestel nii palju võimalusi, et, et ei ole mõtet panna seda laulmise taaka inimesele peale. Ja marsin, natuke, räägin või noh, kui siin on võib-olla kerge selline argine kriitikanool, et kui inimesele Öeldakse, et sinust saab ooperilaulja ja tema karjääri tipphetk on näiteks Akadeemia lõpueksam. Ja tal on suured ootused iseenda suhtes, aga tegelikult ta ei ole kuidagi reaalselt kontaktis selle päris maailmaga, kus konkurents on väga tihe. Eestis ju tööd ei ole. Lauljatel, kui sa oled naislaulja näiteks, et kui sinu hääl ei kvalifitseeru ja sa ei soovi laulda näiteks kammerkooris ja kui sa ei ole ka ütleme, ooperikoori spetsiifikaga siis ongi sinu võimalustel ju piir peal, seetõttu ma kutsun üles kõiki inimesi, kes saavad mõjutada, et Eestis tekiks oratooriumikoor professionaalne, kus lisaks mees lauljatele oleks naislauljatel võimalik ellu jääda. Siis see oleks väga suur asi, muide lätlastel on, eks ole, kõik need asjad olemas. Nii et tasub, tasub natukene ringi vaadata ja, ja. Ma olen öelnud ka siin erinevates vestlustes kasvõi oma noorele kontratenori õpilasele Martin karule, kes praegu õpib Otsa kooli teisel kursusel ja tegi just endale, mis debüüdi. Et tema teaks, ta laulis kõrvuti inglise lauljatega. London on Tallinnast kolme tunni kaugusel ja kui me paneme selle rahasse ja oskustesse, siis ma saan kolme tunniga Londonist laulja, kelle haridustee on käinud läbi kild Holi kooli ja Royal kolledži ja veel akadeemia ja nii edasi. Ja kui ma selle rahasse ümber panen, siis ausalt öeldes, tänapäevases konkurentsi keskkonnas tullakse väga soodsalt siia. Tegelikult me ei konkureeri mitte eestisiseselt. Me konkureerime Londoni, Pariisi, New Yorgi lauljatega. Me peame seda lihtsalt endale tunnistama ja mitte leidma vabandusi, sellepärast neid ei ole tegelikult kellelegi vaja ja oleks siis, et me ei suuda, me tegelikult suudame. Kõik algab visioonist. Saateaega ei olegi jäänud rohkem kui küsida, mis on sinu visioon ja eesmärgid praegu? Praegu eesmärk on nautida seda aega oma kalli abikaasa Tiina Joosti seltsis. Ja meil on meilana aprillis tähtis ootus ka perelisa näol. Ja see muidugi on fookus number üks nüüd sinna hulka peab ka muusika kuidagi mahtuma ja kõik need muusikalised väljakutsed on tõesti suurepärased, need on tõesti seinast seina veel, ma olen ju lõpetama seal Leipzigis oma tööd, kus on ka natukene capella muusikat ooperi balletiideed, uue muusika tellimise idee, külalisesinemised tõesti väga erinevate sümfooniaorkestrite ka põhiliselt Euroopas. No tõesti, ma olen väga õnnelik inimene, ei saa kurta, nii et ma loodan, et kohtume raadiokuulajatega kontserdil üsna pea. Palju õnne tähtsate sündmuste puhul isiklikus elus ja ma saan aru, et tuleb hakata täiendama oma hällilaulude repertuaari, absoluutselt, Toivo, töötan selle kallal aktiivselt. Aitäh intervjuu eest, Risto ja tänan kuulajaid samamoodi, et riista väga intensiivset ja väga mõttetihedat juttu jaksasime kuulata aitäh ja palju edu sulle.