Tere, raadio, kulla ja Leima evelin, tervitas sinna yld haigu küsis mu käest, et milles sa tahad, setomaad, nii palju armastate. Süveme hoiak. Ma jäin mõtlema. Nii ütlesidki Imudu õtjas koskile, kodo jässid kindla paik. Tee ja sild ja Palo kanarbik vaikus ja vaik Õdjaskoskile väreht verest uutnuid, viil nõidki jäämga väre. Nuidki jaam kava, diil. Mul õnnestu. 30 aastake laulnu leelo kur, kuldad säuk, hinda mikrofoni ette saia, nikulta, hinda lemmiklaulu, Kullamäe tiike kuu laul läks läbi setomaa eestitleja Vabarna Maret kylle Laanetu heli. Ma kali Aitüma, mida on küll täitsa ok 30 aasta jooksul tähtsast pidamine või, ning laulu, mida te Tambetsi päevani laulate kõik laulu oma väga tähtsa muidugi osa laulan, Sandsid, mida te iga kord laulma nuid ei saa välja jätta nagu lauljad läbi setomaa ja mõne töönegi, aga kõik ega laulu omas sõnum oma buss või me tahame midagi tutvustada, kellelegi midagi hääd ütelda, mõnelega no rehe ütelda, kõik saad seto laulukaar ütelda. Aga setu laulab nii palju, et 30 aasta jooksul pigem, ega kolmapäeval praktiliselt mõni mütsikese vahele käeproovi ja geni palju laulda, kui vajad, et tule nagu haigu puudu. Et laulu haarus. Aitüma Lõvi laine Vabarna, Maret, mida sa, Parhilla, mõtled lauljatele pisut oma laulide miljardi nimodi laulid, et et mulle ripsmetušš laiali läks? No mis ma mõtlima mõtle, kõge pähab Veera peale, et Veera teks tõusest leelopäeva, seda laulu ja Veera loom üts, sääne illos, raamatukene ka, Vaike Sarv kadunu avit teda välja anda ja ja seal on väga palju laule, mida kõik laulma obses altar, et Veera, loll vekka, Veiga illossane institlemine muidugimõista ini ütelda ja tämbalama juba nii palju ärkala hullu, et aga väga kõrge jahmaseda Oley leelo liina stuud. Seda ikka taha laulda. Et mul üldse lemmiklaul. Aitüma Etjuvad kuuken niidituudvil kava aitümala sulle raadio kulla ja seal tämbeneelast setomaal, ilusatele kut, Leima Evelin Tennes.