Tere päevast, head kuulajad siin Kuressaare siin Tervisekeskus Georg Otsa ehk moodsamas keeles Georg Ots, Spaa Kuressaares läheb eetrisse pühapäeva süda mitte esimest korda kaks aastat tagasi olime siinsamas lähedal tal kõrvalmajas Spaa Meris. Aga tol ajal seda maja ei olnud. Teame kõik, et just Georg Ots on laulnud kuulsaks Saaremaa oma Saaremaa valsiga. Küllap sellepärast peremehed selle majaperemehed ristisid selle maja Georg Otsa nimeliseks. Saatejuhid on täna Jansa ja Aare Laine ja üks linnavurle on tulnud ka siis Saaremaale ja ja üle hulga aja ja muuseas, mul on väga head emotsioonid sellest toredast maast ja Muhumaast ka, nii et et sellest võib-olla natukene hiljem, mis eile õhtul Muhumaal toimus, mulle väga täpselt teada, aga siin paigas ei ole sa ka esimest korda. Ma arvan, et küllap siin selle maja õues vist küll õues tõesti, ja ma olen selles jahisadamas siin kunagi pilli mänginud, aga see on muidugi müstiline, kuidas Eestimaa areneb ja kui tuled siia, siis ei tunne seda kanti äragi. Ja millised laevad siin jahisadamas tänagi sees on, vaadata kaugemale merele, seal on suur reisilaev ristluslaev, millega tulid Saaremaale ligi 500 turisti Saksamaalt. Ja siin on, mõtleme, et on väga toredad laevad, näiteks väga luksuslik kaart, kaater, mida me näeme siit õue pealt ja nurga taga on täiesti ehtne viikingilaev, aga sellest, kes ka järgmises tunnis, mis laes on täpselt jah, ja seda räägib meile mereajaloolane Bruno Pao, kellele anname ka peatselt sõna. Aga kuna me oleme just Spaa, Georg Otsas ja Georg Otsast, oli juba juttu, mis muud, kui Georg Ots ja vana hea Saaremaa valss. Laupäeva. Kui nendes maa ju vana ja aga sidur laseb vaid kaugused, kukuvad. Lennuta linalakk tellib filmid nii keelmikaid. Meid ei sellist küll maailmas põõsa, kelle kui Saaremaa heinamaal juuni. Maailmasaagi kui Saaremaa Hämaras toomepuul on sinule ei ööbinud, kuid. Kuulen ja ma nii. Tallina. Kelmi Meid ei sellist, küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heinamaal juuni. SL-i maailma enne kui Saaremaa heinamaad joonigu Oi Saaremaa niitude ka, et üleöövaikuses lauludes helisev nurm on. Lenda taevas ja Maa. Peal nutta linalakk, filmi eelmi könt. Meid ei sellist küll maailmas kusagil või Saaremaa heinamaad jooni. Seemned külma, ilma puusani. Ei no kui Saaremaa heina avatsioonigu. Just sellise lehe heinamaal peamegi viidu mari noole ulatab on mõõtmeid ja toimi kõndinud ning rõõmudeküllane. Pudrud kavalat juttu, muld tärniga nooruke ja ööd on nii valged ja kuuluvad ruutlina Nakene. Nüüd on nii valged ja kuluvad ruttu etninalakene hüüda. Georg Ots ja Saare maavalitsus, tere tulemast saatesse mereajaloolane Bruno Pao ja kohe esimene küsimus. Kas sina oled Georg Otsa näinud ka esinemas kontserdisaalides või lavadel vabas õhus? Tere ja peab ütlema, et tõesti 1950. aasta kevadtalvel oli vabariiklik kolhooside isetegevusülevaatus ja Saaremaa rühmariga kohal, tegime ühte teist seal ja siis meile laulsid Kurgja Karl Ots laval. Ja ma mäletan väga hästi, kui Georg oli vist isa pintsaku pannud selga sellepärast et sellel ajal esinemisriietega kitsas ja varrukad olid natukene lühikesed ja siis tal olid niuksed, pikad käed siit alt väljas, ma vaatasin ujuja käed, sest ma olin kuulnud, et talinoores põlves ujuja, et oli ja siis oli väga võimsalt, nad laulsid seda laulu rahu eest, rahvad maailmas. Sa võid olla siis õnnelik inimene, et olete näinud Eesti ühte kuulsamat lauljat esinemas nii-öelda silmast silma. Aga tänane saade on meil ka mereline, sest oleme siin mere ääres, nii nagu me juba sissejuhatuses rääkisime ja merest on rääkimas mitmed inimesed, kes merega sina peal, nii nagu ka mereajaloolane Bruno, no mul on kaasas üks ajalooline raamat Ringhääling aastast 1944 ja selle võtsin kaasa, sellepärast et siin on juttu ka Saaremaast, üks foto kalureid usutlemas, reportra vestleb Kuressaare Tori sadama sillas kahe vana kaluriga ja see sadamasild on siit paarisaja meetri kaugusel. Kahjuks täna seal ühtegi kalurit ei ole, aga juba tol ajal rohkem kui 60 aastat tagasi tõmbas siis Tallinna reportereid ikka Saaremaale ikka kalurite juurde ja tean Bruno, et sina oled käinud ka eestimaal, vahest ütleme kõige kuulsama ringhäälingureporteriga kaluritega koos merel, mis aastaseni. See oli 1951. aastal, kui umbes 23 aastane Valdo Pant tuli meile toimetusse ja küsis, et kas on kedagi, kus tuleks näidata, kuidas ta Nasvale pääsepetadab Nasva kaluritel teha ühte kevadist kalapüügisaadet. Mina olin sihuke noorem mees ja mind saadeti siis temaga kaasa ja läksime sinna Nasva jõe äärde. Jaa. Jaa. Muuturid obsuvad kalurid tulevad, paadid kalu täis, seal all kala väga rikkalikult. Ja siis pant küsib minu käest ei tea, kuidas seda alustada. Kuidas seda meritsi nimetataks. Mõtlesin, et see on suur katel. Aa, kas väikekatel on ka jah, väike katel on ka meie oleme praegu väikese katla ääres ja suusatada. Meil on natuke kaugemal siin veehoovused, niimodi keeravad ringi, nagu laskurkatel keeb või vesi hakkab keema, läheb läheb ja siis ja pant alustas siis oma saadet seal lihtsalt, et me oleme siin suure katla ääres, kus on kala juba keemias ja need on nii palju ja mehed toovad, vestles sellega. Tore mees oli, kena olid, aga suhelda ja sellest saadik ilmselt kontaktid paraski, oleme paar korda juttu ajanud, niiet. Suur raadio ja televisioonimees. Jens, sina oled ka nüüd selle suure katla ääres, kui palju sina seda ümbrust ja mört siin tead ja tunned? Ega ma olen küll nii-öelda sisserändaja ja ma olen siin käinud juba vene ajal ja ja ka nüüd hiljem. Ja noh, ega ma eriti nüüd seda Saaremaad ei tunne, mina ikka mandrid, ott olendid Tartust pärit ja, aga ma tahtsin just küsida, et kuidas selle kalaga tänapäeval. Kala poolest oleme vaesemaks jäänud, esiteks kalurid on väheseks jäänud ja kala vähem ka, noh, see Läänemeri on nisukene, ta on madal ja ta on väike ja ja siin on omad probleemid, saastumise probleemid ja, ja kala muudab kohta kala vahel läheb sinna, kus on parem nagu inimenegi ja sellepärast aga püütakse ja meil on. Kuressaare turul on iga päev müügil värske kala, mida igatsed, mida tahad, kaasa arvatud angerjad, mis augusti kuus on eriti suured ja head. Ja lestakalad on ka praegu üsna paksud, nii et tasub neid praadida. Selge, siis tuleb minna pärast saadet turule. Täna vist seal kuidagi ei ole saada, homme, homme hommikul, homme hommikul kell pool üheksa, on täiesti kalaletid kõik kala täis. Bruno, sina oled ka. Ja olete Saaremaalt tutvustanud ka saarlastele, kuidas saarlased ise tunnevad oma Saaremaad kui siin Jansa ütles, et temani mandrimehena väga hästi ei teagi, aga saarlased ise, kas nad teavad, mis siit mere tagant paistab, mis siin? Kaladel on aga kuressaarlased, tunnevad kõik väga hästi merd ja oma lähiümbrust ja koomiku tuled uksest välja, seda oh täna kena, mõnus mere. Me oleme terviselinn, meil on tervislik õhuvahetus siin kogu aeg ega sellepärast on need terviseasutused siin tori res, aga muhulased mul on üks kord muhulastega olnud, tulime Roomassaare sadamasse ja üks muhulane küsib mu käest missi, sealt paistab seal Abruka. Ah, see ongi Abruka, see oli nii tore kuulata, vaatasin seal taga Ruhnu saar. Kas see pisik ongi Ruhnu? Põhimõtteliselt see ei ole veel Ruhnu seal, Vahase saar, seal väike, aga elu on 70 kilomeetri kaugusel. Bruno, sina oled nüüd püüdnud teha kõik selleks nii giidina kui ka Saaremaa merekultuuri seltsi kauaaegse juhina, et saarlased saaksid merest nii-öelda rohkem meki suhu ja et ka meie külalised tunneksid merd, tunneksid paari Saaremaa merekultuuri. Selts on tegutsenud rohkem kui 10 aastat ja alles käis suur seltskond ühel välisreisil otse Saaremaa sadamast naaberriiki. Kuidas siis Saaremaa merekultuuri selts on tegutsenud need 10 aastat ja rohkem ka veel? Seltsi tegevus on olnud alguses nagu nähtamatu või see on käinud aeglaselt, aga nüüd üllatusega peab märkima seda, et päevad äsja lõppesid ja merepäevade puhul ka selts korraldas mereajalookonverentsi Saaremaa ajaloolised sadamad ja nende sadamate iseloomustamiseks või nende uurimiseks ja nende ettekannete tegemist. Kohalikud inimesed varem kutsusin Tallinnast asjatundjad, kes rääkisid meile Saaremaa sadamatest, aga nüüd seekord olid need merekultuuri seltsi liikmed ise, kes on 10 11 aasta jooksul selles seltsis nagu üles kasvanud koos sellega ja meil on olnud ikkagi see eesmärk, et inimese ja meres või et inimene, kes elab mere keskel, saare peal, ta peabki merd tundma, muidu ei saa. Meil on niisugune olukord tekkinud, et meil Tallinnasse suured ja kõrged vastutavad isikud nii halvasti tunnevad merre seoses selle helikopteriõnnetusega seal Tallinna lahel ma vaatasin, et küll on ikka inimesi, kes ei saa mitte midagi merre asjadest aru, Vial rääkimata, mis merepõhjas on ja kuidas sinna minna, kuidas sealt tulla. Aga mõni inimene õpib näiteks Saaremaa mees, Laanet, kes on praegu siseminister. Alguses ta küll natukene kobamisi rääkis, aga paar päeva hiljem tal oli juba asi selge, tähendab, tal oli ikka see merekogemus nagu siit olemas ja sai sellest asjast aru, nii et meil näiteks on nii, et kui keegi ütleb, et midagi pahasti kellelegi kohta, et ta ei ole ja nagu sellest mere-asjast aru saanud, siis pahandab see inimene. Nii et näiteks Vello mäss, minu vana kauaaegne tuttav, 28 aastat tagasi me alustasime merearheoloogi loogiaga koos Hiiu madalal ja tema asja tunneb ikka väga põhjalikult ja tema ütles otseajas selja sirgeks rinna ette ja ütles välja, kuidas asjad on. Ja selle, seda pandi pahaks. Aga inimesed, puurinudki Kesson Vello mäss, kes on need inimesed, kes temaga koos on kasvanud, näiteks kadu mees, praegu tuukritöödejuhataja omanik? Ta oli väike poiss, kui ta meiega kaasa tuli, meil olid need noored poisid ka kaasas, kui käisin väljas, ma olin ka üheksa suve käinud. Ja siis kui ta tore ja terane poiss ja nüüd on kasvanud väga rahvusvahelise klassi tuuker ja nii on kasvanud ja arenenud kõik. Nii uhke vaadata, kui sa näed, et inimesed on merega sina peal ja, ja saavad sellest aru. Ja seda enam on see, et kui öeldakse, et meil pole selliseid spetsialiste, kes laskuvad sinna, eksju täiesti ülekohtune. Võitlus täielikult tähendab, enne tuleb uurida, täna oli ilusti kirjutada või eile õhtul ma lugesin Postimehele kirjutatud, et võtku telefoniraamat kätt ja vaadaku sealt, meil on tuukritööd ja kõik niisugused firmad küsigu, sead, küsigu nõu ei ole vaja kõike ise otsustada ja oma tarkus on halb. Meil ei ole riigikogus ühtegi merendustegelast, ei ole ühtegi kaptenid, Leedus on 20 kaptenit nende seimis saajemis ja nii, et meil on väga vaeseks jäänud valitsuses ja kõikides majandusministeeriumis ja peaks olema rohkem mere inimese, siis me saame ennast tõeliseks mereriigiks pidada. Lembit uustulnd peaks minema Riigikokku. Tohmale kamatel. Jah, no Lembituga, me räägime täna ka juttu ja tõepoolest selle ettepaneku. Me võime olla siis avalikult teha juba pooleldi tegime. Ja tõepoolest meie jutt läks nüüd mereriigist Saaremaalt mereriiki Eesti vabariik, ja kui naljatamisi on öeldud, et vähem on Inglismaa järel suuruselt teine mereriik, siis me võime tõepoolest sellist juttu rääkida. Asjatundjatega, kellel on aastakümnete pikkused kogemused ja tõepoolest Bruno on ka selle kandi pealt mees, kes pani aluse Eestis mere arheoloogiale, sel ajal, kui ta töötas Tallinnas. Meremuuseumis ja meremätta otsast on kõige parem merd vaadata ja mee, Saaremaa on niisugune meremätas, kus kõik asjad on palju selgemad ja palju paremini näha kui seal suures pealinnas, kus enam ei ole muud kui ainult auhtud kiirustavad ühest kohast teise, isegi auto tagant enam inimest ei näe. Seal on suured kaubanduskeskused. Ja võib-olla tasub saarlastelgi mõnikord ette võtta üks pikem merereis ja alles me käisime neli tundi. Sõitsime Mõntu Ventspilsi neli tundi tagasi sellele aega mõtiskleda, seal oli ka omavahel aega tuttavaks saada ja eks Lätimaalt, Ventspilsist oledki meil eestlastel palju õppida. Tõepoolest, ma olen sellel aastal teinud neli pikemat merereisi, olen teinud Riiga Mõntus Riiga purjelaeva peal kolmemastiline purjelaevaga Ahvenamaa Linden oli see. Ja ma olen on käinud ka kiirlaevaga Roomas saarest, Ruhnu saarele ja kaks korda olen nüüd skaaniaga käinud Mantust, Ventspilsi ja viimane Ventspilsi reis oli ääretult tore. Me tähistasime seal ka mõne oma kaaslase sünnipäeva ja lauldi siis puhud tuul ja tõuka paati, kui kuraamaran paistma hakkas ja see oli ääretult tore, aga meie selle mere taga nägime midagi muud ka mee Kuressaare linna õigused andis Taani kuninga vend hertsog Magnus. Ja keegi ei tea täpselt, kus see Magnus suri, kuus ta sai, aga tema suri seal Kuramaal piltenis pilte lossis ja meie mõtlesime, Läksin Ventspilsi bussi seal ja sõitsime sinna piltenisse, natuke vihma 100., aga ikkagi käisime seal ära ja kui nägime seda linna, noh, see oli väike linn, ma nägin ühe naise tänava peal ja kaks meest oli seal rannaääres. Puhastasid seda lauluväljakut. Seal jõgi on ja selle jõe kaudu sõideti vanasti ventaat mööda ülesse ja seal oli see loss piiskopiloss piiskopilinnus ja sealse Magnus suri. No oli noormees 42 aastane ja temal oli olnud ka Vene õukonnas diivani julma õukonnast. Ja see naine sellele on öeldud, et ta suri, naine läks, hakkan pärandust nõudma, vaid naine saadeti sinna Moskvasse tagasi ja siis alles Magnusson surnud. Et muidu ei tea, mida ta, mis riiki ta oleks tahtnud, sest Magnus oli vahepeal eestimaa kuningas, siis ta oli Põltsamaal. Aga Kuressaare linnaõigused andis kena noormees, omal ajal. Naistemees, lõbus mees. Aga noh, sel ajal meeste iga ei olnud väga pikk need 42 aastast sarja me käisime selle nagu palverännakul seal. Vaatasime seda, tuletasime meelde, kuidas see kõik on maa peal peaks panema mingi tibi tahvli näiteks. Pole vaja, need varemed ise näitavad seda. Tuletame kuulajaile meelde, et aasta oli siis 1563, kui hertsog Magnus andis sellele paigale, kus me siin praegu oleme, linnaõigused Kuressaarele, aga lõpetuseks turba, kas natukene süda valutab ja sellepärast, et noori meremehi on vähe tulemas järel, kas meil puudub või on tunda, et Saaremaa mehed kipuvad ikka merele? Meremeestel ei ole muret, järeldusi. Oi, meil on palju noori mehi, eriti paremalt ja muhust, kes on Orissaare mere klassitsin, lõpetavad, lähevad mereakadeemiasse ja, aga nende välismaalaevadel läinud Eestil pole enam laevu, Eesti laevad on ka, meil on ainult reisilaevastik väga võimas. Mida ei ole Lätis või Leedus näiteks, aga meil on vähe kaubalaevu ja, ja need on võõra lipu alla läinud ja kõik niisugune mure, et ma ütlen, sellepärast on riik peaks ennast tundma mereriigina ja kõik meie noorte meeste teadmised potentsiaali ära kasutama. Teenivad leiba võõraste meeste laevadel, aga ega sellepärast kadunud minu meelest paremal praegu meremehi rohkem kui pärast sõda ja siis need meremehed lükati merelt eemale, kui nad olid värisema, sadamas käinud nad ei kõlvanud ja siis oli merekoolis ka, vähe oli, kui mina omal seal käisin, natuke aega siis oli kolm poissi ainult Saaremaalt ja ka praegu on palju, on tubli. Igal juhul suur aitäh jutu eest saime Aarega, mina ei tea, kas sina, ka mina pean igal juhul hulga targemaks. Mina sain ka loomulikult hulga targemaks, nüüd jällegi laseme siis merelauludel kõlada. Hea meel, mul on täna kokku viia kaks vana sõpra, head tuttavad Jansa ja Lembit uustulnd, kes ulatavad neid terekäe üle laua. Siin kõlas praegu siis Lembitu isa Albert ustundi laul ja Albertit tuntakse ennekõike kirjanikuna laulude loojana. Mees, kes kirjutas merest ja käbi ei kuku kännust kaugele. Lembit on ennekõike võib-olla ikkagi kaugsõidukapten, meeskirjanik, samuti laulude looja Lembitut. Lembit ongi see mees, kellele mõtlesin, et tema peaks riigikogus järgmine kord valitud saama. Kapten, jah? No ma tänan, kõigepealt tervitus kõigile ja ma tänan usalduse eest, aga ma, mina olen seda meelt, et iga kingsepp peab ikka oma liistude juurde jääma ja ja kui sa merd sõidad, siis tuleb Mertsaid ja kui sa siis neid seaduse välja annad ja riigikogud jagad, siis peab ikka sealsed need mehed, kes seda tunnevad, nii et mina arvan, et see, see, see koht ei ole minu minu päralt, aga sa räägid siin käppides Tigendudest, ma oleksin sulle väikse dikteerinud etlenud väikselt ühe väikse luuletuse, mis on käbid ja kännud ja mis on mul just täpselt selle mõttega tehtud, et nagu sa siin ütlesid, et noh, et isa ja nii ja naa, jah. Pealkiri on sellel asjal nii käbid ja kännud üks käbi kännust, kaugel talle esialgu pisar laugel, siis vaatas ringi ilmast luures ohoo, on mõistust mulle tulnud juurde. Känd endiselt ansamblis kinni. Ei teada moodsast ilmaelust mingit. Kuid vaata imet, käpil tekkinud on juured, ei aima mees nüüd vana kännu juures. See loodusseadus pakkusin ilmas sa aru saad, mu sõber, mida pean ma silmas, et känd on känd, mis varem olnud käbi on suureks saanud oma juurte läbi. On õpetlik lugu vanast kännust ning aja rattum, aiaratta pöördumatust, rännust ja tarkus meile tulnud juurte läbi, sest igaüks meist kunagi on olnud käbi. Väga ilus, seal oli nagu või vangla lohvi valm. Jah, niukene ilus võistujutt. Kuidas, kuidas oli, kui ilusti kõvasti Saaremaakeelde sõna teile öilasse, Lembit uustulnd, öilas, see on ja see on siis uus Saaremaakeelne saare murdesõna, mille ma täna teada sain. Lembit on hõivanud ka oma raamatute kaudu meresõidust, me räägime ka. Kolm raamatut on Lembit, ilmunud neid sinu sulest ja kõige esimene aastal 1998 kiikhobune Antwerpeni ston romaanivõistluse teise kohaga auhinnatud, edasi tuli süvameri ja siis reis võlgu, mis räägib katusest ja võib-olla just sellest viimasest on üldse vähem räägitud nii Eesti ajakirjanduses ütleme ilukirjanduses seda teemat on vähe käsitletud, peaaegu polegi, sina oled vist nüüd uuemal ajal esimene, kes selle teema on kätte võtnud ja andnud siis ülevaate, mis maailma meredel juhtub ja juhtuda võib. Kas sa oled ise ka piraatide küüsis olnud? Noh, Jumalale tänu, see pauk on minust mööda läinud. Aga vabandust. Aga ma olen trehvanud kõrvuti, oleme laevaga, kellel piraadid peal momendil käisid ja kellel tuli anda pärast seda esmaabimeeskonnale. Ja võin omalt poolt kinnitada, et see ei ole mingi ülespuhutud probleem, vaid see on väga aktuaalne küsimus praegu maailmas ja päevast päeva see asi pigem teravneb, kui kui ta on midagi sarnast nagu terrorismi. Ja ainult terrorismi puhul on, eks ole tegu ikkagi mingite inimeste, mingite vaadetega, mida nad püüavad, oletame vägivaldselt, eks ole, teistele teadvuste, aga siin piraatluse puhul on tegu lihtsalt kasu saamise eesmärgiga ja siin ei lööda risti ette, ei sõita meremeeste tapmisele ega mitte millegile. See ongi siis niimoodi, et lihtsalt laev sõidab kaubalaeva, siis suured kiirelt kaatrid sõidavad kõrvale ette ja jätavad kinni tuleksid, tulevad mustades maskides mehed peale ja ei tule seal mingit mustades maskides, neil ei ole põhjust ennast üldse varjata, aga aga praktiliselt ta nii on ja väga kõigeks kõige levinum praegu ütleme selline kant, kus on, ütleme kõige ägedam piraatlus on Singapuri väin Aafrika idakallas, Hiina, Korea rannik, need on köige niuksed astronoom, Indoneesia, Indoneesia ümbrus ka kõige ütleme sellised ohtlikumad paigad praktiliselt praegusel ajal meresõidu puhul. Ja noh, võite ette kujutada, milliste kaatritega mehed sõidavad, kui konteiner raemille, mille kiirus on 20 32 sõlme ja siis kui kaatriga veel sellel peale tullakse, selle sõidu pealt keegi seda laev ei peata, eks ole. No siis võite vaid ette kujutada, milliste kiiruste, milliste kaatritega mehed sõidavad ja ja varuks on nendel muidugi nii kuulipildujad kui automaadid, püstolid, püssidest rääkimata, eks ole, mis on seal laevamehel sellele vastu panna. Kas ei olegi selle peale mõeldud? Kaubalaeval peaks olema ka oma väikene relvastatud valve. Möödunud aasta esimesest juulist on nüüd kõik just seoses sellega, et sellise, see, see probleem on väga terav maailmas on vastu võetud rahvusvahelised konventsioonid ja üks eriti tähtis on, kui te olete tähele pannud, on igal pool. Tugevdatakse turvameetmeid. Nüüd ka laevades on sisse viidud Security ohvitseri, spetsiaalselt on olemas sadamalt näiteks sadama, vabalt oli juba varem, sa võisid vabalt käia igal sadamas, nüüd on sadamates, on igal poolvalvet, sa igal pool sadamates siis ei saa ja nii ja naa laevades viidud muidugi jälle absurdini ja sellepärast, et ta on pandud üks lisakohti juurde meeskonda keegi juurde ei ole pannud inimesi siia, pannakse kellelegi jälle lisakoormuseks, see tähendab jälle lisa lisatreeninguid, lisa paberimäärimist, aga paraku ma kardan, et sellest ei olegi erilist abisest. Ma püüdsin siis ka küsida, et mis mul siis aitab, kui mul piraat peal tuleb, kas ma siis tõstan selle paberi ja näitan tunnistus, et näete, ma olen terrorismi viia selle piraatlusevastase võitluse läbi käinud, et kas ta läheb siis tagasi? Vaevalt ta tagasi läheb. Nii et noh, selles suhtes raske nagu arvata, kuidas seda asja parandada, sest noh, teine küsimus on väga raske moment, on see ka, et probleem on see, et kui sa varustad, ütleme, kaubalaeva meeskonna varustatud relvastusega. No siit igasugused probleemid, mis on relvadega seotud jälle omakorda eks ole toovad lisab igasuguseid pingelisi asju, nii et see on väga raske, väga raske probleem ja ma nagu momendil ma ei oskakski nagu sellist retsepti anda, mis selle puhul kuidas, kuidas seda parandada, nagu keegi ei oskagi terrorismi puhul praegu retsepte anda, mis siis sellega ette võtta. No missugune elu on merel ja millega mitul on tulnud kokku puutuda ometi tööta, selliseid lüürilisi ja romantilisi laule, kuigi merel on noh, meri on etteaimamatu ja ootamatu, alati. Aga. Ja vot selle piraatluse jutu lõppu tahtsin öelda veel see, et, et siis jääb ainult palgata selline kokk nagu Steven Segaal. Siis paljaste kätega murrab nende pahadikud siis maha ja keerab nad sõlme ja paneb külmkambrisse kinni luku taha. See on jutuks jutuks meil hea, aga tegelikult on mõte see, et on kahte sorti piraatlust, on professionaalne piraatlus ja on asi armatuslik, professionaalne piraatlus, see, kellel on, nendel on sadamates oma keri sees, ta teab näiteks, ta tuleb konteinerlaeva peal, kus on tuhandeid konteinereid, ta teab, et näiteks see konteiner, mis tal vaja on, kus on kallilt maksev elektrooniline aparatuur, mida nad jahivad näiteks seal kolmas reas neljandas kuradi kõrgusel võtab sealt selle ära, meeskond hoitakse nii kaua relva ähvardusel kinni, nendele küll midagi viga ei tehta. Kaubad on kindlustatud, kõik on kindlustatud, võetakse oma konteiner, laadetaks laeva ja see käib praktiliselt, kus kuskil 15 minuti jooksul hüpatakse, seal oma paati, kaotaks, aga on teine sortimise nurga ohtlikumad, need on need asjaarmastajad, kes kuulsid, et suured poisid käivad, noh, et väike poiss võtab kodust ka selle leivanoavöö vahel ja ma lähen ka. Nendel ei ole infi, nendel ei ole midagi ja vot nendega juhtub palju vahelised ja sest nende jaoks sellistes maades nagu, ütleme seal Singapur, Indoneesia, seal inimelu ei maksa mitte üks sent ja see on väga-väga karm lugu. Jah, kas nõndanimetatud taskuvargaid on ka selle suure piraatlusega võrreldes merel nüüd keegi vaevalt mu tasku kallale pääseb sadamast sadamasse ja ma mõtlen taskuvargaid noh, selles mõttes, et näitasid kunagi ühte pilti, kus mehed oma väikeste paatidega olid ümber laeva ja keegi ronis peale ja proovis sealt midagi näpata, kohe paati ja minema ja on ikka juhuseid ja isegi selliseid juhuseid kajutan lukus, kõik on lukus ja kajutist on näiteks midagi kadunud ja pärast mõtled pea Alliks otsa, kuidas ta sinna sisse sai, aga näed sees. Näiteks Vietnami ja Hiina rannikul on noh, nagu silma maantee tuleb sirget seina pidi seal viie-kuue meetri kõrgusele on jäänud seilame natuke natuke lahte sealt, kus ükski normaalne valge inimene näiteks need tema tuled sealt sisse ja viib. Venemaa on selliseid juust küll üsna mitmeid olnud. Millal sa Lembit kirjutad? No ikka siis, kui kodus olen, merel seda tööd teha ei saa. Ma olen, me oleme resoga sellest väga palju kenad, et see mereelu ja laevakapteni ametisse istub, nii sügaval nende ajutises kinni, et ega ta ei lase keskenduda hästi, võib-olla keegi saab, mina olen selles suhtes siis vilets vend, mina ei suuda. Aga kodus tuleb vaim peale kohe. Ta ütles mulle selle asja kohta nii, et selle asja juures peab olema seda vaimu ja annet peab olema, noh ütleme 10 protsenti, ülejäänud 90 protsenti on selline tugev. Talub vajalik töö. No sina oled ka oma kodutöö ära teinud, nii nagu mina, ma tassisin kõik sinu raamatut siia kaasa ja sul on natukene väiksem koorem, mõni paberileht, mis seal selle kirja pannud olete. No vot, Jansa küsib mu käest, siin oli just see jutuks meri ja muusikasuhet, eks ole. Just ma ju mäletan seda legendi ka, et sa ikkagi pikkadel meretundidel on sul akordion kaasas laevas ja sa ikkagi mängid seda. Sensor, tee sillal ja see on sul täiesti haige. Mul oli see kaasas, aga pärast seda, kui nad ühel karmil lennuretkel, kui ma oma laeva püüdsin tabada mu akordioni kaheksaks erijupiks, ära lammutasid ja mul läks pärast poolteist kuud aega laevas paigata, mina ei ole julgenud enam akordioni kaasa võtta ja, ja kurb on. Sest tegelikult see, see muusikariist laevas on tõesti hingepalsam seen, hingepalsam sina kui muusikamees sa tead omast käest, et kui sa saad ühe kena laulu omaette maha mängida, sa ei pea teisele mängima, sa mängid seda omale oma hingele nagu aitab seda sinul seda igatsust ja värki, see aitab nagu tuua. Ja teine asi, mis ma olen tähele pannud, et veel on kergem mõnda laulu teha kui kui, võib-olla kodus sel lihtsal põhjusel, et meri on niuke, emotsionaalne, reaalne, et on omaette nagu võimendust, et ta võimendab neid tundeid ja asju üle ja selle muusikani emotsionaalsus praktiliselt, eks ole. Ja vot sellesama põhjal siis on väga nagu lihtsam neid asju rea peal panna. Ma tahtsin öelda, nooti panna, aga noodist ma ei tea midagi, sellepärast on mul raske loe, mis sa sinna kokku kirjutatud. Merje muusing. Tegelikult asi oli selles, et mu käest küsiti ja on alati küsitud isa suhet noodipaberisse ja sellesse minu oma suhet noodipaberisse ja meil on, kuna meil on see isaga üsna üsna ühesugune, sest me mõlemad teame, ma loen sulle siit ette, siis sa kuuled, mis vana selle asja kohta arvas. Ja pärast ma julgen seda nägu täna ette lugeda, sest see on meil isaga väga sarnane pealkirjana, seal selline meri ja muusika. Oleme vanaga märjad nagu noodalised tiri mähkida varastaudiste tormi kirudes paadipilliroogade vahelt kuivale pinnasele. Öösel paisutus ootamatult läänekaarest tuule üles, kangutas meie lodja kaldast ning saates allatuult loksutades Abruka kaldasse. Pagana hea, näed, kallazeero leiab vana paadunud optimistina viletsa su juures ka häid külgi, muidu oleks lati Pärnust tarest. Küsime enne. Üksik vares lendab maadligi tiibu laperdades läbi Kadariku märkab meid, raksatab, üllatanud peitub Rannamäe. Nii tihedasse latva. Ajab selja sirgeks, pühib, käis higis lauba, saadab sulelised pilguga lausuma õigemisi. Eks igal linnul oma laul. Ja sul on ka oma, jätame sõbralikult märkimata. Istun meloodiaservale. Tuul vilistab Vahase Kadarikus suure mere poole, kuivõrd murravad mühinal lained ning õhus on tunda juba läheneva sügise märke. Tegeleme iga mees oma mõtetega. Arvan, et vana minu märkuse kõrvust mööda lasknud, siis aga kuulen teda naeru, pigistavad minu üllatunud pilku märgates sihib vananenud pahvlikku näpuga. Mida siis helilooja härra praegu komponeerib? Vana oskab hästi matkida. Tunnen eksimatult ära tuntud televisiooni reporteri, kes nädal enne olite te Eesti televisiooni tarvis küsitlenud. Kuidas siis oleks, kuidas oleksite pidanud küsima jätamina õli tulle valemata, sest jaan juba niigi, mida esivanemail vastuseks on öelda. No kurat, vana läheb seal peale, jääb nagu kadakas. Mina olen sama palju heliloigus ja variassel männi otsas, paabulind on vana käsi tipneb kujundlikku liigutuse. Halliva dimees, ehmuk raksatas, ei lenda kauplaperdades põõsaste vahel. Kuid su laule lauldakse ja mitte vähe, jätan mina jonni, noh, lauldakse, mis mina parata saan, laiutab vana käsituul, laulab loodus, laulab Meriga, laulab ule. Istume, jaguneme. Vaata, kuidas Nabra kuivas musitseerib, see oleks nagu orelit kirikus, vana ambi viltu, keerandi kuulatav nagu kalakajakas kivi otsas. Ja tuule vihinal. Ta rikkus, see on nagu viiulit. Kuulatum jälle ja loodusmusitseerib meie ümber. Mul on nüüd seda väikest laine lobinat, millegi meri, lodja pardasse koputab. See oleks nagu Timpanid. Vana silmad on, kes siis pean viltu ning koguda, oletus on kuulmisvalmidus. Siis hakkab ta uuesti naerbuksumi lauswo sattudes komponeeri komponent eri, mida mina siin komponeerin, loodus on juba kõik ära komponeerning, noote pidi tarkade meeste jutu järgi ainult seitse tükki olema. Esivanem vaatab veidi nagu otseselt minu poole saades, soostub ja noogutas, jätkab, ma tean küll, et noodid, pihised, kribulad, sabad taga ning neid tuleb kuidagi siin viie joone vahel nad ära mahutada. Aga seda mu pea, kurat küll, ei võta. Kuda sellest segada, ühe laulu isegi võiks, kui mäkerdada. Kehitan õlgu, teen tähtsat nägu, aga ega ma oma teadmisedki paremad ole. Siis muigab paps irooniliselt, lausa mind kutsuti aastaid tagasi Abrokile lugejatega kohtuma, vana tipp teatraalse pausi ja veendunud, et kuule ja huvi on kindlustatud, jätkab senini, kuni jutt raamatutest käis, oli käikena. No ja siis ei läbimina järgi vaadata, siis siis korruta bana mõtlikult, siis tuli lavale Abruka segakoor ja autorid paluti koori juhatama vanade iroonilise kummarduse. Naerant Jaan oma isa oskusi, samas et nad Jalta risti ette ei löö. Korjust küsis veel mu käest, et kas teeme, aga Belawi sadab autor klaveril. Nüüd juba Pugistame koosnenud? Ei mina teadnud, mis asi Capello klaveriga oli ka jama, ma olen harjunud seda akordioni mängima ning seal kepsi klaviatuur rest rinna pääl. Kui ma mõtlen selle peale, et mul tõstetakse klaveri rinna pääl nagu lõõts käib, siis tundus mulle, et see laul võiks pigem ikka capella olla, oleks pisut kergem või sädati, naeran juba palju häälegning, paar paar õhus keerlevad kajakad löövad kilede häälselt kaasa. No ja siis pärin luksumise vahel, siis siis korrutan. Sul polegi, siis ütlesin kiirelt, et teeme ikka sellega Bellamis, Mutkut, capella. Vana kehitab õlgu, lisab. Olin kuulnud, et bella pidigi üks täht olema. Õigus. Ja läksidki püüne peale, küsin naerdes. Kus ma pääsesin saale, inimesi puupüsti täiskäiku ootavad kalliste ellu, et dirigeerimine ei saa ju inimeste lootusi petta. Vana Saribama musta juuksepahmakaga silmades on peierbilt. Pulk pisteti Beusi, jätke Panarkeik, lauljad vahtisid mu otse suud lahti, linnupojad ja kui ma siis vehkima RKASi, oh sa jumal, läks laulga mürinal käima. Ma kohkus esialgu. Kui ütlen pilti ja naer tahab tingimata, jõudsite üheaegselt laulu lõpetasin tortsatuste vahele jõudsime, jõudsime, ütleb papp veendunud, ma oleksin veelgi vihtunud saiust. Aga siis saigi, saigi asi otsa ning dirigent tuli mind kättpidi tänama. Päris sosinal, et kuule, Albert, kelle juures dirigeerimist õppisid, kas kapibeeerr saksa klassis ütles, et tal ta moka otsast, et mälet talvekutse, järgmine saksa juures harjutud küll? Mul on jälle põhjust turtsuma, vana vaatab mind imestunult, küsib või oleksin pidanud, ütleme, et kapi juures. Saame paadiga ühele puhul ei ole meile Vahase mäed iiliti juurde astume kadakate vahel, tuul vuhiseb nõlvaku kaldakividel mürisevad laine müriseb laine ning üleeile veel sinise Pille veel sinise taeva tuhisevad hatused vihmapilved. Seisata mälul põõsaste vahel vaatame mäslevale avarusele ning vana lausub. Muusika on loodus ja kõik see, millest me iga päev elame, oleme, ei ole üldse tähtis, kes ja kuidas seda teeb. Ja siit Temastan rõõmunuid, tegijal kui kuulajal. Ja meri jätab ta vahused lained vaadates, meri on pidevas muutuses, on üks piiramatu inspiratsiooniallikas, millest võib lõpmatuseni uusi viise ammutada. Ja sa kuule, sa kuule, tähel, vahel imeliselt ta laulab. Braavo, aitäh. Tänavune aasta on eriline veel selle poolest, et su vana nagu sa siin temast räägid, oleks saanud 80 aastaseks. Novembris siis Lembit, sinu isa Albert, uus tuldi 80. sünniaastapäev. Ma tean, et Saaremaa merekultuuri selts tähistab seda. Praegu on ettevalmistamisel üks näitemäng. Ja mida kõike veel, sa võib-olla täpsustad. Oled siin hea nõuga abiks olnud neile inimestele, kes sinu isa loomingut tähtsaks peavad. Vaat sellest lugu peavad. Ja üht-teist siin Saaremaal, aga ma usun, et ka mujal korraldavad. Mis teoksil, mis tulemas? Meil juba juulikuu sees oli, esimene üritus oli nagu, ütleme, pühendatud ka ei saa, sellele juubelile oli see merelaulude päev Lümandas ja see oli huvitaval kombel, see oli esimest aastat tänavuaastase merelaulude päev, aga selleks sellise raginaga ei huvita huvitava kogusid suure kogus inimestega käima, et see oli väga meeldiv üllatus seal. Mu Lümanda söögimaja õuel ligemale 350 inimest korraga koos nelja valla koorid ja see oli väga-väga-väga selline kihvt üritus teistest üritustest sa juba loendasid ära siin üht-teist merekultuuri selts, kus me isaga oleme ka asutajaliikmed on plaaninud ka arvatavasti üritusi ja ma arvan, et seal ei ole mitte ühte üks, vaid seal on mitu, kuid see asi on praegu veel plaanimisel raske veel midagi täpsemalt selle kohta öelda. Ja samuti sa rääkisid ka teatrist samuti Tõnis Kipper-l on käsil praegu poolele dramatiseerinud ja siin natukene ma sain ka seda lugeda ja pean ütlema, et see peaks olema päris päris hästi tal välja tulnud. Aga eks seda saab kiita siis, kui on asi juba püüne pealt ette kantud. Nii et see on lühidalt kõik, mis ma praegu oskan öelda, muud muust mul momendil andmed ei ole. Aga räägi, Lembit, kuidas sa ise ammutad oma inspiratsiooni, kuidas sul see tuleb ette panna kirja? Just need, mida sa oled siin kirja pannud, alustades kasvõi kiikhobusest. Ta tassis viimase raamatuga, mis räägidki raatlusest. Kas tulevad mõtted, ideed? Paraku on, ega sa midagi otsustavat tavaliselt ju välja praktiliselt täitsa nullist ei mõtle, midagi, on sul omanikuga olemas mingi põhi, kust peale sa midagi looma hakkad ja ma lähen pannud, et see ei teki mitte selsamal momendil näiteks igal asjal peab olema nagu väike omane oma niuke, väike seisakumoment, et sa vaatad sellel asjal pisut nagu tagasi ja siis hakkab tekkima selle ütleme see stoori sinna ümber, et mis võiks olla nagu sellesama, ütleme siin piraatide loobusi. Selle mõte hakkas laenama kuskil poolteist, kaks aastat pärast seda, kui ma selles rajoonis sõitnud, noh, võtame Antwerpeni kiikhobuse, mis on puhtalt, no ütleme, luureromaan ja täielik niuke, ütleme selle selle peale hakkasid, ütleme, need Angola ja ütleme, see aafrika tahad ja needa elama hinges kuskil juba ja 10 aastat hiljem, eks ole, mis olid ka ütleme, tegevuskohtadeks, kus ütleme, romaani tegevus toimub ja nõnda edasi. Nii et minu minu jaoks on väikene niuke distants sellele asjale vajalik, et ma saan asjale nagu tagant peale mõelda, siis hakkab tekkima minu jaoks ka ütleme, stoori selle asja ümber. Muud ma ei oska sulle midagi öelda selle asja kohta. Ma tahtsin küsida, et sa ennist rääkisid, et sa lood puhkusel olles ja maal ehk siis maa peal, kui palju on sinul kaugsõidukaptenil siis seda nii-öelda mereaega ja maaaega. Kuidas see graafik on? Ma arvan, et see pooleks sümbolex ja me siin ükskord mul prouaga lugesime kokku, et noh, meil saab keskeltläbi kuskil 35 aastat, abielu saab mul nüüd ja siis nagu tuli jutuks, et palju, palju siis sellest abielust siis koos siis paraku koos selle võib-olla siis tuleb vist ühe kolmandiku osas sellest. Nii et ma olen üsna noor abielumees 12 aasta peale võib-olla kuskil. Praegu on sul siis hetkel puhkus ja, ja lood ka midagi. Noh kui aus olla, siis eks mõte liigub kogu aeg ja aga kas nüüd just paberil kõik kraabid kohe aga üht-teist ikka tasapisi ikka ja ma olen maadelnud kaua sellega, ma olen seda mammu rääkinud, üsna pahane selle peale, et ühel asjal järgi kirjutada viimane patutegu, kuna ma lubanud olen, siis peab lihtsalt ma olen seal, lubades välja anda. Sest selle kiik kogu selle, noh, on järjekirjutamine ja ma annan ta siin kuskil 500 lehekülje peale kokkuklopsitud. Aga ma olen teda kakskolm kord laial peaksingi, ma tahan teda jälle laiali ja ma ei ole ta rahul ja see on viimane asi, kui mingil asjal järgi kirjutatud. No ma tean, Lembitut ka siin puhkusel olles. Kuues sa ei pääse merest, sa lausa iga päev käid mere ääres Roomassaare sadamas või siin sadamas. Kuidas siin, õliga sind praegu tõmbad? No asi on selles, et küllap ma olen siis minu käest küsiti, tead, küsiti siis, kui isa ära läks, küsiti, et mis usku isa oli. Ja ma pean ütlema, et isa oli mereusku. Ja ma arvan, et paljud inimesed, kes Saaremaal elavad, võivad täpselt sedasama öelda, nad võib-olla ei teadvusta seda. Me oleme mereusku, meil peab olema ootamatult see silmside, selle sinisega siin kogu aeg ja samamoodi on mull, et ega ma, ega ma ei teadvustama seda, et ma täna lähen sinna Roomassaare sadamasse, vaid ma lähen sinna mere äärde või ma lihtsalt Rataselgi. Ma märkan, et ma olen Roomassaare sadamas. Et kuidas ma ikka olen sadamasse varre, ma vaatan, ajan seal niine Kaarlegi juttu, korra paar sõna ja siis ajan seal roomastada sadam, katnalik, paar sõna juttu, räägime tokkeriga, paar sõna ja siis ma lähen sinna ja siis ma tulen siia. Näed, siin on siin sadamakapten Oskar Jõgi, kes omal ajal oli Angolas. Ta töötas taludena omal ajal ja ja noh, paratamatult see on selline asi, et me võib-olla ise ei teadvusta omal seda. Aga meil on see side peab olema. Ja see on niuke. Mina leian, et see on hea, sest meri, meri on hea meri on juba hea sellega, et ta on pidev vaheldus. Ta ei ole ükski päev ei ole sama nägu, ta oli eile sõnade homme, ei ole selline, nagu ta on täna. Kogu aeg on vaheldus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et mis mee Mehilane merele tõmbub, sest need palgad ei ole sugugi sellised, mille pärast tasuks praegu ennast kolmeks kuuks kuskile raudruumi kinni panna. Aga ma enda jaoks olen teadvustanud, et see on siin meeletu emotsioonide ja visioonide vaheldus, mida meri sulle pakub. Ja siis see, kui sa oled seal raskest tormist välja tulnud, see, et ma olen nad ületanud ja näed, poisid, kurat näete, me tõime selle laeva ära ja me tulime siia sadamasse ja tead ja ja näe volide, mis ta oli, aga näed ikka ära tulin ja, ja vot see on see, mis inimesele annab selle positiivse emotsiooni, et näe, kui kanged mehed Mikkolime, näed, ära tulime, eks ole. Ja vot see, ma arvan, et see on see, mis hoiab meid selle asja küljes. Bruno Pao juba ütles, et neid kangeid mehi Saaremaa mehe ikkagi tuleb juurde ja Orissaare gümnaasium on see paik, kus neid koolitatakse. Sina tead ju täpselt, et Saaremaa mees ja see Jaan sõidab sellel laeval ja Peeter on seal teise laeva peal ametis. Kui palju neid eesti laevu siis on, ikka kiputakse mujale? No eks ta viga ongi selles, et meie, praegune, ütleme, see meie eesti peredes poliitika on natukene natukene kuskil külje peale kiiva kus ta võib-olla tõesti ei peaks olema ja Bruno teab sellest asjast paremini. Ta teil juba rääkis, et mail. Ma leian tõesti, et Riigikogus võib-olla peaks olema inimesi, kes oskaksid meretranspordi, ma nimetan meretranspordi või ütleme siis meremeeste meremeeste probleeme siia neid ka natuke käsitleda sel lihtsal põhjusel, et meil on, meil ei ole seal inimesi. Aga kui me ikkagi arvame, et me võiksime ikkagi mereriigina püsida, säilida no siis peaks olema kedagi, kes oskaks nendes küsimustes sõnavõtt või kellegi käest, kelle käest suhu küsidagi nujah, kas nõu küsida ka, noh ma arvan jah, et keegi peaks ikka, kes selle asjaga kursis on, peaks ju nagu natukene. Lember on akadeemias ja nemad oleksid haiged inimesed, neid asju ju tõesti ka seal asju ajama, sest kui sa tegevmeremehena ei saa sellises kohas olla. Aga inimesena, kes on ise merd sõitnud, kes on nende asjadega kursis ja kes kes ka praegusel ajal maal tegutseks, see oleks ju väga hea vajalik ja kui me praegu pilgud jällegi mere poole pöörama, siis paistab sealt üks pisike saar, mida mõni Ruhnuks arvab, tegelikult on see Vahase Abruka kõrval ja sul on seal oma pelgupaik või kuidas ise nimetad? Jah, 39 aastat tagasi 14 aastasena ma aitasin isal ehitada sinna suvilat. Ja selle maja vundamendikraavid on minu kaevatud, sest isal oli sel ajal selg haige, isa magas põrandal ukse peal, Tal oli nii haige selg, isa ei saanud labidat kätte võtta. Ja selle maja vundamendikraavid on minu kaevatud 14 aastasena. See Ta tuli isalt mulle üle ja nüüd ta selle saare peal on ja sinna ma siis aeg-ajalt ka põikan, kui vähegi võimalust on. Millal see võimalus? No mida nüüd Lembit öelda kokkuvõtteks merepäevadel sa käisid jaamaid, räägime natukene merepäevadest, sest lauldi sinu isa laule ja võib-olla esineja oli tavatu, sest mõttes, et neid laule laulis ooperilaulja Aare Saal, ilmselt merepäevadel, sa osalesid päris mitmel sündmusel. Et peavad olema Kuressaares ikka peavad, kui me, kui me ikkagi loeme ennast, et me oleme siin meretagune asi nagu kallis, kallis kaim ja naaber Jüri Tuulik ütleb siis siis ja meri igast kandist ümber on, siis oleks imelik, kui meil neid merepäev ei oleks. Ma leian, et need on väga vajalikud ja kas või selles suhtes, et propageerida natukenegi seda meredest olemist ja meredest võimalustest, meri on ju, mis on ja mis on, meri, ütle mulle tänaval definitsioon, Jentsem issand, see on müstika. No päris hästi, ütlesid müstika, aga esiteks meri, isa tast aru jah. Aga mina arvan jälle nii, et merel on, vaata, kui palju on funktsioon ja hakkame pihta puhkamisest ja lõpetame töö, eks ole. Ja siin sellel teemal võiks ju rääkida maailmatu palju ja pikalt, aga ma vaatan, et arvata ei ole närviliselt kella, sest ma olen väga pikalt vestlemine. Ei, ma ei vaata närviliselt kella. Vegan uudised tulevad ühes, kes siin juhtis tähelepanu, et kella tuleb ka mõnikord vaadata, mitte sellepärast närviline olla, aga on ühes laulus ka kenasti öeldud, meri on, meri jääb meri olema, tead täpselt nii. Nii et selle mõttega me võiksimegi praegu siin õpetada. Ma tänan. Ja nüüd siis tulevad uudised pärast jätkanaar lainega siitsamast Georg Otsa spaas Kuressaarest. Ja. Jaan õunapuu. Ehk? On mu Jaaguli saada. Oi, kuhu ta talvel Ja kui ta Ei tule. Päiks. Nii ei ole. Õuna Jaage angaar ja. Keemia. Selle saare peal ma just olin öösel ja, ja sellesama mehe juures ööbisin, kes praegu laulis sellise Laasud alust. Ivo Linna. Ivo Linna on praegu rohkem Muhumaa mees kui Saaremaa mees ja tallinlane. Nii ta ütles ise ka, et ta käib väga, väga harva siin Kuressaares, siis kui väga vaja on tulla, et tema seal Laasusega tiptop olla ja aga täna on vaja tulla ja tänada siia ka tuleb vähemises tunnis. Aga järgmises tunnistel siis meil on juttu, tuleb ühest toredast filmist, mida praegu vändata takse Saaremaal seda ei ole, küllaltki tihti ei juhtu, et Saaremaal mõnda mängufilmi tehakse, aga sellest me jõuame siis ka järgmises tunnis rääkida ja, ja järgmises tunnis räägime väga tähtsate meestega. Eesti vabariigi valitsuse liige on juba praegu kohale jõudnud ja see on ka Saaremaa mees Jaan õunapuu, kes ootab oma esinemisjärge. Sellepärast päevauudiseid ja teised mehed on siin ka rivis ja naised, kellega me juttu teeme, nii et pärast üheseid uudiseid jällegi siin päeva südamesaates jätkame Spaa, Georg Ots, Kuressaarest ja kellel on siis aega, võite siis tulla läbi ja vaadata siis kuidas raadiot tehakse. Me oleme täiesti nähtaval mere ääres ja et kõik, kes on mööda läinud, on aru saanud, et siin toimub täna midagi erilist, meil on siin omad aparatuuri ja mikrofonid väljas, tulge aga hea meelega ligi ja vaadake nüüd, aga kolme sekundi pärast, Eesti raadio uudised.