Me lähme edasi siit, et meenutada 20 aastat tagasi toimunud sündmusi, kui Tšernobõli tuumajaamas toimus plahvatus. Ja noh, nagu me teame, sellest ilmselt ei pea pikalt rääkima, mis selle tagajärjed on ja mis praegu seal valitseb küll aga me lahkame täna sellist tahku, et sinna viidi seda tuumajaama korrastama, seda ümbrust vastama, puhastama üsna palju eesti mehi ja kuivõrd nad viited üsna pikka aega viibima, et moraali üleval hoida, siis viidi neile sinna Harryga, Eesti artiste ja ühe sellise Eesti artistiga me täna just praegu siin ka räägime. Tere päevast, Marju Länik. Tere päevast. No millised on teie meenutused-mälestused sellest Tšernobõli tuumakatastroofist, muidu hakkame kõigepealt sellest pihta, et kuidas te üldse teada saite, et selline asi on, on toimunud, sest nagu me teame, seda hoiti ju nõukogude rahva eest saladuses. Ma ei oska tagantjärgi päris täpselt öelda, kuidas me sellest teada sai. Tõesti, see moment on mul ununenud. Ju sa ikka ja ajakirjandusest kuidagi läbi imbus, mõnede päevade jooksul, aga mitte kohe. See on meeles, et kohe sellest ei räägitud vaid vaid mõnede päevade möödudes hakkas kusagilt tasapisi selle kohta informatsiooni tulema. Aga kuidas läks siis ikkagi niimoodi, et ühel päeval teie ise seal Tšernobõlis ära käisite? No see läks niimoodi, et oli möödas umbes kolm kuud Tšernobõli katastroofist, kui kui kutsus mind enda juurde. Eesti riikliku filharmoonia direktor, töötas filharmoonias ja ütles, et Tšernobõli oodatakse naisartist ja soovitavalt eid. Aga mina töötasin tol ajal ansambliga Mahavok. Ja ansambli Mahavok olid meil jälle sellised noormehed, kes ei olnud jõudnud ka sõjaväeteenistuses käia, kui, nagu nii öeldigi, et marjudeid Me sundida ei saa, aga siis näiteks noormeestega oli niimoodi, et neile põhimõtteliselt anti valida, kas kas minna mängida ja esineda viis-kuus päeva Tšernobõlis või neid saadetakse lihtsalt sinna mitmeteks kuudeks maad kaevama või lausa mitmeks aastaks jääke. Marju, kas tookord teil nendesamade mahavoki poistega oli ka arutelu või vaidlusi või, või mõttevahetusi sellega seoses oli, oli see küsimärk üldse üleval või, või kui justkui valikut polnud, siis mis seal ikka asjad kokku ja lähme. No see oli jah, niisugune olukord, kus tegelikult ju seda, seda seda suunas sõjavägi, sõjakomissariaat ja noh, tagantjärgi võib öelda, et et Mul õnnestus selle käiguga vabastada võib-olla mõni meie andekas pillimees edaspidisest sõjaväeteenistust, sest ma tean, et see polkovnik, kes meiega kaasas oli, tagasi jõudes ütles meie meie pillimeestele, kui teil peaks olema mingeid küsimusi nüüd sõjaväkke kutsumisega, siis pöörduge minu poole ja teada on, et aga oma sõna pidas ja, ja kui nad kutsed tulid ja tema juurde mindi, seda tõmbas need katki ja küsis, kuidas teil muidu läheb. Ja nii need asjad jäid, et vähemalt nii palju kasu, sest. Kas neid valmistati kuidagi ette ka selleks reisiks Andidele juhendud juhendust infot, kuidas käituda, kuidas ennast kaitsta või hoiti seda saladuses ja alles kohapeal teile üht-teist sellist ma ei tea. Turvariietust anti või midagi. Aga isegi mitte midagi niisugust ei õpetatud mingisugust kaitsmist peale selle, et meile anti igaühele oma tosi, meeter, millega seda kiirgust mõõta. Samuti anti igaühele oma gaasimask, see kõik. Ja värske vee võtsime Eestis kaasa, bussijuhid taipasid bussi aknaklaasid kinni nii palju, kui nad suutsid. Ja nii me läksime bussiga läksime sõjakomissariaadi ees tihti aga aastal 2000 hunnikut seal Narva maanteel, seal sammastega pruun maja, teate. Kus oli sõjakomissariaadi maja, nonii ja polkovnik ütles bussis, et nüüd on niisugune lugu, et nüüd on sõjaolukord ja see kehtib kõikidele, välja arvatud Marju. Aga eks minulgi kuskile sellest sellest kohuse täitmisest ju sisuliselt pääsu ei olnud. No no ma arvan, et gaasimaskid peas pilli mängida on keeruline, laulmine suisa võimatu, et, et seal kohapeal olles, kui palju tervise peale mõelda sai või tuli. Nõeks hirm oli kogu aeg ja meil need kontserdid, mis toimusid, iga kontsert oli eri Eesti, Läti, Leedu või ka vene. Kindlasti oli ka vene kodanike seal nendes erinevates siis laagrites välikontserdid vabas õhus, kus kontserti kuulas sadu tuhandeid mehi mitte naisi. Ja ma arvan, et kuuldes on ju väga ohtlik endale sisse kiskuda seda saastunud tolmu seal tundide kaupa, nii et eks ta väga ohtlik oli. Jaa jaa, kuidagi meil kaitsta ei olnud võimalik sealsamas, selles keskkonnas me kõik need päevad olime ja viibisime ja ööbisime. Põhimõtteliselt see buss oli meie kodu, millega meid järgmisel hommikul hakati viima kuhugi metsade vahel või mööda teid või põlde järgmisse laagrisse. Ja võiks, see ümbrus oli selline kohutavalt tolmune, rohi oli kuivanud. Kasvasid veel võib-olla pojengid veel aedades ja ja kõik oli selline väga, väga keeruline ja ja eraldi küsimus oli minul kui ainsal naisterahval seal ju see niisugune ööbimise küsimus, et eks neile meestele, kes seal olid Selle pingelanguse maandamiseks anti ju ka viina ja ja, ja alati ja mind kuhugi ööseks ära peita, et keegi peale meie omade ei tohtinud nagu teada, kus kohas ma ööbin, sellepärast et mine tea, mis sellises afektiseisundis meestel pähe võis tulla ja nad võisid. No ühesõnaga kallale tikkuda. No mõtlesin, no rünnata kui naist mõistet. Just mõistame, mõistame, milline see meeleolu üleüldse nendel kontsertidel oli, sest tundub, nagu siit vaadates eemal oli natukene veider olukord, et mõned kuud tagasi on toimunud väga suur katastroof ja ja siis korraldatakse kontserte, noh, ma saan aru küll, et nendele meestele meelelahutuseks viinakruusid käisid ringi ja pidu nagu pidu ikka või. Noh, eks nende kontsertidega ja selle naislaulja toomisega et saaks ka eest, saaks ta ühte naist näha kas või lava peal. Me oleme hästi populaarne Kaarsed tol ajal ka siis sellega püüti nende meeleolu üleval hoida ja ja pärast kontsert sai nende meestega, kes seal olid palju, kui siin räägitud ja nii-ütelda, lõkke ääres istutud ja ja neid lahutatud ja neid oli seal mitmesuguseid, kes oli optimistlikum, kes oli nukrameelsem? Kes, kes, kuidas, eks me püüdsime, kuidas suutsime, aga ega meil endalgi kerge ei olnud ja meid ju lõpuks üks purjus kindral, kes meid seal kohapeal siis. Saad nagu aitas ringi sõidutada ja liikuda oli meile nagu mõnes mõttes giidiks ju. Lõpuks ootamatult otsustas Veiko sinna reaktori juurde viia, nii et õed ekskursioone korraldada ikka tõelise jah, nii et ühe nendest päevadest tõsta korraga keerame paremale ja, ja täies hiilguses oligi meie ees õnnetus, ise ta ütles, et ta väitlejad Jahambakas korje iroodinat, et ma näitan teile meie koduma muret. Ehk siis bussiuksed lahti teha ja ja, ja see meiega kaasas oli, see hakkas kähvlema selle kindraliga seal ja nõudis kiiremas korras siis selle tegevuse lõpetamist ja bussiuste sulgemist ja ja viivitamatult, et sealt ära sõitmist. Sest see, see noh, väga ootamatu, me ei olnud selleks valmis. Ja ja noh, nii oligi seal igasuguseid olukordi nagu, nagu ise arvata võite ühel õhtul, kui kui mu kui mu bändi pillimehed ja üks meie transamees, kes meil pill aitas transportida mind siis sinna autobussivarjule saadikus, siis tollel ööl ööbisin seal bussi tagaotsas, kus bussijuhid mulle nagu aseme tegid kukkuseks meie Trasemestest mingisugusesse mõõtmatus solgiauku pimeduses sai täiesti valgustamata märkimata ja sõidab pealt hall ja jumal teab mida täis ütles, absoluutselt seda ei märganud, ta kukkus sinna sisse. Ja muidugi tuli meelde, sealt välja kiskuda, ei tea, mitu meetrit sa seal sügav oli ja siis olid tema ainsad riided, läbimärjad siis päts vedela selgamis vedela selga anda oli ja viinaga tema neid hirmsaid vappa külmavärinaid, mis seal tekkisid siis nagu leevendada ja ja hästi hirmus oli. Ja üleüldse noh, pillimänguks anti meile Tallinnast kaasa, võeti laost välja mingisugune sihuke sihuke odavapoolse, mingisugune võimenduse komplektse võis olla Tesla või midagi siukest. Et selle siis poisid alles arutasid lahti sinna jõudes ja vaatasid, kuidas sellega üldse toimetada. Ja väidetavalt see oleks Tallinnas nagu hävitamisele, sest eks noh, kõikvõimalikud kõlarid ja, ja mis iganes olid seda tolmu täis. Need mälestused selles mõttes mõni naljakild sekka, aga enamasti ikka üsna mornid ja sellised halvad. Ei noh, nalja Vilde oli, muidugi on, ma arvan noh, oli muidugi, ega siis seal oli võib-olla see see nali ja huumor, mis seal aitas ja, ja eks seda ikka tehti ja kus siis olevat loomulikult. Kas kuidagi hiljem andis tervisele tunda ka, et olite käinud seal üsna Sis reaktorile tänu sellele purjus kindralile, kas üsna lähedal ja viibinud need mõned päevad seal rotatsiooni ohu sees? Jah, näib, et meie olime need ainsad, kes siis selles 24 kilomeetritsoonis seal selles kõige ohtlikumas tsoonis esinemas käisid. Ja, ja, ja nagu ma olen nad selle 20 aastaga aru saanud, olen ma ainukene naine siis eestist. Ilmselt, et kes on Tšernobõli külastanud Tšernobõli selles ohtlikus tsoonis viibinud ja ilmselt üldse üks väheseid naisi, kellel kellel see kogemus on? Tõstetud, ma ütlen teile, see oleks võinud ju ka õnnetult, mis kellelegi lõppeda. Aga kuuldavasti on kõik meist tervise juures ja kaasa arvatud mina. Tänu taevale, aitäh teile, Marju Länik nende meenutuste eest.