Viikingiaja kohta on viimase 15 aasta jooksul valgele tulnud uued leiud, mis on muutnud oluliselt nägemust Eesti viikingiajast. Nii kinnitab Tallinna Ülikooli arheoloog Mauri Kiudsoo. Oluline on teada, et viikingite ida tee araabia maailma läks piki Eesti põhjarannikut viikingiaja lõppu. Piir on tulnud meile ajas lähemale. Kõneldakse aastast 1100, kui olulisest raja. Joonestan. 1000 kuuekümnendad on Eestis viikingiaja kõige aareterikkam ajajärk. Hõbeda saju aeg. Teises saates viikingiajast räägib Mauri Kiudsooraua ja hõbedakaubandusest rauatootmisest Eestist. Sellest, missuguse iseloomuga olid viikingite retked, Araabia maailma viikingiaegsetest sadamakohtadest Eesti aladel ja veel muustki uudisest. Saatejuht on Piret Kriivan. Selle ida teie juurde tagasi tulla, nüüd siis tähtis uus teadmine on see, et Tartu oli tähtis sadamakoht ja teine oluline uus teadmine on, et see idatee läks mööda Eesti põhjarannikut ja Saaremaast siis natukene mööda. Jah, kui me vaatame nüüd üheksandat-kümnendat sajandit, siis kui nüüd Eesti inimesele öelda sõna viiking, siis kasvõi kuskil alateadvuses seostub see tõenäoliselt Saaremaalt kindlasti veel sarvedega ka mütsi ja mis on ka jah, see on ka, see on ka vale ta pronksiajast on vist kuskil põhjalas mingi sarvedega kiiver leitud, aga see teine perioodi jäi ja see pole ka päris võib-olla nagu kindlad. Et see on niisugune legend, aga tulles teedeede temaatika juurde tagasi, siis noh, see, et Saaremaa üheksandal 10. sajandil nagu peamisest teedest kõrvale ja ei, see ei tähenda seda võtet, Saaremaa poleks nagu olnud. Saaremaa puhul tuleb kindlasti mainida veel, et see Salme laevade aeg ja ka veel varasem ajajärk, et siis oli Saaremaa väga selgelt kaardil ja kaardil olid aga hilisviikingiajal see, miks ta üheksandal 10. sajandil nagu kõrvale jäi, mõnes mõttes on otseselt seotud tähtsamate kaubateede kulgemisega. Kõik see sai siis alguse Pirkastet, siis sealt oli ikkagi kõige lihtsam minna Loode-Venemaa suurte jõgede peale Soome lahe kaudu. Ja Daugava nüüd on küsitud, kas siis Daugavat ei olnud Daugava on tegelikult selline. Selline peede, mille tähtsust on ka meie enda Eesti arheoloogid korduvalt rõhutanud ja rõhutavad ka edaspidi. Probleem on ka selles, et Lätit, tee arheoloogid tegid koostöös sealsete geoloogidega kindlaks, et Daugava peal eksisteeris siis tänapäeva Läti territooriumi arvestades viiking ka 140 erinevad kärestiku kus siis igast ühest piditsid laevad mööda tõmbama, maale tõmbama. Et noh, kui nüüd võrrelda seda Peipsi-Pihkva järve mööda kulgenud veeteega, siis loomulikult eelistati Narva jõe alguse saanud trassi. Aga Saaremaa tuleb uuesti nii-öelda maailmakaardile 975. aasta järel. Et see on siis see aeg, kui Pirka kaob siin varasemalt väidetud Pirka hävitati, noh tegelikult seal mingit haritus tegevust pole nagu fikseeritud, pigem on seal see probleem, et Rootsi pealinn on ju kogu aeg tunuda Läänemerele lähemale. Et ranna kerge, mille tagajärjel siis nagu öeldakse, vanad harjumuspärased ligipääsu võimalused kaovad ära, laevad ei pääse enam läbi ja kõigepealt on Helgoisis on Pirka, Sigtuna ja lõpuks Stockholm, et siis ühel hetkel lihtsalt Pirka jäeti maha ja kaovad, et paiknesid siis niimoodi ümber. Kotland, mis siiamaani oli tegelikult elanud, sisse voolanud, pääses siis domineerima ja gotlandi kujunes siis nii-öelda Läänemere pärl ja Gotlandil tulnud kaupmehed, meresõitjad siis võtsid kursi alguses kurama rannikule sealt Ta mööda rannikulähedasi veeteid liigub tee läbi suure väina ja jõudu diaSoome lahele, kus siis ühineti selle teise veeteega, mis kindlasti eksisteeris edasi, sest et ega kui Pirka kadus, siis vähemasti Lõuna-Rootsist tuld ikkagi sellel perioodil, pigem nagu Edela-Soome kaudu Loode-Venemaa suunas. Aga selle veetee tee ümberpaiknemise tähtsust võib-olla on kõige paremini markeeritud selle läbi, et Ahvenamaa kaob siis kaardilt peale Pirka kadumist. Et Ahvenamaa oli väga tähtis keskus, Ahvenamaa on Üheksanda sajandi esimese poole aarded sisuliselt täis. Ja Edela-Soome songaa märgata tagasilöögid peale Pirka kadumist, kuid Edela-Soome tõuseb uuesti, nagu öeldakse, jalgadele ja ka Eestis tegelikult erinevalt kauplemiskeskuse teatakse maha uued tõusevad, nii et see veeteede ümberpaiknemine tegelikult mängis väga tähtsat rolli tollase ühiskonna jaoks tervikuna. Ja noh, meil on eriti näha sinna Tallinna ümbrust silmas pidades. Kui viikingiaja algupoolel üheksas 10. sajand oli ikkagi väga tähtis tänapäeva Keila ümbrus, mida siis tunneme natuke hilisemast ajast Taani hindamisraamatust Wommentaga nime all siis 10-l sajandi lõpul see piirkond ääremaastub ja kaob pildilt ja kuni enne on Keila ümbrus väga suuri aardeid täis, nii et isegi kunagi baltisaksa uurija Friedenthal isegi pakkus välja võimaluse, et Keila ümbruses on toonud viikingite koloonia siis ütleme, XI sajandist meedia seal mitte ühtegi leidub, samas on tolleaegseid aardeid täis Jägala ja Pirita jõe vaheline ala. Nii et oht esmapilgul nagu tunduks, nagu kommentaga oleks kuidagi seotud Pirka kadumisega, Temase saatus tegelikult ei ole. Moment taga puhul on täpselt sama probleem, mis on Rootsis ehk siis Mälari järve ümbruskonnas Pirkas. Et seal toimub ju teadupärast hästi aktiivne maa kerge kirre kagu edel Loode-Eestis on ju, on ju see maapind kogu aeg tõusnud ja selle tulemusena siis vanad harjumuspärased, sadamat muutusid kasutuskõlbmatuks ja piirkond sisuliselt ääremaastub, sest me oleme, ütleme viimase 10 aasta jooksul oleme leidnud sealt metsast viikingiaegseid asulaid, üksikud esemetega siis väga palju pole ju kaevatud. Need leiukohad on salastatud siiani. Et sellised asulad, mis juba 100 aastat hiljem või 200 aastat hiljem on tegelikult mahajäetud täielikult, sest Taani hindamisraamatus pole nendest kippu ega kõppu. Nii et see pilt on tegelikult äärmiselt huvipakkuv, mis meil seal Keila Vääna jõe alamjooksu piirkonnas valitseb? Sisuliselt seda piirkonda keegi uurinud kunagi ei ole. Noh, ma teen nüüd kolleeg Mati mandrile liiga selles suhtes, et tänu arheoloog Mati Mandel-ile on üldse sealsed müstilised avastatud. Aga arheoloogide jaoks ei ole mitte peamine mustis läbi kaevata, vaid mõistis leida ja kaitse alla võtta. Nii et Mati Mandel on teinud selle väga põhjaliku maastikuinspektsiooni ja lokaliseerinud väga palju asulakohti, aga ühtegi viikingiaegset objekti sealkandis tegelikult siiani kaevatud pole. Samas on meil selles piirkonnas teada ainus siiani registreeritud Põhja-Eesti viikingiaegne sadamakoht mida ma ise pean võib-olla mitte nagu pärissadamaks, aga pigem sisse vahetage, see jääb Klooga järve ja lahed Pera lahe vahelisele alale, ehk siis keset metsa on siis omaaegne veepiir seal olnud, noh, see on tegelikult tõenäoliselt tagavarasadamakoht päris Womment, aga noh, üks tähtsamaid sadamaid on Paldiski lahes. Kus siis geoloogid on välja arvutanud, et viikingiajal ulatusse merelaht seal kilomeeter maad sissepoole. Et seal kusagil soos metsas sadama siiani eksisteerib. Nüüd te võib-olla tahate küsida, et miks siis arheoloogid pole neid sadama, kohtlesin Loode-Eestis siiani nagu lokaliseerida tahtnud või suutnud, noh, põhjus on väga lihtne, selliseid sadama randumiskohti saabki ainult kindlaks teha Nende üksikute esemete järgi, mis on paatide laevade randa tõmbamisel vette kukkunud, kas siis sõlg on estunud, mõõgatupp on ära kukkunud mingid sõrmused, mis iganes. Ja neid sadamakohti oleme siin, noh, eriti selle Klooga oma seda sai lokaliseeritud tänu siis metalli detektoristide ja geoloogide nagu koostööle, ehk siis kõik need leiukohad said väga täpselt fikseeritud ja hiljem siis 1000 aasta tagusele mererannale pandud, et sealt tuli näiteks välja selline kaupmehe paun, mis sisaldas siis viikingaksid, kaalusid ehteid, asju, nii et nii et see oli siis nagu liivases pinnases. Ja noh, see on ka selgelt, kui selline asi kukub sul nagu seal randa jõudes kõrvale maha, siis sa võtad selle üles, aga kui see kukub põlvekõrgusesse, et siis sa nagu ei panegi seda vette kukkumist tähele. Et selliste sadamate leidmine, jah, see on suhteliselt raske ülesanne, noh palja silmaga, noh, tal on mingeid kai konstruktsioone ju ei olnud võtta laevad, paadid tõmmati randa seal, kus selleks piim, koht oli ja suuremad sadamad, mida saab juba võib-olla ka mingite konstruktsioonide järgi, nagu kindlaks, need jäävad meil ikkagi 13-sse sajandisse. Aga kas siis kommentaga oli Eesti viikingiaja kõige olulisem ja märkimisväärsem koht? Kindlasti mitte Wommentaga on pigem selline näide, kuidas üks bikinga esimesel poolel rikas piirkond kiiresti ääremaastub ja Iru oli juba tegelikult tollal kasutusel, et noh, kommentagana rikkus tugineb rauatootmisele. Komment Aganaga seostub ka see meie kõige suurem Põhja-Eesti rauasulatuskoht, mida on teaduslikult nagu uuritud. Et see oli aastal 2007, kui ma läksin siis muinsuskaitseameti palvel pooleks tunniks, siis sinna Tõdvale vajab siis sinna Viljandi maanteed mööda välja sõita 15 20 kilomeetrit ja öeldi, et ega siin pikalt ei lähe tund kaks sisuliseks pooleteistaastaks sinna. Et tuli välja, siis ütleme meie viikingiaja suurim rauasulatuskoht, et kuna silmad taheti ehitada maja, siis tuli see kõik, vähemasti maja alus tuli läbi uurida, kommunikatsioonitrassid ja nii edasi. Nii et hiljem oleme ka seal inspektsioone tellinud, ütleme see roosas koht on seal umbes kilomeetri pikkune. Ja noh, tollal siis aastal 2007 veel domineeris meie arheoloogiakirjanduses seisukoht, et viikingiajal Läänemere idakaldal rauda ei toodetud. Miks see niimoodi oli, miks siis selline selline arvamus nagu kujunes aegade jooksul, noh, kui me nüüd selle Tõdva läbi uurisime siis oli nagu pilt selge. Et tegelikult arheoloogid eesti arheoloogid lihtsalt ei osanud. Nad ei saanudki osata tuvastada viikingiaegseid rauasulatuskohti tavaliste maastiku inspektsioonide käigus, kuna viikingiaegsed ahjud on natukene erinevad, tähendab oluliselt erinevad, kui need on muinasaja lõpu omad. Et nendest ei jää, kes sinna põllupinda maha seda hakkab, mis on see, mis rauas ulatuse käigus tekib niisugune aheraine, millega ei ole midagi peale hakata, mis reeglina jäeti siis sinna vedelema, korjati osaliselt ära, viidi maismaa teede täiteks kolleeg Jüri Peets, kes on väga põhjalikult uurinud muinasaja lõpu keskaja alguse Saaremaa Virumaa rauasulatuskohti. Vot tema ju tuvastas sellised Ta ahjud kusse, Slak lasti välja ahjust ahjuslastislak välja ja, ja loomulikult jäi seda piisavas koguses sinna künnikihti vedelema, hiljem võeti maaharimise käigus hunti laiali ning meie arheoloogid olidki harjunud nagu rauasulatuskohti, nagu fikseerima suures laki koguse järgi. Tegelikult kui me vaatame viigingast rauasulatuskohta, siis leiumaterjal, mida me küntud põllul näeme, sai erinevatesse asulakohtade hammast. Noh, põhjus on selles, et viikingiaegne ahi, ahjul puudus väljalaskeava flaki väljalas kava place valgusahju alla, maapinda süvendatud auku. Ja selleks laki kogus, kas istub siiani seal sügaval maa sees või kui said hoolas sepp, siis sa võtsid ka sellest laki välja. Noh, lisaks loomulikult rauale, mille valmistamise pärast hästi palju vaeva nähti ja Slact auto tükkideks, et sealt saade Gretega pisemaid rauakogusid. Ning tegelikult, kui on tegemist viikingiaegse rauasulatuskohaga, siis me Slaki praktiliselt üldse ei leiagi. Ja nüüd on kolleegid Rootsis ja Norras teinud eksperimentaalseid katsetusi viikingiaegsete rauasulatusahjudega ja selgub, et tingituna nende ahjude eripärast tuleb seal flaki ka kümnetes kordades vähem tekib kui nendes muinasaja lõpu ahjudes, kus, kus laki muudkui alumise augu kaudu välja lasti. Et see pilt on tegelikult nüüd jah, oluliselt muutunud. Et noh, Tõdval oli hea näide, kuidas meie kaevanud tegelikult arheoloogiline kaevand riivas siis ühte suurt nii-öelda kiviaegset jõesängi see oli 15 meetri laiune, nagu me surfidega kindlaks tegime, kolme meetri sügavune. Ja see jõesäng oli jälgitav kogu selle rauasulatusterritooriumi nagu noh, lõikes ja see oli täis rauasulatusahjude ehitusmaterjali. Ehk siis ahjudest läbipõlenud materjali jäänuseid. Et rauasulatusaga on selline lugu, et kui sa protsessiga ühele poole jõuad, et seda rauda sealt kätte saada siis sa pead ahju maha lõhkuma. Šaht ahjud nagu maadešahtahjud ja kõik see prügi ju peab kuhugi eest ära vedama. Ja see prügi oli siis veetud sinnasamasse jõesängi täiteks. Et see pilt, mis seal nagu avanes, et see oli ikka tõeliselt muljetavaldav, ma isegi ei julge tegelikult praegu nimetada koguseid, kui palju seal on rauda toodetud. Aga sellesama Tõdva rauasulatuskoha uuringute käigus jõudsime ühele väga olulisele järeldusele siis koostöös Tallinna tehnikaülikooli, teadlaste ja Soome kolleegidega. Et ka meie esivanemad oskasid toota nii-öelda vana head rootsi rauda. Minu põlvkond enam sellist terminit nagu tõenäoliselt kuulnud ei ole, aga arvatavasti minu vanaisa vanavanaisa, kes iganes, noh, see oli niisugune ka meil väga levinud väljend, et hea rootsi raud, mitte hea Rootsi aeg, vaid hea rootsi laud ja searootsi, laud on siis selline raudtee mis sisaldab pisukese protsenti mangaani. Ja siiani domineeris siis seisukoht, et meil siinse soomaaki ja see, millest siis nagu rauda valmistati, meil leidub hästi-hästi palju soo maakidega, soo, maakonna taastuv ressurss ja meie Harju ja Viru Virumaa Soodoni seda täis, eks et seal puudub see vajalik mangaan, mis annab siis sepistamisel mõõdukadele vajaliku sitkus vastupidavuse. Kuid nüüd oh häda ja õudust, nüüd selgus, et ka Tõdval avastatud Slak samuti soomaak, mida me kasutasime analüüsimiseks sisaldab mangaani. Ja siis peale pikemat uurimist jõudsime siis järeldusele koostöös erinevate teadlastega et meie esivanemad on osanud ära kasutada rannikulähedastel aladel esinevaid raua, mangaani, konkratsiooni kihte mis siis tegelikult annavadki selle vajaliku mangaani protsendi. Aga me olime väga kurvad esialgu. Sellepärast et meil oli suur lootus ja kange tahtmine tõestada Äravdet, just meie esivanemad on vedanud sinna Gotlandile toorrauda. Dancotlandist kujunes viikingi ja keskajal kogu Läänemere regiooni tähtsaim seppade keskus. Aga Gotlandi häda on selles, et Gotlandil pole soomaaki, millest rauda toota. Et siis seppade keskus ostis seda sisse. Ja kes on Gotlandil käinud, võib-olla on külastanud kas aset pühavaimu kirikut, noh, mida siin mõned uurijad varasemal ajal seostasid piiskop Alberti ka. Et noh, see on dateeritud uute seisukohtade järgis aastasse 1200. Kuid see kirik on rajatud suurele sepaslaki väljale. Ja seal on seppade tänav ja seal on, ütleme mingi 200 aasta jooksul on relvadeks taotud, noh seal kohalikud teadlased on välja arvutanud, et umbes 10000 tonni rauda. Ja noh, me oleks saanud võib-olla sealt võtta Slaki teinud analüüsi, analüüsin seda meie omaga, aga nüüd on ju pilt on ju hoopis ühtlasem, EKA, meie oskasime toota seda nii-öelda mangaanirikast rauda. Ja, ja see võimalus nüüd seda nagu öeldakse mingite analüüside kaudu ära tõestada, et meie vedasime nagu nii-öelda samuti seda toorrauda just Gotlandile seda me nüüd teha ei saa, küll aga on vähemasti minu jaoks nagu arheoloogilise leiumaterjali järgi päris selge, et meie esivanemad selle rikkusest Kotlandiga suheldes kaubeldes said, et noh, kui nüüd vaadata neid viikingiaegsed hõbeaarded, mis on meil siin arvukalt tulnud päevavalgele, et neid on. Reeglina on seal tegemist nagu mündi materjaliga, aga need import tehtud, mis seal sees on, et, et need, need on seotud gotlandi saarega. Nii et see näitab tegelikult nagu tihedat suhtlust Gotlandi ja Eesti rannikualade vahel. Kusjuures kaks aastat tagasi tuli veel päevavalgele meie esimene toorraua tagavara ja mett oravaid tagavarasid, mis on siis ütleme niimoodi poolfabrikaadid, mis ootavad nagu väljaveojärjekorras siis nii-öelda ja mis on mingil põhjusel maapõue jäänud. Need on Ida-Virumaalt tulnud välja neljast-viiest, kohast ja ühe juures. Tõenäoliselt olid nad sama sepikojaga. Need kaks leidu oli siis Üheteist sajandi alguse aardeleid, hõbeaare milleni mündi kooslus kui ka hõbeehted osutasid üks-üheselt Gotlandi saarele. Kui mul on viimane aeg küsida nende viikingite retkede iseloomu kohta et need ei olnud, see oli ka üks legend, et viikingid röövisid ja algas ju ka viikingiajastu Inglismaa ranniku röövimisega, et tegelikult nagu ma nüüd aru saan, põhiliselt oli tegemist siiski kaubar hetkedega. Jah, noh, siin põhimõtteliselt ma nüüd proovin hästi konkreetselt ja lühidalt vastata, et see on niisugune teema, kus võib tunda tegelikult rääkida. Kui me vaatame nüüd viikingid, siis seal eristatakse kahte tüüpi viikingid, lääne viikingid, idaviikingid lääne viikingid olid muidugi keda peetakse siis sõjakamaks Vägivaldse mateks, noh, ma arvan, et ka idaviikingid olid vähegi kui võimalus avaneb vägivaldsed aga lääne viikingite nii-öelda bravuurikas ja vägivaldsus, see tulenes otseselt sellest, et kui nad sealt Norra rannikult läände seilasid ja kloostreid rüüstama nagu läksid. Et kui midagi nihu läks, nad said väga kiiresti tagasi tulla, probleeme polnud, aga viikingid, kes lähtusid Rootsist ja olid sunnitud kasutama jõgesid, et jõuda siis lõunapoolsetele aladele. Väga paljudes kohtades pidi paate laevu ju kilomeetreid maismaad mööda tirima. Ja seal oli väga palju kärestik ja, ja et nad pidid mõtlema ka tagasituleku peale. Et kui nad kuskil seal kaugel lõunas siis ära käisid ja koju hakkasid tulema ja nad oleksid eelnevalt mingisuguse suure jamaga hakkama saanud, ma arvanud, et tagasi tulles oleks neid oodanud sedasama põõsadaga hambuni relvastatud punt vihaseid mehi. Nii et tänu nende seilamisele piki jõgesid ja osaliselt maismaad mööda. Tänu sellele kujunes tõepoolest ida viigingluses selline rahumeelsem viikingite variant kelle peamiseks eesmärgiks saigi nagu kaubelda. Ja see kauplemine tegelikult tuleb välja ka Aaretest, et noh, kui me nüüd ajas tagasi, läheme siin 30 40 aastat tagasi, siis seostati neid viikingiaegseid aardeid, mis siin on leitud põhjalast Skandinaaviast meie maalt, siis Loode-Venemaalt peaasjalikult röövretked, maksustamise ka. Aga nüüd on seis selline, et vähegi tõsiseltvõetavam Põhja-Euroopa numis maatilise kallakuga uurija on seisukohal, et viikingiaegse hõbeda sai liikuma panna üksnes kaubandus. Ja siin on isegi ära tõestatud süvaanalüüside mündi aarete analüüside kaudu, et ka tänapäeva Inglismaa elanike poolt viikingite makstakse toonekeeld. Ka see tasuti peaasjalikult natuuras, et viikingiaegsete lõbe haaretel reeglina röövretkede ja maksustamisega mingit nagu seost ei ole. Tähenegeld Danegeldan taanlastele Taani Vikingitele tasutud maksed, et see on üüratud kogused, et seal on nagu Rootsis ja Taanis on need kohalikke aardeid nagu väga põhjalikult analüüsitud, et see on nagu sellest perioodist üldse nagu raha see tuleb välja nagu, ütleme niisugune põhjalikku analüüsi tulemusena. Et mul hea kolleeg Ivar Leimus ütles kunagi või kirjutas väga tabavalt, et kui nüüd aktsepteerida seda maksustamise ja röövimise teooriat ja vaadata seda meie maalt leitud aarete hulka, siis pidanuks kuskil Lääne ja Põhja-Euroopas alatasa ringi liikuma pärit hambuni relvis kratid, kes siis kes siis röövisid teiste ausa tööga teenitud vara. Tegelikult tundub ka täiesti ilmvõimatu eriti vaadata meie seda majandusliku kõrgaega ehk siis 11 sajandi teist poolt, kus on meil ju tegelikult leitud aardeid rohkem kui kõigis Läänemeremaades kokku. Siis oligi nii, et meilt oli raud ja Mäletan, et see oli üks tööd kaubaartikkel, ütleme võtet päris viikingiaja alguses, Viking algab Eesti jaoks tegelikult kagunurgast esimesed araabia rahad, mis on löödud Bagdadis umbes 800. aasta paiku on leitud meie Kagu-Eesti linnuse asulatest. Et see oli see aeg, kui kaubeldi karusloomanahkadega. Ja peamine kaubaartikkel, mida araabia reisu meeste käsikirjades mainitakse, on kopranahk, kuna kopranahka tollane hinnati. Et ta oli nagu hästi vastupidav kobras, veeloom ja, ja noh, siin kui me vaatame hilisemat perioodi, siis 19-l sajandil maksis veel kobras kolm hõberebast, nii et need, see kobras oli vanasti nagu mina kaubaartikkel ja lisaks mainitakse siis nendes käsikirjades ka kopra nõret, millega juudid siis kauplesid või noh, ütleme siit Loode-Venemaalt pärit rahvat kopranõre oli siis nagu tänapäeva mõistes viagra mida siis nagu maha müüdi. Ja kolmas kaubaartikkel oli orjad, aga orjadest ei jää ju arheoloogiasse teadupärast erilist märki maha. Küll aga leiame selle kohta nagu informatsiooni saagadest kust iganes, näiteks noh, siin on ju Saaga Olaf truugassonisteks on ju see oli siis hilisem Norra kuningas, kes elas aastal 963 kuni 1000 see siis millalgi lapsena sattus Eestisse orjusesse ja teda siis välja ostma tulnud on Sigurtsis saada järgi ütles siis kohalikule talumehele Eresele, et raha, nende eest makaronijalamaid. Et seda orjustasin, oli ja tõenäoliselt mitte vähe, noh tähendab seda on nagu kogu aeg olnud, sest et siin on ka mõningaid andmeid, mis nagu viikingiajal orjad maksid, et siin kas naisori maksis 206 grammi hõbedat, mees, ori 307, aga noh, see varieerub piirkonniti aga sajandite lõikes. Nii et jah, aga ikkagi esimene periood meie viikingiajal, et kopranahad olid need, millega kaubeldi, kusjuures see periood on selles suhtes äärmiselt huvitavat. Rõuge linnamäelt on leitud meie varaseim viikingiaegne hõbe aardeke, noh see koosneb ainult neljast mündist, seal on ka mingeid luuesemeid juures, aga Rõuge linnamäelt on leitud ka mingi 15 20 üksikut selle ajamünti, no nüüd on neid tulnud välja kivivarest veel poorest Irboskas rääkimata. Et huvitav periood sellepärast et see oli aeg, millal araabia rahale saab kas Põhja-Euroopas levima ning tollaste aarete leiukohti võib tegelikult ühe-kahe käe sõrmedel kokku lugeda, järelikult noh, Rõuge ja see Kagu-Eesti piirkond omas sellel perioodil äärmiselt olulist tähtsust. Sellest kõigest oleme kunagi kolleeg Ivar Leimus, aga jällegi niisuguse pika loo kirjutanud Tunas selle pealkiri vist oli, see on 24. aastal äkki kopradi hõbe ja siis võtsime seal selle kogu kogu loo kokku niimoodi, et no et siin nagu eksisteeris nii-öelda noh, kogusin Loode-Venemaalt juudi maffia, kes siis kes siis tegelikult sai seda hõbevalget ehk araabia Dirchemeid siis kopranahkade müümise läbi. Ega see pidu pikalt ei kestnud, nagu ma ennist rääkisin, siis volga pulgarid panid ruttu selle nii-öelda veetee kinni ja hakkasid nagu ise kauplema ja hästi-hästi palju vahelt võtma, et siin on kusagil räägitud isegi sellisest protsendist nagu 1000, noh, see on, kindlasti on kõvasti üle pakutud, aga noh, nii või teisiti kui, kui meie võib-olla saime ühe kopranaha eest, no ma ei tea, tegelikult nugisenahkade hind on sellest ajast teada umbes kolm grammi sama palju kaalub araabia hõbemünt, saime ühe mündi. Et siis noh, Volga pulgary teenisid selle vahet müümise kaudu tõenäoliselt neid nagu hulga rohkem, et siis pigem see jah, see, see kopranahkadega kauplemine, noh siin on mainitud ka muidugi seda, et lisaks karusloomanahkadele tegeleti ehk viikingiajal juba teraviljamüümisega. No selle kohta me tegelikult igasugused andmed puuduvad vahaga toodeti ehk siis mesipuid peeti muinasaja lõpust on meil teada, et liivlased sellega tegelesid. Et seda tegid nad seetõttu, et tollal 11 12 sajandi Euroopas kõrgusid uued katedraalis, mis siis vajasid niikuinii tohututes kogustes küünlaid ja vaha, et siis nagu oli nagu turg selleks olemas. Aga noh, siin viimase 15 aasta uurimistulemusi kokku võttes tuleb tunnistada, et tähtsaim kaubaartikkel jah, millega meie esivanemad nagu rikkaks said, oli ikkagi soomaagist toodetud raud. Kuidas see siis välja nägi, missugune oli see kogus seda rauda, mis siit ühe korraga näiteks ära veeti? Need kaubatoorikud, mis on nüüd leitavad, need on poolfabrikaadid, noh tegelikult ma ei hakka võib-olla siin pikalt lahti seletama, tähendab lugema ette neid keemilisi valemeid, kuidas raud tekib. Aga põhiliselt toodeti rauda, selleks on vaja kahte asja. Somac, mis siis noh, Soomatan sihuke rauaksid nagu ümber ja keskel liivad, et see tuleb nagu ära puhastada, tükeldada, kuivatada ja siis puusüsi. Ja need pandi siis läbisegi siin ahju. Ja noh, raua sulamistemperatuur on ametlikud seal üle 1500 kraadi, aga sellistes ahjudes saadi ikkagi kuskil 1000 200300 juures juba raud kätte. Ja noh, rauda nendest ahjudest saadi vast kuskil vahemikus kaks kuni viis kilo. Vähemasti need kaubatoorikud rauas kaubatoorikud, mis on meil leitud, jäävad sinna kahe kolme kilo vahele. Kui sealt ahjust raud välja võeti, siis oli ta siukene hästi poorne ja flaki täis ja polnud eriti ilusa välisilmega sisse kuumutati kõrval olevas välja siis uuesti ülesse ja tõsteti ruttu kas siis alasi, kivi või alasipaku peale ja taoti seal siis nii-öelda kompaktseks ja tõenäoliselt taoti kindla kujuga kaubatoorikuks juba sealse valmis. Igal maal oli tõenäoliselt oma kujuga kauba toorikat, kui läksid kuhugi kauplemisstead'i ahah, sellise koostise, sellise omadustega laud tuleb nüüd müügile. Ja seda nimetatakse siis pool vabrikaadiks ja ütleme, kuni kaks, kolm kilo on selle raskus, noh, me ei tea, palju vähemasti mina ei tea, mis seal kadumisel sepistamisel sealt nagu tuleb, aga ütleme, kuskil kahe kilo ümber, ühest rauasulatusahjust rauda saadi. Mõtlete ja inimesed mõtlevad, et tõenäoliselt noh, kaks kilo, et see on ju nii imeväike kogus rauda võtet, mis siis sellega ikka sai suurt peale hakata poest kotiga koju, tegelikult on see päris suur kogus rauda, et siin on nagu targemad inimesed, kes on siin metallurgiaga kogu eluaja tegelenud siin raua uurimisega on siin ju ka kirja pandud, nii meil kui kui ka Eesti piiridest väljas, et nii-öelda tavaline inimene, tema vajaski eluks ainult kaks kilo rauda. Et kahest kilost rauast said sa sepistada kuskil kolm, neli kirvest või siis 10 kuni 16 vikatit või 80 kuni 100 nuga, et tegemist polnud üldsegi väikse koguse rauaga ja noh, kui me nüüd võtame neid rauarauast kauba toorikute peitvarasid, mis on meil nüüd päevavalgele tulnud. Tegelikult tuleb nüüd järjest juurde, sest enne nagu inimesed, kes võib-olla neid arheoloogilisi esemeid ka metallide tekstide otsimas käivad, nad isegi ei tulnud selle pealegi, et niisugune asi võiks olla nagu muinsuskaitseametile huvipakkuv leidvad, et nüüd, kui on artiklid ära publitseeritud, inimestel on rääkimas käidud nüüd nagu on need kaubatoorikuid nagu leitud, neid on varem ka leitud, aga varem oli neid nagu äravisatud, näiteks eilegi tuli saaremateks leid välja ei, aga Saaremaalt on varem tulnud ja Viljandimaalt ja aga jah, see, mida me oleme nagu põhjalikumalt uurinud, tähendab see koht, mis on läbi uuritud Ida-Virumaal üks kauba toorikute peitvara asukoht, seal oli üheksa kaubatoorikut ja natuke alla 25 kilo rauda. No need ei asunud enam ühes kohas, kuna oli ta põllu kuivendamise ja maaharimise käigus nagu kuskil 10 15 meetri peale laiali lükatud. Aga jah, see on päris suur kogus rauda ning noh, raud oli ikkagi. Raud oli ikkagi jah, see, mis pani tegelikult majanduse tollal liikuma. Et oli ikka vaks vahet, kas sul oli rauast ader või Puustaber ja raudmõõk või puu mõõtket. Et sellele tegelikult kui nüüd rääkida sellest nii-öelda rahvusvahelisest rauaäärist, siis seda illustreerib kõige paremini Taani näide. Taanis oli esimese aastatuhande esimesel poolel hästi aktiivne rauatootmise periood, on leitud suuri rauasulatusväljasid, sealt on tulnud siis päevavalgele needsamad haukaahjud nagu milliseid mailis kirjeldasin, kus Tshlakmite ei voolanud ahjust välja vaikset, tarbetu rauas ulatusega kaasnenud kaasprodukt, see siis kogunes sinna alla augu põhja. Et aga viikingiajast ja keskajast rauasulatusjäljed Taanis puuduvad. Et noh, esimene reaktsioon võiks olla umbes selline, et kas siis Taanis toimus taandarengud, et mindi tagasi siis nii-öelda metallieelsesse perioodi. See on selge, seda ei toimunud, sest et taani viiking aeg siin on, sellest on kirjutatud, räägitud ju palju ja ja noh, siin ongi tegelikult Taani, Norra ja Rootsi kolleegid ongi ära tõestanud seda tõke kogu viikingiaja ja keskaja algus ja siis need nii kauba, raud kui ka valmis esemed tihtilugu toodetigi kusagil eemal Rootsis ja Norras ja siis vehki Taani ja siis noh, tähendab, see tegelikult ilmestab kõige paremini seda rahvusvahelist rauaäri, mis tollal siin Läänemeremaades nagu eksisteeris Aga kuidas see siis oli, et need inimesed, kes siin elasid eestlased, kas Nemad ootasid, kuni need viikingid sealt lääne poolt tulid ja mööda sõitsid ja siis tehti vahetuskaupa, või tulid nad siis sealt Bütsantsi poolt araabia maailma poolt tagasi või käisid eestlased ise ka kaubaretkedel võtsid oma rauatooriku kaasa ja läksid seda nüüd tema kuhugi? Kindlasti käidi ise ka lõunas ja mitte ainult kaubaretkedel, vaid põhjalast pärit sõjamehed teenisid Bütsantsi ihukaitsevägedes ja ja noh, siin on, siin on tegelikult on nagu numis maatilise materjali põhjal otsustades tuleb välja selline üllatav tõsiasi, et just meie esivanemad siis Kagu-Eestis elanud esivanemad olid need, kes seda nepri veeteed Põhjala rahvastest kõige viimasena, nagu seilasid jus 11. sajandi algus, millal see nagu põhipöördus läände, et Araabiast enam seda hõbedat ei tule, siis Viking teineteist poolt iseloomustabki, pigem see Lääne-Euroopas papa suund, ehk siis siis tulevad meie Aaretesse mündid Inglismaalt, Saksamaalt, Saksamaal tegutses dollar 100 erinevat rahapada. Et noh, siin on ka selline arvamus, on nagu domineerinud, et kui nüüd sellesse üheksandat-kümnendat sajandit vaadata, siis nagu puuduvad tegelikult näited selle kohta, et islamimaailmast oleks ise käidud nii kaugel põhjas ja ja et volga pulgarete kohta on kott, näid saagades ülestähendusi jõud, et seal said kokku nii Rootsist tulnud kaupmehed kui ka vepslased meie sugulasrahvas, nii et nii et see liikumine oli tegelikult oli oli päris suur ja hõlmas tegelikult väga nagu laiasid. Maa-alasid. Aga noh, me võime siin 300 aastat varasemasse aega minna, kui tõenäoliselt jällegi Lõuna-Eesti pidas otsesuhtlust musta mere rannikuga, noh, miks ma siukse niivõrd julge hüpoteesi siin välja käin, on see, et et ega see viikingite ida te ei tekkinud tühjale kohale, et see on jälgitav juba sajandeid enne viikingiaega ja noh, siin Rootsi ja Taani uurijad vahepeal nagu püüdsid väita, et ka viies, kuues, seitsmes, kaheksas sajand, ehk siis sajand enne viikingiaega, siis juba nagu Rootsist pärit kaupmehed seilasid nendel jõgedel. Tegelikult on nüüd arheoloogiline materjal, mis on nüüd päevavalgele tulnud, kaasa arvatud Venemaalt, et justeks Vene kolleeg kirjutas sellest doktoritöö ja rootslased on selle seisukohta nüüd aktsepteerinud, et eelviikingiaja rootslased siiski Läänemere idakaldast väga palju kaugemal sisemaal ei käinud välja arvates Laadoga ümbrus, et see on just see periood, kui tegelikult raisati võrdselt nii Eesti läänerannikut, põhjarannikut ehk siis eelviikingiaeg just Saaremaa on pildil jõuliselt, et siis kaob siis kui see peamine veedee aru tekib. Aga näiteks just see viies kuues sajand, et miks ma siis rääkisin ennist sellest, et on põhjust kahtlustada, nagu meie esivanemad oleksid nagu musta mererannaga otsesuhtlust pidanud. Kagu-Eestist on pärit sellest ajast väga võimsaid ja suuri hõbeaardeid on ka kuldesemeid sees. Ja noh, need on nii-öelda kalme aarded noh, kas investeering hauatagusesse ellu või on juhuslikud sinna kalmesse maetud suured kogused, hõbedat ja nende saaretes kohtab selliseid haagi aasaga suletavaid kaelavõrusid, mis on valmistatud musta mere rannikul ja mida tegelikult kohtadki ainult siin Põhja-Euroopas siin Peipsi-Pihkva järve valgala haarates neid ei ole, ei saa Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas. Ja siis on Emajõe äärest tulnud lisaks välja seal viienda, kuuenda sajandi päritolu Bütsantsi hõbe Vaarneid kaks tükki üks on siis Varnjas teine kriimanist, et siin on kolleegid koostöös saksa kolleegidega neid uurinud, seal templit ja mis iganes. Ja Neid vaagnaid, neid hõbeahneid on algselt kasutatud Bütsantsi keisri õukonnas kastmete serveerimiseks. Ja eriti huvitavaks läheb see jutt nüüd, kui ma mainin, et neid taolisi vaagnad ei ole leitud väljaspool bütsantsi mitte kusagilt kui ainult Emajõe äärest kahest erinevast kohast. Jana Bütsantsi hõbe oli tollal põhjalas üldse äärmiselt haruldane. Ja Neid hõbeaardeid analüüsiti isegi mitte neid konkreetseid esemeid, vaid ühtesid, teisi võrusid seal juba 1900 kolmekümnendatel aastatel Tartu Ülikoolis. Ja sealt tuli välja siis selline üllatav fakt omakorda, et nende valmistamiseks kasutatud telluuri esineb üksnes Transilvaaniast. Ja just see on periood, kui tegelikult toimub Kagu-Eesti elanike elus otsustav pööre või hakkab toimuma, ütleme, kuues seitsmes sajand hiljem. Et kui kui tulevad uut tüüpi matmispaigad, pike äpad Novgorodi Pihkva tüüpi ja nende kääbaste levikuala, siis hõlmab seda nii-öelda hilisema nepri veetee põhjapoolse lõigu keskosa. Ükskõik, on selle etnilise kuuluvusega kuidas olnud, et vanasti Eesti NSV perioodil ju prooviti väita, et tegemist on Kagu-Eestisse tulnud slaavlaste, aga nüüd ollakse pigem seisukohal, et tegemist on ikkagi noh, nagu kohalike elanikega, kes võtsid üle teatud tüüpi matmistraditsioonid. Vot see nende pike hääbaste tuumikala tegelikult ühtib selle Veliikaja V-d ruumikuga, nii et mingil põhjusel viiendal, kuuendal sajandil on, on jah, seal hakatud nagu aktiivselt lõunapoolsete aladega suhtlema ja on nagu ignoreeritud vahepealset piirkonda, ehk siis otsekontaktid noh, ma ei julgeks küll kunagi väita, no mis sa seda kunagi teada, kellega siis suheldi, kelle vahendusel Need Bütsantsi hõbevaagnad siia jõudsid, noh, vaevalt nüüd otse Petsansis käia. Viikingiajal on see täiesti nagu mõeldav, sest. Jõudsid Petsantsinad, ju see on ka kirjalikes allikates teada, et nad teenisid seal Bütsantsi keisri ihukaitseväes ja tõenäoliselt väga paljud ka surid. Aga noh, viies kuues sajand, see on, see on meil selline suhteliselt segane ja mitte eriti läbi. Ja lõpetuseks, kui viikingiaega on toodud meile nüüd ajas lähemale siis üsna sinna piiri peale jääb ikkagi Sigtuna hävitamine, mida on ka seostatud otsapidi Eesti Vikingitega. Kas, kas jõuab aeg sinnamaani iga või jääb ikkagi Sigtuna lugu? Bikin käest välja? Noh, kui ma noh, Sigtuna jah, vallutamine, millest on siin palju kirjutatud eriti ilukirjanduses just, et et see toimus teadupärast 1108 seitsmel aastal, jah. Noh, see enam nagu see viikingite periood ei ole, kes seal Sigtonas käisid ja mis seal üldse toimus, et, et siin on ju tegelikult väga palju erinevaid ja vastakaid seisukohti nagu kirja pandud. Ajaloolased ei ole sugugi ühel meelel. Noh, ütleme kui seal nagu mingi häving toimus, siis lähtus pigem jah, tähendab Läänemere siit kaldalt, kes nad olid, karjalased, liivlased, saarlased, korealased selle kohta ajalugu vaikib. Aga pigem on selle Sigtuna aga hoopis teine probleem. Et nagu ma ennist ütlesin, ka Pirkat ju ei hävitatud kunagi. Et sellisel kujul Pirkad poleks saanud uuesti üles ehitada, pigem Pirka aeti maha, kuna seal toimus aktiivne ranna kerge ajada, et laevad juba hakkasid veidi suuremaks muutuma. Kõigepealt tulid purjelaevad, siis muutusid nad veel pikemaks, et siis siis lihtsalt Pirkkajati maha. Kuna kaupmehed ei pääsenud enam sinna nagu laevadega ligi siis Sigtuna puhul on osad Rootsi kolleegid, kes on seal kaevanud, jõudnud järeldusele, et nimetatud ajajärgul tegelikult mingit hävingukihti seal tuvastatud isegi ei ole. Kas me ei oska nüüd seda nagu õieti välja lugeda või ei olnud see Sigtuna hävitamine siiski nii otsustava tähendusega Sigtuna edasikestmise jaoks võib-olla jäeti maha ta siiski muul põhjusel ka just tänu sellele tegelikult ju maapind kogu aeg kerkis ja ühel hetkel nagunii sa pidid selle maha jätnud, et kui ka noh, see on ju tegelikult on ju meie keskust irutan ka korduvalt maha põletatud ja jälle on uuesti üles ehitatud. Et see, miks siis Sigtuna niimoodi siis hääbus selle põhjused tegelikult peituvad piss kusagil mujal, mitte siis konkreetses rüüstoretkes, kus olevat Sigtuna väravad kaasa võetud vaid pigem selles, et Rootsis on tegelikult kogu aeg see keskus liikunud sisemalt mäleriid järvistu piirkonnas on see kogu aeg olnud, on siis liikunud pidevalt ja aeglaselt, siis rannikul. 580 kolmandas eesti loos rääkis viikingiajast Tallinna Ülikooli arheoloog Mauri Kiudsoo. Viiekümnendas Eesti loos rääkis ajaloolane ja numismaatik Ivar Leimus Tallinna ajaloost ja ühest viikingite aegsest olulisemast peatuspaigast teel araabia maadesse. See on Tirust. Preester Henrik kirjutas oma kroonikas, et taanlased maabusid 1219. aastal räbalas ja asusid Lindan isasse, kus oli varem olnud eestlaste linnus. Kas seal oli ka viikingiajal linnus, on Ivar Leimus meelest küsitav. Küll on siinsamas Tallinna külje all praegu juba Tallinna linna sees väga suur ja võimas keskus, nimelt Iru linnus. Ja vaat seal Iru linnusel seda asustati küll juba eelmisest üle-eelmisest aastatuhandest peale ja sellel on tugevad kihid ja võimas asula, kes on Iru linnusel käinud, see teab, et ka linnuse platool on üks võimsamaid Eestis. Ja sealt leitud küll igasuguseid asju, kaasa arvatud ka münte, mis näitab, et seal oli ka omal ajal teatav kaubanduskeskus. Ja tavaliselt arheoloogid väidavad, et Iru linnus jäeti maha umbes. Arheoloogid ei saa kunagi täpseid aasta nimetada, erinevalt numis maatikutest, kes saavad jäite jäeti maha umbes 11. sajandi keskpaiku see siis aastal 1050 ja sealtpeale olevat alanud siis Tallinna esiletõus. Niisugune loogiline konstruktsioon, et kuskil pidi ju keskus olema, üks jäeti maha, koliti teise kohta ümber. Aga see on ikka pisut niisugune Kistrult loogiline. Sest vaadake, tol ajakeskustel olid teatavad niisugused geograafilised nõuded, ütleme niimoodi, igasse paika, seda linnust ei saanud rajada. Jah, Tallinna linnuse jaoks niisugune paene küngas siin mere ääres on tõepoolest võimas, tugev, sobiv. Aga eeskätt on ta sobiv juba niisuguse ütleme, keskaegse feodaal linnuse jaoks niuke kaitstav ja ligipääsmatu, mõnes mõttes hästi kaitstav koht. Muinasaja linnusel oli teisi parameetreid ka, ta pidi nagu öeldud, olema keskus, seal tavaliselt elas kohalik ülik, mingi jõukur korjas sinna makse pesitses seal selle alla, tavaliselt kujunes asula, kus siis tema alamad elasid. Ja tal pidi olema majanduslik tagamaa. Aga majanduslik tagama tähendas ühendusteid. Ja ühendusteeks olid tol ajal no maanteed loomulikult juba ka. Aga eeskätt veeteed. Ja vaadake, nüüd on niisugune lugu, et ega Tallinnasse ühtegi korralikku veeteed ei vii. See oli see härjapea jõgi, mida me enam ei näe mis voolab kusagil kollektorites linna all mis oli küll hästi tore jõgi ja mille peal oli hulga veskeid, sest noh ja isegi, et Tartu maanteelangus on hästi suur. Aga ega ta kuhugi sinna sisemaale ju ei vii. Küll, aga Iru linnus valvab ju tegelikult Pirita jõesuu. Ja Pirita jõgi on siiski tunduvalt niisugune etem liiklustsoon. Ja tavaliselt no üldkäsitluses öeldaksegi Tallinn oli juba 10.-st 11.-st sajandist tähtis eestlaste tugipunkt, kaubanduskeskus, kuhu tuldi üle kogu maailma, rootslased, sakslased, taanlased tähistasid siin endale, kes Oleviste kiriku, kes Niguliste kiriku venelased tegid oma kaubahoovi. See on see kuulus Paul Johansoni teooria. Arheoloogilised kaevamised pole ühtegi tema väidet kinnitanud. Ei ole leitud muinasaegset kihti Tallinnast. On üksikuid esemeid, on tõsi, aga kus neid ei oleks ja pealegi, mis näitab muinasAgnese ta näitab, et jah, inimesed siin elasid, seda keegi ei vaidlusta, loomulikult elati. Loomulikult oli siin ka mingi asula kusagil. Aga ei räägi mitte midagi linnast tohutust kaubanduskeskusest ja nagu öeldud, vähemalt aardeid näitavad. Et see niisugune Pirita jõe tee oli kindlasti kasutusele ja järelikult ka siis Iru linnus, mis seda valvas pidi olema, kasuta seal 12 10.-sse sajandisse välja, nii et see aasta 1050 nagu arheoloogilised võib-olla sobib, jah, ma ei vaidle vastu seal keraamika ja esemetüübid, jaja aga arheoloogilised esemed tüübid ja keraamika-ndate üritavad küllaltki laiades piirides, pluss-miinus 50 aastat ei ole seal kuritegu. Eseme tüübid omal ajal. Nad ei muutunud nii kiiresti. Viimasena rääkis Ivar Leimus kõiki Eesti lugusid saab kuulata saatevaramust kahte viikingiaja saadet, näitlikustavaid kaarte, Mauri Kiudsooraamatutest näeb Eesti loo kodulehel ja Facebooki lehel kõike head kuulmiseni.